METALLURGIAST.

       Ajaloolisi teemasid on väga palju. Hetkel ma sain kokku väga huvitava uurimuse, kuid see tuleb pisut hiljem, sest blogi on alles alguses ja sügavamate teemadeni on hea jõuda järk-järgult.
      Mul oli aastajagu uurimist ajaloo muuseumides näidatavatest asjadest ja nende vastavusest sellele, mida meile räägitakse. Enamus selgitusi eksponaatide juures on kaheldavad, arusaamatud ja isegi võltsitud. Kui kirjelduses on viide, et – see on koopia ja originaal asub "seal või teises kohas", siis võime seda enam-vähem teadmiseks võtta.
Siiski, enamustel kahtlustäratavatel „näidistel“ neid aga ei ole ja mina oma noorepõlve uskumustega pidasin neid ehtsateks. Nüüdseks ma isegi ei kujuta ette kui paljud muuseumi eksponaadid on tegelikult ehtsad. Ehtsamateks näidisteks saame lugeda neid, mida tunnistavad meie esivanemad. Vanemaid kui sada aastat, esivanemaid meil ei ole enam. Pole kelle käest küsida. Seega me peame leppima kirjalike andmetega. Kahjuks me teame vanasõna – „paber kannatab kõike“.  Mina, oma seisukohast, saan uurida ja kinnitada andmeid VAID lähtuval enda uurimustest, arusaamadest ja iseenda loogikast.

     Ajaloo muuseumides kirjeldatakse erinevaid esemeid - tutvustavate siltidega. Oma järgmises raamatus, mida ma olen otsast juba alustanud, kirjeldan kuidas ajaloolased panevad leitud asjadele nimetusi, valmistamise aegu ja mille abil nad neid valmistamise aegu kindlaks määravad. Neid meetodeid on mitmeid. Kõige tuntum on radioaktiivse süsiniku meetod. Hetkel või öelda, et teadlastel ei ole siiani mitte ühtegi kindlat meetodit, millega tõestada asjade vanust. Minimaalne eksimine on +/- 1000 aastat.

 

                                                              Näide: Tallinna ajaloo muuseumist.

     Eksimisvõimalus seega üle MILJONI aasta. Teine küsimus tekib aga sellest. „Milline „teadlane“ on elanud tänase päevani ehk 60 000 aastat, et ta oli juures ja kinnitab, et see oli mingi pihukirves või mis iganes muu nimetus. „Kas see ei võinud olla lihtsalt „ilus kivi“, mida pisteti surnule hauda kaasa.   

Teise näite saan tuua Iirimaalt. Põhja-Iirimaa ühes muuseumi leidsin sellise kummalise asja, mille selgitus oli - „teadmata asi“ või mingi „saua nupp“. Ja all oli selgitus, et see on koopia ning originaal asub Dublin ajaloo muuseumis. Õnnestus käia ka selles muuseumis ja teha pilt „originaalist“. Tänapäeval me oskame teha igast võimalikust asjast koopiaid.

 

 

                                  Kumb neist asjadest on originaal kui isegi värv on neil erinev?

Muuseumides olevatel tutvustatavatel siltidel ma märkan massiliselt selliseid sõnu: „tõenäoliselt“, „arvatavasti“, „oletatavasti“, „umbes sellest ajast“, „10000 aastat e.m.a“, „mütoloogiast“ ja palju erinevaid sõnu veel. Sellise nimetusega asi ei ole see, mis kirjas on, ei ole sellest ajast ja teadlased ise ka ei tea, mis see on.

 

 

"arvatavasti" ja "võidi" kasutada ning kuidas seletada, et "raudrüüs sõdimine on populaarne!!"

    Ühe uurimuse tegin ma seoses metallide tehnoloogiaga, kuna ma ise olen masina-insener ja elu aeg tegelenud metallitöödega. Selles osas on mind raske petta ja kuidas metalle töödelda TÄNAPÄEVAL, seda ma tean väga hästi. Lähme liikvele!!! 

 

      Ma uurisin pikka aega selliseid tooteid nagu - raudrüüd ja rõngassärgid. Meile tunduvad need täiesti tavalised ja absoluutselt „lollikindlad“ teadmised – nende olemasolust.

 

 

   Meile on aastakümneid seletatud ja näidatud ilusaid joonistusi raudrüütlitest ja muudest sõdalastest. Me teame täpselt, et nad on olemas olnud. Tallinna TV- s näidati filmi „Meistrite linn. Tallinna relvameistrid“. Ma vaatasin seda filmi õige mitu korda ja sain tõestuse ajaloolaste endi sõnadest, et ma olen juba pikka aega arvanud täiesti õigesti.    Hakkan otsast lahkama.

                   Vaatame hoolega neid - stantsiga pressitud mustreid. Milline sepp suudaks selliseid haamriga teha?

 

    Raudrüüde olemasolus ja nende olemasolus neil aegadel, millest meile räägitakse – mina ei ole kindel. Loogiliselt võttes seda olla ei saa. Raudrüüsid valmistasid sepad. Sepa töötuba nimetatakse sepikojaks. Meile räägitakse, et asju valmistavad sepad ise - algusest lõpuni.

 

Õige vanal ajal rauasädemed isegi ei kõrvetanud paljasjalgset seppa. 

Varemalt sovhoosi töökoda juhtides nägin ma oma silmaga, kuidas töötab sepp ja nii mõnegi vidina olen ma oma käega alasi ja ääsi peal valmis toksinud. Selgitan veidike metallide tehnoloogiat. Selleks, et midagi sepistada peab olema tükk rauda või kamakas mingit maaki. Tänapäeval lattraud, suurem „tükike“ rauda või leht plekki. Räägin veidike plekist.
See on suuremat sorti, õhuke, rauast lehtmaterjal – ühtlase paksusega. Selleks, et vanal ajal teha raudrüüd, pidi sepp mingi rauakäraka alasi peal taguma ühtlaseks plekiks!!!!!!  
Muidu raudrüüd ei ole võimalik teha. Plekist raudrüüde tegemine ei oleks eriti raske, kuid sepal on valida vaid loetud arv tööriistu. Seda näete ka eelmistel maalidel.  
Nende hulgas ei olnud plekikääre (ma mõtlen ikka väga vanal ajal). Ei olnud ka viili, millega teritada tööriistu ja tekitada avasid, pilusid jne. Ei elektridrelli ega puure. Ainuke võimalus oli kuuma raua sisse auke torniga lüüa.
     Täiesti kindlalt ei olnud mitte ühtegi riista, millega raudrüüsid graveerida (Malta muuseumides nägin oma silmaga graveeritud rüüsid) ega stantsida ühtlaseid ilusaid kumerusi ja voldikesi. Rauda ei ole võimalik töödelda rauaga, peab olema rauda lihviv mehanismus. Mitte mingisugust võimalust ei olnud vasaraga taotud plekitükke, läikiva pinnani poleerida.

 Viimase kümne aasta jooksul Tallinnas valmistatud "näidis". Valmistajaks Edvards Puciriuss.

Võtke kalts, kastke märja liiva sisse ja proovige mõnda rauda poleerida peegliks. Sellise liivapaberi teralisus on tänapäeval 180 – 3000. 
   Rohkem ei viitsi selgitada. Märksõnad on "kapihinged" - liigendid, silma pilud jne kui ei ole puure ega viile, liivaketastest rääkimata.

    Teine teema on rõngassärgid. Neid EI OLE võimalik teha niinimetatud „rüütlite ajal“. Sepp ei ole võimeline alasi peal tootma traati. Jupi traati ta ju võib üsna suure vaevaga meisterdada, kuid ühtlase diameetriga, sadu meetreid traati ei ole võimalik teha.
Mul ei ole õrna aimugi mitu rõngast on mingis rõngassärgis ja mitu meetrit traati on selleks vaja. Seda tean kindlalt, et - mitte vähe. Siis peab traadist valmistama rõngad ja need punuma „kangaks“. Sellised särgid, kus rõngad näevad välja nagu vedruseibid on puhas tänapäevane võltsing.

 

 

Rõngad peavad olema kinnised ehk siis kokku joodetud  või needitud.  

 
                                        Rõngassärgi näidis Narva kindlus-muuseumis.

Mõlemad variandid olid keskajal teostamatud. Selleks tuleb teada tinutamise, vasega jootmise või sepa keevituse tehnoloogiat ja sinna juurde kuuluvaid täpseid kemikaale.  Neetimise võimalus on samuti ülikeeruline kui puudub rõngaste puurimise võimalus.

                     Edvards Puciriusse tänapäevane, käsitsi tehtud rõngassärk.

 

Iirimaa muuseumis ma nägin üsna väikest - sellist asja. Suurusega umbes 10 -15 cm2. Leides sellise tüki maa seest, peab teadlane "suutma" välja mõelda: mis ajast see on, mis ese see on jne.  Kuid ta ei mitte kunagi mõtlema selle peale - kuidas see tehnoloogiliselt tehtud on.                                             

 

Täiesti omaette teema on nende „rõivaste“ otstarbekus ja kaal. Sellise koorma all sõjamees kaua vastu ei pea, kuna nendesse raudrüüdesse ja särkidesse, mida mina olen näinud, mahuvad väga lühikesed mehed, kes omakorda pidid päev otsa vehkima suure ja laia mõõgaga, isegi kahekäe mõõgaga.

                                      Meeter kuuekümnesed "rüütlid" -  sukkpükstes 

 Ei ole ma näinud ka üheski muuseumis mitte ühtegi „sõjast tulnud“ mõlkis raudrüüd. Müstika tipp on aga erinevad kiivrid. Ilusad, koonilise tipuga, läikivad ja väga uhkete graveeringutega. Sellel ajal ei olnud keevitust ja järelikult tagus sepp selle välja suvalisest rauatükis ja kindlalt ühes tükis!!!

Tallinna relvameistrite filmis räägiti aga hoopiski midagi muud. Nüüd ma tean isegi selle mehe nime, kes on enamuse neid „näidiseid“ teinud. Lätlane nimega -  Edvards Puciriuss .

Minu ÜLIM respekt selle mehe suhtes. Õppida ära eesti keel nii hästi ja omada selliseid kuldseid käsi.

Ta lausa ise väidab, et on neid teinud kümne aasta jooksul paljudele muuseumidele ja eraisikutele – „hea seina peale panna - kaunistuseks“. Ta on teinud ka rõngassärke.

 

 

 

 

Autoomanikud võivad isegi teada, millised näevad välja CO keevitusega tehtud ja poleeritud summutid. Enne poleerimist näevad keevisõmblused välja just sellised nagu sellel kiivril (väga hästi keevitatud).

Ajaloo muuseumi teadlane nimega – Jaak Mäll, väidab aga oma jutus üsna loogiliselt, et tolle aja sepad võisid koopereeruda nii, et ühed sepad tegid mõõga terasid, teised panid käepidemeid, kolmandad poleerisid ja võib-olla neljandad tegid tuppesid.  Aga sel juhul see ei olnud enam sepikoda, vaid seda sai nimetada juba organiseeritud tootmiseks. Ka kõlas filmis väide, et  - keskaja tsunftide kvaliteedikontroll oli väga jõhker ("täpne" - oleks õigem öelda olnud).  
Ja kui me teame, et sõdu oli sadu, lahinguid oli tuhandeid ning sõjamehi sadu ja sadu tuhandeid, siis tuli neid riistu toota massiliselt. VÄGA MASSILISELT.
Kuna ma nägin oma silmaga, et läti sepp suutis neid kõiki ise valmis teha, siis võiks ju arvata, et sellega said ka vanaaja meistrid hakkama, kuid … 
Neil ei olnud lätlase töökoda. Elektriga, kivisöe, ventilaatori, elektriliste tööriistade, puuride, lihvimismasinate ja CO keevitusega. Ja mis peamine – PLEKK!!!

Selles filmis räägiti ka pronks kahuritest. Pronksist ja „pronksiajast“ räägin ma mõnes järgmises loos. Samuti ka uuema aja relvadest nagu püssid ja püstoletid.   

Ka Jüri Kuuskemaa kinnitab, et kõik kahurid on koopiad, sest "originaalid" asuvad Peterburi relvapalatis.  

Omaette tõestus oli aga selle sama teaduri Jaak Mälli jutt, kui ta oma jutus, mis vältas umbes 10-15 min., kasutas selliseid sõnu: võib-olla, väga täpselt ei tea, põhimõtteliselt pidi olema, ei oska öelda, ei ole võimalik leida, olla võis, pigem, välimuse järgi 18 saj. teine pool, kuskil 16 saj alguses ja jutti kolm korda - „suure tõenäosusega“. Selliseid väljendeid oli kokku „umbes-täpselt“ -  kaheksateist korda.
Teine teema oli ajaloolase Jüri Kuuskemaa jutt. See oli oluliselt "enesekindlam" ja  ma ei hakkagi midagi ümber pöörama, sel pole mõtet. 

   Suvel selles samas muuseumis käies, imestasin ma teadlaste „kunstimeelt“ kui nad panevad pisikese torukese juurde, üüratu suuri kivikuule.

   Selliseid kuule olen ma näinud, maailma erinevates paikades, isegi üle poole meetri läbimõõdus.

Neid kuule näen ma üle maailma erinevates muuseumides ja ka nende kohta ei ole mitte ühtegi mõistlikku seletust – mis need on, kes selliseid kuule meisterdada oskasid (haamri ja meisliga) ja miks need on alalõpmata täiesti erinevates mõõtudes.

 

 Lõppu panen Maltalt leitud, „absoluutselt tõelised“ -  rüütlite „mütsid“.

 

Mis „maalaste“ mütsid need on – imelike silma kujude, ninatud ja „kriipsu“ suudega. Ja kuidas üldse selliseid mütse pähe pandi kui neil pole isegi liigendeid.

Sellest kirjeldusest saaks püstitada tosinate kaupa küsimusi ja teha kümneid järeldusi.

"MIS KÜLL ON SELLE MEISTRI MÕTTES, KES SELLISEID RIISTU TAOB. KAS TA JÄÄB VÕI KAOB". 

Filmid samal teemal
https://www.youtube.com/watch?v=HJqtE1q8WHg&index=6&list=PLjYmy_gU5G-zMSlWdUJXhx4O-ADytCg-S

https://www.youtube.com/watch?v=Gk6OJuqLGn8&index=7&list=PLjYmy_gU5G-zMSlWdUJXhx4O-ADytCg-S