Neljapäev, 24. november 2022

FORT VRMAC


FORT VRMAC. 

Ma olen nii kaua uurinud Sõdasid ja sõjanduse tehnoloogiaid. 
Põhimärksõna on - Pronkskahurid ja Raudkuulid. Mitte kunagi pole need kaks kokku sobinud, täpselt samuti kui ehitustehnoloogias - Pronksmeisel ja  Puuhaamer.  
Ja nüüd üsna lühikese aja jooksul, nii umbes paar nädalat, on tulnud peaaegu lõplik kinnitus kindlustest ja kahuritest. 
Raudkuulide kirjeldus oli eelmises loos - Dirižaablid.  
Ja jäi üles küsimus - Pronkskahurid? 
Nüüd siis üks vene alternatiiv-ajaloo uurija külastas Montenegros kindlust, mis on kohalik vaatamisväärsus, kuid keegi pole seda lahanud - mis? miks? ja kuidas?   





Ühte tüüpi kindlused asuvad kõrgete mägede tippudes. Neid on seal Tähekindluste kujuga ja ka tavalise kindluse kujuga. Tähekindlused on veel omaette teema ja enamasti pole need kaitsva iseloomuga ehitised. 
See kindlus on aga kõikide tunnustega - kaitse ehk tegelikult isegi ründe eesmärgiga objekt. 


Mäe otsas ja kahel pool on merelaht. 


Selle kindluse kõige suurem omapära on selles, et see asub süvendi sees ja kahuriavade suund ei ole - Alla ja neid ei saa sihtida objektide pihta, mis asuvad allapoole suunas. 


Ehitustehnoloogia on üüratult keeruline. 


Need fotod on kindluse ametlikelt saitidelt ja ei näita üldse nendesse kohtadesse - kuhu peaks ja mis on Seletamatu. Tundub nagu oleks kiviplokkidest tehtud seinad, paksud seinad. 



Seda kohta lahkame pärast põhjalikult. 


Kas selles kohas ka pauku on tehtud? Ilmselt küll. 



Ja mitte vähe.


Nüüd tulevad minu tehtud fotod selle alternatiiv-uurija videost.


'

Väljast vaadates on see sein kas - täis betooni valu, millesse on puutokiga imitatsiooni praod tehtud (sellist butafooriat on terve Euroopa täis). Või on see tellistest tehtud paks sein, mis on korrektselt ka väljast ära krohvitud. 
Lisa küsimus - kui palju seda mörti siis ikka kulus?


Neis välisseintes on massiliselt selliseid kõveraid konkse. Hakkan kohe seletama neile kes on kuulnud ja ei hakka kohe midagi välja mõtlema "klassikalise koolihariduse ajalooga". 
Ilja, kes seda filmis, on üks pikemaajalisi uurijaid ja põhjalikumalt - energiasüsteemidaga kindluste seletajaid. 
KÕIK on elekter. Kõik on antennid. Antennidest on tal eraldi videod, millise kujuga on näiteks ruuporantennid, lainesuunajad, elektrikogujad, kondensaatorid, kuni fraktaalantennideni välja. 



Need aknad on siseõuedes, umbes meetrijagu maapinnast ja Ilja "kahtleb", et need on - Kriva rukid ja Karlikud, ehk kõverkäelised kääbused vibudega. 



Mitte ühtegi laskeava ei peaks tegema astmelisena. 


Ruuporantenni aga küll. 



Laskeava ei peaks ümbritsema metallist "piluga" ehk mitte kuskil mujal me ei näe midagi sellist. 



Ammugi mitte ei peaks sinna pilusse toppima mingit metallist vidinat. 



See on antenni või misiganes elektrilise energiarelva vidin ehk ütleme!!! Ah parem ei hakkagi ütlema - Tõenäoliselt ei pruugi tõestusele pihta saada. 



Uksest sisse minnes selgubki, et väljast võivad seinad olla kas valatud, plokkidest tehtud aga sees on  mitu miljonit telliskivi. 


Ja kõik seinad on kas krohvitud või valge lubjavärviga värvitud.


See kindlus on ehitatud nii tugevaks, et Ilja arvates võiks see mitmeidkümneid kilotonne plahvatusi vastu võtta. 

s

Lihtsad I -talad metallist. Pean meenutama, et profiiltalasid nagu ka raudteerööpaid pole võimalik toota ilma elektri, tööpinkide, valtside ja kõrgsulatusahjude. 


Samuti ka neid kõrgtehnoloogilisi detaile, millest see kindlus omal ajal kubises ehk koosneski. 






Ka siin olid seinad täis tehnoloogiat, mis ammutas õhust ehk eetrist Vaba energiat ja suunas selle Superkondensaatoritesse.


Aga nüüd läheb põnevaks ehk lausa Ulmeks.  


Selles kindluses on kahel pool palju selliseid kambreid, kus asusid - Tõelised kahurid.  Neid on seal ilmselt rohkem kui kümme. SUURT, hiiglama suurt. 



Laskeava on sellel aga suhteliselt väike, umbes paarkümmend sentimeetrit. Ja see laskeava pole suunatud alla või siis merele sadamate suunas. 


Praegu kasvavad seal juba põõsad ees. 


Kui paks see sein on? Aga selles laskeavas on üsna paksust valatud metallist selline tugevdussein. Seal on maas metallist juhttee, mille peal liikus laagritel kahuri tagumine osa ja sellega sai laskenurka muuta.  



Selline metallist kaarjas riba. 


Laes oli kaks sellist tugevast metallist aasa, mis toestasid kahurit. 



Laskeava all oli aga selline kronštein, millel kahuri esimene osa pöörles. Kuna see ava ei tundu üldse väga suur, silmaga maksimaalselt 30 mm, siis kahuri mehaaniline tagasilöök ei pruukinudki väga suur olla. 


Aga need massiivsed metallkonstruktsioonid ümberringi annavad millestki tunnistust. Kas välisjõust või siis sisemise lainetuse jõust. 

Miks see ei saa olla Klassikalise kahuri tulistamise paik. 
Ma kunagi nägin täpselt samalaadset konstruktsiooni  ühel lõunamaa reisil. Mälu järgi Sri-Lankal, kus oli samasugune kaarjas metall latt taga. Kui on selline konstruktsioon, siis - ei saa kahurit liigutada tahapoole, sest see on kindlas paigas kinni. Kui kahuri toru on aga laskeavas, siis - kuidas saaks seda eest laadida? Peab ainult tagant laaditav olema. Aga kindlustes on puitlafettidel ratastega pronkskahurid. 


Kas meelega või kogemata on ühe laskeava ees metallist võre???
Kokkuvõtte kuidas see kindlus võis töötada, teen hiljem aga nüüd läheb kummalisus edasi. 


Kui need suured kahurid olid teisel korrusel ehk siis oli ka kolmas ehk maa sees. Siis esimesel korrusel olid laskeavad ja neid oli palju. 

'
Aga need avad olid väikesed ja metalliga ääristatud - Ruuporid. Sellisest avast pole mingi nipiga võimalik tulistada ja ammugi kuhugi sihtida. Lihtsalt sa ei näegi midagi. 


Ka siseseinad olid krohvitud plokkide imitatsiooniks.  

Laskevad olid erineva konstruktsiooniga.
Nagu ka tänapäeval on erineva otstarbega relvad.


Ja ikkagi on need suunatud mitte kaugusse, vaid kindluse siseõuele või siis taevasse.  


Hästi vahval moel oli iga järgnev laskeava aina uue üllatusega. 


Mitte kunagi ei ole üheski kindluses olnud "kerge relvastuse" reguleermehanisme näha olnud. Enamus ei pruugi välja mõelda selle pilu olemust. Mehaanik kasutab sellist kinnitust pidevalt kui on vaja - mingi seade reguleerida ühte kindlasse asendisse ja siis see kindlalt kinni fikseerida.  Öelge mulle millist "musketti"  oleks vaja kindlalt kinnitada teatud asendisse???? 


Ja mitte ainult horisontaalset reguleeringut. 


Vaid ka vertikaalselt


Seega see "püss", mis siit miskitki lasi oli kindlalt kinni ja sellest ei pidanud laskma - Inimene. 
KUIDAS SIIS NII????

Paneme nüüd Hercule Poiroti hallid ajurakud tööle ja kasutame loogikat. 
1. Väikesed relvad olid kindlalt kinnitatud. 
2. Suured kahurid olid reguleeritavad aga mitte väga lihtsalt kui need olid riputatud laes olevate konksrõngaste külge. 
3. Massiivsed metallseinad pidid midagi kompenseerima? Kas sisemist lööklainet. Elektrilist lööklainet või muud lainelist toimet. 
4. Peale selle oli selles hoones veel ka üsna suure tõstejõuga lift, sest see kindlus oli täis metallist seadmeid, mida pidi sinna viima või ka hooldama.
 
Minu loogika ütleb, et see kindlus pidi olema - Täisautomaatsel juhtimisel kuskilt kindlast komandopunktist. Kuhu oli vaja lasta, sinna suunda põrutati üsna laia lehvikuga elektriline, helilaineline, plasmaline või mingi muu meile tundmatu (või varjatud tänapäeva tehnoloogia) purustav jõud. 
Meenutame piibli Jeeriko pasunaid.

Mina aga tulevikus jalutan neist pronkskahuritest üsna tuimalt mööda. See etapp on läbitud. 

Miks ja milleks on maailmas aga Ulmevaldkond - religioon ja Jumalad?   Ka selles kindluses. 


Jumalad tulid taevast alla. Või oli see lugu, et jumal tegi inimese oma näo järgi. Või et tegi Maa ja Taevad kuue päevaga ja seitsmendal puhkas. 



Kokkuvõtteks võin kinnitada. 
Klassikaline ajalugu on - IGAV. 
Kui ma sukeldusin aastal 2006, kui ma käisin esimest korda Giza püramiidi vaatamas, teistmoodi ajalukku ehk tehnoloogiatesse, siis sellest ajast saadik läheb kogu aeg aina huvitavamaks.

Vaadake kuskilt filmiriiulilt filmi
 

Ja nagu ikka on ainus võimalus kirjeldada ulmefilmis seda, millest enam ei saa avalikult rääkida.  
Ja mis kõige üllatavam on, et isegi "tõelistele ulmeinimestele" tundub see film igav. Aga ongi - kui tausta ei tea. 


Reede, 18. november 2022

TARTU ÜLIKOOLI MUUSEUM.

 



TARTU ÜLIKOOLI MUUSEUM.

Ma pidin üle mitme aasta uuesti selles muuseumis käima. Panen päris alla ka lingi eelmisest käigust. Paljud teemad on samaks jäänud, kuid mõni tuli juurde. 



See muuseum on Uhkuseks. 


Ma läksin sinna poolteist tundi enne sulgemist ja olin kogu selle aja seal vaid kahe vene noorega, kes uurisid ka üsna põhjalikult. 

'

Kõige parem oli see, et mulle juhtus vastu üks kena noor piiga, kes küsis, et - mis mind huvitab. Ta näitas mingit virtuaalset ekraani ja seal sees on kõik ülikooli lõpetajad. Seal see Uhkuse teemagi. Muuseumidesse peab alati panema infot ja tegevusi erinevatele huvigruppidele. Seal on ajalugu, Hullu füüsiku kamber nooremale külastajale ja kooli ajalugu. 


Sellises vanuses nagu mina, ma võiksin terve aine võtta ja tunda ennast üliõpilasena aga kahjuks see enam ei õnnestu. Ülikool ei ole enam see, kui sa käid seal noorena ja oled - tegelikult ka üliõpilane, kõikide muude tegevustega. Mina olen ja jään EPA-kaks. Ehksiis, selles muuseumis ma ei tunne enam sidet kõrgkoolindusega. Väljaarvatud järgmine pilt. See tekitas küll sügava nostalgilise tunde.  


See pintsak!!!!  Enamus võib olla isegi ei aima mis ja miks?  Ei käinud minagi kooli läbi ilma - "Välis Mälu seadmeta". Oi see oli raske tegevus. Teha peenes kirjas kokkuvõtvat abimaterjali ehk "toetavat infopanka". 


Kokkuvõtteks. See on klassikaline muuseum, mis peab köitma paljusid ja olema informatiivne. Päris ajaloo ja uurimistega ilmselt seal tegeletakse aga mitte nii nagu mulle sobiks. 


Kunagi ma käisin Dublini ülikooli raamatukogus ja seal olin ma üsna nördinud, et külastaja ei saa vaadata - mis on nende raamatute sees. Aga sellest tuleb pikemalt juttu  veidi lõpupoole. 
 

Ma panen siia palju erinevaid teemasid, mis on kirjas mu eelmistes blogi lugudes aga ikkagi need seovad ka seda lugu. 


Üks näituse osa on - Varakamber. Seal on eksponaate siit ja sealt ehk uuri ise. 
Metallist "taldrik". Mis tehnoloogiaga toodetakse metalle. Hõbedaga on lihtne.


Pronksiga on juba keeruline. Miks ja milleks kasutati kõrgtehnoloogilisi abivahendeid. Religioon on neist küll viimane variant.  


Täiesti eraldi on teema, et mis ajal hakkas arenema Teadus ehk kõrgtehnoloogiline, mehaaniline, energeetiline. Üks näide meie koolipõlve ajunikastusest. Mina veel mäletan, kes oli see "hea onu", kes tõi Venemaa aladele - elektripirni. Nüüd sellest enam ei räägita, kuid millal elekter tootis kõiki asju? Ka sellest ei räägita ja enamus peab ise uurima.   





Ehk et röntgenit mingil keskkajal ei olnud. 


Aga kõrgtehnoloogilisi tegevusi tehti. 



Natuke vana aja lugudest. 


Maa seest meil ikka midagi välja tuleb aga - teada me ikkagi ei saa. 


Muuseumid ja ajalugu on väga paljude leiutiste ja muude lugude loojaks või mõjutajaks. 


Pole uurinud, kust kohast sai filmilooja inspiratsiooni aga no hea filmi tegi ikkagi. 


"Meie reliikvia on vabadus". 



Kui keskaegsed ja hilisemad insenerid olid päris osavad kui nad suutsid sellise kompuutriga toota filigraansed lossid, kirikud ja katedraalid, siis ikkagi jäid nad alla muinasaegsetele püramiidiehitajatele. Püramiide ehitasid Vaaraod ilma lükatite, matemaatikata ja mehhanismideta. Lihtsalt olid "väljaõppinud" orjad ja nööridega mõõtjad. 





Müntide teema????






Müntide teema laienduseks on Templid. 


Templite tootmise tehnoloogia on täpselt sama mis müntidel, vaid selle erinevusega, et metall ei pea olema väga kõva. 


Ka templitel nagu ka müntide löömise matriitsidel on sama see, et kujutis peab olema veel ka peegelpildis. 




Kujundeid lahkavad need, kes tahavad, kuid ikkagi, mis seadmetega tehti need peened töötlused. 


Sest müntide matriitside metall peab olema Tööriistaterasest, mitte mingi tavaline raud. Noa või kirve metalliga münte välja ei löö. 





Peenmehaanika seadmed?



Mind paneb iga kord imestama vanaaegse mikroskoobi metallide viimistlus, erinevalt tänapäevase kooli või teaduse seadmetega. 






Üks teema mis ikka läbi käib. Vanad kellad ja rooma IV. 






Sellele gloobusele ligi ei saanud ja oligi vaid üks koht, mida ligemalt vaadata ei saanud. 


Aga ma olen alati vaadanud - milline näeb välja maakaart tänapäeva Jaapani koha peal. Enamuste vanade kaartide peal on see tundmatuseni teistsugune. 






Nüüd teen uuesti juttu sellest kenast noorest näitsikust, muuseumitöötajast, kes alguses mulle veidi rääkis ja siis üllatas täiega. Mul  pole kunagi olnud juhust, et keegi ütleks, et ma võin vabalt sirvida igat raamatut ja siis samasse kohta tagasi panna. 


No ja raamatuid on seal nii palju ja enamus nii kõrgel, et kõiki neid läbi sirvida pole ilmaski võimalik. Ma küsisin ka, et kas keegi on neid raamatuid ka lugenud. Näitsik vastas, et äkki ikka on. 


Sellest "paksukesest" ma tegin seest kah mõne pildi. 


Ma proovisin leida kõikse vanemat raamatut aga vanemat silma kohe ei hakanud. 




No näiteks, kes tahab ja oskab, võib Homerost ja Odüsseust originaal keeles lugeda.


Ma sirvisin üsna pikka aega vana füüsika raamatut. See oli hea raamat, sest seal sees oli pilte ka, kuigi keeleks oli saksa keel. 


Igatsugu füüsikalist infot oli mujal ka.




No näed, keegi ikka on raamatut lugenud ja vahva koha ära märkinud. 

Aga hiljem tulin ma sellise küsimuse peale, mida polegi varem mõelnud. Olgu Ok, et meile räägitakse Guttenbergi trükipressist aga ikkagi. Kui 19 sajandil olid pressid, mis tootsid esmaklassilisi raamatud, siis - Kuidas tehti neisse raamatutesse Joonised. Ma pole sellele mõelnud, kuidas neid tehti enne arvuti aega. Pliiatsiga paberile või???? Vot tahaks teada. 


Ma enam ei küsigi - kuidas tehti sellised seadmed. 



Aga ikkagi - kuidas joonistati sellised joonised?



Lugemist ja avastamata saladusi ilmselt oleks. Kas või helilainetest. 

Aga nüüd läheb mul raskemaks, sest mul peab olema kaks ekraani lahti, et suurendusega teksti lugeda ja siia kirjutada. 


Ma räägin edaspidi, mis mulle kahtlust tekitab. Aga siin on hulga raamatuid, mis koosnevad seadustest, eeskirjadest ja raamatupidamise andmetest. Neid on ikka väga palju.  





No näiteks ei lähe sugugi kokku minu kooliajal õpitu selle tekstiga. Vene keeles väljend - Seltsimees, olla revolutsiooni aegne. Aga on tsaariaegne. "Seltsimees-kond", mingi ühing ja neile anti maad panga kaudu raha eest. Mis kooslus see veel on? 


Ja selliseid eeskirju on pea kaks tuhat lehekülge. 


Kui ma kodus neid suurendasin, siis sellest raamatust ei saagi aru, aga ühe lõigu võisin välja lugeda - veini, piirituse ja soola müügiluba kauplustes ja numbrid taga.  


Või näiteks mingi määrus Rahandus Ministeeriumile  - veini ja tubaka kohta ja tollimaksud. 


Lausa imestama paneb aga selliste lisalehtede olemasolu. Neid peab eraldi trükkima ja köitma. Kuidas ikkagi tänapäeval on - peab tootma võimalikult odavalt. Aga siis ilmselt raha oli. Ja kui meile räägiti sotsialistlikust turumajandusest ja  nüüdseks iganenud - fikseeritud hinnad, siis näedsa on kinnitatud hinnad ka tsaari ajal ja ilmselt pikemaks ajaks. 


Sellises raamatus aastast 1865, piirkondade viisi ametikohti ja nimed taga. Vägev. 




Nüüd üks vahva teema. Leidsin mingi raamatu, kus olid kirjas purjelaevade eeskirjad. Väga paks raamat oli. Tegin pildi ja no huvi pärast tõlgin mis seal kirjas on. 
Kui üks laev on reidil olles kaotanud oma raske ankru, siis ta ei tohi heita oma kerget ankrut üle teiste laevade ankruköite. Kui laev satub reidil hätta, siis peavad teised laevad teda aitama. Kui laevnik või muu ametnik päästab laeva, siis on tal õigus preemiarahale kolme protsendi ulatuses päästetud vara hinnast. 
Tõlge on vanast vene keelest ja mitte täiuslik. Oh seal oli seiku veel - kui keegi kellegiga kokku põrkab ja kuidas uuringuid tehakse. 


Nüüd aga üks seik mis mulle absoluutselt mõistmatu on. 


Börsi raamatud?  Kuupäevaliselt - Odessa börsi 3 juuni ja 4 juuni. Hinnad, vekslit, kaubad ja obligatsioonid  Marseilles, Napolis, Londonis, Moskvas, Inglismaal ja veel kuskil, mida ei tundnudki. Öelge mulle - Kuidas???? Kuidas töötasid börsid ilma telefoni, faksimasinata, arvutusmasinata ja muude tänapäevaste vidinateta - iga päev. Meile räägitakse siiani mingist - Postipoisist.  


'

Moskva börs 21 augustil - lina, paber ja mis kõik veel, sadade lehtede kaupa - Raamatus. Tänapäeval on selline tegevus koopiamasina töö ja mitte keegi ei köida neid raamatusse. Palju neid raamatuid siis üldse oli???



Ja veel üks kummaline asi mille "kommud" väidetavalt üle võtsid või siis iseenesetarkusega välja mõtlesid. 
Loterii - allegrii. 
Üksühele koopia nõukaaegsest Rahva Hääle vahel olnud loterii tabelist. Autot just loosimisel ei olnud aga kopsakas peaauhind 200 000 ruublit. 
Pole paha. 
AGA. Kuidas need andmed said Venemaa eri paikade elanike kätte. Ok, ajalehe kaudu aga kuidas info iga kubermangu ajaleheni jõudis. Hea küll ma rohkem ei küsi - kui oli olemas, küll see siis ikka kohale kah jõudis.

Mul/meil on üleval igivana teema. 
Mis on vanade majade seintes - need kummalised poole tellise suurused augud. Ja üle maailma. Itaaias nägi just nüüd ka neid.   




Välisseinad on neid korrapäraselt täis. 


Vähe sellest. Kui taastatakse puuduv seina osa, siis on käsk need teha ka sinna. 



Ma ei ole varem märganud aga ka siseseintes on need olemas. 




Ja need ei ole mingid tellingute või laetalade kinnitamiseks, sest ühes seinas oli neid - liiga tihedalt.  


Ilmselt see haakub ikkagi eelmise teemaga ehk Vaba energia. 




Tellistega olen ma peaaegu kindel, et neid ei kuivatatud. Need lasti läbi masinast, mis tootis - Teatud sagedust ja need kuivasid hetkega. "Tõenäoliselt". 











Tähelinn - Dorpat.  










Ja mitte ühtegi puud, "põõsad" vaid. 





Ja siis juhtus midagi, mis lõhkus ära tohutus koguses rasketest kividest losse, kindlusi, katedraale ja muid ehitisi üle terve maailma ja enamasti ilma maailmasõdadeta. 


Aga sõdadest pean ma tegema ilmselt veel uue loo.