Laupäev, 13. aprill 2019

VESUUV ja VULKAAN

Vulkaanidega on üks rist ja viletsus. Koolis on meile räägitud midagi ja just nii, et oleks hea seletada ja ei pea eriti pead vaevama. 


Kõige tüüpilisem seletus on selline. 

Pildiotsingu maakera tulemus

Arvuti pilt Maakerast on selline ja kui viitsite, siis võite lugeda teadlaste arvamust sellest kerast. 


    Maa on kihiline, siseehituselt sarnaneb ta munaga, koosnedes tuumast (rebu), vahevööst ehk mantlist (munavalge) ja maakoorest ning mitmest üleminekukihist, mis kõik kujutavad üksteise sees olevaid geosfääre. Maakoor on suhteliselt õhuke, ulatudes mandritel kuni 40 km ja ookeanide põhja all kuni 10 km sügavusele. Mantli paksus on 2800 kilomeetrit ja selle sees oleva tuuma raadius 3500 kilomeetrit.
    Põrgukatelt maa all pole
    Kauged taevasfäärid on inimest ürgajast peale ahvatlenud. Iidsed tsivilisatsioonid teadsid uskumatult palju taevakehade liikumisest, aastaaegadest, kliimast. Maakera sisemuse kohta polnud aga mingit aimu isegi veel paarsada aastat tagasi. Nii saigi tundmatust allmaailmast paras paik põrgute või surnuriikide jaoks.
    Mõne aasta eest päris üks tore Hiiumaa mutt minult kui geoloogilt tõsimeeli, et mida tean põrgulaest läbi puuritud sügavast puuraugust, kust kostnud patuste hingede südantlõhestavaid oigeid. Pidin seletama, et Koola poolsaarel puuriti tõesti ülisügavat puurauku maakera vanimaisse, arhaikumi kristallkiltadesse, eesmärgiga saada kivimiproove mandrite maakoore senitundmatust alumisest kihist (basaldikihist). Puurauguga jõuti 11 800 m sügavusele. Kuid ei geofüüsikute määratud Conradi jaotuspinda, mis pidanuks eraldama ülemist "graniidikihti" alumisest "basaldikihist", ega põrgukatelt pole leitud. Temperatuur tõusis puuraugus küll üle 200 kraadi, ent see vastas tavalisele geotermilisele gradiendile — maakera on ju seest tuline.
    Teaduses püsis pikka aega ettekujutus, et õhukese tahketest kivimitest koosneva maakoore all on Maa sisemuses tulikuum sula magma. Kui maakoor praguneb, tungib see vulkaanipursete näol pinnale, sügaval maakoore sees aga hangub kristalseteks tardkivimiteks, millest koosnebki suurem osa maakoorest. Oletati, et miljardite aastate jooksul on algselt vedel maakera kattunud üha pakseneva tahke koorega, ent on tänaseni jäänud seest vedelaks. Alles käesoleva sajandi alguses tõestas geofüüsika, et vedelast magmast koosneva Maa idee on väär.


Joon. 1. Maakera kihiline ehitus.
    Maakera seismiliste lainete valguses
    Maavärinate kollete asukoha määramisel tuli ilmsiks, et neid põhjustavad kivimasside nihked toimuvad mitte üksi maakoores, vaid ka sügaval koorealustes kihtides — Maa mantlis ehk vahevöös. Vaikset ookeani ümbritsevas seismilises vööndis on registreeritud kuni 700 km sügavuselt saabuvate maavärinate signaale. Järelikult on kivimid nii sügavalgi tahkes olekus ning saavad murduda, pannes maa värisema. Vedelas magmas poleks see võimalik.
    Et tugevate maavärinate "hääl" kostub kaugele, tungivad maavärinate tõugetest tekkivad elastsed (seismilised) lained läbi kogu maakera. Registreerides lainete saabumisaega maailma eri paikades, mõõdavad geofüüsikud nende levimiskiirust Maa sisemuses. Selle kaudu arvutatakse välja läbitava aine tihedus ja mõned muud füüsikalised omadused, mille alusel tehakse enam või vähem tõenäolisi oletusi Maa sisesfääride koosseisu ja seisundi kohta.
    Niiviisi maavärinate "häält" kuulates saadigi teada, et meie planeet on jaotunud mitmeks üksteise sees olevaks geosfääriks, ja on seega kihiline. Kindlaks on tehtud kolm peamist erinevate füüsikaliste omadustega selgelt piiritletud geosfääri: õhuke maakoor (25—80 km mandrite all, 6—10 km ookeanipõhja all), 2800 km paksune mantel ning mantli sees tuum raadiusega 3500 km (joon. 1). Seismiliste lainete levimiskiirus maakoores kõigub vahemikus 2—7 km/s; mantlis on see 8—14 km/s ning tuumas 8—11 km/s (joon. 2). Nende abil eristatakse Maa sisemuses veel mitut jaotuspinda, mis eraldavad üksteisest eelnimetatud kihte.
    Maakoort eraldab mantlist selgelt määratletav Mohoroviãiçi jaotuspind, mis sai oma nimetuse seda esimesena uurinud Jugoslaavia geofüüsiku A. Mohoroviãiçi (1857—1936) järgi. Seismiliste lainete levimiskiirus suureneb selles järsult. Kui maakoore alumises kihis on nende kiirus 6,7—7,2 km/s, siis ülamantli pealmises kihis — litosfääris — juba 7,6—8,6 km/s. Nende andmete järgi välja arvutatud maakoore keskmine tihedus on 2,9 g/cm3, ülamantli tihedus aga kõigub 3,3—3,7 g/cm3 piires. Võrreldes saadud suurusi maakoores tuntud kivimite tihedusega (mantlini pole ju ükski puurauk seni jõudnud), tuldi järeldusele, et aine tiheduse järsk suurenemine Mohoroviãiçi jaotuspinnal tähistab piiri maakoore basaldi koosseisuga tardkivimite ja mantli ultrabasiitide märkus 1 vahel. Suhteliselt "kergem" (rohkem räni ja alumiiniumi sisaldav) maakoor lasub seega "raskemal" (kõrge magneesiumi ja raua sisaldusega) ultrabasiidist koosneval mantlil, tagades niimoodi Maa välimiste geosfääride tasakaalu gravitatsiooniväljas.
    Ülamantlis, litosfääri all, avastati suhteliselt väiksema tihedusega kiht — astenosfäär, kus mantli ultrabasiitidest kõrge temperatuuri juures sulab välja basaltmagma. Osaliselt sula, osaliselt tahket astenosfääri peetakse vulkaanidest purskuva basaltlaava "köögiks". Mööda plastilist astenosfääri rändavad kõvad litosfääri laamad, millest tuleb juttu järgmises loos (vt. Rändav ja uuenev maakoor). Ülamantlit eraldab alusmantlist 400—700 km sügavusel Vene teadlase Golitsõni nime kandev jaotuspind, kus seismiliste lainete kiirus (tähendab aine tihedus) jälle järsult kasvab, jõudes alusmantli "põhjas" suuruseni 14 km/s. Meenutagem, et kõige sügavamad maavärinad toimuvad just 700 km sügavusel, allpool neid registreeritud pole. Arvatavasti on mantli ultrabasiidi koosseisuga kivimid seal, tohutu rõhu ja kõrge temperatuuri all, mingis pigitaolises plastilises olekus, evides nii tahke aine kui ka viskoosse vedeliku omadusi. Seetõttu nad ka ei murdu ega tekita maavärinaid.


Joon. 2. Seismiliste pikilainete (vp) ja põikilainete (vs)
levimiskiirus Maa sisemuses. Tuuma piiril, 2800 km
sügavusel, pikilainete kiirus langeb järsult,
põikilained aga ei läbi tuuma üldse.
    Mantli ja tuuma piiril, 2800 km sügavusel, muutub seismiliste lainete käitumine aga teistsuguseks (vt. joon. 2). Pikilainete kiirus langeb 14lt kuni ligikaudu 10 km/s, põikilained aga läbi tuuma üldse ei pääse, neeldudes või põrkudes selle pinnalt. Tuum heidab põikilainete levikupildile selge "varju". Siit järeldub, et tuum peab vedel olema, sest just vedelikest põikilained läbi ei tungi. Hiljaaegu avastati vedela välistuuma sees siiski tahke sisetuum, mille läbimisel pikilainete kiirus taas suureneb. Maakera keskpunktis ulatub see kuni 11 kilomeetrini sekundis. Aine tihedus võib seal mõnede mudelite kohaselt ulatuda 20 grammini kuupsentimeetris. Alusmantli ja välistuuma piiril eristatakse õhukest vahekihti (Dkihti), milles käib ainevahetus tuuma ja mantli vahel.
    Kõik katsed viitasid üsna kaua sellele, et Maa tuum on vedelas olekus. Hiljaaegu avastati, et vedela välistuuma sees on siiski tahke sisetuum, mille ühe kuupsentimeetri mass võib ulatuda 20 grammini.
    Allmaailma saadikud
    Seesmiste geosfääride koosseisust võime ikkagi rääkida vaid kaudsete geofüüsikaliste andmete alusel, otse sealt proove võtma geoloog ju ei pääse. Ent vahel siiski on Maa geodünaamiliste protsesside käigus oma sisemusest meieni ise teateid toonud.
    Noodsamad jääliustikega Soomest ja Skandinaaviast toodud graniidid, gneisid ja kristallkildad, mida rändrahnudes igaüks Eestiski näha võib, on ju tekkinud maakoores umbes 20 km sügavusel ning hiljem pinnale kerkinud. Kurdmäestikes, näiteks Alpides ja Uuralis, on suuri ultrabasiidimassiive, mis murranguid pidi ülamantlist maakoorde on tunginud. India ookeani põhjast saime ultrabasiidi proove, mis oma koosseisult sarnanesid oletatava algse meteoriitidest kokku saanud Maa koosseisuga. Tuntud Läti päritolu Vene akadeemik Aleksandr Peive naljatas, et ta kõndinud Omaanis ekskursioonil olles mööda Mohoroviãiçi jaotuspinda maakoore basaldikihi ja ülamantli ultrabasiidi vahel.
    Basalt ise on ju samuti mantlist pärit, kuna basaltlaava sulas välja mantli ultrabasiidist astenosfääris. Havai saartelt tõin kaasa tüki sulanud koorikuga ultrabasiiti. Küllap oli basaltlaava selle kuskilt ookeanipõhja all lasuvast mantlist kaasa haaranud.
    Võimsate vulkaaniliste plahvatuste tagajärjel on läbi maakoore tunginud teemante sisaldav kimberliit. Et süsinik kristalliseerub teemandiks umbes 150 km sügavusel ülamantlis valitseva rõhu all, pidid LõunaAafrika ja Jakuutia teemandimaardlate nn. plahvatustorud ulatuma niisama sügavale, tuues meile kätte teateid sealsete kivimite koosseisust, sealhulgas neis sisalduvatest elementide isotoopidest.
    Selgus, et süsiniku stabiilsete (mitteradioaktiivsete) isotoopide 12C ja 13C suhe teemantides on sarnane samade isotoopide suhtele ookeanides elusorganismide vahendusel settinud karbonaatides. Leidis kinnitust otse fantastilisena näiv Vene teadlase O. Sorotini hüpotees, mille kohaselt teemantide tekkeks vajalik süsinik sattus 150 km sügavusele mandrite alla ookeanipõhja karbonaatsetetest, mis koos ookeani litosfääri laamadega (vt. järgmist artiklit) on mantli sügavusse sukeldunud.
    Veel palju sügavamalt tõid teateid osmiumist, iriidiumist ja rubiidiumist koosneva haruldase mineraali tillukesed kristallid, mis leiti ultrabasiidi murenemisel tekkinud setetest Oregoni osariigis USAs. Osmiumi isotoopide suhe neis kristallides erines ülamantli ultrabasiidile omasest ning vastas suhtele, mis tekiks, kui segada tuuma ja mantli aine teatud vahekorras. Küll küsimärgi all, aga need andmed avaldanud USA ja Taani teadlased oletavad, et kristallid on konvektsioonivoogudega tuuma ja mantli vahelisest Dkihist välja kantud.
    Tuuma mõistatused
    Maakera raske tuuma olemasolus veenduti siis, kui määrati Maa keskmine tihedus (5,5 g/cm3). See osutus tunduvalt suuremaks mitte üksi maakoore kivimite tihedusest, vaid ka suure rõhu all kokku surutud ultrabasiidi omast. Nüüd teame, et 7000kilomeetrise läbimõõduga tuuma mass on 1,9x1027g, mis moodustab 31—32 protsenti maakera kogumassist.
    Tuum on tohutu rõhu all. Vedela välistuuma pinnal on rõhk üle 1,3 megabaari, maakera keskpunktis umbes 3,7 megabaari. Temperatuur on välistuumas uute andmete järgi umbes 2800 K ning ei ületa 4000 K planeedi keskpunktis. Et silikaatidest koosnevat mantlit nii suure rõhu all sulatada, peaks temperatuur vähemalt 2000 K kõrgem olema. Ometi on välistuum sula. Järelikult ei koosne see mantli silikaatidest, vaid mingist muust madalama sulamispunktiga ainest. Millest siis?
    Maakeras laialt levinud elementide seas on raskeim raud, mille sulamispunkt on teatavasti silikaatide omast palju madalam. Seepärast näis kõige tõenäolisem olevat umbes 10% niklit sisaldavast rauast tuuma mudel. Seda enam, et raudmeteoriitide näol sajab nikkelrauda maailmaruumist meie koduplaneedi pinnale tänapäevalgi. Mudelil oli ainult üks viga sees. Raua sulamispunkt vastava rõhu all on tuuma oletatavast temperatuurist ikkagi kõrgem ning raud selle juures ei sulaks. Tuli otsida mingi sulamispunkti alandav lisand. Sobivaimaks osutus hapnik. Nii kujunes oletatavaks tuuma koostisosaks raudoksiid (Fe2O).
    Üsna hiljuti tegid USA füüsikud oma superarvuteil Maa tuuma temperatuuri mudelarvutusi ja said kõige tõenäolisemaks temperatuuriks 5500 ºC, mis on kõrgem minu toodust (O. Sorotini järgi), kuid ikkagi madalam puhta raua (või nikkelraua) sulamispunktist vastava rõhu all. Nii et jutt hapniku lisandist nikkelrauast tuumas jääb kehtima, ainult et Fe2O sisaldus peaks olema väiksem.
    Kui Maa 4,6 miljardit aastat tagasi gaasitolmupilvest kokku sai, kujutas see endast enamvähem ühesuguse ultrabasiidi (kivimeteoriidi) koosseisuga külma taevakeha, millel polnud mingit tuuma. Tol ajal tänasest palju suurema ja kiiremini ümber Maa tiirleva Kuu külgetõmbejõu mõjul ning meteoriitide langemise löökidest planeet kuumenes, kuni raudoksiid hakkas välja sulama ja vajus aegamööda tilkhaaval allapoole. Kuna planeeti soojendas väljaspoolt tulev soojusenergia, kogunesid raudoksiidi tilgad algul noore Maa õhukese mantli alla, moodustades seal raske vahekihi. Et aga allpool olev algne aine oli sellest kergem, tekkis planeedis gravitatsiooniline ebastabiilsus. Maa läks tasakaalust välja ning võis oodata katastroofi. Gravitatsioonilise diferentseerumise käigus vabanev soojusenergia küttis aga planeedi varasemast veel kuumemaks, kuni raske raudne vahekiht lõpuks kõvast algse aine südamikust läbi murdis ja planeedi keskele tungis ning massiivse ja raske, sulast raudoksiidist tuuma moodustas. See tõesti katastroofiline sündmus leidis aset umbes 2,6 miljardit aastat tagasi, arhaikumi ja proterosoikumi piiril. Maa taastas tasakaalu gravitatsiooniväljas. Soojusenergia juurdevool kahanes järsult (joon. 3) ning tuuma edasine kasv aeglustus, ehkki kestab tänapäevani.


Joon. 3. Mantli konvektsioonivood kerkivad tuuma kõrgendikelt ja vajuvad
alla tuuma nõgudes. Välistuuma ja alusmantli piiril on D-vahekiht,
milles toimub ainevahetus tuuma ja mantli vahel.
    Maakera liikuv sisemus
    Seismilise tomograafia uute meetodite abil avastati tuuma pinnal mitmekilomeetrise amplituudiga kõrgendikud ja lohud. Tehti kindlaks, et kõrgendike kohal, näiteks Vaikse ookeani keskosa või Aafrika all, on mantel keskmisest väiksema tihedusega ja tavalisest suhteliselt kuumem. Mantli kõrgest temperatuurist räägib anomaalselt suur Maa sisemusest õhkuv soojusvoog. Kuuma mantli piirkondades tegutsevad teatud tüüpi vulkaanid, mis purskavad leelisrikast suurtest sügavustest kerkivat laavat. Vaikse ookeani põhjas on kümneid tuhandeid seda tüüpi vulkaane, nende seas Havai saared, Prantsuse Polüneesia, Lihavõttesaar ja paljud teised eksootilised paigad.
    Anomaalsete piirkondade päritolu seletati mantli sügavusest kerkivate seenekujuliste "mantli pluumidega" (mantle plumes). Seos tuuma pinna kõrgendikega lubab oletada, et suurimate pluumide (superpluumide) "juured" ulatuvad tuuma pinnani (ülalmainitud Dkihini), kust kerkivad konvektsioonivood. Need kannavad üles suhteliselt kerget, tuuma pinnal rauast vabanenud mantli ainet ja koos sellega soojust. Ülamantlis või sügavamal, ülamantli ja alusmantli piiril, tekivad ülekuumutatud osaliselt sula mantli hiiglaslikud massiivid, mis üles pürgides kergitavad maakoort ja "toidavad" sula magmaga vulkaane (joon. 4).


Joon. 4. Mantli pluumid (kuuma ja kergema mantli aine vood) kerkivad
tuuma/mantli vahelisest Dkihist 2800—2900 km sügavuselt ülamantli ja
alusmantli piirilt (Galitsõni jaotuspinnalt). Sattunud madalama
rõhuga väliskestadesse, kuum mantli aine paisub ja osaliselt sulab.
Tekivad tohutu suured magmakambrid, mis toodavad spetsiifilise
koosseisuga magmat suurte vulkaaniliste provintside jaoks.
Magmakolded ookeani keskmäestike all asuvad
ülamantlis palju väiksemal sügavusel.
    Nõod on tuuma pinda arvatavasti vajutanud raske suhteliselt külma mantli aine allavoolud (vt. joon. 3). Tuuma pinnal sulab alla vajunud mantli ultrabasiidist raud välja, kasvatamaks tuuma edasi, kergem jääk aga valgub tuuma kõrgendikele, kust saavad alguse kerkivad konvektsioonivood. Hiljuti avastati, et mantel on eriti raske (suure tihedusega) just Vaikset ookeani ümbritseva subduktsioonivööndi all, kus pikal teel jahtunud litosfääri laamad kaarsaarestike alla sukelduvad (vt. järgmist artiklit). Sügavate maavärinate järgi otsustades vajuvad külma litosfääri plaadid vähemalt Golitsõni jaotuspinnani, kuid vajuva raske mantli aine jälgi on leitud sügavamaltki, kuni tuuma piirini välja (joon. 5).


Joon. 5. Uusim mantli "kahekorruselise" termokeemilise konvektsiooni mudel,
mille esitas 1999. aastal L. Lobkovski koos kaasautoritega. Maa läbilõige põhja
pool ekvaatorit. Justkui lömmilöödud tuuma kõrgendikelt kerkivad "alumise
korruse" suure ringvoolu tõusvad vood ookeanide all. Vaikse ookeani äärtel
on näha külma raske aine vajumist tuuma pinnani. Ülamantlis on väiksemad
"teise korruse" ringvoolud, mille panevad käima alumise
korruse suured konvektsiooniringlused.
    Nii töötab mantli konvektsiooni hiiglaslik konveier. Tõusvad konvektsioonivood kannavad tuuma pinnalt üles rauast vabanenud kuumaks köetud mantli ainet. Jõudnud kõva litosfääri alla, valgub see astenosfäärina laiali või moodustab pluume, kust maakoorde kerkib magma. Konveieri horisontaalselt voogavad lülid panevad liikuma litosfääri laamad. Jahtunud ja raskeks muutunud laamad sukelduvad subduktsioonivööndeis mantli sügavusse. Jõudnud tuumani, annavad nad sellele ära osa oma rauda, kuumenevad, muutuvad kergemaks ja kogunevad tuuma pinna kõrgendikele, et siit tõusvate konvektsioonivoogudena taas ülespoole pürgida.
    Uusimate mudelite kohaselt on mantlis ühtse konvektsioonisüsteemi asemel kaks ringvoolu, üks alusmantlis, teine ülamantlis (vt. joon. 5), kuid nende kirjeldamine ei mahu selle artikli piiratud ruumi. Tuleb teiseks korraks jätta ka põnev jutt konvektsioonikonveieri tsüklilisest tegevusest, mis paneb mandrid kord superkontinentideks (pangeadeks) kokku kogunema, siis aga laiali triivima, nende vahele uusi ookeane moodustades (nn. Wilsoni tsüklid).



Kui nüüd oleks see vulkaan just selline, et mingi kuum magma tahab kuskilt sügavusest välja pressida, siis tekib hulgaliselt küsimusi:
1. Mis on planeet? Millal alguse sai, kust ta pidevalt energiat saab, et lennata kuhugi ja kust kohast tuleb kera sisse pidevalt energiat ehk soojust juurde. See Magma oleks pidanud algsest paugust ehk energia hulgas miljonite aastate jooksul aina rohkem jahtuma - väga külmas kosmose vaakumis. 
2. Mis imenipi läbi hoiab Maakoor kogu seda möllu kinni, kui suhteliselt on koor veel õhem kui õuna koor õunaga võrreldes. Samal ajal on veel mingid Tektoonilised plaadid, mis nihkuvad ja hõõruvad maavärinaid välja.  
3. Kui mina oleks Laava, kes tahab välja saada, siis ma küll nii loll ei oleks, et pressiks välja "sodimassimäe" - Tipust. Ma pressiks otse - Kuumaveellika soonest. 




Kui võtta nüüd see Vesuuv ja vaadates silmaga (arvutada võib igaüks, kes viitsib). Selle mäe raadius jalamilt on mingi 1,5 km. Kaugus Pompei varemeteni umbes 10 km. Kui suur on selle "mütsi" ruumala, mis väidetavalt kattis ümbruskonna viie, seitsme või isegi rohkema meetri "tuha" alla. Kui arvutada selle mütsi ruumala ja siis laotada see ümbruskonna pindalale nt 10 km diameetriga, saaks väga kindla kuupmeetrite arvu.   



Mina seda teha ei viitsi, sest ilmselgelt on näha , et seda klibu massi seal tulla ei saa. Just nimelt Klibu, sest mingit Tuhka ei näinud ma Pompeis mitte kübetki. 



Mis see siis on, see - Vulkaan ja miks see plumpsatab  aegajalt just tipust. See on veidike keeruline seletada, sest kes teab, sellel on pilt ees. Kes ei tea, ilmselt ei usu. Kõik sellised mäed on - kaevandamise tulemused. Mingi mega-giga-super tsivilisatsioon, kes ehitas palju megaliit hooneid, valdas super tehnoloogiaid ja …. - Olid hiiglase kasvu. Sellest tuleb juttu ka järgmistes lugudes. Nad omasid hiiglaslikke kaevandusmasinaid, kuna vajasid maavarasid ja ka seda sama ehitusmaterjali, eriti aga väga head mördi ehk sidematerjali. Mäed on vaid - Aheraine jäätmelaod. Kuna mäetööstuse rikastamise käigus, ei võeta maagist kõiki aineid välja, siis jääb sinna palju sellist, mis hiljem nt. veega kokku puutudes hakkab keemiliselt reageerima. Selliseid aineid on palju, nt. magneesium või ka meie fosforiit, mis võivad "hakata keema" ja siis gaaside kogunemisel purskabki välja. Ja kuna tipust on kõige lihtsam ehk takistus kõige väiksem, sealt see siis välja paugatabki. Kraater on aga hoopiski koonus, mis tekib välja paiskunud materjalist tekkinud avasse tagasi "voolamise" tagajärjel. Noh ütleme, et lühidalt oleks siis selline seletus. Seega pole mitte kunagi itaallaste Vana-Rooma "betooni" sisse mingit "tuhka" pandud. Sellest tuleb ka juttu Phanteoni "templi" uuringust. Betooni on tehtud neist aegadest peale kui siin planeedil on üldse midagi ehitatud. Iseasi, mis Sideainega nii head betooni saab. 



Kui googeldada Vulkaane, siis enamus neist on teravate tippudega. Pole sealt mingit mütsi ära lennanud ja susisevad-podisevad niisama. 






Kaevandamise uurimisega vaatasin üle erinevaid seletusi ja panen veelkord kõige imelikuma. 
1. Inglistina???
2. Seatina???

Tina (varasem eestikeelne nimetus inglistina) on keemiline element järjekorranumbriga 50, metall. Sümbol Sn
Kassiteriit on oksiidne mineraal, tinaoksiid (SnO2).
Kassiteriit on peamine tinamaak.
Kassiteriit kuulub tetragonaalse süngooniaga mineraalide hulka. Mineraali kõvadus Mohsi skaalal on 6–7, tihedus 6,8–7,1 g/cm³.
Värvuselt on mineraal enamasti pruun või must. Ta on tavaliselt läbipaistmatu, heledamad kristallid võivad olla ka läbipaistvad.
Kassiteriiti peetakse poolvääriskiviks ja sellest valmistatakse ehteid.
Eriliselt tasuks lugeda viimast lauset. Kust tuli Vahemere maadesse see tina, millest vasega kokku segades pronksi saada. 



Pildiotsingu kassiterit tulemus

Vot sellisest "poolvääriskivist" oskasid alaarenenud, alailma sõdivad ja logelevad "vanadroomlased", "vanadkreeklased", "egiptlased" jne rahvad, nende orjad, orjapidajad ja preestrid - valmistada Tina. Mida orjad piitsutamise tulemusel segasid vasega ja said pronksi. Ja kõike seda vaid selleks, et Amfiteatris gladiaatorid saaks "rahvarõõmuks" üksteist maha tappa. 

Teisipäev, 9. aprill 2019

POMPEI ja VESUUV.


Teemaks oleks siis, nõndanimetatud vulkaanipurse ja "tuha" alla mattunud Pompei linn. 
Enne reisile minekut nägin ma History kanalilt filmi Pompeist ja juba see tekitas minus pisukese kahtluse. Nüüd seda lugu tehes jookseb jälle see film ja teen palju "avastusi" ajaloolaste eneste juttude põhjal. Jätkuvalt ei saa ma aru, kuidas saavad ajaloolased olla nii teadmatuses. Aga see tuleb sellest, et koolides ei räägita neile muud kui ilusaid muinasjutte ja aastaarve. Neile peaks õpetama ka ehitustehnoloogiaid, geoloogiat ja metallide tehnoloogiat. 


Mul on pilte hiiglama hulk, kuid omi pilte panen vähem, sest filmidest tehtud pilte on nii palju ja need on ka põnevamad. 


Vulkaanist räägin hiljem ja sellest "tuhast", mis sealt välja oleks justkui lennanud. See on aga ala kuhu inimesi sisse ei lasta ja seal asjapulgad kaevavad midagi välja. Kahjuks pean kohe teatama, et kõik see, mida turistid selles nn. ülemises Pompeis näevad, pole see mida räägitakse. Neid maju pole olnud ja kõik need on restaureerimise käigus pea maapinnalt uuesti üles ehitatud.  


Midagi on olnud - mis? sellest lõpu poole. Kuid kive ja klibu on hunnikute viisi, fakt. 



Ka siin linnas on sama "käekiri". On suured peegelsiledad ja lasersirged megaliidid, väikesed plokid ja punast tellist lõputult. Ei hakka pilte kordama. 


Jutu järgi, nagu ka keskaegses Tallinnas, on inimesed olnud väljaspool oma maja nii räpased, et pilluvad kogu oma sita ja sodi ämbritega tänavale ja selleks pidid väidetaval olema need suured "üle tänava minemise kivid - Sebrad". 


Ka need teed on hiljem taastatud, sest väga paljud kulutatud sooned ei läinud kokku. Eks nad püüdsid nagu oskasid. 


Need majad on uuesti ehitatud sellepärast, et Kõik, absoluutselt kõik, uste ja avade sillused on uued. Need on enamuses uuest puidust, millede alla, kividest eraldamiseks, on pandud tänapäevane bituumen "tõrvapapp". 



Väga paljudes kohtades on puidu alla pandud ka metallplaat või siis rauast talad.


See "antiik-Rooma" aegne raudteerelss on paarkümmend senti maa pinnast kõrgemal. Seega on see sein tehtud üsna hiljuti. 


Kõik katused ja talad on uued ja veekindla materjaliga seintes isoleeritud. 


Justkui oleks kamp erinevaid "Kalevipoegi" käinud ehitamas. Igaühel on oma käekiri. Raudplaat ja betoontala.  


Värske betoonsillus ja oi ma kohe nautisin neid restauraatoreid - krohvimise "kunstimeistreid".  


Kahe meetri kõrgusel selline telliskivi. Mis see võiks olla? Õige. Restauraatorid on "allkirja" jätnud.  


Kohati on kvaliteet OK aga … 


kui mitu aastat võib minna kui tänapäevane betoonsillus kellelegi pähe potsatab. 


Väike vitriinike luude ja kontidega ja …


Rauda toodeti ka 0 aastal e.m.a. Metallidest, ja ägedatest metallidest, tuleb edaspidi palju juttu. Selleks, et üsna suures linnas midagi ehitada ja igapäevast elu elada, peab olema palju metalli: tööriistad ("pronksmeislid ja puuhaamrid"), ukse hinged, potid-pajad, vankri võllid jne. 



Tuttavad klambrid, igas riigis kus vähegi megaliitplokke paigaldatakse. 






Aga nüüd läheb põnevamaks. Mul on filmidest kerge teha pilte ja neid üles riputada. Juttu ka ei pea palju kirjutama. 


Noomaitea, mis hea pärast pidi Teise Maailmasõja ajal Pompeid pommitama. Või ikka pidi. Äkki oli midagi sellist, mida pidi ära hävitama, et küsimusi ei tekiks. Õnneks on "kiva ja kindlusi" maailmas nii palju, et kõike ei jõuta hävitada. 

Nüüd üks põhiteema, mis seletab kenasti kui võlts ja hämatud on see vulkaanipurske teema. 


Platsi peal oli üks suur hoone-katusealune, kus on väidetavalt kõik - ehtsad ja väljakaevatud artefakti.  On ju äge vanker. Kivistus tuha all ära ja puha. 


Meile väidetakse, et inimesed jäid tuha alla ja kui need leiti, siis valati kõdunenud liha kohad kipsi täis, luud jäid sisse ja pärast raiuti "tuhk" ümbert ära. Ma panen seda pilti korra veel, sest see on - Kõige Kuulsam Kuju üldse.



Kas on tõlke või tõlgendamise viga - neid kujusid valmistati??? Kuid mul on ka tõestus, et nii oligi. 




Esimest korda, selle filmi jaoks, tehti eksperiment ja viid kolm kuju haiglasse ning lasti röntgenkompuutrist läbi. Vaesed ajaloolased, enne ei tulnud selle peale, väää.  



Äkki on tõlkeviga. Raudvardaga, mitte rauast varbaga. Kujutate ette, et mingi kutt leitakse maa alt mingi armatuuri jupiga ja - kohe on gladiaator. 








Oli veel üks kuju mida skaneeriti ja arvatavast mehest osutus luustik hoopis naise omaks. 


Mina nägin selles kuurisaras seda kuju ... 


Kus praktiliselt üks käsi puudub, kuigi turistidele räägitakse, et on olemas. 


Aga kuskil klaashoones on veel üks - samas asendis "kõige kuulsam kuju". 










"Muulaajaja" leiti lukustatud käimlast ja ta ei saanud sealt välja - Koos Eesliga (muulaga). Halleluuja, olid ikka ajad!!!!! 
Üldiselt ei suuda ajaloolased, ürikud ja seletajad kuigi pikka aega midagi seletada, et nad alalõpmata mingil hetkel iseendale vastu ei räägiks. Aga nad ei saagi, sest need on enamus väljamõeldised ja rääkijad lausa naudivad muinasjutuvestmist. Miks nad filme üle ei kontrolli. Ilmselt pole neil ka loogilist mõtlemist.  









Nimetame siis tulevikus selliseid apsakaid - "Olulisteks Parandusteks".  






On veel küsimus, et miks valge kips, mida isegi näha on, on muuseumides betooniga üle võõbatud??? 




Vot ja nüüd on pilt selline. Kuid eelmisel pildil olid teised poisid mitte trepil, vaid trepi kõrval lagunenud osas. Nüüd, võisiis, teises kohas on trepi kolmandal astmel hoopiski mingi plokk, mitte terve trepiaste nagu vanal pildil.  



Enne reisile minekut tekitas minus kahtlust see pilt. Kui see on kipsvorm - õõnsast inimese avast, siis mis ime läbi said lapse jalge vahele need kolm tuge. Ja need toed on kõikidel analoogilistel "laste kujudel" ja neid kujusid on mitmeid.  






Nüüd siis veel üks vahva teema - vesi ja "tinatorud". 


Üks selline vahva vaasisarnane anum, kus alalõpmata peavad - purskama purskkaevud. Insenerina ma olen ka rääkinud, et - purskkaev Ei Purska vett niisama ehk Issandast Jumalast. Selleks peab olema trass ja pump, mis avaldab piisavalt survet. OK, kui keegi tahab väita, et olid akveduktid ja mingi kõrguste vahe võib seda ka tekitada, kuid ... 


Armas naisterahvas ajaloolane ei mõista miskitki moodi, et: vesi tuleb kuhugi "anumasse", seda peab soojendama ja, vot siis peab seda ikkagi pumpama, sest kui seda vett soojendatakse aga vesi akvedukist peale jookseb, siis hakkab anum üle ääre ajama. Teine võimalus oles, et see "anum" oleks kinnine ehk taluks mingit survet. Milline see anum siis oleks? Mingi savist või siis metallist tsistern. Mõlemiga oleks probleeme. See jutt läheb mõne aja pärast ka edasi, saunade juures. 


Õige mitmel maal on tekitanud minus küsimuse. Kust kohast saavad inimesed oma - joogivee? Mitte pesemise või aiakastmise vee, mida väidetavalt kogutakse vihmaveest igasugustesse basseinidesse. Me teame omast kogemusest, et mõned päevad, kinnises anumas seisnud vesi läheb hukka ehk inimesed seda juua küll ei saaks. Kuid on maid, nt. Malta, Kanaari saared jne, kus nn. Kolumbuse või Templirüütlite ajal ei olnud võimlik saada vett sügavatest kaevudest. Pole neis maades praegugi seda võimalust. Näiteks Capri saarele on veetud veetoru mere põhjast. Sama on teema ka mägede ja kõrbetega riikides, kus tänapäeval palju vett destilleeritakse tehastes mereveest ja ma olen seda kraanist joonud, see on soolakas. 
  
Näidake mulle "Allikaid", kust tuleb - miljoneid liitreid.  
Väidetavad akveduktid siis. Esiteks on keeruline nööri ja nöörloodiga neid ehitada, et saada piisavalt väike kalle, et üks ots liiga kõrgeks ei läheks. 



Ja eelmises kaardis oli väide, et tuleb 40 km kauguselt?


Nii ja nüüd "kuskilt" Augusta allikatest oli võtta miljoneid kuupmeetreid vett üheksale linnale. Ei hakanud pilte väga palju tegema. Aga seda ei räägitudki - kuidas see vesi sinna akvedukti kõrgemasse otsa - allikast "ise ronis".  


No vot, ja siis ühel hetkel hakkas giid seletama, et Pompeis olid torud ja neid torusid mööda voolas vesi majadesse. Ma läksin siis näppima seda toru ja need olla tinast torud. Giid hetke pärast parandas, et - "seatinast" torud.  


Täpselt sama jutt ka filmis. Nad võiks ju telekas näidatavas filmis veidike ka vaeva näha. 

Vikipediast: 
Plii on väga mürgine, metallidest on mürgisemad ainult kaadmium ja elavhõbe.[3] 

Looduses on pliil 4 stabiilset isotoopi, massiarvudega 204, 206, 207 ja 208 (teistel andmetel 5, sealhulgas massiarvuga 202[2]). Isotoope 206 (RaG), 207 ja 208 tekib looduses pidevalt teiste elementide radioaktiivsel lagunemisel ja seda niivõrd suures koguses, et plii isotoopkoostis oleneb leiukohast ja tema aatommassi ei ole võimalik täpselt anda. On andmeid, et see on 207,2 g/mol[2]

Plii on tuntud metall, kuigi maakoores on teda vähe (14 osakest miljoni kohta ehk 14 ppm). 


Plii on esimesi metalle, mida inimene tundma õppis. Looduslikud pliiühendid lagunevad kergesti lõkkes ning pärast kustumist võis sealt metalli tükke leida.
Indias ja Hiinas tunti pliid juba 2000 eKr, Mesopotaamias ja Egiptuses 4000–3000 eKr. 


Õige segane jutt. 


Aga toru oli huvitav!!! Nokkisin seda küünega ja - see oli üsna pehme.  



Huvitav, mis otstarvet see - sumpatoru veel täitis?





Ja siis jalutasime - Ühel Tänaval, rohkem tänavaid selliseid, kus torud oleks olnud, mina enam ei näinud. 


Kirjeldan, mida ma nägin oma silmaga. Need torud olid lehtmaterjalist rulli keeratud ja ühenduskoht oli - reaalselt - kinni joodetud ehk meenutas gaasikeevituse õmblust (olen sedagi tööd omal ajal teinud).  


Materjali tuvastada ei õnnestu ja ega seda pole mulle vajagi. Nagunii ei mahu ükski tehnoloogia - sellesse ametlikku ajajärku. 


Torud olid umbes kolm-neli meetrit pikad …

 

 ja neid oli jätkatud täpselt samalaadse ühendusega nagu ka tänapäeval, kuid sellise ühenduse tegemiseks on vaja spetsiaalset tööriista. 


Jätke oli üsna palju 


Nii see torukene jooksis


Ja mingil hetkel kadus see lupsti kivi alla ja rohkem polnudki. 


Ja nüüd siis - Saunadest. Telliskivi konstruktsioonid, kuplid. 



Selles hoones oli palju sooja vett - kus seda soojendati?, ei räägita. 


"Keniaalseim seletus" üleüldse, mida ma olen kuulnud. Selles saunas, kuskilt sealt alt tuli ka - Auru. Ka üks teine meie meesterahvast matkasell prahvatas - Mis aur??? 
Seletan. Et auru saada tuleb vett keeta ikka "väga 100 kraadi juures". Mis anumas, mis torustik ja piisab vaid mingist väga väikesest ummistusest ja see katel, kogu "tsisterniga" lendab suure pauguga taeva poole.

Nii, ma nüüd mõtlesin, et lugu juba niigi pikaks läinud sellest filmist. Ma jätan "vulkaani" teema järgmiseks looks ja räägin veel mõnest asjast seoses Pompeiga.    



Erinevatest tehnoloogiatest. Kivitehnoloogiaid oli mitmeid ja ka metallitehnoloogiaid. On rauda, "seatina" aga on ka pronksi. 


See oli kauguses üsna suur kuju. "Gladiaator raudvarvaga".


Meie pronksiskulptor Tauno Kangro, teaks täpselt öelda - Kuidas valmistada suurt kuju - Seest Tühjana. 




History filmist veel paar vahvat lugu. Filmi ajaloolased said "eriloa" külastada seda paika, kus tehti väljakaevamisi. Ja "täiesti juhuslikult", just sellel hetkel, leidis keegi maa seest - mündi. Ehe Reaalne Leid öeldi selle kohta.   



Ja siis mindi jällegi keelatud kohta, kus kohalik arheoloogide päälik hakkas muinasjuttu vestma. 


Palju väikseid pimedaid ruume maa all.


Oli ta seal juures või, et teab?


Tõendeid pole, aga teab täpselt. 


Kes luges, kus kirjutati, palju oli?


Keegi ei tea!!!!


Sellest "kurikuulusest" ei saanud isegi mööda minna. Kohustuslik on ruumide kaudu minna. 


Kaks inimest meeterviiekümneses "voodis". 



Bordelli vetsumaja???






Veel, Üks "Arvamus" filmist. 


Ametliku versiooni järgi tuli tuhk nii kiiresti, et enamus kangestusid hetkega kringliks aga mõned entusiastid hakkasid poolemeetri paksust seina lõhkuma. Ust ei  oleks kergem lõhkuda olnud???





Veel nalja. 


Mida meile üldse On lubatud näha???




Puust tala? Kus see ori või muul veel kõndida saaks - pool meetrit vahe seinani? 



Mhhhjaah?







"Veski" või siis "betoonisegisti". Ai, need ajaloolased tekitavad küsimusi aina juurde. 



On veel üks korduv teema. Mega-giga-super tsivilisatsioonist, kes elasid mingil ajal vähemalt poolel maakeral. 


Kes oskasid ehitada megasuuri hooneid ja valdasid võimsaid tehnoloogiaid. Nad elasid Iirimaal, edasi üle Euroopa, Leedu, Läti, Eesti, edasi Peterburis, Siberi aladel, Jaapanis, Thai ja Vietnami kaudu kuni Indiani välja. Loomulikult ka Kreekas ja Roomas. Ja vähemalt ka Põhja-Ameerikas. 



Rahvas, kelle üheks sümboliks oli: haakrist, Svastika või siis Kolovrat.  


Giidide jaoks on see "nii tavaline" sümbol, et nad ei räägigi sellest. 


Ma kuskil viimases, kokkuvõtvas osas seletan ka seda nüanssi. 



Tonte ja reptikaid ikka ka.

Mis siis oli???


Võib olla, et see osa ruumidest, mis on allapoole maapinda, isegi on päris ehe ja tõeline. 


Aga - kui palju allpool maapinda, sest Pompei see osa, mida näidatakse ja räägitakse on üsna kõrge künka otsas. 


See on tükk maad kõrgemal kui siit näha on ja …


palju veel allapoole läheb. 


Ja seal all avaneb selline pilt. Aga sinna ei lasta ja need müürid isegi võivad olla tõelised linna seinad - Millega juhtus midagi. 
Mis? 
Arutan hiljem edasi.  

Ühe "õienduse" tahaks teha küll, sest minu tekste loeb ka nii mõnigi giid, kellega koos käinud. Meiesugustel alternativšikutel tekib pidevalt küsimus, et - miks ei räägita asju tõesemalt. Isegi siis kui on juba ammu teada, et palju giidide jutust on ajas ja arust. Aga ega neil giididel polegi vaja midagi muuta, sest enamus turiste tavaliselt vist ise ka ei tea miks nad reisidel käivad. Osad on muidugi sellised - ajaloo huvilised ja "teavad hästi palju fakte". Enamusi ei huvita aga üleüldse see ajalugu. Nad kuulavad hää meelega neid muinasjutte - ilusaid siis, või koledaid.