ITAALIA JA AJALUGU

Käisin Itaalia tripil. Nägin ja pildistasin palju nagu alati. Ma lubasin mõnedele sõpradele, et see lugu tuleb näitete varal kõige purustavam lugu. Sellesse loose püüan kokku kirjeldada enamusi siiani mulle teada olevaid asju - mida pole olemas ja mida ei saanud olla nii nagu meile räägitakse. Enamusi asjatundlikke lugejaid ilmselt väga ei üllatagi, aga siiski. Ma pean tegema ilmselt päris mitu lugu ja panen ka pilte rohkem, on teil ka huvitavam. See esimene tutvustav lugu on kiirkorras tutvustus erinevates kohtadest ja teemadest. 

Nagu ikka ajalooliste teemadega, koosnevad reiside ajaloo pool - lossidest, kujudest ja muuseumidest. Ma ei hakka kirja panema linnade nimesid ja panen need andmed erinevate teemade juurde. Klooster, väga kõrge mäe otsas, nagu alati. 

Peasisse käik, kuhugi kõrgele ja seal oli ka muuseum.

Mingi tähtis onu. 

Selles kloostris toimus sel päeval mingite tähtsate ninade kokkutulek. Kohale olid tulnud igasugused vääga tähtsad pintsaklased  ja talaarlased. Kloostri parkla oli kohalike poltseinike - Carabinjeeride autosid täis ja carabinjeeride orkester peesitas pool päeva, et saaks katedraalis tähtsatele tegelasele pillikest puhuda.  

"Maja" tehnilised andmed olid üüratud. Mälu järgi mingi 3000 m2.  Hiljem kontrollin üle. 

Poole tee peal oli pilt - sinna ülespoole ja ... 

teist sama palju allapoole. Miks nad ikkagi ehitasid nii kõrgele?

Terve Itaalia on täis - Vahitorne. Neid näete veel ka edaspidi. Kes ja keda vahtis - mitte Alla, vaid Kuhugi Kaugusse ja Kõrgusse. 

Rooma linnas oli meie aeg piiratud ja ma teadsin, et Colosseumi nagunii sisse väga ei saa. Meie itaallasest bussijuht tegi aga hea kingituse ja pakkus välja reisivälise võimaluse, sõita möödaminnes Itaalia suuruselt teist amfiteatrit vaatama. Selles sai üks väga hea käik ja tuleb ka eraldi juttu.  

Mis Asjad on amfiteatrid, seda me veel ei teagi aga kindlat pole need mingid meile räägitavad objektid.  

Neli päeva elasime-ööbisime mingis väga väikeses ja tegevuseta endises "purjelaevade" sadamalinnas. 

Ühes neist kollastest majadest ja tänavad olid nii kitsad, et enamuste kohalike inimeste autod olid nii mõlkis, et praktiliselt ei näinud ühtegi sirge plekiga autot. 

Enamus neljast päevast olime Kesk-Itaalias. Napoli ja Pompei lähistel ning terve ühe päeva sõitsime vaid käänulisi ralliteid pidi, mis oli "liimitud" kaljude väliskülgedele.  

Terve see külg oli täis vahitorne, isegi saarekestel. 

Selle tee kohta käis läbi nii müstilisi teooriaid, et ma ei hakanud neid isegi meelde jätma. Üks neist "ehitajatest" olla isegi Bonabardi Napoleon olnud. Ma ikka imestasin! Mis ime pärast peaks mingi prantslane ehitama itaallastele üsna mõttetut teed kaljuseintele. Ehitustehnoloogia sobivusest neile ajajärkudele ma isegi ei räägi. 

Vaated olid muidugi pöörased ja ega teepiirded olnud ka eriti usaldusväärsed - allakukkumist oleks oma pool kilti. 

Vahitornidest olen ma lugenud varemalt seiklusromaanidest. Kükitasid tüübid seal, vahtisid merele ja vaenlast nähes tegid lõkke torni otsa. 

Torne pidi olema nii tihedalt, et saaks valgussignaali lasta järgmisele tornile. "Keskaegne internett". 

Miskipärast meeldisid need paigad paljudele kuulsatele inimestele, kes sinna oma pesakesi tegid - meele ära lahutamiseks. 

See loss oli vist Loreni Sohfi oma. Ma pole siiani arusaanud, mis termin on - miljunivaade. Vahi ommukust õhtani kauget merd kaljukünka pealt? 

Ai seda kinu sai kaa. Teed on nii kitsad, et kaks bussi mööda ei mahu. Ilmatu nikerdamisega edasi-tagasi pidime kaks liinibussi mööda laskma. 

Peeglid päris kokku ei läinud. Kuigi ühel hilisemal hetkel jäi kiiruse pealt tee kitsaks, niiet meie buss kraapsas esistangega teeäärset kivipiiret. Käis pisematsorti pauk ja stangel larakas laik värvi maas. Seal oli juba enne kaks kihti pahtlit peal. Bussijuht pritsutas parklas "vusspudeli" valge värviga kosmeetikat peale.  

Jälle linn ja katedraal. Mäe otsas vahitorn. 

Ütleme nii, et - on illus kaeda küll aga peale viiendat sellist viskab juba kopa ette.  

Üks hilisematest põhiteemadest - Vesuuv ja ...  

Pompei. 

Linn mis pole see, mida räägitakse. 

Harva juhtub, et ma mingisse lossi sisse ei lähe, aga jalad olid juba nii "pahupidi", et - enam ei viitsinud.   

Umbestäpselt sellist ehitist olin ma näinud ka Milaanos. Poed sellises ehitises. Mis see varemalt võis olla?

Vot siis, poes sellised kunstilised töötlused. 

Käisime ka "kuulsusrikkal mereseisil" Capri saarel.

Et sadamasse saada, peab sellise maa maha lampima, mööda käänulisi teid.  

Ainukesed sellised autod-taksod on Capri saarel, eritellimusel tehtud. 

Köis-tramvaiga kuhugi mäetippu jälle. 

Paremal pool selle kaljukünka poole pealt läheb tee Ülemisele Caprile. Teate, ma ei saa siiani aru mis selle mehe mõistuses oli, kes selle Caprisaare laulu tegi. Mingi aastaid merel hulpinud meremehe lugu. Jummalast mõttetu koht elamiseks ja isegi ajaloolasel polnd seal miskit vaadata. 

Lihtsalt igavusest lampisime nurgataguseid pidi ja see kirik ehk selle kiriku põrand - päästis päeva. Näitan seda põrandat hiljem. 

Aga ühel päeval sattusime ühte üsna "pommiauku". Jummalast tühi linnake, ei ühtigi turisti. Sellistes kohtades, kus käib vähem turiste, leian ma tihti huvitavaid asju. Neid pole lihtsalt ära koristatud-peidetud. Muidugi peab neid nägema ja seletada oskama. 

,

Seletan eraldi loos. 

Ja sellest kindlusest ka. 

Noh ja siis oli ka üsna põgusake päevane reisike Rooma. Kuulus purskkaev, oma kummalisustega. 

Phanteon "Kirik-Katedraal", oma veidrustega.

Paar tundi jäi omal käel hulkuda ja oli valida, kas vaadata Colosseumi või Paavsti pesakest. Kuna olin juba "amfiteatri" sees ja all käinud … 

Paavsti ei näinud, õige poleks seda tahtnudki näha.  

Kivisildu pole õhku lastud. 

Lossis käia ei jõudnud, seekord aja pärast, jalgupärast oleks käind küll.

Igaveste uhke majja, kujusid täis ja puha. 

Ainult ühest asjast ma pole siiani aru saanud. Nii, paar korda kui ma Itaalias olen käind, pole ma seal kunagi saanud - Häid Makaroone. Kui Tallinnas või Eestis mõnes paremas paigas käia, saab kordades paremat pastat. Aru pole ma saanud aga sellest, et kuda need italiaanod on naa peenikesed kui nad kõik aeg söövad makarone ja saia.