AMFITEATRO

Itaalias on üks väiksemat sorti linnake, mille nimi on - Santa Maria. Bussijuhi soovitusel sattusime siis väidetavalt suuruselt teise amfiteatrisse. 

Enne aga kui hakata selgitama, et - mingeid inimese tapmise meelelahutusasutisi pole üleüldse olemas, pean alustama eelloost. Talvel käisin Tartus kuulamas-vaatamas loengut - rüütlitest ja rüütliturniiridest. Seda viisid läbi selle võistlusspordiga tegelevad noored. Üks hea väljend, mida noormees väljendas oli selline: "Mina räägin mida tean, ajaloolased teavad rohkem, aga nad ei räägi."    

Kuni sinnamaani ma ikka imestasin, et kuidas neid "kilukarpe" mehed selga panid ja - kuidas neid valmis sepistati, mis on iseenesest juba selleaegse tehnoloogia juures võimatu. Siis nüüd saan öelda, et - selliseid, ühestükis raudrüüsid, pole kunagi olnud ja need on hilisemad "muuseumide eksponaadid", kenaks kaemiseks ja puru silma ajamiseks. Need on selliseks saanud seepärast, et eraldi detailid on lihtsalt kokku monteeritud ja sellist selga panna pole üldse võimalik.  

Selline peaks olema klassikaline raudrüütel. 

Tegelik võistlussportlane näeb välja aga selline. Sellise komplekti selga monteerimine on üsna pikk protsess. Kõige pealt peab selga panema keha järgi õmmeldud üsna paksu, ühestükis kombinesooni, mille külge on vastavatesse kohtadesse õmmeldud nöörijupid. Kõik plekist detailid seotakse nöörijuppidega parajasse kohta ja kõrgusse, ning kinnitatakse tagantpoolt rihmade ja pannaldega. Olenevalt sellest kui kindlaks tahetakse rüüd teha, pannakse ka küünarnuki ja põlve liigendid. Siis upitatakse selga üsna raske rõngassärk, pannake selle peale veel plekki, valgest riidest (ilustuseks) või loomanahkadest (löögisummutamiseks) esemeid. Pähe tõmmatakse paks kapuutsimoodi alusmüts, mille peale läheb kiiver. OK, jahedas kliimas sellise komplektiga võiks isegi jalutada, kuid kuskil "pühal maal" kuuma käes ei kujuta ma seda taplemist isegi ette. History kanalilt tuli ka saateid sellistest võistlustest. Täpselt sama ütlesid ka sportlased, et üks võistlusraun kestab kolm minutit. Ka saates nägin ma, millised nägid tõsiselt suured ja võimsad sportlased välja peale kolme minutit. Kui aga keegi sai mingi tõsise obaduse vastu kiivrit, siis kuulas üsna pikka aega "ööbikuid". Aga meie loeme "ajaloolisest romaanist", kuidas Villu käsi ikka vehkis mõõgaga.      

Seega, mingeid gladiaatorid ega rüütleid, kes peavad pikka aega võitlema,  pole kunagi olnud - ja see on üsna loogiline. Sellest tsipake ka edaspidi. 

Minu pildid ei suuda seda kompleksi nii hästi edasi anda ja seepärast on teil hea kopeerida need kaks linki YouTube ning näeb ehitist ülihästi. 

https://www.youtube.com/watch?v=oBl0v1yHR3A

https://www.airvuz.com/video/Anfiteatro-Campano---Santa-Maria-Capua-Vetere?id=58dd6b1d932d401b0c8e1dc7 

Piletikassa juures oli ka väike näitus, suht vähepakkuv, kuid samu teemasid ma kirjeldan ka teistes lugudes. Mis imelikud avad on kujukestes. Kas need polegi siis ühestükis "marmorist" väljaraiutud kujud - pronksmeislite ja puuhaamritega??? 

Pole mina siiani aru saanud ega viitsinudki uurida - Miks meile pidevalt räägitakse, et vanad roomlased võitlesid pronksist riistadega. Ametlik Vikipedia annab vastakaid andmeid. 

Rauaaeg algas Lähis-Idas, Indias ja Kreekas Kristuse-eelse 2. aastatuhande teisel poolel.

Pronksiaeg Euroopas algas u 2000–1500 eKr ja kestis kuni vahemikuni 600–500 eKr. Sellel ajastul valmistati terariistad, s.h sõja- ja tarberiistad vasest või vase ja mõne muu, eriti inglistina segust (pronksist).

Pildid ja stseenid näitusel.

Selliseid fotosid me näeme rooma-ajast.

Ja sellised on meisterdatud värvilisest, pehmest materjalist, mis lähevad roheliseks. 

Sellised sääre kaitsed peaks kuidagi kinnitama palja sääre külge. Kõige valusam kont inimesel ja kui sellise pehme materjali pihta lüüa??? 

Tavalise rüütli kaitsepleki paksus peaks olema vähemalt 2 mm, et see üldse millegi eest kaitseks: nuia, mõõga, kirve või ammunoole vastu. Siinne plekk ei kaitse midagi. 

Kes fantaseeris, eriti selle ülemise poole, ringi ja sambad. 

Aga nüüd algab - minu teema. Ehitustehnoloogia. Kõik ehitised Itaalias sisaldavad endas kolme eri tehnoloogiat: suured megaliitplokid, väikesed plokid ja ÜÜÜÜratus koguses - punast telliskivi. Viimane saab enamuste lugude läbivaks teemaks.  

Peegelsiledad ja lasersirged megaliidid. 

Kõrvuti "vanad ja väsinud" tellised ja restaureerimistööde tänapäevased tellised. 

Ma olen näinud igasuguseid telliseid, aga selliseid pole varem mitte näinud. Sellist, hea kvaliteediga mörti aga küll ka teistes maades. See on ka üks saladusemoodi asi. 

Kolm, pea neli, käe laba. 

Vaateid pealtpoolt ...

keskmisest osast, pisut allpool maapinda. 

Kuid parim osa tuli sealt. Ma tean seda, et Roomas Colosseumis sisse saamisega on tegu ja veel suurem tegu on sinna alla saada.

Siin aga saime vabalt jalutada neis - nõndanimetatud käikudes, kambrites ja "loomapuurides".  

Kes videosid vaatasid, said neist allmaa ehitusmahtudest võima ettekujutuse. 

Noo, mis moodi ehitati sellised konstruktsioonid. Mis projektide ja "mõõdulintidega". Maa sisse kaevatud (millega) tohutus augus, vundamendist rääkimata.  

"Loomapuurid"?!?!

Kui vanad saavad olla need tellised, seal kõrgel. Arvestades seda, et need megaliidid on erineva vanuse või siis erinevatest kohtadest - kivide "päevitus" ehk heledus on erinev. Need pole siin kõik korraga seisnud. 

Kokkuvõtteks. Need Amfiteatrid ei ole need, mis meile räägitakse. Mis need on??? Sealjuures võin ma vastu väita igale teadjale, kes väidavad, et need on kas tulnukate-lendajate kosmodroomid, siis Võimalik, kuid peab endale aru andma, et kõik need objekti, mida ma ka hiljem näitan - ei ole Väga Vanad. Mingit 2000 aasta need ei seisa, ammugi lageda taeva all, ilma katuseta. Neid telliseid ja plokke ÜÜÜratu mega-giga koguses, üle terve maailma - ei ole võimalik toota, mitte mingi tehnoloogiaga. Kuigi nad on "reaalselt olemas".  Minusugused alternatiiv-uurijad võivad kuulata ja vaadata teiste uurijate tekste ja filme, kuid ilma kohapeal käimata ja vaatamata - ei ole võimalik hoomata - Kõike Seda Võimatust. 

Vot, mingi selline "kinu" see ongi. Butafooria.