Neljapäev, 22. juuni 2017

MIDAGI VÄGA ERILIST.

 
 
MIDAGI VÄGA ERILIST.
 
Seekord kirjeldan alustuseks sellist teemat, mis klassifitseerub - minu kõige vingemate leidude hulka. Mul on selliseid, uskumatult erilisi leide, olnud ka varem. Esmapilgul võid neid pilte vaadates kehitada õlgu ja küsida - mis on selles nii erilist?   Mis?   Seda üritangi selgitada. 
 
 
Arvestage sellega, et kõik need detailid ja näidised on pildistatud muuseumides. Need ei ole mingid suvalised tükid kuskilt "metsa alt" ja seega on need ametlikud arheoloogilised leiud ehk artefaktid.
 
 
Vot selline üsna ilmetu ja tava inimesele - muuseumi külastajale absoluutselt märkamatu ja üsna tühine - tühi "kivikene". Kas teie märkate siin miskit "sensatsioonilist avastust".  Kui ei, pole hullu!  
 
 
Nüüd siis see "sensatsioon" suurendatud kujul. Mitmed kivid olid massiliselt täis väikeseid avasid? Mis avad need on?  
 
 
Siit hakkame aimu saama - mis avad need on. Kui mina ja kõik teised inimesed on vaadanud erinevaid hauakive või muid ilusate ja sümboolsete kujunditega kive, siis mulle pole kunagi  mõttesse tekkinud küsimust - kuidas need on tehtud. Olgu, enamus kirjutisi on kas siis sisse raiutud või selle blogi lugeja teab, et - saab teha hauakive geo-polümeersest betoonist, mille sisse saab niiskesse pinda kujundada ükskõik milliseid tekste ja jooniseid. 
 
 
Kuidas teha selliseid - kahe erineva detaili "ühendatud seoseid". Mis see tähendab?  No kuidagi pidi need hauakivid tehtud saama. Võtame hetkel aktsepteeritava ajaloo käsitluse ja püüame seda seletada. On siis mingi kivi, mis murti lahti kivimurrust. Jätame kõrvale - millega? ja kuidas?  Toodi kivi töökotta ja hakati seda lihvima - mis iganes tehnoloogiaga. Siledaks poleeritud pinnale raiuti ülihoolikalt süvendid. Nüüd tehti mingist muust materjalist (sest ma pole päris kindel, et need male-vankri moodi tükid just kivist olid, kes mul lubaks neid muuseumis tsurkida), need detailid ja sobitati igaüks eraldi vastavasse süvendisse. Enne puuriti kivisse mingid augud, ilmselt selleks, et detailid kõvemini kinni liimida. Kuid siin on üks võimatuse paradoks. malekujundid on nii õhukesed, et nende sisse ei saanud mitte midagi puurida. Kui vaadata aga pildi servas olevaid triipe, siis ka need on avakesi täis, see tähendab, et kogu kivi teksti ja ilustuste töötlus oli ühe ja sama tehnoloogiaga. Mul endal on hoopis teised arvamised. Ja neid ei ole mitte üks, vaid vähemalt kaks. Nii keeruliselt kui ma eelnevalt seletasin - ei hakkaks mitte ükski inimene, mitte ühelgi ajal midagi tootma. Eriti veel siis, kui sul pole midagi muud kui haamer ja meisel.  Esimene versioon. On geo-polümeerne materjal ehk siis peeneks jahvatatud "valge kivi" puru-jahu. see segatakse vee ja mingi vastava sideainega ja pannakese õige suurusega kasti. Seejärel võetakse spetsiaalselt tehtud teised detailid. Male-vankrid jm, mille sees on juba ka sellised väikesed silindrilised nagad. See nõuaks aga üsna tehnoloogilist tööpinki, mis teeks selliseid detaile. Kel inseneri mõttelaadi, see saab ilmselt aru. Minu meelest on see variant võimatu ja ka mõttetult keeruline. Kui mina peaks midagi sellist tegema, siis ma teeksin ülilihtsalt. "Valge kivi" on siis kastis ehk saalungis. Lasen selle veidi kuivada ja kui on paras aeg, siis eelnevalt valmistatud - ühe detailiga ehk stambiga, vajutan pinna sisse kõik vajaminevad kujundid. Seal on siis kujundid ja ka need väikesed avad. Nüüd lasen kivi peaaegu täiesti ära kuivada ( või nii, et seda saaks veel lihvida) ja teise seguga ehk tumedast kivist jahvatatud ja segatud geo-polümeerse materjaliga täidan lihtsalt süvendid. Lasen veel natuke kuivada ja siis lihvin kogu plaadi ühes tükis veel üle. Ja ongi valmis. See, et need detailid on väga kõvasti kivi sees, näitab ilmselt ka see, et need kaks male-vankrit on mingi meisli moodi asjandusega välja raiutud, Paremalt poolt on näha raiumise jäljed - mõlemal detailil (vt eelmist pilti)      
 
 
 
 Kas keegi kujutaks ette tehnoloogiat - kivisisse raiuda ja "kleepida" nii saledaid kivist detaile nagu on need tähed. 
 
 
 
Kokkuvõtteks sellele "suurele sensatsioonile". Kui küsida midagi sellist ükskõik milliselt ajaloolaselt või, hoidku jumal, giidilt, siis me ei saa kunagi mingit vastust ja giidilt saame veel ka teravaid märkusi. Neil aegadel - aga me ei teagi, mis ajad need olid ja millal, oli maailmas hoopis teine kultuur ja tehnoloogia. Mul võtab veel mitu lugu kirjutamist enne kui ma jõuan üsna "imeliku arvamuseni" ajaloost - vaevalt kolmsada aastat tagasi.   
 
 
Kui keegi siiani veel arvab (omas lihtsameelsuses või teadmatuses), et kõik vana-aja kaunid kujud on ühest tükis tehtud. Haamri ja meisliga raiutud ning siis riidest lapi peal oleva liivaga lihvitud. Seega, - käed, jalad, pead ja muud väljaulatuvad "vidinad" on eraldi valmistatud, tüübeldatud ja "külge liimitud". On uurimist kuidas ja millega?
 
 
  
 Aga mida sellele onule pähe "kleebiti". Oleks võinud ju ühest tükist välja raiuda - aga ei!?  
 
 
 
Muuseumis oli mingi eriline teema - reptikad.
 
 
No öelge mulle selge mõistusega inimesed. Miks oli mingil alaarenenud ajal, mil polnud tööriistu ega tehnoloogiaid, kogu aeg vaja valmistada tohutus koguses selliseid absurdsusi. Betoonist mehe kuju. Sinna külge "installeeriti" vastav näolapp (ilmselt selline, mis vastas ajaloole), kleebiti külge käed. Aga miks seda ussi sinna vaja on??? 
 
 
 
Ei vaata neid usse ei ajaloolased väga põhjalikult ja üldse on ajaloo muuseumides nii hõredalt rahvast. Keda see üldse huvitab.
 
 
 Aga mind huvitab, sest analoogilisi tüüpe nägin ma ka Tais reisides.
 
 
Kes kõnnivad mõõda ja ei vaata katkisi ehitisi või kujusid, ei näe ka seda kuidas need on tehtud. Krohvitud.
 
 
Enamalt jaolt ikkagi betoonist ja krohvitud.

 
Järgmises loos ma kirjeldan veel ühte kummalist kohta, kus giid jäi mulle "vastuseid võlgu". See siin on Kosi saarel väga-väga suur väljakaevatud ala, kus pole võimalik astuda ühtegi sammu, et ei tallaks "väga vanade" detailide ja ehitiste otsas. See kompleks oli kunagi kreeklaste-roomlaste termid-saunad.
 
 
See "auk" oli kunagi ujumis-kümblemis bassein!!!
 
 
Ja see - kujutage kuidagi ette - mullivann. Kanalisatsioon puha sees. Ei tea kas mullitajad ka olid??? 
 
 
Kui tavaliselt näidatakse vanu mosaiike muuseumides nn. restaureerituna, siis siin olid "hindamatud vanad väärtused" lihtsalt looduse meelevallas.
 
 
Minul tekkis aga küsimus - kuidas sellised mosaiigid on vastu pidanud sadu kui mitte isegi tuhandeid aastaid. See saabki olema teema kuhu ma tahan lähiajal selgitustega välja jõuda.  
 
 
Vot niimoodi hoitakse mõnes kohas (kus leitakse mingigi varjualune) igasuguseid tükke - konteinerite kaupa. Siin oli selliseid hoiukohti - viis. 
 
 
 Ka Rhodose kunstimuuseumis oli kena sürr pildike "varamete kunstnikult".
 

 
Olen ma "Eesti Vappi" näinud erinevates maades, Maltal, Hispaanias, nüüd ka Rhodosel.


Lõpetuseks vahva tont. 
 
 
Rhodose ja Kosi saartel olid väga "tigedad" "tondid" ja isegi delfiinid.

Teisipäev, 6. juuni 2017

VEEL METALLI.

 

VEEL METALLI.

Seekordne jutt tuleb jälle Rhodose imedest. Räägitakse vanadest maailmaimedest, millest üks olevalt olnud ka siin.
 Rhodose koloss oli vanakreeka päikesejumala Heliose auks püstitatud kuju, mis asus Kreekas Rhodose saarel. Selle täpne asukoht pole teada, sest pole leitud selle jäänuseid.
Rhodose koloss oli üks vanaaja seitsmest maailmaimest.
Koloss ehitati aastatel 292 eKr280 eKr, mis tähendab, et ehitus kestis kokku 12 aastat. Kolossi kõrgus oli 37 meetrit.
Koloss hävis maavärinas aastal 227 eKr. Seega oli ta kõige lühemat aega püsinud maailmaime (60 aastat).
653. aastal müüdi kolossi jäänused vanametallina Süüria kaupmehele. Nende ära vedamiseks olevat vaja olnud 900 kaamelit.

 Just see teema ongi järgmiseks - metall. Isegi giidid räägivad  muinasjutulisi lugusid - kuidas laevu oli sadamas nii palju, et pidid üksteise kõrval seisma. Ja need vedasid - vanametalli !?!?!? Ma olid sovhoosi ajal majandis insener ja meil oli vanaraua plaan, mälu järgi sadu tonne aastas. Selleks pidi olema eraldi keevitaja, kes seda lõikas. Lõikas gaasilõikajaga, kus balloonides on surve all gaasid. Kas teil tekib mingit tunnet, et - vanaraua lõikus aastatel 200 e.m.a.???   
 
 
Nii siis, mingi templikompleks. Midagi restaureeritakse, ehk kuidas me kunagi tulevikus teada saame - mis on tegelikult vana ja mis on uus restaureering.  
 

 
Ja mis meile läbi tellingute vastu vaatab.
 
 
 
Ega tavaliselt ei saagi aru, mis detail ja mis otstarbega see on.
 
 
Selliste detailide vaatamine ei tekita esialgu mingit emotsiooni. Kuid mehaanikutel tekib mitmeid küsimusi. Selleks, et saavutada selliste metalltüüblite paigaldamine, on vaja kindlat tehnoloogiat. Puurida alumisse kivisse avad, paigaldada metallpulgad ja need kuidagi moodi "kinni liimida". Hoopis raskem teema on ülemisele kivile täpselt samasse kohta avad puurida ja siis kivi paigaldada ning samal ajal tihvtid ka "liimida". On täiesti kindel, et nii see kindlasti ei käinud. Selleks oleks, miinimum, kraanat vaja.  
 
 
 
Sellised filigraansed plokid on üsna tavalised.
 
 
 

 
 
Kivi-tehnoloogia on tuhandeid aastaid täpselt samasugune, kuid väidetavalt oli siis tehniline tase väga madal. 
 
 
Mina ei taha selle kohta midagi muud arvata - see on tehtud masinaga või betoon.  

 
Selliseid metalltüübleid olen ma juba näidanud, kuid ikkagi, tõe huvides, panen veidi rohkem. Muidu mõni veel arvab, et ma olen mõne kaheldava detaili leidnud ja nüüd hõiskan.   
 

 

 
 
 

 
 
 
Midagi sellist aga nägin esmakordselt. Värvilise metalli tootmine, pluss nelikant-toru. Sepad tegid?
 
 
 
 
 
 

Siin näited sirgetest kivimüüridest. Kui väideti, et Rhodose Koloss hävis maavärinast, siis miks me tänapäeval ehitame - nii kuidas juhtub ja maavärinate ajal juhtubki see, et palju inimesi saab hukka. Kuid "vanal ajal" olid totakad poliitikud, sõjamehed, vangid ja orjad, kuid need hoolisid inimestest ja omasid kõrgtehnoloogiat, sest ...  

 
Mitte kõik plokid, vaid paljud ja mitmetes maades (võid vaadata ka analoogset klambrit Karnaki templi loost) , on omavahel kokku kinnitatud metall-kobadega. See metall peaks olema ilmastiku käes säilinud - mingi kaks tuhat aastat. Sellist jama võib rääkida väikestele lastele. Kui vanad need siis on?? 
 

 
 

 
 

 
 
 

  

 
 
 
 
 
Nendel saartel on igas jumala templis või ajaloolisel objektil erinevaid detaile nii palju, et jalutad "iidsete kultuuriväärtuste" otsas ja keegi ei tassi neid kuhugi muuseumi. Seal kasvavad isegi puud. Ja kuna ma pole väga kompetentne botaanik, siis tahaks vastust järgmisele küsimusele.    

 
 Suurel territooriumi olid kivide vahel kuivanud puu juured. Minul tekib küsimus - Millal see kompleks on avastatud ja puudest puhtaks tehtud. Meie ajaloolased pole tegelikult mitte midagi veel uurinud ega lahti kaevanud. Selleks puudub ilmselt huvi ehk täpsemalt öeldes raha. Ja raha teenitakse hoopis turistidele legendide ja muinaslugude rääkimisega. 

 
 
 

 
 
 
 
 
 Moslemite kiriku kõrval oli üsna lagunenud purskkaevu - veenõu. Tehnoloogiliselt ei ole mitte mingil ajal, ei nüüd ega 2000 aastat tagasi, kiviplaate muudmoodi võimalik kokku panna kui metalliga, selleks et see vee survejõule vastu peaks. Tehnoloogia ei ole muutunud 2000 aastat? 

 
 
 
 
 
 
 
 
Nõukogude ajal oli üks huvitav vidin - igaks elu juhtumiks. Hiljem hakkasid harjasjuukselased punkarid neid endale külge riputama. Iidsed -Haaknõelad. Kes metallidest midagi teab, siis selline metall peab olema kõva ja elastne.   
 
 
 
 
 
Enamus meesterahvaidki ei tea - kuidas valmistatakse pronksi. Koolist teame, et pronksi-aeg oli enne raua-aega. Kuid selleks, et saada pronksi, tuleb segada kokku vaske ja tina. Tina kaevandusi leidub planeedil Inglismaal ja Hiinas ning näpuotsaga veel siin ja seal. Igatahes mitte Kreekas ega Egiptuses. Tina saamine maagist, (oli vist tina-oksiid), toimub umbes sellisel põhimõttel nagu puskari ajamine kinnises nõus. Mis nipiga neid töid tehti ilma rauda tundmata. Ja kui ajaloolane väidab, et sel ajal juba tunti rauda, siis mispärast tehti odaotsi värvilisest metallist, mis on alati kallim ja pehmem.  Omaette kavalus on aga see, et kui te võtate kaks varrast, ühe rauast ja teise pronksist, pistate need maa sisse, siis mida te kolmesada või rohkema aasta pärast maa seest võite leida. Pronksi. Ehk siis rauast vidinad, mis on väga ära roostetanud - ei ole kindlasti maa sees säilinud 2000 aastat.  Seepärast ongi vaja koolis lapsest peale selgitada müüti, et pronksi-aeg oli enne. Kas tegu on loogika puudumise või millegi karmimaga, seda püüan selgitada järgmistes lugudes.