Laupäev, 6. veebruar 2021

LOOJA LOOB LOOMET.


ˇTeen veidi teistsuguse loo Elust Läbi Kulgemisest. Esmaste tarbimiste püramiidi alumiste kihtide täitmisel hakkab inimesel üle jääma palju vaba aega. Seda kõike eeldusel, et ta on teinud enamus asju õigesti ja ei pea palju ringi tegema. Vot ja seda vaba aega peaks siis kasutama Loominguks.  Mille iganes loomiseks. Kõike, mida meeldib teha, on positiivne looming ja enam-vähem selleks me siia olemegi tulnud.  On veel üks teema - Milleks me siia tulime, kuid see teema siia loosse ei sobi ja ootab oma aega teise blogisse panemiseks. Mul on elus olnud palju erinevaid Vaba Aja perioode. Lapsepõlves ma eriti koolis miskit ei teinud, mingites ringides. Enamasti tšillasime poistega jalkaplatsil või siis. Mina lugesin raamatuid. Ma olen mingi empiirilise valemi abil arvutanud, et mul on loetud rohkem kui kolm tuhat raamatut. Viimasel ajal pole lugenud, sest tuleb palju filme ja videosid. Teine periood tuli palju aastaid hiljem. Ma olen autospordiga tegelenud 35 aastat. Ise, pojaga ja nüüd lapselapsega.  Ma hakkasin esimesi jooniseid bagidest joonistama juba EPA koolis käies. Enamus krosse käisin siis juba läbi.  Kõige vingem oli mingi aasta Bauska Rahvaste Sõpruse Karika kross. Eestlased, sakslased, tšehhid jne.  Juba peale kooli ostsin ma Sapaka ja tegin sellest väikese bagi. Väga vähe jäi teha, kui ma käisin Karksi-Nuia Baltimaade Karikal ja nägin Krokodilli.  


Umbes midagi sellist. Mu enda omast on kah mõned mustvalged pildid. Novot ja siis ma "armusin" sellesse kolakasse ja hakkasin ehitama.  Erinevalt tänapäeva huipu peenetest tööriistadest, ehitasime meie need masinad: gaasilõikuse, elektrikeevituse, torupainutuspingi ja mürgelkäiaga. Mingist Relakast ja muudest lihvijatest polnd ideedgi veel olemas. 


Ja nii ma olen ehitanud kaheksa võistlusautot. Mitu erilist autot endale ja hulga ka kasutatud autosid taastanud.  Pojaga sõitsime krossi, jäärada, rinkat ja rallit, niiet lõpuks tundus see juba Töö tegemisena mitte Hobi. Novot ja siis tuli esoteerika ja ajalugu ning ulme on minuga kaasas käinud juba 45 aastat. Ma poleks iial uskunud, et ma panen veel korra Endal vere  vemmaldama ja teen midagi nii pöörast nagu hetkel toimub. Lapselaps Rasmus sõidab karti ja üks kord ma mõtlesin, et mida ta talvel teeb. Surfasin kuulutustes ja selgus, et Jäneda Safari müüb selliseid bagisid.


Algul tundus minu jaoks, kes ei tea mootorratastest mitte midagi, see veidi hirmutav aga mõte hakkas tiksuma ja ma ostsin teise kah veel - Endale. Need on prantsuse hobibagid 400 cm3 mootoriga.  Ja selle punasega sõidab üheksa aastane Rasmus siiani. Isegi täna kui ma seda kirjutan, käisime lumes müttamas. Homme läheme jälle. Mootorratastest ei tea ma sellepärast, et mul siiani tsikliload tegemata ja ei tunne huvi kah, sest. Tsiklil on liiga vähe rattaid. Kaks ratast ja "sitaratas" ehk tihend rooli ja pedaali vahel. Sellest Tihendist sõltubki palju ja inimeste turvaline koju jõudmine. Pole ühtegi nii praktilist spordiala kui autoga kihutamine. Mina ei annaks isegi lube sellistele, kes pole vähemalt ühel jääraja võistlusel käinud. 
Neist võistlustest, mida on kaugelt üle saja, oleks nii palju rääkida. On võite ja karikaid, riiulite täis. On kaotusi ja katkestusi. On "katuseidki" pandud.  Ma ise kaks korda, millest sõiduauto krossikas oli nii puruks ja lömmis, aga üles ma selle taastasin. Poeg pani esikohalt katuse ja saamata punktidest läks ka aasta esikoha tulemus kolmandaks kohaks. Kuid õhtul natuke nokitsemist ja panime uue klaasi ning järgmisel päeval uuesti rajale. 

Novot ja nüüd teen väikese pildi seeria viimasest üllitisest.  


Sellisest teisest bagist jäi järgi vaid raam. Alumiiniumist toruraam ja ma pidin õppima keevitama alumiiniumi. Algus oli väga kole, aga - Inimene on selline, õppimisvõimeline olevus.  


Pilt on eelmisega üsna sarnane, kuid absoluutselt teistsugune. 


Kuna sellest ei tulnud võistlusbagi, vaid lihtsalt endale käeharjutuseks, siis otsisin suht odava doonori, milleks oli 1000 cm3 Suzuki baik, 100 kw ehk mingi 120 hobust. Üsna hullumeelne mõte aga siiani pole kahetsenud.  Õhkjahutusega ja ülimalt lihtne. 


Sellist vaatepilti ei nimetata Lohakuseks ega Pohhuks. Seda nimetatakse - Kontrollitud Korratuseks ehk kõik peab olema silmahaarde ulatuses. 


Täiesti ümber tehtud ja tugevdatud alumine raam.


Üleüldse oli Kõige raskem tegevus, asetada kaks rauast plaati kuhugi õhku, kahe alumiiniumist toru külge, kuhu tuli tagasild. 


Seda võlli, kus on ketiratas ja piduriketas koos laagritega tõstsin ma sinna sisse ja välja rohkem kui mingi 50 korda. 


Kõik saab alguse vineerist, papist ja traadist ning suvalistest rauajuppidest. 


Siin on sõlmi, mis mahuvad ära millimeetri täpsusega, kuigi esialgu tundub üsna Harakapesana.



Ja ongi paigas kaks rauast plaati, ülima täpsusega. 


Selle masinal on enamus juppe autolammutustest ja vanadest varudest. Vot niimoodi tegin taga amordid. Auto amort, kust maha lõigatud originaal vedrukandur ja need vidinad tuleb kuidagi üksteise otsa trikitada. 


Kuna see pole võistlusbagi, siis lahendused on ka "üsna loomingulised". 





Seda tööd tegin ma eelmise aasta kevadise Korova-Barana Plandeemia ajal. Kui see läbi sai, sain ka masina liikuma.  


Mul olid suured plaanid teha alumiiniumist paak, pumbaga ja puha. Jäi selline ajutine paak. Mis on ajutine, see on igavene. Töötab igavesti lihtsalt ja siiani ongi nii. 


Vaikselt korjasin siis juppe külge. 


Ja lõikasin, kinnitasin plastikut. 


Veel üks Ajutine värk. Ei olnud kohe õiget veovõlli saada ja prooviks keevitasin lühemaks tehtud pikale võllile toru peale, pooltelgegi ei keevitanud otsapidi kinni. Proovisõidul asfaldil väänas vindi peale. Hullul loomal ja aurul on suur jõud. 


Nohjaa siis suvi otsa trallasimegi Rasmusega erinevatel radadel. 


Paar korda Misso krossirajal, kus saime tuttavaks rajaomaniku ja tema poistega. 


Järistel, Nõos, Põltsamaa Piirojal ja omades metsades ja põldudel. Mina omaga pole nii palju saanud sõita kui Rasmuse omaga, sest see nõuab kiireid radasid. Kuid selle punasega on maastikul ja lumes nalja nabani ka mul endal. 

Kui me räägime midagi Maskidest ja Haigustest, siis kõik see, mida teie teate on "Lapsemäng". Mingit viirust pole olemas ja see on eraldi teema teise blogi jaoks. On olemas Vaid üks Viirus ja see raibe on ravimatu haigus. Sellel haigusel pole ravi ja saab leevendada vaid Sümtoome. Leevenduseks on siis - Sõita ja Võita. Ja siis on veel üks "haiguse tunnus".  See  on palavik - Loome palavik.  


Ka see ei ole Segasummasuvila, see on loomepalaviku tunnus. 


Nohjaa kui mingi värk jälle valmis saab, siis leeveneb ka palavik. Aga üsna lühikeseks ajaks ja jälle on kogu ruum Kontrollitud Korratuses. 




Kas olete kuulnud midagi "ettenägemisest" või siis Oma Reaalsuse Loomisest. Siin on näide. Igasuguseid asju tehes, pidin treimist laskma teha Tartus. Igavesti tüütu oli.  Mõtisklesin, unistasin ja käisin ka linnas treipinke vaatamas. Kallid ja jamad hiinakad vaid. Nohja siis sõidab mulle tagant järgi õue peale üks väääga ammune hää tuttav, et ta tuleb vaatama, mis ma teen kah. Räägin siis talle, et treipink kuluks ära. Aga vot tema teab kus metsa all üks olemas. Vedas mu vaatama. Ma jälle veidi kahtlesin. No ma olen sovhoosi ajal veidi juristanud ja treiali tööd näinud. Ok, ära ma selle ostsin.  
Mida me siis teeme? Loome ise oma reaalsust? Või kuidas? 


Kaks vana räbalat kiilrihma oli peal ja selleks, et neid vahetada, pidin kogu kupatuse lahti võtma. Mul polnud õrna aimugi, mis seal sees on. Kuid hea, et on olemas sõber Youtube. Seal vene poisid taastavad vanu tööpinke. Seegi pink on täpselt sama vana kui mina, aastast 1960. No ja seal oligi neli filmi just ka sellest samast pingist ja kõikide juppide taastamisest. 


Enamus taastamist tegin nende filmide järgi ära. kuigi kõiki lõtke ei viitsinud välja kah võtta. Räbala välimusega nagu see oli, ei sobi ju ometi Hot Rod Garaaži. 


Takkast poolt jääb peitu. Kes see ikka näeb. 


Aga eesmise poole mässasin paberi, teibi ja vusspudeli värvidega, kohe väga mitu päeva. 
Ja siis selgus, et kui üks selline ilus asi on olemas aga ülejäänud garaaz on lippadi-loppadi kirju.  



Jantisin veel pea nädala ja värvisin ära kõik kapid, puurmasinad ja muud seadmed. Kui mina midagi teen, siis ma teen kõike selleks, et kasutada samu kogemusi ka teistes kohtades ja neid kamuflaaze tulebki veel. 




Noh nüüd siis Maskidest. Ma ei ole veel siiani kandnud kordagi ühtegi Maski. Ikka ma valetan, nagu ikkagi. Oi ma olen elus nii palju "maske" kandnud ja "eluteatrit" teinud. Tõeline kunstimeister-näitleja. Mitme näoga Jaanused on meist kõik eranditult. 
Nüüd veidike päris Maskidest. Mina vana juturaamatute ja teatud filmide vaataja võin ära seletada - kust tulid maskid ja Punane pioneeri kaelarätik. Pioneer pole mingi kommunistlike röövlite väljamõeldis. Nahksuka juttudest on teada, et Pioneerid on need - kes lähevad Kõige Ees, enamvähem nagu maadeuurijad. Kolmnurkset rätikut kasutasid kauboid - tolmumaskina. Kuda see hobune ilma maskita tolmu sees kappas, mina ette ei kujuta. Ja edasi arendasid seda maskivarianti Metsiku Lääne röövlid, panku röövides. Nüüd on siis elu paradigma muutunud ja panka Peab minema maskiga. Hullu Billi õndsuse unistus on siis nüüdsel ajal. 
Mina pole siiani terve aasta jooksul kandnud kordagi maski - käsu peale. Mind on vahitud ja ma käisin ka "kõige hullemast vasktorust läbi" ilma maskita. Sellest tuleb eraldi jutt ja see saab üsna üllatav olema. 
Mats alati on tubli mees ja mõisas mütsi peast ei võta. 
Krd silmakirjatsejad, kes laulupeol seda laulu laulavad, suure suuga ja põsed punnis.     


Ja nüüdse aja Keniaalsed Viruloogia Provessorid väidavad, et sellist ollust, mida nimetatakse Viiruseks. Mida keegi pole mitte ühegi optilise okulaariga ihusilmaga näinud ega pildistanud, Mis oleks justkui mõõtmetelt nanomeetrites ehk nööpnõela teraviku otsa mahuks neid olluseid 40 miljardit tükki. Ja seda ühte Barana viiirussssi peaks kinni püüdma - riideräbalaga. Tule taevas appi inimmõistusele. 
Ma kasutan igapäevaselt mitmeid maske ja mitmeid lausa korraga. Kui teha tolmust pahteldustööd paberist või riidest maskiga, siis hingata ei saa, haiseb ja tolm pakiks kopsu kiiresti täis. Selleks on respiraator filtri ja ka söefiltriga. 
Kui värvida riideräbalaga, siis kümne minutiga oleks täis narkojoove ja peale poolt tundi paneks pildi taskusse. Aga värvima peab tunde ja selleks on mitmete "triipudega"-kaitsefunktsioonidega respiraator. Keevitamiseks mitu maski. Kõrvaklappe kah erinevaid ja prillid kah veel lisaks. 
Üks väike anekdoot siia. 
Poeg küsib isalt, et mida ei või teha? Kas valetada võib, kas varastada võib, kas naisi võib vahetada. Isa vastab - võib. Aga kas on midagi mida ei või teha. Isa - On poeg. Keevitust ei või palja silmaga vaadata.  


Ma olen elu aeg olnud "absoluutse leiutamisoskusega", umbes nagu absoluutse kuulmisega muusik. Mul on neid leiutisi elu jooksul olnud sadade ja tuhandete kaupa. Vene ajal nimetati sellist tegelast - Ratsionalisaatoriks. 



Ja üks rats, mida ma olen kasutanud juba kümneid aastaid on - värvilised võtmed. Veidi isoleeri tööd ja sobiva võtme leidmine kastist või garaazi suurtest avarustest on imelihtne. Ka padrunvõtmed on värvilised. 


Kui on vaja, siis tuleb teha torupainutus pink. 


Või siis metallilõikaja, või mootori tõstmise kraana, või mis iganes muu vajalik värgendus. 

Novot ja siis nüüd kui algas pula-jula pandeemia teine vaatus, nüüd vastu talve, võtsin ette sama bagi esisilla ümberehituse. Absull kõik vidinad teen nüüd oma kätega ja treipink on viispluss nigut silmaauku vajalik.  


Ziguli käändmik poest, ja kõik muu on puhtast rauast. Aga nagu ikka Õhku ehk täiesti tundmatusse kohta, nii nagu parajasti sobib. 



Neist kolmest vanarauast vidinast, kahest plaadist ja torujupist tuleb üks vajalik vidin. Vahetükk, mis ühendab rummu pidurikettaga. Veidi keevitust ja treimist ja tööle see hakkas.  



Lihtsalt üks näide lõpututest vidinatest, mis on "rätsepatöö" ehk ainueksemplar. Selline vahetükk, mis hoiab kinni piduri supportit. Kahest suvalisest tükist, mitmete mõõtmiste ja sättimistega.  


Tuleb teha kaks sellist Lõpptoodet. Konkreetsel juhul on eri detailid tehtud kahe erineva meetodiga. Alati tuleb teine variant parem kui esimene (võib olla mitte alati). 


Absoluutselt kõik jäägid lähevad mängu, ka varem kasutusel olnud alumiinium. 


Tasakesti  Loome Loob ehk Looja Loob Loomet. 


Kui on materjali ja seadmeid, võib valmis teha Mille Iganes. Ups, teadmised ja Julge pealehakkamine on kah vajalik. Julge pealehakkamine tähendab muideks seda, et pole hirmu eksida. Nagunii läheb esimene vasikas sinna kuhu peab. 


Hunnikuviisi plastiku lõikamist ja kruvimist ja veel mida iganes. 


Nohjaa siis Kamuflaazi kogemust kasutama. Kleepsutama. Siin Maastiku variant. 


Ja siin Piikrehvidega lume ja jää variant. Proovinud olen aga nüüd on lootust, et saab ka kuhugi jääle. 



Vahepeal nägin Tartus sellist pilli, ühe motika poe ees. 


Kah vahva Putukas. Üsna näitusepill. 
Muideks. Mul on juba kaks nädalat käsil Uus Projekt. Ma teen Näitusepilli - Kolmerattaline mootorratas Trike.   
See tuleb ulmelises stiilis -  Space  Fighter. Kosmose Hävitaja stiilis. Ai see saab äge olema. Algus on juba metallis aga lõpuni kulub ilmselt aasta või veidi peale.