Neljapäev, 28. detsember 2017

KOKKUVÕTE AASTAST 2017


 
Tuli tahtmine teha kokkuvõte sellest aastast ja selle aasta „saagist“.
Vaadates kasvõi selle blogi (ehk siis minu) arengut, on selle aasta saak üsna võimas.
Aastavahetuse süldilauas ikka mõeldakse – mida toob uus aasta ja siis aasta lõpus imestan ka mina, et midagi sellist ei oskaks küll ette aimatagi.
Kuigi see blogi on rohkem nagu ajalooline, siis ikkagi panen mõtteid kirja siia, sellest kuidas elus ka mingeid muid asju ette tuleb.
See on täiesti arusaamatu, kuidas ajaloo uurimine võib mõjutada inimese mõttemalli ja igapäevast käitumist. Veel hullem.
Kuidas on võimalik, et üks teooria-arvamus, mille olen täiesti iseseisvalt endale kujundanud, aitab mul elada, maailma mõista ja isegi ära surra nii, et mul pole mitte millestki kahju.
Aga räägin pikemalt ja mitmest asjast, mis loo lõpuks seovad ühtsemaks tervikuks. Alustaks millegi „esoteerilisemaga“.  
Üks teema, mille üle ma olen mõelnud ja ka teiste käest küsinud.
„Miks inimesed võitlevad“, nääklevad sotsiaalmeedias ja taovad pidevalt rusikaga rinda – MINA.
Viimane pool aastat püüan mõista – miks inimesed, erinevates Facebooki kogukondades, omavahel pidevalt tülitseva (nääklevad kuni inetusteni välja). Reaalsusloome on aga „karm värk“ ja kui ikka vastust tahad, siis ka saad.
Sain vastuse, kuid selleks pidin ühe kindla situatsiooni muutma reaalseks (vaidluseks). Ja sain tulemuse.
Noh, teoreetiliselt tean ma juba pikka aega, et siin planeedil (nimetame seda siis tinglikult planeediks, et täpsem olla) elades – ei OMA ma mitte midagi. Mitte miski, mida me arvame olevat – enda oma, ei kuulu tegelikult mulle. Minimaalselt - kuulub see planeedile Maa ja sealt edasi süsteeme pidi järjest kõrgemale. Kõike mida ma pean enda omaks, neid ma tegelikult – rendin. „Minu omand“ ei ole tõenäoliselt ka: vaim, hing ja mõtted.    
Ammugi siis: minu sünd ja surm, minu riik ja rahvas, minu mõõk, minu kaabu ja minu pruut, kes ootab mind.
Kui ma pean mingit „asja“ enda omaks, siis mu peas tekib jääv mõte – veendumus, tõekspidamine, programm ja nii edasi.
Kui me mõtleme ja meenutame siis… 
Kõige rohkem tekitab meis VALU , valusaid tundeid ja mälestusi siis – kui „keegi“ on meilt ära võtnud midagi sellist, mida me pidasime enda omaks. On see mingi koht või olek, kallis inimene või loom, suur ja küllalt oluline materiaalne väärtus jne – mis iganes.
Aga ikkagi – Facebookis?  Vaata!
Kui sul „on midagi“ ja sa isegi arvad, et see „on õige“ ja kuulub sulle ning kui teine inimene krabab selle otsast kinni ja hakkab sinu käest ära sikutama – mida sa siis teed? Haagid jalad tugevasti vastu maad, tõmbad selja küüru ja hakkad täiest jõust vastu tirima. Saan OMA asja äkki tagasi!
Ka mõtted FB-s on – asjad.
Ehk siis, pole olemas (pole kohanud veel) inimest ega situatsioon, kus kõik mõistaksid asju ja seletusi ühte moodi. Erinevad inimesed elavad, mõtlevad, lepivad kokku ja ka võitlevad – erinevalt.
Kahjuks (õnneks), pigem ikka kahjuks - on meil keel. Mingi suur manipulatsioon, mille tulemuseks on elustruktuur planeedil ja kõnekeel, mis on – duaalsed.
Ma olen Sinuga (üks konkreetne hea tuttav) ju arutanud. Kas elada AUSALT või VIISAKALT.
Ka sõna – viisakas, on kahe erineva seletusega.
Viisakaks olemine ehk teise inimese mitte solvamine - käitumise ja sõnadega.
Ja teiseks. Selleks, et mitte öelda teisele AUSALT (ehk vahest isegi valusalt), me selle asemel valetame, hämame, manipuleerime ja üritame „teha nägu“, et – ah mis ma ikka talle seletan.
Esimene ehk elementaarne viisakus on ülimalt vajalik nähtus, mis on tegelikult ka aususe üks variantidest. Kuid selles teises mõistes?
Kas vastata inimesele AUSALT või VIISAKALT, tekib tihti konflikte. Kui keegi hakkab mult „ära tirima“ asja, mida ma olen pidanud Enda Omaks, siis tuleb trots ja tahtmine hakata teisest otsast seda kinni hoidma või tagasi sikutama. Sellest samast on ka üks teine arutelu, kuidas ma sain sellel aastal aru, et: mõistlik on elada nii, et – EI TAHA (ei punni)  SAAMIST, vaid pigem ANDMIST. Annan endast midagi välja – oma mõtteid, tegusid, plaane, unistusi jne.
Ning – kuna loodus tühja kohta ei salli, siis teatud viivitusega tuleb minu ellu ka seda, mille nimel ma olen „vaeva näinud“ ja kompenseerib kõike seda (nii heas, kui ka „vähem heas“). 
Need näited võivad olla kellegi poolt ära tuntavad, kuid päris nii see ei ole.
Selle aasta ja eriti viimaste kuude jooksul olen ma kohtunud väga paljude huvitavate (unikaalsete) inimestega. Näinud nende erilisusi, kuid hoopis rohkem – kordusi.
Mustrid siin planeedil on kogu aeg ühesugused, ükskõik mis vallas.
Me märkame midagi erilist tihtipeale ja eriti teravalt just siis, kui seda tahetakse meie käest ära tirida.
Selle teema SAAGIKS  on kaks teksti, mis aitavad mõista ja keerulises situatsioonis sellest välja tulle. Need on: minu tõlgitud lugu – Isiksuse Kasvamise Teooria, ja hea tuttava tõlge Andrei Ivaško loengust teemal -  BUKVITSA.
Teine üsna esoteeriline märkus sellest aastast.
Minu jaoks on välja tulnud väga palju ja väga pööraseid seletusi sellistes asjadest, mida ma varem pole kuulnud. Justkui oleks mingid informatsiooni väravad pauguga lahti läinud.
Sealjuures pole muidugi ka põrmugi paremaks muutunud. Mida rohkem „saladusi“ avastan, seda rohkem uusi, justkui iseenesest, minu ette tekivad. Need millega olen tegelenud varemalt, tunduvad juba – „üsna lapsikud“. 
Teine valdkond – Elukulgemises – on siis ajalooline pool.
Vaatasin üks päev mõnda lugu, siin blogis, millega ma alustasin. Siiani ei leia, et oleks midagi valesti kirjutanud. Mõned, ja ikkagi veel üsna paljud teemad, ei sobitu omavahel kokku.
Minu jaoks on praegusel ajal kaks teemat, mida ma ei suuda peaaegu üldse kokku sobitada ehk siis „selge mõistuse“ ja loogikaga siduda.
Kui ma pole siiani leidnud peaaegu mitte ühtegi sellist mõistet, millega oleks nõus absoluutselt iga inimene siin planeedil.
Siis kaks sellist mõistet ilmselt on,  mida aktsepteerib iga inimene siin planeedil. Need on – NÄHTAV ja NÄHTAMATU MAAILM.
Enamus inimesi ilmselt arvab, et nähtav maailm on see, mida on – enamuses ja nähtamatu on üsna hoomamatu ning teisejärguline ja isegi olematu. Nähtamatu maailm on aga suur – igavene ja lõputu.
Isegi tänapäeva teadlased tõestavad selle ära, kuigi endale ristivastupidi ja tahtmatult.
Meie nähtava ja nähtamatu maailma suhe on sama protsendiga nagu: tume aine ja DNA.  Üle 90 % ainest - on tumeaine, meile tundmatu ehk siis meie oleme veel nii tumedad, et ei tea sellest midagi.
Täpselt sama protsendiga on ka DNA ja „rämps DNA“.
Üle 90% asjadest – me ei tea veel mitte midagi.
Ja sellega seoses on mul täiesti isiklik arvamus, mida ei suuda aktsepteerida veel isegi need teadjad ja ilmatargad, kes esitavad omi teooriaid.
Paljud arvavad, et siin planeedil valitseb mingi kord, mida SAAB muuta. Muuta – paremaks. Mina, hetkel, nii ei arva.
Ajaloost on selgunud, et – kõik kordub.
Siin planeedil on juhtunud/toimunud selliseid sündmusi, mida meie eest varjatakse ja seda ilmselt kindlal eesmärgil. Enamus meie kooliharidust ja igapäeva teadmisi on pisemagi uurimise põhjal võimalik ümber pöörata ja vaidlustada.
Panen siia selle aasta ühe põnevama teema: „Kas maakera on ümmargune“. Mina arvan, et - ei pruugi olla.
Niikaua kui ma ise ei saa tõusta sadade kilomeetrite kõrgusele ja näha oma silmaga, nii kaua ma ei võta isegi mõttesse uskuda Maa kera kuju.
„Kas Maa on lapik?“
Jah, mingil määral on see lapik. Sellelt tasandilt, kus mina saan seda oma silmaga jälgida on see sile ja ilma kõveruseta (maapinnal ja lennuki aknast vaadates).
Meie silm ei näe ühtegi asja ruumiliselt, vaid ainult tasapinnaliselt - 2D. Kolmanda ruumimõõtme toodab meie aju, valguse ja varjude mängust ning varemast elukogemusest.
Lapiku Maa uurijad mulle meeldivad selle poolest, et nad näevad tohutult vaeva sellega, et tõestada - kuidas meile aetakse igasuguseid jamasid: kosmoselendudest ja kosmosejaamast, mis tiirleb ümber planeedi. Inimeste käimisest Kuu peal ja soovist lennata Marsile ning väga paljudest muudest jaburdustest, mida me sinisilmselt usume.
 
 
See olla mingi uuemat sorti rakett - Musk ehitas, lendamaks Marsile. Mis kütusega see peenike toru lendab nii kaugele.
 
 
Ja kuhu raketid ikkagi lendavad, kui nad põlevad ära juba stardijärgselt - horisontaalselt lennates. 

MINA EI TEA – kas maailm on ümmargune, kandiline või lapik. On see Hologramm, Matrix või Virtuaalne.
Mitte ükski teooria või seletus ei suuda siduda kõiki neid kummalisusi üheks arusaadavaks ja KINDLAKS teadmiseks. Igal ühel neist tekivad omad puudujäägid.
Siiani on mulle selgunud, et „planeet Maa“ kirjeldus vastab kõige rohkem – Virtuaalsele Arvuti Mängule“. Ehk.
 On PROGRAMM, mis on kuskil ja kellegi poolt koostatud. See on „mängu konsoolis“, kõik vajalikud atribuudid on olemas ja see osa, millele ma tähelepanu pööran ehk siis, millisele situatsioonile oma isikliku tähelepanu klikin, see ilmestub – minu jaoks. Kas samal ajal on alles ka kõik teised situatsiooni ja inimesed? Ilmselt küll ja nemad klikivad „oma elu“ – oma jälgimisega. Suure tõenäosusega on sellest tekkinud ka mõisted: Jumal, Looja, Arhitekt jne, erinevates õpetustes.
Mis toimub nähtamatus maailmas? Meil pole õrna aimugi.
On olemas väljend : nii nagu all, nii ka üleval. Või ka: nii nagu väljas, nii ka sees. Meil pole isegi õrna aimu - mis toimub inimese sees. Panen siia ühe hea killu, mis hiljuti läbi käis.
Küsiti arstide käest: „Mis võib olla vähi tekkimise juurpõhjus?“ Arstid/teadlased vastasid: „See saaks Nobeli, kes selle avastaks“.  Kuid küsimusele: „Aga miks siis vähki ravitakse kiiritusega?“ Jäädi vastuse võlgu.
Siinkohal olekski sobilik rääkida tervisest - täpselt samast seisukohast.
Paljud arvavad, et ON olemas haigused. Tegelikkuses oleme me terved vaid ühel juhul – kui meie immuunsüsteem töötab laitmatult. Kuid mis asi on immuunsüsteem. See on kõige jõhkram ja mõrvarlikum süsteem üldse. Meie sees on kilode viisi baktereid, viirusi, seeni ja parasiite. Me ei saa neist kunagi lahti ja peame nendega koos elama – vastastikuses koostöös. Me jääme planeedil ellu, kui me tarbime kõike seda, mis annab immuunsüsteemile tööd ehk siis. Süüa mitte ainult termiliselt töödeldud ja OHUTUID tooteid. Peab sööma toorest ja selliseid asju, mis sisaldavad ka baktereid, parasiite jne. Aegajalt keha puhastades, saame vaid mingil määral tervise tasakaalu. Teine tervise teema on – Mõtete ja Keelega Programmeerimine. Igasugune TEADVUSE LAIENDAMINE on ohtlik. Igasugune „vaimlemine“ on tegelikult enese – mõtete ja keelega programmeerimine. Me loome oma ellu kõike ise ja enamasti juhtub see üsna kiiresti. On olemas praktikaid, millega peaks saama ise-enda tekitatud jamasid ka ümber programmeerida (afrimatsioonid), kuid ikkagi on see vaid – vana veendumuse endale tagasi sikutamine. Mõistlikum on teha uusi tegusid, unistada uusi mõtteid ja liikuda pidevalt headuse poole. Kuigi, siinne planeet on ju tehtud – tapja süsteemiga. Meile on tehtud ahvatluseks arendada – tapvat süsteemi. On ju lihtne.    
Ja kohe liitubki veel üks teema. „Kas saab sõda (tapjat süsteemi) võita sõjaga (teise tapja süsteemiga).“
 Ei saa. Just sel aastal lugesin ma kahte sellist raamatut. Morice Moroe (ehk eesti  mees nimega Aleksander Sipelgas) ja tema raamat „Maailma valitseja“ (terve raamat minu teises blogis). Teine raamat Harry Harrison „Alistamatu planeet“. Esimene juturaamat, mida ma lugesin vene keelses. On ka veel teisi, näiteks Isaac Asimovi „Asum“.
Tapja jääb ikkagi tapjaks (siin planeedil).
Enamus infot hangin ma venekeelsest keskkonnast vaid seepärast, et seda keelt ma oskan ja teisi keeli õppida nii selgeks, et saaks aru ka keerulisest tekstist on minu jaoks ilmselt väga raske. Ma ei ole: ei venemeelne, ei eestimeelne ega isegi planeedimeelne. Pole olemas mingeid eestlasi, venelasi ega indialasi. Ei saagi olemas olla, sest meie geenid on nii segatud, et tegelikkuses me oleme – segaverelised krantsid. Kuigi väidetakse, et on vereliine, kes üritavad oma tõupuhtust säilitada.
Aga ometigi me oleme – eestlased. Iga piirkond, siin planeedil, omab erinevaid sagedusi ja sellesse piirkonda sünnivad just sellised vaimud-hinged, kes kannavad/kannatavad välja selle piirkonna sageduse.
Kui mitmeid erinevaid elusid me kuskil piirkonnas elame, oleneb vaid sellest kui kiiresti me klassi ära õpime.    
Kõige lähem arvamine, mis minu loogikaga kokku läheks – nähtamatust, on üsna kvantfüüsikaline.
Me koosneme elektrist, magnetismist, vibratsioonidest, sagedustest, tihedustest jne.
Selle arvamuse „aastasaagiks“ oli minu tõlge – „Tsaariarmee ohvitseride õpik aastast 1897“.
Selles on nii palju kirjeldusi, millele vastab minu arusaamine. Kuigi see pole pelgalt mu isiklik arvamine, vaid mitmete inimeste kirjeldused, keda ma olen hakanud pisutki usaldama.
Kuigi ma peaks enne kirjeldama ka sama teemat seoses ajalooga, mis kinnitab seda arvamust, kuid ma jätan selle koos piltidega loo lõppu ehk siis kolmandaks kinnituseks.
Tsaariarmee Õpik (ja mitte ainult see) on väga keeruline teema. Selle kirjeldamiseks ei jätku aega, sõnu ega paberit. Kuid.
Ei ole olemas mingit – materiaalset-reaalset maailma, planeeti ega olendeid. Pigem on olemas energeetiline struktuur, energeetilised olemused ja olendid. Erinevad tihedused, sagedused, paralleelsused.
Pole olemas mingeid – tulnukaid. Me kõik oleme tulnukad või minejad – kuskilt ja kuhugi.
Pole olemas (ilmselt) mingeid  metallist või mõnest muust materjalist UFO laevu, mis sussutavad Universumis ringi mingite kütustega.
See ei tähenda, et meie kõrval ei oleks olemas olendeid ja süsteeme – mida me silmaga ei näe.
Ja selles õpikus on kirjeldused, kuidas me kulgeme selles ruumis ja ajas, kuidas keegi seda mõistab või siis tunnetab.
Sellest uuringust sain ma endale sellise kinnituse, et – seda mis toimub planeedil Maa, ei saa muuta selliseks nagu MEIE tahame.
Mina isiklikult tahaks, et siin muutuks elu palju paremaks. Leebemaks, ausamaks, elukeskkonda säästvamaks ehk ühe sõnaga – headuseks.
See planeet ehk siis energeetiline süsteem – maatriks – on teadlikult loodud arengu üheks etapiks: väga halvast paremuse poole, headuse poole.
See planeet on justkui – Kolmas B Klass ja siit edasi saab vaid siis, kui on aru saadud, et selline elu pole miskit väärt - lõputuks õppimiseks.
Siin peaks kõik ülesanded kiiresti ära õppima ja liikuma uuele tasandile. Lihtsustatud öeldes: Ühiskondlikust elukorraldusest peaks edasi arenema Kogukondliku elukorralduse poole ja sealt edasi juba - Isikliku Arenguga aina paremaks ja hõredamaks, kuni -  kuhugi Väga Kõrgele ja Kaugele, mis erineb sellest mis siin on.
Inimene kes tahab midagi parandada – peab parandama vaid Iseennast, sest nagunii oled sa osake Kõigest Sellest Mis On Olemas. Seega.
Kõik inimesed, kes räägivad mingist kollektiivsest paranemisest, ei ole asjale pihta saanud (mulle meeldib nii uskuda).
 Seega: "siit välja“ välja saab vaid surres, ümber sündides ja endale teadvustades, et – tahan sinna, kus on midagi paremat (headusemat) kui on siin.
Selle – tühja koha – peale, mis sellisest inimesest jääb siia planeedile, saabub uus olend, kes peab läbima selle klassi – Kolmanda B. 
Ja nüüd põhiteema juurde.
Kõike seda kinnitab minu selle aasta uuringud – ajaloo vallas.
Ajalooliselt on siin reaalsuses (kus ilmestub materiaalne reaalsus ja rullub lahti ajakangas), toimunud üsna lähiaastatel mitmeid selliseid sündmusi, millest enamustel pole õrna aimugi, kuid mille toimumise märgid on reaalselt planeedi pinnal olemas.
Aasta jooksul süvenes minus tõestus, et 200-300 aastat tagasi toimus/toimusid planeedil sellised sündmused, mis muutsid siin olukorra teistsuguseks.
On olemas õpetusi, kirjeldusi, raamatuid, müüte, muistendeid ja ka ulmeraamatuid, mis kirjeldavad, et alati on siin planeedil olnud kaks erinevat tsivilisatsiooni.
Üks neist on loomulikum ja looduslikum ning teine kildkond üritab areneda läbi tehnoloogia ja energeetika. Neid kirjeldusi on väga palju. Igas maailmajaos ja igal rahval.
Pole olemas selliseid asju nagu: Suur Pauk, inimese evolutsioon ahvist, pronksi aega, vanemat ajalugu (koolis kirjeldatud) kui 300 aastat, pole olemas nii palju ja selliseid sõdu nagu ajaloolased kirjeldavad. Kõik kordub!
Kui inimene ehk siis see osa, kes tahab areneda läbi tehnoloogia, saavutab selliseid teadmisi, mis muutuvad ohtlikuks planeedi eksisteerimisele – materiaalsuse reaalsele ilmestumisele, siis toimub puhastus ja sellise tsivilisatsiooni Maalt minema pühkimine.
Täpselt samamoodi kui inimene lööb lõpuks maha selle sitika, kes tema naha peal verd imeb ja valusaks muutub.
Kuidas see toimub, mina ei tea, ja ilmselt teada ei saagi (selles elus ja siin tasandil).
Kuid ajaloolised märgid on ilmsed. Me teame ja oleme kuulnud kahest veeuputusest: Noa laeva aegsest ja Atlantise veeuputusest. Need kirjeldused on kirjeldatud väga kaugetesse aegadesse, kuid need ei toimunud väga ammu. Üks neist võis toimuda aastatel (meie praeguse kalendri mõistes) 1750 pluss/miinus ja teine, pisut väiksem katastroof, kuskil 1850 pluss/miinus.
Neid aastaarve teada saada on praktiliselt võimatu, kuna peale neid sündmusi on KOGU AJALUGU ümber kirjutatud. Mida suurem on vale, seda usutavam see näib (natside filosoofia).
Ümber kirjutada ei saa vaid neid asju, mida on väga raske Maa pealt minema pühkida. Ehk siis kõik, mis on väga massiivne – suured ja tugevad ehitised ja erilised asjad, mis ei hävi (ilma roosteta metallid).
Eriline valdkond on ka – geoloogia ja geoloogilised protsessid neil aegadel.
Kogu see kirjeldus ja mõningad tõestused on selles blogis ka vähesel määral üles riputatud. Mul endal on tõestusmaterjali kordades rohkem ja sellest ka kindlam veendumus.
Viimaseks piisaks ja selle arvamuse nurgakiviks, sai üks film...
 
https://www.youtube.com/watch?v=mUg7TOXq60o&feature=youtu.be
 
ja siit saab vaadata parema kvaliteediga pilte
 
 
 
Teen selles filmist pildi seeria, sest Eestis pole ilmselt palju (või pole üldse) ajaloolasi, kes uuriks aegu - tehnoloogiate baasil. 

 
Väidetavalt sai Venemaal uputuse teooria alguse umbes analoogilisest tänava lahti  kaevamisest. Keegi, kes omas loogikat, tehnilist taipu ja ehitusteadmisi sai aru, et pole võimalik, et ehitajad ehitavad maja esimese korruse maa alla. Teevad sinna aknad ja uksed. Seinad teevad tellistest, mis ei pea vastu niiske maa sees ja hakkavad lagunema. Ja nii üle terve Maakera kõikide vanemate linnade kesklinnades.  
 
Ja seda filmi ma saan võtta - ehtsana. Ka mina olen muuseumis fotoaparaadiga filminud.  
 
 
Selle filmi alguses on aastaarv MCMXXVI ehk 1926
 
 
 
Ühel hetkel kalpsab kaadrisse - Suur Juht - Mussolini.
 
 
Ka aastaarvud klapivad. Just neil aastatel valitses see mees ja valitses üsna hästi. Leidis inimestele tööd, ehitas üles riiki, kuid mis pärast toimus, ega isegi seda me päris täpselt ei tea.  
 
 
Me peaks teadma, et Colosseumi ehitasid vanad roomlased. Kuid miks on see ehitis nii paksu sodi all ja seega - millal ja millest toimus selle hoone purustus?
 
 
Sodi on palju ja meie lugupeetud ajaloolased väidavad selle olema - kultuurkiht? No olid vanad roomlased ikka räpane rahvas.  
 
 
Aga aitab jampsist. Pea kakskümmend meetrit sodi kahe tugeva müüri vahel, saab olla ainult tohutu veeuputuse tagajärg. Siin ei saanud isegi sõja purustusi olla, sest materjali on liiga palju ja sodi on liiga peenike. Just sobiv fraktuur veeuputuse mõistes. 
 
 
Ja siis hakati seda kõike välja kaevama. Millal selliste töödega alustati? Ilmselt üsna pea, peale seda kui maapind vähegi kuivas, kuid need koristustööd on palju hilisemad.
 
 
Kaevati ja laaditi käsitsi ja igasugustesse transpordivahenditesse.
 
 
Seadmeid oli, aga üsna vähe. 
 
 
Autod, mis siis veel ei kallutanud kasti.
 
 
Hobused, hobuvankrid ja raudtee vagonetid. 
 
 
Kallati ka vagunitesse ja aurujõul tsuhh-tsuhh viis sodi linnast välja. Kui palju seda veeti ja kuhu - ajalugu vaikib. 
 
 
Kõik aeg koristati ja kaevati ning mida kõike avastati. Mitmeid kihte maa all sisaldavad ka meile tänapäeval teada olevad linnad, mille all on tihti veel omakorda maa-alused linnad.  
 
 
Nüüd ma hakkan mõistma, miks kõik vaatamisväärsused on nii kohutavalt purustatud. Sambatükid on pilla-palla. Vahest on neid hiljem kraanadega tõstetud üksteise otsa ja pakutakse tõese pähe. 
 
 
Kui palju olen mina reisidel pildistanud täistehnoloogilisi "treitud" sambaid ja nende tükke.  
 
 
Ja vaesed ajaloolased peavad tõesti mõistatama - mis asjad need kunagi võisid olla, mis ajast, mida kujutasid jne. Aga vastust küsijale ei tohi ka võlgu jääda, seepärast hämataksegi. 
 
 
No kuidas on võimalik tõeks võtta, et see mees võis olla keegi kuulus roomlane 2000 aastat tagasi, kui see kaevati sodi seest välja 20 sajandi alguses, ilma mingi märketa: kes? või kus? või millal?
 
 
Ja tänapäeval kui inimene käib mõnes sellises "templis", siis kõik need on tegelikult restaureeritud ehk eesti keelde tõlgituna tähendab: kunsti- ja fantaasiapäraselt kuidagi ringi korraldatud - tont teab mis! (kõige tõenäolisemalt lihtsalt - tolle aja tavalise inimese elumajad)
 
 
Niimoodi nägi see plats välja pärast suuremat koristustööd. See piirkond oli ilmselt nii sodi täis ja elamiseks kõlbmatu, et see jäeti üsna viimaseks ning võeti ette - uue äriidee rakendamiseks. Hakati arendama turismibisnessi.  
 
 
Samal ajal elasid inimesed juba ammu taastud ja korrastatud elamustes ja liikusid taastatud teedel.  
 
 
Varemed kõrvuti uus-rajoonidega.
 
 
Samal ajal kui käisid koristus tööd, ehitati juba uusi ehitisi.
 
 
Ja nüüd tulevad tehnoloogiad. 
 
 
Puhastatud plats ja kogu territoorium on kaetud armatuurvõrguga. 
 
 
See pilt on kogu uputuse teooria üks võtme küsimusi. Esimesel korral kui seda filmi vaatasin, ei märganud ma mitte midagi erilist. Ilmselt ei märka ka sina. Naisterahvad ja vähese ehitusteadmistega mehedki ei näe siin midagi erilist. Enamus vaatab seda just sama moodi kui - lammas lahtist aiaväravat. Siin on - betoonitehnoloogia. Armatuurlatte pulkab töömees traadiga kokku ja kohe peaks tulema mingi materjal, millega kaetakse see pind ja sellest saab autotee. Kuid siin on suur vastuolu.   
 
 
Vastuoluks on see masin - lihtne teerull, kuid...  Mis tehnoloogia jaoks on tarvis teerulli. Vedelat betooni ei pea ega saagi rullida, vaid peab siluma. Teerulli on vaja teise betoonitehnoloogia jaoks - asfalt. Kuid asfalti siis polnud. Kuidas siduda ära betoon ja teerull. See meenus mulle kui ma kunagi Soomes betoontehase omaniku juures külas olin ja ta oma tehases rääkis, kuidas nad valmistavad silla detaile. Vormidesse pannakse armatuur, mis veel isegi eelpingestatakse ja siis pannakse vormi betoon - mis on nii väikese niiskuse sisaldusega, et võib-olla Kalevipoeg jaksaks sealt vett välja pigistada. Vot sellist betooni saab rullida. Kuid jääb veel saladuseks - kuidas nad seda segu segasid ja kohale vedasid. Selleks olid ilmselt masinad ja jällegi - väga raske käsitsi laadimine/laotamine.
 
 
Oli see plats siis selline ja ...
 
 
 
Hopsti, juba väga vinks-vonks - muuseumi ala, mille ehitasid "vanad roomlased".  
 
 
Ja polegi siis ime kui me käime eri maailma paikades, näeme suuri (hiiglasuuri) siledaid platse, mida ehitasid orjad ja talupojad "iidsetel aegadel", ilma ehituskoolituse, pronksriistade ja ehitusjoonisteta. 
 
 
Ka see pilt vilksas minu silmist esimese hooga läbi midagi märkamata. Kuid ka Rooma oli enne veeuputust - Tähelinn.
 
 
Tähelinnade kohta on minu käest küsitud õige mitmeid kordi - mis need siis olid? On mingeid arvamusi, kuid selleks et täpsemalt midagi arvata, tuleks saada mõne sellise linna maa-alustesse käikudesse. Aga sinna saamine ei ole nii lihtne, sinna tavalist uurijat ei lasta. 
 
  
Üks tehnoloogia, mille baasil saab uurida ongi geoloogia.
Minu põhiline küsimus on alati olnud: „Miks on inimestele tarvis: kulda, hõbedat, kalliskive ja kõiki teisi maavarasid – mõõkade ja vibude ajal“.
Teine liin on – ehitised. Pole võimalik ehitada mitte midagi (ammugi siis mega suuri ehitisi) pronksist meislite ja puuhaamritega, ilma inseneri hariduseta, joonisteta ja mõõtevahenditeta.
Kõik need ehitised ehitas super-mega-giga tsivilisatsioon. See arenes nii pööraseks, tehnoloogiliselt hakkasid nad kasutama mingeid selliseid energiaid (planeedi seest, või mujalt infoväljast), millega muutusid ohtlikuks planeedi eksisteerimisele.
Toimus puhastus ja inimesed läksid uuele ringile. Kelle „käsi“ siin mängus on ja millised on selle „keegi“ eesmärgid?
Seda saan ma ainult eelneva tekstiga kuidagi kokku viia.
Seda planeeti ei saa arendada teisele – kõrgemale tasandile.
See pole selle loomise eesmärk, milleks see siia loodi.

Kokkuvõtteks.

Kui selles, minu tõestamatus-arvamuses oleks kasvõi tibake tõelist, siis pole tarvis eriti punnitada nende inimestega – kes on tulnud siia, tahavad ja peavad seda süsteemi õppima, selle selgeks saamisel liiguvad „järgmisesse klassi“  ja nii aina edasi. Tundub ulme ja absurdsusena, kuid…
Mina isiklikult ei välistaks ühtegi varianti.
Nii palju „aastaid“ kui mulle on antud elada siin planeedil (või siis ma ise tahan ja otsustan), nii kaua jätkub veel sellel teema uurimist ja mõtisklemist.
 
 
  
Kas peale selle loo lugemist ei tekkinud sulle tunnet, et tahaks jalad tugevamalt maa külge haakida, selja küüru tõmmata ja -  OMA arvamust tagasi sikutama hakata.
 
 

 


 

Neljapäev, 14. detsember 2017

SADA AASTAT VANAD RAAMATUD


Ühel päeval köitis mu tähelepanu ühe ürituse kuulutus, mingisuguse  Ernst Mayri tõlgitud raamatu tutvustus Tartu Loodusmuuseumis.
Loodusloo tundidest ma kooliajal suurt miskit ei pidanud ja ega ma sellest tänasenigi palju rohkemat ei tea kui tavaline muugi inimene.
Aga kuna miskit ei toimu juhuslikult ja ma olengi viimasel ajal sattunud kummalistele üritustele, läksin siis ka seekord.
Ja tagasi tulin igatahes mitte tühjade pihkudega.
Viimasel ajal on mind huvitanud teadlased ja mida nemad asjadest arvavad.
Kolm teadlast, üks kõrgema kraadiga kui teine, kirjeldasid palju huvitavat.
Aga siis Ernst Mayr.


( ctrl klahv all hoida ja klõpsa vikilehe viitele, googel tõlkega, aga aru saab).
 
Põhiteema teadlastel oli, et kogu tema elutee oli üks "suur juhus" (nemad mõtlesid seda tõsiselt, koos liikide juhusliku evolutsioniseerumisega)  ja üks õnnelik juhus järgnes teisele.
Veel oli see mees veidi omapärane ja üks meie teadlastest tema vaateid väga ei pooldagi, aga mis sa ikka teed kui nii kuulus mees ja pakse raamatuid kirjutanud (see konkreetne raamat on tuhat lehekulge paks, aga mul jäi see ostmata, sest mul on oma teema).  
Mayri koolipõlve lugu linnuvaatlemisest on üsna tähelepanuväärne.
Mul on üks tuttav linnuvaatleja ja vahest kui kokku saame, küsin ka sellest.
Linnuvaatlemine ei ole mingi jobude harrastus, vaid pigem isegi sport. Niipea kui keegi kuskil Eesti nurgas mõnda haruldast lindu näeb, niipea kihutab kogu huvitatud seltskond autodega seda lindu binoklitega jahtima.
Korraldatakse ka võistlusi, mis meile tunduvad arusamatud, kuid …  On üks väga tähelepanu vääriv seik selle juures.
Linnuvaatlemine ja ka võistlused käivad absoluutse aususe põhimõttel. Igaüks loendab erinevaid linde ja sealjuures keegi ei lisa midagi sellist, mida ta näinud ei ole.  Selline ausus on muudel spordialadel üsna olematu omadus.
Täpselt samamoodi ei usutud ka Mayri koolipõlve linnuvaatlust ja ta pidi tõestama, et tunneb linde ja esitas oma linnuvaatluspäevikud (loe tõlkest).
Mayr oli muidugi evolutsionist, aga see las jääb sinna kus ta on, sest teema on muus.
Üks asi mis meile võib tunduda imelikuna, kuid Mayri ei tahetud tunnustada selle eest, et ta luges teaduslikuks meetodiks ka – vaatlust.
Mitte vaid katseid, eksperimente ja bioloogia matemaatikat. Teaduslikud bioloogilised tõestused ei saa olla vaatluse põhised, üsna kummaline!! (nagu teaduses ikka aga, et bioloogias). Aga aitab Mayr-ist.
Mul endal oli aga selline värk, selle bioloogiaga, et ma just olin vaadanud mingit tsaariaegset raamatut loomadest ja eriti veel sellistest loomadest, mida pole enam – EGA TOHIKS KUNAGI OLEMAS OLNUD OLLAGI.  
Ja siis sellel üritusel tekkis minu pähe kummaline küsimus.
Kuidas me saame võtta tõeks (just uurimise eesmärgil) – vanu raamatuid ja tolle aja teaduslikke ülestähendusi, kui selliseid fakte ei ole enam olemas.
Peale üritust läksin ma siis ühe kraadiga mehe juurde ja küsisin umbes nii.
Kui on olemas arhiivi kinnitusega sada aastat vana raamat ja see sisaldab pilte neist loomadest, keda me ka tänapäeval ära tunneme. Kas siis see raamat on õige? On, oli vastus.
Kuid kui selles raamatus on veel neile loomadele lisaks üsna palju selliseid, mida enam ära ei tunne ja osad üsna müstilised. Selle peale kaks teadlast vaatasid üksteisele otsa ja nad peaks seda raamatut oma silmaga nägema, et otsustada.
No igatahes ma tean, et kui ma neile seda raamatut näitaks, nad klassifitseeriksid selle – võimatuks.
Ei aidanud ka väide, et kui oma silmaga pole näinud, siis on vale – päris nii see ka ei pidavat olema. Nüüd ma mõtlen, et kas viitsin teha selle „inimkatse“ ja näitangi neile seda raamatut. Selge see, et tulemus on sama.
Seega siis, teadlaste väitel selline raamat, kus on pilte „võimatutest asjadest“, siis see ei ole tõsiselt võetav. Aga huvitav - MITU sellist pilti peaks raamatus olema, et see oleks „autentselt (absoluutselt) võimatu“.
Täpselt sama kehtib see kõikide teiste ajalooliste uuringutega.
Kui on pilt, siis on võimalik, et on tõene. Tihtipeale öeldakse isegi pildi olemasolul, et see on – võltsing.  
Minul oleks aga vastuväide. Kui me võtame tänapäeva raamatu ja seal olevas tekstis või pildimaterjalis on teatud osa võimatusi ehk siis selliseid kirjeldusi, mida isegi mina võiks peapeale pöörata, siis mitu kirjeldust peaks olema, et lugeda see raamat valeks.
Näiteks kui ma lugesin lastelaste ajaloo õpikuid 4-5 klass, siis juba neis on niiii palju võimatusi. Keegi neid ei vaidlusta ja isegi ei mõtle ega tahagi tunnistada.  
See on üsna raske küsimus, sest ajaloos on tõesti palju võltsinguid.
Pehmelt öeldes – ajalugu ongi üks suur ja lõputa võltsimine, neile kellele see on kasulik.
Loo kirjutasin vaid selle pärast, et paljud võivad minultki küsida, et kas ma kõike seda usun ka, millest siin lugusid teinud olen.
Ei usu, kuigi on nii palju mida tahaks uskuda, kuid napib algandmeid ja seega tulebki enamuses kasutada kõhutunnet ja loogikat. Loogikat ja ka oma silma eelkõige.
Kui ma seda sada aastat vana raamatut vaatasin, sest oli vist ladina keeles, siis ei pannud lemmikute ribale, sest ei pidanud vajalikuks. Nüüd hetkel ei leiagi uuesti üles. Kui leian siis lisan hiljem.   
Oli veel üks kummalisus.
Teadlased räägivad ja tunnustavad kõike seda - mis on norm ja mida professorid kinnitavad. Seega on nende seas üsna ühene üksmeel (pime aga siiski).
Erinevalt "esoteerikutest", kes peaaegu kunagi ei aktsepteeri teist esoteerikut ja püüab alalõpmata tõeks kirjeldada seda, mida ise tõlgendab (kust iganes kanalist see siis ka tuleb).
Ma olengi tihti kasutanud sama skeemi ka näiteks uudiste kuulamises. Kuulan eesti uudiseid, siis kohe mõnda vene kanalit, liidan need mõttes kokku ja jagan pooleks ning saangi juba palju ehtsama tulemuse.
Nii teen ma ka teadlaste ja esoteerikutega.
Päris tõde me ilmselt ei saagi kunagi teada, selles elus kohe kindlasti mitte.  
 
NB! Loodusmuuseum ise on muidugi uhke ja soe, kuid kõiki neid loomi vaadates teeb natuke nukraks, et klassitäitele lastele aetakse üsna suurt mulli ja selleks, et väikestele "looduse kroonidele" seda mulli ajada, pidid väga paljud loomad, linnud, kalad ja sitikad oma väärtusliku hinge andma.   

     

Pühapäev, 26. november 2017

TALLINN JA KÕVERAD MAJAD.

 
 
Käisi paar päiva tagasi pääliinan - hobesega maalt. Juba hobuse peal oli minu jaoks intrigeeriv ilustus. Miks ometi tehakse kindlustusi kõrgete mäenukkade peale? Kas neil aristokraatidel polnd raha kuhugi mujale panna ja seal pilvepiiril oli kangesti hea elada?
 
 
Viimastel kordadel kui Tallinnas käisin pildistamas, siis ei olnud mul teemaks Sansara, veeuputus ja nüüdseks lisandunud teema - kõverad majad. Niiet, järjepanu.  
 
 
Väike valik Sansara teemat. "Estonia".
 

 
 Ja edasi kesklinna poole.
 
 
 
 
 
 
Igal pool ikka võlvaknad (kolm), katuse-käopesad, hambulised katuse servad, urnide-vaaside postamendid jne. 
 
 
Urnid.
 
  
 
Vot see maja on huvitava korstnaga ja mis ahi seal taga kunagi oli.
 
 
 Sansara teema. Lained, vaasid, urnid jne. Isegi tänapäeval on neid palju veel alles. Keegi ei tea ja ei pööra sellele enam tähelepanu.
 
 
 
 Kolm kaart ühe ühise kaare sees.
 

 
 
Seal üleval on vana maja paekivist ja teema sama.  
 
 
Veel üks omapära. Nende vaaside-urnide juurde on tehtud ka tihti rõdud, et saaks kergelt ligi, mis mõte oleks sellisel kitsal teekesel katusel?
 
 
  
Nüüd aga - uputusest. Seda fassaadi on ehitatud juba mitmeid kordi ringi, eriti ilmekas, tänapäevased suured aknad "teise korruse" põrandani. Esimene korrus maa all. 
 
 
Tallinna muuseumides käies olen lugenud, et tsunftidel olid ranged reeglid, millest üle astudes karistati karmilt.  
 
 
Need ehitusmehed, kes niimoodi uksi "projekteerisid", oleks lühendatud 20 cm nii ülevalt poolt, kui ka "kahe, mehele elulise, kera" eemaldamisega. 
 
 
 
 
Ei vasta mitte ühelegi - heale ehitustavale. 
 
 
 
 
 
Kas mitte sümbol uputusele, basseini kuju täiesti sümboolne sellele. 
 
Nüüd järgmine teema.
 
 
"Kõverad majad". 
 
Kesklinnas ongi vaid kõverad majad. Mis see tähendab? Majade nurgad ei ole 45 kraadi ehk täisnurgad.

 
Kesklinnas pole praktiliselt ühtegi tänavat mis oleks: püss-sirge. Mis heapärast nad pidid ehitama kõveraid tänavaid. Ehitusmehed, kes oskasid ehitada nii filigraanseid ehitisi, mille kõrval tänapäevased on sellised, et ....
 


 
Kõverad tänavad tähendavad seda, et külgmised seinad on alati erinevad täisnurgast - paralleelsusest. 
 


 
 
 
Ka kesklinnast väljas ja palju uuemate ehitiste seinad sellised. Ka siis pole nurgikut, et teha täisnurkset tänavat.

 
 
 
Ega foto pealt näegi kõike väga täpselt - aga on kõver.
 
Ehk siis milleks see teema ja kõverad majad. Selleks tuleks vaadata ühte filmi, mis viskab õhku hüpoteesi, et vanal ajal osati kasutada vaba-eetri-energiat. On keegi mõelnud - kuidas lossides preilid ja kavalerid tantsivad ballidel siidist ja sametist kleitides, õlad paljad.
 
Siin ka film vene keeles küll:
 
 

 
Need ei ole piksevardad.
 
 
Mis need tänapäeval on - ?, kuid selliseid vardaid on majade katused täis juba 17 saj. gravüüridel ja neil gravüüridel on isegi elektripostid juhtmetega. 
 
 
 
 
Enamus inimesi kohe väitma, et paljud on piksevardad. Äkki mõni elektrik seletaks,  mis heapärast piksevardal see kerake on? Ja "ilupärast" ma ka eriti tõeseks ei võta, sest väidetakse, et ka vanasti oli raha raske saada. Mõni võis ju eputada aga, et ilupärast kõik majad neid täis olid - on kahtlane?  

 
Estonia teatri katus on täis selliseid konstruktsioone.

 
 
 Ja vanadel majadel on sellised - nurgatornid, koonusega katustega. Ka Tartus on mõni maja. 

 
Milleks selline katus ja kõrval ümmargused munad ja vardad. 


 
Ja siin on korraga kõike: uputuse teemat, kummalised konstruktsioonid katusel, munad, vardad, nurgatornid, Sansara võlviaknad ja päiskivi.

 
Ja muidugi ka tegelaste kujud selles loos.  

 
Vähemalt niipalju ja rohkem veel on siin üleliigset pinnast ja ma olen näinud ka väga kummalist fotot, kui seda paika puhastati peale sõja pommitamist. Lihtsalt kõike ei jõua korraga seletada.  


 
Alumine on algsem osa ja ülejäänud on taastamine. Saja aasta pärast ei tea enam keegi mis on originaal, mis taastatud. Kuidas me teame, mida on muudetud kolmesaja aasta jooksul?  

 
Üks ilus ja suursugune hoone oma täies ilus. Minu reisil Riias giid pööras tähelepanu - miks me vaatame linnades vaateaknaid või kõnni-trotuaari. Vaadake ülesse, vaadake mis kõik majade kõrgustes on. Ja seal on!

 
Vot sellised vardad on tänapäeva majadel, miks mitte siis ka vanasti, kui oli olemas elekter juba 19. sajandi keskel ja veel palju varemgi. 

 
Täiesti muuseas jäi silma ka see sümbol, Viru tänaval.
 
Ja ilus sümboolne pilt lõpetuseks. 
 
 

 
Aga ikkagi ...   Mis seal alumisel korrusel veel on - kus pool ava maa sees?????