Teisipäev, 31. juuli 2018

VEEST , MMS- ist ja ALKOST.


Täna hommikul selgus mulle üks võimalikest – saladuse võtmetest. Ma teen kaks erinevat lugu, kuigi idee on üsna sama. Mul on juba pikka aega üks omapära. Ma teen hommikul silmad lahti  ja isegi veel enne seda kui mõistus päris reaalsest kohal oleks, on mul terve hulk vastuseid neile küsimustele, millega ma kas siis eelmisel päeval või mõne teooriaga parasjagu tegelen. See saladuse võti kipub olema juba üsna teada/tundud arvamus, et – me käime une ajal ära, teeme seal midagi, korrastame „riiuleid“, kuid mis kõige tähtsam – me toome sealt, nähtamatust maailmast, informatsiooni siia – nähtavasse maailma. Misiganes keskkond see siis on, see polegi tähtis, vajalik on see, et hakata sellist informatsiooni usaldama. Parem informatsioonikilluke peos (kasvõi hetkel vale), kui et elada terve elu mingite imelike kooliteadmistega. Aga nüüd teemadest.  Üks eilne teema  oli: pilved, veeaur, vihm ja ka veel näiteks äike. Miks mulle kohe pähe ei kargand, et ma olen seda  juba kuulnud. Vesi on keemiline element, mis koosneb: gaasidest. Vesinik ja hapnik. Kuidas gaasidest saab vedelik, on meile siiani selguseta. Okei, vedelat gaasi me kujutame ette. Surume gaasi suure surve alla ja pistame ballooni. Nüüd kui me selle kraani avame, siis lendub (aurustub) gaasi atmosfääri ja me silmaga seda ei näe. Mitte midagi sealjuures ei – AURUSTU. Vedelik gaasistub. Aga veega on veidi keerulisem, andke mulle andeks, kuid minu teadmised klassikalisest keemiast on olematud (võib-olla ongi parem, ei sega reaalset uurimist). Vesi on „mingist tasapinnast“ allpool – vedelik. Maapinnast üleval pool, vesi ei ole vedelik, väljaarvatud vihmapiisad. Maapinnast altpoolt, me saame mingi nipiga kokkusurutud gaaside segu – vee. Teatud gaaside kokkusurumisel, näiteks kasvõi selle sama rõhu all, mida me teame – õhurõhk, toimel gaasid veelduvad veeks. Nüüd me võtame kastekannuga tiigist vett, kallame seda kasvumajja. Osa vett imbub maapinna sisse ja laguneb, sest mullas me mingit vett enam ei näe. Osa niiskust imevad taimejuured enda sisse, millest me ka midagi ei tea. Mis pumpadega taim seda pumpab, inimesel on vähemalt pumbad olemas – süda, kopsud, lünf jne.  Aga osa niiskusest „aurab atmosfääri“, kuidas. Vesi ei aurustu kuhugi. Aurustumine ju ongi vedeliku muutumine gaasideks – elementaarne Watson. Seega, taeva all pole mingeid miljoneid tonne veeauru ehk vett. Seal on gaasid; näiteks vesinik ja hapnik.  Ja kas nüüd atmosfääris toimub mingi keemiline protsess, mille käigus moodustub vesi? Klassikalise haridusega inimesetele saan öelda, et – just nii see ongi. Tihti on suure koguse vee tekkimise juures – äike. Veepiiskade tekkimiseks on vaja elektrit ehk elektromagnetismi. Gaasid ühinevad selle käigus ja hakkab sadama – veeldatud gaasi ehk piisku. Miks minu kodukohas ei saja vihma siis kui kuskil mujal sajab. Ilmselt on siin elektromagnetjõujooned jne, meist mööda. Lihtrahvas räägib sellest kui – Emajõgi tõmbab vihma endasse. Seda ma näengi, kuidas põua ajal vihmapilved liiguvad mööda Emajõge, Võnnust mööda. Eile juhtus minuga kummaline asi, mida ma ei suutnud seletada aga tänaseks see haakus teemaga ideaalselt. Võtsin bensukas kütust ja tundsin, et miski on jala peal. Instinktiivselt nühkisin teise jalaga selle koha peal ja sain sutska. Õlle müügi juures need tüübid keerlevad meil massiliselt ja me ei tee neist välja ega hakka vehkima ning aastaid pole sutsata saanud. Kaks tundi kappasin linna peal ja koju tulles oli suur punale laik, mis kipitas.  Tekkis siis mõte, et mul esmaabi vahend külmkapis – „Torusiili tilgad“. Tegin üsna lahja segu ja määrisin, hakkas kohe mõjuma ja tunni pärast oli juba väga mõnus, kuigi ilmselt herilase nõel oli naha all ja käega puutudes oli kibe õhtuni.  Aga teemaks oli see, et kui ma segu valmis tegin ja läksin õue, sooja kätte määrima, sest naisele ei meeldi kloori lõhn, oli huvitav pilt. Klaasi pealt taldriku üles tõstmisel see segu auras, eritas „suitsu“ ja „pilve“, mida toatemperatuuril pole ma kunagi näinud.  Mitte miski mis minuga toimub - ei juhtu niisama. Kuidas me oma reaalsust loome? Igavene teema ilmselt.  Nii, aga nüüd tuleb – „hullem variant“. Mina ja ka Arvo oleks pidand tulema „pilveteema“ peale kohe, me ju teame seda. Keemilised elemendid? Mitte mingisugune Mendelejev pole kunagi mingit tabelit leiutanud? Ta kas sai selle – nähtamatust inforuumist või lihtsalt kirjutas oma nimele peale uputust leitud raamatu teksti (või midagi sellist). Mendelejevi tabelis on keemilised elemendid vene keeles – miks? Aga seepärast, et vanavenekeel on üks alus keeltest ja need on elusad keeled. Väike selgitus. Esimene aine on vesinik – Vodorod, siis tuleb hapnik – Kislorod. Kuid ma pole siiani väga põhjalikult endale selgeks teinud Rõbnikovi keemiliste ainete tabelit, kuid sealt tuleb selgitus ka veele. Enne Vodorodi ehk vee sündi, on veel aineid. Bogorod, Zisnerod ja Vserod. Mina paneks neid aineid klassikalise keemiaga kokku umbes nii. Miski neist on – Vaakum, miski – Eeter ja miski – Kõiksus. Kes teab täpsemalt või võtab ette selle uuringu, seletage mulle ka. Kas vesi on elus? Ilmselt on, sest tal on võime paljuneda, eralduda, nagu ka inimesel; siduda rakke (isa ja ema rakke),  paljundada rakke (parandada haavu) ja naistel isegi poolduda vahest – kaheks eraldi inimeseks. Seega vesi kappab mööda maailma, reaalsust, maatriksit või hologrammi pidi ringi. Paneb ennast keemiliselt ja elektriliselt erinevaase olekusse, või…. Kirjutab oma pikslid või nullid/ühed niimoodi nagu parasjagu vaja on.   Pilved on vaid gaaside kogumid, millest reaalselt tekib ka vihm, sest selles filmis oli hästi näha, et selgest taevast võib piisku sadada, kuid mitte väga palju. Ma olen pidanud eelmisel talvel paar loengut ja ka seal küsisin, et – kas teil on mulle esitad mingeid küsimusi, mis teid huvitab. Ma oleks piiritult tänulik kui keegi suudaks minu käest küsida – „nii lolle“ ja võimatuid küsimusi, millele ma ei suudaks vastata. Sellised küsimused ahvatleks mind uurima uusi asju. Niiet küsige julgelt – Ükskõik Mis Teemal. Leiame vastused koos, kuid eelkõige on  - vaja julgeda küsida küsimusi ning mitte heituda kui mõni aasib (mult on küsitud) – Kes Sa Selline Oled, et Teisi Õpetad. Ma tahan ja õpin ise ning ma olen neile tänulik, kes seda mul aitavad teha.    See oli selle loo esimene osa ja riputan selle üles, millele kleebi hiljem juurde teise teema: Arvo ülestõstatatud ALKO, MMS-i ja veel midagi. Jätkub!!! 

 
Teine osa. Juba mõnda aega, peale Hannes Võrno, saadet läks „sitt jälle vahule“. Mingil hetkel ma leidsin sellise FB – MMS TAPAB TERVIST. Lugesin seda ja mu tekkis huvi. Ma hakkasin seal igale „sobivale“ (võimalikult tobedale) väitele lisama – pisut õigemaid vastuväiteid. Sportlase duaalsuslik võistlus on tibakene veel mu sees ja ainult PUHTA AINSUSEGA ehk siis mittevaletamisega siin ilmas, koos teiste inimestega elades, läbi ei saa. Mul pole mitte midagi nende inimeste vastu kes teavad, mõtlevad ja kirjutavad lollusi, nende oma teema. Elagu nagu ise tahavad ja lisaks nad hakkavad mulle midagi väitma ehk mida ma ju tahangi, et – keegi küsiks mu käest võimatuid küsimusi. MMS teemast endast ma siinkohal ei räägigi. Täpselt sama lähenemine oli aga ka Arvo Alko teema. Kui mittekasutada üldtuntud arvamusi (elulisi, esoteerilisi) vaid neid teooriaid, mida mina olen ära tõlkinud, siis tekib huvitav lähenemine. Kui mina oma väitlustes, sellel „tapab“ lehel, kasutasin Isiksuse Kasvamise Teooriat, siis käis see umbes selliselt. OHVER ehk siis inimene, kellel on miskit viga on pidevalt Karpmani kolmnurgas ning Kontrollija ja Päästja teeb kõik selleks, et Ohver sealt kunagi välja ei saaks ja – toidaks seda kolmnurka ja selles seoses energia liigub ringiratast, mis tähendab, et probleem ei lahene kunagi. Enamus inimesi kes kannavad rasket haigust, ei saa sellest muudmoodi lahti kui – kastis. Mina püüdsin igale küsimusele vastata  erinevalt. Kasutasin veenmist ehk filosoofiat, kasutasin motiveerimist, võitja taktikat ja ka poffigismi. Sellises situatsioonis, kus te tahate kellelegi, olgu see või lähedane inimene, kasutada Võitja taktikat, siis see toimib kõige kehvemini. Mitte keegi ei taha kuuldagi midagi, kui te seletate talle, et – vaata mis mina tegin ja millest lahti sain. See tekitab teises inimeses vahest isegi viha. Mõnes mõttes on see loogiline, sest ühe inimese kiitmine (ka iseenda) annab signaali, et see teine on kehvem. Ja kes meist tahab kehvem olla. Isegi suure kaotuse hinnaga olema põikpäised edasi ja kasvõi sureme maha aga järgi ei anna. Filosofeerimine ehk argumenteeritud mõtete ja faktidega esinemine ei mõju ka reeglina Ohvri udusele mõistusele. Motiveerimine ja Võitja kogemused  mõjuvad  vaid neile, kes on hoopis teises skaala otsas. Nagu näiteks MMS-i toetav grupp. Ainus mis töötab, kui töötab, on – Poffigist. Kui mõni inimene on nii loll, et ennem sureb maha kui midagi uurima hakkab, siis võibki talle öelda, et – sinu elu on nii perses, et aitab vaid kaks meetrit nööri. Vot siis kui ma lugesin Arvo kirjutist, siis see ongi kirjutatud pohhuisti teooriaga. Muideks ma ostsin ka ühe raamatu pool aastat tagasi – Pohhuismi elumuutev vägi. Väga hea raamat. Ehk siis. Miks me seda kõike teeme? Kas sellest ka miskit kasu on? Mina ei tea. Miskit paremat ja mõistlikumat ju ka pole teha. Noh vahest ikka on, sest ega päris ilma töö ja tegevuseta ei saa läbi ka mina, kuid näete jääb veel aega, et – „teisi harida“. Mis on selle üllitise mõte? Aga see, kui ma läksin selle „tapab“ lehele, siis alguses tundus see tegevus seal mõttetuna. Ühesugused „vahutajad“ koos ja mis mõte on midagi rääkida. Kuid mida päev edasi, tulid sinna ka teised, kes hakkasid ka rääkima asjadest – teise nurga alt. Mul pole kahju sellest energiast, mida ma sinna jätsin. Võib ju olla, et äkki mõni noorem inimene, kes ei tea maailmaasjadest midagi ja tal polegi kunagi olnud mõnda tõsist haigust – hakkab siis või veidi hiljem kuidagi teistmoodi mõtlema.  Nagu ka – Arvo Lambad. Äkki mõni ikka hakkab mõtlema. Järgmine teema. Mõistmise kriis. Eesti meediamaastikul on ainult üks saade, mis edastab tõelisi uudiseid – Rohke Debalaki Libauudised. Peaaegu alati on need reaalsed ja vahest kui mul raadio seal kanalil on, ma neid ka kuulen. Kirjeldan ühte neist. Peaminister palub, seoses põllumeeste raske olukorraga, pankadelt mõistmist. Pangad lubasid oma „mõistmise varud“ üle vaadata. Kuid kuna pangad ei mõista põllumehi – miks need ei taha anda raha, isegi siis kui neil seda omal pole. Tähendab ka pankadel mõistmist napib. Rahvas ei mõista valitsust – miks meil (kohati) nii sitt elu on.  Valitus aga ei mõista rahvast, kuna me pole kunagi nii hästi elanud kui praegu. See tähendab, et on – Mõistmise Kriis ja mõistmist pole kuskilt juurde tulemas. Ha-ha-ha. On see siis nali ja liba? Ma räägin eilse päeva loo. Ühed tegelased tulid „kauba järgi“, kuid nad tulid suure käruga ja juhil polnud treileri kategooriat. Enne ära minekut said nemad ja ka mina teada, et Võnnu vahel liikus Politsei-Tolli kaaluja auto, see mis kaalub veoautosid. Politsei oli juba teinud trahve kahele põllumehele ja said needgi tüübid oma trahvilaksu kätte. Ja peaminister räägib midagi – põllumeeste mõistmisest. Väga paljud, ajupestud inimesed hakkavad kohe mulle vastu väitma, et – jaja, õige värk. Teid on vaja hoida, niigi kuum ja asfalt sulab. Kus kurat võtab põllumees sellised kaalud, millega kaaluda põlluservas igat koormat, et kaal lõhki ei läheks. Kui autotööstus toodab sellise kandevõimega autosid, mis on liiga suured ja firmad neid müüvad, siis pole põllumehe mure see, et meil on nii sitad teed, kus asfalt 30 plusskraadiga hakkab vaikselt kraavi poole voolama. Ja teema polegi niipalju teedes, kui see pask mida teedeehitajad kokku keeravad, hakkab meile kunagi kätte maksma. Hitleri aegsetel teedel sõidetakse siiamaani, aeg oleks õppida. Kuid probleem pole selles. Mitte kuskil pole enam RAHA ega MÕISTMIST. Alles on jäänud vaid – röövkapitalism ja õige varsti me hakkame nägema ja kuulma neid, kes seda propageerivad eriliselt. Varsti tulevad valimised ja pull juba käib. Lihtsalt, üsna juhuslikult anti mulle ühe erakonna tikutops. Seal peal oli kiri. MEIE SEISAME TEIE EEST, SEST TEIE OLETE MEIE TAGA. Tunduks justkui OK mõte, aga…  Te lambad valige (ups! Käige ikka hääletamas ja oma allkirjaga kinnitamas) ikka meid ELIITI, sest teie lambad olete ju seal väga-väga tagapool. Teist lammastest ei sõltu midagi ja teid me koorime nii selle trahvi ja maksuga kui teisega. Kui me oleks aga päris lambad, siis polekski asi nii hull, sest – pügatud villaga lambal säänse palavaga on isegi parem olla. Katsu sa pügatud rahakotiga olla ja MÕISTMIST  otsida. Miks mulle meeldib kõik see, mis ma kirjutasin. Me peame suutma kõike seda kirjeldada, kirjutada ja selge sõnaga välja öelda. Sisisemine ja susisemine ei anna midagi. Isegi see ei anna midagi kui me demonstreerime oma rahulolematust. Kirjeldan kuidas. Väga paljud, ja eriti aktivistid, ütlevad et vaata kui palju kasu toovad need aktsioonid. Ei tulnud Tselluloositehast, nüüd on mingi Väimela Kanala jant, Lollraudtee püsib veel õhus, remmelgas võeti maha. Jah, ajutiselt see mõjub. Kuid see mõjub vaid siis ja selles kohas, kus selline probleem tekib. Kuid vastu või poolt peaksid olema kõik inimesed – kõikidele eesti probleemidele. Aga Tartu inimesed võtavad ketti ja neil on pohlad raudteest, mis tuleb kuhugi Pärnu. Mitte võitlema ja demonstreerima ei pea (peab kui asi päris käest ära läheb), vaid iga inimest teadvustama, mis kõige selle taga on. Ja järgmine jama on juba sinu ukse all, ning hala ja palu siis. Nagu Kiir Tootsile filmis ütles – Kus sa enne olid, nüüd maadle. Kokkuvõtteks. Meil ei ole lolle ülemusi ega pügatavaid lambaid, meil on – MÕISTMISE KRIIS. Kust aga mõistust ja mõistmist juurde saada. Äkki keegi teab Saladuse Võtit.    
  

Esmaspäev, 23. juuli 2018

SALADUSE VÕTI.

   Kõikidesse oma lugudesse ei saa ma tegelikult lahti kirjutada - mida ma „asjadest“ tegelikult arvan. Neid asju saan ma arutada vaid mõnede kindlate inimestega, vahetus suhtlemises. Miks? 
Asjad on liiga keerulised, uskumatud ja mis peamine, mitmest erinevast allikast eelnevalt veel kontrollimata. 
Tihti, ja eelkõige varemalt, uurisin ma asju, mida teadsid ja seletasid – paljud. Püüdsin leida erinevaid nurki, mis neid arvamusi ja teooriaid kinnitaks. 
Kuna ma olen eluaegne ulmeinimene olnud, siis ei ole minus tekitanud kahtlusi ja kõhklusi – mitte ükski ebanormaaalne arvamus. Kõik sellised killukesed on nüüdseks – paigutunud maailmapildi puzzle avastamata tükikestesse. 
Ka varemalt pöörasin  erilist tähelepanu aga just sellistele infokillukestele, mis tundusid pööraste ja laus-uskumatsustena. Ja vot nüüd ongi nii, et paljud lugejad juba on jõudnud umbes samale tasemele, et – ei hakka kohe käte-jalgadega tõmblema, vaid mõtlevad ka selliste nüansside peale. Sama ka siin. 
Kõiki kirjeldusi ei pane ma ka siia, sest fakte on liiga palju ja nende endale tõestamiseks on kulunud nii palju uurimist, mis kõike seda kinnitab. 
Aga nüüd konkreetsemalt. 
Minu lugudest võib tunduda, et ma tahan selgitada midagi teistele, võib-olla et ka õpetada ja viriseda kõige peale. 
Paljud võivad arvata, et ajalooga tegelen ma sellepärast, et jagan natuke tehnoloogiaid ja tahan vastu vaielda tavapärasele ning propageerida alternatiivi. Nii see päris ei ole. 
Ajalooga tegelemine ja teaduslikema asjadega tegelemine on baasaluseks hoopis muule. 
Minu põhiteemaks on – mis siin on, kuidas see on ja miks ma seda uurin. Ehk. Kas see, mida me näeme ja kuidas elame on reaalne ja mis on kõige selle taga tegelikult. 
Ja – telliskivi – on üks võimalustest saada selgust, et kõik on teistmoodi kui me teame. 
Telliskivi siis. 
Minu jaoks on APPPSULUUTSELT  kindel, et nii palju telliseid ei ole võimalik toota mitte mingisuguste tehnoloogiatega – mida me teame tänapäevad. 
Kui punane savist telliskivi on väidetavalt – põletatud, siis neid ei ole võimalik põletada sellises koguses. 
Esiteks, peavad olema olemas need ahjud. Kui tellised on olemas, siis põletusahje pole. Kui ühe tellise põletamiseks kulub energiat etalonis – 0,8 kilogrammi kivisütt ühele tellisele, siis kust selline energia võeti. Telliskivide põletamise – kuumutamise ja jahutamise aeg on nii pikk, et sellist kogust reaalselt–tehnoloogiliselt teha ei ole võimalik. 
Kui meile on öeldud, et igas mõisas oli oma põletuskoda, siis sellise ühtlase kvaliteediga telliste tegemine vajas ühetaolise väljaõppega meistreid. Tänapäeval aga ma näen omast kogemusest kui erinevad on näiteks ehitusmeistrid ja muud spetsialistid (näiteks kasvõi autoremondi lukksepad). Ma näen oma kogemustest kui erineva tasemega valmistatakse palkmaju (ja ka muid maju). Tippmeistritest täielike sossseppadeni välja. 
Tellistetootjate hulgas (vanemate telliste puhul) ma seda aga ei näe. Üle maailma on sellised tellised sama kvaliteediga ja need on ka palju tugevamad. Ehitusmeistrid hindavad selliseid telliseid väga kõrgelt. Tähendab. Need tellised valmistati hoopis muude tehnoloogiliste võtetega. Millisega, pole päris täpselt teada, kuid välja võiks pakkuda paar utoopilist varianti. 
Telliste segu oli selline, mis – ei vajanud põletamist ehk siis analoogiline tänapäeva betooni tehnoloogiale – kuivasid ära õhu käes. 
Maailmas elasid hoopis teistsugused inimesed. Kliima oli teistsugune. Olid gigandid. Oli elekter või muud energiallikad ja tehased olid mitmeid kordi võimsamad, millest meil pole aimugi. 
Võrdluseks sellest: tehnoloogia-tsivilisatsiooni tase  Esimese maailmasõja kahurite ja relvastuse tootmisel, mis oli kordades metallimahukam ja isegi tehnoloogiliselt keerukam. 
Maailma ajalugu – tehnoloogiline ajalugu on olnud pikem, kordades pikem ehk mitte öelda isegi super pikk. 
Hästi. Ma panen paar utoopilist ka. Meie mälu on ära kustutatud. Mitte meie, vaid eelnev ajalugu on kunstlikult ära kustutaud. 
Kuna see reaalsus on olnud, siis neid jälgi ei saa lihtsalt maapealt ära pühkida. Kuigi sõdadega taheti seda teha. Ei õnnestunud, need kõik lihtsalt ei hävine. Maapind katab allesjäänud jäägid enda sisse ja väljakaevamisel tulevad välja. Nüüd siis kirjutatakse ümber ja hämatakse. 
Ka see ei aita, osad uurijad ikkagi viitsivad nuhkida ja fakte ritta panna. Selleks mõeldi välja – „orjatöö“, et inimestel pole aega ega viitsimist midagi muud mõelda ja küsida, kui vaid tööl käimine ja paari puhkepäevaga jälle energia taastamine. 
Et inimene ei küsiks mitte kunagi (hullem veel, nad isegi mõnitavad selliseid küsijaid) – Kes inimene on? Kust tuleb? Mida teeb siin ja kuhu edasi läheb? Sellised lihtsalt tiksuvad siin ja mis edasi – võib igaüks ise arvata. 
Saladuse võti ei ole loomulikult ainult telliskivis. 
Tõestuseks võib olla mis iganes ajaloost:  meditsiin, poliitika, müüdid, teadus jne, aga telliskivi on nii väike ja nii võimatu, siis sellega saabki lihtsalt selgitada. 
Kõige absurdsem võimalus siiani võib olla see, et neid telliskive – pole üldse olemas, kuigi me neid näeme ja saame käega katsuda ja isegi teise inimese sellega reaalselt surnuks lüüa. 
Võib olla isegi, et see meie reaalne mateeria on selline – tugev telliskivi – vaid seepärast, et me – seda usume. 
Võib olla, et vesi, õhk, vaakum ja eeter on palju tugevamad kui kivi. Me lihtsalt ei tea ja „ei usu“ seda. 
See, meie elu, tundub nii virtuaalse mängu sarnane, et kõik tüübid, kes siin elavad, usuvad seda. 
Üks väga väike näide. Arvutimängus Super Mario jookseb täiesti ühetaolises keskkonnas (2D) inimese sarnane tegelane ja hüppab üle klotside ja muude takistuste. Väga kõrgetest takistustest, müüridest, ta üle hüpata ei suuda, kuigi…. Keskkond on ju üks ja see sama – pikslid ekraanil ning 1 ja  0-id arvutikiibis. No kuidas Mario ei saa samast „materjalist“ kui on kujutatav õhk või kivisein, siis läbi minna. 
Ma olen lugenud mõnda artiklit, kus on kirjeldatud reaalselt eksisteerinud inimest, kes oskas minna  - läbi seina. 
Kas kirjeldus on õige või väljamõeldis, pole võimalik uurida, kuid ma ise olen kohanud inimesi, keda ma usun, et ta ei valeta ja nad on väitnud, et on käinud teises reaalsuses ning järgmisel hetkel uuesti tagasi tulnud. Loomulikult on need haruldased (võibolla polegi nii haruldased), kuid nad ei räägi sellest nii avalikult, vaid siis kui tekib usalduslik hetk. 
Mõningad alternatiiv-uurijad väidavad, et lähiaegadel võib juhtuda üsna kummalisi sündmusi. Need sündmused toimuvad reeglina väga lühikese aja jooksul. Näiteks NSVL kukkus kokku ühe ööga. Hommikul oli uudis, et – toimus putš ja kõik muutus. 
Ühel hetkel kukkus üks pank kokku ja majandussurutis kesti pikki aastaid. Maavärinad ja vulkaanipursked toimuvad väga lühikese ajaga. 
Üks näide kuu tagusest ajast. Tais jäi jalgpallipoisid koopasse kinni. Miks ei seletata meile. Aga pannes kokku selle uudisega (millest te pole kuulnudki), et Tai randadest kadus merevesi ära mitme kilomeetri laiuses kogu rannast (mitmest?). Tavaliselt taandub vesi enne tsunamit ja siis tuleb see veemass hirmsa vallina tagasi. Indoneesia tsunami oli kunagi selline. Ilmselt siis avanesidki inimestele ka seni nägemata kohad ja koopad. Poisid ronisid sinna sisse, mitte omapäi, vaid kaasas oli ka treener. Vesi tuli tagasi aga väga lühikese ajaga. Pilt on koos, kuigi seda meile ilmselt ei räägitagi kunagi.  Aga kuhu kadus vahe peal triljonid tonnid vett?
Kui võtta kahte tüüpi inimesi, need kes elavad loogika põhiselt ja osad väidavad, et nad tunnetavad. Kuidas need ja veel ka teised inimesed elavad? Selles peitubki saladuse võti. 
Kui inimene tahab elada reaalsuses-materiaalsuses, peab ta enamuse ajast kasutama loogika seadusi ja teisi elamise teooriaid, et oleks vähem jamasid. Näiteks: Isiksuse Kasvamise Teooriat. 
Kui aga leidub inimesi, kes ei usu või on kogenud, et reaalsus ei ole „päris reaalne“, siis saab neil teemadel vaid arutada ja mõelda. 
Väga täpselt peab aru saama, mida millalgi kasutada, muidu võib sattuda teatud lõksudesse, mis hakkavad inimesele vastu töötama. 
Peab arvestama reaalse elu seadustega, kuid samas arendama ka tunnetust ja intuitsiooni. Liiga (kui palju?) tunnetusliku poolega reaalse elu elamisel (raha saamisel), võib tekkida puudujääke materiaalsete kogemuste hankimisel.
See „planeet“ siin, on loodud – reaalsete, tihedate mateeriate ja raskete kogemuste hankimiseks. Ühesõnaga – üks keeruline mäng. 
Kui reaalse elu reeglid on selged ja paigas, ehk on muutnud automaatseteks, jääb inimesel aega üle, et tegeleda ebareaalsete (sügavamate) väärtustega. Täpselt sama on ka telliskividega. 
Ajalugu saab tõlgendada nii reaalsete sündmustega, ehk miks aknad on poolest saati maa all (uputus). Ja saab ka edasi arutada – kuidas on (ei ole) võimalik toota triljoneid tonne selliseid telliskive. 
Kuidas EI OLE  neid võimalik toota, saan ma arutada vaid üksikute uurimuskaaslastega. Teistele pean rääkima ja veenma, et teadmised ja koolitarkused on hämavad ja absoluudis võimatud. 
Miks ma ütlen, et saladuse võti peitub telliskivi all? 
Võib võtta ükskõik millise teema, mille kohta ajaloolased vastust väga täpselt ei tea ja ka seal peitub saladuse võti. 
Näiteks: püramiidide plokid, vanad kaardid, Lihavõttesaare suured kujud, raudrüüd ja rõngassärgid, aurumasinad ja raudtee, pronksiaeg ja tina kaevandamine, viikingid, ruunid, Bukvitsa, Hiina ja India Müür, kadunud tsivilisatsioonid, UFO-d,  kummitused, kosmos ja NASA, ulmeprohvetid, raha loome jne, ükskõik millise saladusliku teema. 
Kus siis - saladuse võti - asub? 
See asub reaalse ja „ebareaalse“ - VAHEL. 
Võimaliku ja võimatu, nähtava ja nähtamatu, esoteerika ja teaduse vahel. See saladuse võti aitab selgitada ja kokku liita need mõlemad maailmad. Kuidas need võimatud asjad ja saladused võivad olla reaalselt-nähtavad ja kuidas neid EI SAA valmis teha reaalselt selliste tehnoloogiatega nagu me praegu teame ja kasutame. 
Sellise saladuse võtme võimalikkuse endale selgeks tegemine parendab sealjuures ka meie igapäevast elu ja väga suures ulatuses. 
Tee endale selgeks kummal pool oled, reaalsel või ebareaalsel. 
Kuhu, kummale poole, tahad minna ja tea, et võti selleks asub nende reaalsuste – VAHEL.  Normaalselt seletades. 
Selleks et midagi saada (materiaalset või vaimlist) tuleb midagi teha
Otsida võtit, ehk siis teadmisi, fakte ja teooriaid. 
Selleks et saada midagi vaimlist, tuleb arendada ennast. Kuidas? 
Ilmselt igal inimesel oma moodi ja selleks ongi vahva arutada teistega sellistel teemadel. 
Ei taha mina teile kunagi midagi - anda. 
Kui meeldib - lugege. 
Ma tahan – ISE SAADA. 
Lihtsalt selleks, et ma ise pingutaks ja infot koguneks, selleks kõike seda ma teengi.   




Kolmapäev, 18. juuli 2018

SALADUSE VÕTI on - TELLISKIVI ALL.


Üks vanasõna ütleb, et enne kui kuhugi minna peaks Nuustaku läbi käima. No ma siis teengi loo ühel kindlal teemal ja eriti neile, kes tahavad pikemaid tõestusi. Minu kodukohas on üsna mitmeid vanu hooneid, mille baasil saab ise kohapeal uurida.  Üsna hiljuti anti välja raamat - Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik - 740 lk. Mida kõike ma sealt lugenud ja leidnud olen. Enamus on isegi veel lugemata. 


Aga ma alustan hoopiski Mehikoormast. Seal on säilinud kaks telliskivi maja, millest üks on Sansara elementidega. 




Mehikoorma siiani säilinud kiriku torn ja selle taga ristküliku kujuline plats purustatud hoonega. 


Disambig gray.svg  See artikkel on luteri kirikust; Mehikoorma õigeusu kiriku kohta vaata artiklit Mehikoorma Issandamuutmise kirik.

Mehikoorma kiriku varemed (jaanuar 2014)
Mehikoorma kirik on Põlva maakonnas Räpina vallas Mehikoorma alevikus asuv varemetes kirik. Kiriku varemed on tunnistatud kultuurimälestiseks.[1]
Kirik ehitati aastatel 18951896 Räpina kiriku abikirikuna. Kiriku projekteeris arhitekt Reinhold Guleke ja kiriku ehitustöid juhatas ehitusmeister Johannes Hoppe. Kirik oli historitsistlikus stiilis ja ühe lööviga.[1]
Teise maailmasõja ajal sai kirik purustusi ja jäi aastast 1944 varemetesse.
Nagu ikka sellise aja hooned on kõik Sansara elementidega: Kolm ovaalset ("arka" akent) akent, ühe suurema sees. Akende ja uste avade kohal päiskivi ja tihti ka lainekujutised. Ümmarguse akna sees ka Sansara Ratas, seda näete ka hiljem. 
 

See on välimine uks ja selle kõrval väljaspool...


on selline kinni müüritud aken. Mõlemal pool torni. Miks teha aken, kui see kinni müürida....


Eriti veel kui seespool pole isegi akna kohta, vaid on kõik üle krohvitud. Justkui oleks sealt seest seinte vahelt mingi trepp läinud aga veidi kitsavõitu. Vaevalt natuke üle meetri paksune sein. Aga see pole ainus kummalisus.  


Mulle hakkasid silma need väljaturritavad raudlati ribad. 


Kõigel kolmel korrusel, ehk siis ka maapinnal.


See on täistööstuslik lattraud, mille otsasilmused on sepakeevitusega. 


Täiesti arusaadavalt on need - ukse hinged. Mille latid on seintesse müüritud. Uksed pidid olema suured, sellise tugeva konstruktsiooni järgi, kuid...


See kirikuhoone, mis puruks on, ei olnud kindlasti kolme korruse kõrgune. Kuid uste hinged on ka kolmandal korrusel. Huvitav miks? Kes sealt käis ja kuhu? 






Nüüd veel üks põnev teema. Selliste hoonete "raudkivid" on reeglina - poolitatud. Paljudel hoonetel olen ma neid - puurimisi - näinud. Sellega kaasneb hulga küsimusi. 1890 ja elekter? Meile väideti koolis, et elektri tõi Venemaale Lenin oma geniaalse plaaniga. Kuidas puuriti sellised avad? OK. Elekter ja puurmasin pidid siis ju olema. Kas kõvasulamist otsikuga puurid ka?  


Kuid näpuga katsudes oli selle soone serv üsna terav ehk  ilmastiku käes mitte eriti kulunud, kuid... Kõvasulam otsaga puur jätab hoopis teise kuju lõppu, pisut kolmnurkse. Siin on aga lausa ümmargune. Pole ilmselt enam nii vanu mehi, kes seda tööd tegid, et saaks küsida.  



Keegi jättis oma visiitkaardi.


Purustatud hoone kivihunnik on üsna suur ja suvel rohtu kasvanud. Selliste kohtade peale mõeldes tahaks kohe metalliotsija hankida. Kuid kesse laseb sinna, muinsuskaitse all sellised kohad. Ma olen rääkinud ühe sellise detektoristiga ja näinud pilte, mida kõike hiiglama huvitavat nad on leidnud. 


Siia veel ka teema - pole enam puid vanemad kui sada aastat. 


Ja needki hävivad. 


Kõik need puud on istutatud ehitamise ajal. Kas vanemaid puid siis polnudki? 

Nüüd liigume juba Võnnu lähistel. Teel Kurista mõisa nägin juhuslikult jälle vanemaid telliskivi maju.



Ja hakkab tulema tuttav teema. Keset lagedat maad ehitati maja aknaga poolenisti maa alla.


Enne kui ma Kurista mõisa juurde läksin nägin - "eramaad", kus mehed miskit ehitasid. See hoone oli mõisa viinavabrik ja sovhoosi ajal oli seal Kurista osakonna kontor. Küsisin meeste käest võimalust keldrisse minna, sest seda nad seal parandasidki.  


See oli viinakeldri - puskariajamise massina katel - ilmselt (loomulikult ilma noide vidinateta). 


Täiesti arusaamatu oleks (kui ei teaks), kuidas see ruum nii madal sai olla. Kui katlale pidi kõvasti agu alla ajama, siis sellise madalas keldriruumis oli väga ebameeldiv seda tööd teha. Nagu põrgu eeskoda, seal valitseva kuumusega. 


Väike aken, aga mille jaoks? Puid sealt sisse ei pillu ja valgust ka eriti ei anna. 


Ruumi põrandal on säilinud veel selline telliskivi-parkett. Kuid teema on keerulisem. Ma küsisin meestelt, et kas nad teavad milline on selle maja vundament. Kui sügaval? Nad olidki tahtnud vedada trassi vundamendi alt, kui ei suutnud nii sügavale kaevata, et oleks vundamendi alla suutnud lahti kaevata. Ei hakka siinkohal eraldi selgitama, sest sama teema on ka mõisahoone keldriga. Hiljem seletan. 


Mõisahoone on üsna pikk, üle viiekümne meetri.



Vaadake neid telliseid ning väidetavalt sada ja rohkem aastat vana hoone telliste kvaliteeti, ilustusi ja hiljem näitan sama ka Issaku mõisa juures.


Kujutage ette nüüd hiiglama rasket ja vaest aega, nagu meile kirjeldatakse kõikides väärtkirjanduse raamatutes. Tõde ja Õigus, Kõrboja peremees jne. Tegin väikese ja üsna jämedakoelise arvutuse. Telliskivi on mingi 20 cm x 10 cm x 7 cm. Vuugid ka ja ühte m2 mahub selliseid kive umbes ( 5 x 12 tk). Lihtsuse mõttes 50 tk, ühte kihti.  


Ukse ja 


akna kohalt näeme, et kihte peaks olema vähemalt 4-5 telliskivi laiust. Seega 1 m2 seinas on vähemalt 200 tellist. Majal: 50 m pikk, 20 m lai ja 10 m kõrge (pluss vaheseinad) on ruutmeeterid: 50 + 50 + 20 + 20 = 140 x 10 (kõrgus), kokku välisseina 1400 m2. Telliseid seega 50 x 5 (kihti) x 1400 on mingi 350 000. Pluss kelder ja vaheseinad. Sellises hoones võib vabalt olla - poolmilli telliseid. On tehtud uuringuid, palju said tsaariajal igasugused ametnikud palka ja mida selle raha eest sai osta. Ma ei tea kas teie imestate, kuid ostujõud on kõikidel aegadel olnud üsna sarnane. Siit tuletades. Vaatasin mis tänapäeval savitellis maksab - 65 eurosenti. Praeguste hindadega maksaks seega mõisa seina tellised veerand milli eurot. 


Pandi neid telliseid igale poole. Isegi läve paku alla.  


Vat see ongi kõige parem Kurista mõisa juures, et saab vabalt ringi kolistada ja - minna maa alla (üsna pimedasse).  


Siinkohal ma tahangi teha pikema seletuse. Järgmise pildi pealt näete, et selle ruumi kõrgus ja eriti ukseavad on ebanormaalselt madalad - meeter seitsekümmend. Täpselt sama nagu viinaköögiski. Algselt see põrand nii kõrgel ei olnud. Nendesse keldritesse on kogunenud pinnast mingil ajal juurde ja millegipärast pole seda välja viidud. Pärastpoole näeme umbes sama asja ka väljaspool.   

Fotikaga selfi.  


Majal on ka mingid sümbolid aga ega "koloniaalstiilis" majad ilma sümboliteta ei saa ollagi. 



See peaks olema peasissekäik, kust eest on lagunenud ära ilmselt mingi veranda moodi asi, sest seina peal on jäljed näha veel. Sissekäik on kuidagi mannetuvõitu. Kuid kõik uksed on ebaloomulikult kõrgel, treppidega. Miks pidi projekteerija selliselt jooniseid tegema, aga ega ta neid teinudki. 


Absoluutselt ilmselge on see, et kõik selle aja majad ei ole sellel ajal ehitatud - tervikuna. Kõikidel neil majadel on üks korrus maa all - üle terve planeedi. Eestis võib minna ükskõik millisesse linna, isegi väikelinnadesse ja pilt on ikka sama. Need esimesed korrused on - eelmiste majade (enne veeuputuse aega, aastatel 1850 ja varem) esimesed korrused, mis jäid alles. Siis tulid kesk-euroopa inimesed, kes hõivasid maid ja nimetasid endid paruniteks jne, koos talupoegade ja muude sündmustega. Ja ajalugu on isegi veel keerulisem.   
 

Ja sellele keldrisse viivale augule on alati mingisugune katus peale ehitatud. Sama pilt ka pärastpoole teises mõisas.   


Mis on tüüpiline selliste majade juures. Telliskivi sein algab maapinnast ja raudkividest korrus on maa all. Tellistest seina ei ehitata maapinnaga tasa, sest see ei või olla nii niiskel tasandil. 


Täiesti mõistetamatu üksik kivi tellise seinas. 


Kurista mõisas oli mitmeid hooneid, mis on siiani säilinud. Mõisahoone, viinaköök, tee ääres on mingi üsna heas korras maja ja see maja siin oli kunagi Võnnu sovhoosi varuosade ladu. Keldriosas olid imeägedad tellistest kaartega võlvlaed ja peal oli puidust laohoone. Nüüdseks on see pealmine osa ära lammutatud ja keegi on sinna peale ehitanud väga ilusa elamu. Vot täpselt samamoodi ehitati ka mõisahoone sada ja rohkem aastat tagasi - vanade vundamentide peale.  


Võnnu kihelkonna mõisate ajalugu, kasvõi selles raamatus, mida ära märkisin on nii pikk, segane ja vastuolusid täis, et sellest võiks rääkida tunde ja päevi. Kes tahab väga täpselt tead, võib ise lisaks googeldada ja lugeda. Või oma kodukoha mõnda sellist vana ehitist uurida. See konkreetne mõis on paar kilomeetrit eemal Kurista mõisa - Issaku küla karjamõis. Sellel on sakslastes omanikud ja nemad on selle ilusti ära taastanud. 

Sissekäigud ikkagi pool korrust kõrgemal. Kuidagi ei sobitu arhitektuuri.


Kuid pilt ja kirjeldused on ikkagi samad. 



Jälle samasugune "putka" ehitati keldrisse viivale trepile peale. Täiesti võõrkeha, kogu kompleksi arvestades.


Kummalisusi ka Võnnu kiriku juures. 


Sansara teema. 


Koos Sansara Rattaga. 


Kui me lugesime mõisate telliseid kokku, siis oli ka näha kui kvaliteetsed olid tellised ja kui ilusti laotud seinad. Ühiskondlike hoonetaga aga on pilt veits nutusem. Kirik on kokku visatud maakividest, postid laotud tellistest ja kogu kupatus tõsiselt üle krohvitud.  
 

Sellise massiivse hoone vundamendist pole mul õrna aimugi. Isegi väljaspool hooned on hulga maakive näha - miks ja milleks, ei jõua kõike uurida. 
 

Selline huvitav element?


Tundub, et ajaloolasi ka huvitavad sellised leiud ja jätavad need nähtavale. 



Oli seda segu ja krohvi on ikka kulunud ja ka maha koorunud. Oli kunagi aeg, kus parunid olid rikkad ja jaksati ka kirikuid ehitada - "pärisorjade", hobuste, vankrite ja labidatega. Tänapäeva nii rikkal ajal pole meil aga millekski raha. 




Ja see ongi kummaline, et seina pilluti läbi-segi nii maakive, poolikuid telliseid kui ka lapiti vahepeal tellistega. 




Kiriku vastas on ka vana leerimaja. Ka see on üsna nutuses seisus. Vanasti mõisteti midagi sellise hoonega peale hakata, tänapäeval ainult laguneb. 
 

Kohati on maja tellistest. 


Kohati maakividest ja kohati läbisegi. 


See on üks kummaline terrass. Tellistest ja ilmselt enam mitte nii kvaliteetsetest tellistes, puhta pulber on järel. 


Kuid selle terrassi all on jällegi mingi kummaline keldri moodi ruum. Tegin järgmise pildi selle pooliku lauaga pilust.  


Aukudega ja 


aukudest allpool veel pool ruumi




Vabadussambaga on ka mul oma lugu. Kunagi eestiaja alguses, kui olin töökoja juhataja, olin juures kui see kandiline kivi kaevati maa alt välja, üsna kiriku juurest tee veerest. Vanemad inimesed teadsid kus see on. Hiljem kui see ära puhastati ja üles pandi, sain ma sealt lugeda esimest korda, et kuskil on veel elanud minu nimega inimesi. 


Nüüdseks olen uurinud ja ka selle Võnnu kihelkonna raamatu kohanimedest olen leidnud - võibolla oma esivanemad. Üsna Võnnu lähedal on Rasina küla ja see piirkond on täis Tsirnade talusid aastast juba 1790. Nende andmete kontrollimiseni polegi veel jõudnud, kuid... Ega mul suurt usku neisse andmetesse pole ka, sest kirik ja kiriku raamatud ning aastad, mis on vanemad kui 1850 on üsna kahtlased. Arvestades selle perekonna nime kirjapilti, sest ka üks mu onudest kandis mingitel segasetel asjaoludel nime Z-iga. Siis on see ka ilmselt "väga eestipärane", mingi sakste värk ilmselt, nagu meie paljude nimed ja esivanemad.


Ehk siis. See ajalugu pole uuritav ja tõeseks võetav rohkem kui sada aastat - kui ma vaatan selliseid puid.