HÜPOTEESE, TEOORIAID JA ARVAMUSI.

Kirjutan pikema loo. 

Selle poolaasta vahekokkuvõtte, kuna juba poole aastaga on minuni jõudnud üsna mitmeid teooriaid ja hüpoteese. Arutluskeskkondades FB, võite julgelt kommenteerida ja esitada omi versioone.  

Mõnda aega olen erinevatelt tuttavatelt uurinud paari teemat ja enam-vähem alati jõuab selline arutelu – dupikusse. 

Teema üldpealkirjaks ja küsimuseks võiks olla – Mis On Elu mõte? Kuid mitte ainult. Kui inimene kasvab ja areneb, siis algul tal ei ole sellist küsimust. Sellel ajal on vajadus õppida, tegutseda ja elada enam-vähem „normaalset elu“. Vahel (enamasti) elu ise õpetab oma probleemidega. Algul siis, inimene otsib „kohta“, tegevust ja „geneetilise järjepidevuse edasiandmist“. Noores põlves pole probleemi – kuidas teha ja kulutada raha. Teha tööd, luua pere, perele vajalikud tingimused, enda huvid ja hobid. Ühel kindlal hetkel, tihti on selleks – aastaid üle viiekümne, kui lapsed on kodust välja lennanud, hakkad sa jälle mõtlema – enda peale. Kui käid tööl, tegeled majapidamise ja paari puhkepäevaga, siis jääb tihti endale unistus et, saaks veel maailmas ringi reisida, ilma ja inimesi näha. Umbes, peale kümnendat sellist reisi hakkab kõik korduma ja kui sul pole erilist huvi reisidel midagi – veretult (fotokaga) jahtida (nt. minul ajalugu), siis saab ka sellest pehmelt öeldes „kopp ette“. 

Ja nüüd tuleb esimene mõttearenduse koht. 

Paljud inimesed ütleksid kohe selle peale. „Oh mees, mis sa vahutad – Elu Mõttest. Kui mul oleks raha – oi kus ma siis teeks“. Ja siis ma mõtlengi. Ega sellisele inimesele seda küsimust otse esitada ei saagi. Küsimus? Aga mida teeksid sina kui – sul oleks piiramatud võimalused. Küsimuse eelduses on juba sees, et sellisel juhul kaob vahel ära – raha. Ehk siis, lihtsamalt mõeldav situatsioon – raha jätkuks kõigeks, absoluutselt kõigeks. Näiteks hetkel on mingi loto peasumma 90 miljonit ja väiksema taseme võit 20 miljonit. Ostad kõik puuduvad asjad. Ostad kõik puuduvad asjad kõikidele headele tuttavatele. Ja edasi – KUHU – fantaseeri. Arvesta sealjuures ka aega. Näiteks hetkel 50 ja pluss veel nt. 30 aastat. 30 aastat – mida sa teeksid, kui saaksid tegeleda vaid nende tegevustega – millega Ise tahad. 

Üllatus ongi see, et – mitmenda aasta juures „jookseb sinu fantaasia kokku“. 

Nimetame (loogika teooria kohaselt) kõik sellised fantaasiad – esoteerika valdkonda. Võiks nimetada ka ulmeks, sest niipalju kui ma olen lugenud või vaadanud filme ulmest, pole ma näinud seal absoluutselt midagi ulmelist. Sellised kirjanikud panevad tavateemad veidi teise kastmesse ja siis saab fantaseerida ükskõik mis nurga alt. Inimene sünnib, elab oma elu ja väidetavalt õpib ühe elu jooksul midagi ära. Väidetakse, et inimene tuleb aina uuesti ja uuesti ning õpib juurde. Kuid miks ei või üks inimene õppida ühe elu jooksul  võimalikult palju. See tähendab, et loed läbi maksimaalselt palju ulmelisi raamatuid ja seega mõtled peaaegu maksimaalselt sellistele teemadele, millest on kirjutanud ulmekirjanikud, kes tegelikkuses on enamasti kas tõsiteadlased või populaarteaduslike lugude lugejad/kirjutajad. 

Tihti käib arutelu ka teemal – kust inimene oma teadmised saab. Teaduslikumad tegelased uurivad raamatutest (ehk teiste inimeste kogemustest). 

Esoteerikutel on veidi erilisem lähenemine, et vastused peaks tulema – enda seest. Vahest isegi arvustatakse esoteerikute ringkondades, et – ta on kogu tarkuse kuskilt mujalt lugenud. Kuna esoteerikuid pole tegelikult olemas, siis need vastused – mis tulevad inimese seest – tulevad tegelikult igale inimesele. Sellega peab ise lihtsalt tegelema ja hakkama usaldama neid vastuseid. Ilma selliste vastusteta ehk intuitsiooni arendamiseta on inimese elu üsna keeruline (nagu me elus tihti näemegi). 

Ma olen korduvalt kiitnud Sony Turbos näidatavat Star Treki filmi. Ma vaatan juba neljandat korda seda seriaali algusest peale (ja põhjusega). Igas seerias on omaette filosoofiline teema ja mis peamine. Iga kord kui ma neid seeriad uuesti vaatan – on vahepeal justkui uus film tehtud. Väga paljud teemad haagivad elust filmi sisse ja tihti ka vastupidi. Paar näidet toon ma ka siia. 

Üks teema oli – Mõte. Maailma kiireima liikumise, nii reaalselt kui ka virtuaalselt, saab teha mõttega. Mõte ja inimese mõtlemine on täiesti reaalselt – ajamasin, millega võib liikuda kuhu tahes ja suvalisse aega. Kuid mis see on? Kust tulevad mõtted ja eriti need – inimese pähe tikkuvad uitmõtted. Täpselt sama teemaga seostuvad ka unenäod. Väidetakse, et palju toimub unedes meie igapäevastest tegevustest, aga kust tulevad – sodiunenäod (košmaarid).  Meil tavatsetakse tihti inimese mõtteid (uitmõtteid) ja inimese mitte-enda mõtteid nimetada – programmideks. 

Kõik õpetused ja igapäevased kogemused muutuvad programmideks ehk ka alateadvuseks ja automatismideks. Programme kiputakse vahest ka halvustama. Kuid ma just lõpetasin ühe ulmeloo lugemise, kus fantaseeritakse kõigil neil teemadel. Mis juhtuks siis kui kõik inimesed muutuksid korraga „nägijateks“, avardunuteks ja igapäeva programmidest läbinägijateks. Kogu meile teadaolev ühiskond kukuks kokku ainsa hetkega. Seega. 

Siiamaani „maailmaparim“ programm, mis on inimeste sisse istutatud on – „Naabrist Parem“. Niikaua kui me ei oska fantaseerida LÕPUNI – mida me teeskime kui meil poleks mingeid piiranguid, niikaua ei kao kuhugi naabrist parem programm.  Kõik spordivõistlused, mängud, rahaloome, reisimised, röövkapitalism, kooliharidus, meditsiin jne kukuks kokku hetkega. Ulmekirjanduse teema - kas ma oleks nõus tegema seda, et praegune süsteem kukuks kokku oma tohutute tagajärgedega.   

Edasi tahan kirjelda juba keerulisemaid seoseid. 

Alustuseks tuletan meelde, et kõiki järeldusi saab teha vaid algallikate baasil. Algallikaid on mitme tasemelisi. 

Esmaallikas on – sinu enda eredad kogemused – esimese astme allikas. 

Teiseks on sinu hea tuttava kogemus-kirjeldus, keda sa usaldad ja sa tead, et te ei valeta. 

Kolmanda astme tõestusallikas on selline, mida sa kuuled ja sa ei saa kontrollida otse allikast, vaid saad kõike lihtsalt uskuda või kontrollida ehk läbi enese kontrolli teha esimese astme tõestuseks. 

Kui nüüd selgub, et leiad selliseid tõestusi, mida keegi teine tõeseks ei pea aga ise oled need endale ära tõestanud.  Need on kõige väärtuslikumad kogemused. Miskipärast ma tahaks öelda sellepeale, et need ongi – eluülesanded (elu mõte). Kas see võiks tähendada seda, et meie ülesandeks on leida neid kogemusi-tõestusi – mida meie eest varjatakse. 

Kui me kõik teaksime – kuidas teenida miljonit, siis oleks kõik miljonärid. Kuid selline teadmine ja praktilised inimesed on ju olemas. Millest tuleb inimese pähe mõte, et – minust ei saa kunagi miljonäri. Vaesus ehk mittemiljonäriks olemine on teadmatus Ülo Vooglaiu uurimusest – vaesuse/vaegsuse skeemist. Inimesest ei saa miljonäri kui – ta ei tea (ei oska fantaseerida), kuidas ta elaks kui tal poleks piiranguid.  

Mõttest edasi tuleb – teadmine. Toon ühe väiksese näite. 

Peale pikki uurimisi näen ma absoluutselt igas linnas üle maailma, kus on kesklinn, kus on vanemad hooned kui 1850+, et vundamentide esimesed korrused on maa all. Pole ühtegi linna kus selliseid „vundamente“ ei oleks. Mis ma sellise teadmisega peale hakkan? 

Ma tean nüüdseks, et peaaegu kõik teadmised on meie eest varjatud ja valeks kokku kirjutatud. 

Kirjeldan edasi neid vahvaid teooriaid, mis on tulnud viimase poole aastaga. Ajalugu otseselt rohkem ei kirjelda ja katsun jõuda pöörasemate arvamuste juurde. 

Maailmas toimub – kliimamuutus. Mitte otseselt see mis meile kirjeldatakse, et temperatuur tõuseb paari kraadi võrra ja juba on jama majas. Teemaks on hoopis see, et – kus me elame? Kosmoses? Pikemalt uurides või igaüks kontrollida, et – kosmost, sellisel kujul kui meile koolis räägitakse, väga suure tõenäosusega ei ole olemas. Kosmoselaevu ja rahvusvahelist jaama ISS ei saa olemas olla, sest. Vikipediast saab lugeda, et sellisel kõrgusel (600 km maapinnast) on temperatuur 1500 kraadi. Sellise temperatuuri juures ei lenda miski laev. Seal „elavat“ inimesed – palju päevi, kuigi on olnud inimesi, kes on võtnud tavalisse lennukisse  (10 km kõrgusele) kaasa radiatsioonimõõtja ning on selgunud, et juba seal on radiatsiooni tase kõrgem maapinnast kordades. Seega 600 km kõrgusel peaks tase olema kõrgem vähemalt sada korda. 

Koolifüüsikast teame midagi külgetõmbejõust. Mitmed füüsikuid (alternatiivsed) on tõestanud (valemitega), et Kuu oleks ammu juba Maa poolt enda külge tõmmatud. Jne. Jne. Jne. 

Kliimamuutus? Füüsikud on tõestanud Maakera asendit – nurka ja kaugust Päikesest. 

Arheoloogid on tõestanud, et dinosaurused, mammutid ja teised „iidsed“ loomad on elanud – üle terve „maapalli“, kaasaarvatud Antarktikas ja Arktikas. Igijääga Siberi mammutitest on kõik kuulnud, isegi kooliõpikust. Mida see tähendab klassikalise füüsika mõistes? Kui Päike oleks seal, kus me teame teda olema, siis sellisel juhul kui Maa oleks temaga risti (ilma kaldenurgata), siis meie planeedil oleks üüratult kuum ekvaatoril ja üüratult külm poolustel. Eluks sobiv keskkond oleks vaid väga kitsal ribal – parasvöötmes. Kuid klassikalise klimatoloogia seisukohast ei saaks inimene elada isegi seal, sest kuuma/külma piirkonna vahel tekiksid tohutud tuuled ja tornaadod. Sellepärast on Maa ülitäpse kaldenurga all, millega jaguneb temperatuur (üllatuslikult) meile üsna sobivaks. Kuid! See ei lähe kokku reaalse arheoloogiaga, kuna mammutite ja muude väga suurte loomade jaoks pidi ajalooliselt terve planeet asuma mingi kupli all ehk kasvuhoones, väga ühtlase temperatuuri juures. 

Kuu, Päikese, füüsika, kosmonautide ja dinosauruste teooriaid ei saa ühtseks tervikuks viia. Aga peab saama. Kas maakera on ümmargune, neljakandiline või lapik. Ka seda peab saama selgitada. Mitte ühtegi reaalset tõestust kosmosest, ümarusest ja mõnest pildist Maakerast, pole mina leidnud, sest esimesest allikast (minust endast) ei saa teha kindlaid tõestusi, peab „uskuma“ teiste kirjeldusi. 

Aga väga edukalt sain uurida Ruumi ja Reaalsust ehk siis Henry Poincare teooriat mõõtmetest ja ruumist. Peale seda kirjeldust saan mina selgitada „maailmaasju“ täiesti iseseisvalt. Ehk siis. 

See ei ole see – mida me näeme. Me näeme – üks tase allapoole. Elame kolmemõõtmelises ruumis ja näeme kahemõõtmelist „pilti“. Kui see – mida me näeme – pole see, siis peab maailm olema teistsugune. Kas reaalsed on need asjad, mida me reaalseteks peame – tervis, toitained, vitamiinid, mineraalid, valgud, süsivesikud jne. Kas vesi saab olla reaalne kui ta erinevates oludes on erineva materiaalsusega. Kas kõik ained on ikka reaalsed, materiaalsed või koosnevad need energiatest. Ained – sagedused, tihedused, spinnid, pöörlemisnurgad, laengud ja nende tekkimine ning kadumine. Mõelge kasvõi porgandi materiaalsuse ja äraseeditud olluse peale. Materiaalsus on erinevate osakeste lagundamine, lõhustumine või tekkimine kuskilt ja kuhugi. 

Ehk siis jälle kliima muutumine. Ma olen jälginud pikalt igasuguseid „ilmastiku nähtusi“. Mis on tuul, pilved, vihm, temperatuur, õhurõhk jne. ja kust need tulevad. Pilved ei teki kuumusest mere kohal ja ei saja alla mandril. Kuude viisi on talvel taevas pilved ja lõunamere ääres (nt. Egiptuses) sajab paar korda aastas ja seda väga suurtel territooriumitel. 

Samas kui filmitakse pilvi, siis tihti on näha, et need tekivad juurde just selles samas kohas ja aina laienevad (otse eetrist).

 Kuidas saab tekkida tuul? Just oli periood, kus temperatuur oli pikka aega üle 20 kraadi ja siis äkki, poole päeva jooksul langes kümme kraadi, millega kaasnes kolm päeva kestev väga suur tuul. Kui Rootsi kohal on kõrgrõhkkond ja Valgevene kohal madalrõhkkond, siis puhus kolm päeva külm põhjatuul. Kui maakera oleks lapik (vahet pole, võib olla ka kera), siis üks piire on maapind ja teine pilvemassiiv. Nende piirete vahel puhus tuul. Mismoodi on võimalik – avatud süsteemis, tekitada Rootsi kohale kõrgrõhkkond ja mis vägi pressib seda õhumassi Eesti laiuselt - 300 km ja kõrguselt umbes 5 ja rohkem kilomeetrit – 1500 ruutkilomeetrilisest „torus“, tuult kolm päeva. Kes/mis tekitab Valgevene kohale madalrõhkkonna, kuhu see mass õhku sisse mahub? Füüsikast tuntud avatud ja suletud anumate teooriad. 

Soovitan huvilisele. Vaadake pidevalt/tihti Kuud. Mina olen jälginud aastaid ja ma olen näinud nii mõndagi. Me elame kolmemõõtmelises ruumis ja näeme Kuud ja Päikest kahemõõtmelisena ja täpselt ühesuuruse kettana. Sealjuures me näeme neid kogu aeg – ühesugustena (eriti Kuud) ja täpselt sama suurtena. Päikese asukoht Maast ülitäpselt (eluliselt) paika panduna. 

Kuid kui vaadata Kuud pidevalt, siis selgub väga lihtsalt, et Kuu ei ole valgustatud sealtpoolt - kust paistab Päike. Väikesi nurgamuutusi näeb praktiliselt iga päev, kuid mina olen näinud nurki, kus Päike on vähemalt 45 kraadise - vale nurga all ning ühel korral nägin mina ja üks teine inimene (teise astme allikas – inimene kelle juttu ma usun), et Kuu oli valgustaud hoopiski vastaskülje poolt. Võimatu, võib keegi öelda. On jah – klassikalise füüsika seisukohalt, reaalsuses aga toimus see nii. 

Kliimamuutustest jälle. Need mammutid külmusid ära hetkega, püstijalu, seedimata toidu ja võilillega suus. Järelikult oli kunagi hetk kui toimus selline kliima muutus. Aga mis on siis sellises kontekstis uputus aastatel 1850+. Kliimamuutus. Kui selliseid muutusi on olnud 1850 ja 1750 ning ka piiblis, siis midagi sellist on oodata ka lähitulevikus. Sellest räägivad alternatiivfüüsikud, Saksamaa klimatoloogid ja sündmused Tais. Mis sündmused? Tai rannast on vesi ära kadunud kilomeetrite ulatuses. Pole mingit tsunamit olnud ega midagi. Uudist meile ei räägita, ise pole näinud, ühtegi head tuttavat pole ka kes oleks näinud ja räägin uudist kolmandast allikast ehk inimeste jutte ja pilte, keda ise ei tunne. Meil on kliimamuutuste paanika, kuid selline uudis ei ületa künnist. Või ei taheta paanikat tekitada. Aga kuhu vesi kadus – päevadega. Reaalsusega seda ei saa seletada ja ega seletatagi.  

Läheks siis edasi veits pöörasemate teooriatega. Peab olema seletusi, mis seletaks kõiki neid ja teisi küsimusi üheselt. 

Sherlock Holmesi deduktiivse loogika kohaselt. Kui elimineerida ära kõik ebareaalse võimalused ja alles jääb selline, mida on raske uskuda, siis – võib see olla tõsi. 

Samas on ka teine mõttetera.  Kui ellimineerida ära kõik vale, siis ei pruugi alles jääda tõde, alles ei pruugi jääda mitte midagi. Ulmekirjanduses on lõputu hulk kirjeldusi ebareaalsest maailmast. Toonitan. Ulmekirjanikud on pikemal uurimisel kordades laiema silmaringi, hariduse, teadmiste ja mõtlemisvõimega kui mitteulmekirjanikud. Andku mulle kooliõpetajad ja muidukirjanikud andeks, kuid Tammsaare „Tões ja Õiguses“ pole mingit tõde (ammugi ajaloolist) ja filosoofiliselt on sellised raamatud hämavad ja pigem tagurlikud. Ainus õigemat sorti väljendus seal on – tee tööd ja näe vaeva, kuid armastust Vargamäele ei tulnudki (kusjuures seda lause lõppu ei propageerita eriti). Ei saagi, sest see rikuks programmi – naabrist parem. 

Kuna me ei saa kuidagi kirjeldada ei – reaalset maailma ega ebareaalset maailma, siis tõestada saame ikkagi vaid ise ja iseendale. Ebareaalsete maailma kirjeldusi on rohkem, kuid ma piirduks kolmega. 

Esimene on see, kuidas ma olen varemalt kirjeldanud neid lugusid, mis lahterdub valdkonda – Looja, Arhitekt, Jumal ja Kõiksus. Seda siin ei puuduta. 

Teiseks variandiks on Virtuaalsus ehk Matrix. 

Ja kolmas – Hologramm. Need kaks siis sellepärast, et need on reaalselt tänapäeval olemas. Mul endal pole mingit arusaama – mis on mis ja kuidas need töötavad ning seepärast ma panen need kokku, kuna mõlemad töötavad „samade seadmetega“. Mõlemaid saab teha elektrooniliste kompuutritega. Tänapäevaste seadmetega saab panna lava peale laulma ja ringi jooksma Fredy Mercury ja taustaks mängib allesjäänud ansambel Queen. 

Samas saab panna pähe prillid, istuda mingisse kasti mis liigub, eritab lõhnu ja pritsib vett nii, et see mida aju näeb on absoluutselt reaalne. Tuletan meelde, et vaevalt mõnikümmend aastat tagasi oleks seda nimetatud ulmeks või maagiaks. 

Sellist hologrammivärki on kogu Star Treki film täis juba aastatest 1970. Ja selliseid episoode on selles filmis väga mitmeid. 

Kirjeldan ühte episoodi ja selle juures ka mõtet. Ühes keskkonnas (kosmoselaev või miski muu), millele ma annan termini – ülem-programm, liiguvad inimesed ja teevad reaalseid tegevusi. Kui neil on igav, siis nad ei lähe mitte kinno või teatrisse, vaid lähevad – holoruumi (millede minu terminiks on – alam-programm). Enne saavad nad programmeerida arvutis – keskkonna, ajastu, tegelased ja koha. Nüüd minnes tekitatud „ussiaugu“ ehk uksest läbi, mida virtuaalsed tegelased ei näe, satuvad nad sinna keskkonda ja see on reaalne. Nii reaalne, et seal võib märjaks saada, mäe otsast alla kukkuda, peksa saada jne. Sealjuures on aga paar oluliselt kummalist mõistatust. Kui mingis väga äärmuslikus olukorras osaline ei suuda peatada kunstlikku programmi ja tegelane võib saada vigastada või isegi surma. Kehalist vigastust saab ravida vaid minnes tagasi ülemprogrammi keskkonda. Kuhu kaob inimene alamprogrammis ära - surres - pole veel kirjanik suutnud välja fantaseerida. 

See on ideaalne kirjeldus sellele, et meie elame siin planeedil – alamprogrammis. Siin surres läheme ülemprogrammi ja võime mingil hetkel uuesti „kuhugi lõbutsema minna“. Selline variant selgitab ära ka väga paljud ulmejutud – ajas rändamisest. Mõtlema paneb aga üks väike episood selles loos. Kui startreki tegelased püüdsid ekstremaalses situatsioonis alamprogrammis (juhtarvuti programm kiilus mingiks ajaks kinni ja nad ei saanud tagasi) justkui reaalselt elavale politseinikule seletada – kes nad on ja kust tulevad ning hetkel kui arvuti jälle korda sai ning politseinik nägi reaalselt seda ust, siis. Esitas see politseinik küsimuse, et – aga kas tema reaalsus jääb siis alles ja kas tema naine ootab kodus õhtusöögiga. Seega. 

Me võime vabalt olla siin reaalsuses alamprogrammis. Me võime siin olla mingis mõttes - ISE ülem-programmid ja kõik teised võivad olla meie suhtes alam-programmid. 

NB?! Miks me tavaliselt ei mõista teisi inimesi. Või siis see igipõline küsimus – Mis on Armastus? Mida me ei suuda mitte kuidagi kirjeldada. 

Kuna inimene ja tema mõte on – ajamasin, siis me saame muuta ülemprogrammis ennast mõnda alamprogrammi. Näiteks vaatame sellist filmi, kus unustame reaalsuse, elame kaasa vahest isegi ebameeldivale tegelasele. Mida teevad lapsed – kui nad mängivad (või ka suured nt kasiinos). 

Meie aju võib olla vabalt – superkompuuter, mis on võimeline lahti ühendama meid meie reaalsusest ja eneselgi teadmata sattuma hoopis teise reaalsusesse. Väga paljude ulmekirjanike lemmikteema – liikumine paralleelsuste vahel. Tundes vahest, et miski oleks juba olnud või kordunud (dežavu efekt).  

Hologramm-virtuaalsust saab tõestada endale esimesest, teisest ja kolmandast allikast. Hetkel on selleks Mandela Efekt. Ei hakka seda siinkohal kirjeldama, sest see on üsna uskumatu, pika kirjeldusega ja seda peab isiklikult kogema. Tasub sul endal otsida Youtubest filme vene või inglise keeles märksõnaga – Mandela efekt.  Mul endal on väga ere esimese astme kogemus, mis on kontrollitud vähemalt kümne inimese peal. Ühel heal sõbral on ere kogemus, mis on kontrollitud vähemalt kolmest allikast. Ja siis ühe tuttava isiklik kogemus, mis pole kontrollitud, kuid selle tuttava üllatus ja ehe näide tõestas, et ta koges seda.  

Täpselt samadel teemadel jookseb eesti televisioonis hetkel mitu seriaali – Star Trek, Stargate SG-1 ja Raamatukoguhoidjad (seda seriaali näeb Telia filmiriiuli sarjade jaotuses). 

Teema – teleportatsioon. Meie keha on võimeline elusaid (kuidas elusaid?) organisme muundama algaineteks, eraldama vedelikeks ja tahketeks osisteks. Muudab need algaineteks ja teatud sagedusteks – väga äärmuslikult ka mõteteks ja elektrilisteks signaalideks. Seda saab teha ka mehaaniliselt mingite seadmetega. Seega peaks olema võimalik muuta teatud keskkonnas inimeses olevad ained elementaarosakesteks, milledel on teatud omadused (sagedused, struktuurid), siis need saata mingisse teise Ruumi koordinaatide punkti ja analoogilise seadmega uuesti inimene kokku panna – teleportatsioon. Oli ka episood, kus teleporteerumise käigus lõikusid erinevad energiad ning sellesse ruumi tekkis kaks täiesti iseseisvat sama inimest, kuid eri arengu suunaga. 

Mis on foto, film ja salvestus. 

Kas on keegi mõelnud selle peale – kuidas me siiani kuuleme Mati Nuude laule. Või näeme Liblet ehk Kaljo Kiiska. Omamoodi teleportatsioon ehk isiku lahknemine. Mis on salvesti. Inimesest peegelduvate algosade struktuuri koopia mingil teisel tundlikul salvestaval pinnal, mis on reeglina elektrooniline või elektriline. Projektor on samas seade, mis koostab sellise struktuur omakorda täiesti uuele pinnale, millest tekib peegeldus meie meelte kaudu meie ajus. Foto + inimese aju = ajamasin.