Üks vanasõna ütleb, et enne kui kuhugi minna peaks Nuustaku läbi käima. No ma siis teengi loo ühel kindlal teemal ja eriti neile, kes tahavad pikemaid tõestusi. Minu kodukohas on üsna mitmeid vanu hooneid, mille baasil saab ise kohapeal uurida. Üsna hiljuti anti välja raamat - Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik - 740 lk. Mida kõike ma sealt lugenud ja leidnud olen. Enamus on isegi veel lugemata.
Aga ma alustan hoopiski Mehikoormast. Seal on säilinud kaks telliskivi maja, millest üks on Sansara elementidega.
Mehikoorma siiani säilinud kiriku torn ja selle taga ristküliku kujuline plats purustatud hoonega.
|
See artikkel on luteri kirikust; Mehikoorma õigeusu kiriku kohta vaata artiklit Mehikoorma Issandamuutmise kirik. |
Mehikoorma kirik on Põlva maakonnas Räpina vallas Mehikoorma alevikus asuv varemetes kirik. Kiriku varemed on tunnistatud kultuurimälestiseks.[1]
Kirik ehitati aastatel 1895–1896 Räpina kiriku abikirikuna. Kiriku projekteeris arhitekt Reinhold Guleke ja kiriku ehitustöid juhatas ehitusmeister Johannes Hoppe. Kirik oli historitsistlikus stiilis ja ühe lööviga.[1]
Teise maailmasõja ajal sai kirik purustusi ja jäi aastast 1944 varemetesse.
Nagu ikka sellise aja hooned on kõik Sansara elementidega: Kolm ovaalset ("arka" akent) akent, ühe suurema sees. Akende ja uste avade kohal päiskivi ja tihti ka lainekujutised. Ümmarguse akna sees ka Sansara Ratas, seda näete ka hiljem.
See on välimine uks ja selle kõrval väljaspool...
on selline kinni müüritud aken. Mõlemal pool torni. Miks teha aken, kui see kinni müürida....
Eriti veel kui seespool pole isegi akna kohta, vaid on kõik üle krohvitud. Justkui oleks sealt seest seinte vahelt mingi trepp läinud aga veidi kitsavõitu. Vaevalt natuke üle meetri paksune sein. Aga see pole ainus kummalisus.
Mulle hakkasid silma need väljaturritavad raudlati ribad.
Kõigel kolmel korrusel, ehk siis ka maapinnal.
See on täistööstuslik lattraud, mille otsasilmused on sepakeevitusega.
Täiesti arusaadavalt on need - ukse hinged. Mille latid on seintesse müüritud. Uksed pidid olema suured, sellise tugeva konstruktsiooni järgi, kuid...
See kirikuhoone, mis puruks on, ei olnud kindlasti kolme korruse kõrgune. Kuid uste hinged on ka kolmandal korrusel. Huvitav miks? Kes sealt käis ja kuhu?
Nüüd veel üks põnev teema. Selliste hoonete "raudkivid" on reeglina - poolitatud. Paljudel hoonetel olen ma neid - puurimisi - näinud. Sellega kaasneb hulga küsimusi. 1890 ja elekter? Meile väideti koolis, et elektri tõi Venemaale Lenin oma geniaalse plaaniga. Kuidas puuriti sellised avad? OK. Elekter ja puurmasin pidid siis ju olema. Kas kõvasulamist otsikuga puurid ka?
Kuid näpuga katsudes oli selle soone serv üsna terav ehk ilmastiku käes mitte eriti kulunud, kuid... Kõvasulam otsaga puur jätab hoopis teise kuju lõppu, pisut kolmnurkse. Siin on aga lausa ümmargune. Pole ilmselt enam nii vanu mehi, kes seda tööd tegid, et saaks küsida.
Keegi jättis oma visiitkaardi.
Purustatud hoone kivihunnik on üsna suur ja suvel rohtu kasvanud. Selliste kohtade peale mõeldes tahaks kohe metalliotsija hankida. Kuid kesse laseb sinna, muinsuskaitse all sellised kohad. Ma olen rääkinud ühe sellise detektoristiga ja näinud pilte, mida kõike hiiglama huvitavat nad on leidnud.
Siia veel ka teema - pole enam puid vanemad kui sada aastat.
Ja needki hävivad.
Kõik need puud on istutatud ehitamise ajal. Kas vanemaid puid siis polnudki?
Nüüd liigume juba Võnnu lähistel. Teel Kurista mõisa nägin juhuslikult jälle vanemaid telliskivi maju.
Ja hakkab tulema tuttav teema. Keset lagedat maad ehitati maja aknaga poolenisti maa alla.
Enne kui ma Kurista mõisa juurde läksin nägin - "eramaad", kus mehed miskit ehitasid. See hoone oli mõisa viinavabrik ja sovhoosi ajal oli seal Kurista osakonna kontor. Küsisin meeste käest võimalust keldrisse minna, sest seda nad seal parandasidki.
See oli viinakeldri - puskariajamise massina katel - ilmselt (loomulikult ilma noide vidinateta).
Täiesti arusaamatu oleks (kui ei teaks), kuidas see ruum nii madal sai olla. Kui katlale pidi kõvasti agu alla ajama, siis sellise madalas keldriruumis oli väga ebameeldiv seda tööd teha. Nagu põrgu eeskoda, seal valitseva kuumusega.
Väike aken, aga mille jaoks? Puid sealt sisse ei pillu ja valgust ka eriti ei anna.
Ruumi põrandal on säilinud veel selline telliskivi-parkett. Kuid teema on keerulisem. Ma küsisin meestelt, et kas nad teavad milline on selle maja vundament. Kui sügaval? Nad olidki tahtnud vedada trassi vundamendi alt, kui ei suutnud nii sügavale kaevata, et oleks vundamendi alla suutnud lahti kaevata. Ei hakka siinkohal eraldi selgitama, sest sama teema on ka mõisahoone keldriga. Hiljem seletan.
Mõisahoone on üsna pikk, üle viiekümne meetri.
Vaadake neid telliseid ning väidetavalt sada ja rohkem aastat vana hoone telliste kvaliteeti, ilustusi ja hiljem näitan sama ka Issaku mõisa juures.
Kujutage ette nüüd hiiglama rasket ja vaest aega, nagu meile kirjeldatakse kõikides väärtkirjanduse raamatutes. Tõde ja Õigus, Kõrboja peremees jne. Tegin väikese ja üsna jämedakoelise arvutuse. Telliskivi on mingi 20 cm x 10 cm x 7 cm. Vuugid ka ja ühte m2 mahub selliseid kive umbes ( 5 x 12 tk). Lihtsuse mõttes 50 tk, ühte kihti.
Ukse ja
akna kohalt näeme, et kihte peaks olema vähemalt 4-5 telliskivi laiust. Seega 1 m2 seinas on vähemalt 200 tellist. Majal: 50 m pikk, 20 m lai ja 10 m kõrge (pluss vaheseinad) on ruutmeeterid: 50 + 50 + 20 + 20 = 140 x 10 (kõrgus), kokku välisseina 1400 m2. Telliseid seega 50 x 5 (kihti) x 1400 on mingi 350 000. Pluss kelder ja vaheseinad. Sellises hoones võib vabalt olla - poolmilli telliseid. On tehtud uuringuid, palju said tsaariajal igasugused ametnikud palka ja mida selle raha eest sai osta. Ma ei tea kas teie imestate, kuid ostujõud on kõikidel aegadel olnud üsna sarnane. Siit tuletades. Vaatasin mis tänapäeval savitellis maksab - 65 eurosenti. Praeguste hindadega maksaks seega mõisa seina tellised veerand milli eurot.
Pandi neid telliseid igale poole. Isegi läve paku alla.
Vat see ongi kõige parem Kurista mõisa juures, et saab vabalt ringi kolistada ja - minna maa alla (üsna pimedasse).
Siinkohal ma tahangi teha pikema seletuse. Järgmise pildi pealt näete, et selle ruumi kõrgus ja eriti ukseavad on ebanormaalselt madalad - meeter seitsekümmend. Täpselt sama nagu viinaköögiski. Algselt see põrand nii kõrgel ei olnud. Nendesse keldritesse on kogunenud pinnast mingil ajal juurde ja millegipärast pole seda välja viidud. Pärastpoole näeme umbes sama asja ka väljaspool.
Fotikaga selfi.
Majal on ka mingid sümbolid aga ega "koloniaalstiilis" majad ilma sümboliteta ei saa ollagi.
See peaks olema peasissekäik, kust eest on lagunenud ära ilmselt mingi veranda moodi asi, sest seina peal on jäljed näha veel. Sissekäik on kuidagi mannetuvõitu. Kuid kõik uksed on ebaloomulikult kõrgel, treppidega. Miks pidi projekteerija selliselt jooniseid tegema, aga ega ta neid teinudki.
Absoluutselt ilmselge on see, et kõik selle aja majad ei ole sellel ajal ehitatud - tervikuna. Kõikidel neil majadel on üks korrus maa all - üle terve planeedi. Eestis võib minna ükskõik millisesse linna, isegi väikelinnadesse ja pilt on ikka sama. Need esimesed korrused on - eelmiste majade (enne veeuputuse aega, aastatel 1850 ja varem) esimesed korrused, mis jäid alles. Siis tulid kesk-euroopa inimesed, kes hõivasid maid ja nimetasid endid paruniteks jne, koos talupoegade ja muude sündmustega. Ja ajalugu on isegi veel keerulisem.
Ja sellele keldrisse viivale augule on alati mingisugune katus peale ehitatud. Sama pilt ka pärastpoole teises mõisas.
Mis on tüüpiline selliste majade juures. Telliskivi sein algab maapinnast ja raudkividest korrus on maa all. Tellistest seina ei ehitata maapinnaga tasa, sest see ei või olla nii niiskel tasandil.
Täiesti mõistetamatu üksik kivi tellise seinas.
Kurista mõisas oli mitmeid hooneid, mis on siiani säilinud. Mõisahoone, viinaköök, tee ääres on mingi üsna heas korras maja ja see maja siin oli kunagi Võnnu sovhoosi varuosade ladu. Keldriosas olid imeägedad tellistest kaartega võlvlaed ja peal oli puidust laohoone. Nüüdseks on see pealmine osa ära lammutatud ja keegi on sinna peale ehitanud väga ilusa elamu. Vot täpselt samamoodi ehitati ka mõisahoone sada ja rohkem aastat tagasi - vanade vundamentide peale.
Võnnu kihelkonna mõisate ajalugu, kasvõi selles raamatus, mida ära märkisin on nii pikk, segane ja vastuolusid täis, et sellest võiks rääkida tunde ja päevi. Kes tahab väga täpselt tead, võib ise lisaks googeldada ja lugeda. Või oma kodukoha mõnda sellist vana ehitist uurida. See konkreetne mõis on paar kilomeetrit eemal Kurista mõisa - Issaku küla karjamõis. Sellel on sakslastes omanikud ja nemad on selle ilusti ära taastanud.
Sissekäigud ikkagi pool korrust kõrgemal. Kuidagi ei sobitu arhitektuuri.
Kuid pilt ja kirjeldused on ikkagi samad.
Jälle samasugune "putka" ehitati keldrisse viivale trepile peale. Täiesti võõrkeha, kogu kompleksi arvestades.
Kummalisusi ka Võnnu kiriku juures.
Sansara teema.
Koos Sansara Rattaga.
Kui me lugesime mõisate telliseid kokku, siis oli ka näha kui kvaliteetsed olid tellised ja kui ilusti laotud seinad. Ühiskondlike hoonetaga aga on pilt veits nutusem. Kirik on kokku visatud maakividest, postid laotud tellistest ja kogu kupatus tõsiselt üle krohvitud.
Sellise massiivse hoone vundamendist pole mul õrna aimugi. Isegi väljaspool hooned on hulga maakive näha - miks ja milleks, ei jõua kõike uurida.
Selline huvitav element?
Tundub, et ajaloolasi ka huvitavad sellised leiud ja jätavad need nähtavale.
Oli seda segu ja krohvi on ikka kulunud ja ka maha koorunud. Oli kunagi aeg, kus parunid olid rikkad ja jaksati ka kirikuid ehitada - "pärisorjade", hobuste, vankrite ja labidatega. Tänapäeva nii rikkal ajal pole meil aga millekski raha.
Ja see ongi kummaline, et seina pilluti läbi-segi nii maakive, poolikuid telliseid kui ka lapiti vahepeal tellistega.
Kiriku vastas on ka vana leerimaja. Ka see on üsna nutuses seisus. Vanasti mõisteti midagi sellise hoonega peale hakata, tänapäeval ainult laguneb.
Kohati on maja tellistest.
Kohati maakividest ja kohati läbisegi.
See on üks kummaline terrass. Tellistest ja ilmselt enam mitte nii kvaliteetsetest tellistes, puhta pulber on järel.
Kuid selle terrassi all on jällegi mingi kummaline keldri moodi ruum. Tegin järgmise pildi selle pooliku lauaga pilust.
Aukudega ja
aukudest allpool veel pool ruumi
Vabadussambaga on ka mul oma lugu. Kunagi eestiaja alguses, kui olin töökoja juhataja, olin juures kui see kandiline kivi kaevati maa alt välja, üsna kiriku juurest tee veerest. Vanemad inimesed teadsid kus see on. Hiljem kui see ära puhastati ja üles pandi, sain ma sealt lugeda esimest korda, et kuskil on veel elanud minu nimega inimesi.
Nüüdseks olen uurinud ja ka selle Võnnu kihelkonna raamatu kohanimedest olen leidnud - võibolla oma esivanemad. Üsna Võnnu lähedal on Rasina küla ja see piirkond on täis Tsirnade talusid aastast juba 1790. Nende andmete kontrollimiseni polegi veel jõudnud, kuid... Ega mul suurt usku neisse andmetesse pole ka, sest kirik ja kiriku raamatud ning aastad, mis on vanemad kui 1850 on üsna kahtlased. Arvestades selle perekonna nime kirjapilti, sest ka üks mu onudest kandis mingitel segasetel asjaoludel nime Z-iga. Siis on see ka ilmselt "väga eestipärane", mingi sakste värk ilmselt, nagu meie paljude nimed ja esivanemad.
Ehk siis. See ajalugu pole uuritav ja tõeseks võetav rohkem kui sada aastat - kui ma vaatan selliseid puid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar