Ajalugu ei ole teadus. Ajalugu on pigem kultuurilugu. Aeg ei räägi miskitki Lugu. Pigem on Elukulg ja kirjeldused sellest.
Ostsin, pigem võtsin välja, paar raamatut, kingitud kinkekaardiga. Vaatsin Tallinna TV saatest "Mõtleme Taas" intervjuud ajaloolasega ja nähtu jättis mulje, et paljud uurijad hakkavad ka Eestis uurima Lugu - teiste nurkade alt. Ehk siis raamat Viikingitest ja mingist sellest ajast. Teine raamat - Kindlustest, sattus silma aga - "täiesti juhuslikult" ja sellest räägin loo teises pooles. Ma olen mitme aasta jooksul käinud korduvalt läbi Tallinna kindlused ja muuseumid, Kuressaare kindluses ja Narva kindluses ning neist on lugusid varemalt. Nüüd aga, peale seda kui tegin loo, kuidas mingi Suure Saladuse Võti peitub - telliskivi all, tekkis tahtmine käia läbi võimalikult paljud Eesti kindlused/muuseumid. Kahel erineval nädalal tegin Eestile peale kaks ringi. Esimesel käisin: Rakvere kindluses, Paide kindluses ja Põltsamaa lossis. Teisel nädalal tegin kahe päevase ringi: Rõngu linnus, Tarvastu linnus, Viljandi lossimäed, Laitse loss, Vasalemma loss, Padise Klooster, Haapsalu loss, Ellermaa elekrijaam ja Varbola linnus. Nüüd võiks veel käia ka "lõunas" ehk: Vastseliina linnus, Otepää linnus ja Sangaste loss. Peale neid reise sattuski mu kätte kindluste raamat, mille põhjal võiks käia veel üsna paljudes kohtades. Kui aega ja uurimisradu ette tuleb, saan selle raamatu järgi ka käia.
Kuid nüüd tuleb juttu hoopiski Viikingite raamatust ja Ajaloost üldisemalt. Enne kui hakkan näitama pilte ja tekste, tahan ühe näite pealt seletada kuidas - Ajalugu pole Teadus. Ja kuidas ajaloolased - "Midagi Teavad" ja meile räägivad. Koolist ja hilisemast elust võis meile tekkida arvamus, et ajaloolased räägivad ja õpetajad nõuavad (hinnete peale) meile - Teaduslikult Tõestatud Kronoloogilist Järejestust ehk siis Ajajärkude ja Tegevuste Tõelisi Andmeid. Mina olen juba üsna tükk aega seda teadnud ja korra ka kirjeldanud oma loos, kui ma vaatasin jällegi Tallinna TV saatesarja ajaloost, ning ühte filmi - Tallinna relvameistrid. Kes on vaadanud, see kus ma rääkisin tublist läti mehest, Edvards Puciriuss, kes vorbib pealinnas tänapäevaste tööriistadega - keskaegseid raudrüüsid, rõngassärke ja muud staffi.
Nüüd aga arheoloogiast. Marika Mägi raamat - Viikingiaegne Eesti. Ma olen selle raamatu lehtlehelt läbi sirvinud, pildid ära vaadanud ja umbes 60 lehekülge lugenud (minu mõistes - pastakaga huvitavad kohad siniseks jooninud). Raamat on loetav ja uuringute kohta ei saa kaasa rääkida. Kuid ma teen ühe kirjelduse ja kui jumalapärast peaks ka autor seda lugema, siis ütlen eelnevalt, et kõik see mida kirjeldan (ehk vahest ka "virisen") on - üdini heatahtlik. Ajaloolased - Ei Saa Kunagi Midagi Teada. Selleks, et Saada Midagi Teada, ei piirdu vaid kooliharidusest ja kõrgkooli diplomist. Parem isegi kui seda ei ole. Siis ei seo mind, minu arvamustega mitte miski. Ajaloolased - Ei Tea ja ainus, mida nad saavad teha on - Pidada Tõe Näoliseks. Pisutki tõesemaks ja kõik. Ka selles filmis ma märkasin kui palju kasutavad ajaloolased - "üsna kummalisi sõnu". Mul pole aimu, kas ajaloo õppimisel õpetatakse noori juba koolis kasutama selliseid sõnu, või tuleb selline ladus ja paljutahkne valik aastatega, kuid kirjutamisoskusega inimene oskab leida nii palju erinevaid variante sõnavastele - Ma Ei Tea. Ma teen siin kohal kokkuvõtte parimatest ja kujundlikematest kirjeldustest kuni leheküljeni 60. Ka ülejäänud 400 lehekülge läheb edasi täpselt sama skeemiga.
AJALOOLASED TEAVAD AJALOO TÕEPÄRASTUST selliste väljenditega:
Arheoloogilises plaanis on aastad 800-1025/1050 selgete erijoontega periood, mille nimetamine viikingiajaks on rahvusvahelise kokkuleppe küsimus.
… Eesti muististe ja arheoloogiliste nähtuste umbkaudsed dateeringud, ….
Tõenäoliselt oleks ka Eesti jaoks õigem lugeda perioodi lõpuks umbkaudu aasta 1025.
… olen küll püüdnud võimaluse piires jääda praeguste teadmiste raamidesse…
Samas ei saa seda alati kindlalt väita…
… rõngaspeamõõga nupp, võimalik, et mingi kasti või isegi raamatu peal olnud kullatud pronkskaunistus ja pannalt meenutav, ebaselge otstarbega, kuid väga peene töötluse ja ornamendiga loomapeaga ese, mille arheoloogid parema seletuse puudumisel ristisid Pontuks.
… pole teada ainsatki eset, mille saaks dateerida ajavahemikku …
… pole keegi üritanudki bioloogiliselt määratleda…
… mil puri Läänemerel kasutusele võeti, ei tea keegi…
… teatud lõtkuga dateeritud 8. sajandi keskpaika…
… tundub esiajaloolisel ajal olevat olnud kasutusel…
Uurijad on üksmeelel, et tollased laevad püüdsid peaaegu alati ööseks kuhugi sadamasse jõuda …
7 sajand. Paraku pole nii varajasest ajast kogu Baltikumi kohta teada ühtegi kaasaegset kirjalikku allikat.
… meil on neist kaugetest aegadest saadaval nii napp allikmaterjal…
… müüte ei pea uskuma täht-tähelt, kuid oma tõetera, sageli küll väga moonutatud kujul, on olemas enamikus vanades lugudes.
1980 ja eriti 1990 ajal monteeriti julma rüüstaja kuvand viikingite küljest lahti ning hakati kirjeldama viikingit kui eelkõige rahumeelset kaupmeest ja põllupidajat.
… täpselt pole teada, milliseid keeli tuhatkond aastat tagasi ühel või teisel alal räägiti.
… roll kogu teoorias tundub siiski veidi ülepaisutatud, mis võib olla sellest, et...
… situatsioon võis ajas muutuda ning ilmselt muutuski.
Osadele neist küsimustest võib oodata vastuseid juba lähitulevikus. Osad küsimused aga küsimusteks ilmselt jäävadki.
Mõningatel juhtudel on siiski peetud võimalikuks...
Nii ennekuulmatuna olevat tundunud idee…
… on seni avaldatud võrdlemisi vähe andmeid, mistõttu on nende asetamine laiemasse konteksti üsna spekulatiivne.
… ei peaks seega üldse olema relevantsed.
Sellest hoolimata esitasid Eesti arheoloogid ja antropoloogid alguses erinevaid tõlgendusi matmiskombestiku kohta…
Ei üks ega teine variant oma sealjuures teadaolevaid arheoloogilisi või kultuurantropoloogilisi paralleele.
Esitatud argumentatsiooni jälgides on samas selge, ning seda on ka autorid ise möönnud, et sellised tõlgendused on väga spekulatiivsed.
...tunduvad mõned eelnimetatud põhjendused mõnevõrra otsitud.
Kui oletada, et …. , avab see uksed hoopis teistlaadseteks tõlgendusteks.
Tegu oli ju tõenäoliselt skandinaavlasega, nagu osutavad mõningad seni teostatud analüüsid.
JNE. JNE. JNE. JNE.
Huvitavaid sõnu ja väljendeid ka veel lisaks: tundusid, võib siiski täheldada, on samuti ilmsed, arvata võib, väga vähe teada, raske öelda, võisid olla, oletatav pealik, ei pruukinud jõuda, ei pidanud tingimata olema, pakkus välja, ei saa paraku öelda, pole ka võimatu, olevat domineerinud komme, samas ei saa välistada vastupidist võimalust, mis võiks viidata sellele, umbkaudu selline oli pilt, üldjuhul arvatakse, pole samas usutav, pigem viitab, lähtunud eelkõige eeldusest, osutab siiski sellele, raske esitada omapoolset tõlgendust, pole sugugi võimatu, kui oletada…. - jne veel 340 lehekülge.
Ehk siis kokkuvõtteks võib öelda seda parimat varianti, et -
"Kõige tõenäolisem on oletada".
KUST ON AJALOOLINE INFO PÄRIT???
1. Viikingi raamatust. Kõige varasem säilinud kirjalik allikas, kus võib-olla viidatakse eestlaste matusekommetele, on 9. sajandist pärineva Wulfstani reisikirja juurde liidetud kirjeldus - Estlande´st. Praeguseks on selge, et jutustus Estlandest on iseseisev kirjatöö erinevalt autorilt, kuigi arvatavalt umbkaudu samast ajast.
2. Viikingiaegsete uskumuste rekonstrueerimisel jäävad allikad kahjuks liiga napiks või on liiga tugevalt aegade jooksul manipuleeritud, et taasluua mingit selgemat pilti. Paljud teated on ka erinevalt tõlgendatavad, lubades uurijatel esitada vahel lausa vastandlikke versioone arvatavast muinsususundist.
Noo nii, siit siis minu poolt edasi.
Mul jääb ajaloolastele vaid kaasatunda - nende huvitavas, seikluslikus ja üsna tänamatus töös. Enne kui ma sellele uurimusele läksin, võtsin raamaturiiulist ühe raamatu, mille ma üsna odavalt ja mulle teadmatu ajendi põhjal olin ostnud, ning see oli pikka aega seal lebanud ja õiget aega oodanud. Otepää linnust Vikist googeldades ja teksti lugedes märkasin, et kõik arvamused, tegelased ja aastaarvud on võetud -
3. Henriku Liivimaa Kroonikast. Hakkasin siis sedagi sirvima ja minu hämmmmastus oli hiiglama suur. Kui mul veidigi mahti on, siis ma loen selle ka - pastakaga siniseks. Etteruttavalt võin märkida, et see tekst on 99% Kellegi poolt - kokku luuletatud. Nendes lugudes puudub igasugune loogika ja on kirjutatud vaid - Võitja Kirjutab Ajaloo.
4. On veel mingi - Nestori kroonika.
5. Russide leetopissid.
JNE, väga palju mingeid "raamatuid", mida lähemalt uurides selgub, et need on - Mittealgsed, vaid ümberkirjutiste ümberkirjutiste ümberkirjutised ja ümbertrükid.
Tänaseks päevaks on mul endal (enda tõestustega) välja kujunenud selline - hetkest siin ja praegu "tahapoole rulluv ajakangas", mis suudab kirjeldada sündmusi hoopis loogilisemalt. Kirjutamine, piltide riputamine ja selle järelduseni jõudmiseni, on - tee nii pikk, et ma ei tea, millal sinnani jõuan. Kuid talv on pikk ja aega jätkub.
Ja selle loo lõpetuseks tsiteerin jällegi Marika Mägi raamatu lõpusõnu, millega ma olen väga nõus ja hea, et ta niimoodi kirjutas.
"Ka juhuleidude leiukohti on pea võimatu ette näha ning paljud kalmed on kas hävitatud nõukogudeaegse maaparandusega või küntud ühetaoliseks lagedaks põlluks. Jääbki niisiis vaid loota ka edaspidisele koostööle kõigi (muinas) ajaloo huvilistega, olgu need siis teadmiste ja lubadega varustatud metallidetektoristid või lihtsalt looduses ringi liikuvad inimesed. Palun enda ja kolleegide nimel juba ette vabandust, et kõiki osutatud kohti kohe järele vaadata ei jõua - Eestis on arheolooge vähe ja ressursid napid. Kõiges hoolimata on enamiku Eesti viikingiaegsetest muististest ja leidudest avastanud mitte arheoloogid, vaid tavalised inimesed. Ehk aitavad ka siin kirja pandud lood kaasa, et taolisi leidjaid oleks tulevikus veelgi rohkem. Ilma teieta poleks seda raamatut ega ka muid Eesti esiajaloost jutustavaid teoseid."
