MEREMADU

 

Kummalisel kombel tahtsin panna ühte kommentaari lõigu Lõunapoolusest ja kopeerides sellest Pdf raamatust, töötles arvuti Gootikirja Poohfvstaagid ilusasti tänapäeva tähtedeks. Sellest tekkis mõte teha see tõlge ka blogisse. Veidi parandasin sõnu aga sõnade asendi ja  "kirjakeele" jätsin samaks.

 Enamus inimesi arvab ilmselt siiani, et 1900 +/- rääkisid eesti inimesed eesti keeles. Ehksiis Toots ja Teele ei rääkinud tänapäevast eesti keelt kohe mitte,  nagu näiteks filmist teame. Ka minu kirjutamise stiil on paljuski sarnane vanaaegsele, sest loen palju vanu raamatuid. 

Mul on parimate raamatute edetabelis esimesel kolmel kohal nüüd sellised raamatud, mis olen tõlkinud ka oma blogisse.

Nendeks on:

1. Meremadu ehk 80000 vertsa vee alt läbi.

2. Kõu ja Pikker.

3. Aleksander Sipelga - Maailma valitseja. 

Miks just need kolm???

Meremadu on nii erinev 20000 ljööst vee all, et mul pole õrna aimu, kes kirjutas need Kaks Erinevat  raamatut ja miks nende teksid üldse kokku ei lähe. Kõik need raamatud, kus on pööraselt uskumatud tehnoloogiad 19 sajandil, kus mitte ühtegi sellist seadet ei oleks pidand olemaski olema.  Ma ei hakka pikemalt seletama aga kui loete, siis mõelge iga tehnilise kirjelduse juures - Mis see on? Kuidas sai see olla? Mida kõike veel võis Iidsel Tsivilisatsionil kasutusel olla. 

80 000 tuhat wersta wee alt läbi.

Reisimised maailma merdes.

M. Poderi kulu peal Narwas.

Tallinnas, 1875.

Trükitud J. H. Gresseli kirjadega.

Дозволено цензурою. Ревель, 27 Августа 1875.

 Säilik | Trükis | ÕES 1679 | AR-19197-45256-48043 - Kirjandusmuuseum (kirmus.ee)

Meremadu.

Igasugune meremees, kes suurema laewade peal on teenind, poleks mitte suurest meremaust kuulnud, mis suures maailma meres pidada elama ja mõnegi laewa wastu olla tulnud! Hiljuti tõi Peterburgi pildizeitung, „Всемфная Иллюстрац“ kaks pilti sest suurest kollist, mis mõne sõnumete järel mitu tuhat sülda pidada pikk ja kehast kõige suurema laewa jämedune olema. See mürakas möllas 1869 ja 70 aastates nõnda, — mitu Amerika aurulaewa polnud mitte üksnes seda madu näind, waid ka üks neist, nimega „Scotia," olla ta käest ühe kohmaka matsu saand, — et Amerika  walitsus warmalt kiire raudmundres laewa „Abraham Lincoln" valmis pani ja wäljasaatis, merekolli ülesotsima ja ärakautama.

Enne kui laew mere peale läks, lasi selle kommandant Farragut üht kutset kuulutada, et õpetatud teadusemehed, kui ka natuuriuurijad prii sõidu ja sööma saawad, kes selle kena reisi peale kaasa tahaksiwad tulla. Teiste seas tuli kuulus prohwessor Aronnax oma truu teendriga Rathgeber ja nii sama kuulus tuuramees Rothland, üks sündind Kanada maa mees, kes enam kui tuhande walaskalal eluküündla oli ärapuhund.

Niisuguse imejuhtliku meresõidu peale kõigesuguste sõjariistadega wäljaehitatud, nimelt  wästrasuurtetükkidega, kõige uuema ülesleiu järel tehtud, läks laew mere peale, sadama bullwärgi peale kogund tuhanded pealtwaatajad hõiskasiwad hurra ja soowisiwad õnne. 

Raudmundres fregatte sõitis Atlantia mere peal igale poole, läks teine poole päewa, see on üle ekwatori, käis Lõuna-Amerika Kap Hormi otsa ümber, tuli Suure Maailma meresse,  purjutas selle röögatu okeani lõunatse poole läbi, ka terve Polinesia ja jõudis Hiina meresse, ilma kõige wähemat meremau jälge nägemata, ehk küll 2000 dollari sellele lubati, kes ta kõige esite peaks ülesleidma. Niisuguse ilmaasjata otsimise järel tõmmati fregatte peal ninad norgu, naerdi wastakute teineteist wälja ja lükati see hirmus meremadu enemuistese juttude sekka. 

Kommandant pööras nüüd ümber ja purjutas Amerika lääneranna poole, et weel wiimseks katseks Waikse okeani põhitset osa läbikatsuda. Kaks päewa otsa ei nähtud ka siin midagi wööriti; hulga laewadega, mis San Frantsiskost Hiina maale läksiwad, sai räägitud ja fregatte reisiasja üle otsust antud; ommetigi polnud ükski neist meremadu näind.

Äkiste kolmandama päewa õhtu oli walju häält kuulda: „Oho! Seal ta on, seal tuule all, põigiti meie ees!" See oli tuuramees Rothland, kes alati wahi peal oli ja nüüd seda häält tegi. See ootamata hääl ajas kõik mehed jalule; rutati siis seda elajast waatama. Õige kaunis ligidalt tõuseb pikkamisi laenetest üks mustjas, hirmus pikk kere üles, kelle selg ümmargune oli ja külje peal wee all üks ümmargune auk, kust walgus wälja paistis.

„See on selle müraka silm," hüüab prohwessor Aronnax, „see kumab nii kangeste, et peaksime seda wist tuleks pidama. Rothland, teie peate tuura ka sissewiskama!"

Kommandant ei usaldand mitte kohe ta kallale minna waid käskis esmalt oma laewa kiireste taganeda. Niisama ruttu tuli see jälle järele, taganes aga jälle tagasi, kui fregatte ta kallale kippus, wõind aga ka mitte kõige suurema kiirusega kättesaada. Äkiste kesköö ajal kadus ta koguni ära ja pealegi suure kohinaga, nagu oleks üks walaskala oma ninaaukudest wett  wäljapursand. Igaüks ootas nüüd, et see suur elajas laewa põhjast kinni hakkab, ommetigi ööse jäi kõik waikseks. Päewatõusme ajal tõusis üks pühin, nagu oleks üks woolas juga laeva ligi, ja ennäe, laenete peale tõusis mustijas, ümmarguse seljaga, nüüd oma täies pikkuses, mis 200 jala peale arwati, hirmus suur kala, kelle saba kauge jõu ja nobedusega merd piitsas ja üht laia, walge wahuteed waardiks tahajättes. 

Fregatte bordi peal oli kõik taplusele seatud, et kui tarwis oleks, waenlasega wõidelda. Ühe suuretüki esimene pauk mürises laenete poole; kuul trehwas müraka selja pihta, põrkas  aga ses samas winklis tagasi, ilma mingisugust märki järele jättes. Mitme paugu järel, mis niisama ilmaasjata oliwad, sõitis kommandant täie joonega selle elaja peale, et seda põhja purustada. Ommetigi põle selle peale  mõelda. Nobeda kiirusega muutis see suur elajas oma seisupaika, taganes ikka tagasi, tuli jälle ligemale ja narris nõnda seda uhket laewa.

Nõnda läks wõitlemine terwe päew otsa edasi, kuni viimaks õhtu madu üsna wakka seisis ja wäsimusest nähti puhkama, nõnda et fregatte üsna ligi võis minna ja tuuramehe Rothlandi suureks rõõmuks ta oma tüseda tuuraga kõigest jõust senna kohta wõis wisata, kus ta minewa ööse hiilgawa silma oli näind.

Üks jäme pauk mürtsus, tuura wars wabises ja kukkus kõweraks läind otsaga meresse. Siis kargasiwad kaks weesammast mastide jämeduseni ja kõrguseni fregatte teki peale, ühtlase sai see alt wastu põhja ühe nii hirmsa mutsu, nagu oleks ta kaljurünka otsa jooksnud, nõnda et mehed suuremast osast saiwad üle parda loputatud, üks õnnetus, mis ka professor Aronnaxi, Rathgeberi ja Rothlandile osaks sai, ilma et üks ühest ja teine teisest oleks teadnud.

Kõik kolm oliwad head ujujad. Pime oli kätte jõudnud, ja kui professor Aronnax wee peale tõusis ja oma ujumisekunsti pruukis, waatas ta ilmaasjata „Lincolni" järel ümber; see oli ta silmist kadund. Meelt äraheitis tahtis ta ennast wajuda lasta, äkiste tundis ta ennast kellegist kinnihakatud olewa ja tema truu teender tõuseb ta kõrwas wee peale, nad aitawad teineteist wastakute, kuulewad äkiste üht hüüdmist, ujuwad kõigest jõust senna poole ja puuduwad pea ühe kindla ja libeda keha wastu; aga selle peal seisab üks mehe nägu, kes neile ühe ridwa kätte pakub, miskast nad tunnewad, et see Rothlandi tuur oli, kes ise ühe kindla kere peal seisab ja mõlemaid ülesse tõmbab.

Nad tunnewad nüüd hirmsa ehmatusega, et nad selle elaja seljas oliwad, ja ootasiwad iga silmapilk, et see nendega tükis põhja läheb. Rothland oli aga juba aru saand, et see kõwa kehanahk mitte ühe weeelaja nahk ei wõind olla. Kui ta selle kala selga oli saand, oli ta kohe oma pekinoa wäljatõmmand ja oma imekspanemiseks, aga ka oma rõõmuks leidnud, et selle elajal tõeste rundmunder ümber oli. Wiibimata rääkis ta seda nüüd oma ärapäästetud sõbradele. Prohwessor, kelle usutunnistus see oli: naturis sünnib kõik naturilikult ja uskumine hakkab sealt peale, kus teadmine äralõppeb, tõmbas kohe oma noa wälja, kraapis kõntsa pealt ära, leidis ühe koorukese eest, mis ta wärwiks tunnistas ja sealt alt hiilgawat rauda.

„Tõeste, Rothland, meie oleme päästetud! See kere on inimeste kätega tehtud ja nende samaga ka juhitud, aga kust meie leiame üht sisseminekut selle imeliku sõiduriista sisse?  Sõbrad, meie ülesleiu läbi on teadus ühe meremau osa waesemaks saand, sest nüüd ma tean kindlaste, et see ennemuistene jutt on, aga meie saame nüüd targemaks selle imeliku raudujuja peal, kui meie aga wiimaks weel nälga ei jää."

Waewalt oli ta oma prohwessoritundmustele nende sõnadega teed teind, kui Rothland jälle  oma tuurawarrega wastu kömisewat kere koputas. Äkiste tõusis mõni samm nende eest üks plaat üles ja neli tugewat meest tuliwad august wälja, kargasiwad meie kolme õnnetuma küllest kinni, nagu oleksiwad nad weikesed lapsed olema, wiisiwad nad alla ja wiskasiwad nad ühte kohta, kus kottpime oli. Üks hulk aega oliwad meie herrad ses pimedas ja mõtlesiwad oma õnnetuse üle järele. 

Nii arwata ühe tunni järele kuulsiwad  nad sammusid ligemale tulema, üks uks sai lahtikruuwitud, üks helewalge kristalliklaasist ballong walgustas nüüd seda kambrit ja kaks meest astusiwad sisse ja eksaminerisiwad, aga ilma sõna lausumata üksnes pantominidega, neid kolme imereisijaid, kes nad olla ja kust nad tulla. Prohwessor kõneles neile kõik selle loojärje wälja, inglis-, prantsus- ja weel ladinakeeles, et ta mitte ei teadnud, mis keelt need mõlemad mehed oskasiwad; pealegi pidi teender Rathgeber weel seda asja saksakeeles rääkima.

Kui nad saiwad otsarääkind, pani teine mees oma suu wastu seina, kus ühe hüüdmisetoru ots oli, ja siis läksiwad nad ära, ilma üht sõnakest lausumata; ballong jäi aga senna, ja warsi pärast nende äraminekut, kui nad ukse jälle oliwad kinnikruuwind, tõusis kesk põrandalt üks ümmargune luuk üles ja ennäe, üks niisama suur, ümmargune laud tõusis tagajärel kõige parema pruukostiga, mis Nju-Jorkis parem põleks olnud. Muidugi hakkasiwad nad kohe jahvatama ja lasiwad seda heaste endal maitseda.

Muidugi oli see imelik, et pruukost aina mereproduktidest oli ja mingisugust piirituse jooki, nimelt wiina, mitte näha polnud. Üks waagen oli kõige ilusamaid austrist täis, nii wärsked, nagu oleks nad praegu merest toodud, nii sama üks waagna täis küpsetud austrid, mis weel alles podisesiwad; siis weel näu järel sinki, mis aga Rothland kohe hülgekintsuks tunnistas; lõpeks weel suured kakandid. Joogiks oli üks iseäraline läbipaistjaw walge wedelik, mis Rothland walaskala-piima ütles olewa. Ehk nad küll selle sööma peale mitte magada ei tahtnud, oliwad nad ommetigi wäga wäsind ja kõik kolm jäiwad peagi raskeste magama. Mõne tunni pärast ärkas prohwessor kõige esite üles, ta tundis üht rasket hingetõmbamist ja äratas oma seltsimehed kärmeste üles, et ta lämmatust kartis. Waewalt oliwad nad ülesärgand, kui nad ühe hea mutsu tuult tundsiwad sissetungiwa ja ka kohe hapniku õnnistust maitsesiwad. 

Warsti sellepeale sai uks lahtikruuwitud ja üks mees astus sisse, kes ingliskeele nõnda rääkima hakkas: „Minu herrad, mina olen selle merealuse laewa omanik, mu nimi on Nemo, ja ma ütlen teile, et teie nüüd „Nautiluse," nõnda on mu laewa nimi, igawesteks wangideks peate jääma, ehk ma küll teile luban, selle sõiduriista sees täieste prii pärast käia. Mul on kahju, et teile see õnnetus on osaks saand; elu  ei wõta ma kellegilt, kellel see õnnetus juhtund, minu näppu puutuda, aga lahtilasta ei wõi ma teid koguni mitte, sest et keegi maailmas minu saladust ei tohi teada." 

Siis läks ta ära, jättis ukse lahti ja herrad oma mitmesuguste mõtetega üksi. Prohwessor trööstis oma seltsimehi, et imab maailma kõige suuremat saladust ja pealegi merealust naturi tundma wõiwad õppida, muidugi ei mõelnud ta kui eht teadusemees mitte selle peale, et ta pealtmaa inimestele mitte üht tähekest sest ei wõind teada anda. Rothland ei olnud oma sunnitud puuriga mitte rahul, aga mõtles ommetigi, aega mööda tuleb hea nõu.

Rathgeber mõtles nagu prohwessor ja rõõmustas ennast toaga, kastisid polüpide, merelillede, käsnade, korallide, kõiksugu merepõhjaliste taimede ja elajatega täis pakkida. Kui nad nüüd esimesest hirmust hinge tagasi saiwad, hakkasiwad nad oma merepõhjalist wangihoonet läbiwaatama.

Terwe laew oli seest ja wäljast rauast ehitatud ja sigari moodi tehtud. Keskmine tükk oli  toru moodi ja wõis kiikri wiisi kokkutõmmatud ja wäljawenitatud saada, et siis laewa suurendada ehk wähendada; suurendatud tõusis laew wee peale, kokkulükatud wajus alla, kui tarwis oli, koguni merepõhja peale; pealegi oliwad mõlemil pool küljes wäljapool weel kindlad kastid laewa külge ehitatud, kus sees weeballast sees oli ja tahtmist mööda wee peale tõusmise tarwis tühjaks ehk põhjawajumise tarwis täis pumbatud wõis saada. 

Ilmaasjata waatasiwad ja otsisiwad wangid aurukatlaid taga, mis ommetegi masinat pidi ümber ajama. See aga ei polnud aurumasin, waid gaasimasin. Ta asjas üht kruuwi ümber, kellel niisugune walu taga oli, et laew kolm kord nii ruttu jooksis, kui weepealne. Katlaid polnud seepärast koguni olemaski, waid üks neljakandiline, weikene raud kast, kus see wägi sünnitatud sai, mil wiisil, see jäi prohwessoril kaua aega üheks saladuseks, kuni ta seda wiimaks kogemata üles leidis.

Üks masinatöömees tuli punkti peal iga neljandamal tunnil sinna raudkasti kallale, pigistas ühe naelapea peale, üks weikene dekkel kargas lahti ja ta lükkas ühe üheksa kubiktolli suuruse neljakandilise kastikese senna auku, pani dekli jälle kinni ja läks oma teed. Masinal oli nüüd jälle nelja tunni peal jõudu taga.

Terawa mõistusega prohwessor sai peagi aru, et kastikese sees üksnes kindlat söehapatust wõis olla, mis suure kasti sisse pandud, alalise 16° Reaumur temperaturi läbi gaasiks muudetud sai ja nõnda masinat ümber ajas. Kuda kaptein Nemo enesele seda kindlat söehapatust walmistas, pole prohwessor ilmaski teada saand ja seepärast meie ka mitte. Selle üleshoidmise koht oli alati lukus, üksnes nii palju wõis prohwessor teada saada, et seal sees jääd oli, mis seda ruumi 100 gradi külmaks pidas, nõnda, et masinatäitja töömees üle ja üle kasuka sisse mässitud, nagu üks eskimo sealt seest wälja tuli.

Peale selle imelise masina oli weel elektrisitet selle laewa peal ammetis. Telegrahwitraadid läksiwad laewalae all igale poole. Kõlistamiseapparatid oliwad igal pool ja wõis iga madrus kommandanti käskusid otsekohe telegrahwi pealt lugeda ja kohe täita, sest need kõik oliwad kirjutamise telegrahwid. Kirja ennast ei osand meie wangid mitte lugeda, sest et nii hästi telegrahwikirjad, kui ka kõige madruste keel Nemo enese wäljamõeldud oli. 

Kõik laewakambrid saiwad elektritule läbi walgustatud. Keskmise osa mõlemil pool külges oli üks pikergune ümmargune aken, kus üks paks kristalliklaas ees ja kelle ees weel üks tugew raudplaat kinnipanemise tarwis oli;  sisepool põles selle taga elektri tuli, mis kaugele wee alla walgust andis. See'p see merekolli silm oligi, mis "Lincolni" peal kõige esite nähti.   

Kaptein Nemo ei olnud mitte nii suur inimeste wihkaja, kuda wangid esite uskusiwad,  waid selle wasta kutsus ta neid sagedaste oma kajutisse aega wiitma. See kajut oli terwe  laewa peal kõige enam imekspanemise wäärt.

Seal oli üks wäga kena bibliothek, toredad pildid ja suured peeglid kaunistasiwad seinu; toredad wotograhwiad weealustest korallikaswudest, elektri tulega sünnitatud, oliwad näha, kui ka nurjatu suured eht perlid kuldjalgade peal, mis kaptein ise kõik oli leidnud. Seda arwamata rikkust nähes ei saand prohwessor imekspanemise pärast sõnagi suust wälja.

Kaptein mängis üht toredat harmoniumi, kelle kast perlmuttrikoorest ja jalad punasest ja walgest korallist oliwad tehtud. See harmonium oli ise laewa peal tehtud, sest Nemol oli õnneks olnud, ühe hukkaläind laewa pealt üht meest ära päästa, kes orilameister oli, Europast Amerika maale elama tahtis minna ja nüüd oma elu merepõhjas pidi lõpetama.

Harmoniumi wiled oliwad selgest, puhtast hõbedast tehtud selle tarwis hõbelatid wõetud, mis Nemo ühe põhja wajund laewa seest oli leidnud. Lõõts oli hülgenahast tehtud. Ülepea oli kaptein Nemo ennast aega mööda pealtmaailmast täieste lahutand; sest kõik nemad asjad, isegi mööblid oliwad kas wajund laewade seest wõetud ehk kalakontidest tehtud; polster oli  noorte walaskala nahkadest, mererohu ehk ka merelehma ja merelõwi karwadega topitud.

Wangidel pidi muidugi see küsimine meele tulema, kui Nemo oma kunsti ja laewa nii salaja hoidis, kuda ta siis selle ehitust oli saand salaja hoida. Et ta nüüd üsna sõbralikult nendega ümber käis, julges prohwessor ühel päewal ta käest selle saladuse hakatust küsida.

„Mina ehitasin oma laewa kalda peal 10 aastat, olin ise  iga weikese tükikese rehkendand ja lasin nüüd kõik lahutatud tükid mitmest maailma rahwast walmis teha, ilma et keegi neist tegijatest oleks aimata wõind, missuguse terwe asja tarwis ta tehtud tükk pidi saama. Kui mul kõik tükid koos oliwad, wõtsin ma ühe tõu tumme inimesi enese teenistusse, kes, nagu teada, ikka tublid töötegijad on, laadisin kõik ühe ostetud laewa peale, õpetasin ühes kõrwalises sadamas seda tumma seltsi esiteks  madruseteenistust, ja sõitsin siis ühe suure maailma mere wiljalise saare peale, mis ma enne ühe reisi peal maailma ümber olin ülesleidnud ja kus kedagi hingelist peal ei eland. Siin panin ma oma laewa kokku ja lasin selle laewa põhja, kelle peal olime tulnud. Et mul oma tummad madrused weel täna alles teenistuses on ja keegi neist pealtmaailmaga kokku ei puudu, siis on muidugi mõista, et minu weealune elu saladuseks jääb.  Et minu laewa meremaoks peetakse ja wiimsel ajal sagedamine kui muidu nähtud on, tuleb sest, et mina üht Inglis laewa otsin, kelle kaptein minu weriwaenlane on, ja keda ma lootsin kätte saada, kui ma ennast teie laewa läbi leidsin, petetud, misläbi ma teiega tuttawaks sain. Et teil nüüd aeg pikaks ega igawaks ei weni, läheme meie praegu minu korallimetsadesse jahi peale ja tõotan teile homseks üht wäga lõbusat päewa. Head ööd, minu herrad!" 

Vangid läksiwad nüüd oma koikudesse magama ja suur jääger Rothland nägi varsti suurest jahisaagist unes. Kõik kolm arwasiwad seda jahti kuiwal maal ettewõetawa, aga wale.

Jahiplats oli 60 kuni 100 sülda sügawas Australia arhipeli korallisaarte wahel. Korallisaare Krospo juures wiskas „Nautilus" ankru wälja, s. o. 100 sülda sügawasse, pandi laew kahe suure korallisamba wahele kinni. Merelaenetamist polnud ses sügawuses mitte tunda, ka weewoolamistki; wägewad korallikännud oma oksade ja jändriku harudega seisiwad nagu wedela kristalli sisse walatud.

Kuda paniwad nad nüüd kolmekesi imeks, kui kaptein Nemo kolm tuukririiet kajutisse saatis, selle tähendusega, ennast nüüd jahi tarwis walmis panna! Kui nad nüüd walmis oliwad, iseliikuw apparat selja peal, kus kokkupressitud luhwt hingamise tarwis sees oli, ja tuulepüssid kaasa wõtnud, mis elektriga laetud klaasist kuulidega lasti, kelle kõige wähem haawamine kohe surmaw oli, astus see selts kapteini juhatuse all merepõhja peale, kus kõwa liiw oli. Ehk küll neil rasked tinatallad all oliwad, siiski oli neil lausaldase põhja peal kerge käia. Korallimetsast mööda minnes, nägi Nemo kõige esite ühe nurjatu suure merehämmelga, mis lõuna pool wete sees wäga suureks kaswab. Oma käsiwarrepaksusid jalgu oskas ta wäga ruttu pruukida, et ennast oma redupaika korallide wahele ärapeita. Nemo kuul trehwas ta pähe, ja silmapilgul sai ta elektrilöögi ja ei liigutand ennast mitte enam. Üks Nemo madrus sidus selle hämmelga ühe korallikännu külge kinni ja ruttu mindi siis edasi.

Et neis wetes nurjatu suured haikalad elasiwad, siis oli Nemo käsku andnud, mitte korallimetsast kaugele minna, et neid nähes põgeneda wõiks. Ei wältand ka wäga kaua pärast merehämmelga ja ühe meresaarmatapmist, keda Kanada mehel õnneks oli lasta, kui kolm suurt kere jäägrite pea kohas ligemat piiret pimedaks tegiwad ja Nemo aegsaste äratundis, et need kolm Tintoreat, kõige suuremat haikala sugu oli, kes meie jäägrite peale jahti tegiwad. Nemo seletas nüüd, et üks neist kaladest üsna hõlpsaste kolm meest kõige tuukriapparatide ja luhwtipampudega wõiks äraneelata, siis taganesiwad nad kärmeste korallisammaste wahele tagasi ja saatsiwad sealt peidupaigast elektripaukusid merekollide peale, kes siis pidiwad jumalaga jätma, et nad ommetigi oma ohwrid ei wõind kätte saada.

„Oh kahju!" kirus Kanada mees, „et ma oma tuura mitte kaasa pole wõtnud!"  

Nemo seletas talle, et sõjariistadega, mis käega wisatakse, niisuguse weepigistuse all midagi ei wõi teha.  

„Sellel kuulil, mis minu püss laseb, on niisugune kiirus, et lahke luhwti sees ta oma märgi enne kätte saab, kui püss lahti läheb; siin 60 sülla sügawuse weepigistuse all on ta kiirus muidugi wähem. Teie olete wist uskund, et teil tuulepüssid käes on, minu herrad, see aga ei ole tõsi; meie püssid  on minu wäljaarwatud ja on söehapatuse ja elektri tagalaadimisepüssid, keda pealmaailmas weel et tunta."

Loodis püsti korallisambad näitasiwad üht sikisakilist teed, nagu inimeste kätega tehtud treppisid, kust kaudu meie jäägrid üles astusiwad.

Selle tee peal oli meie prohwessoril paras aeg, mõned polüübid lahtilõigata ja oma teendri kätte hoida anda.

Juba nad oliwad nii kõrgesse astund, et nad selge wee läbi lindusid wõisiwad näha, mis wee peal lendasiwad. Mõnda neist saiwad  nüüd mahalastud, peale partide, hanede ja mitmesuguste weelindude ka üks nurjatu suur albatros, kelle laialiaetud tiiwad 30 jalga pikad oliwad. Nõnda kõige lindudega koormatud käskis Nemo laewa juure tagasi minema hakata. 

Hea meelega jõudsiwad nad senna tagasi. See lahutamine oli meie wangidele oma weealuses elus wäga meelepärast, mõtlesiwad aga hea lootusega, ommetegi ükskord parajal ajal ärapõgeneda, kusjuures neil need ilusad tuukriapparatid abiks pidiwad olema, mis kaptein neile priiks pruukimiseks oli kätte uskund.

„Nautilus" lendas jälle kristalliklaarist weest läbi, Sänduitshi saartest mööda, kus nad ülesleidsiwad, et need osalt korallidest on kaswand; Markesas-saarte juures leiti hukka läind fregatte „Florida" risud; mis hirmus oli see näha: laewa nööride sisse mässitud surnukehad wahtisiwad lahtiste silmadega meresse ja tõusiwad ja wajusiwad, nagu elaksiwad nad weel. 

Kahekordse jõuga lasi Nemo laewa edasi lennata, et sest koledast kohast eemale saada. Tulise kiirusega puges ta korallimerest läbi, jooksis Tahiti, Tongatabu ja Fitshi saartest mööda, ilma et midagi uudist oleks näha olnud. 

Äkiste sai nende sõiduriist ühe tugewa mutsu ja istus nüüd Torres-uulitsas Guebaroari saare juures kaljukünka otsas kinni, nõnda et lahtisaamise peale niipea põlnud mõeldagi. Et nüüd laewa kergitada, ehk palju enam ta ujumisejõudu suurendada, pidi nüüd see keskmine torusarnane osa wäljawenitatud saama; see oli aga seepärast raske, et otse selle tüki  esimene osa liikumata kaljurünka otsas kinniistus. Nemo teadis weel teist nõu. Esiteks saiwad kõik weega täidetud kastid tühjaks pumbatud; siis tuukrite läbi hüdrauli pressid laewa mõlemi poole külge pandud; kõik need toimetamised wältasiwad mõned päewad, nõnda et wangidele lubati, sellewahel saare peale lindu ajama. Iseäranis oli Kanada mees wäga rõõmus, et ommetegi jälle sooja werega lindusid wõis lasta ja nimelt ka wärsket gemüsi saada, sest see toidukõrwane, mis Nemo hukkaläinud laewade seest korjas, oli neil ommetigi juba meele wastu.

See suure rõõmuga alustatud jaht oleks meie sõbradele peagi wõind kahjuks saada. Nemad arwasiwad, et seal saare peal keegi ei pidand elama, ommetigi oli lugu koguni teine.

Mõne paugu peale — nad oliwad luba saand, püssirohupüssa ja mitte Nemo elektri tagalaadimisepüssa kaasa wõtta — ilmusiwad äkiste metsinimesed, mis hirmsa kisaga ja suuri nuie keerutades ligemale jooksiwad ja meie jäägrisid sundisiwad taganema. 

Õnneks oli „Nautilus" lahti saand ja tõusis sel silmapilgul, kui meie põgenejad randa saiwad, wee peale. Waewalt oliwad need laewa platwormi peale pääsend, kui metslased ka senna peale ronisiwad. Nemo oli juba enne ühe elektri batterei walmis laadind ja sel silmapilgul, kui metslased raudplatwormi peale astusiwad, lasi ta selle lahti, nõnda, et need hirmsa nägudega üleslendasiwad ja siis surnukehaga wette kukkusiwad. Prohwessor Aronnax oli üsna kohkund selle elektriteo üle. 

Selle weealuse kinnijooksmise järel wõttis kaptein nõuks enam weepinna peal ennast hoida ja üksnes siis oma Nautilusega põhja pugeda, kui tarwis oli, ehk kui laewad nähtawale tõusiwad. Kui see sõiduriist jälle Atlantia okeani oli jõudnud, mis ümber Kap Horm sündis ja mis teed wee alt läbi käidi, et mitte tormidest, mis selle Kapi ümber hirmsaste möllawad, segatud saada, tõusis äkiste üks Inglis sõjawregatte nähtawale. Kohe pärast selget tundmist ühe kange kiikri läbi, millest Nemo ka taewatähti läbi waatas, kelle klaasid mitte prostor aknaklaasist, waid puhtast mäekristallist lihwitud oliwad, kästi meie wangid oma kambrisse minna, kus nad ühe hea pruukosti järel kohe magama uinusiwad, sest et Nemo neile unerohtu oli tee sisse pannud.

Kui nad jälle üles ärkasiwad, sai prohwessor ühe haawatud inimese juure wiidud, selle haawa siduma. Sest oli näha, et üks sõda Nautiluse ja fregatte wahel oli olnud. Paraku ei saand prohwessor sest pikemat teadust ja selle pärast meie ka mitte. Haaw oli aga surmaw ja mõne tunni pärast oli surnukeha laewa peal. Muidugi oliwad meie wangid matuse peale uudisehimulised. 

Kolme päise sõidu järel, mis ajaks surnud jääkambrisse oli wiidud, puges Nautilus wee alla ja jäi ühe koralli koopa ette seisma. Siin astusid kõik laewamehed tuukririietes merepõhja ja matsiwad oma kamradi ühe puusärgi sees maha, mis ilmaski ei wõi hukka minna. See puusärk oli ühest wana Kreeka viieaerulaewa laudadest tehtud, mis Nemo Kreeka arhipelist Euböa saare juurest merepõhjast oli leidnud. See puu oli kõige wähemalt 2000 aastat wana ja soola ja merewee läbi peaaegu kiwikõwaks läinud. Puusärk sai nüüd korallikändude wahele kinnikiilutud. Waikse palwe järel astuti jälle laewa peale, ja meie imereisijad  oliwad nüüd Nemo weealust kirikuaeda tundma saand; kus kohas see aga okeanis oli, ei teadnud nad mitte, sest Nemo enese tehtud merekaartisid ei tohtind nad ilmaski näha.

Weealused imeasjad, mis meie wangid nägiwad, ei pidand weel ammugi otsa saama. Manaari saare juures, Tseiloni saare ligidal, kutsus Nemo neid oma pärlipüüki waatama.

Nad astusiwad tuukriapparatidega merepõhja peale, kus  weel keegi tuuker enneilmaski põle käind ja nägiwad siin lugemata hulga pärliaustrisid, kellest kõige suuremad nad kokku kogusiwad ja kaasawõetud korwidesse paniwad.

Siis wiis Nemo neid ühe koopa ette ja näitas neile ühe nurjatu suure pärlmushli, kelle klappid just parajaste lahti oliwad.  Nemo pistis ühe raua senna wahele, et kinnitõmbamist keelata, ja suure imekspanemisega nägiwad nad ühe pärli, mis inimese pea suurune ja mitu tuhat kord tuhat millioni rubla wäärt oli. See aga ei olnud weel kapteini tarwis nii täis kaswand ja kui ta klappi kinni lasi tõmmata, seletas ta, et ta seda weel kõige wähemalt paar aastat tahab rahuliste kaswada lasta, enne kui ta selle järele tuleb. Pärlipüüd oli muidugi kaunis rohke. 

 Laewa peale tagasi tulles lubas Nemo igaühele oma saaki päranduseks. Suure rõõmuga hakkasiwad nad nüüd kolmekesi kaunimaid ja kallimaid pärlid poetama; igaühel oli üks hirmus suur kapital ja oli rikkuse poolest millionär. Ommetegi kui hirmus oli neil see mõte, et nad seda rikkust ei wõind  pruukida; sest seal merepõhjas ei polnud kõige suurem pärle mitte enam wäärt kui põllukiwi.

Nemo oli selle helduse läbi üht suurt wiga teind; see suur rikkus ajas wangide sees mõtteid liikuma, et selle warandusega sünniks minema panna.  

Laewa platwormi peal oli üks lootsik kinni, mis maale sõitmise tarwis pruugiti; seda arwati päästmisepaadiks wälja ja põgenemise plaan oli tehtud; muidugi ei wõind see enne ettewõetud saada, kuni Nautilus ühe tuttawa ranna ligi pidi seisatama. Nemo aga ei olnud mitte see mees, kes elatawaid kohte üles otsis, waid selle wasta neid, kuhu kellegi inimese jalg põlnud enne saand. Lootus selle weealusest elust pääsemise peale oli seepärast weel wäga kaugel.

Nemo märkas peagi prohwessori südameraskust ja teatas talle nüüd, ta eluwaimule jälle uut joont andes, et tal nõu olla, lõunapoolus ülesotsida. Nüüd sõitis Nautilus terwe India mere läbi ja jõudis Polarkreisi ligidale. Et siin röögatu suured meresügawused on, siis lasi Nemo oma sõiduriista kuni 48,000 jalga sügawasse, et proowida, kuda selle seinad seda pigistust wasta wõiwad pidada. Ses sügawuses ei polnud wähematki jälge organisest elust leida, selle wasta katsus ta elektritule walgusel merealusid mägesid fotograhweerida, mis täieste korda läks.

Mida enam nad lõunapooluse ligemale saiwad, seda rohkem ilmusiwad walaskalad, mis Kanada mehe jahihimu kaswatas; ommetigi Nemo ei luband weel pealehakata. Kui neid õige rohkeste wasta tuliwad, käskis ta nende peale jahti teha, mis wäga weriseks läks ja merd kauge maa peale punaseks wärwis.

Äkiste tuli üks suur emane walaskala oma noore pojaga nende wasta. Kohe tõmbas üks madrus oma tuukriapparati selga, wõttis ühe suure nahktoru ja katsus wana walaskala kõhu alla saada; ta hakkas poja sabast kinni ja lasi ennast sest wedada; muidugi tahtis poeg imeda ja wiis mehe seda wiisi walaskala udara juure, kes oma toru seda külge kinnitas, kelle teine ots jälle laewas ühe tuulepumbaga ühes seisis. Piim jooksis seepärast ruttu nahktorusse ja mõne minuti pärast oli neil kolm tündrit head walaskalapiima käes, mis muist plekktoosidesse walati ja kinni tinitati, muist jälle wõiks ja juustuks tehti.

Wiimaks saiwad nad lõuna polarkreisist  mööda ja jõudsiwad jäämeresse.  Siin puges Nautilus põhja, kuni jääd enam tüliks ees ei polnud. Siis läks ta sõit jälle otsekohe Lõuna Poli poole. Kui mõne päewa pärast luhwtipuudust laewas tunda oli, tõusis ta äkiste wee peale ja ennäe — lahtine ilma jääta polarmeri oli käes!

Ühel poolt külles oli kaunis madala ja rohelise sammaldega kaetud kindel maa nähä. Merelõwid, merehobused ja hülged kükitasiwad tuhandete kaupa ranna ääres, ei hoolind Nautilusest, ega neist inimestest, kes seal peal oliwad.

Ehk küll päike ennast weel ei tahtnud näidata, sest lõunapoli pööripäew ei olnud veel käes, ommetigi astusiwad nad mäele.

Wiimaks kolme päewa pärast lõuna ajal, kui ta ju kaua enne oma joontest oodata oli tõusis tuline päikeseratas üles. Prohwessor oli juba oma instrumentid walmis pannud ja hakkas nüüd päewa seisukohta mõõtma. 

„Lõuna!" hüüdis prohwessor.

„Lõunapol!" wastas kaptein Nemo ja istutas ühe musta plagu, kus peal kuld N oli, senna kontinenti peale, kuhu kellegi inimese jalg enne polnud saand. Wee temperatur oli 10 gradi soe, luhwti temperatur aga 10 gradi külm.

Ühe tunni pärast läks päike looja; paks udu tõusis soojast weest üles, ja meie mehed ruttasiwad laewa peale. Kui nad kõiksugu taimi, mis wõimalik oli saada, hulk lindu ja mune oliwad kaasawõtnud, käskis Nemo ärareisida. 

Nautilus puges jälle merepõhja ja tüüris Põhja poole. Äkiste tõukas ta pealt poolt ühe kindla asja wastu ja ehmatusega saiwad nad aru, et üks ümberkukkund jäämägi neil tee peal ees oli.

Kiireste sai taganetud, weel sügawamasse põhja lastud ja nõnda selle mäe alt õnnelikult läbimindud, sest see ei ulatand mitte merepõhjani. 

Kronometrite järele rehkendatud, keda laewa peal pool tosinat oli, ja mis nii head oliwad, et nad kõik kuus ühtlasi karwa pealt ühte aega näitasiwad, pidiwad nad juba Atlantia okeanis olema; Nautilus sai seepärast weepinna peale tõstetud, kõrgus mõõdetud ja õige, 70. laiusegrad oli praegu mööda läind. Ses sõidetawas meres oli ommetigi parem, jälle wee alla pugeda, ja 100 sülda sügawas sõitsiwad nad nüüd ekwatori alt läbi, tüürisiwad Golhwi merejõkke, ja sellega piki Amerika randa kuni Läbrädori randa. 

Wangide palumise peale sai Atlantise telegrahwiatraat, mis Amerikat Europaga ühendab, ülesotsitud. Nemo wiitis siin oma aega depeshide kinnitabamisega. Ta lasi nimelt ühe juhatusetraadi selle Atlantia telegrahwiatraadi külge kinnitada, wiis teise otsa jälle oma telegrahwiaapparati külge ja imekspannes sai meie selts kuulda, et Prantsuse riik Saksamaaga sõjas oli.  

Depeshe oli nõnda: 

„Prantsuse sõjawägi Sedani linna all wangi wõetud, Napoleon on ennast Preisi kuninga kätte äraannud ja on Wilhelmshöhe lossi peale Saksa maale wangi wiidud."

See sõnum mõjus muidugi nii sama wägewaste nagu terwe maakera pinna peal ka meie weealuse seltsi peale nagu elektri löök.

Nemo wõttis nõuks Inglis kanali sõita, et siis sõjaplatsi ligemal olla. Meie wangid wõtsiwad nüüd kõwaste nõuks, et niisugused asjad oliwad juhtund, endid oma weealusest wangipõlwest peasta.

Seitse kuud oliwad nad nüüd Nautiluse peal olnud, oliwad kõik mere organismused mitmesugustes klimades tundma õppind; worminiwerid, kummikonne, kõik kalade maailma, molluskide ja koortega elajate riiki, nende eluwiisi, nägu, loomuliku seisust, kõik karwa pealt teada saand ja studeerind; tõusu ja mõõna olekut kõige sügawamas sügawuses, merejõgesid, merepõhja loodust, merewee keemika,  loodust ja tihedust kõiksuguse instrumentidega mõõtnud ja kõik üles kirjutand, lõunapoli juures käind; kas see pidi pealtmaailma teadustele kaduma minema?

„Ei elades!" hüüdis prohwessor Aronnax.

Kõik kolm läksiwad kaptein Nemo käest priikslaskmist paluma, ommetigi ilmaasjata. Nemo selle wastu jäi weel kõwemaks ja andis käsku, wangide järel kangeste wahtida. 

Laew oli nüüd Landsendi kapi ligidale jõudnud ja tõusis wee peale, et ommetigi jälle selle ennemuistse hirmsa meremau jutule, et ta koguni Inglis kanalis nähtud, uut hoogu anda, mis muidugi ka täieste korda läks; sest waewalt paar päewa pärast seda oliwad kõik tseituugid seda täis. 

Sealt pööras Nautilus jälle  lõuna poole, puges Vigo lahes Portugalia rannas wee alla ja otsis need kulla ja hõbedaga koormatud laewad, mis aastal 1702 inglaste eest sissepuuritud merepõhja lasti. Imekspannes waatasiwad meie imereisijad neid lugemata hõbe- ja kullapanku.

Nemo lasi ühe suure hulga panku oma laewa peale laadida ja kinkis ka nende kolme wangile põhjamata palju rikkust. 

Äkiste juhtus üks õnnetus; midagi oli laewa luhwtmasina külles segamini läind, et tingimata tarwis oli, weepinda tõusta. Ette waadates walitses ta selle tarwis öö, ja kõik laewamehed hakkasiwad Nemo käsu peale tööle, et katkisi kohte terweks teha.

Meie wangidel oli nüüd paras aeg põgeneda. Tähelepanemata oliwad nad selle paadi, mis platwormi peal kinnikruuwitud oli, lahti teinud ja ootasiwad nüüd parajat silmapilku, seda wette lasta. Targaste oliwad nad oma kallimad pärlid riiete sisse õmmelnud; kulla ja hõbeda rikkust pidiwad nad    mahajätma. Et nüüd öö hakkas pea otsa saama, tungis Kanada mees kiireste põgenemise peale.

Meri oli waikne; üksnes üks kerge tuul puhus ranna poole; kolmekesti tõstsiwad nad paadi kergeste wette, astusiwad sisse ja sõudsiwad kiireste ära. Kui koidupuna hakkas paistma, nägiwad nad juba randa, kus Inglis laewad ankrus seisiwad. Kui need seda iseäralist paati nägiwad, sai kohe üks abipaat meestega wastu saadetud, et neid õnnetumaid, keda hukka läind laewa pealt arwati tulewad, ära päästa.

Admiralilaewa peale wastuwõetud, rääkis prohwessor Aronnax seda juhtumist selle kommanderile, keda meie nüüd ka tunneme. 

Sest põgenemise päewast saadik pole aga keegi inimene ei Nautilust, ega seda weidrat meremadu näinud.

Nil admirari.

NB!  Kui "Nil admirari" on ladina keeles, siis tähendab see tõlke järgi - Pole midagi imestada.

MEETER

Ajaloo uurimine ehk kogu see informatsioon, mis on olemas ja selle Analüüsimine on hiigla keeruline ehk aeganõudev. Enamus maailmas liikuvast ajaloost on lihtsalt kirjeldused ja kui need kirjeldused ei ole enam loogilised, siis tekivad nn Vandenõude uurijad. Enamasti koguvad nad infot paljudest kanalitest ja ajapikku läheb kogu see kompott nii "uduseks ja uskumatuks", et tekib kaks võimalust. 

Visata kogu see uurimine nurka ja vahest harva edasi kiruda,  või siis  hakata uurima süstemaatiliselt ja leida mingidki loogikad või tõestused. 

Hästi lihtne on kuulata erinevaid teoreetikuid või ka praktikuid ja neilt kuuldud infot lihtsalt  "edasi rääkida". Aga enamus sellest infost on - kallutatud või siis isegi peapeale pööratud. 

Mina näiteks kuulan absoluutselt igat masti informatsiooni, olenemata sellest kui ulmeliseks või esoteeriliseks see läheb. 

Ja aegajalt lähevad teemad hoopis teaduslikemaks või siis Analüütiliseks. 

Selle loo ajendiks on jälle üks Jules Verne raamat.

 Ma tõesti ei tea "millal need ükskord otsa saavad". Tunduks justkui toodaks matrix neid riiulitele aina juurde. Mul justkui kuskilt ajusopist meenub, et ma olen seda lugu mitmekümneid aastaid tagasi lugenud või siis väga sarnast raamatut. 

Varem lugesin ma neid raamatuid kui - Seiklusjutte maalt ja merelt. Nüüd on aga igas raamatus - võimatus võimatuse otsa. Ma panen siia fotod tekstist, sest neid ümber trükkida pole mingit mõtet, sest selleks peaks minema analüüsiga väga kaugele.

 Küsimus on ajajärkudes ja kuidas mingid lood tekivad. 

Meil nn alternatiiv-ajaloolastel on üks Fundamentaalne küsimus olnud eetris juba väga palju aastaid. Kuidas ehitati hooneid ja loodi tehnoloogiaid kui ei olnud - Mõõdulinti. Ehksiis ülemaailmselt standardiseeritud süsteemi. 

Mul on reisidel jäänud tegemata üks uuring, mida hakkan tulevikus tegema. Ma pole kohanud ühtegi uurijat, kes oleks käinud maailma erinevates riikides ja  mõõtnud mõõdulindiga näiteks akna ja ukse avasid. Kuna ma olen palju aastaid tegelenud palkmajadega, siis ühtegi hoonet ei saa ehitada kui sul pole Mõõdulinti. Akna-ukse tootja ei saa neid valmistada kui maja, lossi või kindluse ehitaja ei oska maja projekteerida. Lihtsalt pole mingitki võimalust ehitada ühtegi Tehnoloogilist hoonet ilma projektita. Kui nüüd mõõta erinevates riikides nn "iidsemaid hooneid" ehk losse, siis peaks selguma, kas neis on olnud standardseid mõõte. 

Teema nr 1.

Kõikides Jules Verne raamatutes pole mitte mingit pistmist - Venemaaga. Sellel ajajärgul ei olnud enam Slaavlaste maad. Oli, aga hoopis teistmoodi ja see pole selle loo teema. Sellel ajal oli ilmselt paar tsivilisatsiooni, kes "madistasid omavahel".  Jules Verne oli prantslane. Kogu Peterburi eliit oli prantsuse meelne ja keelne. Kas Inglise kuningas ja Vene tsaar olid vennad või "ajalooline peegeldus", see pole kah selle loo teema, aga nad olid kõik omavahel sugulussidemetes. Kõik Verne raamatud on tsenseeritud ja mittesobiv välja roogitud.

Teema nr 2. 

Kõik selle aja raamatud on kirjutatud sellise stiiliga, et võetakse üks või mitu - tehnilist teemat ja selle ümber kirjutatakse juurde seikluslugu, et oleks põnev. Enamus inimesi ei loe tehnilisi kirjeldusi ja eriti neid, mis ei sobitu tollesse aega ja ei sobitu ka praegusesse mõistmisse. Kõik need elektrilised ja muud mehaanilised kirjeldused, näiteks need lendavad, ujuvad ja sukelduvad masinad.   

Teema nr 3. 

Mitte ükski lugeja ei vaeva ennast Kujutluspiltidega - kas selline info võis üldse olemas olla ja kui oli, siis kuidas ja millisest infoallikast. Verne võtab enamus oma tehnilisi kirjeldusi Prantsuse arhiividest või raamatukogudest. 

Ma panen võrdluseks mõned klassikalised teemad, mis ei sobitu omavahel üldse kokku. 

1. Püramiidid, lossid ja kindlused ning nende ehitajad meislite, haamrite, nöörijuppide ja muu primitiivse ehitustehnoloogiaga. 

2. Metallurgia ehk kuld, hõbe, vask, pronks ja nende tootmine "saviahjudes", katseeksituse meetodil, ilma keemia ja füüsikata. 

3. Laevade tegemine ja seiklemine maailmameredel - ilma kaartideta. Ja üldse kaartide valmistamine, joonistamine, trükkimine ja üle maailma levitamine. Siia juurde kuulub ka raamatute trükkimine ja gravüüride tegemine, üldse gravüüride tootmine ja raamatuformaadiga lehtedele trükkimine.

4. Maa-alused linnad ja käigud ning nende tegemiseks vajalike, triljonites kogustes, punaste telliskivide tootmine.         

Ja kui neid teemasid edasi arendada, siis saab neid palju. 

Ja nüüd selle raamatu teema. 

Mõõdulint. 

Enne selle raamatu lugemist ma lihtsalt "aasisin" ja tögasin seda - mõõdulindi teemat aga nii lihtne see ei ole. 

Me teame siiani "raudpolt kindlalt", et kõik ehitised ehitati vot selliste mõõtudega. 

Mina isiklikult pole iialgi mõelnud selle peale - kas nende mõõtudega on tehtud ka Matemaatikat? Tehteid?  

Briti ühikusüsteem – Vikipeedia (wikipedia.org)

mil ehk thou (tuhandik tolli)	mil		0,0254 mm
liin, line		100 mil	2,54 mm
toll, inch	in, "	10 liini	2,54 cm
jalg, foot	ft	12 tolli	30,48 cm
jard, yard	yd	3 jalga = 36 tolli	91,44 cm
chain	chn	22 jardi = 66 jalga = 792 tolli	20,1168 m
furlong		10 chn = 220 jardi = 660 jalga = 7 920 tolli	201,168 m
miil, mile	mi	1 760 jardi = 5 280 jalga = 63 360 tolli	1 609,344 m

Eksole kummaline aga vot ongi tehtud. Kui keegi viitsib mind abistada ja suudab kuidagi Googeldada - kuidas arvutati nende nn Inglise mõõtühikutega. Tunduks kuidagi vahva veidi aimu saada kuidas leiti mingeid nurki või valemeid küünarde ja jalgadega. Naljakas mõelda ja reaalselt arvutada. 

Aga millegipärast pidi nii pingsalt vaeva nägema mingi Ühtse süsteemi leiutamisega ehk - meetri väljamõtlemisega. Miks pidi selle seostama nii absurdse  mõõduga nagu üks osa maakera meridiaanist. 

Kuidas said erinevate maade nn teadlased ehk ka nn astronoomid arvutada välja "midaiganes" teaduslikke värgendusi kuni kosmoseavarusteni välja, kui neil kõigil oli eri maades, erinevad mõõtühikud. 

Raamatus fantaseeris Verne, et Vene-Inglise ühisekspeditsioon mõõdab Ülitäpselt ära teatud pikkuse tühjas aafrika savannis, ühel kindlal laiuskraadil. Ja siis kolivad nad edasi Venemaa samale laiuskraadile ja seal mõõdavad samuti tühjas ja siledas stepis, samal laiuskraadil, täpselt sama maa. Sellega nad leiaks selle murdosa meridiaani pikkuse ja saaks - leida Meetri. Miks kahes kohas?

 Sellepärast, et Maakera pole ümmargune, vaid ellipsoid ehk pooluste kohal on see kokkusurutud ehk mitte kera. 

Meetri mõõtmine oli riikide vaheline Saladus. 

 Mõõta ära 57 000 "kopikatega" sülda????

Küll on süllad ja siis jälle meetrid? Mida nad siis mõõdavad????

Joonlaual oli - kümnetuhandik sülla jaotus. Noomaiteaaaa? Mis trikiga teha metallile selline jaotus, et saaks mikroskoobiga uurida. Millise metallitöötlemise seadmega seda teha????

Kõik käis "triljondiku täpsusega" aga ka Silma järgi???

Väike selgitus. Noored mehed ei teinud katseid Aja sekunditega, vaid Meridiaani kraadi sekunditega. Aga olid ikka täpsed kutid küll. Kuus koma kohta kraadist????  Ja - Suur aafrika kaart oli neil kah juba olemas!!!! 

Ühesõnaga oli seal ka kirjeldus kuidas juba - Vana Püttagoross arvutas keppide ja nööridega 2000 aastat tagasi meetrit välja. 

Meetri etümoloogilised juured on kreeka verb μετρέω (metreo) ((I) mõõta, loendada või võrrelda)^[11] ja nimisõna μέτρον (metron) (mõõt)^,[12] mida kasutati füüsiliseks mõõtmiseks, poeetiliseks meetriks ja laiendusena mõõdukuseks või ekstremismi vältimiseks (nagu "mõõdetakse teie vastuses"). Seda kasutusala leidub ka ladina keeles (metior, mensura), prantsuse keeles (mètre, mesure), inglise keeles ja teistes keeltes. Kreekakeelne sõna on tuletatud proto-indoeuroopa juurest *meh₁- 'mõõtma'. Moto ΜΕΤΡΩ ΧΡΩ (metroo chro)

Kui ma googeldan, siis seal on hoopis teine "meetod". Mõõta ekvaatorist Põhjapooluseni.

Meeter – Vikipeedia (wikipedia.org)

 Lagrange, Laplace, Monge ja Condorcet –, et uus meede peaks olema võrdne ühe kümnemiljonilise kaugusega põhjapoolusest ekvaatorini, mis määratakse mõõtmiste abil piki Pariisi läbivat meridiaani.

Halleluuja, kui nad ei saanud maismaalgi nii täpselt neid pikkusi mõõta ja peab kogu aeg arvestama tuhande erineva muutuva oluga, nt temperatuuriga, et mõõtjoonlauad ikka paisuvad ja tõmbavad kokku. Siis mis nipiga nad mõõtsid maismaal ja Põhja- Jäämeres neid pikkusi, mis imeriistadega. 

Observatooriumid  ja maakaardid.  

Meridiaane ei saa mitte kunagi mõõta ilma Observatooriumita. Mitte kuidagi ei saa aru, miks on neid  O - meridiaane olnud nii palju. Küll on need Inglismaal, Prantsusmaal ja Venemaal.  

Iidsete maakaartide analüütikud on leidnud aga totaalse võltsingu. Kui vanadel nn Marcatori kaartidel on erinevad O meridiaani asukohad, siis need peavad läbima kindlasti Observatooriumi. Kuid on leitud kaarte, kus O meridiaan läbib punkti, mis asub Islandi juures aga seal, selles kohas, polegi üldse maismaad. See on Islandi kõrval meres, seega kõik sellised kaardid on juba teaduslikus mõistes totaalsed võltsingud. 

Meeter. 

Lugedes seda kirjeldust meetri "leiutamisest", jõutakse lõpuks ikkagi Ulmesse ehk Kosmoloogiasse. Miks pagana pärast on vaja siduda "kõige täpsem" mõõt kosmiliste või siis ka keemiliste "mõõtmetega", kui juba ammuilma tehti lihtsalt üks "värvilisest metallist"  etalon-latt, pandi see kuhugi paika ja kõik Mõõdulindid tehakse selle järgi. 

Sel ajal määratleti mõõtühikud esmaste standarditega ning pikkusühikute õiguslikuks aluseks olid unikaalsed artefaktid, mis olid valmistatud erinevatest sulamitest, millel olid erinevad laienemiskoefitsiendid. Sepistatud rauast valitseja, Peruu Toise, mida nimetatakse ka Toise de l'Académie'ks, oli Prantsuse toise'i esmane standard ja meeter määratleti ametlikult rahvusarhiivis säilitatava plaatinast valmistatud esemega. Lisaks viimasele valmistas Étienne Lenoir 1799. aastal veel ühe plaatina ja kaksteist meetri rauastandardit.

Miks jõuab alati igasugune vandenõu Kosmoloogiasse. 

1/10000000 osa kvadrandist piki meridiaani, mõõtmine Delambre'i ja Méchaini abil (443.296 joont)	1795	500–100 μm	10−4
Esimene prototüüp Mètre des Archives plaatinaplaadi standard	1799	50–10 μm	10−5
Plaatina-iriidiumi baar jää sulamistemperatuuril (1. CGPM)	1889	0,2–0,1 μm	10−7
Plaatina-iriidiumi baar jää sulamistemperatuuril, atmosfäärirõhk, mida toetavad kaks rulli (7. CGPM)	1927	mujal liigitamata	mujal liigitamata
Hüperfiinne aatomi üleminek; 1650763,73 valguse lainepikkust määratud üleminekust krüptoon-86-s (11. CGPM)	1960	4 nm juures	4×10−9[146]
Valguse poolt vaakumis läbitud tee pikkus 1/299792458 teine (17. CGPM)	1983	0,1 nm juures	10−10

 See on siis - Meetri määratlused alates 1795^{. aastast}

Mis mõttes pidid nad "joonlauaga" savanni mõõtma, kui juba oli kosmoloogia olemas?????

Teemaks on seega - inimese areng. Kui vaadata kõiki neid vanema aja tehnoloogiaid, teadlasi kes olid nõus seal savannis meetrit mõõtes isegi surma saama, kogu seda "tehnoloogilist vaimustust", siis selgub, et mingid põhjusel tahetakse - Inimese arengut tagasi viia. 

Pariisi meridiaanikaare mõõdistamine võttis aega üle kuue aasta (1792–1798). Tehnilised raskused ei olnud ainsad probleemid, millega maamõõtjad pidid Prantsuse revolutsiooni tagajärgede kramplikul perioodil silmitsi seisma: Méchain ja Delambre ning hiljem Arago vangistati nende uuringute ajal mitu korda ja Méchain suri 1804. aastal kollapalavikusse, millesse ta nakatus, püüdes parandada oma esialgseid tulemusi Põhja-Hispaanias. Vahepeal arvutas Prantsuse Teaduste Akadeemia komisjon vanemate uuringute põhjal esialgse väärtuse 443,44 lignes.

Degradeerume.  

Küsige tavalise inimese käest - mida sa tahaksid teha ja millega pühendunult tegeleda. Nad ei oska mitte midagi vastata. Inimene on viidud sellisele arengutasemele, et peale nn Igapäeva tegevuste ehk Töölkäimise, ta ei oskagi enam midagi tahta ehk unistada- teostada. 

KOLUMBUSE LAEVAPOISS

 

Lugesin mitmeid raamatuid ja enamuses ajaloolisest vaatevinklist. Enne kui neist räägin, tahan teha ühe seletuse. 

Tsaariaja raamatutes on üks omapära, mida kirjeldasin ka eelmistes lugudes Jules Vernega. Kõikides raamatutes on teisel lehel üks kirje. 

TSENSEERITUD ja tihti ka LUBATUD trükkida. Küsimus on - Miks?  No ilmselt, et sinna ei satuks midagi sellist - mis ei meeldi Kõrgemale Seltskonnale. Aga kas ainult. 

Õpetusraamatutes võib see nii olla aga miks on ka seikluslugudes. Ma olen nüüdseks kohanud nii palju sellist informatsiooni, mis ei sobitu - Meie aega. Selliseid tehnoloogilisi kirjeldusi, mida hetkel pole olemas, pole nn "siiani leiutatudki", aga kust kohast siis fantaasiakirjanikud sellise info peale sattusid. Tehnoloogilistest kirjeldustest räägin teises loos aga esimese raamatu kohta tuleb ajalooline info. 

Eksole, ka Konservide valmistamise raamatusse võib sattuda nn "ridade vahele" midagi, mis tundub Kahtlane!!!! 

Panen siia mitmeid raamatuid, mis on sama tsensuuriga, et poleks vastuväidet, et on vaid üksikud.  

Omas peas ma "fantaseerisin", et kuidas üldse käis tsaariajal trükkimine. Käisin isegi kaks korda Tartu trükimuuseumis neid kiusamas oma küsimustega. Kuidas liikus info nt Peterburi revolutsiooni ajal Eesti trükikotta. Mis sidevahenditega. Trükimasinad on üüratult keerulise tehnoloogiaga, aga - kuidas tuli info trükikotta?? Isegi mitte ainult tekst, vaid ka fotod. Nad ei mõistnud selle peale vastata. Ilmselt kuidagi tuli aga kuna nad pole ka uurijad, siis nad ei tea. 

Veel raskem on aga küsimus, et kuidas said nn Piiblitesse ja vanadesse ürikutesse ja raamatutesse nt gravüürid. Gravüüre ei tehtud raamatulehe suurusena ja selleks - pidi neid Vähendama. Tänapäeval on selleks printer ja muud tehnoloogiad. Sellele küsimusele ilmselt mina vastust ei saa mitte kunagi. 

Aga kuidas käis raamatute Tsenseerimine Peterburis. Viidi raamat hobuse või rongiga suurde linna, viija tuli tagasi. Siis keegi "kontrollis" seda ja kas kirjanik läks jälle kipa-kõpa raamatule järgi. Aga kui ei sobinud???  Küsimused on mul tohutult totrad aga ajaloolaste vastused ilmselt veel totramad. Pole uurinud. 

Vot sellest raamatust ma saan aru. Siia ei tohi sattuda mitte miski, mis ei sobitu - Tollesse aega. See raamat on paksult pilte ja maale täis. 

Nüüd aga Laevapoisist. 

Kui ma oma vanaaja raamatuid jagasin kategooriatesse, siis ei tundunud see juba alguses ajaloolisena, sest Kolumbuse lugu on piisavalt "ulmeline" ja kokku luuletatud. 

Googeldasin ja selline Saksa naiskirjanik on täitsa olemas ja ta kirjutas ka lastekirjandust. Mõtlesin siis, et tuletan poisikesepõlve meelde, kui ma neelasin seiklusjutte ja kaptenite lugusid. Kirjanik fantaseeris Vikipeedia Ameerika avastamise loole juurde laheda noore tegelase, kes punnitas ennast Kolumbuse külje alla. Saigi laevapoisiks ja oli lõpuni ustav maadeavastajale. Tegelased olid üsna samad ja lugu oli sarnane Jules Verne laevapoisi - Viieteist aastase kapteni loole.  

Aga selles loos on paar kummalist ebakõla ja ebakõlasid tuleb välja veel ka Vikipediast. 

Ka seda raamatut on kirjutanud "kompetentne" kirjanik. Saksa keelest on selle tõlkinud Rudolf Rahaleid. Tsensuuri ilmselt 1939 aastal enam ei olnud aga miskipärast on kirje, et seda korrektuuri on lugenud A.Miller. 

Kuidas aga on saanud siia raamatusse selline aastaarv. Mul on üldse kooliajast meeles kaks aastaarvu. Need on 1917 ja 1492, kui Kolumbus olla Ameerika avastanud. Enne seda lõiku pole üldse mingit aastaarvu. Kuupäevi on,  aga täit aastat pole. Seega kuidas sai Kolumbus olla teisel reisid märtsis 1492. 

Viki: Esimene reis. 3. augustil 1492 alustas Kolumbus kolme ekspeditsioonilaevaga sõitu Hispaaniast läände ning jõudis 12. oktoobril 1492 Lääne-India saarestikku.^[10]

24. septembril 1493 algas Kolumbuse teine retk.

NB!  Paljud nn ajaloolased väidaks, et raamatus on trükiviga, et nt raamatuladuja eksis numbriga, aga mis number seal märtsikuus, siis üldse peaks olema. Kui reis algas septembris, siis pidi ta tagasi minema alles 1494 märtsis.

24. veebruaril 1494 suundusid 12 laeva Antonio de Torrese juhtimisel tagasi Hispaaniasse, et need juhataks kolooniasse uute varude toimetamist.^[25] Kolumbus ise suundus aprillis edasisele retkele, jättes asunduse oma venna Diego hoolde. Uuel retkel uuris ta Kuuba lõunarannikut, proviandi lõppedes suundus aga lõunasse Jamaicale, sealt aga La Isabela kaudu tagasi Hispaaniasse.^[

NB! Ei saanud ta märtsis kuhugi sõita kui aprillis trallas veel Kuuba kandis.

 On muidugi veel üks segapodi, sest meil pole õrna aimugi millistest kuupäevadest üldse kirjutatakse. Millal koostati kalendrid ja millal neid muudeti ehk kaotati ära 15 päeva, see nn Vana kalender. Kuid ikkagi ei klapi aastad.  

 Ütleme nii, et - segane lugu. Ja ainsa tõesema vastuse saaks kui leiaks selle raamatu saksakeelsena ja mujal trükituna. 

Kogu selle loo omapära on selles, et kui lugeda ükskõik millist teksti, siis tuleks märgata kõiki ebakõlasid ja uurida edasi. 

Nad Ei olnud siis veel miskit maajupikest oma silmaga näinud ehk mingeid saari.  

Aga nüüd natuke ajaloolist Vandenõud. Lastele räägitakse siiani, et polnud Kolumbusel mingeid kaarte ja ta purjetas "lõbusalt" muinasjuttude järgi. Rääkimata veel sellest, et ta oli üks esimesi "kerakujulise" Maa propageerijatest. 

Kirjanik, isegi kui ta kirjutab lastele, ei kirjuta kõike kokku fantaasiana. 

Ja võttes Vikipedia andmeid, siis lähebki kummaliseks. 

Aastal 1476 sõitis Kolumbus Põhja Euroopasse, külastades Bristolit ja Iirimaad.^[3] Iirimaal oli tal võimalus tutvuda looga Brendani teekonnast Atlandi ookeani teisele kaldale. Aastal 1477 võis Kolumbus külastada Islandit.^[4] Kas Bristolis või Islandi retkel sai Kolumbus tutvuda ka Islandi saagadega Leifr Õnneliku retkest.^[5]

Islandilt Ameerikasse on sutsti kiviga visata.

 Nohjaa saingi lustilugu lugedes jälle ajusid ragistada. 

Ja nüüd üks teine raamat. 

See on järjekordne "fantaasialugu"  Kuu peal käimisest. Ma ei hakka pikalt sisu seletama. 

Ma ei leidnud selle autori kohta ühtegi viidet. 

Aga selles raamatus mingi geniaalne mees leiutas "lennuki", mitte raketi, ja tasahilju hakkas lendama Maast eemale ja jõudis nn kosmosesse ja maandus ühel kummalisel Maa tehiskaaslasel - Argentum, mis asetses Kuuga samal joonel, peidus Kuu taga,  ehk inimesele nähtamatuna (huvitav teooria). 

Kuid ka see raamat on ilmselt vana, vanade gooti tähtedega ja ma ei leidnud ühtegi viidet autorist. 

On aga kummalisi kirjeldusi, nn teaduslikke, millest me pisut teame, aga tänapäeval on need tabu teemad. 

Kui masin õhku tõusis, siis peategelane küsis leiduri käest, et mis "vägi" sellele mootorile jõu annab.

"Külgetõmbus on kõige tugevam maakera pinnal. Lühikese aja jooksul, kui maakerast umbes tuhat miili eemal oleme, on tema tõmbejõud nii palju vähenenud, et selle jõukaotuse arvel võime oma sõidukiirust suurendada 200 miilini tunnis. Suuremaks, mida kaugemale jõuame ja mida enam maa külgetõmbejõud väheneb."

"Aga jõud, mis masina liikuma paneb, see huvitab mind." teatasin ma. 

"See jõud on - raadium," ütles ta rahuliku häälega. "Võib olla teie teate, et raadiumi terake, mis nõela otsa pandud, heidab välja heeliumi aatomeid, mis peegeldavad hiilgavate sädemetena päevapildi plaadil ja vabastab oma energia 2500 aasta jooksul. Arvatavasti olete teie kuulnud midagi kelladest, mis raadiumi abil käima pannakse ja milledele küllalt jatkub mõnest raadiumi aatomist, et käia vahetpidamata 30 000 aastat. Ülesanne seisis selles, et tuli leida võimalus kuidas kiirendada energia tekkimist. Kui need kellad võiksid selle energia kulutada ü h e aasta jooksul, siis oleks see jõud 30 000 korda suurem; kuue kuu jooksul 60 000 korda suurem. Te ütlesite õieti. Mul õnnestus see protsess  - kiirendada raadiumi energia vabanemist nii, et võib saada määratu suurt energiat". 

"Kas olete mõõtnud kui palju suuremat?"

"Ligi pool miljonit korda."

Teine kummaline kirjeldus. 

"Siis see ongi Maa," ütles Tessa tagasi vaadates. "Kallis isa. Maa on tõesti ümargune. Aga mina ei tahtnud seda ennem hästi uskuda. Ka oleme tast nüüd kaugel?"

"Umbes kolm tuhat miili. Meie liigume natuke suurema kiirusega kui kolmsada miililise kiirusega tunnis. Taevakehade kiirusega võrreldes on see siiski väga aeglane. "

Suur maakera, mis nüüd terve horitsondi oma alla võttis, paistis tervikuna meile kätte. Illusioon, et maakera meie all asub, oli kadunud. Ta rippus taevas ja oli suure pronksketta sarnane. 

NB! Ehk siis alla 6000 km oli Maa tervikuna näha. 

Edasi siis kirjeldusega, millest meile siiani vaikitakse aga paljud juba teavad. 

"Aga kuidas me lendame? Mis kannab meid üleval, kui me enam õhus ei viibi?" küsisin mina. 

"Meie liigume eetris. Absoluutset tühjust ei ole ka ilmaruumis mitte. Eeter on väga peen aine. Tema takistus on väga väike. On vaja kulutada õige vähe energiat edasijõudmiseks, sest maakera tõmbejõud ei mõju enam meie peale. Kui masina seisma jätaksime, lendaksime kõige ligemal asuva taevakeha tõmbejõu suunas ikka edasi või jääksime mitme taevakeha vahele tasakaalus kõikuma. Tühjust pole olemas. Kui meie masin järsku kaotaks oma energia, siis hakkaksime teatavates suhetes teiste taevakehadega oma orbiiti mööda rändama. Me muutuks Maakera saatjaks, niisama kui Kuu." 

 Veel üks kirjeldus.

 

"Taevakehad muudavad oma seisukohta. Selle põhjuse selgitamiseks on ülesseatud palju segaseid teooriaid. Tõmbejõud muutub, ühes kohas kasvades, teises kahanedes. Kunagi, maailma lapsepõlve päevil, oli kuu maakerast kõigest 10 000 miili eemal, praegusest 38 000 miili asemel."

 

NB! 38 000 miili on umbes 60 000 km ehk miks meie teame Viki andmetel, et praegu on Kuu Maast 384 400 kilomeetrit. 

Aastatel 1900 kirjutati sellised seikluslood sarnase skeemi alusel. Kirjanik tahtis huvi tekitamiseks raamatu algusse sisse pikkida midagi hiiglama Teaduslikku ja tehnoloogiliselt enneolematut. 

Kuid me teame, et sellel ajal olid hobused, puumajad, petrooleumilambid, umbestäpselt "kiviaeg". Kohe-kohe oli tulemas mingi üüratu revolutsioon. Elektrit õieti veel polnud aga - nad tahtsid "pilvedesse lennata".  

Kummaline on see maailm ja need kirjeldused.