esmaspäev, 17. juuni 2024

KOLUMBUSE LAEVAPOISS

 

Lugesin mitmeid raamatuid ja enamuses ajaloolisest vaatevinklist. Enne kui neist räägin, tahan teha ühe seletuse. 


Tsaariaja raamatutes on üks omapära, mida kirjeldasin ka eelmistes lugudes Jules Vernega. Kõikides raamatutes on teisel lehel üks kirje. 


TSENSEERITUD ja tihti ka LUBATUD trükkida. Küsimus on - Miks?  No ilmselt, et sinna ei satuks midagi sellist - mis ei meeldi Kõrgemale Seltskonnale. Aga kas ainult. 
Õpetusraamatutes võib see nii olla aga miks on ka seikluslugudes. Ma olen nüüdseks kohanud nii palju sellist informatsiooni, mis ei sobitu - Meie aega. Selliseid tehnoloogilisi kirjeldusi, mida hetkel pole olemas, pole nn "siiani leiutatudki", aga kust kohast siis fantaasiakirjanikud sellise info peale sattusid. Tehnoloogilistest kirjeldustest räägin teises loos aga esimese raamatu kohta tuleb ajalooline info. 


Eksole, ka Konservide valmistamise raamatusse võib sattuda nn "ridade vahele" midagi, mis tundub Kahtlane!!!! 


Panen siia mitmeid raamatuid, mis on sama tsensuuriga, et poleks vastuväidet, et on vaid üksikud.  

Omas peas ma "fantaseerisin", et kuidas üldse käis tsaariajal trükkimine. Käisin isegi kaks korda Tartu trükimuuseumis neid kiusamas oma küsimustega. Kuidas liikus info nt Peterburi revolutsiooni ajal Eesti trükikotta. Mis sidevahenditega. Trükimasinad on üüratult keerulise tehnoloogiaga, aga - kuidas tuli info trükikotta?? Isegi mitte ainult tekst, vaid ka fotod. Nad ei mõistnud selle peale vastata. Ilmselt kuidagi tuli aga kuna nad pole ka uurijad, siis nad ei tea. 
Veel raskem on aga küsimus, et kuidas said nn Piiblitesse ja vanadesse ürikutesse ja raamatutesse nt gravüürid. Gravüüre ei tehtud raamatulehe suurusena ja selleks - pidi neid Vähendama. Tänapäeval on selleks printer ja muud tehnoloogiad. Sellele küsimusele ilmselt mina vastust ei saa mitte kunagi. 



Aga kuidas käis raamatute Tsenseerimine Peterburis. Viidi raamat hobuse või rongiga suurde linna, viija tuli tagasi. Siis keegi "kontrollis" seda ja kas kirjanik läks jälle kipa-kõpa raamatule järgi. Aga kui ei sobinud???  Küsimused on mul tohutult totrad aga ajaloolaste vastused ilmselt veel totramad. Pole uurinud. 











Vot sellest raamatust ma saan aru. Siia ei tohi sattuda mitte miski, mis ei sobitu - Tollesse aega. See raamat on paksult pilte ja maale täis. 




Nüüd aga Laevapoisist. 


Kui ma oma vanaaja raamatuid jagasin kategooriatesse, siis ei tundunud see juba alguses ajaloolisena, sest Kolumbuse lugu on piisavalt "ulmeline" ja kokku luuletatud. 
Googeldasin ja selline Saksa naiskirjanik on täitsa olemas ja ta kirjutas ka lastekirjandust. Mõtlesin siis, et tuletan poisikesepõlve meelde, kui ma neelasin seiklusjutte ja kaptenite lugusid. Kirjanik fantaseeris Vikipeedia Ameerika avastamise loole juurde laheda noore tegelase, kes punnitas ennast Kolumbuse külje alla. Saigi laevapoisiks ja oli lõpuni ustav maadeavastajale. Tegelased olid üsna samad ja lugu oli sarnane Jules Verne laevapoisi - Viieteist aastase kapteni loole.  



Aga selles loos on paar kummalist ebakõla ja ebakõlasid tuleb välja veel ka Vikipediast. 
Ka seda raamatut on kirjutanud "kompetentne" kirjanik. Saksa keelest on selle tõlkinud Rudolf Rahaleid. Tsensuuri ilmselt 1939 aastal enam ei olnud aga miskipärast on kirje, et seda korrektuuri on lugenud A.Miller. 




Kuidas aga on saanud siia raamatusse selline aastaarv. Mul on üldse kooliajast meeles kaks aastaarvu. Need on 1917 ja 1492, kui Kolumbus olla Ameerika avastanud. Enne seda lõiku pole üldse mingit aastaarvu. Kuupäevi on,  aga täit aastat pole. Seega kuidas sai Kolumbus olla teisel reisid märtsis 1492. 

Viki: Esimene reis. 3. augustil 1492 alustas Kolumbus kolme ekspeditsioonilaevaga sõitu Hispaaniast läände ning jõudis 12. oktoobril 1492 Lääne-India saarestikku.[10]

24. septembril 1493 algas Kolumbuse teine retk.

NB!  Paljud nn ajaloolased väidaks, et raamatus on trükiviga, et nt raamatuladuja eksis numbriga, aga mis number seal märtsikuus, siis üldse peaks olema. Kui reis algas septembris, siis pidi ta tagasi minema alles 1494 märtsis.

24. veebruaril 1494 suundusid 12 laeva Antonio de Torrese juhtimisel tagasi Hispaaniasse, et need juhataks kolooniasse uute varude toimetamist.[25] Kolumbus ise suundus aprillis edasisele retkele, jättes asunduse oma venna Diego hoolde. Uuel retkel uuris ta Kuuba lõunarannikut, proviandi lõppedes suundus aga lõunasse Jamaicale, sealt aga La Isabela kaudu tagasi Hispaaniasse.[

NB! Ei saanud ta märtsis kuhugi sõita kui aprillis trallas veel Kuuba kandis.
 On muidugi veel üks segapodi, sest meil pole õrna aimugi millistest kuupäevadest üldse kirjutatakse. Millal koostati kalendrid ja millal neid muudeti ehk kaotati ära 15 päeva, see nn Vana kalender. Kuid ikkagi ei klapi aastad.  
 Ütleme nii, et - segane lugu. Ja ainsa tõesema vastuse saaks kui leiaks selle raamatu saksakeelsena ja mujal trükituna. 

Kogu selle loo omapära on selles, et kui lugeda ükskõik millist teksti, siis tuleks märgata kõiki ebakõlasid ja uurida edasi. 


Nad Ei olnud siis veel miskit maajupikest oma silmaga näinud ehk mingeid saari.  


Aga nüüd natuke ajaloolist Vandenõud. Lastele räägitakse siiani, et polnud Kolumbusel mingeid kaarte ja ta purjetas "lõbusalt" muinasjuttude järgi. Rääkimata veel sellest, et ta oli üks esimesi "kerakujulise" Maa propageerijatest. 
Kirjanik, isegi kui ta kirjutab lastele, ei kirjuta kõike kokku fantaasiana. 
Ja võttes Vikipedia andmeid, siis lähebki kummaliseks. 

Aastal 1476 sõitis Kolumbus Põhja Euroopasse, külastades Bristolit ja Iirimaad.[3] Iirimaal oli tal võimalus tutvuda looga Brendani teekonnast Atlandi ookeani teisele kaldale. Aastal 1477 võis Kolumbus külastada Islandit.[4] Kas Bristolis või Islandi retkel sai Kolumbus tutvuda ka Islandi saagadega Leifr Õnneliku retkest.[5]


Islandilt Ameerikasse on sutsti kiviga visata.

 Nohjaa saingi lustilugu lugedes jälle ajusid ragistada. 

Ja nüüd üks teine raamat. 
See on järjekordne "fantaasialugu"  Kuu peal käimisest. Ma ei hakka pikalt sisu seletama




Ma ei leidnud selle autori kohta ühtegi viidet. 

Aga selles raamatus mingi geniaalne mees leiutas "lennuki", mitte raketi, ja tasahilju hakkas lendama Maast eemale ja jõudis nn kosmosesse ja maandus ühel kummalisel Maa tehiskaaslasel - Argentum, mis asetses Kuuga samal joonel, peidus Kuu taga,  ehk inimesele nähtamatuna (huvitav teooria). 
Kuid ka see raamat on ilmselt vana, vanade gooti tähtedega ja ma ei leidnud ühtegi viidet autorist. 
On aga kummalisi kirjeldusi, nn teaduslikke, millest me pisut teame, aga tänapäeval on need tabu teemad. 

Kui masin õhku tõusis, siis peategelane küsis leiduri käest, et mis "vägi" sellele mootorile jõu annab.
"Külgetõmbus on kõige tugevam maakera pinnal. Lühikese aja jooksul, kui maakerast umbes tuhat miili eemal oleme, on tema tõmbejõud nii palju vähenenud, et selle jõukaotuse arvel võime oma sõidukiirust suurendada 200 miilini tunnis. Suuremaks, mida kaugemale jõuame ja mida enam maa külgetõmbejõud väheneb."
"Aga jõud, mis masina liikuma paneb, see huvitab mind." teatasin ma. 
"See jõud on - raadium," ütles ta rahuliku häälega. "Võib olla teie teate, et raadiumi terake, mis nõela otsa pandud, heidab välja heeliumi aatomeid, mis peegeldavad hiilgavate sädemetena päevapildi plaadil ja vabastab oma energia 2500 aasta jooksul. Arvatavasti olete teie kuulnud midagi kelladest, mis raadiumi abil käima pannakse ja milledele küllalt jatkub mõnest raadiumi aatomist, et käia vahetpidamata 30 000 aastat. Ülesanne seisis selles, et tuli leida võimalus kuidas kiirendada energia tekkimist. Kui need kellad võiksid selle energia kulutada ü h e aasta jooksul, siis oleks see jõud 30 000 korda suurem; kuue kuu jooksul 60 000 korda suurem. Te ütlesite õieti. Mul õnnestus see protsess  - kiirendada raadiumi energia vabanemist nii, et võib saada määratu suurt energiat". 
"Kas olete mõõtnud kui palju suuremat?"
"Ligi pool miljonit korda."

Teine kummaline kirjeldus. 

"Siis see ongi Maa," ütles Tessa tagasi vaadates. "Kallis isa. Maa on tõesti ümargune. Aga mina ei tahtnud seda ennem hästi uskuda. Ka oleme tast nüüd kaugel?"
"Umbes kolm tuhat miili. Meie liigume natuke suurema kiirusega kui kolmsada miililise kiirusega tunnis. Taevakehade kiirusega võrreldes on see siiski väga aeglane. "
Suur maakera, mis nüüd terve horitsondi oma alla võttis, paistis tervikuna meile kätte. Illusioon, et maakera meie all asub, oli kadunud. Ta rippus taevas ja oli suure pronksketta sarnane. 

NB! Ehk siis alla 6000 km oli Maa tervikuna näha. 

Edasi siis kirjeldusega, millest meile siiani vaikitakse aga paljud juba teavad. 

"Aga kuidas me lendame? Mis kannab meid üleval, kui me enam õhus ei viibi?" küsisin mina. 
"Meie liigume eetris. Absoluutset tühjust ei ole ka ilmaruumis mitte. Eeter on väga peen aine. Tema takistus on väga väike. On vaja kulutada õige vähe energiat edasijõudmiseks, sest maakera tõmbejõud ei mõju enam meie peale. Kui masina seisma jätaksime, lendaksime kõige ligemal asuva taevakeha tõmbejõu suunas ikka edasi või jääksime mitme taevakeha vahele tasakaalus kõikuma. Tühjust pole olemas. Kui meie masin järsku kaotaks oma energia, siis hakkaksime teatavates suhetes teiste taevakehadega oma orbiiti mööda rändama. Me muutuks Maakera saatjaks, niisama kui Kuu." 

 Veel üks kirjeldus.
 
"Taevakehad muudavad oma seisukohta. Selle põhjuse selgitamiseks on ülesseatud palju segaseid teooriaid. Tõmbejõud muutub, ühes kohas kasvades, teises kahanedes. Kunagi, maailma lapsepõlve päevil, oli kuu maakerast kõigest 10 000 miili eemal, praegusest 38 000 miili asemel."
 
NB! 38 000 miili on umbes 60 000 km ehk miks meie teame Viki andmetel, et praegu on Kuu Maast 384 400 kilomeetrit. 

Aastatel 1900 kirjutati sellised seikluslood sarnase skeemi alusel. Kirjanik tahtis huvi tekitamiseks raamatu algusse sisse pikkida midagi hiiglama Teaduslikku ja tehnoloogiliselt enneolematut. 
Kuid me teame, et sellel ajal olid hobused, puumajad, petrooleumilambid, umbestäpselt "kiviaeg". Kohe-kohe oli tulemas mingi üüratu revolutsioon. Elektrit õieti veel polnud aga - nad tahtsid "pilvedesse lennata".  
Kummaline on see maailm ja need kirjeldused.    

neljapäev, 23. mai 2024

SABATÄHE AASTAL

Ma lugesin mitmeid vanu raamatuid aastast 1900 ja enne seda. 


Võtsin ette kaks "ulmekirjanikku" Jules Verne ja G.H. Wells. 
Wells on vanem kirjanik kui Verne.
 Teemaks oli - endiseaegsed tehnoloogiad, mis on nende raamatutes veel kirjas, sest ka tollel ajal tsenseeriti enamus salajasemaid tehnoloogiaid ära. See lugu on aga teisest teemast. 
Nende kahe mehe raamatutest kumab läbi 1850 alguse saanud Uuema maailmakorra tekkimine ehk sotsialism. See sotsialism aga pole see, kuhu pool euroopat pool sajandit hiljem välja jõudis ja sellel pole - kollektiivse, kommuunis elamisega miskit pistmist. 
Ka mina jõudsin nn sotsialismini ühte erilist teed pidi ehk esitan pärastpoole ühe küsimuse. 
Wells on oma mitmes raamatus kirjeldanud sotsialismi ideid ja ka võimalikku lahendust, et saada välja Einsteni "kiskjalikust maailmast". 

Vikipedia - Essees "Why Socialism?" kirjutas füüsik Albert Einstein, et sotsialismi eesmärk on ületada inimkonna arengu kiskjafaas ja sealt edasi liikuda

G.H. Wellsi raamat - Sabatähe aastal, on mul olemas aga sellel pole aastaarvu, millal Tallinnas välja antud, umbes 1900+. 




Wells kirjutab vanaaja mõistes, pikkade kirjeldustega ja meile kohati raskelt mõistetavas "keeles" ehk ka nn lapsikult. 
Raamatu ideeks on Komeet, mis läheneb Maale ja seda on juba palja silmaga näha. 
Raamatu peategelane on noor mees, kelle pruudi lõi üle rikka mõisniku poeg ja pool raamatut kirjeldab seda, kuidas kutt ostis revolvri, hakkab armunuid otsima, et mõlemad maha lasta. 
Täpselt samal ajal on Saksamaa ja Inglismaa kuulutanud sõja ja pommitavad ranniku lähedal teineteise laevu. 
Viimasel hetkel kui noormees tulistab revolvrist paugu ohvrist mööda, toimub komeedi plahvatus.
 See plahvatab pigem Energeetiliselt, sest mingeid erilisi purustusi ei järgne, vaid üle maailma levib - Roheline Udu. See on uimastava toimega, nii et - kõik inimesed ja loomad kukuvad jalapealt maha ja jäävad magama. Kõik inimesed, autod, rongid, laevad jne kes on ohtlikus kohas, saavad otsa. Rongid sõidavad rööbastelt, laevad karidele ja inimesed kukuvad kasvõi auto alla surnuks või sõidavad vastu seina. 
Kõik need, kes ellu jäävad, ärkavad järgmisel hommikul üles ja - nende südames pole enam kurjust. Veidi nad mäletavad, mida nad tegid ja tahtsid teha, aga nad ei mõista isegi relva otstarvet.
 Mul on ammu juba üks küsimus ja siiani pole mitte keegi suutnud sellele küsimusele vastata. Ja seda ei mõistnud isegi ilmakuulus kirjanik, sest ta ei suuda kirjeldada.  
Kuidas näeb selline maailm välja, kui inimesed ei ole enam kurjad, kurjus puudub.  
Minu küsimus on aga selline - mida sa teeksid kui sul oleks PIIRAMATUD võimalused. Sul on kõik olemas ehk sul pole vajagi midagi omada - sa saad selle, sellel hetkel kui sulle seda vaja on. Mida sa teeksid sellises maailmas?  
Mida me praeguses maailmas Ei Teeks, seda oskavad absull kõik inimesed vastata ja probleeme ritta panna. Aga teisipidi jookseb inimese "soovide maailm" üsna kiiresti ummikusse.    
Mis on selle mõtte eesmärk?  
Kõik veidi vahvamad ja mõtlevamad inimesed postitavad igapäevaselt Negatiivseid nägemusi igale poole. See ei tööta, sest see ei saagi töötada. Energia võimendub.  
Enamus neist inimestest peaks kogu ebameeldiva info vähemalt enda sees ümber mõtlema - milline on minu soovidemaailm.  
Mina olen seda teinud pikka aega. Kirjutanud kaks raamatut ja neid peaks edasi, juurde kirjutama. 
 Maailm läheb absoluutse kindlusega paremaks, kui iga inimene toodaks oma peas või väljakirjutatud informatsiooniga - juurde paremat maailma kirjeldust. 
Isegi kui ma ise ei saa ega tee selleks midagi reaalset, muudab see ometigi inforuumi olemust.
 Sealt hakkab ilmestuma hoopis paremaid pilte. Ma näen selliseid muutusi juba tavameedias. 
Midagi igatahes toimub. 
Sina, kes sa oled võimeline Oma Peas kujustama informatsiooni, siis võta korraks aega ja kujuta ette - mida kõike sa hakkaks kohe praegu tegema, kui sa Ei Peaks Tegema Mitte Midagi, Kohustuslikus Korras. 

kolmapäev, 8. mai 2024

MEREMADU ehk 80 000 wersta wee alt läbi.

 Alternatiiv-ajaloo uurimine ehk  õppimine, on selline tegevus, kus inimene mingil hetkel märkab, et koolis meile räägiti ühte aga tänapäeval leitavad faktid on hoopis teised. Tihti saab see ka alguse elulistest mittevastavustest ja seda alternatiivi kutsutakse - esoteerikaks. Midagi läheb ajus teistmoodi ja sa hakkad nägema hoopis teist pilti. Meile räägiti püramiididest, pronksiajast ja raudrüüdest. Nende asjade tootmine nõuab aga - tehnoloogiaid. Umbes kuu aega tagasi ilmus Postimehes uudis, et Inglismaa teadlased on tulnud järeldusele, et 19 sajandi teaduse ja tehnikarevolutsioon pidi olema juba varem ja nad tõstid selle alguse 18 sajandisse ehk siis 100 aastat varemaks. Minu jaoks on see nüüd aastatel umbes 1750 ja see klapib paljude asjadega hoopis paremini, kuigi minu arust on see tehnika siin olnud - kogu aeg, aastatuhandeid, aga see selleks. 

Ehk siis see on nüüd tõestatud fakt nr 1. 

Ma olen püüdnud viimasel ajal leida mingitki aastaarvu, millal on toimunud suuremad muutused. Selleks peab alternatiiv otsima tõestusi ise, sealjuures kuulama ka teisi tõestajaid, kuid fakt saab olla selline, mis on peaaegu absoluutne. Nüüd olen ma saanud veel kahele faktile jaole ja kõik need eelmised lood on eeljuhatuseks olnud. 

Ma lugesin Jules Verne raamatuid, et sealt välja noppida just neid 1750  aastatel alguse saanud tehnilisi  kirjeldusi, mida pole tsensuur ära kustutanud. Ilmselt oli neid nii palju veel ja need ei tundunud Ohtlikud. Nüüd ei saa neid enam nii lihtsalt  ära kustutada. 

Fakt nr 2 on siis selline. Kõik inimesed teavad Jules Verne raamatut - 20 000 ljööd vee all. Enamus pole lugenud seda hiljuti ja põhjalikult. Mina lugesin sealt põhjalikult allveelaeva "Nautilus" tehnilist kirjeldust, mis on umbes 20 lk pikk. 

Nüüd ma käisin Tartu Kirjandusmuuseumis ja seal on avalik, kohapeal lugemise raamatukogu, kus on raamatuid juba enne aastat 1850. 

Ma leidsin sealt veel mitmeid Jules Verne ja G.H.Wellsi vanu raamatuid. Kõiki pole veel lugenud. 

Minu üllatus oli Megasuur, kui raamatukoguhoidja tõi mulle tellitud raamatu pealkirjaga - Meremadu ehk  80 000 wersta vee alt läbi. 

Kui uus raamat on umbes 200 normaalmõõtu lehekülge pikk, siis see on veel väiksema formaadiga ja ainult 31 lehekülge. Ma tegin neist pildid ja kodus lugesin. See lugemine aga tekitas sellise šokilaadse tunde, mida ei suuda veel siiani lahti harutada. Ma mõtlesin pikalt, et miks see raamat on nii lühike ja üüratult lakooniline. Tulid, nägid, tegid ja ei ühtegi pikka ilukirjeldust mitte millestki sellest, mis on uues raamatus. 

Ma tuletasin oma loogikaga vastuse. See raamat ilmus Eesti pinnale ilmselt prantsuse keeles. Palju oli sellel ajal prantsuse keele valdajaid ja palju lugejaid üldse, kelle haridus ja mõttemaailm oleks võimaldanud sellist ilukirjandust lugeda? Ja ilmselt oli siis üks mees, kes keelt valdas - tegi selles raamatust "referaadi", lühikese, konkreetse ja lihtsa.

 Kõik see oleks normaalne, kui sellest raamatust ei oleks tekkinud ühte küsimust. Ma võrdlesin vanu 1889 aasta ja tänapäeva erinevaid Verne raamatuid ja neis ei olnud olulisi erinevusi, väikesi tsensuure aga küll. 

Kuid siin on midagi pöörast juhtunud. Vana raamat erineb uuest põhimõtteliselt pea 50 % ja just nimelt tehnilised kirjeldused. 

Fakt nr 2 on siis selline - see raamat on mingil ajal totaalselt muudetud, võrreldes sellega kui anti välja esimene täiemahuline raamat. Mis aastal see võis toimuda, ei ole veel uurinud. 

Ma püüan siis nüüd kirjeldada kahe raamatu erinevusi. Uuema raamatu kirjeldused on liiga pikad ja huviline peaks ise lugema neid 20 lehekülge. 


Meremadu ehk 80 000 versta vee alt läbi. 






Mis sugune meremees, kes suurema laevade peal on teeninud, poleks mitte suurest meremaost kuulnud, mis maailma meres pidada elama ja mõnegi laeva vastu olla tulnud!   Hiljuti tõi Peterburgi pildizeitung "Vsemirnaja Illustratsia", kaks pilti sest suurest kollist, mis mõne sõnumete järel mitu tuhat sülda pidada pikk ja kehast kõige suurema laeva jämedune olema. 

NB!  Algus on samalaadne ja kuna ma panen siia lõppu ka gootikirjas leheküljed, siis saate ise lugeda (kes oskab). Võeti siis sõja laev, hopsti leiti tegelased, seigeldi erinevates meredes ja peaaegu hakkas lootus kaduma. Ühel hetkel nähti siis Merimadu ja selle kiirgavat silma. Lasti kahurist mürsk koletisele ja see lendas sealt rikošettiga edasi ja ei teinud midagi. Natuke mängisid "peituse mängu" ja "loom" ründas purjekat. Peategelased kukkusid vette jne kõik analoogiline.  Kapten Nemo korjas kolm merehädalist peale, anti süüa ja mõne aja pärast oli jutuajamine kapten Nemoga. Nad pidid jääma vangideks ja seega ei keelatud neil laeva peal käia ja uurida. Merealuse taimestiku kogust on kirjeldus napipoolne aga vot tehniline kirjeldus läheb nüüd pikemaks.  


Terve laev oli seest ja väljast rauast ehitatud ja sigari moodi tehtud. Keskmine tükk oli toru moodi ja võis kiirki viisi kokkutõmmatud ja väljevenitatud saada, et siis laeva suurendada ehk vähendada; suurendatud tõusis tõusis laev vee peale, kokkusurutud vajus alla, kui tarvis oli, koguni merepõhja peale; pealegi olivad mõlemil pool küljes väljapool vee kindlad kastid laeva külge ehitatud, kus see veeballast sees oli ja tahtmist mööda vee peale tõusmise tarvis tühjaks ehk põhjavajumise tarvis täis pumbatud võis saada. 

NB! Siinkohal tahan ma kahte asja seletada. Vanasti kirjutati ühele lehele peaaegu alati umbes kolm lauset. Ei tea mina, miks see nii oli ja tänapäeva inimesel läheb lause esimene osa juba meelest. Sellele on ka seletus. Varem oli inimeste aju ja mõistmine teine. Tänapäeval on inimesed Klippmõtlemisega ja nad oskavad aru saada vaid lihtlausetest. Ja teine kummalisus on see, et kui mõnda inimest "kummastab" minu kirjutamise stiil, siis sellest ongi see tekkinud. Ma olen lugenud "liiga palju" vana kirjandust ja vanas kirjastiilis - kus tegusõnad lause lõppudesse Pandi. Selline on ka minu stiil tihtipeale. 


Ilmaasjata vaatasivad ja otsisivad vangid aurukatlaid taga, mis ommetigi masinat pidi ümberajama. See aga ei polnud aurumasin, vaid gaasimasin. Ta ajas üht kruuvi (sõukruvi) ümber, kellel nii sugune valu taga oli, et laev kolm korda nii ruttu jooksis, kui veepealne. Katlaid polnud see pärast koguni olemaski, vaid üks neljakandiline, veikene raud kast, kus see vägi sünnitatud sai, mil viisil, see jäi professoril kaua aega üheks saladuseks, kuni ta seda viimaks kogemata ülesleidis. Üks masinatöömees tuli punkti peal igal neljandamal tunnil senna raud kasti kallale, pigistas ühe naelapea peale; üks veikene dekkel kargas lahti ja ta lükkas ühe üheksa kuubiktolli suuruse neljakandilise kastikese senna auku, pani dekli jälle kinni ja läks oma teed. Masinal oli nüüd jälle nelja tunni peal jõudu taga. Terava mõistusega prohvessor sai peagi aru, et kastikese sees üksnes kindlat söehapatust (süsihappe gaasi või hapet) võis olla, mis suure kasti sisse pandud, alalise 16 kraadi Reaumur temperatuuri  läbi gaasiks muudetud sai ja nõnda masinat ümber ajas.  

Réaumuri skaala – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia (wikipedia.org)

Kuda kapten Nemo enesele seda kindlat söehapatust valmistas, pole prohvessor ilmaski teada saanud ja see pärast meie ka mitte. Selle üleshoidmise koht oli alati lukus, üksnes nii palju võis porhvessor teada saada, et sealsees jääd oli, mis hapatust 100 graadi külmaks pidas, nõnda, et masina täitja töömees üle ja üle kasuka sisse mässitud, nagu üks eskimo sealt seest välja tuli. Peale selle imelise masina oli veel elektrisestit selle laeva peal ammetis. Telegrahvitraadid läksivad laevalae all igale poole. Kõlistamiseapparatid olivad igal pool ja võis iga madrus kommandandi käskusid otsekohe telegrahvi pealt lugeda ja kohe täita, sest need kõik olivad kirjutamistelegrahvid. Kirja ennast ei osanud meie vangid mitte lugeda, sest et nii hästi telegrahvikirjad, kui ka madruste keel Nemo enese väljamõeldud oli. Kõik laevakambrid saivad elektri tule läbi valgustatud. Keskmise osa mõlemil pool külles oli üks pikergune ümmargune aken, kus üks paks kristallklaas ees, ja kelle ees veel tugev raudplaat kinnipanemise tarvis oli; sisepool põles selle taga elektri tuli, mis kaugele vee alla valgust andis. See`p see merekolli silm oligi, mis Lincolni peal kõige esite nähti. 

Kapten Nemo ei olnud mitte nii suur inimeste vihkaja, kuda vangid esiti uskusivad, vaid selle vasta kutsus ta neid sagedaste oma kajutisse aega viitma. See kajut oli terve laeva kõige enam imekspanemise väärt. Seal oli üks väga kena biblioteek, toredad pildid ja suured peeglid kaunistasivad seinu; toredad wotograhviad veealustest korallikasvudest, elektri tulega sünnitatud (eksole, veealune kaamera elektrilise valgustusega), olivad näha, kui ka nurjatu suured perlid kuld jalgade peal, mis kaptein ise kõik oli leidnud. Seda arvamata rikkust nähes ei saanud prohvessor imekspanemise pärast sõnagi suust välja. 

Kaptein mängis üht toredat harmooniumit, kelle kast perlmutterkoorest ja jalad punasest ja valgest korallist olivad tehtud. See harmoonium oli ise laeva peal tehtud, sest Nemol oli õnneks olnud, ühe hukkaläinud laeva pealt üht meremeest ära päästa, kes orlimeister oli, Euroopast Ameerika maale tahtis minna ja nüüd oma elu merepõhjas pidi lõpetama. Harmooniumi viled olivad selgest, puhtast hõbedast tehtud selle tarvis hõbelatid võetud, mis Nemo ühe põhja vajunud laeva seest oli leidnud. Lõõts oli hülgenahast tehtud.  

NB! Edasi on üsna sarnane kirjeldus kuidas Nemo selle laeva kuskil üksikul saarel tükkidest kokku pani ja ringi rändas. Mingit juttu India rikkurist, kes kättemaksuks inglise laevu põhja laskis pole juttugi; ja ammugi veel Verne esialgsest variandist - poola aadikust, kes samuti vihkas "kedagi või midagi", millest kirjastaja keelas kirjutamast, poliitilistel põhjustele. Hoopiski oli selline variant. 

Et minu laeva meremaoks peetakse ja viimasel ajal sagedamini kui muidu nähtud on, tuleb sest, et mina ühte Inglis laeva otsin, kelle kaptein minu verivaenlane on, ja keda lootsin kätte saada, kui ma ennast Teie laeva läbi leidsin, petetud, mis läbi ma Teiega tuttavaks sain. 

NB! Nüüd üsna kiiresti ehk lühidalt jõudsid-sõudsid nad kuhugi "pärapõrgusse" korallimetsa ja lähevad jahile.  

Kuda panivad nad nüüd kolmekesi imeks, kui kaptein Nemo kolm tuukririiet kajutisse saatis, selle tähendusega, ennast nüüd jahi tarvis valmis panna! Kui nad nüüd valmis olivad, iseliikuv apparaat selja peal, kus kokkupressitud luhvt hingamise tarvis sees oli, ja tuulepüssid kaasa võtnud, mis elektriga leatud klaaskuulidega lasti, kelle kõige vähem haavamine kohe surmav oli, astus see selts kapteini juhatuse all merepõhja peale, kus kõva liiv oli. Ehk küll neil rasked tinatallad all olivad, siiski oli neil lausaldase põhja peal kerge käia. 

NB! Siis nad jahtisid - merehämmelgat, millel olid "käsivarre jämedused" jalad ehk ilmselt siis Hiidkalmaar. Siis kohtasid nad kolme haikala. Hiiglasuurt - Tintorerat (???). 

Tintorera (hai) – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia (wikipedia.org)

Nemo seletas nüüd, et üks neist kaladest üsna hõlpsasti kolm meest kõige tuukriaparaatidega ja luhvtipumpadega võiks äraneelata.  Esiteks on juba kummaline, et - kas tõesti seletas Nemo seda vee all tuukriülikondadel olevate sidevahenditega??? Ja kas siis olid nii suured need  Imeloomad?


Selle kuulil, mis minu püss laseb, on niisugune kiirus, et lahke luhvti ( välisõhus) sees ta oma märgi enne kätte saab, kui püss lahti läheb; siin 60 sülla sügavuse veepigistuse all on ta kiirus muidugi vähem. Teie olete vist uskunud, et Teil tuulepüssid (suruõhupüssid) käes on, minu herrad, see aga ei ole tõsi; meie püssid on minu väljaarvatud ja on söehapatuse ja elektri tagalaadimispüssid, keda pealmaailmas veel ei tunta. 

NB! Kui ma seda lugesin, siis ei tulnud mõtet aga trükkides viskas pildi ette, tõestada ei saa, aga - mis on Pronkskahurid. Laetavad, kas siis eest näiteks, mingi konteiner kemikaale, tagant elektrijuhtmeid pidi särtskas anda. Täpselt sellised olid ka mu fotod Uppsala linna lugudes, kus kahuritel on peenikesed keermed taga otsas. 

NB! Ja nagu muuseas järgmine lause, mille peale kuulus-tark "prohvessor" ei liiguta kulmugi. 

Loodis püsti korallisambad näitasivad üht siksakilist teed, nagu inimeste kätega tehtud treppisid, kust kaudu meie jäägrid üles astusivad. 


Äkitse sai nende sõiduriist ühe tugeva müksu ja istus nüüd Torres-uulitsas Guebaroari saare juures kaljukünka otsa kinni, nõnda, et lahti saamise peale nii pea põlnud mõeldagi. 

NB! Ja tekibki küsimus, et kuidas see allveelaev liikus "tuulekiirusel" vee all? Veealused kaardid, pluss maapealsed kaardid ja pole lootustki, et kogu maailmamere sügavuskaarte olemas oleks. Aknad olid ka külje peal. No on ikka "fantaasia", või pole see mitte. Olid kajaloodid või sellelaadsed seadmed? 


Nemo teadis veel teist nõu. Esiteks saivad kõik veega täidetud kastid tühjaks pumbatud; siis tuukrite läbi hüdrauli pressid (??!!) laeva mõlemi poole külge pandud; kõik need toimetamised vältasivad mõned päevad. 


Vaevalt olivad need laeva platvormi peale pääsenud, kui metslased ka sinna peale ronisivad. Nemo oli juba enne ühe elektri batarei valmis laadinud ja sel silmapilgul, kui metslased raud platvormi peale astusivad, lasi ta selle lahti, nõnda, et need hirmsa nägudega üles lendasivad. Prohvessor Arronax oli üsna kohkunud selle elektri teo üle. 


NB! Nüüd läheb kirjeldus jälle erikummaliseks ehk kas Pariisi muuseumite juttu uskuda või mitte. Usu siis neid geograafe (eelmisest raamatust). 


Viimaks saivad nad lõuna polarkreisist ( tundub termin polaarjoon) mööda ja jõudsivad jäämeresse. Siin puges Nautinus põhja, kuni jääd enam tüliks ees ei polnud. Siis läks ta sõit jälle otsekohe lõunapoli poole. Kui mõne päeva pärast luhvti puudust laevas tunda oli, tõusis ta äkitse vee peale ja ennäe - lahtine ilma jääta polaarmeri oli käes!!  

NB! Trillalla, mis nüüd. Lõuna poolus on ilma jääta???


Ühel pool külles oli kaunis madala ja rohelise sammaldega kaetud kindel maa näha. Merelõvid, merehobused ja hülged kükitasivad tuhandete kaupa ranna ääres, ei hoolinud Nautilusest, ega neist inimestest, kes seal olivad. Ehk küll päike ennast veel ei tahtnud näidata, sest lõunapoli pööripäev ei olnud veel käes, ommetigi astusivad nad maale. Viimaks kolme päeva pärast lõuna ajal, kui ta ju kaua enne oma joonest oodata oli tõusis tuline päikeseratas üles. Prohvessor oli juba oma instrumentid valmis pannud ja hakkas nüüd päeva seisu kohta mõõtma. 

"Lõuna!" hüüdis prohvessor. 

"Lõunapol!" vastas kaptein Nemo ja istutas ühe must plagu, kus peal kuld N oli, senna kontinendi peale, kuhu kellegi inimese jalg enne põlnud saand. Vee temperatuur oli 10 gradi soe, luhvti temperatuur aga 10 gradi külm. Kui nad kõik sugu taimi, mis võimalik oli saada, hulk lindu ja mune olivad kaas võtnud, käskis Nemo ära reisida. 


NB! Natuke ka kaartide teemast, mis järgmises loos tuleb. Ka siis on kirjeldus - kronomeetritest ehk siis kelladest. Ilma kellata merel ei purjeta!!!!


Kronomeetrite järele rehkendatud, keda laeva peal pool tosinat oli, ja mis nii head olivad, et nad kõik kuus ühtlasi karva pealt ühte aega näitasivad, pidivad nad juba Atlantia okeanis olema; Nautilus sai see pärast veepinna peale tõstetud, kõrgus mõõdetud ja õige, 70 laiusegrad oli praegu mööda läinud. Ses sõidetavas meres oli ommetigi parem, jälle vee alla pugeda, ja 100 sülda sügavas nad nüüd ekvaatori alt läbi, tüürisivad Golhvi merejõkke, ja sellega piki Ameerika randa kuni Labradori  randa. 


Vangide palumise peale sai Atlandi telegrahvitraat, mis Amerikat Europaga ühendab, ülesotsitud ( nagu nõel heinakuhjast???). Nemo viitis siin oma aega depeshide kinnitabamisega (teadete). Ta lasi nimelt ühe juhatusetraadi selle Atlandi telegrahvitraadi külge kinnitada, mis viis teise otsa jälle oma telegrahviaparaati külge, ja imekspanne sai meie selts kuulda, et Prantsuse riik Saksamaaga sõjas oli. Depshe oli nõnda: "Prantsus

e sõjavägi Sedani linna all vangi võetud Napoleon on ennast Preisi kuninga kätte äraandnud ja on Wilhelmshöhe lossi peale Saksa maale vangi viidud."


Seitse kuud olivad nad nüüd Nautiluse peal olnud, olivad kõik mere organismused mitme suguste kliimades tundma õppinud; molluskite ja koortega elajate riiki; kõik karva pealt teada saanud ja studeerinud; tõusu ja mõõna olekut kõige sügavamas sügavuses, merejõgesid, merepõhja loodust, merevee kemika loodust ja tihedust kõik suguse instrumentidega mõõtnud ja kõik üleskirjutanud, lõunapoli juures käinud; kas see pidi pealtmaa teadusele kaduma minema?

NB! Noh ja lugu lõppes hoopis teistmoodi. Vangid sai laevalael oleva paadiga ühel ööl putku panna. 


Kes oskab lugeda ja kui eriti hästi ei näe, sest mõni pilt on udusem, tõmmake pilt arvutisse ja seal saab zuumida. 







Siin kohal tekkis apsakas. Kaks lehte sai topelt ja kaks jäi puudu. 





















Nüüd ma kirjeldan mõnda kohta uuemast raamatust, kus jutt on hoopis teistmoodi. Aga niikaua kui ma seda teen lugege raamatut.   


esmaspäev, 6. mai 2024

VIIS NÄDALAT ÕHUPALLIGA





Raamatu eessõnas märgitakse, et see tõi Jules Vernele esimese kuulsuse ja ma ei vaidlegi vastu. Kelle aega ja seiklusjanu jätkub lugege seda raamatud. 
Tobedusi ja ebaloogilisusi on seal küll ja veel aga hea lugu. Panen siia vaid mulle silma jäänud tehnilised kirjeldused. 

See uljas maadeavastaja kavatseb õhupalliga ületada kogu Aafrika, idast läände. Reisi lähtekohaks oli idaranniku lähedal asuv Sansibar saar. 
Pärast pikka peamurdmist ühendas Fergusson nupukalt kahe õhupalli eelised. Ta ehitas kaks erineva suurusega õhupalli ja asetas ühe teise sisse. Välimises õhupallis, millele jäid mõõtmeteks horisontaalidiameetris viiskümmend jalga (jalg = 1m jagatud kolmega) ja vertikaaldiameeter seitsekümmend jalga. nii sai ta sferoidi, mille maht ulatus üheksakümne tuhande kuupjalani. 
Siis sisemise palli mõõtmed olid nelikümmend viis jalga ja vertikaalne kuuskümmend kaheksa jalga. Seega oli sisemise palli maht ainult kuuskümmend seitse tuhat kuupjalga. 
See pidi ujuma teda ümbritsevas gaasis, ühest pallist teise avanes ventiil, mis vajaduse korral lubas neid omavahel ühendada. 
Mõlemad aerostaadid ehitati tugevast Lyoni taftist, mis oli kaetud gutapertšiga. See kummi-vaigune aine on täiesti läbitungimatu, seda ei kahjusta happed ega lase ta gaasi läbi. 
Ülemisel poolusel oli taftikiht kahekordne, sest peaaegu kogu surve mõjub sinna. See kest võis gaasi kinni pidada ükskõik kui kaua. 
Mõlemad pallid kaalusid kokku tuhat ükssada kuuskümmend naela (nael = 0,453 kg). Lisaks korv ja muu varustus seitsesada naela. 
Kaasavõetavateks instrumentideks olid: kaks baromeetrit, kaks termomeetrit, kaks kompassi, üks sekstant, kaks kronomeetri, üks kunstlik horisont 
(NB! On keegi midagi kuulnud sellisest?), ka kiiker kaugete ja ligipääsmatute objektide avastamiseks.
 (NB! Mulle meeldiks küll selline vahva viimati nimetatud "kiiker"). 
Kolm meest ligi 4oo naela, kaks palli 1100 naela, gondel ja võrk 280 naela, ankrud ja instrumendid , telk ja majapidamisriistad190 naela, toiduained, kohv ja brändi 386 naela, vesi 400 naela, aparaadid 700 naela, vesiniku kaal 276 naela, ballast 200 naela ehk kokku "täpselt" 4000 naela (ehk kaks tonni).  
Aurulaeva "Resolute`i" trümm kohandati aerostaadi paigutamiseks ümber. 
Pardale viidi kümme tonni (NB! kõik ühikud on pidevalt segi nagu pudru ja kapsad) väävelhapet ja kümme tonni  vanarauda gaasilise vesiniku tootmiseks. 
Gaasi valmistamiseks mõeldud aparaat, mis koosnes umbes kolmekümnest vaadist, paigutati trümmi põhja. 
NB! Ma ei ole eriliselt tugev keemias aga tekib küsimus - milliste anumate sees transporditi väävelhapet. Klaas kõlbab, metall vist mitte, puu tünnid on kah kahtlane. Äkki oli siis mingi "bassein", mis vooderdatud sellise - imekummi kihiga. Mine võta kinni. 

16 aprilli hommikupoolikul viidi õhupall Sansibari ranna suurte puude vahele. Kaks kaheksakümne jala kõrgust masti pandi püsti teineteisest niisama suure vahemaaga, nende otsa kinnitatud plokkide abil oli võimalik aerostaat trossidega üles tõsta, sellal oli ta õhust tühi. 


Sisemine pall oli kinnitatud välimise õhupalli tippu, et ka see üles tõsta. 

17. kuupäeva jooksul pandi paika aparaadid gaasi valmistamiseks ja mõlemad aerostaadid täitusid täpipealt ettenähtud gaasihulgaga. 
See operatsioon algas järgmisel ööl kella kolme paiku ja kestis peaaegu kaheksa tundi. 

NB! Siinkohal märkan ma pidevalt neid kellaaegu, kus alati midagi tehakse või sõidetakse nt hobuvankritega - Öösel. Kuidas? 
Õhupalli täita nt lõkke või "küünlavalgel"???
 Vesinik ja küünal???? 
Siinkohal meenutan ma heldimusega, kuidas eeposes Kalevipoeg sõitsid Vana Kalev ja Linda öösel saaniga - "hõbesõle valgel". 

Õhupallis oli veel lisa "põleti" (NB! vesinik ja põleti samas massinas?). 
Päikesekiired tulid põletile appi ja siis gaas paisus üha. 
"Victoria" tõusis 2500 jala kõrgusele. 
Kahe tunni pärast otsustas doktor laskuda madalamale. Ta vähendas leeki põletis ja varsti laskus pall maapinnast kolmesaja jala kõrgusele. 

"Kas me öösel ei sõidagi", küsis üks reisimeestest. "Ei, kui vähegi võimalik, sest kui Aafrika ületame, seda on tarvis ka näha." . 
"Siiamaani pole meil küll millegi üle kurta, peremees. Kõrbe asemel maailma kõige ülesharitum ja viljakandvam maa! Uskuge siis veel geograafe!". 

NB! Ja paljud ei oska siis lugeda ridade vahelt, mida sellel ajal teati isegi Pariisi raamatukogudes, kust Verne oma tarkused kogus???

Doktor tegi selle kindlaks, vaadeldes kuud ja uurides suurepärast maakaarti, mis talle teejuhiks oli. Kaardile tehtud märkide järgi leidis ta, et nende teekond oli katnud kaks laiuskraadi ehk sada kakskümmend miili lääne suunas. 

Doktori hääl jõudis vaevu kaaslaste kõrvu; kuid välgusähvatuste keskel nägid nad tema rahulikku nägu; ta vaatles aerostaadi võrgu peal tantsisklevaid Elmo tulede tekitatud fosforrestsentsinähtusi.
 Veerand tunni pärast oli see äikesepilvede vööndist väljunud; elektrisädemed sähvisid sellest allpool, nagu oleks gondli küljes rippunud ilmatu suur ilutulestikukroon. 

Fergusson suunas oma võimsa valguskiire ( NB! vot siis ilma elektrita ajastu) mitmele poole ja peatas selle siis kohal, kust kuuldus hirmukarjeid. 

NB! Nende õhupallis kasutati keemilist seadet, mis tegi veest lisa vesinikku ja seega oli vesi eluliselt vajalik, eriti kui pidi valima, kas kasutada seda viimast piiska õhupalli jaoks või inimeste janu kustutamiseks. 

Lõpuks sai gaasi toitev vesi otsa; gaasi juurdevoolu lõppedes leek kustus; gaasipõleti lakkas töötamast ja "Victoria" tõmbus kokku ning laskus tasakesti liiva peale. 

NB! Doktor läks veepuudusel seda otsima ja siis on raamatus selline tekst. 

Ta kõndis mitu miili lääne suunas ja ta vaim hakkas juba karastuma, kui ta korraga tundis peapööritust. Tal oli tunne, nagu oleks ta kummargil kuristiku kohal. Ta tundis põlvi nõtkuvat; see ääretu üksindus tekitas hirmu. Ta oli matemaatiline punkt, lõpmatu ringi keskpunkt, see tähendab, ta polnud mitte midagi. Doktorit haaras äravõtmatu hirm. 

Lõpuks siis lõppes kõik hästi. 

Doktor Fergusson esines Kuningliku Geograafia Seltsi lahtise istungil ettekandega oma õhuekspeditsiooni kohta ja ta mõlemat kaaslast autasustati kuldmedaliga, mis oli ette nähtud 1862 aasta kõige tähelepanuväärsema uurimisreisi äramärkimiseks. 


Verne kasutas sama kirjeldust ka Saladuslikus saares, kus reisumehed pääsesid sedamoodi, et lõikasid ka gondli maha ja rippusid võrgu küljes. Ega head motiivi võib mitmeid kordi kasutada.


Vot selline väike kokkuvõte raamatust, mis seob teaduse ja tehnikarevolutsiooni aega  (mille teadlased on nüüdseks nihutanud 100 aastat ettepoole ehk aastasse 1750) ja Maakaartide lugusid.  
Ja jääb üle vaid imestada, millest meile koolis räägitakse 18 sajandi keskpaigast - peaaegu Pime Keskaeg. 


Võib arvata, et Juuliuse ajal olid juba veidi paremad kaardid kui see Mercatori Aafrika kaart aga Mercatorist teen juttu ka järgmises loos.