MEETER

Ajaloo uurimine ehk kogu see informatsioon, mis on olemas ja selle Analüüsimine on hiigla keeruline ehk aeganõudev. Enamus maailmas liikuvast ajaloost on lihtsalt kirjeldused ja kui need kirjeldused ei ole enam loogilised, siis tekivad nn Vandenõude uurijad. Enamasti koguvad nad infot paljudest kanalitest ja ajapikku läheb kogu see kompott nii "uduseks ja uskumatuks", et tekib kaks võimalust. 

Visata kogu see uurimine nurka ja vahest harva edasi kiruda,  või siis  hakata uurima süstemaatiliselt ja leida mingidki loogikad või tõestused. 

Hästi lihtne on kuulata erinevaid teoreetikuid või ka praktikuid ja neilt kuuldud infot lihtsalt  "edasi rääkida". Aga enamus sellest infost on - kallutatud või siis isegi peapeale pööratud. 

Mina näiteks kuulan absoluutselt igat masti informatsiooni, olenemata sellest kui ulmeliseks või esoteeriliseks see läheb. 

Ja aegajalt lähevad teemad hoopis teaduslikemaks või siis Analüütiliseks. 

Selle loo ajendiks on jälle üks Jules Verne raamat.

 Ma tõesti ei tea "millal need ükskord otsa saavad". Tunduks justkui toodaks matrix neid riiulitele aina juurde. Mul justkui kuskilt ajusopist meenub, et ma olen seda lugu mitmekümneid aastaid tagasi lugenud või siis väga sarnast raamatut. 

Varem lugesin ma neid raamatuid kui - Seiklusjutte maalt ja merelt. Nüüd on aga igas raamatus - võimatus võimatuse otsa. Ma panen siia fotod tekstist, sest neid ümber trükkida pole mingit mõtet, sest selleks peaks minema analüüsiga väga kaugele.

 Küsimus on ajajärkudes ja kuidas mingid lood tekivad. 

Meil nn alternatiiv-ajaloolastel on üks Fundamentaalne küsimus olnud eetris juba väga palju aastaid. Kuidas ehitati hooneid ja loodi tehnoloogiaid kui ei olnud - Mõõdulinti. Ehksiis ülemaailmselt standardiseeritud süsteemi. 

Mul on reisidel jäänud tegemata üks uuring, mida hakkan tulevikus tegema. Ma pole kohanud ühtegi uurijat, kes oleks käinud maailma erinevates riikides ja  mõõtnud mõõdulindiga näiteks akna ja ukse avasid. Kuna ma olen palju aastaid tegelenud palkmajadega, siis ühtegi hoonet ei saa ehitada kui sul pole Mõõdulinti. Akna-ukse tootja ei saa neid valmistada kui maja, lossi või kindluse ehitaja ei oska maja projekteerida. Lihtsalt pole mingitki võimalust ehitada ühtegi Tehnoloogilist hoonet ilma projektita. Kui nüüd mõõta erinevates riikides nn "iidsemaid hooneid" ehk losse, siis peaks selguma, kas neis on olnud standardseid mõõte. 

Teema nr 1.

Kõikides Jules Verne raamatutes pole mitte mingit pistmist - Venemaaga. Sellel ajajärgul ei olnud enam Slaavlaste maad. Oli, aga hoopis teistmoodi ja see pole selle loo teema. Sellel ajal oli ilmselt paar tsivilisatsiooni, kes "madistasid omavahel".  Jules Verne oli prantslane. Kogu Peterburi eliit oli prantsuse meelne ja keelne. Kas Inglise kuningas ja Vene tsaar olid vennad või "ajalooline peegeldus", see pole kah selle loo teema, aga nad olid kõik omavahel sugulussidemetes. Kõik Verne raamatud on tsenseeritud ja mittesobiv välja roogitud.

Teema nr 2. 

Kõik selle aja raamatud on kirjutatud sellise stiiliga, et võetakse üks või mitu - tehnilist teemat ja selle ümber kirjutatakse juurde seikluslugu, et oleks põnev. Enamus inimesi ei loe tehnilisi kirjeldusi ja eriti neid, mis ei sobitu tollesse aega ja ei sobitu ka praegusesse mõistmisse. Kõik need elektrilised ja muud mehaanilised kirjeldused, näiteks need lendavad, ujuvad ja sukelduvad masinad.   

Teema nr 3. 

Mitte ükski lugeja ei vaeva ennast Kujutluspiltidega - kas selline info võis üldse olemas olla ja kui oli, siis kuidas ja millisest infoallikast. Verne võtab enamus oma tehnilisi kirjeldusi Prantsuse arhiividest või raamatukogudest. 

Ma panen võrdluseks mõned klassikalised teemad, mis ei sobitu omavahel üldse kokku. 

1. Püramiidid, lossid ja kindlused ning nende ehitajad meislite, haamrite, nöörijuppide ja muu primitiivse ehitustehnoloogiaga. 

2. Metallurgia ehk kuld, hõbe, vask, pronks ja nende tootmine "saviahjudes", katseeksituse meetodil, ilma keemia ja füüsikata. 

3. Laevade tegemine ja seiklemine maailmameredel - ilma kaartideta. Ja üldse kaartide valmistamine, joonistamine, trükkimine ja üle maailma levitamine. Siia juurde kuulub ka raamatute trükkimine ja gravüüride tegemine, üldse gravüüride tootmine ja raamatuformaadiga lehtedele trükkimine.

4. Maa-alused linnad ja käigud ning nende tegemiseks vajalike, triljonites kogustes, punaste telliskivide tootmine.         

Ja kui neid teemasid edasi arendada, siis saab neid palju. 

Ja nüüd selle raamatu teema. 

Mõõdulint. 

Enne selle raamatu lugemist ma lihtsalt "aasisin" ja tögasin seda - mõõdulindi teemat aga nii lihtne see ei ole. 

Me teame siiani "raudpolt kindlalt", et kõik ehitised ehitati vot selliste mõõtudega. 

Mina isiklikult pole iialgi mõelnud selle peale - kas nende mõõtudega on tehtud ka Matemaatikat? Tehteid?  

Briti ühikusüsteem – Vikipeedia (wikipedia.org)

mil ehk thou (tuhandik tolli)	mil		0,0254 mm
liin, line		100 mil	2,54 mm
toll, inch	in, "	10 liini	2,54 cm
jalg, foot	ft	12 tolli	30,48 cm
jard, yard	yd	3 jalga = 36 tolli	91,44 cm
chain	chn	22 jardi = 66 jalga = 792 tolli	20,1168 m
furlong		10 chn = 220 jardi = 660 jalga = 7 920 tolli	201,168 m
miil, mile	mi	1 760 jardi = 5 280 jalga = 63 360 tolli	1 609,344 m

Eksole kummaline aga vot ongi tehtud. Kui keegi viitsib mind abistada ja suudab kuidagi Googeldada - kuidas arvutati nende nn Inglise mõõtühikutega. Tunduks kuidagi vahva veidi aimu saada kuidas leiti mingeid nurki või valemeid küünarde ja jalgadega. Naljakas mõelda ja reaalselt arvutada. 

Aga millegipärast pidi nii pingsalt vaeva nägema mingi Ühtse süsteemi leiutamisega ehk - meetri väljamõtlemisega. Miks pidi selle seostama nii absurdse  mõõduga nagu üks osa maakera meridiaanist. 

Kuidas said erinevate maade nn teadlased ehk ka nn astronoomid arvutada välja "midaiganes" teaduslikke värgendusi kuni kosmoseavarusteni välja, kui neil kõigil oli eri maades, erinevad mõõtühikud. 

Raamatus fantaseeris Verne, et Vene-Inglise ühisekspeditsioon mõõdab Ülitäpselt ära teatud pikkuse tühjas aafrika savannis, ühel kindlal laiuskraadil. Ja siis kolivad nad edasi Venemaa samale laiuskraadile ja seal mõõdavad samuti tühjas ja siledas stepis, samal laiuskraadil, täpselt sama maa. Sellega nad leiaks selle murdosa meridiaani pikkuse ja saaks - leida Meetri. Miks kahes kohas?

 Sellepärast, et Maakera pole ümmargune, vaid ellipsoid ehk pooluste kohal on see kokkusurutud ehk mitte kera. 

Meetri mõõtmine oli riikide vaheline Saladus. 

 Mõõta ära 57 000 "kopikatega" sülda????

Küll on süllad ja siis jälle meetrid? Mida nad siis mõõdavad????

Joonlaual oli - kümnetuhandik sülla jaotus. Noomaiteaaaa? Mis trikiga teha metallile selline jaotus, et saaks mikroskoobiga uurida. Millise metallitöötlemise seadmega seda teha????

Kõik käis "triljondiku täpsusega" aga ka Silma järgi???

Väike selgitus. Noored mehed ei teinud katseid Aja sekunditega, vaid Meridiaani kraadi sekunditega. Aga olid ikka täpsed kutid küll. Kuus koma kohta kraadist????  Ja - Suur aafrika kaart oli neil kah juba olemas!!!! 

Ühesõnaga oli seal ka kirjeldus kuidas juba - Vana Püttagoross arvutas keppide ja nööridega 2000 aastat tagasi meetrit välja. 

Meetri etümoloogilised juured on kreeka verb μετρέω (metreo) ((I) mõõta, loendada või võrrelda)^[11] ja nimisõna μέτρον (metron) (mõõt)^,[12] mida kasutati füüsiliseks mõõtmiseks, poeetiliseks meetriks ja laiendusena mõõdukuseks või ekstremismi vältimiseks (nagu "mõõdetakse teie vastuses"). Seda kasutusala leidub ka ladina keeles (metior, mensura), prantsuse keeles (mètre, mesure), inglise keeles ja teistes keeltes. Kreekakeelne sõna on tuletatud proto-indoeuroopa juurest *meh₁- 'mõõtma'. Moto ΜΕΤΡΩ ΧΡΩ (metroo chro)

Kui ma googeldan, siis seal on hoopis teine "meetod". Mõõta ekvaatorist Põhjapooluseni.

Meeter – Vikipeedia (wikipedia.org)

 Lagrange, Laplace, Monge ja Condorcet –, et uus meede peaks olema võrdne ühe kümnemiljonilise kaugusega põhjapoolusest ekvaatorini, mis määratakse mõõtmiste abil piki Pariisi läbivat meridiaani.

Halleluuja, kui nad ei saanud maismaalgi nii täpselt neid pikkusi mõõta ja peab kogu aeg arvestama tuhande erineva muutuva oluga, nt temperatuuriga, et mõõtjoonlauad ikka paisuvad ja tõmbavad kokku. Siis mis nipiga nad mõõtsid maismaal ja Põhja- Jäämeres neid pikkusi, mis imeriistadega. 

Observatooriumid  ja maakaardid.  

Meridiaane ei saa mitte kunagi mõõta ilma Observatooriumita. Mitte kuidagi ei saa aru, miks on neid  O - meridiaane olnud nii palju. Küll on need Inglismaal, Prantsusmaal ja Venemaal.  

Iidsete maakaartide analüütikud on leidnud aga totaalse võltsingu. Kui vanadel nn Marcatori kaartidel on erinevad O meridiaani asukohad, siis need peavad läbima kindlasti Observatooriumi. Kuid on leitud kaarte, kus O meridiaan läbib punkti, mis asub Islandi juures aga seal, selles kohas, polegi üldse maismaad. See on Islandi kõrval meres, seega kõik sellised kaardid on juba teaduslikus mõistes totaalsed võltsingud. 

Meeter. 

Lugedes seda kirjeldust meetri "leiutamisest", jõutakse lõpuks ikkagi Ulmesse ehk Kosmoloogiasse. Miks pagana pärast on vaja siduda "kõige täpsem" mõõt kosmiliste või siis ka keemiliste "mõõtmetega", kui juba ammuilma tehti lihtsalt üks "värvilisest metallist"  etalon-latt, pandi see kuhugi paika ja kõik Mõõdulindid tehakse selle järgi. 

Sel ajal määratleti mõõtühikud esmaste standarditega ning pikkusühikute õiguslikuks aluseks olid unikaalsed artefaktid, mis olid valmistatud erinevatest sulamitest, millel olid erinevad laienemiskoefitsiendid. Sepistatud rauast valitseja, Peruu Toise, mida nimetatakse ka Toise de l'Académie'ks, oli Prantsuse toise'i esmane standard ja meeter määratleti ametlikult rahvusarhiivis säilitatava plaatinast valmistatud esemega. Lisaks viimasele valmistas Étienne Lenoir 1799. aastal veel ühe plaatina ja kaksteist meetri rauastandardit.

Miks jõuab alati igasugune vandenõu Kosmoloogiasse. 

1/10000000 osa kvadrandist piki meridiaani, mõõtmine Delambre'i ja Méchaini abil (443.296 joont)	1795	500–100 μm	10−4
Esimene prototüüp Mètre des Archives plaatinaplaadi standard	1799	50–10 μm	10−5
Plaatina-iriidiumi baar jää sulamistemperatuuril (1. CGPM)	1889	0,2–0,1 μm	10−7
Plaatina-iriidiumi baar jää sulamistemperatuuril, atmosfäärirõhk, mida toetavad kaks rulli (7. CGPM)	1927	mujal liigitamata	mujal liigitamata
Hüperfiinne aatomi üleminek; 1650763,73 valguse lainepikkust määratud üleminekust krüptoon-86-s (11. CGPM)	1960	4 nm juures	4×10−9[146]
Valguse poolt vaakumis läbitud tee pikkus 1/299792458 teine (17. CGPM)	1983	0,1 nm juures	10−10

 See on siis - Meetri määratlused alates 1795^{. aastast}

Mis mõttes pidid nad "joonlauaga" savanni mõõtma, kui juba oli kosmoloogia olemas?????

Teemaks on seega - inimese areng. Kui vaadata kõiki neid vanema aja tehnoloogiaid, teadlasi kes olid nõus seal savannis meetrit mõõtes isegi surma saama, kogu seda "tehnoloogilist vaimustust", siis selgub, et mingid põhjusel tahetakse - Inimese arengut tagasi viia. 

Pariisi meridiaanikaare mõõdistamine võttis aega üle kuue aasta (1792–1798). Tehnilised raskused ei olnud ainsad probleemid, millega maamõõtjad pidid Prantsuse revolutsiooni tagajärgede kramplikul perioodil silmitsi seisma: Méchain ja Delambre ning hiljem Arago vangistati nende uuringute ajal mitu korda ja Méchain suri 1804. aastal kollapalavikusse, millesse ta nakatus, püüdes parandada oma esialgseid tulemusi Põhja-Hispaanias. Vahepeal arvutas Prantsuse Teaduste Akadeemia komisjon vanemate uuringute põhjal esialgse väärtuse 443,44 lignes.

Degradeerume.  

Küsige tavalise inimese käest - mida sa tahaksid teha ja millega pühendunult tegeleda. Nad ei oska mitte midagi vastata. Inimene on viidud sellisele arengutasemele, et peale nn Igapäeva tegevuste ehk Töölkäimise, ta ei oskagi enam midagi tahta ehk unistada- teostada. 

KOLUMBUSE LAEVAPOISS

 

Lugesin mitmeid raamatuid ja enamuses ajaloolisest vaatevinklist. Enne kui neist räägin, tahan teha ühe seletuse. 

Tsaariaja raamatutes on üks omapära, mida kirjeldasin ka eelmistes lugudes Jules Vernega. Kõikides raamatutes on teisel lehel üks kirje. 

TSENSEERITUD ja tihti ka LUBATUD trükkida. Küsimus on - Miks?  No ilmselt, et sinna ei satuks midagi sellist - mis ei meeldi Kõrgemale Seltskonnale. Aga kas ainult. 

Õpetusraamatutes võib see nii olla aga miks on ka seikluslugudes. Ma olen nüüdseks kohanud nii palju sellist informatsiooni, mis ei sobitu - Meie aega. Selliseid tehnoloogilisi kirjeldusi, mida hetkel pole olemas, pole nn "siiani leiutatudki", aga kust kohast siis fantaasiakirjanikud sellise info peale sattusid. Tehnoloogilistest kirjeldustest räägin teises loos aga esimese raamatu kohta tuleb ajalooline info. 

Eksole, ka Konservide valmistamise raamatusse võib sattuda nn "ridade vahele" midagi, mis tundub Kahtlane!!!! 

Panen siia mitmeid raamatuid, mis on sama tsensuuriga, et poleks vastuväidet, et on vaid üksikud.  

Omas peas ma "fantaseerisin", et kuidas üldse käis tsaariajal trükkimine. Käisin isegi kaks korda Tartu trükimuuseumis neid kiusamas oma küsimustega. Kuidas liikus info nt Peterburi revolutsiooni ajal Eesti trükikotta. Mis sidevahenditega. Trükimasinad on üüratult keerulise tehnoloogiaga, aga - kuidas tuli info trükikotta?? Isegi mitte ainult tekst, vaid ka fotod. Nad ei mõistnud selle peale vastata. Ilmselt kuidagi tuli aga kuna nad pole ka uurijad, siis nad ei tea. 

Veel raskem on aga küsimus, et kuidas said nn Piiblitesse ja vanadesse ürikutesse ja raamatutesse nt gravüürid. Gravüüre ei tehtud raamatulehe suurusena ja selleks - pidi neid Vähendama. Tänapäeval on selleks printer ja muud tehnoloogiad. Sellele küsimusele ilmselt mina vastust ei saa mitte kunagi. 

Aga kuidas käis raamatute Tsenseerimine Peterburis. Viidi raamat hobuse või rongiga suurde linna, viija tuli tagasi. Siis keegi "kontrollis" seda ja kas kirjanik läks jälle kipa-kõpa raamatule järgi. Aga kui ei sobinud???  Küsimused on mul tohutult totrad aga ajaloolaste vastused ilmselt veel totramad. Pole uurinud. 

Vot sellest raamatust ma saan aru. Siia ei tohi sattuda mitte miski, mis ei sobitu - Tollesse aega. See raamat on paksult pilte ja maale täis. 

Nüüd aga Laevapoisist. 

Kui ma oma vanaaja raamatuid jagasin kategooriatesse, siis ei tundunud see juba alguses ajaloolisena, sest Kolumbuse lugu on piisavalt "ulmeline" ja kokku luuletatud. 

Googeldasin ja selline Saksa naiskirjanik on täitsa olemas ja ta kirjutas ka lastekirjandust. Mõtlesin siis, et tuletan poisikesepõlve meelde, kui ma neelasin seiklusjutte ja kaptenite lugusid. Kirjanik fantaseeris Vikipeedia Ameerika avastamise loole juurde laheda noore tegelase, kes punnitas ennast Kolumbuse külje alla. Saigi laevapoisiks ja oli lõpuni ustav maadeavastajale. Tegelased olid üsna samad ja lugu oli sarnane Jules Verne laevapoisi - Viieteist aastase kapteni loole.  

Aga selles loos on paar kummalist ebakõla ja ebakõlasid tuleb välja veel ka Vikipediast. 

Ka seda raamatut on kirjutanud "kompetentne" kirjanik. Saksa keelest on selle tõlkinud Rudolf Rahaleid. Tsensuuri ilmselt 1939 aastal enam ei olnud aga miskipärast on kirje, et seda korrektuuri on lugenud A.Miller. 

Kuidas aga on saanud siia raamatusse selline aastaarv. Mul on üldse kooliajast meeles kaks aastaarvu. Need on 1917 ja 1492, kui Kolumbus olla Ameerika avastanud. Enne seda lõiku pole üldse mingit aastaarvu. Kuupäevi on,  aga täit aastat pole. Seega kuidas sai Kolumbus olla teisel reisid märtsis 1492. 

Viki: Esimene reis. 3. augustil 1492 alustas Kolumbus kolme ekspeditsioonilaevaga sõitu Hispaaniast läände ning jõudis 12. oktoobril 1492 Lääne-India saarestikku.^[10]

24. septembril 1493 algas Kolumbuse teine retk.

NB!  Paljud nn ajaloolased väidaks, et raamatus on trükiviga, et nt raamatuladuja eksis numbriga, aga mis number seal märtsikuus, siis üldse peaks olema. Kui reis algas septembris, siis pidi ta tagasi minema alles 1494 märtsis.

24. veebruaril 1494 suundusid 12 laeva Antonio de Torrese juhtimisel tagasi Hispaaniasse, et need juhataks kolooniasse uute varude toimetamist.^[25] Kolumbus ise suundus aprillis edasisele retkele, jättes asunduse oma venna Diego hoolde. Uuel retkel uuris ta Kuuba lõunarannikut, proviandi lõppedes suundus aga lõunasse Jamaicale, sealt aga La Isabela kaudu tagasi Hispaaniasse.^[

NB! Ei saanud ta märtsis kuhugi sõita kui aprillis trallas veel Kuuba kandis.

 On muidugi veel üks segapodi, sest meil pole õrna aimugi millistest kuupäevadest üldse kirjutatakse. Millal koostati kalendrid ja millal neid muudeti ehk kaotati ära 15 päeva, see nn Vana kalender. Kuid ikkagi ei klapi aastad.  

 Ütleme nii, et - segane lugu. Ja ainsa tõesema vastuse saaks kui leiaks selle raamatu saksakeelsena ja mujal trükituna. 

Kogu selle loo omapära on selles, et kui lugeda ükskõik millist teksti, siis tuleks märgata kõiki ebakõlasid ja uurida edasi. 

Nad Ei olnud siis veel miskit maajupikest oma silmaga näinud ehk mingeid saari.  

Aga nüüd natuke ajaloolist Vandenõud. Lastele räägitakse siiani, et polnud Kolumbusel mingeid kaarte ja ta purjetas "lõbusalt" muinasjuttude järgi. Rääkimata veel sellest, et ta oli üks esimesi "kerakujulise" Maa propageerijatest. 

Kirjanik, isegi kui ta kirjutab lastele, ei kirjuta kõike kokku fantaasiana. 

Ja võttes Vikipedia andmeid, siis lähebki kummaliseks. 

Aastal 1476 sõitis Kolumbus Põhja Euroopasse, külastades Bristolit ja Iirimaad.^[3] Iirimaal oli tal võimalus tutvuda looga Brendani teekonnast Atlandi ookeani teisele kaldale. Aastal 1477 võis Kolumbus külastada Islandit.^[4] Kas Bristolis või Islandi retkel sai Kolumbus tutvuda ka Islandi saagadega Leifr Õnneliku retkest.^[5]

Islandilt Ameerikasse on sutsti kiviga visata.

 Nohjaa saingi lustilugu lugedes jälle ajusid ragistada. 

Ja nüüd üks teine raamat. 

See on järjekordne "fantaasialugu"  Kuu peal käimisest. Ma ei hakka pikalt sisu seletama. 

Ma ei leidnud selle autori kohta ühtegi viidet. 

Aga selles raamatus mingi geniaalne mees leiutas "lennuki", mitte raketi, ja tasahilju hakkas lendama Maast eemale ja jõudis nn kosmosesse ja maandus ühel kummalisel Maa tehiskaaslasel - Argentum, mis asetses Kuuga samal joonel, peidus Kuu taga,  ehk inimesele nähtamatuna (huvitav teooria). 

Kuid ka see raamat on ilmselt vana, vanade gooti tähtedega ja ma ei leidnud ühtegi viidet autorist. 

On aga kummalisi kirjeldusi, nn teaduslikke, millest me pisut teame, aga tänapäeval on need tabu teemad. 

Kui masin õhku tõusis, siis peategelane küsis leiduri käest, et mis "vägi" sellele mootorile jõu annab.

"Külgetõmbus on kõige tugevam maakera pinnal. Lühikese aja jooksul, kui maakerast umbes tuhat miili eemal oleme, on tema tõmbejõud nii palju vähenenud, et selle jõukaotuse arvel võime oma sõidukiirust suurendada 200 miilini tunnis. Suuremaks, mida kaugemale jõuame ja mida enam maa külgetõmbejõud väheneb."

"Aga jõud, mis masina liikuma paneb, see huvitab mind." teatasin ma. 

"See jõud on - raadium," ütles ta rahuliku häälega. "Võib olla teie teate, et raadiumi terake, mis nõela otsa pandud, heidab välja heeliumi aatomeid, mis peegeldavad hiilgavate sädemetena päevapildi plaadil ja vabastab oma energia 2500 aasta jooksul. Arvatavasti olete teie kuulnud midagi kelladest, mis raadiumi abil käima pannakse ja milledele küllalt jatkub mõnest raadiumi aatomist, et käia vahetpidamata 30 000 aastat. Ülesanne seisis selles, et tuli leida võimalus kuidas kiirendada energia tekkimist. Kui need kellad võiksid selle energia kulutada ü h e aasta jooksul, siis oleks see jõud 30 000 korda suurem; kuue kuu jooksul 60 000 korda suurem. Te ütlesite õieti. Mul õnnestus see protsess  - kiirendada raadiumi energia vabanemist nii, et võib saada määratu suurt energiat". 

"Kas olete mõõtnud kui palju suuremat?"

"Ligi pool miljonit korda."

Teine kummaline kirjeldus. 

"Siis see ongi Maa," ütles Tessa tagasi vaadates. "Kallis isa. Maa on tõesti ümargune. Aga mina ei tahtnud seda ennem hästi uskuda. Ka oleme tast nüüd kaugel?"

"Umbes kolm tuhat miili. Meie liigume natuke suurema kiirusega kui kolmsada miililise kiirusega tunnis. Taevakehade kiirusega võrreldes on see siiski väga aeglane. "

Suur maakera, mis nüüd terve horitsondi oma alla võttis, paistis tervikuna meile kätte. Illusioon, et maakera meie all asub, oli kadunud. Ta rippus taevas ja oli suure pronksketta sarnane. 

NB! Ehk siis alla 6000 km oli Maa tervikuna näha. 

Edasi siis kirjeldusega, millest meile siiani vaikitakse aga paljud juba teavad. 

"Aga kuidas me lendame? Mis kannab meid üleval, kui me enam õhus ei viibi?" küsisin mina. 

"Meie liigume eetris. Absoluutset tühjust ei ole ka ilmaruumis mitte. Eeter on väga peen aine. Tema takistus on väga väike. On vaja kulutada õige vähe energiat edasijõudmiseks, sest maakera tõmbejõud ei mõju enam meie peale. Kui masina seisma jätaksime, lendaksime kõige ligemal asuva taevakeha tõmbejõu suunas ikka edasi või jääksime mitme taevakeha vahele tasakaalus kõikuma. Tühjust pole olemas. Kui meie masin järsku kaotaks oma energia, siis hakkaksime teatavates suhetes teiste taevakehadega oma orbiiti mööda rändama. Me muutuks Maakera saatjaks, niisama kui Kuu." 

 Veel üks kirjeldus.

 

"Taevakehad muudavad oma seisukohta. Selle põhjuse selgitamiseks on ülesseatud palju segaseid teooriaid. Tõmbejõud muutub, ühes kohas kasvades, teises kahanedes. Kunagi, maailma lapsepõlve päevil, oli kuu maakerast kõigest 10 000 miili eemal, praegusest 38 000 miili asemel."

 

NB! 38 000 miili on umbes 60 000 km ehk miks meie teame Viki andmetel, et praegu on Kuu Maast 384 400 kilomeetrit. 

Aastatel 1900 kirjutati sellised seikluslood sarnase skeemi alusel. Kirjanik tahtis huvi tekitamiseks raamatu algusse sisse pikkida midagi hiiglama Teaduslikku ja tehnoloogiliselt enneolematut. 

Kuid me teame, et sellel ajal olid hobused, puumajad, petrooleumilambid, umbestäpselt "kiviaeg". Kohe-kohe oli tulemas mingi üüratu revolutsioon. Elektrit õieti veel polnud aga - nad tahtsid "pilvedesse lennata".  

Kummaline on see maailm ja need kirjeldused.    

SABATÄHE AASTAL

Ma lugesin mitmeid vanu raamatuid aastast 1900 ja enne seda. 

Võtsin ette kaks "ulmekirjanikku" Jules Verne ja G.H. Wells. 

Wells on vanem kirjanik kui Verne.

 Teemaks oli - endiseaegsed tehnoloogiad, mis on nende raamatutes veel kirjas, sest ka tollel ajal tsenseeriti enamus salajasemaid tehnoloogiaid ära. See lugu on aga teisest teemast. 

Nende kahe mehe raamatutest kumab läbi 1850 alguse saanud Uuema maailmakorra tekkimine ehk sotsialism. See sotsialism aga pole see, kuhu pool euroopat pool sajandit hiljem välja jõudis ja sellel pole - kollektiivse, kommuunis elamisega miskit pistmist. 

Ka mina jõudsin nn sotsialismini ühte erilist teed pidi ehk esitan pärastpoole ühe küsimuse. 

Wells on oma mitmes raamatus kirjeldanud sotsialismi ideid ja ka võimalikku lahendust, et saada välja Einsteni "kiskjalikust maailmast". 

Vikipedia - Essees "Why Socialism?" kirjutas füüsik Albert Einstein, et sotsialismi eesmärk on ületada inimkonna arengu kiskjafaas ja sealt edasi liikuda

G.H. Wellsi raamat - Sabatähe aastal, on mul olemas aga sellel pole aastaarvu, millal Tallinnas välja antud, umbes 1900+. 

Komeedi päevil - Vikipeedia, vaba entsüklopeedia (wikipedia.org)

Wells kirjutab vanaaja mõistes, pikkade kirjeldustega ja meile kohati raskelt mõistetavas "keeles" ehk ka nn lapsikult. 

Raamatu ideeks on Komeet, mis läheneb Maale ja seda on juba palja silmaga näha. 

Raamatu peategelane on noor mees, kelle pruudi lõi üle rikka mõisniku poeg ja pool raamatut kirjeldab seda, kuidas kutt ostis revolvri, hakkab armunuid otsima, et mõlemad maha lasta. 

Täpselt samal ajal on Saksamaa ja Inglismaa kuulutanud sõja ja pommitavad ranniku lähedal teineteise laevu. 

Viimasel hetkel kui noormees tulistab revolvrist paugu ohvrist mööda, toimub komeedi plahvatus.

 See plahvatab pigem Energeetiliselt, sest mingeid erilisi purustusi ei järgne, vaid üle maailma levib - Roheline Udu. See on uimastava toimega, nii et - kõik inimesed ja loomad kukuvad jalapealt maha ja jäävad magama. Kõik inimesed, autod, rongid, laevad jne kes on ohtlikus kohas, saavad otsa. Rongid sõidavad rööbastelt, laevad karidele ja inimesed kukuvad kasvõi auto alla surnuks või sõidavad vastu seina. 

Kõik need, kes ellu jäävad, ärkavad järgmisel hommikul üles ja - nende südames pole enam kurjust. Veidi nad mäletavad, mida nad tegid ja tahtsid teha, aga nad ei mõista isegi relva otstarvet.

 Mul on ammu juba üks küsimus ja siiani pole mitte keegi suutnud sellele küsimusele vastata. Ja seda ei mõistnud isegi ilmakuulus kirjanik, sest ta ei suuda kirjeldada.  

Kuidas näeb selline maailm välja, kui inimesed ei ole enam kurjad, kurjus puudub.  

Minu küsimus on aga selline - mida sa teeksid kui sul oleks PIIRAMATUD võimalused. Sul on kõik olemas ehk sul pole vajagi midagi omada - sa saad selle, sellel hetkel kui sulle seda vaja on. Mida sa teeksid sellises maailmas?  

Mida me praeguses maailmas Ei Teeks, seda oskavad absull kõik inimesed vastata ja probleeme ritta panna. Aga teisipidi jookseb inimese "soovide maailm" üsna kiiresti ummikusse.    

Mis on selle mõtte eesmärk?  

Kõik veidi vahvamad ja mõtlevamad inimesed postitavad igapäevaselt Negatiivseid nägemusi igale poole. See ei tööta, sest see ei saagi töötada. Energia võimendub.  

Enamus neist inimestest peaks kogu ebameeldiva info vähemalt enda sees ümber mõtlema - milline on minu soovidemaailm.  

Mina olen seda teinud pikka aega. Kirjutanud kaks raamatut ja neid peaks edasi, juurde kirjutama. 

 Maailm läheb absoluutse kindlusega paremaks, kui iga inimene toodaks oma peas või väljakirjutatud informatsiooniga - juurde paremat maailma kirjeldust. 

Isegi kui ma ise ei saa ega tee selleks midagi reaalset, muudab see ometigi inforuumi olemust.

 Sealt hakkab ilmestuma hoopis paremaid pilte. Ma näen selliseid muutusi juba tavameedias. 

Midagi igatahes toimub. 

Sina, kes sa oled võimeline Oma Peas kujustama informatsiooni, siis võta korraks aega ja kujuta ette - mida kõike sa hakkaks kohe praegu tegema, kui sa Ei Peaks Tegema Mitte Midagi, Kohustuslikus Korras.