Tuleb välja, et mul on veel vanu asju, millele ma pole siiani niipalju tähelepanu pöörand ehk vaeslapseossa jäänud. Ka varemalt, aga nüüd juba kindlalt, pole ma aru saanud, miks Kogujad koguvad enamasti raha, marke, märke ja postkaarte. Kui ma käisin Tartus kogujate laadal, siis ma küsisin mõne postkaardi koguja käest, et - miks te neid kogute. Küsin mõne foto pealt ajalugu ja nad ei tea ajaloost mitte midagi.
OK, õhinapõhine kogumine. Miks münte kogutakse??? Need ju kõik ühesugused ja igavad. Nüüd siis avastasin palju põnevama liini. Aga seda sellepärast, et ma hakkasin neid asju puhastama ja lihvima. Ja alles siis ilmub sealt nii ajalugu kui ka see - tsivilisatsioon, kellele meeldis teha Ilusaid Asju. Enamus neis asjadest on Põllultkaevajate prügikastist leitud asjad. Ja järgmise asjaga on selline lugu.
Kaevajad kaevavad tuhandeid kordi ja enamuses tühja- tähja, vana rauda, alumiiniumtraati, hapukoorepurgi alumiiniumi. Nad on üsna skeptilised selliste asjadega. Ah jälle alumiinuim plekk. Aga vat selle peal on - Tehase pilt, seal on korsten ka näha. Minul hakkas kohe fantaasia tööle, et - mis küpsiseid või komme selle alumiiniumist karbi sees võis olla.
All on kiri - Carl Walter fabrik Zella ....
Esimese hooga kui olen küsinud meeste käest, et kas Carl Walter ütleb midagi. Ei viska kellelegi kohe ette, aga kui googeldada, siis.
Ehksiis ei ole kommid või küpsised. Ilmselt laskeriista padruni karp.
Vot selline uurimus - Tühisest plekitükist.
NÖÖBID.
Kõik asjad, mis maa seest tulevad on koledad, oksüdeerunud ja neid on üüratult aeganõudev lihvida. Lihvima peab veel ka ettevaatlikult ja õrnalt - pikka aega. Sealt ka see, et ma pole viitsinud seda teha. Nüüd kui leidsin sellised kunstiteosed, lihvin ma ära ka enamus teisi analoogilisi ja hakkan - Nööbikunniks.
Mulle kunst meeldib ja pole nii igavad kui mündid.
Sõjaajaloolased teavad, mis "polk" võis olla ja kus - numbriga 32.
Muideks siin on hästi näha, et stantsi all on kujutis sellel tootel pisut ühte serva läinud.
Ma pean tegema ka mingi abinõu, et saaks teha paremaid pilte, kõik ei tule kohe välja ja ei viitsi uuesti pilti teha, on näha küll.
Osad nööbid on imepisikesed, osad jälle suuremad ja robustsema. Materjalid on ka erinevad. Pikad jutud ja liiga spetsiifiline teema.
Lihtsalt ei taha rohkem lihvida, läheb hägusamaks, väike nööp.
See on ka üks vahvamaid nööpe ja meid eriti huvitab ikkagi Tehnoloogia - kuidas neid tehti. On ka veel teine küsimus.
Kui sõdisid Borodino väljal 140 000 Napoleoni meest ja 140 000 Kutuzovi meest, siis mitu nööpi neil võis olla. Ütleme, et 10. Seega pidi ühel lahinguplatsil olema 2 800 000 nööpi, Minimaalselt. Liidame veel ohvitserid, arstid, hobusemehed jne jne. Kus olid nööbitehased. See on vaid, ühel hetkel, ühes kohas, aga - üle terve Euroopa kõikidel sõjameestel kokku ????
See on väga pisike nööp 1 cm diameetris.
Siin on ka väike nööp ja sellelt loeb ainult suure zuumiga peal kirja.
Mitme inimesega püüdsime lugeda ja proovisin googeldada sõna - LAMHER.
Tuli selline viide.
Tänapäeval kinga bränd. Võis ju olla, et vanasti oli midagi muud, aga ma ei viitsi ka otsida rohkem.
Vot selle asja tuvastamisel oli spetsialistidest abi. Ma ei teadnud siiamaani, mis ilus vidin see on.
Kas see on iluasi või tarbeese? Kui viimane, siis miks peab see jälle selliste ilustustega olema. Ma ei oleks ilmapeal selle peale tulnud. Seal all on - kulbilaadne otsik.
See on - Kõrvavaha väljakoukimise abivahend. Ma kohe ei kujuta ette, kuda ma sellega peaks koukima ja miks vanal ajal seda vaha nii palju oli, et nii ilus vidin teha.
Siia tahapoole ehk valuvormi pandi midagi ilmselt puidust ja käepideme moodi. Miks nad kohe kahele poole sama materjali ei valanud???
Vot selline ripatslaadne asi. Kes mehaanikast taipab, siis seda pole puuritud ega viilitud, see on stantsitud, ühe laksuga. Kõik need asjad on leides sellist "värvi-karva".
Kujutate aga ette seda nn Tsaariaega ehk üle terve maailma 1800 - 1900, kui kõik värvilised asjad läikisid. Kui palju olen ma lugenud raamatuid Laevadest. Siis seal oli madruste põhiline töö - lüüa "vask" läikima. Seda pidi kogu aeg hooldama, et ära ei oksüdeeruks.
Kuidas tehti. Ühe tugeva laksuga aga matriitsid pidid olema.
Teisel poolel pole midagi.
Vot see on katkine fragmendike mingis ümarast nõust, kui suur, ei tea. Aga jälle, kes "toksis", millega toksis??? Sest kui seda toksis inimene, siis pidi tal olema kaks - eri tüüpi neljakandiline "meislike" ehk tornike ja väga palju toksimist, ideaalse käega. Ilmselt ei toksinud inimene, vaid oli perfektne valamise tehnoloogia.
Kõik need materjalid on oksüdeerunud ja osa "rohelist" ei jõuagi ära lihvida. Tagumine pool.
Nüüd tuli eelmisele loole lisaks veel üks Tinakuul ehk nn musketikuul. Umbes 8 mm diameeter ja 2 cm pikk.
Nüüd üks veidi "toores" vidin, sest seda uurisin veel ka kodus.
See Sinine helmeke oli ka metalli hulgas ja kuidas see sinna sai ei tea enam keegi. Kui pilti tegin, siis nägin sinist kuma ja proovisin lambiga.
Nüüd jääb veel uurida, on see - plastmass, klaas või kristall??
Ka sõrmuste lihvimisega pole ma veel tegelenud. Neid on kõveraid ja päris palju. Näis millal ette võtan.
Mitte kedagi, peale minu ei huvita Pronks, ega tooted värvilistest metallidest. Pandlaid on ka palju.
Mida siin kujutatud on ja - Kaua ma pean küsima - Miks tehti iga tarbeasi mingite kaunistustega. Kellel on tänapäeval peale kauboide kaunistustega pandlaid???
Alati on valatud asjade tagumine pool selline vannikujuline.
Mul on paar Lemmik vidinat.
See ei ole väga vana ehk Samovari kraani hoob, aga ma pole ka eriti seletanud - mis tehnoloogiaid vanasti veel oli. SAMOVAR tähendab vene keeles - Isekeetja.
Isekeetja töötas siis sellisel tehnoloogial, nagu - ilma puudeta Kaminad. Kes teab, see taipab. Vihjeks võin anda, see oli - "elektriline keedukann". Kes teab, mis olid Kirikud, paneb pildi kokku.
Lihtsalt, ka vanaveneusulistel oli kombeks teha tarbeasjad Ilusad.
Aga see umbes 2 cm diameetriga ripatsilaadne vidin on minu absoluutne lemmik. Sest niipalju kui on Juveliire, siis nad ei ole tänapäeval võimelised sellist asja valmis tegema - pronksilaadsest materjalist.
Lihtsalt need sibakesed seal sees on nii peened ja õrnad, et pole teada, kuidas seda töödeldi. Kui ripats valati, siis ikkagi pidi seda kuidagi lihvima. Mis aastal? Küll tahaks teada.
Ja siis tuli veel üks vahva uurimus.
No oli seal kola hulgas üks asi. Kirjad peal ja googel aitab. 1889 aasta, aga välja näeb tutikas.
Mis imelik võru see siis on????
Käepideme võru.
BALLARINI 1889, on Pannivabrik - Cookvärk, vot nii.
