Esmaspäev, 30. jaanuar 2017

VAHEKOKKUVÕTE

Miks ma hakkasin tegema blogi - Elukulg.
Ma olen terve elu tegelenud erinevate "asjadega". Noorest põlvest peale olen lugenud väga palju raamatuid. Alguses seiklusjutte ja krimkasid. Üsna kiiresti lisandusid ulmekad. Esimene ulmekas oli "Insener Garini hüperboloid" ja samas raamatus "Aeliita".
Nooruses tahtsin saada meremeheks - kapteniks, kuid see kool jäi kiiresti pooleli, sest ei kannatanud välja merekooli korda - allumist. Ka sõjaväest suutsin ära nihverdada, see tähendab - ma pole oma elu jooksul pidanud taluma räiget sunniviisilist allumist.
Enamus elust olen olnud ülemus ja ka see on vabastanud allumisest, kuigi mitte päris ja alati. Selline elu on võimaldanud mul elus hakkama saamist oma aju ja tahtmistega. Tänapäeva mõistes on seda raske saavutada ja see pole eriti soodne meie valitsejatele.
Pool elu, ja isegi rohkem, olen tegelenud tehnika ja autospordiga, isegi praegu koos noorema pojaga. Mingi viis-kuus aastat tagasi sukeldusin tõsiselt esoteerika valdkondadesse ja surfasin sellest kiiresti läbi. Informatsiooni kogunes kiiresti ja palju. Kõigest sellest "supist" aru saada ei ole õnnestunud siia maani. Võin vist väita, et see ei õnnestu absoluudis mitte kellegil. Kui leidub selliseid inimesi, siis nad ei ole saanud asjale pihta.
Ilmas liigub ringi väga palju häid  "ütlemisi". Mõned sellised.
Kui teadlane või "teadja inimene" väidab - " see konkreetne teadmine on õige ja ainuõige, siis ta eksib". Kui teadlane aga väidab - "see konkreetne asi ei ole võimalik, siis ta väga suure tõenäosusega eksib samuti".  
Teine sarnane kirjeldus.
"Maailmas on inimesi, kes teavad asjadest väga pealiskaudselt, nad on väga enesekindlad ja neid on enamus. Teine osa on selliseid, kes on uurinud erinevaid asju, neid on vähemus ja nad ei ole enam nii enesekindlad. Ja lõpuks on inimesed, kes on uurinud väga paljusid asju, neid inimesi on väga vähe ja nemad ei ole enam milleski kindlad." 
Inimesed on alati erineva arengutasemega. Tihtipeale nimetatakse neid - "tavalised" inimesed ja "erilised" inimesed.
Alati saab keegi teisele vastu vaielda ja tekste ning sõnu seletada oma arusaamist mööda  (aru saamisest mööda).
Mina tavatsen sellisel kohal panna mõtte.
"Ei saa sina mulle midagi lõpuni tõestada ega mina sulle."
Ükskõik kuidas mingeid asju seletada ja mis teooriad püstitada, üleüldine mõte jääb aga enamalt jaolt samaks või siis ligilähedaselt samaks.
Tavalised inimesed "eriliste teemadega" oma pead ei vaeva ja tiksuvad oma läheneva lõpu poole. Erilised seevastu, vaevavad oma pead igasuguste teooriate ja selgitustega. Nende hulgas on selliseid, kes teevad endale oma isikluku elufilosoofia ja kasutavad neid. Sealjuures on aga selline kummalisus, nad ei uuri asju "laia lehtriga".
Väikesed lapsed on just sellised, kes uurivad - kõike.  Pikapeale surutakse neis aga selline õhin maha ja nad muutuvadki - tavalisteks. Need erandid, kes edasi uurivad, satuvad aga kummalistesse lõksudesse. Nad jäävad paljusid asju uskuma ja hakkavad teisi valdkondi eirama kuni halvustamiseni välja. Toon siia näite ja seda enamalt oma arengute baasil.
Kooliõpetaja eirab absoluutselt kõike seda, mida pole kirjas õpikus või ei ole alla hõigatud "Aktuaalsest Kaamerast".
Tavaline-materiaalne inimene vaidleb kõigele vastu, mida räägivad esoteerikud.
Materiaalne inimene ei huvitu kunagi teadusest ja ulmekirjandusest.
Teadlane ei tunnusta avalikult ulmekirjanikku.
Ulmekirjanik püüab teadlaste teadmisi ära kasutada ja pöörata kehtivat nägemust pea peale.
Esoteerikud ei loe eriti ulmet ja ulmesõbrad reeglina vihkavad esoteerikuid. Ja nii edasi.
On aga mitmeid selliseid inimesi, kes erinevad neist eelkirjeldatuist. Nad kasutavad absoluutselt kõiki valdkondi ja saavutavad "märkimisväärseid" tulemusi.
Minu jaoks on sellised inimesed - filosoofilised ulmekirjanikud. Kõige tuntum ja minu lemmikum on - Isaac Asimov, kuigi neid on veel palju-palju. Tema raamat "Asum" on minu jaoks siiani - maailma parim. Teadlased ei saa avalikult kõike kirjeldada ja kui kellelegi tundub, et seal ei olegi midagi väga erilist, siis tegelikult on sinna kirjutatud varjatud sõnumeid. Vahest ühe mõtte, lause või isegi sõnaga. Kui puudub täpsem teave, siis lihtsalt see üks kindel sõna jääb "kahe silma vahele".
Selliseid raamatuid tasub ülelugeda aasta-paarise vahega.
Maailmas ei ole asjad nii nagu me teame või "AK"-st  kuuleme.
Probleem tekib aga siis kui me ei saa enam aru - miks me aru ei saa.
Ehk siis, miks me muutume - vähem enesekindlateks. Vastus võib olla selles, et - kõik mida me siiani teame on vale, häma ja võltsing. Leida võltsinguid Piiblist, esoteerikast ja teadusest on väga raske tegevus, me peame lihtsalt vastavale teemale keskenduma.
Mina ühendasin aga võltsingute leidmise reisimisega - ajalooga.
Koolis ma ei viitsinud absoluutselt õppida ja kuidas ma üldse EPA kooli lõpuni välja vedasin on omaette teema.
Ajalugu oli aga - põrgupiin. See ei huvitanud mina üldse ja siiamaani ma ei suvatsegi meelde jätta - kus maal midagi on toimunud ja millal.
Ajaloos ja muudes uuringutes meeldib mulle: skeem, ülesehitus, dünaamika, loogika, paikapidavus ja mis kõik veel.
Eelkõige ahvatleb see teema mind ainult ühest küljest - kuidas ajalugu on seotud "ulmeliste teemadega".  Meie elus ei ole midagi ulmelist. Seda on keerukas seletada ja sellepärast ma selle blogi lõingi, et tasapisi liikuda sinna suunda, mis ilmselt - huvitab ka sind.
Kuna ma ise olen leidnud nii pööraseid teooriaid ja kirjeldusi - mida ma ei võta absoluutse tõena - siis paljud ajaloolised faktid (arvamused) ja enda leitud kohad, seal tehtud pildid ning iseenda loogika ja tõlgendused kinnitavad paljusid arvamusi (teooriaid). 
Raamat "Põrgulikult esoteeriline raamat" (mis on valminud ka trükisena) oli esimene samm sellel teel.
Blogi on järgmine tase ja millal ma jõuan siin oma selgituseni - see sõltub vaid ajast, mis kulub uute lugude vormistamiseks.
Kuna mul on vaba aega palju (eriti talvel), siis ma loodan paari kuu jooksul jõuda - ühe kirjelduseni, mis on hetkel minu sees  ja ilmselt tuleb selle aja jooksul veel midagi juurde.
Ma ei ole viitsinud siiani endale selgeks teha, kas ma tahan pidada inimestele "loenguid", kuid selles osas on paar üritust tulemas ja neist teatan ma oma Facebooki lehel. 
Vahekokkuvõte blogis, siiani kirjeldatud teemadele:
1. ajalugu ei ole selline nagu meile koolis on räägitud.
2. kõik need arvamised (mida nim. - faktideks) mille sees on taolised sõnad nagu "arvatavasti" on häma ja vale. 
3. vanemat ajalugu kui, sinu enda elu - ei saa võtta tõeseks. Isegi sinu esivanemate jutte ei saa uskuda 100 %. Miks, selleni ma jõuangi kunagi tulevikus.
4. tehnoloogiad, mida me ei suuda tänapäeval järgi teha - ei ole tehtud nende inimeste poolt, kellest meile räägitakse.
5.  teadussaavutused, mis tunduvad "liiga keerulised" ei pruugi olla tõesed, sest tõeline elu ei ole nii keeruline, pigem on see lihtsus meile keeruliseks hämatud.
6. tõeline tõde võib olla meile nii arusaamatu, millest suudavad kirjeldusi teha vaid teadlase taustaga ulmekirjanikud.
7. tehnoloogiad mida me ei suuda tänapäeval järgi teha on eelmiste tsivilisatsioonide tehnoloogia, mis on - ära unustatud ja varjatud.
8. ajaloo ja hetkel kehtivate "kosmiliste seaduste" mittetundmine teeb meie elu probleemseks, neid tasub uurida.      

Neljapäev, 26. jaanuar 2017

KRONOLOOGIAST


Vahepeale ka veidi keerulisem teema – kalender ja kronoloogia. Selleks et saada aru ajaloolistest mittevastavustest, peame selgeks tegema – kuidas ja millal arvati AEGU.
Aegade „algust“ pole kunagi olnud.
Ajaarvamine käib kahe erineva süsteemi järgi. Üks on kalender ja teine kronoloogia. 
Kronoloogia ehk ajaloosündmuste kirjeldamine 0 punktist, aastaarvude järgi. 
Aastat 0 ei ole olemas olnud ja see määrati kindlaks hoopis hiljem ja tagant järgi. Seda saab tõestada sellega, et Jeesuse sünd ei toimunud detsembrikuu lõpus aastal 0.
 
Andmeid eesti Vikipediast.
 
Jeesus (aramea keeles [יהשוה] (Ješua või Ješu); kreekapäraselt Ἰησοῦς (Iesus) ehk Jeesus Naatsaretist; kristlaste jaoks Jeesus Kristus; sündis tõenäoliselt enne aastat 4 e.m.a, umbes 6 kuni 4 e.m.a Petlemmas, Juudamaal; suri umbes 30 (või 33) m.a.j Jeruusalemmas.

On veel ka teisi arvamisi, et see toimus isegi 12 -20 aastat - enne meie aega.  

Eraldi teema on – maailma loomise/alguse daatumid.
1.    3761 e.Kr.  Juudi ajaarvamise järgi.
2.    3114 e.Kr.  Maiad.
3.    3102 e.Kr.  India Kali Yuga.
4.    2367 e.Kr.  Hiina ajaarvamise järgi.  Jne. 

Ka eestikeelse termini ajalugu puhul on keskmes loo jutustamine. Sõna ise on 19. sajandil kasutusele võetud neologism, ehk uudissõna.
Ants Viirese hinnangul kasutas mõistet esimest korda Jaan Jung 1874. aastal ja käibele aitas selle viia Mattias Johann Eisen.[2]

Ajalooteaduse peamiseks ja esmaseks meetodiks peetakse allikakriitikat. Sõltuvalt teema spetsiifikast võivad ajaloolased rakendada ka teiste teadusvaldkondade meetodeid sageli neid kombineerides.

  Gilbert J. Garraghan on välja toonud kuus allikakriitika komponenti või küsimust, millele allikatega tegeledes tuleks tähelepanu pöörata:
1. Millal ja kus allikas loodi.
2. Kes on selle autor.
3. Millise info põhjal see loodi.
4. Milline oli selle algupärane vorm.
5. Milline on allika usaldusväärsus.

Esimene kirjalike allikate kaudu teada olev kalendrireform viidi läbi Vana-Hiinas 21. Kristuse-eelse sajandi lõpus. Iga 4 aasta tagant hakati lisama liigaastaid, millega muudeti muistne Hiina päikesekalender Päikese suhtes tunduvalt täpsemaks, see oli võrreldav 2000 aastat hiljem kasutusele võetud Juliuse kalendri omaga. Umbes 3. sajandil pärast Kristust viidi Hiinas läbi uus kalendrireform, mis muutis selle umbes sama täpseks kui hilisem Gregoriuse kalender. 


Vana-Babüloonia valitseja Hammurapi ajal viidi Mesopotaamias läbi esimene Ees-Aasiast teada olev kalendrireform, millega sealset kuukalendrit korrigeeriti Päikese suhtes (lunisolaarkalender), lisades iga 2–3 aasta tagant 13. lisakuu. Sellise kalendri võtsid hiljem kasutusele ka juudid ning araablased. Viimased loobusid aga Muhamedi ajal lisakuu lisamisest, millega nende kalender muutus taas puhtaks kuukalendriks ja on seda tänini. Juudid seevastu arendasid välja väga keeruka algoritmisüsteemil põhineva lunisolaarkalendri, mis enam-vähem tänase kuju sai juba 2. sajandil. 

Julius Caesari poolt läbi viidud kalendrireform on esimene kindlalt teadaolev Õhtumaades aset leidnud suurem kalendrimuudatus. Probleem seisnes Vana-Rooma kalendris, mis oli oma põhitüübilt kuukalender, mida oldi kauges minevikus täiendatud aeg-ajalt lisatavate päevadega. Selline süsteem oli aga küllaltki ebaõnnestunud: aasta keskmiseks pikkuseks kujunes 4-aastases tsüklis 366,25 päeva.  

Antonius esitas projekti paavst Gregorius XIII-le, kes määras reformi rakendajaks saksa jesuiidist matemaatiku ja astronoomi Christophorus Claviuse. Too töötas välja reformi reaalse ellurakendamise. 

Vikipedias on tekstid pikemad.

Keskajal muutus ka aasta alguse kuupäev, enamasti loeti selleks kas 1. või 25. märtsi, mõnel pool ka teisi daatumeid, näiteks Bütsantsis ja Venemaal 1. septembrit. Seal ei võetud kasutusele ka Kristuse sünnist lähtuvad ajaarvamist. Dionysiuse muudatused ja seega ka Juliuse kalendri lõplik kuju kinnistus Lääne-Euroopas aga pärast ajaloolasest ja astronoomist munga Beda Venerabilise tegevust, kes lisaks nende muudatuste kiitmisele märkis aga ka Juliuse kalendri ebatäpsust päikeseaasta suhtes. 

Eestis võeti Juliuse kalender laiemalt kasutusele tõenäoliselt 13. sajandil.  1582. aastal viidi Gregoriuse reform läbi Liivimaal, mis kuulus toona katoliikliku Rzeczpospolita koosseisu. See tekitas suuri vastuolusid, sest protestantlikud liivimaalased, eriti linlased, pidasid uut kalendrit vaid ilmalikuks asjaks ning püüdsid oma kirikupühi endiselt pidada Juliuse kalendri järgi.
Uuesti viidi Gregoriuse kalender Eestis sisse alles 1918. aastal, samaaegselt muu Venemaaga. Tõsi, Lääne-Eesti saartel oldi uuele kalendrile üle mindud juba 1917. aasta sügisel (Ruhnul juba 1915. aastal), seoses sealse Saksa okupatsiooniga.[

Eestis on siiani veel kasutusel Maausuliste – sirvilaudade kalender.
1                  Sirvide koostamisest
2                  Pyhad ja kuumärgid
Lühidalt sirvilaudade koostamispõhimõtetest.  Kaasaegsed sirvilauad on koostatud maarahva muistse puukalenderi eeskujul. Ruunimärkide abil on neil talletatud kolme liiki teavet:
  • pyhad ja tähtpäevad
  • nädalapäevad
  • kuuseisud
Maausuliste aasta on praegu 10230.    See sai alguse – Billingeni katastroofist, mis toimus 8213 e.Kr. ja siis alanes Läänemere pind 25 meetrit ja tekkis uus ajajärk – Joldia meri. 
Juba nendest tekstidest jookseb inimese peas juhe kokku ja jooksebki.
Kõik on segamini ja tõestada ei saa ka midagi. Mitmed andmed eri teatmeteoste lehekülgedel on üsna vasturääkivad. 

Tibake ka kronoloogiast.  

Mis vahe on ajalool ja kronoloogial. Ajalugu on sündmused ja faktid. Kronoloogia aga – ajaskaala.
Ajalugu on vaid lugude kirjutised ja mütoloogilised jutustused.
Kronoloogiad on kõik kirjutatud tagant järele ja neist mingit tõde leida on täiesti võimatu. Ainuke järeldus mida teha saab – need on enamuses väljamõeldised ja fantaasiad. 

Üheks meheks, kes koostas mingil ajal, praeguse aja eelkronoloogia oli:
 Joseph Juste Scaliger  (5.august 1540 – 21 jaanuar 1609) — prantsuse humanist-filoloog, ajaloolane, arst ja sõjaväelane, sünnipoolest itaallane. Seda kronoloogiat (väljamõeldist) tegid nad koos mehega - Dionysius Petavius.

Jeesuse sünni fikseeris/ arvutas esimest korda munk Dionysius Väike 6. saj maj., see oli siis 500 aastat pärast sündmust ennast. 1431. aastast hakati paavsti dokumentides kasutama Jeesuse sündi 0 punktina.
 
Kahjuks on meie aega üle tulnud  „saatuslik viga“.
Nimelt hakkasid mungad eri maades kasutama dateerimiseks meetodit, kus nad panid algusesse X ehk Kristuse sünnist ja siis aasta. Näiteks - X 300.
  Teistes maades kasutati aga suurt tähte J ja aastat.     Ehk siis - J 300. Niimoodi tekkis maailma ajalukku juurde 1000 aastat, mida pole olnud. Mingid ajad hiljem, enam ei tihata seda tunnistada ja "õpetused" käivad hooga edasi.
See ongi teema, mille arvutasid välja vene matemaatikud Fomenko ja Nossovski.  
Selle tõestuseks on veel seegi fakt piiblist – Jesuse sünnihetkel lõi taevas helendama – Idatäht.
Astronoomiliselt tähendab see – Supernoovat ehk tähe plahvatust. Tänapäeva astronoomia võimaldab välja arvutada supernoovade toimumise ajad.
Astronoomid ei ole leidnud mingi nipiga ühtegi supernoovat aastal 0.
Kuid selline sündmus toimus aastatel 1110 – 1170 maj. 
Ajalugu ei ole kirjutanud „pealtnägijad“, vaid hilisemad mungad.
Tekste kirjutati nendes keeltes, kus puudusid kaashäälikud (araabia) ja hieroglüüfides. Näiteks tekst PRS võis olla vabalt – Persia, Pariis või Preisimaa.
Ja nimed – Charles, Carlos, Chareles - kellest oli tegelikult juttu.
Egiptuse nimedes ei ole märke, kes on just vaarao aga mitte mingi muu tähtis tegelane. Egiptoloogid võtsid kõik teadaolevad nimed, panid need ritta ja jagasid 3 tegelast 100 aasta kohta ja said valitsemisaegadeks 30 aastat. Hiljem nihutati siia ja sinnapoole, nii nagu neid aastaid selgus.

   Ramses II (umbes 1300 eKr1224 või 1213 eKr) oli Egiptuse vaarao 19. dünastiast 13. sajandil eKr, tõenäoliselt aastatel 12901224 eKr või 12791213 eKr. Ta oli Seti I poeg. Troonile saades oli Ramses umbes 20-aastane ning ta valitses 66 aastat, surres seega ligi 90-aastasena (ikka samamoodi – tõenäoliselt).
Hafra ehk Chephren oli Vana-Egiptuse vaarao 4. dünastiast. Ta valitses umbes 2558–2532 eKr. Ta oli Hufu poeg. 

India ajaloo kohta ei ole mitte ühtegi märget indialaste endi poolt.  

Venemaa ajalugu on liiga pikk teema. Vene alad väideti olema metsikud, alaarenenud, peaaegu koopainimesed, kuid vanad kaardid näitavad hoopis midagi muud. Olid suured Tartaria alad – ordud, kes pidevalt sõdisid omavahel, ehitati vägevaid linnu, kaevandati kulda ja muid metalle.

Ajaloolaste meetodid vanuse leidmiseks.
Kui mingi asi leitakse, antakse sellele mingi dateering.
Ilma kindla tõestuseta, on tegemist - AJA VÕLTSINGUGA ning kui ühe inimpõlve jooksul ei suudeta tõestada võltsingut, siis võetakse see tulemus tõeseks ja ei saa kunagi enam võltsingut tõestada.

1.    Kõik saab alguse väljakaevamistest. Meetod - asjade leidmisest teatud sügavustest.  Maa all olevad asjad on enamasti sügaval sellepärast, et peale koguneb – kultuurkiht. Kuid mitte kunagi ei ole kultuurkihi kogunemine igal pool ühtlane ja sama.

2.    Dateerimine analoogide alusel. Väljakaevamistel leitud asjad on käsitöö ja seega ei ole samasugused, erinevad meistrid. Seega dateerimine toimub analoogiliste asjade võrdlemisel. Kui näiteks Saksamaal arheoloogid leiavad sõrmuse ja mingi valemi alusel dateerivad 12. sajand, siis Eestist leides samasuguse sõrmuse dateeritakse samasse aega. Kumbki ajaloolane ei tea täpselt, kuid teist arheoloogi see enam ei huvitagi. Samas vanal ajal olid asjad haruldased ja 12 sajandi majast leitud asi - võis olla sadu aastaid vanem (nii see on ka tänapäeval).

3.    Meetod - dateerida leitud vanade müntide alusel. Siin on samasugused vead. Mündid on väga väärtuslikud ja neid kasutati sajandeid. Müntide peal enamalt  jaolt polegi aastaarve. Valitsejate piltide järgi ei saa ka midagi kindlat väita, sest pole nimesid ja mis riigi analoogilise nimega valitseja üldse oli, ning enamus võivad olla vermitud peale valitseja surma – mälestuseks.

4.    Savi meetod - savinõude ja kildude dateerimiseks. Savi sisaldab rauda ja seda nimetatakse – arheomangetiline meetod ehk jääkmangetismi järgi. Magnetism muutub olenevalt kus maakera piirkonnas toodeti.   Kuid kuidas muutus maakera magnetism aja jooksul ja konkreetses piirkonnas. Samas savi kuumutamisel magnetilised omadused  muutuvad ja kas savi põletamise ajal ei olnud lähedal rauast esemeid. See meetod on võimalik vaid teoreetiliselt, praktiliselt ei ole tõsiselt võetav.

5.    Dendroajalooline meetod. Kui väljakaevamistel leitakse puitu. Puude aastaringide laiuse järgi saab leida etaloni ehk teatud aastate puuringid on erinevate laiustega. Väljakaevamistel saab siis neid aastaid võrrelda, kuid laiused on võrreldavad vaid selles samas piirkonnas. Lihtne on leida etalon 500 aastat. Üksikute puude alusel saab uurida ka 1000 aastat. Kaugemale on praktiliselt võimatu korrektset järjestikust leida, vaid Ameerika sekvoiade järgi saaks jälgida 4000 aastat, kuid see ei kehti Euroopa kohta.

6.    Põhilise meetodina on kasutusel – radioaktiivse süsiniku meetod.  


See on keeruline ja üsna empiiriline meetod jällegi.  

Töötlemata radiosüsiniku vanused (dateeringud, mis ei ole kalibreeritud) esitatakse tavaliselt aastatena „Before Present“ (BP).
See on radiosüsinikuaastate arv enne 1950, mis põhineb kindlal 14C tasemel atmosfääris, mis oli omane 1950. aastale. Radiosüsinikumeetodil vanuseid määravad laborid esitavad tavaliselt igale dateeringule määramatuse. Näiteks 3000 ± 30 BP näitab, et antud dateeringu standardhälve on 30 radiosüsinikuaastat. Sellest hoolimata on proovi töötlemisest ja selle mõõtmisest tulev statistiline määramatus vaid väike osa lõplikust vanuse kujunemisest. Proovid, mille vanus ületab vanuse määramise piiri, ei saa dateerida. Põhjuseks on liiga väike alles jäänud radiosüsiniku aatomite hulk, mistõttu on proov tundlik settekeskkonnas, ettevalmistamisel või mõõtmisel kokkupuutuva 14C suhtes.

Radiosüsiniku dateerimistäpsus antakse 1-sigma tasemel, mis tähendab, et näiteks 14C vanuse 1000±100 puhul on 68% tõenäosusega objekti vanus 900 ja 1100 aasta vahel ja 95% tõenäosusega 800–1200 aastat BP.
3                  Reservuaariefekt[muuda | muuda lähteteksti]
Teatud juhtudel näivad proovidest tehtud dateeringud uuritava organismi vanusest vanemad. See võib olla põhjustatud organismi eluajal tarbitud eeldatavast süsiniku isotoopkoostisest väiksema 14C sisaldusega süsinikust:
  • Kui CO2 lahustub ookeanivees, võtab ta endaga kaasa ka sellele hetkele omase atmosfäärse radiosüsiniku hulga. Kuna gaaside liikumine ookeanis on väga aeglane, tarbib vee-elustik „vana“ süsinikku, mille tulemusena peegeldavad nende organismide radiosüsiniku vanused pigem hetke, millal gaas ookeanisse sattus. Selliste proovide kalibreerimiseks on loodud iseseisev kalibreerimiskõver[13], millel eksisteerivad siiski mõnesaja-aastased kõrvalekalded.
  • Karbonaatkivimite (mis on tavaliselt vanemad kui 80 000 aastat ja ei sisalda seega mõõdetavat 14C hulka) erosioon põhjustab 12C ja 13C isotoopide vahetuse kasvu reservuaaride vahel. See sõltub kohalikest kliimatingimustest ja võib muuta taimede tarbitava süsiniku isotoopsuhet. Selle mõju peetakse väikeseks atmosfäärsele süsiniku isotoopsuhtele, vastupidiselt veekogudele, kus vee-elustik kaasab lahustunud „vana“ süsiniku kiirelt ainevahetusse, mis avaldab mõju terve toiduahela ulatuses.[14] Seetõttu on meetod nende organismide vanuste määramiseks vähem usaldusväärne.
  • Vulkaanipursked paiskavad atmosfääri suures koguses süsinikku, mis põhjustab lokaalselt 12C ja 13C määra tõusu, mis võib tingida vulkaaniliselt aktiivsetest piirkondadest pärit dateeritavate proovide ebaseaduspärased vanused.[14]
  • Kosmilisel kiirgusel ei ole Maale ühtlane mõju. See sõltub maapinna kõrgusest merepinnast ja Maa magnetvälja tugevusest eri piirkondades, põhjustades piirkonniti väikseid variatsioone radiosüsiniku moodustumisel. Sellest tulenevalt on erinevates regioonides kasutusel erinevad kalibreerimiskõverad.
  • Lähiajal tohutus koguses korraldatud aatompommide katsetused on muutnud praegust kiirguse tausta ja ka radiatsiooni sisaldust looduses.
 
Põhimõtteliselt, seda teksti lugedes saame teada, et saab uurida vaid „elus olnud“ materjale ja sedagi ebakindlalt.
Kõiki neid meetodeid kirjeldades/uurides, jõuame sellisele tulemusele, et – VANU ASJU EI SAAGI DATEERIDA PÄRIS TÄPSELT. 
Sellest ajaloo muuseumide tutvustatavates tekstides leiduvadki sõnad – tõenäoliselt, arvatavasti, umbes jne.

Selle tõendamiseks -   aastal 1988 tehti kolmes eri laboris "pimetest" Jeesuse surilinast – Torino surilina.
USA Arizona ülikooli, Zürichi Föderaalne Uurimisinstituudi ja Oxfordi ülikooli uuringud andsid tulemuseks 12-14 saj. maj.
Kas see lina on – võltsing, meetod on vale või millal Kristus siis suri.
Viga võib olla kuni 2000 aastat. KUID ÄKKI!!!
Kui Jeesus sündis „Idatähe Supernova“ ajal 1110- 1170 maj. - siis 12. sajand klapib.   

 

 

 

 

Pühapäev, 22. jaanuar 2017

VANAD MAAKAARDID.


Nüüd üks teema - tõelisele ajaloo uurijale.
Need samad uurijad, keda ma olen varem nimetanud, on samuti vaadanud vanu kaarte ja seda, mis nendelt näha on, ei suuda keegi ära kirjeldada. Leide on väga palju ja igaüks saab neid tõlgendada vastavalt sellele milline on tema "ettevalmistus" ja tõlgendamise võime. Samuti on ka minul. Ma olen nende kaartide uurimise sisse sukeldunud mitmeid kordi ja iga kord mitmeid tunde. Lihtsalt - nii palju on leida.
Kust kohast neid leida ja kuidas uurida. 
Kui googeldada märksõna - "old maps" - pildid, siis tuleb tohutus koguses kaarte, mida säilitatakse erinevate maade muuseumides ja ka tasulistel saitidel.
Käik on siis selline. Võttes mõne kaardi või pildi lahti, tuleb sinna kõrvale veel ka lisa pilte. Kui pilt meeldib siis vajuta ristkülikule - "kuva kujutis".  Siis läheb pilt suuremaks. Mõnel pildil on luubi kujutis ja sellega saab suurendada. Parem võimalus on - hoides all arvuti klaviatuuri Ctrl klahv ja samal ajal arvuti hiirel rullikut kerides, saab kujutist suurendada sujuvalt. Pildi all olevate "kerimisribadega" saab nihutada pildi erinevatesse kohtadesse ja kui vahest ei liigu, siis tuleb kujutist teha tagasi väiksemaks.
Neid pilte saab tihtipeale tõmmata ka tekstidesse, kui need ei ole just tasulised. Mina kasutan kiiremat ja lihtsamat meetodit. Klõpsan teleka ekraanilt fotokaga pildi ja pistan siia üles. Nii ei riku ma ka "autoriõigust", sest juriidilisel teen need pildid ma ise (ma isegi ei tea kas see on nali või mitte, kuid tihtipeale internetist korjatakse materjale ära just sellise klausliga).
   Vanade kaartide uurimine ja siin selgitamine on nii pikk, et ma ei jõua igat pilti selgitada väga põhjalikult ja teha mingit väga loogilist jutustust, pigem panen nii nagu need siia tulevad ja vaid väheke kohendan ning tõstan sarnased järjestikku.
Hakkan siis pihta.
   Kaarte on väga erinevatest aegadest. Mis aastaarvud need on ja kui tõepärased, on täiesti eri teema, kuid kasutan siis neid, mis kaartidel kirjas on.
Selleks et saada kinnitust kaardi tõepärasusest, tasub vaadata mingit kindlat objekti ja võrrelda seda tänapäevase kaardiga.
 

 
Näiteks sellel kaardil saab võrrelda Niiluse jõge. Tundub üsna tõepärane ja edaspidi tasubki võrrelda erinevatel kaartidel olevat - Niiluse jõge või mõnda muud kindlat objekti. 
 
 
Üsna reaalne kaart mingist ajast kui veel pool Põhja-Ameerikat ja Austraaliat oli kaardistamata. 
 
 
Vanematel kaartidel on äärtesse joonistaud väga huvitavaid pilte. Neid pilte ei saagi muud moodi lihtsalt teha kui suurendatud pildilt fotokaga klõpsates.  Need on "nii huvitavad", et esoteerikul on palju selgitamist. Kas kunstnik fantaseeris või nägi ta selliseid tegelasi oma ihu silmaga. Samas, kaartide tegemine oli siis nii vaevaline ja miks selliste fantaasiatega kallist pinda risustada. 
 
 
Veel huvitavaid tegelasi (nii "mööda" ei suuda ükski kunstnik joonistada).  Maa, Kuu ja Päikese astronoomiat aastal -1660.


 
Neid tegelasi (sümboolika) on nii palju, et uurige ise.
 
 
Mis vankri rattad seal taamal on. Kui need on kullast või üle kullatud, siis mis seade ja miks seda lihtsalt ära ei varastata või kangideks ei valata, koju kuningale viimiseks.
 
 
 
Novaja Zemlja, mida on põhjalikult uuritud ja rannikul mitmeid asundusi. Miks, kui see on tühi, kõle ning külm lumine väli.
 
 
Üsna tundmatud maid on kaartidel - väga palju. Kamtšatka kõrval olev suur maalahmaks, millest tänapäevaks on järgi jäänud vaid Jaapani ja Kuriili saared. Ja siis me imestame kui mere põhjast leitakse püramiide ja suuri templeid.
 
 
Väga vanemate kaartide hulgas juhtub aga kummalisus. Paljud maad on oma praeguste kujudega - enam-vähem. Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia jne, meie piirkond - Põhjamaad on täiesti tundmatud. Ma olen lugenud õige mitmeid raamatuid, mis sarnanevad raamatule "Sannikovi maa", neid on vähemalt kuus tükki, kus kirjeldatakse, et põhjapooluse lähedal on mingi "soe maa". Selline kirjeldus on ka meie "Kalevipojas", osas - reis maailma lõppu. Tavaliselt peetakse neid lihtsalt seiklusjuttudeks, kuid asja uurinuna, on kogu aeg läbi käinud selline maa nagu - Hüperborea. Ka liigub veel selline teooria, et planeet Maa ei ole mitte kogu aeg olnud selline nagu me teame praegu. On olnud jääaegu ja mitte väga palju aegu tagasi nagu meile praegu räägitakse. On aegu olnud, kus poolustel pole igijääd ja meie laiustel kasvatati ananasse ja muid tsitruseid. Lihtsalt mingil hetkel tekkisid kataklüsmid ja pooluste jäätumine ning ka veeuputused. Ja siis on veel mitu raamatut,  mis kirjeldab, et maakera SEES on veel teinegi elukeskkond. Kõige tuntumaks on Jules Verne - "Reis maakera sisemusse". Sinna sissepääsuks on AVAD poolustel ehk teooria Aghartast ja natsi sakslaste otsingud Antarktise alljää järvedes. Selle kaardi peal, ja selliseid kaarte on veelgi, on hästi näha kõik need komponendid. Põhja pooluse ümber puudub jää. Seal on mingid kummalised maad - neil tükki. Rootsi ja Norra on väga kummalised jne.
 
 
See on suurendus järgmisest pildist. Kui mõistaks seda keelt lugeda - ladinat ilmselt.

 
See eelmine pilt on tehtudki selle ütleme - väga reaalse kaardi pealt. Selle kaardi uurimine võtab aega tunnikese, koos kõikide piltide, kummaliste tegelaste, losside, astronoomia ja muuga. 

 
Veel üks analoogiline kaart. Seda "pooluse maad", koos nelja jõega, vaadates hakkab minu fantaasia küll liikuma. Loogikaga aga ei klapi see, et Venemaa poole pealt on maa valge ehk siis - uurimata. 

 
Ja siin on juba väga selgelt väljaloetav - Hiperborea.  Islandi koha peal on üüratu saareke.
 

 
See on ajastult veel varajasem kaart, kirjaga - MONT HIPERBOREI. 
 
 
Selle sama kaarditüübi peal on sama teooria ka Lõuna Poolusega. Kuigi seda kirjeldatakse kui - Terra Avstarlis, siis all pool on kirjas - Circulus Antarktikus. Austraalia see ei ole sest asub õiges kohas Tšiilist ja Aafrikast all pool.
 
 
Siit loeme, et Antarktika on - Tabula. Tabu ehk kinnine tsoon (minu tõlgendus).
  
 
Eraldi uurimuse saab teha ka Eesti kohta. Siin on jälle kummaline Skandinaavia, kuigi teised maad ja Niilus on väga tõesed. Atland on paksult saarekesi täis. Selle kaardi peal on hästi näha hilisem teema, Euroopa ja Tartaria (Venemaa). 
 
 
 Ka on kummaline Liiwimaa. Pärnu laht on palju suurem. Peipsi aga poole väiksem. 
 
 
Riiast ülespoole on Wenden, kus toimus Võnnu lahing, praegune Cesis.
 
 
Et see ainult minu fantaasia ja luulu ei ole, kinnitavad ka algklasside õpikud.
Õpik kirjeldab, et Tallinnas - Reval elas (vabandust mitte elas - vaid võis olla, ega nad ise ka ju midagi täpselt ei tea, kedagi pole ju enam elus) 7000 inimest, kes siis ilmselt ehitasidki Pika Hermani, Raekoja ja muud hooned, millised ja mis tehnoloogiatega? 
 
Selle kaardi pealt sain ma kinnituse ühele oma uurimusele. Meil Eestis korraldatakse Hansapäevi. Hansa linnad on Läänemere äärsed linnad, kes tegelesid aktiivse kaubandusega ja nad liikusid põhiliselt laevadega - mitte väikeste paatidega. Kas teis on tekkinud küsimus, kuidas sai olla Hansa linn - Tartu, kust nad sinna said. Narvast, mööda Peipsi järve ja Emajõge pidi - vastu jõe voolu?? Hästi aga Hansa linn - VILJANDI???  Kust kohast sai Viljandisse. Kanti laevu kätel või. Ilmselt mitte. Mingil põhjusel oli Liiwimaa eriliselt teistsuguse kujuga ja mingist kohast, Pärnu kandist, sai Viljandisse laevaga, kuigi jälle - vastuvoolu.  
 

 
Nagu enamuste kohtade nimed ei ole sellised kui me praegu teame. Ma olen vaadanud ka Tartu Ülikooli kodulehel olevast arhiivist - Liiwimaa interaktiivset kaarti. Mina ei ela Võnnus, vaid külas mille nimi oli omal ajal Wende. Mooste nimi oli Moisekatsi ja Ahja asemel Aya.  Täpselt sama nimega on koht ka Lätis, mis praegu kannab nime Cesis.  Nii ei ole ka Viljandi nimi olnud varemalt selline, vaid selleks oli - Veelinde. Selle kooliõpiku joonistuse pealt saame huvitava asja. Kes mäletab, kus asuvad varemed - üsna kõrgel järve pinnast. See ei pruukinud nii olla. Kas õpiku koostajad ajaloolased "kobistasid" või oligi lossi taga üsna lai jõgi ja praegune järv asub tiba vasemas servas, siit nurga alt vaadatuna. Mine võtta kinni.  
 
Enne kui minna kaartidega edasi, kirjeldan mida huvitavat ma leidsin algkooli ajaloo õpikutest. Lugeda ma neid pole veel jõudnud, vaatasin vaid pilte nagu väikesed lapsed teevad. Kummalisusi oli neis aga tohutult.



 
  Seda teksti lugedes ma ei suutnud ära imestada ja saan seletada, kuidas uurida ajalugu - loogikaga. Loeme -  "indiaanlased SARNANEVAT (öelnud või ka kuhugi kirjutanud, millal Aristoteles elas ja mis rahvast tema seda arvas - mina küll ei mõista) loidude rääkivate loomadena". Ja need "loomad" ehitasid püramiide ja linnu, mida me ei suudaks tänapäevalgi valmis ehitada, tundsid astronoomiat ja tassisid "seljas" mitmeid tonne kaaluvaid kummalisi megaliite Machu Picchu otsa, tuhande meetri kõrgusel - LOIULT. Aga miks ka mitte kui mingil ajal tunti gravitatsiooni "väljalülitamist" või veel müstilisemaid värke.

 
Kui David Icke käis Eestis omi lugusid rääkimas, siis "Pealtnägija" Mihkel Kärmas üritas teda mitu korda "peetida", et kust neid reptikaid näha saaks. Neid saab näha kooliõpikust. Kuid armsad ajaloolased ja õpetajad - milleks lastel, "helgetel hingedel", sellist jõledust on vaja - õppida ja hindeid saada.

 
Vahva pilt ka püramiidide ehitamisest. Mereinsenerid, arvutage välja kui suure veeväljasurvega selline pilliroost laevuke peaks olema, et korraga peale võtta silma järgi 2 x 2 x 2 m =  8 m3, üle 10 tonni, kolme "kivikest", kogukaaluga üle 30 tonni. Sellest mis juhtub siis kui kivi hakkab maapinnalt, sillakeselt, "laevukesse" liikuma - ma parem ei arvagi midagi.

 
 Ajalooline teema on Venemaa ja "Mongoli-Tatari ike".
 
 
Mingeid "mongoleid-tatarlasi" pole üldse olemas olnud. Pole nad, mongolid ja tatarlased (kaks täiesti eraldi rahvust) enne kellegiga sõdinud ja elavad tänapäevalgi rahumeelselt ja LOIULT. Sõdisid oma vahel - Russid, Tartaarlaste Ordud ja Tartaarlaste ordud omavahel. See on nii pikk teema, mida kirjeldavad Fomenko ja Nossovski oma filmides. Venemaa ehk RVSSIA on ka sama, mis Moskovia ja ülejäänud maad olid - Tartaaria. Ka siin kaardil hästi näha. Tšingis-Khan ja Batu (batja) Khan olid slaviaanid. 
 
 
Vanade kaartide pealt saab vaadata erinevate maade ja linnade pilte. On need reaalsed või mitte?

 
See olla millagi - Pariis. Väike "külaköks" aga suudeti ÜHEKSA pikka teed valmis teha.

 
Pariis veel varem. Ja kaks silda pidi kõigepealt valmis saama.
 
 
Sama kaardi pealt ja üldse väga paljude kaartide pealt me näeme, et maastikul - me ei näe PUID ehk pakse metsi, vanade puudega. See teooria on ka väga pikk ja seda seletab oma filmides A. Kungurov. Samas oli neil väga täpne ettekujutus kaardi mõõdustikust, millega nad neid vahemaid mõõtsid. Nagu meil kartulipõllul vanasti - meetrise harkjalaga. 
 
 
Mis siin imelikku on. Kuidas on tehtud - tehnoloogiliselt - need müürid, tohutu pikad ja laiad teed, mäe otsa loss ja imeilusad põllulapid. Selle väikesearvulise rahvaga, kes selles linnakeses elab. Kui pika aja jooksul. Kust nad ehitusmaterjale said. Kui kaugel oli kivikarjäär, millega vedasid  ja kust puid said. Millega maju kütsid, kui ma näen vaid üksikud puu täpikesi. 
 
 

 
Siin on Pariis juba törts suurem - "Tähelinn". Mis tähendab Tähelinn õigemini, mis see tegelikult on - on mitmeid teooria variante. Kust sellise linna jaoks saadakse triljon tonni ehitusmaterjali ja oskusi, sest üritasin kokku lugeda losse, kirikuid ja katedraale. Peale 40-t läks sassi. 

 
Tähelinna müürid on sellised ja neid harusid on palju. Ümber suure linna on ka veekraav. Millega kaevati ja millega pinnast veeti. 

 
Uskumatu piirkond Pariisi kohta - "Kreml". 

 
Tähelinnas Pariis on veel omakorda tähekindlus. Ka Peterburi kindlus ja meie Kuressaare loss on tähekindlused. 
 
 
 
 
Üldse on paljud linnad tähelinnad, kuigi neid müüre on väga suures osas ära purustatud ja laiali tassitud, isegi tänapäeva muinsuskaitse ajal.
 

    Euroopas ja maailmas oli tuhandeid selliseid ja suuremaid linnu. Neis on "must-triljon" tonni kive. Punased katused on valmistatud kas savikividest või Peterburi maalidelt isegi -  katuseplekist. Majadel on suured aknad - klaasidega (tootmine suurtes kogustes)? Küttesüsteemid, kanalisatsioonid ja veevärk. Tehnoloogilisi uurimusi peaks jätkuma lõputult.                                        
 

Vahepeale "kummalisusi" Aafrikast ja  Lõuna-Ameerikast.       

 
See on kaart Niiluse lähedalt "kõrbest". Sahhara kõrbes olid omal ajal "teised ajad", olid järved ja  asundused.

 
 
Mis Lõuna-Ameerikas millalgi toimus. Rannik oli kaardistatud ja asustatud, mõlemalt poolt. 

    
 
Jõgede kujutamine oli aga kummaline. Paremal pool on sigri-migri joonistused ja asundusi ei ole veel.
 
 
Siin on see sirgi-migri joonistus suurendatuna. Miks polnud inimestel midagi muud süüa kui pidi inimesi tükeldama ja lõkke peal küpsetama. Kuhu jäid Inkad, Maiad ja muud püramiide ehitavad rahvad.
 


                                         Nüüd veel lõpetuseks Põhja - Ameerika kaarte.

 
Selliseid linnade kaarte on palju.

 
Kindlasti hakati kohe ehitama kirikud. Aga, et ehitati hotelle, sellest ma pole üheski westerni filmis kunagi midagi näinud.
 
 
Peaaegu igas linnas on muude vajalike ehitiste seas ka see "tempel" -  no. 12 ja ka eelmisel pildil sama no. 15.


Suured linnad. Korrapärased laiad tänavad ja jälle sama pilt - üksikud puud ning lõputu lage maastik. 


                          

Aga juba on valmis sellised mürakad hooned - üliägeda arhitektuuri, suurte akende ja plekk katustega.

 
Kuidas on tehtud need pildid. Arvutis saab alljärgnevat pilti vaadata sellise "resulotsiooniga". See ei meenuta joonistust, vaid digitaalselt töödeldud "vanandatud" fotot.

 
Nii üksikasjaline on see pilt tegelikult.

 
Ja neid pilte on veel palju - väga palju.
 
Head googeldamist.