EHITUSKUNSTIST.

     Järgmiseks teemaks võtaks ehitised ja nende tegemise tehnoloogia.  Meile räägitakse ajaloost ja erinevatest ehitistest. Kui me jätame esialgu ära esoteerilise külje, millegi valmimisest ja lähtume vaid reaalsusest.

Selleks et tänapäeval midagi ehitada, toimub see kahe erineva meetodi abil.

  Üks mees ehitab midagi valmis, iseenda tarkusest või siis targemate soovituste alusel, sellise meetodi abil nagu – hea ehitustava. See tähendab, et maja saab ehitada mitmeid erinevaid mooduseid kasutades. Naelte või kruvidega, plekist katuse või pillirooga, puidust või kivist jne, ainus tingimus on see, et maja tuleks vastupidav. Hunt ja kolm põrsakest.

  Teine meetod on, toota see mingi kindla tehnoloogiaga ja erinevate alltöövõtjatega. Seda nimetatakse tööstuseks. Tellised, aknad-uksed, palkdetailid jne.

Ajalooliste majade juures väidetakse meile, et sellel ajal polnud mingit tööstust. Vanas Roomas, vanas Kreekas ega Peetri aegses Peterburis. Mida me näeme aga tegelikult.

  Püramiidid, jälle need armsad püramiidid. Ehituskunsti tipp ehk maailmaime. Harimata inimesed ilma kirjakeele, matemaatika ja tööriistadeta. Puuhaamrite ja pronks meislitega. Orjade ja sunnitööga. Ilma joonisite ja tugevusarvutusteta.

  Mida me näeme aga tegelikult. Maltal ma nägin Euroopa suuruselt neljandat katedraali, kupliga - üle viiekümne meetri, koorikkatusega konstruktsioon ja samasugused on kõik katedraalid üle maailma.

 

 

                                          Rooma Pantheon. 

Vanadelt maalidelt me näeme aga eriliselt suuri ja keerulisi ehitisi.

 

 

 

 

 

Mingil hetkel toimus aga planeedil midagi sellist, et enamus neid hooneid on järsku varemetes. See toimus millalgi 1700 m.a.j.  

 

 

 

 

 

Samas kirjeldatakse, et Sankt-Peterburi linn asutati 1703 ja ehitati valmis mingi kümne aastaga. See linn, ta asub meile niivõrd lähedal, on paksult täis tänapäevaseid maailmaimesid.

 

                                                     Ermitaaž

 

                      Aleksandri sammas, massiga üle 800 tonni.

 Siis aga mingil aastal, umbes 1700+ toimus midagi, mille tagajärjel paljud hooned muutusid rusudeks.

 

 

            Lisaks purustustele toimus ka ülemaailmne veeuputus.

 Välismaa reisidel uurides, Hispaanias, Iirimaal, Austrias, Ungaris, Peterburis jne. ja, praktiliselt kõikides Euroopa riikides, ma saaks lugeda erinevaid, kirikuid ja katedraale tutvustatavaid silte. Kõik need on ehitatud 19. sajandil ehk siis, kõik need on ehitatud ühel ja samal ajal ning üsna lühikesel ajaperioodil – korraga, üle maailma.

 

 

 

 

 

   Kuidas need on ehitatud ja mis tehnoloogiaga, seda ei seletata mitte kunagi. Põhimõtteliselt ikka – orjatöö, kirkade ja labidate, hobuste ja vankritega. Aga nii see ei ole. Kellel on silma ja ehitusmehe kogemust, see märkab hoopis midagi muud. Juba esimese loos, püramiididest, selgus, et Egiptuse püramiidide ja sammaste tegemisel kasutati betooni tehnoloogiat ja krohvimist. Absoluutselt kõik katedraalid on valmistatud täistööstuslike vormide ja betooni tehnoloogiaga. Geopolümeerse betooni tehnoloogia seisneb järgmises. Seletus geoloogiaprofessorilt I.V. Davõdenko. Iga naturaalse kivimi saab peenestada/jahvatada tolmpeeneks. Sellist tolmu, vee ja mõne lisa sideainega segades ning vormi/saalungisse pannes, see kivistub ning aastate pärast ei suuda keegi teha silmaga vahet, kas see on looduslik või kunstlik. Milline oli see tehnoloogia aastaid tagasi, sellest materjalid puuduvad või ma ise ei ole neid arhiivides otsimas käinud. Igal juhul ei olnud see sideaine tänapäevane tsement, kuid mine tea sedagi!!

   Veel üks „kummalisus“. Millalgi ilmusid välja „koloniaal-stiilis“ ehitised. Sellised nagu Tartu ülikool ja neid on täis TERVE maailm. Kui googeldada märksõnaga „ 19 century buildings“ ja lisada veel suvaline maa: tšiili, austraalia, hiina, jaapan jne, siis me näeme neid igas võimalikus riigis. Ja ehitatud ikkagi ühel ja samal ajal, korraga. Nende aegade tehnoloogiaid ja tootmismahtusid ei kujuta mina ette.

                       Näiteid materjalide segamise tehnoloogiast.

 

Monserrati  klooster  Hispaanias.

 

 

Ja selle - "looduslikust kivist"  seinadetailid.

 

 

Mingi suvaline "Koloniaal" stiilis hoone.

 

 

Ja selle maja, "looduslikust kivimist", meislitega väljaraiutud, rõdupiirde elemendid.

 

 

 Eriline võimatus on sambad.  Kuidas neid tehti.  Treiti?  Krohviti?   Poleeriti?   Vale - ikkagi haamri ja meisliga.

 

 

 

 Eraldi uurimise teema on ka malahhiit ja selle leidumine looduses.

 

 

 

Vaadates aga sellise samba töötlusi. Kumerused ühtepidi ja siis jälle teistpidi. Tänapäeva täisautomaatne tööpink jääks ka ilmselt hätta, pluss selliste toodete kogus ja hind!!!

  Ja üldse kõikide kirikute, katedraalide ning losside hind, vaesel „orja-ajal“.

Nüüd tagasipõige Vana- Kreeka aega. Põhja-Küprosel käies sattusin sellisele platsile.

 

                 See ala oli tegelikult kümme korda suurem.

Mul pole aimugi kui palju ma sellel platsil pilte tegin. Kõiki kummalisusi ei suudagi ära seletada. See, „endine templiala“, pidi olema aastatel 200 enne meie aega. Seega üle kahe tuhande aasta tagasi. Kõik sambad on tehtud „puuhaamri ja pronksmeisliga“!!! 

 

 

Fotodelt näeme aga hoopis midagi muud, mitte betooni tehnoloogia, vaid – raudbetooni tehnoloogia.

 

Seal oli uhke plats, mida nimetati teatriks.

 

 

Ühel pool oli see kuju - terve - ja seda vaadates me ei näe mitte midagi, peale betoonist valatud posti, millelt koorub geopolümeerne  krohvi kiht. 

 

Platsi teises servas näeme aga teist samasugust kuju ja ... 

 

 

              saame kiigata „looduslikust marmorist“ kuju sisse!!!   

    Muideks need jämedamad rauad olid perfektselt ümarad ja omavahel peene traadiga kinnitatud.  Maailmaime!!!!

Seal samas Küprosel leidsin veel saladusi. Seal on mitu uhket kindlust, väga kõrge mäe tipus - ligi tuhat meetrit merepinnast. Mis ime asju aeti neil aegadel - mägede tippudes.

 

Tornides on kitsad laskeavad ja suunatud vastas mäetippudele ja kümnete kilomeetrite kaugusele merele. Mis relvadest siis lasti ja keda.

 

    
 Arkebuusiga!! Selle kuul kukub mõnesaja meetri pärast lihtsalt maha ja kõik.

Kõige kõrgema kaitsetornini läks aga selline rajake ja kuidas kõik need kivid sinna veeti – süles???   Ütlen veel, et see kindlus ei olnud üldsegi mitte väike. Hing oli paelaga kaelas kui tippu jõudsin.   

Betooni tehnoloogia tippsaavutus on aga Veneetsias ja Peterburis olevate jõgede kaldapealsed ning ka kanalid.

 

 

Need on vooderdatud kiviplokkidega. Korrapäraste, valatud või saagidega lõigatud tahukatega. Kas teate ikka, kuidas tänapäeval vooderdada loodusliku jõe kaldaid, hinnast rääkimata. Neil aegadel polnud sellist tehnoloogiat olemaski – AGA TEHTI.

Lõpetuseks Peterburi Iisaku katedraal.

 

 

Katedraalis on 49 sammast, kus alumised kaaluvad üle saja tonni ning seal üleval-üleval kõrgel üle viiekümne tonni. Kuidas need sinna "seljas" veeti?  Kaldteed ja muud muinasjutud. 

 

 

Kuplit toestavad metalltalad. Kupli  alla ei lasta ja pildi saab teha maketi pealt.

 

 

                        Kellatorni metallist saab pilti teha.

 

Sellist metallitehnoloogiat, sel ajal ju ei olnud ja see tuli palju-palju aastaid hiljem???  Selliseid talasid toodab metallurgia tehas, mitte sepikoda. 

Mõtleme aga veel Colosseumi, Pisa torni, Maiade püramiidide, Hiina püramiidide, Baalbeki 1000 tonniste kivikamakate, Inkade Machu Picchu jne peale????

https://www.youtube.com/watch?v=uPflpHsgyGw&index=8&list=PLjYmy_gU5G-zMSlWdUJXhx4O-ADytCg-S

https://www.youtube.com/watch?v=YT6ZjCENBFU&index=9&list=PLjYmy_gU5G-zMSlWdUJXhx4O-ADytCg-S

https://www.youtube.com/watch?v=jX2jN-Kg14U&list=PLjYmy_gU5G-zMSlWdUJXhx4O-ADytCg-S&index=10

https://www.youtube.com/watch?v=g369r88uDDk&list=PLjYmy_gU5G-zMSlWdUJXhx4O-ADytCg-S&index=11