Neljapäev, 26. jaanuar 2017

KRONOLOOGIAST


Vahepeale ka veidi keerulisem teema – kalender ja kronoloogia. Selleks et saada aru ajaloolistest mittevastavustest, peame selgeks tegema – kuidas ja millal arvati AEGU.
Aegade „algust“ pole kunagi olnud.
Ajaarvamine käib kahe erineva süsteemi järgi. Üks on kalender ja teine kronoloogia. 
Kronoloogia ehk ajaloosündmuste kirjeldamine 0 punktist, aastaarvude järgi. 
Aastat 0 ei ole olemas olnud ja see määrati kindlaks hoopis hiljem ja tagant järgi. Seda saab tõestada sellega, et Jeesuse sünd ei toimunud detsembrikuu lõpus aastal 0.
 
Andmeid eesti Vikipediast.
 
Jeesus (aramea keeles [יהשוה] (Ješua või Ješu); kreekapäraselt Ἰησοῦς (Iesus) ehk Jeesus Naatsaretist; kristlaste jaoks Jeesus Kristus; sündis tõenäoliselt enne aastat 4 e.m.a, umbes 6 kuni 4 e.m.a Petlemmas, Juudamaal; suri umbes 30 (või 33) m.a.j Jeruusalemmas.

On veel ka teisi arvamisi, et see toimus isegi 12 -20 aastat - enne meie aega.  

Eraldi teema on – maailma loomise/alguse daatumid.
1.    3761 e.Kr.  Juudi ajaarvamise järgi.
2.    3114 e.Kr.  Maiad.
3.    3102 e.Kr.  India Kali Yuga.
4.    2367 e.Kr.  Hiina ajaarvamise järgi.  Jne. 

Ka eestikeelse termini ajalugu puhul on keskmes loo jutustamine. Sõna ise on 19. sajandil kasutusele võetud neologism, ehk uudissõna.
Ants Viirese hinnangul kasutas mõistet esimest korda Jaan Jung 1874. aastal ja käibele aitas selle viia Mattias Johann Eisen.[2]

Ajalooteaduse peamiseks ja esmaseks meetodiks peetakse allikakriitikat. Sõltuvalt teema spetsiifikast võivad ajaloolased rakendada ka teiste teadusvaldkondade meetodeid sageli neid kombineerides.

  Gilbert J. Garraghan on välja toonud kuus allikakriitika komponenti või küsimust, millele allikatega tegeledes tuleks tähelepanu pöörata:
1. Millal ja kus allikas loodi.
2. Kes on selle autor.
3. Millise info põhjal see loodi.
4. Milline oli selle algupärane vorm.
5. Milline on allika usaldusväärsus.

Esimene kirjalike allikate kaudu teada olev kalendrireform viidi läbi Vana-Hiinas 21. Kristuse-eelse sajandi lõpus. Iga 4 aasta tagant hakati lisama liigaastaid, millega muudeti muistne Hiina päikesekalender Päikese suhtes tunduvalt täpsemaks, see oli võrreldav 2000 aastat hiljem kasutusele võetud Juliuse kalendri omaga. Umbes 3. sajandil pärast Kristust viidi Hiinas läbi uus kalendrireform, mis muutis selle umbes sama täpseks kui hilisem Gregoriuse kalender. 


Vana-Babüloonia valitseja Hammurapi ajal viidi Mesopotaamias läbi esimene Ees-Aasiast teada olev kalendrireform, millega sealset kuukalendrit korrigeeriti Päikese suhtes (lunisolaarkalender), lisades iga 2–3 aasta tagant 13. lisakuu. Sellise kalendri võtsid hiljem kasutusele ka juudid ning araablased. Viimased loobusid aga Muhamedi ajal lisakuu lisamisest, millega nende kalender muutus taas puhtaks kuukalendriks ja on seda tänini. Juudid seevastu arendasid välja väga keeruka algoritmisüsteemil põhineva lunisolaarkalendri, mis enam-vähem tänase kuju sai juba 2. sajandil. 

Julius Caesari poolt läbi viidud kalendrireform on esimene kindlalt teadaolev Õhtumaades aset leidnud suurem kalendrimuudatus. Probleem seisnes Vana-Rooma kalendris, mis oli oma põhitüübilt kuukalender, mida oldi kauges minevikus täiendatud aeg-ajalt lisatavate päevadega. Selline süsteem oli aga küllaltki ebaõnnestunud: aasta keskmiseks pikkuseks kujunes 4-aastases tsüklis 366,25 päeva.  

Antonius esitas projekti paavst Gregorius XIII-le, kes määras reformi rakendajaks saksa jesuiidist matemaatiku ja astronoomi Christophorus Claviuse. Too töötas välja reformi reaalse ellurakendamise. 

Vikipedias on tekstid pikemad.

Keskajal muutus ka aasta alguse kuupäev, enamasti loeti selleks kas 1. või 25. märtsi, mõnel pool ka teisi daatumeid, näiteks Bütsantsis ja Venemaal 1. septembrit. Seal ei võetud kasutusele ka Kristuse sünnist lähtuvad ajaarvamist. Dionysiuse muudatused ja seega ka Juliuse kalendri lõplik kuju kinnistus Lääne-Euroopas aga pärast ajaloolasest ja astronoomist munga Beda Venerabilise tegevust, kes lisaks nende muudatuste kiitmisele märkis aga ka Juliuse kalendri ebatäpsust päikeseaasta suhtes. 

Eestis võeti Juliuse kalender laiemalt kasutusele tõenäoliselt 13. sajandil.  1582. aastal viidi Gregoriuse reform läbi Liivimaal, mis kuulus toona katoliikliku Rzeczpospolita koosseisu. See tekitas suuri vastuolusid, sest protestantlikud liivimaalased, eriti linlased, pidasid uut kalendrit vaid ilmalikuks asjaks ning püüdsid oma kirikupühi endiselt pidada Juliuse kalendri järgi.
Uuesti viidi Gregoriuse kalender Eestis sisse alles 1918. aastal, samaaegselt muu Venemaaga. Tõsi, Lääne-Eesti saartel oldi uuele kalendrile üle mindud juba 1917. aasta sügisel (Ruhnul juba 1915. aastal), seoses sealse Saksa okupatsiooniga.[

Eestis on siiani veel kasutusel Maausuliste – sirvilaudade kalender.
1                  Sirvide koostamisest
2                  Pyhad ja kuumärgid
Lühidalt sirvilaudade koostamispõhimõtetest.  Kaasaegsed sirvilauad on koostatud maarahva muistse puukalenderi eeskujul. Ruunimärkide abil on neil talletatud kolme liiki teavet:
  • pyhad ja tähtpäevad
  • nädalapäevad
  • kuuseisud
Maausuliste aasta on praegu 10230.    See sai alguse – Billingeni katastroofist, mis toimus 8213 e.Kr. ja siis alanes Läänemere pind 25 meetrit ja tekkis uus ajajärk – Joldia meri. 
Juba nendest tekstidest jookseb inimese peas juhe kokku ja jooksebki.
Kõik on segamini ja tõestada ei saa ka midagi. Mitmed andmed eri teatmeteoste lehekülgedel on üsna vasturääkivad. 

Tibake ka kronoloogiast.  

Mis vahe on ajalool ja kronoloogial. Ajalugu on sündmused ja faktid. Kronoloogia aga – ajaskaala.
Ajalugu on vaid lugude kirjutised ja mütoloogilised jutustused.
Kronoloogiad on kõik kirjutatud tagant järele ja neist mingit tõde leida on täiesti võimatu. Ainuke järeldus mida teha saab – need on enamuses väljamõeldised ja fantaasiad. 

Üheks meheks, kes koostas mingil ajal, praeguse aja eelkronoloogia oli:
 Joseph Juste Scaliger  (5.august 1540 – 21 jaanuar 1609) — prantsuse humanist-filoloog, ajaloolane, arst ja sõjaväelane, sünnipoolest itaallane. Seda kronoloogiat (väljamõeldist) tegid nad koos mehega - Dionysius Petavius.

Jeesuse sünni fikseeris/ arvutas esimest korda munk Dionysius Väike 6. saj maj., see oli siis 500 aastat pärast sündmust ennast. 1431. aastast hakati paavsti dokumentides kasutama Jeesuse sündi 0 punktina.
 
Kahjuks on meie aega üle tulnud  „saatuslik viga“.
Nimelt hakkasid mungad eri maades kasutama dateerimiseks meetodit, kus nad panid algusesse X ehk Kristuse sünnist ja siis aasta. Näiteks - X 300.
  Teistes maades kasutati aga suurt tähte J ja aastat.     Ehk siis - J 300. Niimoodi tekkis maailma ajalukku juurde 1000 aastat, mida pole olnud. Mingid ajad hiljem, enam ei tihata seda tunnistada ja "õpetused" käivad hooga edasi.
See ongi teema, mille arvutasid välja vene matemaatikud Fomenko ja Nossovski.  
Selle tõestuseks on veel seegi fakt piiblist – Jesuse sünnihetkel lõi taevas helendama – Idatäht.
Astronoomiliselt tähendab see – Supernoovat ehk tähe plahvatust. Tänapäeva astronoomia võimaldab välja arvutada supernoovade toimumise ajad.
Astronoomid ei ole leidnud mingi nipiga ühtegi supernoovat aastal 0.
Kuid selline sündmus toimus aastatel 1110 – 1170 maj. 
Ajalugu ei ole kirjutanud „pealtnägijad“, vaid hilisemad mungad.
Tekste kirjutati nendes keeltes, kus puudusid kaashäälikud (araabia) ja hieroglüüfides. Näiteks tekst PRS võis olla vabalt – Persia, Pariis või Preisimaa.
Ja nimed – Charles, Carlos, Chareles - kellest oli tegelikult juttu.
Egiptuse nimedes ei ole märke, kes on just vaarao aga mitte mingi muu tähtis tegelane. Egiptoloogid võtsid kõik teadaolevad nimed, panid need ritta ja jagasid 3 tegelast 100 aasta kohta ja said valitsemisaegadeks 30 aastat. Hiljem nihutati siia ja sinnapoole, nii nagu neid aastaid selgus.

   Ramses II (umbes 1300 eKr1224 või 1213 eKr) oli Egiptuse vaarao 19. dünastiast 13. sajandil eKr, tõenäoliselt aastatel 12901224 eKr või 12791213 eKr. Ta oli Seti I poeg. Troonile saades oli Ramses umbes 20-aastane ning ta valitses 66 aastat, surres seega ligi 90-aastasena (ikka samamoodi – tõenäoliselt).
Hafra ehk Chephren oli Vana-Egiptuse vaarao 4. dünastiast. Ta valitses umbes 2558–2532 eKr. Ta oli Hufu poeg. 

India ajaloo kohta ei ole mitte ühtegi märget indialaste endi poolt.  

Venemaa ajalugu on liiga pikk teema. Vene alad väideti olema metsikud, alaarenenud, peaaegu koopainimesed, kuid vanad kaardid näitavad hoopis midagi muud. Olid suured Tartaria alad – ordud, kes pidevalt sõdisid omavahel, ehitati vägevaid linnu, kaevandati kulda ja muid metalle.

Ajaloolaste meetodid vanuse leidmiseks.
Kui mingi asi leitakse, antakse sellele mingi dateering.
Ilma kindla tõestuseta, on tegemist - AJA VÕLTSINGUGA ning kui ühe inimpõlve jooksul ei suudeta tõestada võltsingut, siis võetakse see tulemus tõeseks ja ei saa kunagi enam võltsingut tõestada.

1.    Kõik saab alguse väljakaevamistest. Meetod - asjade leidmisest teatud sügavustest.  Maa all olevad asjad on enamasti sügaval sellepärast, et peale koguneb – kultuurkiht. Kuid mitte kunagi ei ole kultuurkihi kogunemine igal pool ühtlane ja sama.

2.    Dateerimine analoogide alusel. Väljakaevamistel leitud asjad on käsitöö ja seega ei ole samasugused, erinevad meistrid. Seega dateerimine toimub analoogiliste asjade võrdlemisel. Kui näiteks Saksamaal arheoloogid leiavad sõrmuse ja mingi valemi alusel dateerivad 12. sajand, siis Eestist leides samasuguse sõrmuse dateeritakse samasse aega. Kumbki ajaloolane ei tea täpselt, kuid teist arheoloogi see enam ei huvitagi. Samas vanal ajal olid asjad haruldased ja 12 sajandi majast leitud asi - võis olla sadu aastaid vanem (nii see on ka tänapäeval).

3.    Meetod - dateerida leitud vanade müntide alusel. Siin on samasugused vead. Mündid on väga väärtuslikud ja neid kasutati sajandeid. Müntide peal enamalt  jaolt polegi aastaarve. Valitsejate piltide järgi ei saa ka midagi kindlat väita, sest pole nimesid ja mis riigi analoogilise nimega valitseja üldse oli, ning enamus võivad olla vermitud peale valitseja surma – mälestuseks.

4.    Savi meetod - savinõude ja kildude dateerimiseks. Savi sisaldab rauda ja seda nimetatakse – arheomangetiline meetod ehk jääkmangetismi järgi. Magnetism muutub olenevalt kus maakera piirkonnas toodeti.   Kuid kuidas muutus maakera magnetism aja jooksul ja konkreetses piirkonnas. Samas savi kuumutamisel magnetilised omadused  muutuvad ja kas savi põletamise ajal ei olnud lähedal rauast esemeid. See meetod on võimalik vaid teoreetiliselt, praktiliselt ei ole tõsiselt võetav.

5.    Dendroajalooline meetod. Kui väljakaevamistel leitakse puitu. Puude aastaringide laiuse järgi saab leida etaloni ehk teatud aastate puuringid on erinevate laiustega. Väljakaevamistel saab siis neid aastaid võrrelda, kuid laiused on võrreldavad vaid selles samas piirkonnas. Lihtne on leida etalon 500 aastat. Üksikute puude alusel saab uurida ka 1000 aastat. Kaugemale on praktiliselt võimatu korrektset järjestikust leida, vaid Ameerika sekvoiade järgi saaks jälgida 4000 aastat, kuid see ei kehti Euroopa kohta.

6.    Põhilise meetodina on kasutusel – radioaktiivse süsiniku meetod.  


See on keeruline ja üsna empiiriline meetod jällegi.  

Töötlemata radiosüsiniku vanused (dateeringud, mis ei ole kalibreeritud) esitatakse tavaliselt aastatena „Before Present“ (BP).
See on radiosüsinikuaastate arv enne 1950, mis põhineb kindlal 14C tasemel atmosfääris, mis oli omane 1950. aastale. Radiosüsinikumeetodil vanuseid määravad laborid esitavad tavaliselt igale dateeringule määramatuse. Näiteks 3000 ± 30 BP näitab, et antud dateeringu standardhälve on 30 radiosüsinikuaastat. Sellest hoolimata on proovi töötlemisest ja selle mõõtmisest tulev statistiline määramatus vaid väike osa lõplikust vanuse kujunemisest. Proovid, mille vanus ületab vanuse määramise piiri, ei saa dateerida. Põhjuseks on liiga väike alles jäänud radiosüsiniku aatomite hulk, mistõttu on proov tundlik settekeskkonnas, ettevalmistamisel või mõõtmisel kokkupuutuva 14C suhtes.

Radiosüsiniku dateerimistäpsus antakse 1-sigma tasemel, mis tähendab, et näiteks 14C vanuse 1000±100 puhul on 68% tõenäosusega objekti vanus 900 ja 1100 aasta vahel ja 95% tõenäosusega 800–1200 aastat BP.
3                  Reservuaariefekt[muuda | muuda lähteteksti]
Teatud juhtudel näivad proovidest tehtud dateeringud uuritava organismi vanusest vanemad. See võib olla põhjustatud organismi eluajal tarbitud eeldatavast süsiniku isotoopkoostisest väiksema 14C sisaldusega süsinikust:
  • Kui CO2 lahustub ookeanivees, võtab ta endaga kaasa ka sellele hetkele omase atmosfäärse radiosüsiniku hulga. Kuna gaaside liikumine ookeanis on väga aeglane, tarbib vee-elustik „vana“ süsinikku, mille tulemusena peegeldavad nende organismide radiosüsiniku vanused pigem hetke, millal gaas ookeanisse sattus. Selliste proovide kalibreerimiseks on loodud iseseisev kalibreerimiskõver[13], millel eksisteerivad siiski mõnesaja-aastased kõrvalekalded.
  • Karbonaatkivimite (mis on tavaliselt vanemad kui 80 000 aastat ja ei sisalda seega mõõdetavat 14C hulka) erosioon põhjustab 12C ja 13C isotoopide vahetuse kasvu reservuaaride vahel. See sõltub kohalikest kliimatingimustest ja võib muuta taimede tarbitava süsiniku isotoopsuhet. Selle mõju peetakse väikeseks atmosfäärsele süsiniku isotoopsuhtele, vastupidiselt veekogudele, kus vee-elustik kaasab lahustunud „vana“ süsiniku kiirelt ainevahetusse, mis avaldab mõju terve toiduahela ulatuses.[14] Seetõttu on meetod nende organismide vanuste määramiseks vähem usaldusväärne.
  • Vulkaanipursked paiskavad atmosfääri suures koguses süsinikku, mis põhjustab lokaalselt 12C ja 13C määra tõusu, mis võib tingida vulkaaniliselt aktiivsetest piirkondadest pärit dateeritavate proovide ebaseaduspärased vanused.[14]
  • Kosmilisel kiirgusel ei ole Maale ühtlane mõju. See sõltub maapinna kõrgusest merepinnast ja Maa magnetvälja tugevusest eri piirkondades, põhjustades piirkonniti väikseid variatsioone radiosüsiniku moodustumisel. Sellest tulenevalt on erinevates regioonides kasutusel erinevad kalibreerimiskõverad.
  • Lähiajal tohutus koguses korraldatud aatompommide katsetused on muutnud praegust kiirguse tausta ja ka radiatsiooni sisaldust looduses.
 
Põhimõtteliselt, seda teksti lugedes saame teada, et saab uurida vaid „elus olnud“ materjale ja sedagi ebakindlalt.
Kõiki neid meetodeid kirjeldades/uurides, jõuame sellisele tulemusele, et – VANU ASJU EI SAAGI DATEERIDA PÄRIS TÄPSELT. 
Sellest ajaloo muuseumide tutvustatavates tekstides leiduvadki sõnad – tõenäoliselt, arvatavasti, umbes jne.

Selle tõendamiseks -   aastal 1988 tehti kolmes eri laboris "pimetest" Jeesuse surilinast – Torino surilina.
USA Arizona ülikooli, Zürichi Föderaalne Uurimisinstituudi ja Oxfordi ülikooli uuringud andsid tulemuseks 12-14 saj. maj.
Kas see lina on – võltsing, meetod on vale või millal Kristus siis suri.
Viga võib olla kuni 2000 aastat. KUID ÄKKI!!!
Kui Jeesus sündis „Idatähe Supernova“ ajal 1110- 1170 maj. - siis 12. sajand klapib.   

 

 

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar