kolmapäev, 22. august 2018

MÜNTIDE OLEMATU AJALUGU.

Mingid "udujutud" virtuaalsusest on edasi lükanud "reaalse" ajaloo uurimist, kuid nüüd siis parandan selle vea ja teen loo rahast. Lugu ei tule absoluutselt rahast, vaid metallide tehnoloogiast. 


Asi sai alguse "paugust luuavarrest". Täiesti juhuslikult tõi üks vahva vene/eestimaa mees mulle - kotitäie varandust. Me olime temaga kunagi rääkinud ajaloost. Tegu on täiesti legaalse ja paberitega detektoristiga ja kui ta mulle neid "artefakte" näitas, siis ütles ise ka, et need on - üsna sodi ja väärtusetu kraam. Miks? Seda ma seletan peale pilte. 


Nende müntide hulgas on nii palju selliseid, mis on kulunud ja neilt ei olegi võimalik midagi näha.  


Maapõuest leitakse nii palju igasugust kraami. Mis need on? Mis ajast ja mis otstarbega? Ma võiks ju uurida millega tegu on, kuid las selline mõistatamine ja luuletamine jääb tava ajaloolastele. 


Paar münti olid puhastatud või siis hästi säilinud ja neid sai hästi uurida. Millega, räägin lõpupoole. 
See peaks olema Nikolai II hõberubla. 


Mis ta "turuväärtus" on, pole õrna aimu ja minu jaoks ei maksa see midagi. Kuigi pidavat olema nii, et Peeter I -se kuldrubla eest pidi saama 50 000 eurot. On jutt õige või bluff, ei tea. 


Sellest kahekümne kopkasest sai mu üks lemmikuid uurimise objekte. Aga tsipa hiljem. 


Juttu tuleb ka kotkatiiva sulgedest. 


Need on vabariigi aegse raudtee transpordi kauba pakkide tinaplommid (ilmselt). Mis need alumised on? - mulle meenutavad kauboi kaelaehte nöörihoidjaid (sest mul omal selline ehe olemas)  





Veidike metallide tehnoloogiast ja poliitikast. Need on Teise Ilmasõja aegsed Saksa mündid - kulli ja haakristidega. Vaadates neid, näeme kui s....st materjalist (ka kergest) on tehtud. Pool sajandit ja järgi jäänud koitanud ja kopitanud vanaraud.  


Pole teada kui kaua kestaks maa sees CCCP-i aegsed kopkad. Kopkas see on raske saak, särab aga silme ees... Kuid teema, mida ma ei teadnud ega tea ka praegu. Mingi aastani oli vapi peal (parempoolsed) hoopis vähem linte ehk liiduvabariike. Kes puudu on? Ei viitsi uurida.  



Seega siis, liiduvabariike tuli korraga juurde alates 1949 aastast. 49-al aastal kahel erineval 3 kopkasel 15 linti ja vähem ehk 10 (kaks pilti eespool). Vasak alumine ja parem ülemine.



Eestiaegsed sendid ja vasakul ka 5 marka. 


Selliseid münte 19 sajandi algusest ees ja tagapool on ilmselt maapõu täis.  


Rootsi Kunni aegsed - öörid. 


Ja on mingid pullid rahad - Dengad. Kuid nende juures kordan veelkord üle. Mingit tuhandet aastat pole meie ajaloos olnud, see on juurde kirjutatud või hoopis mingi muu häma. No ei ole siin aastat 1739, vaid J739. Lihtsale inimesele, mitte asja väga keeruliseks ajades - 739 aastat Jeesuse või Iesuse sünnist. Kuid Jeesus ja tema sünd on üsna esoteeriline ehk sanskriti keelest - "mitte kõigi jaoks". Aastatest 1800 ja hiljem on 1 ikka üks ehk ajaloo võltsing.  


Veel ühed üsna suured "kolakad", millest pole õrna aimugi.


Vot selliseid vask kolakad. Peeter I ja Nikolai I ajast ja teisigi. 

Kuid nüüd läheb keeruliseks. 
Siin on see koht, kus ma eelmises loos rääkisin, kuidas soovid täituvad enne kui ma isegi mõelda jõuan või oskan.  


Mul on selline vidin. Ostsin selle Tagadi vanakraami laadalt, sest üks noor tütarlaps, mu lapselaps, väitis mingil hetkel, et ta tahab keemikuks õppida. Kuna ma tahtsin ka ise veidi uurida - mikromaailma, siis ostsingi. Ütlesin lapselapsele, et kui ta meile külla tuleb võtku kaasa, sest nagunii see seisab ja ootab oma aega - tuleb siis keemikut või mitte. Seisis see siis riiulil õige mitmeid nädalaid. Miks?, ma ei teadnud, kuid niipea kui selle koti sain, teadsin täpselt miks ma seda tagasi tahtsin. Hakkasin uurima münte läbi mikroskoobi ja OLI MIDA VAADATA.  


Katsetaja, nagu ma olen püüdsin teha pilti läbi mikroskoobi. Õnnestus, kuid kahjuks liiga vähe, niiet pean tegema ka pliiatsijoonise, et seletada ära üks võimatus, seda aga tsipa edaspidi. 
  

Nüüd läheb siis jutuks. See... 



ja eriti see münt, olid mu põhi uurimisobjektid. Räägin hiljem sellel pildil olevast - taavetitähest. 


Ning selle kohast, mis asub - kotka tiivasulgedes. Mida ma nägin mikroskoobist. Enne aga pikem jutt - metallitehnoloogiast. Ma googeldasin infot müntide valmistamisest. Esimese hooga leidsin kolm filmi ja panen need FB Elukulg kommentaaridesse. Teemaks on müntide vermimine. Mündi toorik - enamasti pehme metall: pronks, vask, hõbe, kuld ja erinevad segud, pannakse matriitsi alla ja siis "antakse sellele kettale hirmus pauk pähe" ja münt ongi valmis. Lihtne, kes meist seda ei tea. Aga võtame nüüd ajajärgud ja materjalid. Vana-Kreeka/Rooma jne. Pronksiaeg, pronks mõõgad jne. Kuidas siis tehakse münte? Selleks peab olema - matriits. Kõvast, väga kõvast metallist "tükk rauda", millel on süvendid ja kõrgendid ja millel on kujutis - peegelpildis. Ma hakkan neid nimetama lohk ja mühk, ehk lohk on tagurpidi mühk!!!! 
Nii, aga kuidas tehakse pronksi ajal, või ka hiljem, kõva metalli sisse neid lohke ja mühke, kui pole viili, elektrit ja peentöömasinaid. Ahhh? 
Meile räägiti koolis, et elektri tõi CCCP-i suur juht ja õpetaja Lenin. Kuidas Tsaar Peeter neid mündimatriitse tegi. Kraapis kivikillu või puupulgaga terasesse lohke ja mühke. Selleks, et kõvasse metalli mingitki lohku kraapida, peab olema sellest metallist VEEL TUGEVAM metall, teemant või laser. Kõige vanemas filmis on väga kiiresti näidatud, kuidas plastiliinist šablooni pealt hakatakse kopeerpingiga matriitsile aina vähendusi tegema. Ok, tundub et oleks nagu lahendus. Aga metallimehena on mul vastuväiteid, mida ma leidsin ka mikroskoobi alt. 
Esiteks. Kus Peetril selline kopeerpink oli. Kuigi. Peterburis käies ma isegi nägin selliseid - uskumatult filigraanseid pinke ja mida sellega kõik valmis tehtud oli. Paabulind ja munamoodi kellad ja liikuvad nukud. Kuigi ametliku kooliharidusega ja ajalooga see kokku ei lähe. Aga kus sellised, kõvasulamist tööorganitega tööpingid kuningas Arthuril (dateeritakse V sajandi lõppu) või Caesaril olid, millega vaskmüntidele raudmatriitse tehti? 
Kuid ma kirjeldan teile - kopeerpinki. Tööriist/tööorgan, millega tehakse matriitsile kujundeid on pöörlev, täpselt sama nagu hambapuur ehk ka graveerija. Väike pöörlev, hästi tugevast tööriistaterasest otsik. Millise tööriistaga aga teha seda - tugevat tööorganit. Veel tugevamast metallist tööorganiga, aga see selleks (kumb oli enne - muna või kana). 
See puurimoodi otsik - pöörleb. Pöörlev otsik teeb millise jälje?? ehk lohu matriitsi pinnale - ümmarguste servadega. Loogiline. Sellisega saab teha ka koorimist ehk siis matriitsi sisse kõik lohud (värk on ju peegelpildis). Matriitsis olev lohk, teeb mündile mühu.


Nüüd tuleb mängu jällegi see münt, oma - taaveti tähega. Esiteks teen meeldetuletuseks pisut ajaloolist poliitikat. Miks on vene Tsaari mündil taavetitäht. Aga sellepärast, et mina isegi ei tea, millal valitses Venemaad, Slaavimaad, Tartaariat või muud ajaloolist aega üldse mingi slaavlane, vene nimega ja põline slaavlane. Meid pole mitte kunagi rünnanud ega küüditanud venelased/slaavlased, vaid ikka need "taavetlased" oma sugulussidemetega. Kes viitsib googeldada ja kokku ajada, kuidas on sugulased Tsaarid/Nikolaid/Romanovid ja Inglise/Muude maade/Anglo-Sakside kuningad. Midagi pole saladuses ja skeemid on olemas. 
Aga tehnoloogiliselt on see täht märgiline. Mündil on see täht mühk ja matriitsil lohk. Aga kuidas teha pöörleva "hambapuuriga" lohku taavetitähe teravaid välimisi nurki. Võimatu. Selleks peab olema - väga udupeene tehnoloogiaga tööorgan. Ok, praegu need on olemas, kuigi ma ise ei tea millised ja uuematel filmidel seda ei näidata ka. Jääb see jutt siinkohal katki, sest põnevamat on veelgi, mida mikroskoobist nägin. 
      
Veelkord see pilt ja vaadake seda mustrit, mis on ümber mündi. Sakiline nagu Kremli Müüri ülemine serv. Mikroskoobis silmaga nägi see fragment umbes sellises suuruses, et oli peaaegu näha kogu üks sakk.

Vaadake selle pildi pealt seda vertikaalset kriipsu sakkide vahelisel pinnal, vasemal ülanurgas. Ma teen pliiatsi joonise,  kuidas see reaalselt välja nägi ühes teises kohas. . 

See sirge jutt ei saa jätkuda peale saki kõrgendit teisele poole, sealjuures on see jutt mündil kõrgem ja matriitsil on see aga mikroskoopiline vagu. Ja kui te ei peaks kõigest sellest aru saama, siis pole hullu. Kõrgkoolis pidime omal ajal tihti selliseid asju joonestama ja isegi ette kujutama, mis on mingi detaili nähtamatul küljel. Ega iga tudeng sellega alati hästi hakkama ei saanudki. Veidi peab olema ruumilist nägemist.   

Teate, selle tehnoloogia kirjeldamine on nii sõnamahukas, kuna tegu on mündi ja matriitsi peegelpinnaga ehk vastupidi. Aga ma proovin kirjeldada. Matriitsile tuleb saki tegemiseks teha lohk ja mündi kõrgemast pinnast  jääb vermimisel mündile mühk, ehk kõrgend mündil. See kriips on aga matriitsil eraldi lohk, millest mündile tuleb lohu sisse erineva kõrgusega mühk. Matriitsi töötlus on seega kolmel erineval kõrgusel. Reaalselt peaks selline asi olema - tööpingi praak ehk tööorgani kõikumine üles-alla. Arvestades mehaaniliste tööpinkide lõtke, võib selline asi isegi võimalik olla, kuid... 
Seda ei saa ma kuidagi reaalselt pildistada, vastavate seadmete puudumisel ja peate uskuma mu juttu. Neid töötlemise vigu oli seal palju ja mis kõige imelikum. Ühes kohas läbis selline kriips kahte sakki ehk siis näete joonise pealt. 
Vot see, et tööorgan suudab teha - sellise vea, mis ei saa tekkida juhusliku eksimise/lõtku käigus, see pole võimalik. Isegi nii veel, et selline töötlus on absoluutselt võimatu. 
       
Ja ka see pole veel kõik. 


Selle külje peal uurisin ma sellist kohta, mis on - kotkatiiva suled. Käsitsi ei suutnud pilti teha ja pean jälle joonistama. 




Proovisin ikkagi veel ja õnnestuski teha ka foto. See tiivasule ots on see peenike kriips paremal keskel. 


Üritasin välja mõelda mida pildistada võrdluseks. Märkasin laual niiti ja kui seda vaatasin oli hämmastus suur. Ma lootsin näha kriipsu aga tegelikult nägin - köit. See alumine tume pahmaks on niidiköie puntra väike osa. 


Need peenikesed kriipsud on aga niidiköie üksikud kiud. Seega see tiivasule ots on samas mõõdus kui niidiköie üks kiukene ehk siis - mikroskoopiline. 
Kujutate nüüd ette, kui ma panen mikroskoobi alla õmblusnõela või juuksekarva. See paistab seal - palgi suurusena. Kuid need - sule töötlused olid teravad nagu - no ma ei tea mis. Absoluutselt teravad. 
See tähendaks, et tööorgan, mis ei saa olla hambapuur, vaid pigem pöörlev frees. Selle freesi lõike serv peaks olema - mikroskoopiliselt terav, sest ma näen töötlust mündil mikroskoopiliselt teravana. Kuid mikroskoopiliselt terav frees ei töötle jälle  siledat pinda. Ja üleüldse- milleks teha mikroskoopilisi töötlusi, kui neid pole silmaga näha. Milleks selliseid sule rootsusi vaja teha on. Lihtsalt matsirahva töö eest tasumisel???   
See Kõik On Absurdselt Võimatu. 
Mida Ongi Tarvis Tõestada. 
On mingi võimalus, et... 
Sellist tehnoloogiat pole üldse olemas olnud ja On Olnud Hoopis Midagi Muud. 
Jõuame jälle kuidagi imelikke käike pidi - Virtuaal Maailma. Kogu seda jama kirjeldab ka Leonardo kuulsad maalid - Mona Lisa ja muud. Need pole maalitud, sest teadlased on kindlaks teinud, et need on kihilised, kuni paarkümmend eri kihti. Sealjuures on iga kihi paksus nii õhuke, et värvitolmu pole siiani võimalik nii peeneks jahvatada. Need pildid pole kallid seepärast, et oli kuulus mees ja vanad pildid. Vaid seepärast, et need on prinditud sellise tehnoloogiaga, mida pole isegi tänapäeval ja teadlastel pole sellele vastuseid. Pannakse kõrge hind, näidatakse muuseumis (kui need üldse on originaalid) ja osta ega uurida neid ei saa, et tekiks küsimusi. Kuid info lekib ikkagi välja. Kõike nad ei suuda varjata ja isegi kogemata lobisevad asju välja, millest alternatiivid kinni võtavad.
Mitte midagi ei saa kindlalt väita, kuid aitab vaid isiklik uurimine. 
Lohud ja mühud!!! Ha-ha-ha.  Endalgi jooksis juhe kokku. 
Miks raha ja need mündid aga - praht on. Raha ongi praht. Need mis käibel pole, ongi väärtusetud. Väärtus on vaid "uitmõte" meie peas ja jällegi - hea raha tegemise võimalus. 
Kogu see elu on üks jama ja virtuaalne mäng, ning mängime seda virtuaalse raha mängu siis edasi.  


 Teate, kunagi tuleb aeg, kus lastele räägitakse koolis - kui primitiivsed olid esivanemad. 
Õpetaja: "Nad peksid masinatega metalli, siis värvisid paberile peale pildikesi ja nende pildikeste eest tapeti isegi inimesi. Pildikesi pidi olema muidugi ikka kohvitäis. Juba "arenenum tsivilisatsioon" kaevandas mingeid bitcoine. Aga vot nüüd, tänapäeval, me nii ei tee."

Huvitav. Mida nad SIIS teevad???? 


Tsau, järgmise korrani.  

VÄRV JA VIRTUAALSUS



Parema ehk täiuslikuma arvamuse ilmnemiseni arendan seda teemat edasi. See lugu on tahtnud juba mõnda aega sündida, tuhud on ikka käinud ja üritan siis „punnitada“, näis mis välja tuleb. 
Lugu sai alguse ühest – Punasest Tähest Lõunataevas. 
Näen seda „tähte“ siiani igal õhtul oma rõdu peal olles. Üks teadjam inimene püüdis mulle selgeks teha, et see olla – Punane Planeet, nimega Marss. 
Ma kahtlesin, kuid teemat edasi ei arendanud ehk siis ei hakanud edasi „vaidlema“. Nüüd siis mõned päevad tagasi sain isikliku kogemuse, isikliku jälgimise tulemusel. 
Ma hakkasin pealinna lähistelt sõitma õhtul kella kümne ajal. Ühe koha peal, kus ma päeval nägin päikest paistmas läbi sigrimigri pilvede ja tahtsin teha ägeda pildi päikesest, mis oleks meist justkui 150 miljoni kilomeetri kaugusel, kuid need kiired, mis läbi pilvede tulid olid lausa 90 kraadise nurga all. Head pilti ei saanud, sain kehvema. 
Vot selles kohas nägin ma kella kümne ajal õhtul täpselt sama suurt Kuud, õigemini, täpselt poolkuud. See, et Kuu valgustatud piirkond pole kunagi selles suunas kust päike peaks teda valgustama, on juba nii vana lugu. Olen näinud valet nurka umbes 90 kraadi ja isegi seda, et Kuu on valgustatud – tagant poolt (seda olen näinud vaid ühe korra). 
Aga kui ma jõudsin Tartu lähistele, siis nägin seda kuud juba loojumas ehk paar kraadi silmapiirist. Ja see Kuu (poolkuu) oli – Punane. Punane kuu ei pane tänapäeval meid imestama, aga…  
Kui kuu on valge ja paar tundi hiljem punane, siis Mis See On? Teadjamad hakkavad mulle seletama atmosfääri peegeldustest. Ok. Seletan siis, kuidas Marss ei saa olla punane. 
Kujutage nüüd ette muinasjuttu. Päike on Suur, nii suur, et me näeme seda oma silmaga ikka väga suurena, kuid see asuvat 150 miljoni kilomeetri kauguses. See päike saadab sealt valguse – mis värvi valguse? Seda ei tea meist keegi. Päike saadab selle valguse Marsini, sealt „peegeldab“ „planeet“ selle valguse meie silma läätseni. Silmalääts pöörab selle (väidetavalt) tagurpidi, meie silma võrkkestale ja sealt edasi läheb see elektriliste signaalidega meie ajusse, kus aju kodeerib selle informatsiooni – MILLEKSKI. Milleks siis. Et Marss on punane (ja ümmargune kera!!!). 
Päike saadab valguse Kuule, see peegeldub meie silma – valgena ja hiljem punasena. Mis värvi on siis Kuu tegelikult ja ka Marss. 
Eile õhtul aga rõdupeal (kes teavad, mida ma seal ikka tegemas käin, et nii tihti taevast vahin), ma isegi ei pidanud „Kuud Vahtima“. Ma nägin seda kohe, ehk siis mida? 
Väga palju aastaid tagasi (umbes 15) kui ma alles hakkasin esoteeriliste soomülgaste läbimisega tegelema (ühe sõbra vahvad väljendused), nägin ma ükskord kuud passides imelikku vilksatust kõrvaloleva suure tootmishoone piirjoontes. Hakkasin siis pingutama ehk vaatama „aurasid“. 
Tänasel päeval ma näen, eriti pingutamata (lihtsalt silma fookusest välja), oma sõrmede auravärve. Halli, sinakat, punakat, rohekat, kuidas kunagi. Aastaid olen ma vaadanud samamoodi ka Kuud. Selline nägemine aegade jooksul aina täieneb ehk rohkeneb. 
Eile nägin ma Kuud, millel oli kolm pauna. Üleval keskel ja kaks pauna all kahel pool ehk iga paun 120 kraadi tagant. 
Vot siis, kaks alumist pauna on mul sinist värvi ja vahest lisandub veidi punast või rohelist. Kuid ülemine paun oli värviline, peaaegu nagu vikerkaar: punast, sinist, rohelist ja kollast. Ma saan neid paunu suurendada ja mingi nipiga isegi kaks kuud teha (ma pole juba mitu aastat alkot tarbinud ja muid aineid üldsegi mitte, kui keegi tahaks „kommentit“ panna).

Ehk siis, Mida Ma Näen. Mis need on, mille kohta öeldakse – auravärvid ja mis värvid on veel need, mis prinditakse minu aurapildi peale. 
Viimased on ju täisdigitaalse programmi järgi tehtud, kellegi poolt väljamõeldud arvutiprogrammiga. Või ma eksin???  
Mul endal pole sellist fotikat, kuid väidetakse, et kõik see sai alguse Kirliani fotograafiast. Tehti fotosid spetsiaalse aparaadiga ja nähtigi neid hallikaid aurasid. Veelgi enam. Väideti, et kui rebida puulehelt üks nurk ära, siis fotol säilis fantoomkujutis veel hulga aega. Mis see veel siis on??? Elusal asjal säilib „surnud“ kujutis, ehk leheinformatsioon säilib  eetris veel mõnda aega. Kus siis? Jumalas. Jälle üks väga mugav – defineerimatu väljend, mida saab igaüks väljendada just nii nagu - tema „tunnetab“.  Virtuaalsusega on aga seda „fenomeni“ ülilihtne seletada. Arvutispetsid taastavad „kiibikivilt“ ka arvuti failist kustutatud materjale. 
Kuid kogu see pull ja värvide mäng toimub ju ainult - meie ajus. 
Kuidas? Kus?  On mida uurida.    

NB! Paljud püüavad mulle nina peale visata, et ma tahan teisi õpetada – kuidas asjad ON (kuulake iks minnu). Tegu on aga just vastupidi. Ma püüan leida asju – mida pole olnud, ei saanud olemas olla ja mis on kõik kokku luuletatud. Kuidas need asjad pärast omavahel aga kokku lähevad, paneb mind ennastki vahest imestama.  



Päike ja Soojus. Üks mu kõigeammusem ja üsna kõigekreisim tuttav kirjeldas päikest – väga eriliselt. Päike pole kera, vaid kuup. See pole kuum, vaid külm. Ja me näeme seda kettana, vaid sellepärast, et see „pöörleb“ väga kiiresti (ehk sagedused ja tihedused). 
Me eitame kõiki asju vaid – „Ruudukujulise Kuu teooria“ alusel, mille kirjeldus on olemas ka mu teises blogis, kui keegi tahab täpselt teada, kuidas see käib (korda meedias prominentsete teadlaste suuläbi ükskõik mida ja mõne aja pärast usuvad seda kõik – isegi seda, et Kuu On Kuubukujuline, kuigi silmaga näen midagi muud).  
Päike ei saa kuum olla (kiired, mis läbivad jääkülma kosmoseruumi - vaakumi), kuid miks ma tunnen seda. Veidi tehnilisemalt kirjeldaks ma ise seda kui – mikrolaineahju. Külmad lained kuumutavad kokkupuutuvat pinda vastavalt selle materjali tihedusele või ka võnkesagedusele. Ma pole „tuumafüüsik“ ja rohkem ma seda kirjeldada ei saa. 
Sellesse teemasse saaks haakida ka – kliimasoojenemise. Kui päike on aastaid olnud sama soojusega, siis miks nüüd äkki on temperatuuri tõus ja nii intensiivne, et igijää hakkab massiliselt sulama. Igijää, mida tavaline temperatuur ei saaks sulatada nii, et tekivad maa-alused järved. Olete ju isegi sulatanud sügavkülma tooteid, need ei sula nii kergesti ja kiiresti südamikuni välja. Sügavkülmast väljavõtud asjad sulavad erineva kiirusega, kui võrrelda näiteks liha või jäätist. Jäätis on tänapäeval nii vahtu löödud (kasumitootlikkuse mõttes), et see hakkab väga kiiresti sulama, märksõna on – tihedus. Kuid eeldatavasti pole vee tihedus muutunud ega ka päikse „kuumus“, siis millega on tegu. 
On olemas üks teooriakene, mida on mõned inimesed välja käinud, kuid ma pean seda veel veidi aega kontrollima.  
Mida selle Virtuaalsusega peale hakata. Lisaks sellele, et jätkub veel teemasid, mida uurida, ilmselt mitmekski eluks, on mul üks tahtmine. Tahtmine olla taevariik, saamine iseasi. Aga on ka nii. 
Palju tahad, vähe saad, vähe tahad üldse ei saa. 
Mul oleks tahtmine, hakata eksperimenteerima Virtuaalsusega. Hakata seda virtuaalsust – Ümber Kirjutama. Miks nii ambitsioonikalt? Mul on selliseid kogemusi juba olnud. 
Ma olen kogenud mitmeid kordi silmapilkse tervendamise juhtumeid ja Mandela efekti lausa – neljal korral. 
See pole enam juhus. Igapäevases elus lähevad soovid täide – vahest mulle sobivad, vahest ka mittesobivad ja üsna kiiresti. Kiiremal juhul isegi enne kui mõelda jõudsin, ehk mõtlemise hetkel.  
Üksi on selliseid katsetusi igav teha. Kui ma vaatan ühe eesti suurema kogukonna lehte ja nende – edulugusid, siis võiks teha veel ühe kogukonna. Inimesed, kes hakkavad „kirjutama“ igapäevauudiseid (reeglina negatiivsed) positiivseteks. 
Üks selline tüüp, mingil määral, eestis juba on – libauudised. Tema kirjutab meedia „libauudise“ tegelikuks uudiseks. 
Ma olen püüdnud seda „süsteemi“ ise läbi mõelda ja ka oma juttudes kirjeldada/küsida, kuid olen aru saanud, et see on raske, pigem harjumatu. Mul on selline plaan ja talvetäis aega varuks. 
Huvitatul lasen vabalt endaga ühendust võtta. 
Ma olen elus saanud nii mõnegi sportliku autasu-karika (hellitavalt kutsume sellist – kopsikuks), kuid mulle tundub, et sellise tegevuse autasu on määratusuur. 
Vähim, mida mina olen saanud. Elu saab teha paremaks, huvitavamaks, kuigi ega ka mul lasta niiväga rahus elada. Alamprogrammid ei lase. Suunavad mind kuhugi? Vist!  
Elamise koht võiks olla – Parem Paik. 
Noh ja sündiski ära, nabanöör sõlme ja las lennata!!!

kolmapäev, 15. august 2018

VIRTUAALSUS.


 Püüan kirjutada ühe loo, mis on absoluutselt „ebanormaalne“. 
Ma panen selle loo blogisse ja jagan seda ka FB – Elukulg, kuna loodan, et seda loevad vaid normaalsed ehki siis „ebanormaalsed“ inimesed. 
Mina, praegusel hetkel ja eluperioodil, uurin maailma kahel eri tasandil. Üks on: Reaalne elu ehk siis – see konkreetne materiaalne eksistents. 
Ja teine:  Mittereaalne ehk nähtamatu maailm. 
Lugu iseenesest tuleks väga pikk: tunde, päevi ja isegi aastaid, sest näiteid otse elust oleks lõputu arv, kuid…. Ma loodan, et loevad inimesed, kes on kõike seda kogenud ka ise ja nad on – „päris inimesed“. 
Sellise maailmavaate on mulle andnud elu ise, kuid eelkõige – ajaloo uurimine. 
Inimese Elu Ei Saa Olla Reaalne. 
Ehk siis: sünd, kulgemine ja surm. 
Me ei saa ära seletada teatud sorti termineid. Neid on palju, kuid elutähtsamad neist: sünd, surm, elu, armastus, õnn, teadvus, normaalsus jne veel üsna palju. Need terminid, milledele pole antud konkreetset definitsiooni ja mille kohta tõsiesoteerikud väidavad, et – neid tuleb tunnetada südamega. Need on terminid, milledel puuduvad: „ajalised“ suurused, koguselised suurused ja üleüldse mingidki kriteeriumid. Neil on vaid inimese isikliku uurimise ja omaksvõtmise kriteeriumid. Ja sellest tulenebki, et iga inimene näeb ennast, elu ja iseennast selles elus – väga isiklikult ja „omapäraselt“. Ma pole veel kohanud mitte ühtegi inimest, kes saaks aru teisest inimesest, tema määratlustest ja nad saaksid teineteisest aru – lõplikult/ üheselt. Mõned väidavad, et see ongi nii ja see on normaalne ehk ainuvõimalik. Kuid mind, „normaalset“ inseneri-haridusega inimest ei saa ära lollitada mingi sellise – „tõsiesoteerilise jutuga“. 
Kui on olemas mingi SÜSTEEM. Nimetame seda siis tinglikult: planeediks Maa, Terraks, Aghartaks, Midgardiks või misiganes muu termin. Suletud süsteemis peab alati olema: süsteem, struktuur, liikumine, seadused jne. Ja ongi. Me näeme, teame ja täidame neid. Kuid miks siis ikkagi on sellised terminid, võiks isegi öelda, et – elu kõige tähtsamad terminid, elu põhiväärtused, millest me ei tea midagi ja me ei oska neid isegi kirjeldada. See ei ole loogiline ja kuskil peitub selle – saladuse võti. 
Maailm ei saa olla reaalne ehk siis, see teine vaatevinkel. 
Pikalt, pikalt ja väga pikalt uurides ja mõeldes olen  mina jõudnud sellisele arusaamisele, et – Maailm on Virtuaalne. Selles mõttes virtuaalne, kui palju laseb meie mõistus mõista kõike seda. Ma ei hakka siia eriti palju näiteid panema, hiljem vaid mõned. 
Kui ma vaatan ajaloolisi sündmusi, siis väga paljusid neist – Ei Saa Olemas Olla ehk, neid ei toiminud. Kuid kummalisel kombel on neist sündmustest jäänud jäljed ja reaalsed tõendid – siia hetke. Sellised asjad ei saa olla võimalikud. Ei saa olla nii, et ajaloolased ei oska vastata minu „lollidele“ küsimustele, sealjuures räägivad nad selliseid jaburdusi, mis räägivad veel ka üksteisele vastu, moodustades – „jaburduse kuubis“. 
Kõigel sellel PEAB  olema seletus – üks ühtne seletus.  Olgu see hetkel kasvõi vale või arusaamatu, kuid ikkagi on see parem kui „teadmatuse jaburdus“. 
ELU  ja AJALUGU (ELUKULGU) ei saa seletada, loogilisse järjetusse panna, meile teadaoleva maailma käsitluse baasil. Kuid kõike seda saab teha – Virtuaalse Mängu baasil. 
On mingi MÄNG. 
On selle mängu LOOJA. 
On selle mängu KESKKOND. 
Kuid mis kõige tähtsam. On selle Mängu MÄNGIJA. 
Neid tegelasi – Looja, Mäng, Keskkond jne – neid mina ei tea, ei tunne, ja kas kunagi teadma saan, pole teada. Kuid mina tunnen, et – Mina Olen Selles Mängus – MÄNGIJA. Mis see tähendab? 
Peale 50 „virtuaalse aja aastat“ tajun ma, et minu ümber olevad inimesed ei ole – „Päris Inimesed“. Need on üsna kummalised „olevused“. Panen oma terminid paika, siis ei pea pikalt keerutama. 
Kogu see mäng koosneb – Programmist. Sellel on erinevad tasandid ja teatud kogemuste baasil on võimalik (ka selle ühe elu jooksul) liikuda järgmisele tasandile – Next Level. Mulle tundub, et mina olen elu jooksul neid tasandeid läbinud mitmeid, sest selliseid totaalselt erinevaid elumuutusi on olnud miinimum – neli/viis. 
Tuli mõte ja hüppan ühe näite peale. Väga palju aega tagasi, umbes 20 aastat, mängisime noorema pojaga arvutimängu „Pärsia Prints“. Sellel mängul on Leveleid üle kümne ja see on lihtne – jookse, hüppa, korja punkte. Tihti on sellistes mängudes ka programm – Tapa. Ja siis üsna alguses, mingil neljandal tasandil, oli koht kust poeg ei saanud edasi. Proovis läbi kõik variandid aga edasi ei saa. Ma siis iseseisvalt proovisin ja uurisin ning tulin järeldusele, et edasi saab – üsna lootusetust nurgast, väga keerulise liikumise tulemusel. Ma leidsin selle koha – mõttetegevuse tulemisel. Seletasin pojale ja tema – käelise/reaktsioonilise kiiruse abil, suutis ta selle takistuse ületada ja järgmisele levelile saada. Kuigi ka järgmistel tasanditel oli keerulisi kohti, niiet tuli uuesti mängu alustada, kuid kui see koht, 4 levelil, oli selge, siis mäng lõppes lõpuks – Game Over – üsna kiiresti. Kõik teised poisid, kes seda nõksu ei suutnud üles leida ja ületada, ei saanudki Mängu Mängitud. 
Kui selle näite peale mõelda, siis ka meie – Reaalne Elu – on tihtipeale selline. Edasi. 
On siis Programm (selle Keskkond, Looja jne) ning selle programmi – Alamprogrammid ja Mängija. Mulle tundub, et…  
Mina olen selle mängus – Mängija, mingil kõrgemal, minu jaoks – Nähtamatul Tasandil. Kuid – „siin planeedil“, olen ma aga ka selle mängu – Ülemprogramm. Selline süsteem ja dünaamika laseb mul selles programmis suhelda. Ja nüüd üks väide, mis paneb siiamaani mu nahal „sipelgad jooksma“ kui ma sellele mõtlen. 
Ma olen Mängija – „kuskil kõrgemal“. Selles konkreetses Elumängus olen mina – Üks Ülemprogrammi jupike ja kõik muu, kaasaarvatud inimesed ja loodus on Alamprogrammid. Need alamprogrammid ei ole elutud, lihtsalt kirjutatud 0-i ja 1-e  skeemid, vaid iseõppivad ja iseorganiseeruvad süsteemid. 
Mulle tundub, et iga seda teksti lugev (mõistev) inimene on – Mängur, ise – Ülemprogramm ja meid ümbritsevad Iseorganiseeruvad Alamprogrammid. Miks ma nii arvan???  Mind ümbritsevad inimesed, kes „ei ole pahad“, kuid nad tunduvad kummalised. Nad on Korralikud (isegi Sõjardid). Nad käituvad teatud korra järgi ja püüavad sellest korrast (seadustest) kinni pidada. Mina ei pea, ma pole kunagi tahtnud seda, kuid…   
Ma Ei Saa Sellest Korrast Aru.  Selles pole korda, süsteemi ega loogikat. Et lõbusam oleks, panen paar näidet. 
Käisin ühel „mootoritega võistlemise“ üritusel. Vaatan inimesi – tunduvad normaalsed, nagu ma isegi mitukümmend aastat mootorispordiga tegeledes. Kuid kuna sellest „õlikärsa vinguhaisu viirusest“ ei ole võimalik enam vabaneda ja seepärast ma ikka käin sellistel üritustel. Tänapäeval, veidi kaugemast vaatepunktist vaadeldes, tundub see ja üldse kõik spordialad üsna kummalise ja ebanormaalsena.  Miks peavad normaalsed ja täiskasvanud mehed müttama „kuskil pori sees“, laotama raha – ühtlase kihina metsavahele (bensiin, kummid, varuosad jne). Kuid see pole nende, alamprogrammide, veel kõige suurem „puudulikkus“. 
Kui palju ma olen näinud inimesi, kes lähevad porisele autokrossile: valgete botastega, varbavahedega, valgete jopede, üldse ilma jope või vihmavarjuta. Ilma tooli ja veejoogita, unustamata sealjuures osta kalli raha eest õlut. Nii ka seekord pidin paduvihma eest vihmavarju alla võtma pikaajalise tuttava, koos tema  lapselapsega. T-särgis ja kerges riietuses mees vastas mulle: „Aga ma kodus vaatasin, et päike paistab“. 
Kui me koju sõitsime, siis küsis vanem poeg: „Kas sa ikka ei näita suunatuld“. Vastasin – Ei Näita ja ei kavatsegi näitama hakata kui…  Minu ees ega taga, pole mitte ühtegi autot. Ma ei näita mitte kunagi suunatuld, kui sellel pole mingit mõtet. Ma ei näita kunagi paremat suunatuld kui ma möödasõidul rivistun oma sõiduritta tagasi. Milleks. Kas see, kellest ma mööda sõitsin, tõesti usub, et ma kavatsengi jääd vastassuuna vööndisse. Aga seevastu ma näitan suunatuld hoopis teistel juhtudel. Enne möödasõitu näitan ma vasakut suunda väga pikalt, et eessõitja teaks mida ma teha Tahan. Ma näitan Väga Tihti  paremat suunda, et taga liikuja teaks, millal on tal ohutu minust mööda sõita. Ma näitan Iga Kord vasakut suunda, kui mõni uljas (minust kiirem) tahab mööda sõita, kuid „poleks mõistlik“ jne, jne. Näiteid oleks muidugi palju – kuidas ma ei taha kinni pidada „seadustest“. Kelle seadustest. Mängu Alamprogrammide reeglitest Alamprogrammidele. Mis selle loo „uba“ on. 
Nüüd ma siis kulgen siin planeedil, uurin, puurin ja otsin – Elu Mõtet. Hetkel olen leidnud…   Olen aru saanud, et Elu On Mäng. Mängu mõte on – Mängida, ehk Veeta Vaba Aega. Jälgin häid inimesi, tuttavaid, sugulasi ja muid võõraid, kellest saavadki jälle head tuttavad, kuid…   
Kõigest sellest aru saades - Ma Otsin Teisi Mängijaid. Neid inimesi, kes: on saanud aru, hakkavad aru saama või siis sedagi lugu lugedes, hakkavad huvi tundma, et – Me Oleme Mängijad. Sest vaid teise Mängijaga saan ma rääkida asjadest: Nii Nagu Need On, Nii Nagu Need EI OLE, nagu need Võiksid Olla ja Mis On Selle Mängu Eesmärk ning millega lõpeb hetkel – Game Over. 
Aga nüüd aitaks sellest loost, muidu läheb liiga pikaks. Ma olen kohanud selliseid Mängijaid ja iga aastaga lisandub neid juurde. Ma olen täheldanud, et „minu lugejaid“ on sadakond ja pisut pealegi. Sellel talvel teen kindlasti mitmeid koosviibimisi (et mitte öelda loenguid või „kellegi õpetamist“). Seal kohtume ja räägime pikemalt. See aeg hakkab kuskil novembrist. Seega siis. Ootan teid kohtumistele ja „parooliks“ on – „Mängur“. Tulge julgelt ligi, tutvustage ja tunneme üksteist ära. 
Ja kindlasti üks minupoolne soovitus. Tunnustades/tunnistades ennast Mängus oleva Ülemprogrammina ja Mängijana, ärme suhtume teistesse Iseorganiseeruvatesse Alamprogrammidesse halvustavalt, üleolevalt ja hoolimatult, sest – Nad On Meie Mängus. Võib olla, et isegi meie loodud!?!?! 
Kes tahab saada sellest seletusest visuaalse pildi, siis tasub vaadata ja otsida kuskilt filmid „Tron“ ja „Troni pärandus“ (olid vist sellised pealkirjad). Alles nüüdki näidati filmi – Trumani Show. Samu asju on veel ka filmides: Thor, Jupiteri tõus, Startrek, Stargate jne. 
Mina pole midagi välja mõelnud. Ma isegi imestan – kuidas selliseid filme ja raamatuid tehakse ja miks midagi ei varjata. Aga ei saa ju, me ise loome seda mängu ja nemad ka, kes kirjutavad selliseid lugusid. 
Panen siis siia veel  ka „selle koha“, kust ma sain sellest teada – mis tõstavad mu nahale need sipelgad. Ma lugesin tavameediast arvutiinimeste artiklit. Ma olin enne seda imestanud, et kust kohast teab FB ja Youtube mulle soovitada – Teile soovitatud. Võiks arvata, et – keegi jälgib meid. Nii ja naa. Meie liikumisi virtuaalmaailmas kontrollivad, jälgiva ja soovitavad – inimeste (programmeerijate) poolt koostatud Alamprogrammid, kes on Iseorganiseeruvad ja Isearenevad. See oli selles artiklis sõnasõnalt kirjas. Seega, mööda virtuaalmaailma toimetavad – tehisintellektiga (esialgu veel pisikesega, kuigi me ei tea, äkki on ka mega-tehisintellekt juba olemas) programmijupikesed. Ja nad teavad meist juba üsna palju. 
Lõpetuseks ikkagi veel mu ÜLIM teema. 
Minu jaoks on „piibel“ – raamatusari „Asum“ ja Mängur 
nimega – Isaac Asimov. 30-aastasena oli tal see informatsioon juba olemas, kuid ta „mängis“ terve elu. Uuris ja kirjutas 500 raamatut. Panen siis ühe tema analoogilise kirjelduse. 

„On olemas kolme tüüpi inimesi. Esimesed, kes teavad vähe, neid on enamus ja nad on üsna enesekindlad. Teised, kes teavad juba rohkem, neid on vähe ja nad kõhklevad. Ja kolmandad, kes teavad juba üsna palju, neid on vaid üksikud ja nemad ei ole milleski  kindlad“.

teisipäev, 7. august 2018

TARTU TÄHELINN
















Naine vedas mind kontserdile. Mul juba süda aimas, "millega see lõpeb" ehk laadisin kodus fotoka patarei ära. Võtsin kaasa väiksema "seebikarbi" ja seega on mõned fotod tsipa udused. Loodetavalt mitte mu jutt. Jutt tuleb siis Tartu Tähekindlusest ja kuna mul läkski juba kontserdi ootamine tüütuks, siis hakkasin käima mööda tähelinna perimeetrit. 


Miks seda rahvast nii palju kokku tuli - oli see ilus ilm ja rahvas tahtis guljaitada või on kõik nii kultuursed ja janunevad sümfoonia järgi. Ma ei ole nii rikutud mõttelaadiga, aga - sai ju tasuta. Kuulsin ühte mammit, ilmselt teisele mammile helistamas, et - mis see kell ka on, kas AK juba käib.  


https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_kindlus   


Panen lihtsalt sellises järjekorras nagu ma seal jalutasin, siis võite ise ka paigad üles leida. 


Massiliselt


Massiliselt


Massiliselt kive, müüre ja seinu on kogu see territoorium täis. Puujuurte all, mis pole üldsegi mitte vanad. 







Mul polnud erilist huvi ajada kõik seinu ja nurki kokku selle vana skeemiga Vikipediast, kuigi oleks isegi võinud, saaks teada kui täpne see joonis ka on. 


Kaks sellist luuki kõrvuti. Lihtne loogika ütleb, et seal all on käigud, mida on vaja tuulutada. 


Üsna lootusetu on teada saada - mis ajast need betoonseinad on. 



Natuke "Naturat" ka.


Väga-väga paljud kivid "iidses" müüris on betoonitehnoloogilised kivid.








Justkui nöökamiseks on keegi jätnud iidse tööriista laokile. 


Kujutage nüüd pilti. Ajaloolane nimega Arne leiab vana kindluse territooriumilt sellise vidina. Mis ajast see võiks olla - raua või pronksi ajast. Noh, praegu võiks arvata, et naabermaja aiast või aiaaugust pärit. Aga kui see leitakse 100 aasta pärast, siis on ajalooline artefakt ja dateeritakse vastavalt "kasutusel oleva ajamäärangu skeemiga" - näiteks rauaaega.  


Minust see sinna jäi, las ajaloolased kunagi leiavad.




Keegi oli seal isegi midagi kaevanud. Detektorist nii ei kaeva, astmetega. 


Ajaloo uurimise suurim valu ongi see, et kui see uputus toimus, ja selles mina ei kahtle, siis pole veel paljude aastate pärast, enam kunagi võimalik teada saada - mis ajast mingi detail pärit on. Raudbetoon.


Uus ja 


vana. 


See on üks paremaid seinu, vastu Ülikooli hooneid. 








Muideks, saladuse võti peitub ikkagi - telliskivi all. Kui Toomkirik oli varemeis aastatel 1700 ja see on ehitatud Tähekindlusele, siia neis vallides on massiliselt telliskive, mis peaksid olema vähemalt 300-400 aastat vanad. Vaadake järgnevate piltide pealt ja kas näete niiii vanu telliseid.  Toomkiriku enda tellised on palju suuremad kui mahuks tänapäevase töömehe kätte ja neid laduda oleks väga ebameeldiv. 

https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_toomkirik








Hästi omapärane - sile kivi.



See oli ikka üllatus, millele võib-olla suudaksid "Tartu Nostalgitsejad" vastuse anda - kes sellise mõtte peale kunagi tuli ja miks see üllas mõte teostamata jäi. "Siia rajatakse Tartu teadlaste aumüür". Mine tea, äkki on siiani viisaastaku plaanis. 


Ma pole geoloog, kuid sellise struktuuriga kive nägin ka hiljem. 


Mägi pidi olema tagurpidi auk. Mis lohk ja mis seal all on, kuhu "midagi" on vajunud.




Umbes nii näeb välja tänapäeval ühe nurga kaks tasandit. 



Natuke Sansara ornamentikat. 



Püssikas on võlvlagedega maa-alune tühimik, enamus teavad. Seega on kogu kompleksi alune - tühjust täis ehk massiliselt käike. 


Siinkohal võiks ma kirjeldada midagi, mida ei toimu ilmselt kunagi. Kui kogu see territoorium on käike täis, mida näete ka hiljem ja Püssikas on - väljakaevatud, siis miks ükski linnaisa pole kunagi tulnud mõttele. Kaevaks käigud lahti, teeks korda ja oleks Tallinnale konkurendiks, saaks teha hiiglama turismi atraktsiooni - raha tuleks nagu aganaid. Aga seda ei tehta, ja veelgi enam, see on riigi kaitse all

 Sest kui seda teha - hakkaksid inimesed küsima küsimusi, millele ajaloolastel pole vastuseid. Ilmselt sellepärast lõpetati ära ka plaan Rootsi muuseumis olevast Tartu kindluse maketist teha uus makett, kuigi plaan oli juba valmis ja tegevus käivitumas.  




Kus vundament on?






Uputus ja 


Urnid. 



Vallikraavi tänav ja 



üks nurkadest. 


Aga mõtleme korra veel sõnale - Vallikraavi. Pandi "lapsele" kena nimi või oli siin - kraav ja vesi. Aga kui võtta reaalseks, et oligi Emajõe tase nii kõrge, et oli kust juhtida vett siia kraavi. See seletaks ära kaks müstikat. Kuidas saab Tartu olla - Hansalinn. Veel hullem ehk täpselt sama lugu - kuidas on Hansalinn Viljandi ja seal oleva kindluse ja vallikraavidega. Ehk siis, veetase Emajões pidi olema kõrgem - mitukümmend meetrit. Ja kauplemine käis Peipsi ja Venemaani välja. Need ju ka Hansa sõpruslinnad.   



See ON HUVITAV MAJA.  Aga enne veel nägin - keldrit. 





Kaugele väga ei lasta ja käigud on kinni müüritud. Tellis ja


betoon.


Enne kui ma näitan - mis huvitav maja see on, näitan eestpoolt. Täpselt Toomkiriku vastas maja Lossi 21 või midagi sellist. No, on üsna suur puu, alla 100 aasta ilmselt. Kuid sellel on üks omapära. Juured ei mahu - maa alla. Ei saagi mahtuda, sest kivid on vastas. Puul on suur elujõud ikkagi. 


Paraaduksel pole nagu väga vigagi. Viitsiti vist välja kaevata. 


Aga 20 meetrid kõrval enam jaksu ei jätkunud. 


Ehk - käib nii kah. Aga maja ei ole ilmselt odavate killast. Ei varemalt, ega ka praegu. 


Aga maja taga on kaks eraldi tiiba, väikese "eraõuealaga". Ei väsi eestlased ka neid eramaa silte toppimast. Minu ridaelamu ümber pole silte ja probleeme ka pole.   


Olid kunagi jõukamad ajad, kui siin võis isegi midagi voolata. Äkki isegi vene ajal. 


Aga nüüd hakkab tulema - üks arhitektuuri šedööver teise otsa. Mitmesse kohta oli kahe korruse vahele ehitatud eeskojad, vist ei teinud pilti. Imetlesin ja unustasin. Ühesõnaga, eeskoda oli esimese, maa-aluse korruse akende, ja teise korruse akende asemel, seinast sisse lammutatud ja trepid ehitatud. Täpselt nagu sellisele uksele. Palju sõnu ühe pildi asemel.   



Absoluutne tipp. Uks tiba üle meetri ja


mõlemas majatiivas samamoodi. Kellele ja milleks sellised uksed. Kui mõelda selle uputuse, selle pinna kõrguse, pinna massi peale, siis - polegi ime, et seda sodi oligi võimatu minema tassida. Ehk siis, elati nagu osati ja jaksu jätkus. Kõik on - ülimalt loogiline. 





Ja majadel on keldrid ka veel. Ei ole need keldrid. Enne uputust olid need mitmekorruselised majad ja seinad, mis alles jäid, taastati sellisteks nagu tänapäeval on. 



Teisel pool teed on need varemed, kus on - MITU TELLISKIVI?????  Ma ei tea kas viitsiks kunagi mingigi empiirilise arvutuse teha. Neid on mitmeid ja mitmeid (kümneid) miljoneid. 


Alati kui ma neid seinu näen, tekib küsimus - Milleks on seintes need avad. Kõikidel seintel. Ainus, mis ehitus-tehnoloogiaga võiks pakkuda - soojustuse kinnituseks. Aga vist on jabur mõte. Katsu sa tänapäeva mõtlemisega mõelda sadu aastaid vanu tehnoloogiaid. 



Ka need akna piirded võib liigitada - kauakestev betooni tehnoloogia. 




Järjekordne tõestus, et pind on alt tühi. 



Äge puu juurikas. 



Katkise laua vahelt sain välguga pilti teha ja tundsin tugeva tuuletõmmet. Sisse piiludes paistis kaugelt valguse kuma. 


No, vat ja teisel pool teed oli ka selline uks. Mis küll seal maa all kõik veel on. 


Väga "sodise" betooni rist, mis ajast???


Teate, mitte midagi ei ole teha, inimesed küll näevad ja isegi noogutavad - väga vana ja viltune rist. Kuid mis, kes, või kus - selleks peab kaua aega tegelema ja mina näen selliseid asju hetkega. 


Pildi tegin mõtte pärast, et - joovad need inimesed nagu loomad - igal ajal.  



See peaks - too "Musomägi" olema. 


Aga see pole mägi, vaid ehitis - uste ja käikudega, mis on "uurijate" peletamiseks kindlalt kinni müüritud.



Betooni.



Ja siis need - imeliku mustriga kivid. 



Justkui oleks keegi tsemendi kotid lasknud ära kivistuda. Nägin just selliseid "tsemendikoti kive" Vietnami reisil ühe kultuuri vaatamisväärsuse juures. 


Väike tiir ümber minu EPA kooliteel olnud Masinate Remondibaasi, Baeri nurgal.  


Siin on Tähelinna üks piiridest ja üsna järsk piir. 



Kui terve perimeeter on täiteks loobitud telliseid täis, palju neid siis tehti. Kehvema kvaliteediga tellised läksid täiteks.  



Mingi kummaline värav - Ei Kuhugi. 


Ja siis hakkab kallak minema.


Keldrikorruse aknad. Aga ilmselt olid ka need veel mingi taseme ruumid ja käigud, mis võeti hiljem kasutusele ja ehitati maja peale.  









Jälle kinni müüritud ava - kuhugi. 



Miskipärast jätsin järgmise pildi tegemata, aga siin on täitsa lahtine trepp alla keldrisse. Vahva oli see, et sel päeval oli sooja 30 kraadi, kuid trepist keldrisse minnes hakkas reaalselt külm. Ülesse tulles lõi kuuma näkku nagu leiliruumis. 


Võlvid, võlvid ja tellised. Kas - vähem ehitust jagavad inimesed teavad, kuidas võlve laduda. Kuidas tellised seisavad kaardus lae all niikaua kui paigale saab viimane kivi, mis kõik ära lukustab ja hakkab koormust vastu võtma. Vot seda peaks ajaloo tunnis lastele õpetama, aga ei saa... Siis maimukesed hakkavad taiplikke küsimusi küsima. Nagu minagi - väike uudishimulik lapsuke. 



Lenin tõi Tsaari Venemaale GOELRO plaaniga "lambikese" ja elektri. Muideks, juba minu noorem põlvkond koolis seda ei õppinud ja nad pole sellest midagi kuulnud. Karm aeg, kui keldris veeti elektrit lahtiste juhtmetega. See on keldri ruumides jah.  


Tüüpilised "arka"- võlviga, poolenisti maa all olevad aknad. Omal ajal oli kahe sellise akna vahel üsna kõrge trepp, kuhu me ronisime üles, et saada "esimesele korrusele" - masinate remondi praktikume tegema. 


Tänavapoolne sein. 


Ja vastas olev maja.

Siis ma jalutasin kontserdist mööda ja mäest üles. Samal ajal kuulsin ära ka neli viimast lugu.


Ma pole kõikide kirikute nimesid viitsind meelde jätta aga noh see, mis seal Kassitoome augu lähedal on. 


Vot siit tasandilt hakkab korralik vundament. 


Ja telliskivid ei ole mitte maapinnaga tasa. 



Ja isegi kiriku aed on - vana seina peale laotud. 


Sellist ajalugu siis meile räägitakse. Väidetavalt sõdisime oma idanaabriga käsikäes. 



Alati kui ma mingeid vidude ja nooltega sõdimise filme vaatan, ikka imestan. Kuidas saab päevi ja vahest isegi aastaid võidelda ja vaenlasi tappa kui - nooletuppe mahub vaid käputäis nooli. 



Noh ja siis on seal auguveeres on ka veel üks - postament. Täistehnoloogiline vidin, mille otstarvet ei tea Tartu ajaloo huvilistest mitte keegi. 


Vana "Volga" kõrtsu vastas kah selline vahva uks veel.  

Nii palju siis minu "kultuurast". Kodus vaatasin telkarist salvestust, nägin palju paremini (naine ei näinud kontserdi ajal perve peal istudes midagi) ja mõni hää lugu oli ikka ka, mis mu maitsele maitses.
Nii, ja mis see siis on. Ma küsisin noore inimese käest, kes Tartumaal elanud ja Tartus õppinud. "Kui sa käid Toomemäel, siis kas sa arvad, et - see on MÄGI." Nii ta täpselt arvaski ja ma võin oma vanad pastlad ära süüa või panti panna, et enamus Tartu linna inimesi on selles - absoluutselt veendunud. Kes nüüd sealkandis jalutamas käib, äkki näeb seda maailma veidi teise nurga alt. Mis ongi minu eesmärk ja misssiooon.