TARTU TÄHELINN

Naine vedas mind kontserdile. Mul juba süda aimas, "millega see lõpeb" ehk laadisin kodus fotoka patarei ära. Võtsin kaasa väiksema "seebikarbi" ja seega on mõned fotod tsipa udused. Loodetavalt mitte mu jutt. Jutt tuleb siis Tartu Tähekindlusest ja kuna mul läkski juba kontserdi ootamine tüütuks, siis hakkasin käima mööda tähelinna perimeetrit. 

Miks seda rahvast nii palju kokku tuli - oli see ilus ilm ja rahvas tahtis guljaitada või on kõik nii kultuursed ja janunevad sümfoonia järgi. Ma ei ole nii rikutud mõttelaadiga, aga - sai ju tasuta. Kuulsin ühte mammit, ilmselt teisele mammile helistamas, et - mis see kell ka on, kas AK juba käib.  

https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_kindlus   

Panen lihtsalt sellises järjekorras nagu ma seal jalutasin, siis võite ise ka paigad üles leida. 

Massiliselt

Massiliselt

Massiliselt kive, müüre ja seinu on kogu see territoorium täis. Puujuurte all, mis pole üldsegi mitte vanad. 

Mul polnud erilist huvi ajada kõik seinu ja nurki kokku selle vana skeemiga Vikipediast, kuigi oleks isegi võinud, saaks teada kui täpne see joonis ka on. 

Kaks sellist luuki kõrvuti. Lihtne loogika ütleb, et seal all on käigud, mida on vaja tuulutada. 

Üsna lootusetu on teada saada - mis ajast need betoonseinad on. 

Natuke "Naturat" ka.

Väga-väga paljud kivid "iidses" müüris on betoonitehnoloogilised kivid.

Justkui nöökamiseks on keegi jätnud iidse tööriista laokile. 

Kujutage nüüd pilti. Ajaloolane nimega Arne leiab vana kindluse territooriumilt sellise vidina. Mis ajast see võiks olla - raua või pronksi ajast. Noh, praegu võiks arvata, et naabermaja aiast või aiaaugust pärit. Aga kui see leitakse 100 aasta pärast, siis on ajalooline artefakt ja dateeritakse vastavalt "kasutusel oleva ajamäärangu skeemiga" - näiteks rauaaega.  

Minust see sinna jäi, las ajaloolased kunagi leiavad.

Keegi oli seal isegi midagi kaevanud. Detektorist nii ei kaeva, astmetega. 

Ajaloo uurimise suurim valu ongi see, et kui see uputus toimus, ja selles mina ei kahtle, siis pole veel paljude aastate pärast, enam kunagi võimalik teada saada - mis ajast mingi detail pärit on. Raudbetoon.

Uus ja 

vana. 

See on üks paremaid seinu, vastu Ülikooli hooneid. 

Muideks, saladuse võti peitub ikkagi - telliskivi all. Kui Toomkirik oli varemeis aastatel 1700 ja see on ehitatud Tähekindlusele, siia neis vallides on massiliselt telliskive, mis peaksid olema vähemalt 300-400 aastat vanad. Vaadake järgnevate piltide pealt ja kas näete niiii vanu telliseid.  Toomkiriku enda tellised on palju suuremad kui mahuks tänapäevase töömehe kätte ja neid laduda oleks väga ebameeldiv. 

https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_toomkirik

Hästi omapärane - sile kivi.

See oli ikka üllatus, millele võib-olla suudaksid "Tartu Nostalgitsejad" vastuse anda - kes sellise mõtte peale kunagi tuli ja miks see üllas mõte teostamata jäi. "Siia rajatakse Tartu teadlaste aumüür". Mine tea, äkki on siiani viisaastaku plaanis. 

Ma pole geoloog, kuid sellise struktuuriga kive nägin ka hiljem. 

Mägi pidi olema tagurpidi auk. Mis lohk ja mis seal all on, kuhu "midagi" on vajunud.

Umbes nii näeb välja tänapäeval ühe nurga kaks tasandit. 

Natuke Sansara ornamentikat. 

Püssikas on võlvlagedega maa-alune tühimik, enamus teavad. Seega on kogu kompleksi alune - tühjust täis ehk massiliselt käike. 

Siinkohal võiks ma kirjeldada midagi, mida ei toimu ilmselt kunagi. Kui kogu see territoorium on käike täis, mida näete ka hiljem ja Püssikas on - väljakaevatud, siis miks ükski linnaisa pole kunagi tulnud mõttele. Kaevaks käigud lahti, teeks korda ja oleks Tallinnale konkurendiks, saaks teha hiiglama turismi atraktsiooni - raha tuleks nagu aganaid. Aga seda ei tehta, ja veelgi enam, see on riigi kaitse all

 Sest kui seda teha - hakkaksid inimesed küsima küsimusi, millele ajaloolastel pole vastuseid. Ilmselt sellepärast lõpetati ära ka plaan Rootsi muuseumis olevast Tartu kindluse maketist teha uus makett, kuigi plaan oli juba valmis ja tegevus käivitumas.  

Kus vundament on?

Uputus ja 

Urnid. 

Vallikraavi tänav ja 

üks nurkadest. 

Aga mõtleme korra veel sõnale - Vallikraavi. Pandi "lapsele" kena nimi või oli siin - kraav ja vesi. Aga kui võtta reaalseks, et oligi Emajõe tase nii kõrge, et oli kust juhtida vett siia kraavi. See seletaks ära kaks müstikat. Kuidas saab Tartu olla - Hansalinn. Veel hullem ehk täpselt sama lugu - kuidas on Hansalinn Viljandi ja seal oleva kindluse ja vallikraavidega. Ehk siis, veetase Emajões pidi olema kõrgem - mitukümmend meetrit. Ja kauplemine käis Peipsi ja Venemaani välja. Need ju ka Hansa sõpruslinnad.   

See ON HUVITAV MAJA.  Aga enne veel nägin - keldrit. 

Kaugele väga ei lasta ja käigud on kinni müüritud. Tellis ja

betoon.

Enne kui ma näitan - mis huvitav maja see on, näitan eestpoolt. Täpselt Toomkiriku vastas maja Lossi 21 või midagi sellist. No, on üsna suur puu, alla 100 aasta ilmselt. Kuid sellel on üks omapära. Juured ei mahu - maa alla. Ei saagi mahtuda, sest kivid on vastas. Puul on suur elujõud ikkagi. 

Paraaduksel pole nagu väga vigagi. Viitsiti vist välja kaevata. 

Aga 20 meetrid kõrval enam jaksu ei jätkunud. 

Ehk - käib nii kah. Aga maja ei ole ilmselt odavate killast. Ei varemalt, ega ka praegu. 

Aga maja taga on kaks eraldi tiiba, väikese "eraõuealaga". Ei väsi eestlased ka neid eramaa silte toppimast. Minu ridaelamu ümber pole silte ja probleeme ka pole.   

Olid kunagi jõukamad ajad, kui siin võis isegi midagi voolata. Äkki isegi vene ajal. 

Aga nüüd hakkab tulema - üks arhitektuuri šedööver teise otsa. Mitmesse kohta oli kahe korruse vahele ehitatud eeskojad, vist ei teinud pilti. Imetlesin ja unustasin. Ühesõnaga, eeskoda oli esimese, maa-aluse korruse akende, ja teise korruse akende asemel, seinast sisse lammutatud ja trepid ehitatud. Täpselt nagu sellisele uksele. Palju sõnu ühe pildi asemel.   

Absoluutne tipp. Uks tiba üle meetri ja

mõlemas majatiivas samamoodi. Kellele ja milleks sellised uksed. Kui mõelda selle uputuse, selle pinna kõrguse, pinna massi peale, siis - polegi ime, et seda sodi oligi võimatu minema tassida. Ehk siis, elati nagu osati ja jaksu jätkus. Kõik on - ülimalt loogiline. 

Ja majadel on keldrid ka veel. Ei ole need keldrid. Enne uputust olid need mitmekorruselised majad ja seinad, mis alles jäid, taastati sellisteks nagu tänapäeval on. 

Teisel pool teed on need varemed, kus on - MITU TELLISKIVI?????  Ma ei tea kas viitsiks kunagi mingigi empiirilise arvutuse teha. Neid on mitmeid ja mitmeid (kümneid) miljoneid. 

Alati kui ma neid seinu näen, tekib küsimus - Milleks on seintes need avad. Kõikidel seintel. Ainus, mis ehitus-tehnoloogiaga võiks pakkuda - soojustuse kinnituseks. Aga vist on jabur mõte. Katsu sa tänapäeva mõtlemisega mõelda sadu aastaid vanu tehnoloogiaid. 

Ka need akna piirded võib liigitada - kauakestev betooni tehnoloogia. 

Järjekordne tõestus, et pind on alt tühi. 

Äge puu juurikas. 

Katkise laua vahelt sain välguga pilti teha ja tundsin tugeva tuuletõmmet. Sisse piiludes paistis kaugelt valguse kuma. 

No, vat ja teisel pool teed oli ka selline uks. Mis küll seal maa all kõik veel on. 

Väga "sodise" betooni rist, mis ajast???

Teate, mitte midagi ei ole teha, inimesed küll näevad ja isegi noogutavad - väga vana ja viltune rist. Kuid mis, kes, või kus - selleks peab kaua aega tegelema ja mina näen selliseid asju hetkega. 

Pildi tegin mõtte pärast, et - joovad need inimesed nagu loomad - igal ajal.  

See peaks - too "Musomägi" olema. 

Aga see pole mägi, vaid ehitis - uste ja käikudega, mis on "uurijate" peletamiseks kindlalt kinni müüritud.

Betooni.

Ja siis need - imeliku mustriga kivid. 

Justkui oleks keegi tsemendi kotid lasknud ära kivistuda. Nägin just selliseid "tsemendikoti kive" Vietnami reisil ühe kultuuri vaatamisväärsuse juures. 

Väike tiir ümber minu EPA kooliteel olnud Masinate Remondibaasi, Baeri nurgal.  

Siin on Tähelinna üks piiridest ja üsna järsk piir. 

Kui terve perimeeter on täiteks loobitud telliseid täis, palju neid siis tehti. Kehvema kvaliteediga tellised läksid täiteks.  

Mingi kummaline värav - Ei Kuhugi. 

Ja siis hakkab kallak minema.

Keldrikorruse aknad. Aga ilmselt olid ka need veel mingi taseme ruumid ja käigud, mis võeti hiljem kasutusele ja ehitati maja peale.  

Jälle kinni müüritud ava - kuhugi. 

Miskipärast jätsin järgmise pildi tegemata, aga siin on täitsa lahtine trepp alla keldrisse. Vahva oli see, et sel päeval oli sooja 30 kraadi, kuid trepist keldrisse minnes hakkas reaalselt külm. Ülesse tulles lõi kuuma näkku nagu leiliruumis. 

Võlvid, võlvid ja tellised. Kas - vähem ehitust jagavad inimesed teavad, kuidas võlve laduda. Kuidas tellised seisavad kaardus lae all niikaua kui paigale saab viimane kivi, mis kõik ära lukustab ja hakkab koormust vastu võtma. Vot seda peaks ajaloo tunnis lastele õpetama, aga ei saa... Siis maimukesed hakkavad taiplikke küsimusi küsima. Nagu minagi - väike uudishimulik lapsuke. 

Lenin tõi Tsaari Venemaale GOELRO plaaniga "lambikese" ja elektri. Muideks, juba minu noorem põlvkond koolis seda ei õppinud ja nad pole sellest midagi kuulnud. Karm aeg, kui keldris veeti elektrit lahtiste juhtmetega. See on keldri ruumides jah.  

Tüüpilised "arka"- võlviga, poolenisti maa all olevad aknad. Omal ajal oli kahe sellise akna vahel üsna kõrge trepp, kuhu me ronisime üles, et saada "esimesele korrusele" - masinate remondi praktikume tegema. 

Tänavapoolne sein. 

Ja vastas olev maja.

Siis ma jalutasin kontserdist mööda ja mäest üles. Samal ajal kuulsin ära ka neli viimast lugu.

Ma pole kõikide kirikute nimesid viitsind meelde jätta aga noh see, mis seal Kassitoome augu lähedal on. 

Vot siit tasandilt hakkab korralik vundament. 

Ja telliskivid ei ole mitte maapinnaga tasa. 

Ja isegi kiriku aed on - vana seina peale laotud. 

Sellist ajalugu siis meile räägitakse. Väidetavalt sõdisime oma idanaabriga käsikäes. 

Alati kui ma mingeid vidude ja nooltega sõdimise filme vaatan, ikka imestan. Kuidas saab päevi ja vahest isegi aastaid võidelda ja vaenlasi tappa kui - nooletuppe mahub vaid käputäis nooli. 

Noh ja siis on seal auguveeres on ka veel üks - postament. Täistehnoloogiline vidin, mille otstarvet ei tea Tartu ajaloo huvilistest mitte keegi. 

Vana "Volga" kõrtsu vastas kah selline vahva uks veel.  

Nii palju siis minu "kultuurast". Kodus vaatasin telkarist salvestust, nägin palju paremini (naine ei näinud kontserdi ajal perve peal istudes midagi) ja mõni hää lugu oli ikka ka, mis mu maitsele maitses.

Nii, ja mis see siis on. Ma küsisin noore inimese käest, kes Tartumaal elanud ja Tartus õppinud. "Kui sa käid Toomemäel, siis kas sa arvad, et - see on MÄGI." Nii ta täpselt arvaski ja ma võin oma vanad pastlad ära süüa või panti panna, et enamus Tartu linna inimesi on selles - absoluutselt veendunud. Kes nüüd sealkandis jalutamas käib, äkki näeb seda maailma veidi teise nurga alt. Mis ongi minu eesmärk ja misssiooon.