VÄRV JA VIRTUAALSUS

Parema ehk täiuslikuma arvamuse ilmnemiseni arendan seda teemat edasi. See lugu on tahtnud juba mõnda aega sündida, tuhud on ikka käinud ja üritan siis „punnitada“, näis mis välja tuleb. 

Lugu sai alguse ühest – Punasest Tähest Lõunataevas. 

Näen seda „tähte“ siiani igal õhtul oma rõdu peal olles. Üks teadjam inimene püüdis mulle selgeks teha, et see olla – Punane Planeet, nimega Marss. 

Ma kahtlesin, kuid teemat edasi ei arendanud ehk siis ei hakanud edasi „vaidlema“. Nüüd siis mõned päevad tagasi sain isikliku kogemuse, isikliku jälgimise tulemusel. 

Ma hakkasin pealinna lähistelt sõitma õhtul kella kümne ajal. Ühe koha peal, kus ma päeval nägin päikest paistmas läbi sigrimigri pilvede ja tahtsin teha ägeda pildi päikesest, mis oleks meist justkui 150 miljoni kilomeetri kaugusel, kuid need kiired, mis läbi pilvede tulid olid lausa 90 kraadise nurga all. Head pilti ei saanud, sain kehvema. 

Vot selles kohas nägin ma kella kümne ajal õhtul täpselt sama suurt Kuud, õigemini, täpselt poolkuud. See, et Kuu valgustatud piirkond pole kunagi selles suunas kust päike peaks teda valgustama, on juba nii vana lugu. Olen näinud valet nurka umbes 90 kraadi ja isegi seda, et Kuu on valgustatud – tagant poolt (seda olen näinud vaid ühe korra). 

Aga kui ma jõudsin Tartu lähistele, siis nägin seda kuud juba loojumas ehk paar kraadi silmapiirist. Ja see Kuu (poolkuu) oli – Punane. Punane kuu ei pane tänapäeval meid imestama, aga…  

Kui kuu on valge ja paar tundi hiljem punane, siis Mis See On? Teadjamad hakkavad mulle seletama atmosfääri peegeldustest. Ok. Seletan siis, kuidas Marss ei saa olla punane. 

Kujutage nüüd ette muinasjuttu. Päike on Suur, nii suur, et me näeme seda oma silmaga ikka väga suurena, kuid see asuvat 150 miljoni kilomeetri kauguses. See päike saadab sealt valguse – mis värvi valguse? Seda ei tea meist keegi. Päike saadab selle valguse Marsini, sealt „peegeldab“ „planeet“ selle valguse meie silma läätseni. Silmalääts pöörab selle (väidetavalt) tagurpidi, meie silma võrkkestale ja sealt edasi läheb see elektriliste signaalidega meie ajusse, kus aju kodeerib selle informatsiooni – MILLEKSKI. Milleks siis. Et Marss on punane (ja ümmargune kera!!!). 

Päike saadab valguse Kuule, see peegeldub meie silma – valgena ja hiljem punasena. Mis värvi on siis Kuu tegelikult ja ka Marss. 

Eile õhtul aga rõdupeal (kes teavad, mida ma seal ikka tegemas käin, et nii tihti taevast vahin), ma isegi ei pidanud „Kuud Vahtima“. Ma nägin seda kohe, ehk siis mida? 

Väga palju aastaid tagasi (umbes 15) kui ma alles hakkasin esoteeriliste soomülgaste läbimisega tegelema (ühe sõbra vahvad väljendused), nägin ma ükskord kuud passides imelikku vilksatust kõrvaloleva suure tootmishoone piirjoontes. Hakkasin siis pingutama ehk vaatama „aurasid“. 

Tänasel päeval ma näen, eriti pingutamata (lihtsalt silma fookusest välja), oma sõrmede auravärve. Halli, sinakat, punakat, rohekat, kuidas kunagi. Aastaid olen ma vaadanud samamoodi ka Kuud. Selline nägemine aegade jooksul aina täieneb ehk rohkeneb. 

Eile nägin ma Kuud, millel oli kolm pauna. Üleval keskel ja kaks pauna all kahel pool ehk iga paun 120 kraadi tagant. 

Vot siis, kaks alumist pauna on mul sinist värvi ja vahest lisandub veidi punast või rohelist. Kuid ülemine paun oli värviline, peaaegu nagu vikerkaar: punast, sinist, rohelist ja kollast. Ma saan neid paunu suurendada ja mingi nipiga isegi kaks kuud teha (ma pole juba mitu aastat alkot tarbinud ja muid aineid üldsegi mitte, kui keegi tahaks „kommentit“ panna).

Ehk siis, Mida Ma Näen. Mis need on, mille kohta öeldakse – auravärvid ja mis värvid on veel need, mis prinditakse minu aurapildi peale. 

Viimased on ju täisdigitaalse programmi järgi tehtud, kellegi poolt väljamõeldud arvutiprogrammiga. Või ma eksin???  

Mul endal pole sellist fotikat, kuid väidetakse, et kõik see sai alguse Kirliani fotograafiast. Tehti fotosid spetsiaalse aparaadiga ja nähtigi neid hallikaid aurasid. Veelgi enam. Väideti, et kui rebida puulehelt üks nurk ära, siis fotol säilis fantoomkujutis veel hulga aega. Mis see veel siis on??? Elusal asjal säilib „surnud“ kujutis, ehk leheinformatsioon säilib  eetris veel mõnda aega. Kus siis? Jumalas. Jälle üks väga mugav – defineerimatu väljend, mida saab igaüks väljendada just nii nagu - tema „tunnetab“.  Virtuaalsusega on aga seda „fenomeni“ ülilihtne seletada. Arvutispetsid taastavad „kiibikivilt“ ka arvuti failist kustutatud materjale. 

Kuid kogu see pull ja värvide mäng toimub ju ainult - meie ajus. 

Kuidas? Kus?  On mida uurida.    

NB! Paljud püüavad mulle nina peale visata, et ma tahan teisi õpetada – kuidas asjad ON (kuulake iks minnu). Tegu on aga just vastupidi. Ma püüan leida asju – mida pole olnud, ei saanud olemas olla ja mis on kõik kokku luuletatud. Kuidas need asjad pärast omavahel aga kokku lähevad, paneb mind ennastki vahest imestama.  

Päike ja Soojus. Üks mu kõigeammusem ja üsna kõigekreisim tuttav kirjeldas päikest – väga eriliselt. Päike pole kera, vaid kuup. See pole kuum, vaid külm. Ja me näeme seda kettana, vaid sellepärast, et see „pöörleb“ väga kiiresti (ehk sagedused ja tihedused). 

Me eitame kõiki asju vaid – „Ruudukujulise Kuu teooria“ alusel, mille kirjeldus on olemas ka mu teises blogis, kui keegi tahab täpselt teada, kuidas see käib (korda meedias prominentsete teadlaste suuläbi ükskõik mida ja mõne aja pärast usuvad seda kõik – isegi seda, et Kuu On Kuubukujuline, kuigi silmaga näen midagi muud).  

Päike ei saa kuum olla (kiired, mis läbivad jääkülma kosmoseruumi - vaakumi), kuid miks ma tunnen seda. Veidi tehnilisemalt kirjeldaks ma ise seda kui – mikrolaineahju. Külmad lained kuumutavad kokkupuutuvat pinda vastavalt selle materjali tihedusele või ka võnkesagedusele. Ma pole „tuumafüüsik“ ja rohkem ma seda kirjeldada ei saa. 

Sellesse teemasse saaks haakida ka – kliimasoojenemise. Kui päike on aastaid olnud sama soojusega, siis miks nüüd äkki on temperatuuri tõus ja nii intensiivne, et igijää hakkab massiliselt sulama. Igijää, mida tavaline temperatuur ei saaks sulatada nii, et tekivad maa-alused järved. Olete ju isegi sulatanud sügavkülma tooteid, need ei sula nii kergesti ja kiiresti südamikuni välja. Sügavkülmast väljavõtud asjad sulavad erineva kiirusega, kui võrrelda näiteks liha või jäätist. Jäätis on tänapäeval nii vahtu löödud (kasumitootlikkuse mõttes), et see hakkab väga kiiresti sulama, märksõna on – tihedus. Kuid eeldatavasti pole vee tihedus muutunud ega ka päikse „kuumus“, siis millega on tegu. 

On olemas üks teooriakene, mida on mõned inimesed välja käinud, kuid ma pean seda veel veidi aega kontrollima.  

Mida selle Virtuaalsusega peale hakata. Lisaks sellele, et jätkub veel teemasid, mida uurida, ilmselt mitmekski eluks, on mul üks tahtmine. Tahtmine olla taevariik, saamine iseasi. Aga on ka nii. 

Palju tahad, vähe saad, vähe tahad üldse ei saa. 

Mul oleks tahtmine, hakata eksperimenteerima Virtuaalsusega. Hakata seda virtuaalsust – Ümber Kirjutama. Miks nii ambitsioonikalt? Mul on selliseid kogemusi juba olnud. 

Ma olen kogenud mitmeid kordi silmapilkse tervendamise juhtumeid ja Mandela efekti lausa – neljal korral. 

See pole enam juhus. Igapäevases elus lähevad soovid täide – vahest mulle sobivad, vahest ka mittesobivad ja üsna kiiresti. Kiiremal juhul isegi enne kui mõelda jõudsin, ehk mõtlemise hetkel.  

Üksi on selliseid katsetusi igav teha. Kui ma vaatan ühe eesti suurema kogukonna lehte ja nende – edulugusid, siis võiks teha veel ühe kogukonna. Inimesed, kes hakkavad „kirjutama“ igapäevauudiseid (reeglina negatiivsed) positiivseteks. 

Üks selline tüüp, mingil määral, eestis juba on – libauudised. Tema kirjutab meedia „libauudise“ tegelikuks uudiseks. 

Ma olen püüdnud seda „süsteemi“ ise läbi mõelda ja ka oma juttudes kirjeldada/küsida, kuid olen aru saanud, et see on raske, pigem harjumatu. Mul on selline plaan ja talvetäis aega varuks. 

Huvitatul lasen vabalt endaga ühendust võtta. 

Ma olen elus saanud nii mõnegi sportliku autasu-karika (hellitavalt kutsume sellist – kopsikuks), kuid mulle tundub, et sellise tegevuse autasu on määratusuur. 

Vähim, mida mina olen saanud. Elu saab teha paremaks, huvitavamaks, kuigi ega ka mul lasta niiväga rahus elada. Alamprogrammid ei lase. Suunavad mind kuhugi? Vist!  

Elamise koht võiks olla – Parem Paik. 

Noh ja sündiski ära, nabanöör sõlme ja las lennata!!!