Ma olen Psüühiliselt Haige.
Ma olen pikka aega seda kahtlustanud, sest ma ei saa aru - kus ma elan ja mida ma konkreetselt tegema pean, aga sellest tirts aega hiljem. Psüühiliselt haige inimese äratundmiseks anti siis imelihtne valem. Kui inimene hakkab käituma ja rääkima selliselt nagu ta varemalt pole teinud, siis peab teda "hakkama uurima". Esimese asjana tuleb hakata sellist inimest: 1. Kuulama. 2. Inimesega "vaikselt rääkima". 3. Väheke nõu anda. 4. Märgata, kas tal on "Stressimooooodi" tunnuseid, ja siis. 5. Öelda, et stress on ravitav ja soovitada tal pöörduda perearsti poole.
Terevisioon 13.03. 2019.
Esimese tunnusena sellisest Ullusest on aga märk, et vähemalt 40% eestlastes "põeb" stressi (stressi-moooodi) ja seda "ulluhaigust" peab juba kindlasti hakkama ravima. Ehksiis.
Kui sa pole normaalne siis - "See mees on hull!" (tsitaat eesti klassikalisest filmist).
Rikas mees on psühhohaige, kes teeb iga päev midagi sellist, mida pole varem teinud ja suudab selle ka maha müüa, tähendab - on geniaalsuse tunnustega.
Inimene, kes Ei Suuda seda "teistmoodsust" maha müüa on - Idioot, ehk rahaliselt ja vaimust vaene.
Mõned näited eriliselt haigetest inimestest.
Me Juba Teame, et need kes suitsetavad on idioodid, kes tapavad oma tervist ja ka veel oma sündimata lapsi, kuna selle propaganda on andnud juba hiiglahäid tulemusi. Alkohol on aga veel normaalsete jook, sest erilisi kolepilte pudelitele ei riputata ja see on osa meie "majanduskasvust". Kui me sõidame autoga nii nagu on lubatud, sest väga kiiresti enamus inimesi oma autot juhtida ei oska, siis meie varsti ainuke sportlane, kellele saab veel telekast kaasa elada, kihutab mööda lund ja kruusa - nagu hullumeelne.
Ülejäänud "suusatajad" võetakse varem-hiljem dopingu pärast rajalt maha ja tehakse kriminaalideks.
Täieliku Idiootsuse tunnus on see - Kui sa püüad olla aus ja ei taha valetada. Saates Pooltund Gräsiniga, ta väitis, et kõik see vale, mida meile pärast "Valimisi" püütakse Maha Müüa, on vaid - poliitiline käitumine.
Ma olen ka pikka aega püüdnud panna Inimestele Diagnoosi. Mis on Normaalse Inimese elamise eesmärk?
Ma olen vaadelnud inimesi ja imestanud - Kuidas suudavad inimesed teha ühtesid ja samu tegevusi ning kardavad Teha Midagi Muud. Mina olen nimetanud neid ka - Soovikontserdi Inimesteks. Iga kord kui käin kontserditel, siis minu jaoks on need lood igavad - Mida ma olen kuulnud (isegi palju palju kordi), kuid inimestele meeldib ikkagi neid kuulata. Kui aga tuleb uusi lugusid ja neis lugudes on ka mingi sõnum sees, siis pole üritus päris tühja läinud.
Mul on aga jätkuvalt probleem. Enamus, mida ma igapäevaselt kogen, on - Üksjaseesama. Kõik kordub, ma üritan nokkida sellest kordusest seda vähestki - mis on uus, mida ma pole kuulnud ega kogenud.
Ja Nii Ongi. Arstide diagnoosi järgi ei tohiks ma suhugi võtta midagi sellist, mida ma pole varem rääkinud ja ma märkangi seda - enamus inimesi püüavad minuga "vaikselt rääkida" ja seletada, et ma peaks uuesti võtma kätte kooliõpikud ja hakkama uurima normaalse inimese teadmisi. Nad püüavadki "üsna ettevaatlikult" minuga "rääkida". Lahe. Mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan? Ma olen küsinud üsna mitmes seltskonnas, et - Miks minu tekstide all on nii vähe kommentaare. Tundsin isegi "veidi puudutatuna". Aga nüüd, loogiliselt võttes, kui inimene loeb ja ei hakka "eriti minuga rääkima", siis ta ei peagi mind Ulliks. Nende "kommentaaride" all ma ei mõelnud neid, samalaadsete ullikeste kirjutisi, kes tahavad teemasid arutada, vaid neid kraaksumisi ja säutsumisi, mida ma tihti näen teistes keskkondades a´la - mida sa suitsetad, sul pole õigus, kuula ikka mind (püüavad minuga vaikselt rääkida).
Teemade argumenteeritud arutajad on alati teretulnud - Elagu Ullid ja Ullumaja Puffvet.
Ma olen pikka aega imestanud, miks mulle ei meeldi sellised lood nagu kooliaja kohustuslik kirjandus: Pal-tänava poisid (koolikiusamine) ja kõik eesti "väärtkirjanduse" raamatud a´la "Tuhat aastat orjaaega": Tõde ja Õigus, Karge meri, Kõrboja peremees ja Jürka lugu.
Miks mulle meeldivad aga hoopis vaprad ja kaastundlikud tegelased ning lood: Kapten Granti lapsed, Saladuslik Saar või Robinson Crusoe.
Armastuse teema käib alalõpmata läbi igastjumalast seltskonnast. Küll püütakse mulle seda "seletada", et see - On Olemas, kuigi keegi ei suuda seletada - "mis värvi see on", kust kohast see tuleb ja - kuhu kurjamisse see kaob, kui seda enam Ei Ole.
"Tee Tööd ja …, aga Armastust Vargamäele Ei Tulnudki."
Normaalsed inimesed, kes ei suuda seda isegi mitte seletada, ei saa minust ebanoormaalsest ikkagi aru - miks ma selliseid asju uurin.
Selle pärast ma olengi käinud kuulamas inimesi ja loenguid, et keegi "rääkiks" mulle "hästi vaikselt ja ettevaatlikult". Jama aga selles, et ma ise valin ja kohtan hoopiski neid - kes pole ise ka normaalsed. Nii, ja nüüd ma ei saagi aru - pean ma siis midagi kirjutama ja rääkima? Ikka pean, sest ainus asi mis mind köidab, on - Elada ja kohata inimesi, kes Teevad asju Teistmoodi.
Elagu Psüühiline diagnoos nimega - Geniaalsus, normaalsusest veits paremuse poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar