Reede, 18. november 2022

TARTU ÜLIKOOLI MUUSEUM.

 



TARTU ÜLIKOOLI MUUSEUM.

Ma pidin üle mitme aasta uuesti selles muuseumis käima. Panen päris alla ka lingi eelmisest käigust. Paljud teemad on samaks jäänud, kuid mõni tuli juurde. 



See muuseum on Uhkuseks. 


Ma läksin sinna poolteist tundi enne sulgemist ja olin kogu selle aja seal vaid kahe vene noorega, kes uurisid ka üsna põhjalikult. 

'

Kõige parem oli see, et mulle juhtus vastu üks kena noor piiga, kes küsis, et - mis mind huvitab. Ta näitas mingit virtuaalset ekraani ja seal sees on kõik ülikooli lõpetajad. Seal see Uhkuse teemagi. Muuseumidesse peab alati panema infot ja tegevusi erinevatele huvigruppidele. Seal on ajalugu, Hullu füüsiku kamber nooremale külastajale ja kooli ajalugu. 


Sellises vanuses nagu mina, ma võiksin terve aine võtta ja tunda ennast üliõpilasena aga kahjuks see enam ei õnnestu. Ülikool ei ole enam see, kui sa käid seal noorena ja oled - tegelikult ka üliõpilane, kõikide muude tegevustega. Mina olen ja jään EPA-kaks. Ehksiis, selles muuseumis ma ei tunne enam sidet kõrgkoolindusega. Väljaarvatud järgmine pilt. See tekitas küll sügava nostalgilise tunde.  


See pintsak!!!!  Enamus võib olla isegi ei aima mis ja miks?  Ei käinud minagi kooli läbi ilma - "Välis Mälu seadmeta". Oi see oli raske tegevus. Teha peenes kirjas kokkuvõtvat abimaterjali ehk "toetavat infopanka". 


Kokkuvõtteks. See on klassikaline muuseum, mis peab köitma paljusid ja olema informatiivne. Päris ajaloo ja uurimistega ilmselt seal tegeletakse aga mitte nii nagu mulle sobiks. 


Kunagi ma käisin Dublini ülikooli raamatukogus ja seal olin ma üsna nördinud, et külastaja ei saa vaadata - mis on nende raamatute sees. Aga sellest tuleb pikemalt juttu  veidi lõpupoole. 
 

Ma panen siia palju erinevaid teemasid, mis on kirjas mu eelmistes blogi lugudes aga ikkagi need seovad ka seda lugu. 


Üks näituse osa on - Varakamber. Seal on eksponaate siit ja sealt ehk uuri ise. 
Metallist "taldrik". Mis tehnoloogiaga toodetakse metalle. Hõbedaga on lihtne.


Pronksiga on juba keeruline. Miks ja milleks kasutati kõrgtehnoloogilisi abivahendeid. Religioon on neist küll viimane variant.  


Täiesti eraldi on teema, et mis ajal hakkas arenema Teadus ehk kõrgtehnoloogiline, mehaaniline, energeetiline. Üks näide meie koolipõlve ajunikastusest. Mina veel mäletan, kes oli see "hea onu", kes tõi Venemaa aladele - elektripirni. Nüüd sellest enam ei räägita, kuid millal elekter tootis kõiki asju? Ka sellest ei räägita ja enamus peab ise uurima.   





Ehk et röntgenit mingil keskkajal ei olnud. 


Aga kõrgtehnoloogilisi tegevusi tehti. 



Natuke vana aja lugudest. 


Maa seest meil ikka midagi välja tuleb aga - teada me ikkagi ei saa. 


Muuseumid ja ajalugu on väga paljude leiutiste ja muude lugude loojaks või mõjutajaks. 


Pole uurinud, kust kohast sai filmilooja inspiratsiooni aga no hea filmi tegi ikkagi. 


"Meie reliikvia on vabadus". 



Kui keskaegsed ja hilisemad insenerid olid päris osavad kui nad suutsid sellise kompuutriga toota filigraansed lossid, kirikud ja katedraalid, siis ikkagi jäid nad alla muinasaegsetele püramiidiehitajatele. Püramiide ehitasid Vaaraod ilma lükatite, matemaatikata ja mehhanismideta. Lihtsalt olid "väljaõppinud" orjad ja nööridega mõõtjad. 





Müntide teema????






Müntide teema laienduseks on Templid. 


Templite tootmise tehnoloogia on täpselt sama mis müntidel, vaid selle erinevusega, et metall ei pea olema väga kõva. 


Ka templitel nagu ka müntide löömise matriitsidel on sama see, et kujutis peab olema veel ka peegelpildis. 




Kujundeid lahkavad need, kes tahavad, kuid ikkagi, mis seadmetega tehti need peened töötlused. 


Sest müntide matriitside metall peab olema Tööriistaterasest, mitte mingi tavaline raud. Noa või kirve metalliga münte välja ei löö. 





Peenmehaanika seadmed?



Mind paneb iga kord imestama vanaaegse mikroskoobi metallide viimistlus, erinevalt tänapäevase kooli või teaduse seadmetega. 






Üks teema mis ikka läbi käib. Vanad kellad ja rooma IV. 






Sellele gloobusele ligi ei saanud ja oligi vaid üks koht, mida ligemalt vaadata ei saanud. 


Aga ma olen alati vaadanud - milline näeb välja maakaart tänapäeva Jaapani koha peal. Enamuste vanade kaartide peal on see tundmatuseni teistsugune. 






Nüüd teen uuesti juttu sellest kenast noorest näitsikust, muuseumitöötajast, kes alguses mulle veidi rääkis ja siis üllatas täiega. Mul  pole kunagi olnud juhust, et keegi ütleks, et ma võin vabalt sirvida igat raamatut ja siis samasse kohta tagasi panna. 


No ja raamatuid on seal nii palju ja enamus nii kõrgel, et kõiki neid läbi sirvida pole ilmaski võimalik. Ma küsisin ka, et kas keegi on neid raamatuid ka lugenud. Näitsik vastas, et äkki ikka on. 


Sellest "paksukesest" ma tegin seest kah mõne pildi. 


Ma proovisin leida kõikse vanemat raamatut aga vanemat silma kohe ei hakanud. 




No näiteks, kes tahab ja oskab, võib Homerost ja Odüsseust originaal keeles lugeda.


Ma sirvisin üsna pikka aega vana füüsika raamatut. See oli hea raamat, sest seal sees oli pilte ka, kuigi keeleks oli saksa keel. 


Igatsugu füüsikalist infot oli mujal ka.




No näed, keegi ikka on raamatut lugenud ja vahva koha ära märkinud. 

Aga hiljem tulin ma sellise küsimuse peale, mida polegi varem mõelnud. Olgu Ok, et meile räägitakse Guttenbergi trükipressist aga ikkagi. Kui 19 sajandil olid pressid, mis tootsid esmaklassilisi raamatud, siis - Kuidas tehti neisse raamatutesse Joonised. Ma pole sellele mõelnud, kuidas neid tehti enne arvuti aega. Pliiatsiga paberile või???? Vot tahaks teada. 


Ma enam ei küsigi - kuidas tehti sellised seadmed. 



Aga ikkagi - kuidas joonistati sellised joonised?



Lugemist ja avastamata saladusi ilmselt oleks. Kas või helilainetest. 

Aga nüüd läheb mul raskemaks, sest mul peab olema kaks ekraani lahti, et suurendusega teksti lugeda ja siia kirjutada. 


Ma räägin edaspidi, mis mulle kahtlust tekitab. Aga siin on hulga raamatuid, mis koosnevad seadustest, eeskirjadest ja raamatupidamise andmetest. Neid on ikka väga palju.  





No näiteks ei lähe sugugi kokku minu kooliajal õpitu selle tekstiga. Vene keeles väljend - Seltsimees, olla revolutsiooni aegne. Aga on tsaariaegne. "Seltsimees-kond", mingi ühing ja neile anti maad panga kaudu raha eest. Mis kooslus see veel on? 


Ja selliseid eeskirju on pea kaks tuhat lehekülge. 


Kui ma kodus neid suurendasin, siis sellest raamatust ei saagi aru, aga ühe lõigu võisin välja lugeda - veini, piirituse ja soola müügiluba kauplustes ja numbrid taga.  


Või näiteks mingi määrus Rahandus Ministeeriumile  - veini ja tubaka kohta ja tollimaksud. 


Lausa imestama paneb aga selliste lisalehtede olemasolu. Neid peab eraldi trükkima ja köitma. Kuidas ikkagi tänapäeval on - peab tootma võimalikult odavalt. Aga siis ilmselt raha oli. Ja kui meile räägiti sotsialistlikust turumajandusest ja  nüüdseks iganenud - fikseeritud hinnad, siis näedsa on kinnitatud hinnad ka tsaari ajal ja ilmselt pikemaks ajaks. 


Sellises raamatus aastast 1865, piirkondade viisi ametikohti ja nimed taga. Vägev. 




Nüüd üks vahva teema. Leidsin mingi raamatu, kus olid kirjas purjelaevade eeskirjad. Väga paks raamat oli. Tegin pildi ja no huvi pärast tõlgin mis seal kirjas on. 
Kui üks laev on reidil olles kaotanud oma raske ankru, siis ta ei tohi heita oma kerget ankrut üle teiste laevade ankruköite. Kui laev satub reidil hätta, siis peavad teised laevad teda aitama. Kui laevnik või muu ametnik päästab laeva, siis on tal õigus preemiarahale kolme protsendi ulatuses päästetud vara hinnast. 
Tõlge on vanast vene keelest ja mitte täiuslik. Oh seal oli seiku veel - kui keegi kellegiga kokku põrkab ja kuidas uuringuid tehakse. 


Nüüd aga üks seik mis mulle absoluutselt mõistmatu on. 


Börsi raamatud?  Kuupäevaliselt - Odessa börsi 3 juuni ja 4 juuni. Hinnad, vekslit, kaubad ja obligatsioonid  Marseilles, Napolis, Londonis, Moskvas, Inglismaal ja veel kuskil, mida ei tundnudki. Öelge mulle - Kuidas???? Kuidas töötasid börsid ilma telefoni, faksimasinata, arvutusmasinata ja muude tänapäevaste vidinateta - iga päev. Meile räägitakse siiani mingist - Postipoisist.  


'

Moskva börs 21 augustil - lina, paber ja mis kõik veel, sadade lehtede kaupa - Raamatus. Tänapäeval on selline tegevus koopiamasina töö ja mitte keegi ei köida neid raamatusse. Palju neid raamatuid siis üldse oli???



Ja veel üks kummaline asi mille "kommud" väidetavalt üle võtsid või siis iseenesetarkusega välja mõtlesid. 
Loterii - allegrii. 
Üksühele koopia nõukaaegsest Rahva Hääle vahel olnud loterii tabelist. Autot just loosimisel ei olnud aga kopsakas peaauhind 200 000 ruublit. 
Pole paha. 
AGA. Kuidas need andmed said Venemaa eri paikade elanike kätte. Ok, ajalehe kaudu aga kuidas info iga kubermangu ajaleheni jõudis. Hea küll ma rohkem ei küsi - kui oli olemas, küll see siis ikka kohale kah jõudis.

Mul/meil on üleval igivana teema. 
Mis on vanade majade seintes - need kummalised poole tellise suurused augud. Ja üle maailma. Itaaias nägi just nüüd ka neid.   




Välisseinad on neid korrapäraselt täis. 


Vähe sellest. Kui taastatakse puuduv seina osa, siis on käsk need teha ka sinna. 



Ma ei ole varem märganud aga ka siseseintes on need olemas. 




Ja need ei ole mingid tellingute või laetalade kinnitamiseks, sest ühes seinas oli neid - liiga tihedalt.  


Ilmselt see haakub ikkagi eelmise teemaga ehk Vaba energia. 




Tellistega olen ma peaaegu kindel, et neid ei kuivatatud. Need lasti läbi masinast, mis tootis - Teatud sagedust ja need kuivasid hetkega. "Tõenäoliselt". 











Tähelinn - Dorpat.  










Ja mitte ühtegi puud, "põõsad" vaid. 





Ja siis juhtus midagi, mis lõhkus ära tohutus koguses rasketest kividest losse, kindlusi, katedraale ja muid ehitisi üle terve maailma ja enamasti ilma maailmasõdadeta. 


Aga sõdadest pean ma tegema ilmselt veel uue loo.



1 kommentaar:

  1. Probleeme ja küsimusi on palju. Üks kahtlane värk on tõesti 19. sajandi piltide trükkimine raamatutesse, kuid veel keerulisem teema on sama aastasaja kollaažid, kuidas ja millega neid tehti? Ilmselgelt ei lõigatud midagi välja ega kleebitud teisega kokku nagu ma omal ajal koolis kunstiõpetuses trükkimise peal joonistusi valtsi moodi asjandusega pressisin. See tehnika oli täielik kiviaeg võrreldes 19. sajandi ja alla poole trükitud raamatutega. Ilmselt sai seda ikka kuidagi teha nagu neid keerulisi ja peeneid hammasratta mehhanisme, millest kõikvõimalikke masinaid kokku pandi. Telliste teema ja augud seintes on hea teema, mida käsitleda ja uurida, kuid ma sain suht rahuldava vastuse selle probleemi jaoks, sinu dirižaablite loost. Ma laen varsti ühe pisiloo obeliskidest ülesse, seal võtan mõne lausega kokku, et miks me ei saa edasi uurida või ei jõua kaugemale teemade uurimisel, alati jääme kuskil toppama, Börsi/loterii asjandus võis toimida vabalt läbi traat-telegraafi, need ilmusid 1850 paiku, juhtmevabad tulid poolsada aastat hiljem. Isegi ajalehetoimetused said oma uudiseid läbi telegraafi. Kuid kõige keerulisem või õigemini tõestamatum teema, mida käsitled on aga lihtlabane tõeliste ja tõeste ajaloo annaalide kaotamine/hävitamine. Antiikaja peaaju operatsioonid, kompuutrid, ehituskunst jne, mille üle paljud arheoloogid ja ajaloolased pead murravad, olid sama tavalised kui tänapäeval. Pead murravad nad ainult sellepärast, et vastav kirjandus on "kuskile" kadunud. On olemas ainult mõningad üksikud infokillud, kuid kraadiga teadlased ei taha neist kinni hakata, sest muidu võib kraad ohtu sattuda ja seepärast tuleb laulda suht ühtses kooris, et leivapaluke hommikul ikka veel laual oleks. Toon paar näidet, mida saab igaüks ise kontrollida, samas see on niigi ülearune, sest su enda blogi on ääreni näiteid täis, aga huvitav on lihtsalt infot kild-killu haaval kokku korjata. No näiteks, telegraaf või õigemini veel peenem aparaat oli olemas juba iidamast-aadamast, kuid 16. sajandi (ma oleks hästi eetevaatlik raamatute aastaarvude suhtes) raamatus ei osatud seda aparaati enam hästi kirjeldada. 1589. aasta G.B Porta raamatus "Magia Naturalis" kirjeldatakse "magneetilist telegraafi," mis "sümpaatia" (mis see veel selline on??) läbi kahe "kompassi" abil, mille näiteklaasile (ekraan?) olid kirjutatud tähed tähestikulises järjekorras ja see seade pidi üle kandma kahe üksteisest kaugemal oleva isiku teateid üksteisele. Kirjeldus on küll väga segane, aga on aru saada, et tegu on mingit sorti "juhtmevaba" seadmega, millega sai infot kauge maa taha edastada. Järgmine näide, 17. sajandi lõpul ilmus J.J Beckeri raamat "Jocosa Sapientia" ehk "Lõbus tarkus", kus teahakse juttu raadio ringhäälingust. Aastal 1680 raadioringhääling? Sellisele mõttele on suht võimatu tulla, kui sellest mitte midagi ei teata...tundub nii, et Jules Verne ja H.G Wells olid poisikesed võrreldes nende vanaaja "ulme kirjanikega". Tegelikult aga nii Porta, Verne, Wells jt. ei mõtelnudki ise suurt midagi välja, ikka kuskilt vanemast lektüürist lugesid infot, mida ulme pähe müüa....

    VastaKustuta