kolmapäev, 22. august 2018

MÜNTIDE OLEMATU AJALUGU.

Mingid "udujutud" virtuaalsusest on edasi lükanud "reaalse" ajaloo uurimist, kuid nüüd siis parandan selle vea ja teen loo rahast. Lugu ei tule absoluutselt rahast, vaid metallide tehnoloogiast. 


Asi sai alguse "paugust luuavarrest". Täiesti juhuslikult tõi üks vahva vene/eestimaa mees mulle - kotitäie varandust. Me olime temaga kunagi rääkinud ajaloost. Tegu on täiesti legaalse ja paberitega detektoristiga ja kui ta mulle neid "artefakte" näitas, siis ütles ise ka, et need on - üsna sodi ja väärtusetu kraam. Miks? Seda ma seletan peale pilte. 


Nende müntide hulgas on nii palju selliseid, mis on kulunud ja neilt ei olegi võimalik midagi näha.  


Maapõuest leitakse nii palju igasugust kraami. Mis need on? Mis ajast ja mis otstarbega? Ma võiks ju uurida millega tegu on, kuid las selline mõistatamine ja luuletamine jääb tava ajaloolastele. 


Paar münti olid puhastatud või siis hästi säilinud ja neid sai hästi uurida. Millega, räägin lõpupoole. 
See peaks olema Nikolai II hõberubla. 


Mis ta "turuväärtus" on, pole õrna aimu ja minu jaoks ei maksa see midagi. Kuigi pidavat olema nii, et Peeter I -se kuldrubla eest pidi saama 50 000 eurot. On jutt õige või bluff, ei tea. 


Sellest kahekümne kopkasest sai mu üks lemmikuid uurimise objekte. Aga tsipa hiljem. 


Juttu tuleb ka kotkatiiva sulgedest. 


Need on vabariigi aegse raudtee transpordi kauba pakkide tinaplommid (ilmselt). Mis need alumised on? - mulle meenutavad kauboi kaelaehte nöörihoidjaid (sest mul omal selline ehe olemas)  





Veidike metallide tehnoloogiast ja poliitikast. Need on Teise Ilmasõja aegsed Saksa mündid - kulli ja haakristidega. Vaadates neid, näeme kui s....st materjalist (ka kergest) on tehtud. Pool sajandit ja järgi jäänud koitanud ja kopitanud vanaraud.  


Pole teada kui kaua kestaks maa sees CCCP-i aegsed kopkad. Kopkas see on raske saak, särab aga silme ees... Kuid teema, mida ma ei teadnud ega tea ka praegu. Mingi aastani oli vapi peal (parempoolsed) hoopis vähem linte ehk liiduvabariike. Kes puudu on? Ei viitsi uurida.  



Seega siis, liiduvabariike tuli korraga juurde alates 1949 aastast. 49-al aastal kahel erineval 3 kopkasel 15 linti ja vähem ehk 10 (kaks pilti eespool). Vasak alumine ja parem ülemine.



Eestiaegsed sendid ja vasakul ka 5 marka. 


Selliseid münte 19 sajandi algusest ees ja tagapool on ilmselt maapõu täis.  


Rootsi Kunni aegsed - öörid. 


Ja on mingid pullid rahad - Dengad. Kuid nende juures kordan veelkord üle. Mingit tuhandet aastat pole meie ajaloos olnud, see on juurde kirjutatud või hoopis mingi muu häma. No ei ole siin aastat 1739, vaid J739. Lihtsale inimesele, mitte asja väga keeruliseks ajades - 739 aastat Jeesuse või Iesuse sünnist. Kuid Jeesus ja tema sünd on üsna esoteeriline ehk sanskriti keelest - "mitte kõigi jaoks". Aastatest 1800 ja hiljem on 1 ikka üks ehk ajaloo võltsing.  


Veel ühed üsna suured "kolakad", millest pole õrna aimugi.


Vot selliseid vask kolakad. Peeter I ja Nikolai I ajast ja teisigi. 

Kuid nüüd läheb keeruliseks. 
Siin on see koht, kus ma eelmises loos rääkisin, kuidas soovid täituvad enne kui ma isegi mõelda jõuan või oskan.  


Mul on selline vidin. Ostsin selle Tagadi vanakraami laadalt, sest üks noor tütarlaps, mu lapselaps, väitis mingil hetkel, et ta tahab keemikuks õppida. Kuna ma tahtsin ka ise veidi uurida - mikromaailma, siis ostsingi. Ütlesin lapselapsele, et kui ta meile külla tuleb võtku kaasa, sest nagunii see seisab ja ootab oma aega - tuleb siis keemikut või mitte. Seisis see siis riiulil õige mitmeid nädalaid. Miks?, ma ei teadnud, kuid niipea kui selle koti sain, teadsin täpselt miks ma seda tagasi tahtsin. Hakkasin uurima münte läbi mikroskoobi ja OLI MIDA VAADATA.  


Katsetaja, nagu ma olen püüdsin teha pilti läbi mikroskoobi. Õnnestus, kuid kahjuks liiga vähe, niiet pean tegema ka pliiatsijoonise, et seletada ära üks võimatus, seda aga tsipa edaspidi. 
  

Nüüd läheb siis jutuks. See... 



ja eriti see münt, olid mu põhi uurimisobjektid. Räägin hiljem sellel pildil olevast - taavetitähest. 


Ning selle kohast, mis asub - kotka tiivasulgedes. Mida ma nägin mikroskoobist. Enne aga pikem jutt - metallitehnoloogiast. Ma googeldasin infot müntide valmistamisest. Esimese hooga leidsin kolm filmi ja panen need FB Elukulg kommentaaridesse. Teemaks on müntide vermimine. Mündi toorik - enamasti pehme metall: pronks, vask, hõbe, kuld ja erinevad segud, pannakse matriitsi alla ja siis "antakse sellele kettale hirmus pauk pähe" ja münt ongi valmis. Lihtne, kes meist seda ei tea. Aga võtame nüüd ajajärgud ja materjalid. Vana-Kreeka/Rooma jne. Pronksiaeg, pronks mõõgad jne. Kuidas siis tehakse münte? Selleks peab olema - matriits. Kõvast, väga kõvast metallist "tükk rauda", millel on süvendid ja kõrgendid ja millel on kujutis - peegelpildis. Ma hakkan neid nimetama lohk ja mühk, ehk lohk on tagurpidi mühk!!!! 
Nii, aga kuidas tehakse pronksi ajal, või ka hiljem, kõva metalli sisse neid lohke ja mühke, kui pole viili, elektrit ja peentöömasinaid. Ahhh? 
Meile räägiti koolis, et elektri tõi CCCP-i suur juht ja õpetaja Lenin. Kuidas Tsaar Peeter neid mündimatriitse tegi. Kraapis kivikillu või puupulgaga terasesse lohke ja mühke. Selleks, et kõvasse metalli mingitki lohku kraapida, peab olema sellest metallist VEEL TUGEVAM metall, teemant või laser. Kõige vanemas filmis on väga kiiresti näidatud, kuidas plastiliinist šablooni pealt hakatakse kopeerpingiga matriitsile aina vähendusi tegema. Ok, tundub et oleks nagu lahendus. Aga metallimehena on mul vastuväiteid, mida ma leidsin ka mikroskoobi alt. 
Esiteks. Kus Peetril selline kopeerpink oli. Kuigi. Peterburis käies ma isegi nägin selliseid - uskumatult filigraanseid pinke ja mida sellega kõik valmis tehtud oli. Paabulind ja munamoodi kellad ja liikuvad nukud. Kuigi ametliku kooliharidusega ja ajalooga see kokku ei lähe. Aga kus sellised, kõvasulamist tööorganitega tööpingid kuningas Arthuril (dateeritakse V sajandi lõppu) või Caesaril olid, millega vaskmüntidele raudmatriitse tehti? 
Kuid ma kirjeldan teile - kopeerpinki. Tööriist/tööorgan, millega tehakse matriitsile kujundeid on pöörlev, täpselt sama nagu hambapuur ehk ka graveerija. Väike pöörlev, hästi tugevast tööriistaterasest otsik. Millise tööriistaga aga teha seda - tugevat tööorganit. Veel tugevamast metallist tööorganiga, aga see selleks (kumb oli enne - muna või kana). 
See puurimoodi otsik - pöörleb. Pöörlev otsik teeb millise jälje?? ehk lohu matriitsi pinnale - ümmarguste servadega. Loogiline. Sellisega saab teha ka koorimist ehk siis matriitsi sisse kõik lohud (värk on ju peegelpildis). Matriitsis olev lohk, teeb mündile mühu.


Nüüd tuleb mängu jällegi see münt, oma - taaveti tähega. Esiteks teen meeldetuletuseks pisut ajaloolist poliitikat. Miks on vene Tsaari mündil taavetitäht. Aga sellepärast, et mina isegi ei tea, millal valitses Venemaad, Slaavimaad, Tartaariat või muud ajaloolist aega üldse mingi slaavlane, vene nimega ja põline slaavlane. Meid pole mitte kunagi rünnanud ega küüditanud venelased/slaavlased, vaid ikka need "taavetlased" oma sugulussidemetega. Kes viitsib googeldada ja kokku ajada, kuidas on sugulased Tsaarid/Nikolaid/Romanovid ja Inglise/Muude maade/Anglo-Sakside kuningad. Midagi pole saladuses ja skeemid on olemas. 
Aga tehnoloogiliselt on see täht märgiline. Mündil on see täht mühk ja matriitsil lohk. Aga kuidas teha pöörleva "hambapuuriga" lohku taavetitähe teravaid välimisi nurki. Võimatu. Selleks peab olema - väga udupeene tehnoloogiaga tööorgan. Ok, praegu need on olemas, kuigi ma ise ei tea millised ja uuematel filmidel seda ei näidata ka. Jääb see jutt siinkohal katki, sest põnevamat on veelgi, mida mikroskoobist nägin. 
      
Veelkord see pilt ja vaadake seda mustrit, mis on ümber mündi. Sakiline nagu Kremli Müüri ülemine serv. Mikroskoobis silmaga nägi see fragment umbes sellises suuruses, et oli peaaegu näha kogu üks sakk.

Vaadake selle pildi pealt seda vertikaalset kriipsu sakkide vahelisel pinnal, vasemal ülanurgas. Ma teen pliiatsi joonise,  kuidas see reaalselt välja nägi ühes teises kohas. . 

See sirge jutt ei saa jätkuda peale saki kõrgendit teisele poole, sealjuures on see jutt mündil kõrgem ja matriitsil on see aga mikroskoopiline vagu. Ja kui te ei peaks kõigest sellest aru saama, siis pole hullu. Kõrgkoolis pidime omal ajal tihti selliseid asju joonestama ja isegi ette kujutama, mis on mingi detaili nähtamatul küljel. Ega iga tudeng sellega alati hästi hakkama ei saanudki. Veidi peab olema ruumilist nägemist.   

Teate, selle tehnoloogia kirjeldamine on nii sõnamahukas, kuna tegu on mündi ja matriitsi peegelpinnaga ehk vastupidi. Aga ma proovin kirjeldada. Matriitsile tuleb saki tegemiseks teha lohk ja mündi kõrgemast pinnast  jääb vermimisel mündile mühk, ehk kõrgend mündil. See kriips on aga matriitsil eraldi lohk, millest mündile tuleb lohu sisse erineva kõrgusega mühk. Matriitsi töötlus on seega kolmel erineval kõrgusel. Reaalselt peaks selline asi olema - tööpingi praak ehk tööorgani kõikumine üles-alla. Arvestades mehaaniliste tööpinkide lõtke, võib selline asi isegi võimalik olla, kuid... 
Seda ei saa ma kuidagi reaalselt pildistada, vastavate seadmete puudumisel ja peate uskuma mu juttu. Neid töötlemise vigu oli seal palju ja mis kõige imelikum. Ühes kohas läbis selline kriips kahte sakki ehk siis näete joonise pealt. 
Vot see, et tööorgan suudab teha - sellise vea, mis ei saa tekkida juhusliku eksimise/lõtku käigus, see pole võimalik. Isegi nii veel, et selline töötlus on absoluutselt võimatu. 
       
Ja ka see pole veel kõik. 


Selle külje peal uurisin ma sellist kohta, mis on - kotkatiiva suled. Käsitsi ei suutnud pilti teha ja pean jälle joonistama. 




Proovisin ikkagi veel ja õnnestuski teha ka foto. See tiivasule ots on see peenike kriips paremal keskel. 


Üritasin välja mõelda mida pildistada võrdluseks. Märkasin laual niiti ja kui seda vaatasin oli hämmastus suur. Ma lootsin näha kriipsu aga tegelikult nägin - köit. See alumine tume pahmaks on niidiköie puntra väike osa. 


Need peenikesed kriipsud on aga niidiköie üksikud kiud. Seega see tiivasule ots on samas mõõdus kui niidiköie üks kiukene ehk siis - mikroskoopiline. 
Kujutate nüüd ette, kui ma panen mikroskoobi alla õmblusnõela või juuksekarva. See paistab seal - palgi suurusena. Kuid need - sule töötlused olid teravad nagu - no ma ei tea mis. Absoluutselt teravad. 
See tähendaks, et tööorgan, mis ei saa olla hambapuur, vaid pigem pöörlev frees. Selle freesi lõike serv peaks olema - mikroskoopiliselt terav, sest ma näen töötlust mündil mikroskoopiliselt teravana. Kuid mikroskoopiliselt terav frees ei töötle jälle  siledat pinda. Ja üleüldse- milleks teha mikroskoopilisi töötlusi, kui neid pole silmaga näha. Milleks selliseid sule rootsusi vaja teha on. Lihtsalt matsirahva töö eest tasumisel???   
See Kõik On Absurdselt Võimatu. 
Mida Ongi Tarvis Tõestada. 
On mingi võimalus, et... 
Sellist tehnoloogiat pole üldse olemas olnud ja On Olnud Hoopis Midagi Muud. 
Jõuame jälle kuidagi imelikke käike pidi - Virtuaal Maailma. Kogu seda jama kirjeldab ka Leonardo kuulsad maalid - Mona Lisa ja muud. Need pole maalitud, sest teadlased on kindlaks teinud, et need on kihilised, kuni paarkümmend eri kihti. Sealjuures on iga kihi paksus nii õhuke, et värvitolmu pole siiani võimalik nii peeneks jahvatada. Need pildid pole kallid seepärast, et oli kuulus mees ja vanad pildid. Vaid seepärast, et need on prinditud sellise tehnoloogiaga, mida pole isegi tänapäeval ja teadlastel pole sellele vastuseid. Pannakse kõrge hind, näidatakse muuseumis (kui need üldse on originaalid) ja osta ega uurida neid ei saa, et tekiks küsimusi. Kuid info lekib ikkagi välja. Kõike nad ei suuda varjata ja isegi kogemata lobisevad asju välja, millest alternatiivid kinni võtavad.
Mitte midagi ei saa kindlalt väita, kuid aitab vaid isiklik uurimine. 
Lohud ja mühud!!! Ha-ha-ha.  Endalgi jooksis juhe kokku. 
Miks raha ja need mündid aga - praht on. Raha ongi praht. Need mis käibel pole, ongi väärtusetud. Väärtus on vaid "uitmõte" meie peas ja jällegi - hea raha tegemise võimalus. 
Kogu see elu on üks jama ja virtuaalne mäng, ning mängime seda virtuaalse raha mängu siis edasi.  


 Teate, kunagi tuleb aeg, kus lastele räägitakse koolis - kui primitiivsed olid esivanemad. 
Õpetaja: "Nad peksid masinatega metalli, siis värvisid paberile peale pildikesi ja nende pildikeste eest tapeti isegi inimesi. Pildikesi pidi olema muidugi ikka kohvitäis. Juba "arenenum tsivilisatsioon" kaevandas mingeid bitcoine. Aga vot nüüd, tänapäeval, me nii ei tee."

Huvitav. Mida nad SIIS teevad???? 


Tsau, järgmise korrani.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar