kolmapäev, 18. oktoober 2017

UNUSTUS

 
Plaaniväline lugu lipsas sisse. Vaatasin ETV kanalilt filmi - Unustus. Kuldvillaku küsimus - "Mida siin öelda tahetakse?" Korrektne vastus - "Mis on Hollywood?"
 

Mis on - Moon, Fata ja Lelja?















teisipäev, 17. oktoober 2017

TÄHELINNAD

 
Neid uurimisi võiks teha ükskõik milliste raamatute või erinevate gravüüride ja maalidega. Gravüüride omapära on selles, et neid on palju, neid on tohutult palju. Ainuüksi P. van der Aa on selliseid trükkinud tuhandeid - mis on säilinud tänapäevani. Aa-l oli trükikoda, mis ei peakski olema väga suur, võib olla kümmekond masinat. Kuid see "töötuba", mis tegi trükiplaate elektri ja keemiaga, pidi andma lausa tehase mõõdu. Täiesti eraldi teema on aga "joonistajate" käekiri. Kõik need on absoluutselt üha ja sama käekirjaga ja standarditega. Mingist "kunstist" pole siin juttugi, see on täis tööstuslik tootmine.  
Pieter (ka: Pierre, Petrus) van der Aa (ka: vander Aa) [p'iiter fan der 'aa] (umbes 1659 Leiden – august 1733) oli hollandi kirjastaja, raamatukaupmees, raamatutrükkija ja geograafiliste kaartide valmistaja. Üheksa-aastaselt asus ta tööle raamatukaupmehe õpipoisina. Aastal 1680 või 1682 asutas Pieter van der Aa Leidenis kirjastuse, mis sai varsti maailmakuulsaks. Viiekümne aasta jooksul andis ta välja tohutu hulga materjali, sealhulgas igasuguse kujuga atlaseid ja illustreeritud teoseid. Kaks neist koosnevad vastavalt 27 ja 28 köitest, sisaldades üle 3000 kaardi ja tahvli. Pieter van der Aa maa- ja merekaardid ei ole enamasti esmaklassilised ja kindlasti ei ole nad originaalkaardid, kuid nad on sageli väga stiilsed ja dekoratiivsed, mistõttu neid kollektsioneeritakse. Paljud atlased tegi ta tellimustööna, kasutades teiste kaarditrükkijate vanu trükivorme.

Aga jätame selle "tõestamise" sinna - kuhu keegi usub ja lähen kirjelduste juurde. Selle konkreetse raamatu baasil võib teha kümneid erinevaid kirjeldusi, paljudel erinevatel teemadel. Siin on eraldi maad: Ameerika, Prantsusmaa, Hispaania, Jaapan, India ja  Jerusalem. Nopin siis siit ja sealt ning panen erinevatesse teemadesse.   

 
 
Väike tõestus gravüüride aja ja kujutiste tõestuseks. Üks koht Hispaanias, kus on näha lahte Ria de Vigo, rannajoont ja linnad - Vigo ja Redondela.
 
 
 
 
Sama siin - Baja de Vigo , linnad Vigo ja Rodondello.
 
Edasi läheks ühe minu lemmik teemaga - tähelinnad. Tuletan meelde meie nähtavaid tähelinnu - Kuressaare loss ja just praegu taastatakse Rootsist saadud andmete baasil Tartu linna maketti. Tähelinna maketti. 
 
 
 Mõned on tuntud linnad, mõned tundmatud, mida peaks iga kord googeldama ja vaatama. Prantsusmaa, Nancy.

 
Neid tähelinnu on nii palju, et kui ma siia oleks pannud kõik need, mis siin raamatus olid, saaks juba neid mitmekümneid.  

 
Andmetest on läbi käinud, et selliseid linnu on tuvastatud 4000 juures.  

 
Tänaseks päevaks on selliseid linnu teada 1000 juures.
 
 
 Ka mina olen mitmes sellises käinud ja oma silmaga vaadanud ja imestanud. Tuntumad neist Kuressaare muidugi, kuid ka Peterburg, Hispaanias, ning üks suuremaid tähelinnu - Nikosia.
 
 
 Hispaania.
 
 
Paljude teemade juures on üllatuslikumad maad - Jaapan, India, Ameerika, kus on selliseid asju näha, mida ei suuda mingi nipiga uskuda. Tähelinn Jaapanis - Osacca.
Jätkuvalt jääb õhku rippuma küsimusi. Neid linnu pole võimalik ehitada kirka, labida ja hobuvankritega, sest need linnad on ehitatud betoonitehnoloogiaga. Miks need "platsid" on tähekujulised ja miks kolmnurgad on kaldu seintega. Ei ole loogiline, et sellise seina ründamine oleks raskem kui sirge ja kõrge müüri ründamine. Miks kõik need linnad on ehitatud jõgede äärde kui me hiljem näeme, et tugevad kindlused plaaniti ehitada hoopis mäenukkidele. Miks kõikide linnade pind on ühtlaselt sile ja tasane ning kõik majad oleks justkui ehitatud ühtse plaatvundamendi peale. Miks on KÕIKIDE, ka tänapäeva linnade all maa-alused linnad oma tunnelite ja elurajoonidega. On - raudselt on, kes viitsib uurida. Mina nägin sellist allmaa linna Maltal, kus on ka teinegi "linn", kuhu ei saa kergesti sisse - Hypogeum.
 
  
Kui Euroopas on enamus vana-aja linnu sellised, siis Ameerikas näeb neid vähem, kuid kui jõuan siis võib Ameerika linnu veel ka mujalt vaadata. Kui vaatate järgnevaid pilte, siis pöörake tähelepanu loodusele ehk siis sellele - mida pole. Kui võrrelda neid pilte praegustega, siis puid peaaegu polegi. Üksikud, ilmselt istutatud puud ja tühjad väljad - üle terve maailma????
 
 
 
  
Miks meil on ettekujutus Peruu linnast Cuscost hoopis teistsugune. No ei meenuta see kuidagi iidset inkade/maiade linnu. Katedraal, lossimüürid, neegrid (ups), kabelid ja täistehnoloogiline tööstus. 

  
 
Selle pildiga läheks teise teema juurde. Tähelinn all ja kindlustused üüratutes kõrgustes.

 
Mis hea pärast peab ehitama midagi sellist - mäe tippude otsa. Muideks, selle tuuleveski jõuülekanne on perfektselt üles joonistatud, tolle aja "kunstnikud" olid ka tipp-topp insenerid, et mäletavad kõike absoluutse nägemisega, istuvad maas ja joonistavad päevi sellist joonistust.
 

Ilma allkirjata ei suudaks ükski inimene pakkuda - kus selline koht asus. Peruu Potosi.   

 
Kui see oleks pühakoda, siis ma tahaks teada mitu jüngrit viitsib selle mäe otsa jutlust kuulama minna??? Milleks?
 
 
 
Mäe otsas majakas (ilmselt) - tähelinnas. Kümme "versta" Barcelonast!?!? Iga sellist pilti ja kohta peaks üle googeldama, et ise pada ei ajaks, lihtsalt ei jõua.  
 
 
Pildid, mäed ja ehitised lähevad aina pöörasemaks. "Pauromama Vreugdenberg". Mis värk??? Jaapan.
 
 
Veel Jaapanit. Ja ikka täiesti lagedad väljad.
 
 
Kuskil Sinais. Eraldi vaatame maja all vasakul.
 
 
Miskit moodi meite sugulased, kilplaste moodi ehitis, unustati aknad sisse teha. Jätkub imestamist.
 
 
Põhja-Küprosel turnisin üle tunni aja sellisesse tippu, keel vesti peal.
 

 
Indias mingi Mogolite värk, segi telgid, vaibad ja muu kirju-mirju ning siis jälle euroopalikud kindlused. Eriti palju uskumatut kirju-mirjut on Jaapani ja India osas, see tuleb hiljem.  
 
 
 Hispaania Grenades on vahvaid leide veelgi. 

 
 No - mis maja??? Kiirustasin - mis tehniline objekt???

 
Selliseid müüre on maailm täis, triljonite kuupmeetrite kaupa meisliga toksitud kive. Kaks ümarat auku?
 
 
India, koos - täiesti "Indiale iseloomulike "sibula" katedraalidega!?!?" 
 

Hierusalem, kuhu ja millal "kanjon" kadus? Linna vaade vasakult.
 
 
Pilt on raamatus neljal (ehk siis kaheksal) lehel. Paremalt hakkab paistma - Kuningas Saalomoni palee.  

 
Siin on palee juba hästi näha ja neljandat pilti ei hakanud panema, polnd midagi huvitavat.
 
No, sai väike ülevaade tehnilisema poole pealt. Edaspidi tulevad rohkem usulised, elulised ja üsna rõvedad pildid.
 
Tähelinnade kohta annan esialgse enda arvamise. Mingil ajal, mis oli rohkem kui 300 aastat tagasi (aga mitte väga palju rohkem, mitte tuhandeid aastaid) oli planeedil mega-tsivilisatsioon, mega inimestega (suur kogus oli gigante, neid vaatame hiljem), tehnoloogiad olid täiuslikumad kui praegu ja siis toimusid katastroofid - üleujutused, plahvatused, vulkaanid, tsunamid ja veel midaiganes. Ka neid vaatame piltide pealt ja konkreetselt. Katastroofide tulemusel tekkinud hiidlained pühkisid vundamentidelt majad ja hiljem ehitati neile - hästi tugevatele vundamentidele, uued majad ja linnad. Ilmselt oli katastroofe tihemini ja vundamendid ehitati nurga alla - nagu lainemurdjad. Vundamentide sisse ehitati maa-alused linnad ehk varjendid. Prantsusmaal terve linna alune inimeste kontidest tehtud - "kirikuga". Kõik need olid uppunud. Paneme siia juurde ka - Sansara ratta.  
 

 
 
 

 
 
 

 

laupäev, 14. oktoober 2017

FOTOGRAAFIAST JA TRÜKIKUNSTIST

 
Uurime  ajalugu edasi. Mina uurin koos vene poistega ja vaatame koos vanu raamatuid. Nemad leiavad raamatuid ja riputavad üles ning mina vaatan. Seekordseks raamatuks on – vana aja gravüürid. Raamat ise on selline.
 
Kes tahab kiiremini võib filme vaadata, kuid see kutt ise ütleb ka, et ta eriti ei kommenteeri, vaid lihtsalt vaatab. 

https://www.youtube.com/watch?v=NMgoEO_BCoo

Selle filmi kõrvalt leiate ise üles teised filmid ja  erinevad riigid.


See on üks teema, mis on mind köitnud ja tekitanud palju küsimusi. Leitud vastused on andnud huvitavaid tulemusi ja siit need tulevad.
Enne pean aga selgitama tehnilisemat poolt. Ma käisin Tartus Trüki ja Paberi Muuseumis, vana Aparaaditehase õuel. Tehnilise taibuga ja ajaloo huvilisele soovitan väga soojalt seal käia.
Minu eriline respekt selle muuseumi loojatele ja giidile, kes tegi mulle personaalse ringkäigu peaaegu poolteist tundi. Nad on Eestist üles otsinud ja tööle pannud suure hulga vana trükitehnikat ja enamus neist töötavad ning muuseum on ka töötav trükikoda, kus saab isegi tellimustöid teha.
Kuna me saime kiiresti samale lainele ja mulle kui insenerile oli palju lihtsamalt arusaadav. Tutvustust pole võimalik siin ära kirjeldada, sest siis peaks minema uuesti, tegema fotosid ja saaks rääkida peenemalt. Ühesõnaga öeldes, kogu see tehnika, mis pärit 20. sajandi algusest, on mehaanilisest küljest nii keeruline, et sõnadega pole võimalik kirjeldada. Ma sain mitmele spetsiifilisele küsimusele vastuse.
Trükkimine  ei ole oma olemuselt keeruline protsess. Teed mingid klotsid, kannad sinna peale värvi ja surud suure jõuga vastu paberit.
Hoopis keerulisemad küsimused on: peenmehaanika ja … viil!!!  Peenmehaanika on nii keeruline ja filigraanne, arvestades seda ajajärku, et ühe katki läinud vidina tegemine mingis firmas, olevat olnud kaelamurdev probleem. Siis nad leidsid aga ühe vana kooli lukksepa, kes viilis (ja nikerdas muudmoodi) valmis väga keerulise pisidetaili.  
Aga suurem küsimus on – kust kohast sai Guttenberg viili. Trükkimist kasutati isegi enne Guttenbergi ja selleks, et midagi trükkida, peab olema tööriista komplekt ja eelkõige viil.  Tehnoloogiad on olnud täiuslikumad kui meile koolis räägitakse.
Kõige keerulisem osa trükkimise juures on – tähemärgid. Need metallist vidinad/klotsid, mille peale on töödeldud tähemärgid. Nende tegemiseks on oma trikid ja nipid. Isegi need klotsid, mis on väga vanad ja puust, peavad olema töödeldud tööriistadega ehk siis viili ja muude peenmehaanika riistadega.
Enne gravüüride juttu selgitan seda, mis tähendavad pikslid ja punktid.
Giid küsis küsimuse: „Mis tähendab, kui midagi tehakse - punkti pealt“. Teha tööd punktuaalselt. See termin on trükkalitelt.
Trükkalite väikseimad ühikud ei ole neljakandilised pikslid, vaid – punktid. Punkti mõõt mulle meelde ei jäänud, oli mälu järgi näiteks mingi 0,3 mm. Keeruline on siis trükkimise juures see, et kogu trükiplaadi komplekt oleks nii täpne ja tugevasti kokku surutud, et miski ei liiguks ja kogu krempel, nii pilt kui plaat oleks – punktipealt perfektne.



Kui ma vaatan neid gravüüre, siis raamatu veebilehe originaalis saab pilti zoomida ja see ei lähe häguseks. 




 Seda saab zoomida - "väga kaugele". See on seal palmi kohal kaugel linnas. 
 
 


 

Kui ma aga olen pildi kopeerinud arvutisse ja siis seda zoomin, tekivad pikslid – neljakandilised täpikesed.
Tänapäeva trükkalitel on spetsprogrammid, mis ei tee teksti pikslitesse ja jooned on sujuvad. Seda näitas mulle kunagi ka raamatukujundaja.
Sain teada ka, mis vahe on gravüüridel. Gravüür on selline, kus lõiked tehakse kokku liimitud puuklotside puidurõngastega pinnale.
Lõige on see, kus lõigatakse sooned piki kiudu.  Üldiselt see mind ei huvita. Mind huvitas see kuidas on võimalik teha „udupeeneid“ gravüüre.
Sellele sain ammendava vastuse.
Selleks kasutatakse elektrit ja keemiat. Tehnoloogia on täpselt sama nagu tänapäeval tehakse elektroonika trükiplaate, sealt ka see nimetus elektroonikas.  Skeem kantakse teatud pinnale, reeglina mingi metall, kaetakse joonise pind mingi ainega, mis takistab töötlemist, siis pannakse keemilisse ja elektrilisse töötlusesse ning katmata pinnad söövitatakse sügavamateks. Kõrgendikud kaetakse trükkimisel värviga ja nii ilmestubki pilt. Umbes midagi nii.
Minu üllatus moment on alati olnud selles, et kuidas saab sellisel gravüüril olla selline detailsus.
Ja veel suurem üllatus on see, et sel (Pierre van der Aa) ajal pidi olema elekter. Kuigi mis seal imestada - oligi juba "vanadel" egiptlastel ja bengaallastel (bengaali patarei) 
 

 
  Ja eelkõige sellised neljakandilised lõiked ehk augud. Keemiline töötlus aga selgitab selle ära väga lihtsalt. Mitte keegi ei LÕIKA neid kuhugi puusse või pehmesse metalli. 
 
Kuid on veel teine müstika.

Mitte keegi ei suuda joonistada nii detailseid pilte (millest siis hiljem söövitada trükiplaate), kusjuures need pildid on üsna väikesed. Raamatulehe suurused, vahel suuremad - 40 X 60 cm  ja neist siis teha trükiplaate – sellises koguses ja sellise lahutusvõimega.

Selleks ma millalgi juba eelnevalt selgitasin, kuidas väga vanadel aegadel oli olemas fotograafia, millest meile keegi midagi ei räägi.
Hullem veel, neid fotosid sai (pidi saama) digitaalselt töödelda. Umbes nii nagu ma töötlesin Kuressaare lossi foto – gravüüriks, paari hiire klõpsuga, ülilihtsas programmis.   



 
Ja tegin sellisest pildist,
 
 
sellise "gravüüri".
 
Kui ma hakkan tutvustama ajalugu nende piltide pealt, siis on mul üsna aeganõudev teha telekast originaalist fotosid ja nende peal seletada. Ka on originaal raamatu lehekülg kitsam, niiet selgitan digi piltide pealt, kuigi ma ise olen neid uurinud originaalsete pealt. Väga erilisi kohti pean zoomima eraldi. 

PS. Ma nüüd natuke klikkisin Galicca lehel ja tuleb välja, et ikka saab zoomida ja saab seda lehte isegi tõlkida, niiet läheb huvitavaks.

 Ehk siis väidetakse, et kõik need triibud ja neljakandilised augukesed on 1400-del aastatel tehtud - peitlitega. Õnneks on ka siin tekstis ajaloolaste - "absoluutne tõde" ehk alati sõnad - tõenäoliselt, ilmselt jne.  

Martin Schongauer (1450? -1491) 

Poeg kullassepp emakeelena Augsburg, Martin Schongauer sündis Colmar, ilmselt 1450 ja on aktiivsed ülemise Reini piirkonda, kuni oma surmani 1491. Painter näitab, kelle kuulsaim töö on Virgin roosipuu (1473, Colmari dominiiklaste kirik), oli ta ka erandit graveerija. Tõenäoliselt osales ta esmakoolitusel isa töökojas, mis võimaldas tal omandada täiuslikku meisterlikkust metallitööstuse ja peitella töödest.