MEREMADU ehk 80 000 wersta wee alt läbi.

 Alternatiiv-ajaloo uurimine ehk  õppimine, on selline tegevus, kus inimene mingil hetkel märkab, et koolis meile räägiti ühte aga tänapäeval leitavad faktid on hoopis teised. Tihti saab see ka alguse elulistest mittevastavustest ja seda alternatiivi kutsutakse - esoteerikaks. Midagi läheb ajus teistmoodi ja sa hakkad nägema hoopis teist pilti. Meile räägiti püramiididest, pronksiajast ja raudrüüdest. Nende asjade tootmine nõuab aga - tehnoloogiaid. Umbes kuu aega tagasi ilmus Postimehes uudis, et Inglismaa teadlased on tulnud järeldusele, et 19 sajandi teaduse ja tehnikarevolutsioon pidi olema juba varem ja nad tõstid selle alguse 18 sajandisse ehk siis 100 aastat varemaks. Minu jaoks on see nüüd aastatel umbes 1750 ja see klapib paljude asjadega hoopis paremini, kuigi minu arust on see tehnika siin olnud - kogu aeg, aastatuhandeid, aga see selleks. 

Ehk siis see on nüüd tõestatud fakt nr 1. 

Ma olen püüdnud viimasel ajal leida mingitki aastaarvu, millal on toimunud suuremad muutused. Selleks peab alternatiiv otsima tõestusi ise, sealjuures kuulama ka teisi tõestajaid, kuid fakt saab olla selline, mis on peaaegu absoluutne. Nüüd olen ma saanud veel kahele faktile jaole ja kõik need eelmised lood on eeljuhatuseks olnud. 

Ma lugesin Jules Verne raamatuid, et sealt välja noppida just neid 1750  aastatel alguse saanud tehnilisi  kirjeldusi, mida pole tsensuur ära kustutanud. Ilmselt oli neid nii palju veel ja need ei tundunud Ohtlikud. Nüüd ei saa neid enam nii lihtsalt  ära kustutada. 

Fakt nr 2 on siis selline. Kõik inimesed teavad Jules Verne raamatut - 20 000 ljööd vee all. Enamus pole lugenud seda hiljuti ja põhjalikult. Mina lugesin sealt põhjalikult allveelaeva "Nautilus" tehnilist kirjeldust, mis on umbes 20 lk pikk. 

Nüüd ma käisin Tartu Kirjandusmuuseumis ja seal on avalik, kohapeal lugemise raamatukogu, kus on raamatuid juba enne aastat 1850. 

Ma leidsin sealt veel mitmeid Jules Verne ja G.H.Wellsi vanu raamatuid. Kõiki pole veel lugenud. 

Minu üllatus oli Megasuur, kui raamatukoguhoidja tõi mulle tellitud raamatu pealkirjaga - Meremadu ehk  80 000 wersta vee alt läbi. 

Kui uus raamat on umbes 200 normaalmõõtu lehekülge pikk, siis see on veel väiksema formaadiga ja ainult 31 lehekülge. Ma tegin neist pildid ja kodus lugesin. See lugemine aga tekitas sellise šokilaadse tunde, mida ei suuda veel siiani lahti harutada. Ma mõtlesin pikalt, et miks see raamat on nii lühike ja üüratult lakooniline. Tulid, nägid, tegid ja ei ühtegi pikka ilukirjeldust mitte millestki sellest, mis on uues raamatus. 

Ma tuletasin oma loogikaga vastuse. See raamat ilmus Eesti pinnale ilmselt prantsuse keeles. Palju oli sellel ajal prantsuse keele valdajaid ja palju lugejaid üldse, kelle haridus ja mõttemaailm oleks võimaldanud sellist ilukirjandust lugeda? Ja ilmselt oli siis üks mees, kes keelt valdas - tegi selles raamatust "referaadi", lühikese, konkreetse ja lihtsa.

 Kõik see oleks normaalne, kui sellest raamatust ei oleks tekkinud ühte küsimust. Ma võrdlesin vanu 1889 aasta ja tänapäeva erinevaid Verne raamatuid ja neis ei olnud olulisi erinevusi, väikesi tsensuure aga küll. 

Kuid siin on midagi pöörast juhtunud. Vana raamat erineb uuest põhimõtteliselt pea 50 % ja just nimelt tehnilised kirjeldused. 

Fakt nr 2 on siis selline - see raamat on mingil ajal totaalselt muudetud, võrreldes sellega kui anti välja esimene täiemahuline raamat. Mis aastal see võis toimuda, ei ole veel uurinud. 

Ma püüan siis nüüd kirjeldada kahe raamatu erinevusi. Uuema raamatu kirjeldused on liiga pikad ja huviline peaks ise lugema neid 20 lehekülge. 

Meremadu ehk 80 000 versta vee alt läbi. 

Mis sugune meremees, kes suurema laevade peal on teeninud, poleks mitte suurest meremaost kuulnud, mis maailma meres pidada elama ja mõnegi laeva vastu olla tulnud!   Hiljuti tõi Peterburgi pildizeitung "Vsemirnaja Illustratsia", kaks pilti sest suurest kollist, mis mõne sõnumete järel mitu tuhat sülda pidada pikk ja kehast kõige suurema laeva jämedune olema. 

NB!  Algus on samalaadne ja kuna ma panen siia lõppu ka gootikirjas leheküljed, siis saate ise lugeda (kes oskab). Võeti siis sõja laev, hopsti leiti tegelased, seigeldi erinevates meredes ja peaaegu hakkas lootus kaduma. Ühel hetkel nähti siis Merimadu ja selle kiirgavat silma. Lasti kahurist mürsk koletisele ja see lendas sealt rikošettiga edasi ja ei teinud midagi. Natuke mängisid "peituse mängu" ja "loom" ründas purjekat. Peategelased kukkusid vette jne kõik analoogiline.  Kapten Nemo korjas kolm merehädalist peale, anti süüa ja mõne aja pärast oli jutuajamine kapten Nemoga. Nad pidid jääma vangideks ja seega ei keelatud neil laeva peal käia ja uurida. Merealuse taimestiku kogust on kirjeldus napipoolne aga vot tehniline kirjeldus läheb nüüd pikemaks.  

Terve laev oli seest ja väljast rauast ehitatud ja sigari moodi tehtud. Keskmine tükk oli toru moodi ja võis kiirki viisi kokkutõmmatud ja väljevenitatud saada, et siis laeva suurendada ehk vähendada; suurendatud tõusis tõusis laev vee peale, kokkusurutud vajus alla, kui tarvis oli, koguni merepõhja peale; pealegi olivad mõlemil pool küljes väljapool vee kindlad kastid laeva külge ehitatud, kus see veeballast sees oli ja tahtmist mööda vee peale tõusmise tarvis tühjaks ehk põhjavajumise tarvis täis pumbatud võis saada. 

NB! Siinkohal tahan ma kahte asja seletada. Vanasti kirjutati ühele lehele peaaegu alati umbes kolm lauset. Ei tea mina, miks see nii oli ja tänapäeva inimesel läheb lause esimene osa juba meelest. Sellele on ka seletus. Varem oli inimeste aju ja mõistmine teine. Tänapäeval on inimesed Klippmõtlemisega ja nad oskavad aru saada vaid lihtlausetest. Ja teine kummalisus on see, et kui mõnda inimest "kummastab" minu kirjutamise stiil, siis sellest ongi see tekkinud. Ma olen lugenud "liiga palju" vana kirjandust ja vanas kirjastiilis - kus tegusõnad lause lõppudesse Pandi. Selline on ka minu stiil tihtipeale. 

Ilmaasjata vaatasivad ja otsisivad vangid aurukatlaid taga, mis ommetigi masinat pidi ümberajama. See aga ei polnud aurumasin, vaid gaasimasin. Ta ajas üht kruuvi (sõukruvi) ümber, kellel nii sugune valu taga oli, et laev kolm korda nii ruttu jooksis, kui veepealne. Katlaid polnud see pärast koguni olemaski, vaid üks neljakandiline, veikene raud kast, kus see vägi sünnitatud sai, mil viisil, see jäi professoril kaua aega üheks saladuseks, kuni ta seda viimaks kogemata ülesleidis. Üks masinatöömees tuli punkti peal igal neljandamal tunnil senna raud kasti kallale, pigistas ühe naelapea peale; üks veikene dekkel kargas lahti ja ta lükkas ühe üheksa kuubiktolli suuruse neljakandilise kastikese senna auku, pani dekli jälle kinni ja läks oma teed. Masinal oli nüüd jälle nelja tunni peal jõudu taga. Terava mõistusega prohvessor sai peagi aru, et kastikese sees üksnes kindlat söehapatust (süsihappe gaasi või hapet) võis olla, mis suure kasti sisse pandud, alalise 16 kraadi Reaumur temperatuuri  läbi gaasiks muudetud sai ja nõnda masinat ümber ajas.  

Réaumuri skaala – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia (wikipedia.org)

Kuda kapten Nemo enesele seda kindlat söehapatust valmistas, pole prohvessor ilmaski teada saanud ja see pärast meie ka mitte. Selle üleshoidmise koht oli alati lukus, üksnes nii palju võis porhvessor teada saada, et sealsees jääd oli, mis hapatust 100 graadi külmaks pidas, nõnda, et masina täitja töömees üle ja üle kasuka sisse mässitud, nagu üks eskimo sealt seest välja tuli. Peale selle imelise masina oli veel elektrisestit selle laeva peal ammetis. Telegrahvitraadid läksivad laevalae all igale poole. Kõlistamiseapparatid olivad igal pool ja võis iga madrus kommandandi käskusid otsekohe telegrahvi pealt lugeda ja kohe täita, sest need kõik olivad kirjutamistelegrahvid. Kirja ennast ei osanud meie vangid mitte lugeda, sest et nii hästi telegrahvikirjad, kui ka madruste keel Nemo enese väljamõeldud oli. Kõik laevakambrid saivad elektri tule läbi valgustatud. Keskmise osa mõlemil pool külles oli üks pikergune ümmargune aken, kus üks paks kristallklaas ees, ja kelle ees veel tugev raudplaat kinnipanemise tarvis oli; sisepool põles selle taga elektri tuli, mis kaugele vee alla valgust andis. See`p see merekolli silm oligi, mis Lincolni peal kõige esite nähti. 

Kapten Nemo ei olnud mitte nii suur inimeste vihkaja, kuda vangid esiti uskusivad, vaid selle vasta kutsus ta neid sagedaste oma kajutisse aega viitma. See kajut oli terve laeva kõige enam imekspanemise väärt. Seal oli üks väga kena biblioteek, toredad pildid ja suured peeglid kaunistasivad seinu; toredad wotograhviad veealustest korallikasvudest, elektri tulega sünnitatud (eksole, veealune kaamera elektrilise valgustusega), olivad näha, kui ka nurjatu suured perlid kuld jalgade peal, mis kaptein ise kõik oli leidnud. Seda arvamata rikkust nähes ei saanud prohvessor imekspanemise pärast sõnagi suust välja. 

Kaptein mängis üht toredat harmooniumit, kelle kast perlmutterkoorest ja jalad punasest ja valgest korallist olivad tehtud. See harmoonium oli ise laeva peal tehtud, sest Nemol oli õnneks olnud, ühe hukkaläinud laeva pealt üht meremeest ära päästa, kes orlimeister oli, Euroopast Ameerika maale tahtis minna ja nüüd oma elu merepõhjas pidi lõpetama. Harmooniumi viled olivad selgest, puhtast hõbedast tehtud selle tarvis hõbelatid võetud, mis Nemo ühe põhja vajunud laeva seest oli leidnud. Lõõts oli hülgenahast tehtud.  

NB! Edasi on üsna sarnane kirjeldus kuidas Nemo selle laeva kuskil üksikul saarel tükkidest kokku pani ja ringi rändas. Mingit juttu India rikkurist, kes kättemaksuks inglise laevu põhja laskis pole juttugi; ja ammugi veel Verne esialgsest variandist - poola aadikust, kes samuti vihkas "kedagi või midagi", millest kirjastaja keelas kirjutamast, poliitilistel põhjustele. Hoopiski oli selline variant. 

Et minu laeva meremaoks peetakse ja viimasel ajal sagedamini kui muidu nähtud on, tuleb sest, et mina ühte Inglis laeva otsin, kelle kaptein minu verivaenlane on, ja keda lootsin kätte saada, kui ma ennast Teie laeva läbi leidsin, petetud, mis läbi ma Teiega tuttavaks sain. 

NB! Nüüd üsna kiiresti ehk lühidalt jõudsid-sõudsid nad kuhugi "pärapõrgusse" korallimetsa ja lähevad jahile.  

Kuda panivad nad nüüd kolmekesi imeks, kui kaptein Nemo kolm tuukririiet kajutisse saatis, selle tähendusega, ennast nüüd jahi tarvis valmis panna! Kui nad nüüd valmis olivad, iseliikuv apparaat selja peal, kus kokkupressitud luhvt hingamise tarvis sees oli, ja tuulepüssid kaasa võtnud, mis elektriga leatud klaaskuulidega lasti, kelle kõige vähem haavamine kohe surmav oli, astus see selts kapteini juhatuse all merepõhja peale, kus kõva liiv oli. Ehk küll neil rasked tinatallad all olivad, siiski oli neil lausaldase põhja peal kerge käia. 

NB! Siis nad jahtisid - merehämmelgat, millel olid "käsivarre jämedused" jalad ehk ilmselt siis Hiidkalmaar. Siis kohtasid nad kolme haikala. Hiiglasuurt - Tintorerat (???). 

Tintorera (hai) – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia (wikipedia.org)

Nemo seletas nüüd, et üks neist kaladest üsna hõlpsasti kolm meest kõige tuukriaparaatidega ja luhvtipumpadega võiks äraneelata.  Esiteks on juba kummaline, et - kas tõesti seletas Nemo seda vee all tuukriülikondadel olevate sidevahenditega??? Ja kas siis olid nii suured need  Imeloomad?

Selle kuulil, mis minu püss laseb, on niisugune kiirus, et lahke luhvti ( välisõhus) sees ta oma märgi enne kätte saab, kui püss lahti läheb; siin 60 sülla sügavuse veepigistuse all on ta kiirus muidugi vähem. Teie olete vist uskunud, et Teil tuulepüssid (suruõhupüssid) käes on, minu herrad, see aga ei ole tõsi; meie püssid on minu väljaarvatud ja on söehapatuse ja elektri tagalaadimispüssid, keda pealmaailmas veel ei tunta. 

NB! Kui ma seda lugesin, siis ei tulnud mõtet aga trükkides viskas pildi ette, tõestada ei saa, aga - mis on Pronkskahurid. Laetavad, kas siis eest näiteks, mingi konteiner kemikaale, tagant elektrijuhtmeid pidi särtskas anda. Täpselt sellised olid ka mu fotod Uppsala linna lugudes, kus kahuritel on peenikesed keermed taga otsas. 

NB! Ja nagu muuseas järgmine lause, mille peale kuulus-tark "prohvessor" ei liiguta kulmugi. 

Loodis püsti korallisambad näitasivad üht siksakilist teed, nagu inimeste kätega tehtud treppisid, kust kaudu meie jäägrid üles astusivad. 

Äkitse sai nende sõiduriist ühe tugeva müksu ja istus nüüd Torres-uulitsas Guebaroari saare juures kaljukünka otsa kinni, nõnda, et lahti saamise peale nii pea põlnud mõeldagi. 

NB! Ja tekibki küsimus, et kuidas see allveelaev liikus "tuulekiirusel" vee all? Veealused kaardid, pluss maapealsed kaardid ja pole lootustki, et kogu maailmamere sügavuskaarte olemas oleks. Aknad olid ka külje peal. No on ikka "fantaasia", või pole see mitte. Olid kajaloodid või sellelaadsed seadmed? 

Nemo teadis veel teist nõu. Esiteks saivad kõik veega täidetud kastid tühjaks pumbatud; siis tuukrite läbi hüdrauli pressid (??!!) laeva mõlemi poole külge pandud; kõik need toimetamised vältasivad mõned päevad. 

Vaevalt olivad need laeva platvormi peale pääsenud, kui metslased ka sinna peale ronisivad. Nemo oli juba enne ühe elektri batarei valmis laadinud ja sel silmapilgul, kui metslased raud platvormi peale astusivad, lasi ta selle lahti, nõnda, et need hirmsa nägudega üles lendasivad. Prohvessor Arronax oli üsna kohkunud selle elektri teo üle. 

NB! Nüüd läheb kirjeldus jälle erikummaliseks ehk kas Pariisi muuseumite juttu uskuda või mitte. Usu siis neid geograafe (eelmisest raamatust). 

Viimaks saivad nad lõuna polarkreisist ( tundub termin polaarjoon) mööda ja jõudsivad jäämeresse. Siin puges Nautinus põhja, kuni jääd enam tüliks ees ei polnud. Siis läks ta sõit jälle otsekohe lõunapoli poole. Kui mõne päeva pärast luhvti puudust laevas tunda oli, tõusis ta äkitse vee peale ja ennäe - lahtine ilma jääta polaarmeri oli käes!!  

NB! Trillalla, mis nüüd. Lõuna poolus on ilma jääta???

Ühel pool külles oli kaunis madala ja rohelise sammaldega kaetud kindel maa näha. Merelõvid, merehobused ja hülged kükitasivad tuhandete kaupa ranna ääres, ei hoolinud Nautilusest, ega neist inimestest, kes seal olivad. Ehk küll päike ennast veel ei tahtnud näidata, sest lõunapoli pööripäev ei olnud veel käes, ommetigi astusivad nad maale. Viimaks kolme päeva pärast lõuna ajal, kui ta ju kaua enne oma joonest oodata oli tõusis tuline päikeseratas üles. Prohvessor oli juba oma instrumentid valmis pannud ja hakkas nüüd päeva seisu kohta mõõtma. 

"Lõuna!" hüüdis prohvessor. 

"Lõunapol!" vastas kaptein Nemo ja istutas ühe must plagu, kus peal kuld N oli, senna kontinendi peale, kuhu kellegi inimese jalg enne põlnud saand. Vee temperatuur oli 10 gradi soe, luhvti temperatuur aga 10 gradi külm. Kui nad kõik sugu taimi, mis võimalik oli saada, hulk lindu ja mune olivad kaas võtnud, käskis Nemo ära reisida. 

NB! Natuke ka kaartide teemast, mis järgmises loos tuleb. Ka siis on kirjeldus - kronomeetritest ehk siis kelladest. Ilma kellata merel ei purjeta!!!!

Kronomeetrite järele rehkendatud, keda laeva peal pool tosinat oli, ja mis nii head olivad, et nad kõik kuus ühtlasi karva pealt ühte aega näitasivad, pidivad nad juba Atlantia okeanis olema; Nautilus sai see pärast veepinna peale tõstetud, kõrgus mõõdetud ja õige, 70 laiusegrad oli praegu mööda läinud. Ses sõidetavas meres oli ommetigi parem, jälle vee alla pugeda, ja 100 sülda sügavas nad nüüd ekvaatori alt läbi, tüürisivad Golhvi merejõkke, ja sellega piki Ameerika randa kuni Labradori  randa. 

Vangide palumise peale sai Atlandi telegrahvitraat, mis Amerikat Europaga ühendab, ülesotsitud ( nagu nõel heinakuhjast???). Nemo viitis siin oma aega depeshide kinnitabamisega (teadete). Ta lasi nimelt ühe juhatusetraadi selle Atlandi telegrahvitraadi külge kinnitada, mis viis teise otsa jälle oma telegrahviaparaati külge, ja imekspanne sai meie selts kuulda, et Prantsuse riik Saksamaaga sõjas oli. Depshe oli nõnda: "Prantsus

e sõjavägi Sedani linna all vangi võetud Napoleon on ennast Preisi kuninga kätte äraandnud ja on Wilhelmshöhe lossi peale Saksa maale vangi viidud."

Seitse kuud olivad nad nüüd Nautiluse peal olnud, olivad kõik mere organismused mitme suguste kliimades tundma õppinud; molluskite ja koortega elajate riiki; kõik karva pealt teada saanud ja studeerinud; tõusu ja mõõna olekut kõige sügavamas sügavuses, merejõgesid, merepõhja loodust, merevee kemika loodust ja tihedust kõik suguse instrumentidega mõõtnud ja kõik üleskirjutanud, lõunapoli juures käinud; kas see pidi pealtmaa teadusele kaduma minema?

NB! Noh ja lugu lõppes hoopis teistmoodi. Vangid sai laevalael oleva paadiga ühel ööl putku panna. 

Kes oskab lugeda ja kui eriti hästi ei näe, sest mõni pilt on udusem, tõmmake pilt arvutisse ja seal saab zuumida. 

Siin kohal tekkis apsakas. Kaks lehte sai topelt ja kaks jäi puudu. 

Nüüd ma kirjeldan mõnda kohta uuemast raamatust, kus jutt on hoopis teistmoodi. Aga niikaua kui ma seda teen lugege raamatut.   

VIIS NÄDALAT ÕHUPALLIGA

Raamatu eessõnas märgitakse, et see tõi Jules Vernele esimese kuulsuse ja ma ei vaidlegi vastu. Kelle aega ja seiklusjanu jätkub lugege seda raamatud. 

Tobedusi ja ebaloogilisusi on seal küll ja veel aga hea lugu. Panen siia vaid mulle silma jäänud tehnilised kirjeldused. 

See uljas maadeavastaja kavatseb õhupalliga ületada kogu Aafrika, idast läände. Reisi lähtekohaks oli idaranniku lähedal asuv Sansibar saar. 

Pärast pikka peamurdmist ühendas Fergusson nupukalt kahe õhupalli eelised. Ta ehitas kaks erineva suurusega õhupalli ja asetas ühe teise sisse. Välimises õhupallis, millele jäid mõõtmeteks horisontaalidiameetris viiskümmend jalga (jalg = 1m jagatud kolmega) ja vertikaaldiameeter seitsekümmend jalga. nii sai ta sferoidi, mille maht ulatus üheksakümne tuhande kuupjalani. 

Siis sisemise palli mõõtmed olid nelikümmend viis jalga ja vertikaalne kuuskümmend kaheksa jalga. Seega oli sisemise palli maht ainult kuuskümmend seitse tuhat kuupjalga. 

See pidi ujuma teda ümbritsevas gaasis, ühest pallist teise avanes ventiil, mis vajaduse korral lubas neid omavahel ühendada. 

Mõlemad aerostaadid ehitati tugevast Lyoni taftist, mis oli kaetud gutapertšiga. See kummi-vaigune aine on täiesti läbitungimatu, seda ei kahjusta happed ega lase ta gaasi läbi. 

Ülemisel poolusel oli taftikiht kahekordne, sest peaaegu kogu surve mõjub sinna. See kest võis gaasi kinni pidada ükskõik kui kaua. 

Mõlemad pallid kaalusid kokku tuhat ükssada kuuskümmend naela (nael = 0,453 kg). Lisaks korv ja muu varustus seitsesada naela. 

Kaasavõetavateks instrumentideks olid: kaks baromeetrit, kaks termomeetrit, kaks kompassi, üks sekstant, kaks kronomeetri, üks kunstlik horisont 

(NB! On keegi midagi kuulnud sellisest?), ka kiiker kaugete ja ligipääsmatute objektide avastamiseks.

 (NB! Mulle meeldiks küll selline vahva viimati nimetatud "kiiker"). 

Kolm meest ligi 4oo naela, kaks palli 1100 naela, gondel ja võrk 280 naela, ankrud ja instrumendid , telk ja majapidamisriistad190 naela, toiduained, kohv ja brändi 386 naela, vesi 400 naela, aparaadid 700 naela, vesiniku kaal 276 naela, ballast 200 naela ehk kokku "täpselt" 4000 naela (ehk kaks tonni).  

Aurulaeva "Resolute`i" trümm kohandati aerostaadi paigutamiseks ümber. 

Pardale viidi kümme tonni (NB! kõik ühikud on pidevalt segi nagu pudru ja kapsad) väävelhapet ja kümme tonni  vanarauda gaasilise vesiniku tootmiseks. 

Gaasi valmistamiseks mõeldud aparaat, mis koosnes umbes kolmekümnest vaadist, paigutati trümmi põhja. 

NB! Ma ei ole eriliselt tugev keemias aga tekib küsimus - milliste anumate sees transporditi väävelhapet. Klaas kõlbab, metall vist mitte, puu tünnid on kah kahtlane. Äkki oli siis mingi "bassein", mis vooderdatud sellise - imekummi kihiga. Mine võta kinni. 

16 aprilli hommikupoolikul viidi õhupall Sansibari ranna suurte puude vahele. Kaks kaheksakümne jala kõrgust masti pandi püsti teineteisest niisama suure vahemaaga, nende otsa kinnitatud plokkide abil oli võimalik aerostaat trossidega üles tõsta, sellal oli ta õhust tühi. 

Sisemine pall oli kinnitatud välimise õhupalli tippu, et ka see üles tõsta. 

17. kuupäeva jooksul pandi paika aparaadid gaasi valmistamiseks ja mõlemad aerostaadid täitusid täpipealt ettenähtud gaasihulgaga. 

See operatsioon algas järgmisel ööl kella kolme paiku ja kestis peaaegu kaheksa tundi. 

NB! Siinkohal märkan ma pidevalt neid kellaaegu, kus alati midagi tehakse või sõidetakse nt hobuvankritega - Öösel. Kuidas? 

Õhupalli täita nt lõkke või "küünlavalgel"???

 Vesinik ja küünal???? 

Siinkohal meenutan ma heldimusega, kuidas eeposes Kalevipoeg sõitsid Vana Kalev ja Linda öösel saaniga - "hõbesõle valgel". 

Õhupallis oli veel lisa "põleti" (NB! vesinik ja põleti samas massinas?). 

Päikesekiired tulid põletile appi ja siis gaas paisus üha. 

"Victoria" tõusis 2500 jala kõrgusele. 

Kahe tunni pärast otsustas doktor laskuda madalamale. Ta vähendas leeki põletis ja varsti laskus pall maapinnast kolmesaja jala kõrgusele. 

"Kas me öösel ei sõidagi", küsis üks reisimeestest. "Ei, kui vähegi võimalik, sest kui Aafrika ületame, seda on tarvis ka näha." . 

"Siiamaani pole meil küll millegi üle kurta, peremees. Kõrbe asemel maailma kõige ülesharitum ja viljakandvam maa! Uskuge siis veel geograafe!". 

NB! Ja paljud ei oska siis lugeda ridade vahelt, mida sellel ajal teati isegi Pariisi raamatukogudes, kust Verne oma tarkused kogus???

Doktor tegi selle kindlaks, vaadeldes kuud ja uurides suurepärast maakaarti, mis talle teejuhiks oli. Kaardile tehtud märkide järgi leidis ta, et nende teekond oli katnud kaks laiuskraadi ehk sada kakskümmend miili lääne suunas. 

Doktori hääl jõudis vaevu kaaslaste kõrvu; kuid välgusähvatuste keskel nägid nad tema rahulikku nägu; ta vaatles aerostaadi võrgu peal tantsisklevaid Elmo tulede tekitatud fosforrestsentsinähtusi.

 Veerand tunni pärast oli see äikesepilvede vööndist väljunud; elektrisädemed sähvisid sellest allpool, nagu oleks gondli küljes rippunud ilmatu suur ilutulestikukroon. 

Fergusson suunas oma võimsa valguskiire ( NB! vot siis ilma elektrita ajastu) mitmele poole ja peatas selle siis kohal, kust kuuldus hirmukarjeid. 

NB! Nende õhupallis kasutati keemilist seadet, mis tegi veest lisa vesinikku ja seega oli vesi eluliselt vajalik, eriti kui pidi valima, kas kasutada seda viimast piiska õhupalli jaoks või inimeste janu kustutamiseks. 

Lõpuks sai gaasi toitev vesi otsa; gaasi juurdevoolu lõppedes leek kustus; gaasipõleti lakkas töötamast ja "Victoria" tõmbus kokku ning laskus tasakesti liiva peale. 

NB! Doktor läks veepuudusel seda otsima ja siis on raamatus selline tekst. 

Ta kõndis mitu miili lääne suunas ja ta vaim hakkas juba karastuma, kui ta korraga tundis peapööritust. Tal oli tunne, nagu oleks ta kummargil kuristiku kohal. Ta tundis põlvi nõtkuvat; see ääretu üksindus tekitas hirmu. Ta oli matemaatiline punkt, lõpmatu ringi keskpunkt, see tähendab, ta polnud mitte midagi. Doktorit haaras äravõtmatu hirm. 

Lõpuks siis lõppes kõik hästi. 

Doktor Fergusson esines Kuningliku Geograafia Seltsi lahtise istungil ettekandega oma õhuekspeditsiooni kohta ja ta mõlemat kaaslast autasustati kuldmedaliga, mis oli ette nähtud 1862 aasta kõige tähelepanuväärsema uurimisreisi äramärkimiseks. 

Verne kasutas sama kirjeldust ka Saladuslikus saares, kus reisumehed pääsesid sedamoodi, et lõikasid ka gondli maha ja rippusid võrgu küljes. Ega head motiivi võib mitmeid kordi kasutada.

Vot selline väike kokkuvõte raamatust, mis seob teaduse ja tehnikarevolutsiooni aega  (mille teadlased on nüüdseks nihutanud 100 aastat ettepoole ehk aastasse 1750) ja Maakaartide lugusid.  

Ja jääb üle vaid imestada, millest meile koolis räägitakse 18 sajandi keskpaigast - peaaegu Pime Keskaeg. 

Võib arvata, et Juuliuse ajal olid juba veidi paremad kaardid kui see Mercatori Aafrika kaart aga Mercatorist teen juttu ka järgmises loos. 

VANU KAARTE EI OLE.

Vanu kaarte ei ole olemas. Mingeid kaarte Babülooniast, Vanast-Kreekast või Roomast, vanast Hiinast või Euroopast. Mingeid Piri reise, Mercatorit või Ptolemaiost pole olnud ja ei saagi olla. 

Kui sa tahaks seda omal nahal läbi elada, siis katsu tänapäeval jalutada oma kodukohas. Võta kaasa paber, pliiats ja joonista kaart. Võrdle seda Mapsi kaardiga ja saad tulemuse - palju sa oled eksinud.

'

Umbes nii üritas nn esimene geograaf  Ptolemaios joonistada esimest Maailmakaarti. Justnimelt üritas, sest selleks, et teha mõõtkavas kaarti, peab olema väga palju tööriistu ja termineid-teooriaid, enne kui me jõuame tänapäevaste kaartideni. Ja see saab pikk jutt olema.   

Väidetakse, et on olemas vanad kaardid ja see on tüüpiline Mercatori kaart. 

Mercatori projektsioon – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia (wikipedia.org) 

Kes tahab täpsemini teada, siis Wiki aitab.

Aga väidetakse erinevates raamatutes, et kui Napoleon käis nt Moskva all, siis olid tal kaardid olemas. Ilma kaartideta pole mitte kuhugi võimalik minna. 

Ja kummalisel kombel on enamus 19 sajandi kaarte nii piisavalt täpsed, et annab võrrelda tänapäevastega. 

Nendele kaartidel pidid olema kujutised tuhandetes kilomeetrites. Sõdida ei saa ilma kaartideta, sest peab teadma kus ööbida, kuidas liikuda, kus toitlustada, ja moona hoida. Kus ületada jõgesid ja rabasid jne. 

Enamus ajaloolisi sõjaretki muutub tohutult küsitavaks ühel kindlal põhjusel. Nii Napoleonil kui ka nn Mongoli-tatarlastel. Kuidas saavad tohutud väed ületada jõgesid. Näiteks venemaa jõed on ikka väga pikad ja laiad. Ja pole üldse võimalik, et neid ületati ujudes hobuste kõrvad. Kus kahurid ujusid? Parvedega??? 140 000 meest koos hobuste ja vankritega?   Igal takistusel pidi olema kas sild või parved.  

Mingil hetkel läheb kirjeldus veel keerulisemaks aga siinkohal piirdume vaid mõne kartograafia takistusega. Selleks, et teha kodukoha kaarti peab olema vähemalt kaks abivahendit - kompass ja mõõdulint või meetrine harkjalg. Kompass on aga nii ebatäpne, et mõne kraadise eksimusega tuleb viga sadades meetrites ja hiljem maailmakaardil palju kilomeetreid. 

Kuid kaardid olid olemas. 

Sest 19 sajandi koolides õpetati juba. Millal need siis loodi ja kuidas?

Lihtne küsimus. Kuidas üles joonistada selline jõgi, mis on üleni soode ja rabade vahel. Paadi või laevaga, aga kuidas mõõta vee peal läbitud meetreid? Kuidas läbida kõik lisajõed, mis sinna suubuvad, sest siis peab sõudma vastuvoolu, mis on absoluutselt võimatu ja lõpuks muutub lisajõgi ojaks ja allikaks.  

Kuidas aga joonistada maapinnal liikudes paberile aga selline jõe delta või Amazonase jõgi, mis on tervenisti maapinnal veel ka senini osaliselt jalgsi läbi käimata. 

Ma ei hakka nii pikalt nämmutama kui seal videos ja teen lühi järelduse: number Üks. 

Kaarte ei saa teha maapinnalt meetriga mõõtes. Liiga suured vead tulevad sisse. 

Ainus võimalus oli ja on siiani - Aerofoto. Kuid siin hakkab loogika ja matemaatika pihta. 

Esimene lennuki lend toimus 1907 ja see lennuk ei suutnud lennata palju ja kaugele aga kaardid olid olemas. 

Enne dirižaableid olid ka õhupallid, kuid need on juhitamatud ja ümber maailma ehk ookeanide kohal ei suuda pikki maid lennata, kuid kaartidel olid saared joonistatud. Kui palju kordi peaks lendama lennumasinaga, et jäädvustada maapinda, kui seal on pilved ja neid on tihti ja palju. 

Ainult Jules Verne kirjeldab oma raamatutes, kuidas õhupalliga lennati üle terve Aafrika mandri või siis teodoliidiga mõõdeti Aafrikas mingit sirget osa ja siis tuletati sellest, niinimetatud Maakera ümbermõõt.  

Matemaatikaga on aga veel raskem. Näiteks isegi 10 km kõrguselt pole võimalik kogu maailma pildistada, sest piltide hulk ja erinevatel kõrgustel tehtud piltidelt pole võimalik erinevaid fotosid kokku panna, sest need ei ühti täpselt. Siis oleks vaja ka koopiamasinat,  mis suurendaks ja vähendaks pilte. 

Isegi tänapäeva tehnika baasiga ei lähe nn satelliitide piltidel teed ja muud pikad objektid kokku. 

Kui aga lisada veel, et tänapäevase digitaalaparaadini tehti aerofotosid mustvalgete

piltidega, siis neil on täpse kaardi tegemiseks lausa võimatu eraldada, mis objektiga on tegemist. Kas jõe või teega, olenevalt pildi kvaliteedist aga ka seal tuleb raskusi teravustamise ja säriajaga.  

 

Tänase päeva kaardid on värvilised aga mis moega on vanad Mercatori kaardid värvilised. Ja kui palju peaks olema päris ehtsaid joonistajaid, kes joonistasid Kolumbuse aegseid kaarte. Ka see, et pidevalt riigid sõdisid, siis - kus riigis need kaardid kokku pandi. Ka tänapäeval on sõjanduse kaardid salastatud. 

Täiesti võimatu ja isegi mõttetu on kaartide peale joonistada Himaalaja mägesid. Ilma aerofotota poleks neid siiani olemas, sest enamus mägesid pidi pole inimese jalg füüsiliselt astunud. 

Tänapäeva Google Mapsis on kaardid kokku pandud lappidena ja näiteks paras lapp on mingi 12 x 12 km. Miks. 

Selleks, et foto ei moonduks, klaasist objektiivide kõverusest on vaja teha pilt väga kõrgelt ehk tänapäeva mõistes Sputniku pealt. 12 x 12 km puhul on kiirte nurk vaid 1 kraad. 

Maakera pindala on umbes 1 miljon km2. 

Lennuk peaks tegema sealjuures ühtejärge 1250 enem vähem normaalse pikkusega lendu, kogu aeg pildistama, pilvede all peaks uuesti tulema ja kus tankida lennukeid ookeani kohal. 

Sputnik-satelliit saab teha väga palju lende, kuid siin tekib selline vahva Mäng. 

12 x 12 km puzzle tükke tekib sealjuures 1,5 miljonit tükki. Kui neid üritada kokku panna paberfotodel, siis mingi norm fotosuurusega oleks see puzzle hokiplatsi suurune.  

Ja enne digiaega ei teinud fotoaparaadid filmi peale kellaaega ega muud märget. Kui kaua oleks pidanud seal hokiplatsil mõistatama, kust kohast on mingi foto tehtud. 

Siin on tehtud võrdlus tänapäeva ja 19 sajandi kaartide erinevusest. Vead on praktiliselt olematud ehk kust võttis Vene Tsaar kogu selle tehnikapargi või siis geniaalsed joonistajad hobuste ja viiskudega. 

Kuid siin on üks küsimus, mis läheb edasi järgmisse loosse, sest see on juba üsna pikk. 

Enamus alternatiiv-ajaloolasi teavad, et ühel mingil kindlal aastal muutusid "kultusehitiste" suund ära. Enne olid need suunatud Põhja pooluse peale, mis asus kuskil Gröönimaa kohal ja 19 sajandi lõpust on kõik hooned suunatud praeguse pooluse peale. Ja see on juba reaalne fakt, mida saab kontrollida ise vanade hoonete pealt. 

Ja siis olevat raamat kui Vene Tsaar ajab oma "geograafid" Siberisse aastatel 1826, 1827, 1828 ja 1829, otsese tekstiga - vaadata mis seal on.  Mis seal on juhtunud peale seda maakera muutumise nurka; ehk tohutuid tühje maid, miljoneid ümmargusi järvi, ebaloomulikke kõrbesid ehk peale Suurt Pauku. 

Need on üüratud venemaa jõed, millest on raske isegi üle saada, rääkimata kaardistamisest aga küsimus polnud enam - kaartide tegemisest, vaid kas need olid samad või oli midagi totaalselt muutunud.

Selle loo kokkuvõtteks. 

Et teha tänapäeval selline aerofoto, on vaja : 

1. sputnik-satelliit kosmosetehnoloogia. 

2. digitaalne fotoaparaat ja väga suure resolutsiooniga.

3. teadmised maakera suurusest ja selle jagamisest pikkus ja laiuskraadideks. 

4. kiire ja juhtmeta side satelliidi ja maapinna vahel.

 5. tänapäevane arvutipark. 

Kust kohast vanad geograafid need endale saaksid hankida, jätame neile endile otsida!!!!

Aga mu hea sõber Jules Verne igatahes kirjutab oma raamatutes, kuidas tema tegelased lendasid. Küll õhupallidega, küll dirižaablitega ja isegi kilomeetrite kõrgusel elektriakude ja propeller Drooniga. 

Raamatust Robur Vallutaja. Ja see sama tegelane lendas selles raamatus ka venemaa kohal. Peterburist allapoole, üle aafrika, kus iganes veel. Järelikult olid tal kaardid olemas. Kus ta muidu oleks teadnud raamatus Tsaari käskjalg - kus kohas Irkutsk on. Mina ei teadnud, pidin guugeldama. Baikali ääres. 

Sellest filmist sain veel ühe vastuse, mida olen tahtnud teada aga ei viitsinud matemaatikaga tegeleda. 

Iga kord kui ma lennukiga lendan ja aknast välja vaatan, otsin ma pidevalt, et kus see Maakera kõverus on? Ma olen tahtnud teada, et kui ma näen aknast enamvähem 180 kraadi, siis kui kaugele ma näen füüsiliselt. Nüüd siis tean, et 350 km sinna poole ja 350 km teisele poole. Peaaegu 1000 km on seal vaateväli ja nüüd peaks mingi trikiga joonistama selle kõveruse paberi peale, mis selle tuhande km korral tekib. Lennukiaknast igatahes ei teki, tee või tina.