Alternatiiv-ajaloo uurimine ehk õppimine, on selline tegevus, kus inimene mingil hetkel märkab, et koolis meile räägiti ühte aga tänapäeval leitavad faktid on hoopis teised. Tihti saab see ka alguse elulistest mittevastavustest ja seda alternatiivi kutsutakse - esoteerikaks. Midagi läheb ajus teistmoodi ja sa hakkad nägema hoopis teist pilti. Meile räägiti püramiididest, pronksiajast ja raudrüüdest. Nende asjade tootmine nõuab aga - tehnoloogiaid. Umbes kuu aega tagasi ilmus Postimehes uudis, et Inglismaa teadlased on tulnud järeldusele, et 19 sajandi teaduse ja tehnikarevolutsioon pidi olema juba varem ja nad tõstid selle alguse 18 sajandisse ehk siis 100 aastat varemaks. Minu jaoks on see nüüd aastatel umbes 1750 ja see klapib paljude asjadega hoopis paremini, kuigi minu arust on see tehnika siin olnud - kogu aeg, aastatuhandeid, aga see selleks.
Ehk siis see on nüüd tõestatud fakt nr 1.
Ma olen püüdnud viimasel ajal leida mingitki aastaarvu, millal on toimunud suuremad muutused. Selleks peab alternatiiv otsima tõestusi ise, sealjuures kuulama ka teisi tõestajaid, kuid fakt saab olla selline, mis on peaaegu absoluutne. Nüüd olen ma saanud veel kahele faktile jaole ja kõik need eelmised lood on eeljuhatuseks olnud.
Ma lugesin Jules Verne raamatuid, et sealt välja noppida just neid 1750 aastatel alguse saanud tehnilisi kirjeldusi, mida pole tsensuur ära kustutanud. Ilmselt oli neid nii palju veel ja need ei tundunud Ohtlikud. Nüüd ei saa neid enam nii lihtsalt ära kustutada.
Fakt nr 2 on siis selline. Kõik inimesed teavad Jules Verne raamatut - 20 000 ljööd vee all. Enamus pole lugenud seda hiljuti ja põhjalikult. Mina lugesin sealt põhjalikult allveelaeva "Nautilus" tehnilist kirjeldust, mis on umbes 20 lk pikk.
Nüüd ma käisin Tartu Kirjandusmuuseumis ja seal on avalik, kohapeal lugemise raamatukogu, kus on raamatuid juba enne aastat 1850.
Ma leidsin sealt veel mitmeid Jules Verne ja G.H.Wellsi vanu raamatuid. Kõiki pole veel lugenud.
Minu üllatus oli Megasuur, kui raamatukoguhoidja tõi mulle tellitud raamatu pealkirjaga - Meremadu ehk 80 000 wersta vee alt läbi.
Kui uus raamat on umbes 200 normaalmõõtu lehekülge pikk, siis see on veel väiksema formaadiga ja ainult 31 lehekülge. Ma tegin neist pildid ja kodus lugesin. See lugemine aga tekitas sellise šokilaadse tunde, mida ei suuda veel siiani lahti harutada. Ma mõtlesin pikalt, et miks see raamat on nii lühike ja üüratult lakooniline. Tulid, nägid, tegid ja ei ühtegi pikka ilukirjeldust mitte millestki sellest, mis on uues raamatus.
Ma tuletasin oma loogikaga vastuse. See raamat ilmus Eesti pinnale ilmselt prantsuse keeles. Palju oli sellel ajal prantsuse keele valdajaid ja palju lugejaid üldse, kelle haridus ja mõttemaailm oleks võimaldanud sellist ilukirjandust lugeda? Ja ilmselt oli siis üks mees, kes keelt valdas - tegi selles raamatust "referaadi", lühikese, konkreetse ja lihtsa.
Kõik see oleks normaalne, kui sellest raamatust ei oleks tekkinud ühte küsimust. Ma võrdlesin vanu 1889 aasta ja tänapäeva erinevaid Verne raamatuid ja neis ei olnud olulisi erinevusi, väikesi tsensuure aga küll.
Kuid siin on midagi pöörast juhtunud. Vana raamat erineb uuest põhimõtteliselt pea 50 % ja just nimelt tehnilised kirjeldused.
Fakt nr 2 on siis selline - see raamat on mingil ajal totaalselt muudetud, võrreldes sellega kui anti välja esimene täiemahuline raamat. Mis aastal see võis toimuda, ei ole veel uurinud.
Ma püüan siis nüüd kirjeldada kahe raamatu erinevusi. Uuema raamatu kirjeldused on liiga pikad ja huviline peaks ise lugema neid 20 lehekülge.
Meremadu ehk 80 000 versta vee alt läbi.
Mis sugune meremees, kes suurema laevade peal on teeninud, poleks mitte suurest meremaost kuulnud, mis maailma meres pidada elama ja mõnegi laeva vastu olla tulnud! Hiljuti tõi Peterburgi pildizeitung "Vsemirnaja Illustratsia", kaks pilti sest suurest kollist, mis mõne sõnumete järel mitu tuhat sülda pidada pikk ja kehast kõige suurema laeva jämedune olema.
NB! Algus on samalaadne ja kuna ma panen siia lõppu ka gootikirjas leheküljed, siis saate ise lugeda (kes oskab). Võeti siis sõja laev, hopsti leiti tegelased, seigeldi erinevates meredes ja peaaegu hakkas lootus kaduma. Ühel hetkel nähti siis Merimadu ja selle kiirgavat silma. Lasti kahurist mürsk koletisele ja see lendas sealt rikošettiga edasi ja ei teinud midagi. Natuke mängisid "peituse mängu" ja "loom" ründas purjekat. Peategelased kukkusid vette jne kõik analoogiline. Kapten Nemo korjas kolm merehädalist peale, anti süüa ja mõne aja pärast oli jutuajamine kapten Nemoga. Nad pidid jääma vangideks ja seega ei keelatud neil laeva peal käia ja uurida. Merealuse taimestiku kogust on kirjeldus napipoolne aga vot tehniline kirjeldus läheb nüüd pikemaks.
Terve laev oli seest ja väljast rauast ehitatud ja sigari moodi tehtud. Keskmine tükk oli toru moodi ja võis kiirki viisi kokkutõmmatud ja väljevenitatud saada, et siis laeva suurendada ehk vähendada; suurendatud tõusis tõusis laev vee peale, kokkusurutud vajus alla, kui tarvis oli, koguni merepõhja peale; pealegi olivad mõlemil pool küljes väljapool vee kindlad kastid laeva külge ehitatud, kus see veeballast sees oli ja tahtmist mööda vee peale tõusmise tarvis tühjaks ehk põhjavajumise tarvis täis pumbatud võis saada.
NB! Siinkohal tahan ma kahte asja seletada. Vanasti kirjutati ühele lehele peaaegu alati umbes kolm lauset. Ei tea mina, miks see nii oli ja tänapäeva inimesel läheb lause esimene osa juba meelest. Sellele on ka seletus. Varem oli inimeste aju ja mõistmine teine. Tänapäeval on inimesed Klippmõtlemisega ja nad oskavad aru saada vaid lihtlausetest. Ja teine kummalisus on see, et kui mõnda inimest "kummastab" minu kirjutamise stiil, siis sellest ongi see tekkinud. Ma olen lugenud "liiga palju" vana kirjandust ja vanas kirjastiilis - kus tegusõnad lause lõppudesse Pandi. Selline on ka minu stiil tihtipeale.
Ilmaasjata vaatasivad ja otsisivad vangid aurukatlaid taga, mis ommetigi masinat pidi ümberajama. See aga ei polnud aurumasin, vaid gaasimasin. Ta ajas üht kruuvi (sõukruvi) ümber, kellel nii sugune valu taga oli, et laev kolm korda nii ruttu jooksis, kui veepealne. Katlaid polnud see pärast koguni olemaski, vaid üks neljakandiline, veikene raud kast, kus see vägi sünnitatud sai, mil viisil, see jäi professoril kaua aega üheks saladuseks, kuni ta seda viimaks kogemata ülesleidis. Üks masinatöömees tuli punkti peal igal neljandamal tunnil senna raud kasti kallale, pigistas ühe naelapea peale; üks veikene dekkel kargas lahti ja ta lükkas ühe üheksa kuubiktolli suuruse neljakandilise kastikese senna auku, pani dekli jälle kinni ja läks oma teed. Masinal oli nüüd jälle nelja tunni peal jõudu taga. Terava mõistusega prohvessor sai peagi aru, et kastikese sees üksnes kindlat söehapatust (süsihappe gaasi või hapet) võis olla, mis suure kasti sisse pandud, alalise 16 kraadi Reaumur temperatuuri läbi gaasiks muudetud sai ja nõnda masinat ümber ajas.
Réaumuri skaala – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia (wikipedia.org)
Kuda kapten Nemo enesele seda kindlat söehapatust valmistas, pole prohvessor ilmaski teada saanud ja see pärast meie ka mitte. Selle üleshoidmise koht oli alati lukus, üksnes nii palju võis porhvessor teada saada, et sealsees jääd oli, mis hapatust 100 graadi külmaks pidas, nõnda, et masina täitja töömees üle ja üle kasuka sisse mässitud, nagu üks eskimo sealt seest välja tuli. Peale selle imelise masina oli veel elektrisestit selle laeva peal ammetis. Telegrahvitraadid läksivad laevalae all igale poole. Kõlistamiseapparatid olivad igal pool ja võis iga madrus kommandandi käskusid otsekohe telegrahvi pealt lugeda ja kohe täita, sest need kõik olivad kirjutamistelegrahvid. Kirja ennast ei osanud meie vangid mitte lugeda, sest et nii hästi telegrahvikirjad, kui ka madruste keel Nemo enese väljamõeldud oli. Kõik laevakambrid saivad elektri tule läbi valgustatud. Keskmise osa mõlemil pool külles oli üks pikergune ümmargune aken, kus üks paks kristallklaas ees, ja kelle ees veel tugev raudplaat kinnipanemise tarvis oli; sisepool põles selle taga elektri tuli, mis kaugele vee alla valgust andis. See`p see merekolli silm oligi, mis Lincolni peal kõige esite nähti.
Kapten Nemo ei olnud mitte nii suur inimeste vihkaja, kuda vangid esiti uskusivad, vaid selle vasta kutsus ta neid sagedaste oma kajutisse aega viitma. See kajut oli terve laeva kõige enam imekspanemise väärt. Seal oli üks väga kena biblioteek, toredad pildid ja suured peeglid kaunistasivad seinu; toredad wotograhviad veealustest korallikasvudest, elektri tulega sünnitatud (eksole, veealune kaamera elektrilise valgustusega), olivad näha, kui ka nurjatu suured perlid kuld jalgade peal, mis kaptein ise kõik oli leidnud. Seda arvamata rikkust nähes ei saanud prohvessor imekspanemise pärast sõnagi suust välja.
Kaptein mängis üht toredat harmooniumit, kelle kast perlmutterkoorest ja jalad punasest ja valgest korallist olivad tehtud. See harmoonium oli ise laeva peal tehtud, sest Nemol oli õnneks olnud, ühe hukkaläinud laeva pealt üht meremeest ära päästa, kes orlimeister oli, Euroopast Ameerika maale tahtis minna ja nüüd oma elu merepõhjas pidi lõpetama. Harmooniumi viled olivad selgest, puhtast hõbedast tehtud selle tarvis hõbelatid võetud, mis Nemo ühe põhja vajunud laeva seest oli leidnud. Lõõts oli hülgenahast tehtud.
NB! Edasi on üsna sarnane kirjeldus kuidas Nemo selle laeva kuskil üksikul saarel tükkidest kokku pani ja ringi rändas. Mingit juttu India rikkurist, kes kättemaksuks inglise laevu põhja laskis pole juttugi; ja ammugi veel Verne esialgsest variandist - poola aadikust, kes samuti vihkas "kedagi või midagi", millest kirjastaja keelas kirjutamast, poliitilistel põhjustele. Hoopiski oli selline variant.
Et minu laeva meremaoks peetakse ja viimasel ajal sagedamini kui muidu nähtud on, tuleb sest, et mina ühte Inglis laeva otsin, kelle kaptein minu verivaenlane on, ja keda lootsin kätte saada, kui ma ennast Teie laeva läbi leidsin, petetud, mis läbi ma Teiega tuttavaks sain.
NB! Nüüd üsna kiiresti ehk lühidalt jõudsid-sõudsid nad kuhugi "pärapõrgusse" korallimetsa ja lähevad jahile.
Kuda panivad nad nüüd kolmekesi imeks, kui kaptein Nemo kolm tuukririiet kajutisse saatis, selle tähendusega, ennast nüüd jahi tarvis valmis panna! Kui nad nüüd valmis olivad, iseliikuv apparaat selja peal, kus kokkupressitud luhvt hingamise tarvis sees oli, ja tuulepüssid kaasa võtnud, mis elektriga leatud klaaskuulidega lasti, kelle kõige vähem haavamine kohe surmav oli, astus see selts kapteini juhatuse all merepõhja peale, kus kõva liiv oli. Ehk küll neil rasked tinatallad all olivad, siiski oli neil lausaldase põhja peal kerge käia.
NB! Siis nad jahtisid - merehämmelgat, millel olid "käsivarre jämedused" jalad ehk ilmselt siis Hiidkalmaar. Siis kohtasid nad kolme haikala. Hiiglasuurt - Tintorerat (???).
Tintorera (hai) – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia (wikipedia.org)
Nemo seletas nüüd, et üks neist kaladest üsna hõlpsasti kolm meest kõige tuukriaparaatidega ja luhvtipumpadega võiks äraneelata. Esiteks on juba kummaline, et - kas tõesti seletas Nemo seda vee all tuukriülikondadel olevate sidevahenditega??? Ja kas siis olid nii suured need Imeloomad?
Selle kuulil, mis minu püss laseb, on niisugune kiirus, et lahke luhvti ( välisõhus) sees ta oma märgi enne kätte saab, kui püss lahti läheb; siin 60 sülla sügavuse veepigistuse all on ta kiirus muidugi vähem. Teie olete vist uskunud, et Teil tuulepüssid (suruõhupüssid) käes on, minu herrad, see aga ei ole tõsi; meie püssid on minu väljaarvatud ja on söehapatuse ja elektri tagalaadimispüssid, keda pealmaailmas veel ei tunta.
NB! Kui ma seda lugesin, siis ei tulnud mõtet aga trükkides viskas pildi ette, tõestada ei saa, aga - mis on Pronkskahurid. Laetavad, kas siis eest näiteks, mingi konteiner kemikaale, tagant elektrijuhtmeid pidi särtskas anda. Täpselt sellised olid ka mu fotod Uppsala linna lugudes, kus kahuritel on peenikesed keermed taga otsas.
NB! Ja nagu muuseas järgmine lause, mille peale kuulus-tark "prohvessor" ei liiguta kulmugi.
Loodis püsti korallisambad näitasivad üht siksakilist teed, nagu inimeste kätega tehtud treppisid, kust kaudu meie jäägrid üles astusivad.
Äkitse sai nende sõiduriist ühe tugeva müksu ja istus nüüd Torres-uulitsas Guebaroari saare juures kaljukünka otsa kinni, nõnda, et lahti saamise peale nii pea põlnud mõeldagi.
NB! Ja tekibki küsimus, et kuidas see allveelaev liikus "tuulekiirusel" vee all? Veealused kaardid, pluss maapealsed kaardid ja pole lootustki, et kogu maailmamere sügavuskaarte olemas oleks. Aknad olid ka külje peal. No on ikka "fantaasia", või pole see mitte. Olid kajaloodid või sellelaadsed seadmed?
Nemo teadis veel teist nõu. Esiteks saivad kõik veega täidetud kastid tühjaks pumbatud; siis tuukrite läbi hüdrauli pressid (??!!) laeva mõlemi poole külge pandud; kõik need toimetamised vältasivad mõned päevad.
Vaevalt olivad need laeva platvormi peale pääsenud, kui metslased ka sinna peale ronisivad. Nemo oli juba enne ühe elektri batarei valmis laadinud ja sel silmapilgul, kui metslased raud platvormi peale astusivad, lasi ta selle lahti, nõnda, et need hirmsa nägudega üles lendasivad. Prohvessor Arronax oli üsna kohkunud selle elektri teo üle.
NB! Nüüd läheb kirjeldus jälle erikummaliseks ehk kas Pariisi muuseumite juttu uskuda või mitte. Usu siis neid geograafe (eelmisest raamatust).
Viimaks saivad nad lõuna polarkreisist ( tundub termin polaarjoon) mööda ja jõudsivad jäämeresse. Siin puges Nautinus põhja, kuni jääd enam tüliks ees ei polnud. Siis läks ta sõit jälle otsekohe lõunapoli poole. Kui mõne päeva pärast luhvti puudust laevas tunda oli, tõusis ta äkitse vee peale ja ennäe - lahtine ilma jääta polaarmeri oli käes!!
NB! Trillalla, mis nüüd. Lõuna poolus on ilma jääta???
Ühel pool külles oli kaunis madala ja rohelise sammaldega kaetud kindel maa näha. Merelõvid, merehobused ja hülged kükitasivad tuhandete kaupa ranna ääres, ei hoolinud Nautilusest, ega neist inimestest, kes seal olivad. Ehk küll päike ennast veel ei tahtnud näidata, sest lõunapoli pööripäev ei olnud veel käes, ommetigi astusivad nad maale. Viimaks kolme päeva pärast lõuna ajal, kui ta ju kaua enne oma joonest oodata oli tõusis tuline päikeseratas üles. Prohvessor oli juba oma instrumentid valmis pannud ja hakkas nüüd päeva seisu kohta mõõtma.
"Lõuna!" hüüdis prohvessor.
"Lõunapol!" vastas kaptein Nemo ja istutas ühe must plagu, kus peal kuld N oli, senna kontinendi peale, kuhu kellegi inimese jalg enne põlnud saand. Vee temperatuur oli 10 gradi soe, luhvti temperatuur aga 10 gradi külm. Kui nad kõik sugu taimi, mis võimalik oli saada, hulk lindu ja mune olivad kaas võtnud, käskis Nemo ära reisida.
NB! Natuke ka kaartide teemast, mis järgmises loos tuleb. Ka siis on kirjeldus - kronomeetritest ehk siis kelladest. Ilma kellata merel ei purjeta!!!!
Kronomeetrite järele rehkendatud, keda laeva peal pool tosinat oli, ja mis nii head olivad, et nad kõik kuus ühtlasi karva pealt ühte aega näitasivad, pidivad nad juba Atlantia okeanis olema; Nautilus sai see pärast veepinna peale tõstetud, kõrgus mõõdetud ja õige, 70 laiusegrad oli praegu mööda läinud. Ses sõidetavas meres oli ommetigi parem, jälle vee alla pugeda, ja 100 sülda sügavas nad nüüd ekvaatori alt läbi, tüürisivad Golhvi merejõkke, ja sellega piki Ameerika randa kuni Labradori randa.
Vangide palumise peale sai Atlandi telegrahvitraat, mis Amerikat Europaga ühendab, ülesotsitud ( nagu nõel heinakuhjast???). Nemo viitis siin oma aega depeshide kinnitabamisega (teadete). Ta lasi nimelt ühe juhatusetraadi selle Atlandi telegrahvitraadi külge kinnitada, mis viis teise otsa jälle oma telegrahviaparaati külge, ja imekspanne sai meie selts kuulda, et Prantsuse riik Saksamaaga sõjas oli. Depshe oli nõnda: "Prantsus
e sõjavägi Sedani linna all vangi võetud Napoleon on ennast Preisi kuninga kätte äraandnud ja on Wilhelmshöhe lossi peale Saksa maale vangi viidud."
Seitse kuud olivad nad nüüd Nautiluse peal olnud, olivad kõik mere organismused mitme suguste kliimades tundma õppinud; molluskite ja koortega elajate riiki; kõik karva pealt teada saanud ja studeerinud; tõusu ja mõõna olekut kõige sügavamas sügavuses, merejõgesid, merepõhja loodust, merevee kemika loodust ja tihedust kõik suguse instrumentidega mõõtnud ja kõik üleskirjutanud, lõunapoli juures käinud; kas see pidi pealtmaa teadusele kaduma minema?
NB! Noh ja lugu lõppes hoopis teistmoodi. Vangid sai laevalael oleva paadiga ühel ööl putku panna.
Kes oskab lugeda ja kui eriti hästi ei näe, sest mõni pilt on udusem, tõmmake pilt arvutisse ja seal saab zuumida.
Siin kohal tekkis apsakas. Kaks lehte sai topelt ja kaks jäi puudu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar