VIIS NÄDALAT ÕHUPALLIGA

Raamatu eessõnas märgitakse, et see tõi Jules Vernele esimese kuulsuse ja ma ei vaidlegi vastu. Kelle aega ja seiklusjanu jätkub lugege seda raamatud. 

Tobedusi ja ebaloogilisusi on seal küll ja veel aga hea lugu. Panen siia vaid mulle silma jäänud tehnilised kirjeldused. 

See uljas maadeavastaja kavatseb õhupalliga ületada kogu Aafrika, idast läände. Reisi lähtekohaks oli idaranniku lähedal asuv Sansibar saar. 

Pärast pikka peamurdmist ühendas Fergusson nupukalt kahe õhupalli eelised. Ta ehitas kaks erineva suurusega õhupalli ja asetas ühe teise sisse. Välimises õhupallis, millele jäid mõõtmeteks horisontaalidiameetris viiskümmend jalga (jalg = 1m jagatud kolmega) ja vertikaaldiameeter seitsekümmend jalga. nii sai ta sferoidi, mille maht ulatus üheksakümne tuhande kuupjalani. 

Siis sisemise palli mõõtmed olid nelikümmend viis jalga ja vertikaalne kuuskümmend kaheksa jalga. Seega oli sisemise palli maht ainult kuuskümmend seitse tuhat kuupjalga. 

See pidi ujuma teda ümbritsevas gaasis, ühest pallist teise avanes ventiil, mis vajaduse korral lubas neid omavahel ühendada. 

Mõlemad aerostaadid ehitati tugevast Lyoni taftist, mis oli kaetud gutapertšiga. See kummi-vaigune aine on täiesti läbitungimatu, seda ei kahjusta happed ega lase ta gaasi läbi. 

Ülemisel poolusel oli taftikiht kahekordne, sest peaaegu kogu surve mõjub sinna. See kest võis gaasi kinni pidada ükskõik kui kaua. 

Mõlemad pallid kaalusid kokku tuhat ükssada kuuskümmend naela (nael = 0,453 kg). Lisaks korv ja muu varustus seitsesada naela. 

Kaasavõetavateks instrumentideks olid: kaks baromeetrit, kaks termomeetrit, kaks kompassi, üks sekstant, kaks kronomeetri, üks kunstlik horisont 

(NB! On keegi midagi kuulnud sellisest?), ka kiiker kaugete ja ligipääsmatute objektide avastamiseks.

 (NB! Mulle meeldiks küll selline vahva viimati nimetatud "kiiker"). 

Kolm meest ligi 4oo naela, kaks palli 1100 naela, gondel ja võrk 280 naela, ankrud ja instrumendid , telk ja majapidamisriistad190 naela, toiduained, kohv ja brändi 386 naela, vesi 400 naela, aparaadid 700 naela, vesiniku kaal 276 naela, ballast 200 naela ehk kokku "täpselt" 4000 naela (ehk kaks tonni).  

Aurulaeva "Resolute`i" trümm kohandati aerostaadi paigutamiseks ümber. 

Pardale viidi kümme tonni (NB! kõik ühikud on pidevalt segi nagu pudru ja kapsad) väävelhapet ja kümme tonni  vanarauda gaasilise vesiniku tootmiseks. 

Gaasi valmistamiseks mõeldud aparaat, mis koosnes umbes kolmekümnest vaadist, paigutati trümmi põhja. 

NB! Ma ei ole eriliselt tugev keemias aga tekib küsimus - milliste anumate sees transporditi väävelhapet. Klaas kõlbab, metall vist mitte, puu tünnid on kah kahtlane. Äkki oli siis mingi "bassein", mis vooderdatud sellise - imekummi kihiga. Mine võta kinni. 

16 aprilli hommikupoolikul viidi õhupall Sansibari ranna suurte puude vahele. Kaks kaheksakümne jala kõrgust masti pandi püsti teineteisest niisama suure vahemaaga, nende otsa kinnitatud plokkide abil oli võimalik aerostaat trossidega üles tõsta, sellal oli ta õhust tühi. 

Sisemine pall oli kinnitatud välimise õhupalli tippu, et ka see üles tõsta. 

17. kuupäeva jooksul pandi paika aparaadid gaasi valmistamiseks ja mõlemad aerostaadid täitusid täpipealt ettenähtud gaasihulgaga. 

See operatsioon algas järgmisel ööl kella kolme paiku ja kestis peaaegu kaheksa tundi. 

NB! Siinkohal märkan ma pidevalt neid kellaaegu, kus alati midagi tehakse või sõidetakse nt hobuvankritega - Öösel. Kuidas? 

Õhupalli täita nt lõkke või "küünlavalgel"???

 Vesinik ja küünal???? 

Siinkohal meenutan ma heldimusega, kuidas eeposes Kalevipoeg sõitsid Vana Kalev ja Linda öösel saaniga - "hõbesõle valgel". 

Õhupallis oli veel lisa "põleti" (NB! vesinik ja põleti samas massinas?). 

Päikesekiired tulid põletile appi ja siis gaas paisus üha. 

"Victoria" tõusis 2500 jala kõrgusele. 

Kahe tunni pärast otsustas doktor laskuda madalamale. Ta vähendas leeki põletis ja varsti laskus pall maapinnast kolmesaja jala kõrgusele. 

"Kas me öösel ei sõidagi", küsis üks reisimeestest. "Ei, kui vähegi võimalik, sest kui Aafrika ületame, seda on tarvis ka näha." . 

"Siiamaani pole meil küll millegi üle kurta, peremees. Kõrbe asemel maailma kõige ülesharitum ja viljakandvam maa! Uskuge siis veel geograafe!". 

NB! Ja paljud ei oska siis lugeda ridade vahelt, mida sellel ajal teati isegi Pariisi raamatukogudes, kust Verne oma tarkused kogus???

Doktor tegi selle kindlaks, vaadeldes kuud ja uurides suurepärast maakaarti, mis talle teejuhiks oli. Kaardile tehtud märkide järgi leidis ta, et nende teekond oli katnud kaks laiuskraadi ehk sada kakskümmend miili lääne suunas. 

Doktori hääl jõudis vaevu kaaslaste kõrvu; kuid välgusähvatuste keskel nägid nad tema rahulikku nägu; ta vaatles aerostaadi võrgu peal tantsisklevaid Elmo tulede tekitatud fosforrestsentsinähtusi.

 Veerand tunni pärast oli see äikesepilvede vööndist väljunud; elektrisädemed sähvisid sellest allpool, nagu oleks gondli küljes rippunud ilmatu suur ilutulestikukroon. 

Fergusson suunas oma võimsa valguskiire ( NB! vot siis ilma elektrita ajastu) mitmele poole ja peatas selle siis kohal, kust kuuldus hirmukarjeid. 

NB! Nende õhupallis kasutati keemilist seadet, mis tegi veest lisa vesinikku ja seega oli vesi eluliselt vajalik, eriti kui pidi valima, kas kasutada seda viimast piiska õhupalli jaoks või inimeste janu kustutamiseks. 

Lõpuks sai gaasi toitev vesi otsa; gaasi juurdevoolu lõppedes leek kustus; gaasipõleti lakkas töötamast ja "Victoria" tõmbus kokku ning laskus tasakesti liiva peale. 

NB! Doktor läks veepuudusel seda otsima ja siis on raamatus selline tekst. 

Ta kõndis mitu miili lääne suunas ja ta vaim hakkas juba karastuma, kui ta korraga tundis peapööritust. Tal oli tunne, nagu oleks ta kummargil kuristiku kohal. Ta tundis põlvi nõtkuvat; see ääretu üksindus tekitas hirmu. Ta oli matemaatiline punkt, lõpmatu ringi keskpunkt, see tähendab, ta polnud mitte midagi. Doktorit haaras äravõtmatu hirm. 

Lõpuks siis lõppes kõik hästi. 

Doktor Fergusson esines Kuningliku Geograafia Seltsi lahtise istungil ettekandega oma õhuekspeditsiooni kohta ja ta mõlemat kaaslast autasustati kuldmedaliga, mis oli ette nähtud 1862 aasta kõige tähelepanuväärsema uurimisreisi äramärkimiseks. 

Verne kasutas sama kirjeldust ka Saladuslikus saares, kus reisumehed pääsesid sedamoodi, et lõikasid ka gondli maha ja rippusid võrgu küljes. Ega head motiivi võib mitmeid kordi kasutada.

Vot selline väike kokkuvõte raamatust, mis seob teaduse ja tehnikarevolutsiooni aega  (mille teadlased on nüüdseks nihutanud 100 aastat ettepoole ehk aastasse 1750) ja Maakaartide lugusid.  

Ja jääb üle vaid imestada, millest meile koolis räägitakse 18 sajandi keskpaigast - peaaegu Pime Keskaeg. 

Võib arvata, et Juuliuse ajal olid juba veidi paremad kaardid kui see Mercatori Aafrika kaart aga Mercatorist teen juttu ka järgmises loos.