VANU KAARTE EI OLE.

Vanu kaarte ei ole olemas. Mingeid kaarte Babülooniast, Vanast-Kreekast või Roomast, vanast Hiinast või Euroopast. Mingeid Piri reise, Mercatorit või Ptolemaiost pole olnud ja ei saagi olla. 

Kui sa tahaks seda omal nahal läbi elada, siis katsu tänapäeval jalutada oma kodukohas. Võta kaasa paber, pliiats ja joonista kaart. Võrdle seda Mapsi kaardiga ja saad tulemuse - palju sa oled eksinud.

'

Umbes nii üritas nn esimene geograaf  Ptolemaios joonistada esimest Maailmakaarti. Justnimelt üritas, sest selleks, et teha mõõtkavas kaarti, peab olema väga palju tööriistu ja termineid-teooriaid, enne kui me jõuame tänapäevaste kaartideni. Ja see saab pikk jutt olema.   

Väidetakse, et on olemas vanad kaardid ja see on tüüpiline Mercatori kaart. 

Mercatori projektsioon – Vikipeedia, vaba entsüklopeedia (wikipedia.org) 

Kes tahab täpsemini teada, siis Wiki aitab.

Aga väidetakse erinevates raamatutes, et kui Napoleon käis nt Moskva all, siis olid tal kaardid olemas. Ilma kaartideta pole mitte kuhugi võimalik minna. 

Ja kummalisel kombel on enamus 19 sajandi kaarte nii piisavalt täpsed, et annab võrrelda tänapäevastega. 

Nendele kaartidel pidid olema kujutised tuhandetes kilomeetrites. Sõdida ei saa ilma kaartideta, sest peab teadma kus ööbida, kuidas liikuda, kus toitlustada, ja moona hoida. Kus ületada jõgesid ja rabasid jne. 

Enamus ajaloolisi sõjaretki muutub tohutult küsitavaks ühel kindlal põhjusel. Nii Napoleonil kui ka nn Mongoli-tatarlastel. Kuidas saavad tohutud väed ületada jõgesid. Näiteks venemaa jõed on ikka väga pikad ja laiad. Ja pole üldse võimalik, et neid ületati ujudes hobuste kõrvad. Kus kahurid ujusid? Parvedega??? 140 000 meest koos hobuste ja vankritega?   Igal takistusel pidi olema kas sild või parved.  

Mingil hetkel läheb kirjeldus veel keerulisemaks aga siinkohal piirdume vaid mõne kartograafia takistusega. Selleks, et teha kodukoha kaarti peab olema vähemalt kaks abivahendit - kompass ja mõõdulint või meetrine harkjalg. Kompass on aga nii ebatäpne, et mõne kraadise eksimusega tuleb viga sadades meetrites ja hiljem maailmakaardil palju kilomeetreid. 

Kuid kaardid olid olemas. 

Sest 19 sajandi koolides õpetati juba. Millal need siis loodi ja kuidas?

Lihtne küsimus. Kuidas üles joonistada selline jõgi, mis on üleni soode ja rabade vahel. Paadi või laevaga, aga kuidas mõõta vee peal läbitud meetreid? Kuidas läbida kõik lisajõed, mis sinna suubuvad, sest siis peab sõudma vastuvoolu, mis on absoluutselt võimatu ja lõpuks muutub lisajõgi ojaks ja allikaks.  

Kuidas aga joonistada maapinnal liikudes paberile aga selline jõe delta või Amazonase jõgi, mis on tervenisti maapinnal veel ka senini osaliselt jalgsi läbi käimata. 

Ma ei hakka nii pikalt nämmutama kui seal videos ja teen lühi järelduse: number Üks. 

Kaarte ei saa teha maapinnalt meetriga mõõtes. Liiga suured vead tulevad sisse. 

Ainus võimalus oli ja on siiani - Aerofoto. Kuid siin hakkab loogika ja matemaatika pihta. 

Esimene lennuki lend toimus 1907 ja see lennuk ei suutnud lennata palju ja kaugele aga kaardid olid olemas. 

Enne dirižaableid olid ka õhupallid, kuid need on juhitamatud ja ümber maailma ehk ookeanide kohal ei suuda pikki maid lennata, kuid kaartidel olid saared joonistatud. Kui palju kordi peaks lendama lennumasinaga, et jäädvustada maapinda, kui seal on pilved ja neid on tihti ja palju. 

Ainult Jules Verne kirjeldab oma raamatutes, kuidas õhupalliga lennati üle terve Aafrika mandri või siis teodoliidiga mõõdeti Aafrikas mingit sirget osa ja siis tuletati sellest, niinimetatud Maakera ümbermõõt.  

Matemaatikaga on aga veel raskem. Näiteks isegi 10 km kõrguselt pole võimalik kogu maailma pildistada, sest piltide hulk ja erinevatel kõrgustel tehtud piltidelt pole võimalik erinevaid fotosid kokku panna, sest need ei ühti täpselt. Siis oleks vaja ka koopiamasinat,  mis suurendaks ja vähendaks pilte. 

Isegi tänapäeva tehnika baasiga ei lähe nn satelliitide piltidel teed ja muud pikad objektid kokku. 

Kui aga lisada veel, et tänapäevase digitaalaparaadini tehti aerofotosid mustvalgete

piltidega, siis neil on täpse kaardi tegemiseks lausa võimatu eraldada, mis objektiga on tegemist. Kas jõe või teega, olenevalt pildi kvaliteedist aga ka seal tuleb raskusi teravustamise ja säriajaga.  

 

Tänase päeva kaardid on värvilised aga mis moega on vanad Mercatori kaardid värvilised. Ja kui palju peaks olema päris ehtsaid joonistajaid, kes joonistasid Kolumbuse aegseid kaarte. Ka see, et pidevalt riigid sõdisid, siis - kus riigis need kaardid kokku pandi. Ka tänapäeval on sõjanduse kaardid salastatud. 

Täiesti võimatu ja isegi mõttetu on kaartide peale joonistada Himaalaja mägesid. Ilma aerofotota poleks neid siiani olemas, sest enamus mägesid pidi pole inimese jalg füüsiliselt astunud. 

Tänapäeva Google Mapsis on kaardid kokku pandud lappidena ja näiteks paras lapp on mingi 12 x 12 km. Miks. 

Selleks, et foto ei moonduks, klaasist objektiivide kõverusest on vaja teha pilt väga kõrgelt ehk tänapäeva mõistes Sputniku pealt. 12 x 12 km puhul on kiirte nurk vaid 1 kraad. 

Maakera pindala on umbes 1 miljon km2. 

Lennuk peaks tegema sealjuures ühtejärge 1250 enem vähem normaalse pikkusega lendu, kogu aeg pildistama, pilvede all peaks uuesti tulema ja kus tankida lennukeid ookeani kohal. 

Sputnik-satelliit saab teha väga palju lende, kuid siin tekib selline vahva Mäng. 

12 x 12 km puzzle tükke tekib sealjuures 1,5 miljonit tükki. Kui neid üritada kokku panna paberfotodel, siis mingi norm fotosuurusega oleks see puzzle hokiplatsi suurune.  

Ja enne digiaega ei teinud fotoaparaadid filmi peale kellaaega ega muud märget. Kui kaua oleks pidanud seal hokiplatsil mõistatama, kust kohast on mingi foto tehtud. 

Siin on tehtud võrdlus tänapäeva ja 19 sajandi kaartide erinevusest. Vead on praktiliselt olematud ehk kust võttis Vene Tsaar kogu selle tehnikapargi või siis geniaalsed joonistajad hobuste ja viiskudega. 

Kuid siin on üks küsimus, mis läheb edasi järgmisse loosse, sest see on juba üsna pikk. 

Enamus alternatiiv-ajaloolasi teavad, et ühel mingil kindlal aastal muutusid "kultusehitiste" suund ära. Enne olid need suunatud Põhja pooluse peale, mis asus kuskil Gröönimaa kohal ja 19 sajandi lõpust on kõik hooned suunatud praeguse pooluse peale. Ja see on juba reaalne fakt, mida saab kontrollida ise vanade hoonete pealt. 

Ja siis olevat raamat kui Vene Tsaar ajab oma "geograafid" Siberisse aastatel 1826, 1827, 1828 ja 1829, otsese tekstiga - vaadata mis seal on.  Mis seal on juhtunud peale seda maakera muutumise nurka; ehk tohutuid tühje maid, miljoneid ümmargusi järvi, ebaloomulikke kõrbesid ehk peale Suurt Pauku. 

Need on üüratud venemaa jõed, millest on raske isegi üle saada, rääkimata kaardistamisest aga küsimus polnud enam - kaartide tegemisest, vaid kas need olid samad või oli midagi totaalselt muutunud.

Selle loo kokkuvõtteks. 

Et teha tänapäeval selline aerofoto, on vaja : 

1. sputnik-satelliit kosmosetehnoloogia. 

2. digitaalne fotoaparaat ja väga suure resolutsiooniga.

3. teadmised maakera suurusest ja selle jagamisest pikkus ja laiuskraadideks. 

4. kiire ja juhtmeta side satelliidi ja maapinna vahel.

 5. tänapäevane arvutipark. 

Kust kohast vanad geograafid need endale saaksid hankida, jätame neile endile otsida!!!!

Aga mu hea sõber Jules Verne igatahes kirjutab oma raamatutes, kuidas tema tegelased lendasid. Küll õhupallidega, küll dirižaablitega ja isegi kilomeetrite kõrgusel elektriakude ja propeller Drooniga. 

Raamatust Robur Vallutaja. Ja see sama tegelane lendas selles raamatus ka venemaa kohal. Peterburist allapoole, üle aafrika, kus iganes veel. Järelikult olid tal kaardid olemas. Kus ta muidu oleks teadnud raamatus Tsaari käskjalg - kus kohas Irkutsk on. Mina ei teadnud, pidin guugeldama. Baikali ääres. 

Sellest filmist sain veel ühe vastuse, mida olen tahtnud teada aga ei viitsinud matemaatikaga tegeleda. 

Iga kord kui ma lennukiga lendan ja aknast välja vaatan, otsin ma pidevalt, et kus see Maakera kõverus on? Ma olen tahtnud teada, et kui ma näen aknast enamvähem 180 kraadi, siis kui kaugele ma näen füüsiliselt. Nüüd siis tean, et 350 km sinna poole ja 350 km teisele poole. Peaaegu 1000 km on seal vaateväli ja nüüd peaks mingi trikiga joonistama selle kõveruse paberi peale, mis selle tuhande km korral tekib. Lennukiaknast igatahes ei teki, tee või tina.