Selles raamatus on vähem tehnilisi kirjeldusi ja see on rohkem kriminaalseikluse moodi. Aga see-eest on ka need vähesed leiutised üsna omapärased, ajast ees ja kohati ka suht mõttetud, justkui James Bondi vidinad, mis ilmuvad tagataskust välja just siis kui vaja ja justkui oleks leiutaja olnud selgeltnägija. Ma tean seda krimkade lugejana, et on üüratult raske kirjutada väljamõeldud stsenaariumi, nii et ei teeks ühtegi loogika viga. Alati lipsab midagi sisse. Seepärast ma iga kummalisust ei kirjeldagi, vaid pigem neid, mida kirjanik tahab kohe pikalt seletada. Selleks pidi olema tal kindel allikas või ise seda nägema. Raamat on pikk ja siin paremad leiud.
"Mis minusse puutub," sõnas esimene külaline, "siis mulle näib elu igati vastuvõetav, kui ma ei pea midagi tegema ja kui mul on küllalt vara, et seda endale lubada."
"Eksitus!" vaidles teine vastu.
"Õnn seisneb just pidevas õppimises ja töös. Omandada võimalikult rohkem teadmisi ongi tee õnnele."
"Ja lõppkokkuvõtteks ka tee arusaamisele, et sa tegelikult mitte midagi ei tea!".
"Kas selline arusaamine pole siis tarkuse alus?"
"Ja ka tarkuse viimane piir, mis?"
"Tarkusel ei ole piire," kostis prillitatud isand seepeale filosoofiliselt. "Kui sul on terve mõistus, pole sul enam midagi soovida, eks ole."
"Kuulakem ära, milline on lahke majaperemehe arvamus meie veinisoojast mõtteavaldusest! On meie eksistents tänapäeval vastuvõetav või vastuvõtmatu?"
Majaperemees oli kolmekümnendates mees, kes oli päratu rikas ja ei teinud üldse mitte midagi ja sealjuures ta ise kinnitas, et elu pole miskit väärt.
Ometi oli vaja mingile kokkuleppele jõuda ja seepärast otsustati viimaks, et elu pole iseenesest - ei hea ega halb.
Säärane avastus oli muidugi üsna tähtsusetu ja ka rõõmustavat oli selles vähe.
Samas kostus taas filosoofi hääl otsekui antiiktragöödia koori juhi sissejuhatav fraas: "Kui sina tõesti õnnelik ei ole, sõber, siis oled sa maitsnud ainult äraspidi õnne. Nähtavasti on kehalistest ja materiaalsetest hüvedest päris tõeliseks õnneks pisut vähe. Ilmselt peab rõõmustamiseks vahel ka millestki ilma jääma. Sa pole vist iialgi haige olnud? Või kui veel täpsemini väljenduda: sa pole iialgi õnnetu olnud! Just sellest ongi sul vajaka. Keegi ei taipa oma õnne enne, kui on kogenud ka häda ja õnnetust, olgu või hetkelist."
NB! Üks kamraade soovis mulle kunagi sünnipäevaks - Õnne õnnetuse piirini. Sellisel juhul peaks veidi täiendama: ... ja tsipakene üle piiri ja siis ruttu tagasi.
NB! Kirjeldus Hiinast ehk siin oleks koht, kus tuleks uurida palju ikkagi oli Hiinas elanikke, kas see kasvas ja millise tempoga. Midagi on selles ebaloogilist.
Elanikke oli siin kolmsada kuuskümmend miljonit, mis moodustab peaaegu kolmandiku maailma inimestest. Ja ükskõik kui kasinalt vaene hiinlane ka ei söönud, pidi ta siiski sööma, nii et kõik Hiina loendamatud riisi-, hirsi- ja nisupõllud lihtsalt ei suutnud neid kõiki ära toita.
NB! Ei tundu loogiline. Selline maa-ala ei suuda sellist rahvast toita, jama??
Hiinlased lahkusid meelsasti oma kodumaalt, et minna õnne otsima "meeliklaste" juures (nõnda nimetasid nad Ühendriikide rahvast), kuid seda ühel tingimusel: kui nad võõrsil surid, pidi nende surnukehad Hiinasse toimetatama ja seal maha maetama. See oli kompaniidega sõlmitud kõikide lepingute tähtsaim säte - klausel, mida ei õnnestunud vältida ühelgi värbajal.
NB! Küsimus on üleval pikka aega. Sajandite jooksul peaks olema Hiinas kalmistute meri. Kuigi ka raamatus kirjeldati, et kirste oli palju ja neid ei suudetud isegi maa alla matta. Lagunesid õhu käes. Vastamata küsimus.
XVII sajandi alguses valitses seda veel kuulus Mingide puht-Hiina dünastia, olles troonil olnud ligemale kolmsada aastat, kuid 1644. aastal tundis selle viimane esindaja, et ei suuda kuidagi tagasi lüüa pealinna ähvardavaid mässulisi ja pöördus seetõttu abipalvega mongolite kuninga poole. Viimane ei lasknud end kaua paluda, vaid kihutas kohale, peksis mässajad laiali ja muidugi kasutas juhust, kukutas keisri ja pani tema asemele troonile oma lihase poja Chun Zhe. Sellest peale valitses riiki nn mandžude dünastia ja kõik tähtsamad riigiametid läksid hiinlaste käest mongolite kätte. Vähehaaval sulasid mõlema rahva alamad kihid ühte, kuid kohalikud rikkad perekonnad säilitasid veel kaua oma eraldatuse. Nad oskasid alles hoida tõupuhtuse ja seda eriti Põhja-Hiina provintsides.
NB! Vastamata küsimus - kes ehitas Hiina Müüri ja miks? Kes ründas ja kummalt poolt. Mis on Tartaria, mis Tatari ja mis Mongoolia. Igatahes sellist jama nagu - ratsanikest mongoli-tatarlaste hordid, kes jõudsid Euroopasse, vibude ja nooltega Batu khaanid, on Totaalne Jama.
NB! Ma ei googeldanud aga mulle kui ulmeinimesele meenutavad hiina krõnkskirja maalingud pigem kosmose teemat, tulnukate märke. Inimlik see küll pole.
Selle tagasihoidlikku värvi hõlsti all, mida vöötas rinna kohal lai vöö, selle täpselt keisri edikti järgi lubatud peakatte, st karusnahkse äärte ja punaste tuttidega ehitud mütsi varjul, mis andis talle õpetatud mehe välimuse - just säärased tunnevad kõiki kaheksatkümmend tuhandet hiina hieroglüüfi?
Wiki: Prominentsetes sõnastikes olevate hieroglüüfide arv on 20. sajandi jooksul järjest suurenenud, olles 1916. aasta väljaandes 48 000 (see vastas enam-vähem kogu eelmise aastatuhande sõnastikes olevate hieroglüüfide arvule), aga 1989. aastal 54 678, 1994. aastal 85 568 ja 2004. aastal 106 230
Milliseid andmeid Jules valdas võrreldes tänapäevaga.
NB! Midagi saab tuua ka tänapäeva.
Vana Hiina rahvatarkus ütleb:
"Kui mõõgad roostetavad ja labidad läigivad, kui vangimajad on tühjad ja tallid täis, kui templite trepiastmeid kulutavad usklike jalad ning kohtutee on rohtu kasvanud, kui arst vantsib jala ja pagar sõidab ratsa, siis valitsetakse riiki hästi."
NB! Hea arst on see, kes ei pea kohvriga mööda inimesi käima, vaid seletab mida peab tegema, et terve olla.
NB! Me arvame midagi head tänapäeva mobiilindusest ja digimuusikast. Aga paberile salvestavast fonogrammist pole kuulnudki.
Kõige tipuks oli progressimeelne Kin Fo hüljanud isegi kirjade käsitsi kirjutamise iganenud kunsti ning kasutas selle asemel fonograafi, mille Edison oli hiljuti täiuseni viinud. Siis avas ta laeka kaane, võttis sealt välja rulli erikihiga kaetud paberilinti, millele nõel oli kraapinud spiraalsed vaod, ning asetas selle asemele teise, sileda. Tolleks ajaks oli fonograafi täiustatud sellise astmeni, et piisas, kui hääl pani membraani võnkuma, ja nõel jäädvustas kellamehhanismi abil edasikeritavale lindile rääkija viimasedki häälenüansid. Kokku sai juttu kõigest kolm või neli lauset. Seejärel peatas ta fonograafi, rebis lindi otsast selle jupi, millele membraaniga ühendatud nõel oli jätnud kõverad kriimud, pani lindi ümbrikusse, pitseeris selle kinni ning kirjutas paremalt vasakule aadressi: Emand Le Wu, Chacuani avenüü, Peking.
NB! Üldisel on Verne selles raamatus üsna vähe ülikeerulisi tehnilisi seadmeid aga neid on, ja üsna kummalised. Miks on kuskil Hiina pärapõrgus olukord, kus pole ühtegi eeslit ega vankrit aga leidub, mingi tüübi leiutatud kummaline Käru.
Nad ei leidnud ühtegi sõiduvahendit. Kui ainult üheainsa! Liiatigi sai sinna istuda ainult üksainus inimene ja mootor, mis võinuks mainitud sõiduki liikuma panna, puudus täiesti. See oli käru, nõndanimetatud Pascali käru, mille püssirohu, kirja, kompassi ja tuulelohe leiutajad olid võib-olla sajandeid enne kuulsat teadlast välja mõelnud. Kuid Hiinas oli sellel kaadervärgil kahe ratta asemel ainult üks, ent see-eest märkimisväärse läbimõõduga, ja see ei asetsenud mitte aisade otsas, vaid nende vahel, poolitades käru kere nagu sõuratas mõnda tüüpi aurulaeval. Nõnda koosnes kast otsekui kahest sektsioonist, millest ühte võis end suruda reisija, teise aga paigutati tema pagas. Sõiduki mootoriks sai olla ainult inimene, kes lükkas seda enda ees, sest nii ei varjanud ta reisija väljavaadet, nagu inglise cabi puhul kutsari turi. Ja kui veel tuul juhtus soodus olema, see tähendab, kui puhus tagant, siis võis kärumees selle loodusnähtuse endale appi võtta, tõmmates reisija selja taha kinnitatud masti nelinurkse purje, nii et priskema briisi puhul polnudki tal tarvis lükata, vaid ennast veeti järel ... enamasti küll kiiremini kui oleks soovinud.
Pekingi linnast räägitakse nii.
Keset Tatari (??? NB! või äkki ikkagi Tartaria) linna paikneb Kollane linn pindalaga kuuskümmend hektarit, sinna pääseb kaheksa värava kaudu. Seal asuvad ka kolmesaja jala kõrgune Trummitorn, pealinna kõrgeim ehitis, Beihai park uhke kanali ehk sisemerega, millest viib üle lumivalge marmorsild, ja väikesele poolsaarele rajatud Baitasi templiga, mis näib hõljuvat vee kohal. Veel on siin kaks kloostrit, Sisevaatluse pagood, katoliku misjon, imekõlava kellamängu ja lasuurkivist katusega keisripagood, valitseva dünastia esiisadele pühendatud Suur Tempel, Hinge tempel, Tuulevaimude tempel, Pikse tempel, Siidileiutajate tempel, Taeva Isanda tempel, Viie Draakoni paviljon, Igavese Rahu klooster ja veel palju suurepäraseid ehitisi.
NB! Üks "ajast ees" leiutis.
Craig ja Fry vaatasid tagasi ida poole, Fry võttis koguni seljakotist ööpikksilma ja uuris sellega hoolikalt silmapiiri
NB! Tegu oligi öise ajaga ja pimedaga. Vot nii.
Nüüd siis veel üks kummalisemaid leiutisi maailmas. Reisimehed sattusid olukorda, kus nad pidid laevalt põgenema ja nad kasutasid "kummiülikondi".
Kapten Boytoni leiutis on kautšukpükstest, -pluusist ja -kapuutist koosnev ülikond, mis on küll vee-, kuid kahjuks mitte külmakindel. Aga pikemajaline vees viibimine põhjustab paratamatult keha alajahtumise, sellepärast oli Boytoni ülikond kahekihiline. Kihtide vahele sai pumbata õhku. Õhul oli täita kaks ülesannet: esiteks hoida ülikonna kandjat veepinnal ja teiseks isoleerida ta täielikult ümbritsevast märjast keskkonnast, vältides seega keha liigset jahtumist. Nõnda võis inimene vees viibida peaaegu piiramatu aja.
NB! Kohati tundub Jules täiesti tehnikavõhikuna aga kuna lugejad pole ka eriti insenerid ja loogikud, siis käib seiklusjutuks küll ja veel. Mina näiteks ei suuda kujutada ette kuidas saab ülikond olla eraldi: püksid, pluus ja kapuuts, väga hästi tehtud vettpidavaks, sealjuures neid saab eraldi ka õhku täis pumbata? Ja kord nagu ei isoleeri ja siis jälle isoleerib külma eest.
Loomulikult olid üksikosade ühenduskohad absoluutselt hermeetilised. Püks-saabaste taldade alla olid kinnitatud raskused ja ülal ümbritses neid lai metallvöö, mis liigutusi siiski eriti ei takistanud. Pluusiserv käis selle vöö alla ja kapuuts, mille elastne pael vastu kaela ja pead surus, kinnitus omakorda tihedalt pluusi külge. Näost olid näha vaid nina, silmad ja suu. Pluus oli varustatud mitme kummivoolikuga, mille kaudu ülikonda õhku sai pumbata ja õhusurvet soovikohaselt reguleerida: sõltuvalt täituvusest vajus inimene vette kaelast või vööst saadik, aga võis võtta ka horisontaalasendi. Tagatud oli täielikult turvalisus ja liigutuste vabadus.
NB! Aga mitte ühtegi sõna - kust kohast see õhurõhk tuli. Pidevalt õhku välja ja sisse lastes peaks olema kantav pump või balloon.
Selline aparaat, mis tõi oma leiutajale kuulsuse ja mille praktiline väärtus oli läbi proovitud mitmes mereõnnetuses. Seda täiendasid veel mitmed seadmed, nagu veekindel seljakott, kuhu sai paigutada kõige hädavajalikuma, ning tillukene mast, mis kinnitati koos väikese purjega jalgade külge. Oli veel lühike mõla - seda võis sõltuvalt vajadusele ka sõudmiseks või tüürimiseks kasutada.
Ta pumpas oma ülikonda õhku juurde, nii et kerkis vööst saadik veest välja, upitas rinnale seljakoti, avas selle ja tõmbes sealt välja plasku piiritusega, keeras korgi pealt, täitis napsiga ja ulatas kaaslasele.
Vot siis Wikipedia aitab. Pulli pärast googeldasin . Meil hoitakse tänapäeval jälle raha kokku ja ei tehta enam piltidega ja kõvakaanega väärtraamatuid nagu varem oli - Seiklusjutte maalt ja merelt.
Inimesed hakkasid skafandritega Purjetama. "Purjed ülesse!" hüüdsid Craig ja Fry. Käsk täideti viivitamata, seda enam, et mingit vaeva see ei nõudnud: iga Boytoni päästeülikonna parema talla all oli terasmuhv, mille sisse käis masti asendav latt. Neli meest pöörasid end selili. tõmbasid parema jala konksu ning torkasid masti muhvi avasse, kinnitanud enne selle teise otsa kolmnurkse purje valli. Kui nad nüüd horisontaalasendi võtsid, moodustas mast nende kehaga täisnurga. Kõik tõmbasid parema käega vallist ja puri kerkis masti. Valliots kinnitati vööl kõlkuva raudrõnga külge, vasaku käega tõmmati soot sisse ja briis paisutas purje kummi. Skafandrite flotill asus teele.
NB! Peale mitmeid tunde purjetamist oli vaja einestada ja kuuma teed juua!!!! Eksole, Juulius oma kirjeldustes on alati nagu - kõikvõimas ja ega inglasele (kuigi Verne on prantslane) või ka hiinlasele ei mahu pähe, et - ei saagi teed juua või kuidas!!! Tuletan meelde, et hulpides meres, selili!!!!
Seljakotist võeti einet ja Fry tõi kotist lagedale riistapuu, mis kuulus vältimatult kapten Boytoni uppumatu ülikonna juurde: pimedal ajal võis see olla ka laterna eest, võis sooja anda, kui külm hakkas, ja võis täita ka kolde aset, kui oli vaja kuumajooki valmistada. Iseenesest oli see aparaat ülilihtne: viie või kuue tolli pikkune voolik, mis oli üht otsa pidi ühendatud korkplaadile kinnitatud metallanumaga ja varustatud kahe kraaniga, ülemise ja alumisega - see oligi kõik. Põhimõtteliselt sarnanes see riist termomeetriga, mida kasutatakse supelus asutustes. Fry pani seadme veepinnale ujuma, avas ühe käega ülemise kraani, teisega alumise, mis jäi vee all, ja otsekohe lahvatas anuma kohal leek, mis andis üsna märgatavat kuuma.
"Te teete veest tuld?"
"Veest ja kaltsiumfosfiidist!".
Tõepoolest kasutati selles aparaadis ära kaltsiumfosfiidi imepärane omadus veega kokku puutudes laguneda ja moodustuda väävelvesinik. See gaas aga süttib õhus iseeneslikult ega kustu ka tuule ja vihma käes ega merevees. Seda omadust kasutatakse täiustatud päästerõngaste nähtavaks tegemisel: vette langedes puutub kaltsiumfosfiid veega kokku ja süttib leek. Nõnda võib hädalist märgata ka öösel või suunata madrused otse tema poole.
NB! Ikka vees ja selili, või siis vertikaalselt, mine võta kinni.
Niisiis põles vesinik ning Fry asetas leegile väikese kannu, mille oli täitnud mageda veega anumast, mis rippus tema vöö küljes. Mõne minutiga tõusis vesi keema ning Craig puistas kannu paar näputäit parimatest teesortidest valmistatud pulbrit.
Oleksid neil olnud sekstant ja kronomeeter, võinuksid nad oma asukoha määrata paarisekundilise täpsusega. Aga küllap jõuavad need instrumendid kunagi ka Boytoni päästeülikonna varustuse hulka.
NB! See raamat on tegelikult tõelise ajaloo uurimiseks ülimalt äge.
Siin võiks uurida, mis linnad ja kohad on tänapäeva mõistes samades kohtades. Mulle tundub, et praegusel ajal me ei saakski teada kõikidest nendest kohtadest, kus Jules ise polnud elades käinud ja kõik selle luges ta kokku Pariisi raamatukogudes.
Üldiselt on ta raamatud igavad. Tohutud kirjeldused, aastaarvud, inimesed-leiutajad jne jne. Seiklused on meie mõistes üsna naiivsed ja kuna koolipõlves paremaid ei olnud, siis olid need ikka väga erilised.
Mina ei viitsi ajaloolisi taustu uurida, sest sellele ei saa - "küüsi taha" ehk puuduvad tõesed faktid ja loogikad.
Tehnoloogiate uurimine on kordades huvitavam.
UUS TÕDE ⟩ Inglismaa tööstusrevolutsioon sai alguse sada aastat varem kui õpikuis kirjas (postimees.ee)
Imelikul kombel juhtus tänasesse meediasse teadlaste uudis. Selle lugemisega juhtub aga veidi äraspidine "jama", ma ütleks.
Kui siiani saime me aasida ja jaurata teadlaste, kui põikpäiste - puuhaamrite ja pronksmeislite propageerijate peale, siis tänasest enam nii ei ole. Nimelt tuli uudis, et inglise teadlased on teinud kindlaks (kindlamaks, ma ütleks), et Tööstusrevolutsioon Inglismaal sai alguse 100 aastat varem.
Ehk siis aastatel umbes 1750.
Novot ja see hakkab juba hoopis paremini looma. Sellel ajal sai tehnika nagu kindlamalt alguse. Enne 1850 ndat aastat toimus mingi "Pauk". Oli tükk tühja maad. Inimesed kaevasid välja vanad tehnoloogiad, raudteed ja raamatud.
Sada aastat on suhteliselt ikka väga pikk aeg tehnoloogiate arengus. Ma vaatan kasvõi viitekümmetki aastat.
Jules Verne väitis ise ka, et sai infot killukeste kaupa, kuigi ma usun, et siis olid raamatud teavet paksult täis. Võis olla hoopis nii, et seda oli raske lugeda ehk siis mõista.
Hiina kultuuri, mingi 5000 aastat, pole olemas olnud, see on juurde kirjutatud. Nagu ka kõik hiinlaste leiutised: paber, püssirohi ja mis veel.
