laupäev, 8. detsember 2018

MUUSEUMIRETK 1



Püüan siis hakata tegema lugusid muuseumidest. Mul on pilte väga paljudest Eesti muuseumidest, kuid esialgu siis paremad palad Vilniuse muuseumidest. Muuseume on seal üsna palju ja pilte on tuhande ringis. Paljud eksponaadid on klaaside taga ja sealt pealt peegalduvad lambid, mis raskendab tihti ka pildistamist. Piltide siia laadimine võtab päris palju aega ja veel rohkem võtaks kui neid veel ka kuidagi teemade kaupa sorteerida. Seega panen lihtsalt palju pilte üles ja kommenteerin nagu parasjagu tuleb. 

Vilniuse kõige vanemas piirkonnas ongi säilinud kaks objekti, see torn mis eelmises loos oli ja teine on kesklinna tagumises otsas, kus on ka üsna äge muuseum. 



See teema, mis seostub maa-aluste esimeste korrustega, on näha eriti ilmekalt ka siin. See objekt on millalgi nii tugevaid purustusi saanud, et pole jõutud seda suurt kallet ära koristada. Eelmisel pildil on näha müüri kõrguste vahe. Sellest peauksest on sein ilmselt mitu meetrit maa all, sest üle 180 cm see uks kõrge ei olnud.    


Peamaja on - torn platsiga ja sealt seest läheb käik maa alla ning edasi on all poolkaar. 



Seintel mingid pildid - mis hooned võisid seal kunagi olla.  



See värav on säilinud, selle muuseumi lähedal, veel ainsa tornina tänapäevani. 


Peamaja ja poolkaares plats. 


Väidetava kaitsemüüriga. Veidike suuremate kahuritega ja ...




pisikeste "nadikestega", vahvate kummaliste ratastega. Kui ma siiani pole veel seletanud aga, kas keegi kujutab ette kuidas neid kahureid sihiti ehk siis laskenurka sätiti. 


Selle toru sisemine serv on nii terav, et ilma treipingita pole võimalik seda saavutada. 


Noh ja need töötlused (lihvimised) tehti ka ilmselt käsitsi - olematute viilidega.  


Natukese hetke pärast tuleb veel pilte, mis kindlustus see siis olla võiks. Kuid ma püüdsin "sihtida" - kuhu suunda mürsk lendas.  


Praegu on seal kraana, kuid … 


seal taga on kirik, …


seesama tuttav kirik - silikaat tellistest. Veidike irooniline tänapäeva mõttes, sest keegi ei tea millal miski hoone on ehitatud. 


Peamajast läheb alla käik. Üsna pikk ja üsna sügavale. 


Ja kahele poole poolkaares koridor, kus ongi kõik need asjad ja pildid, mida edaspidi näitan. 


Peamaja ja see poolkaares kaitseehitis. 


Aga milline oli pilt siis - kui seda mäge ees polnud. Ametlikud ajaloolased seda vastuolu ilmselt ei näegi



Nende samade alumiste akende taga oligi see alumise muuseumi ringkäik. Ka seal olid mõned need väikesed kahurid, kuid… Kes teab mis pidi peaksid aknad olema koonuses ehk kust poolt lastakse, siis need aknad on vastupidi ja... 


kuhu lasta neist alumistest akendest, kui - vall on ees. 

Huvitav, miks nad vahest jätavad osa seina taastamata. Ilmselt selleks, et kujundada arvamust - siin sõditi. 

Kas teie olete märgnud, et enamus ajaloost moodustab - sõdimise ajalugu. Ma ise pakuks, et see protsent ulatub isegi 80-90 %-ni. Kui tahate kindlamalt teada, siis saate googeldada Vikipediast: 19, 18, 17, 16 sajandi jne sõjad. Nimekiri on nii pikk ja peaaegu polegi aega, kus midagi toodeti või rahus elati. See pole loogiline. Ma jätan siinkohal käsitlemata - raudrüütlite sõjad, see teema tuleb eraldi, sest leedus on neid märke veidi vähem.     


Selles muuseumi käigus olid stendid vanadest gravüüridest. Need on nii mahukad, et kõiki nüansse ei jõua ilmaski läbi vaadata ja pilte näidata, kuid mõned teemad. 
Esiteks - tähelinnad. 



Ja neid pole mitte vähe. Igas linnas üle terve maailma, kuid neil gravüüridel eriliselt palju. 


Ühel pildil...


lausa kümmekond. 





On mitmeid raamatuid, kus on huvitavaid pilte ja jooniseid. 



Aastaarvudest on absoluutselt võimatu aru saada kui samal pildil on arv - 1654, kus 1 ei pruugi olla üldse number 1 vaid suur täht - J.


Ja samal pildil "arv" - i702. 


Ning millalgi löödud veel tempel 1816. 


Peaaegu tänapäevane skeem Vilniusest, selle eelmise torni ja Leedu arheoloogiamuuseumi juures.  



Ning ülitäpne ja ülitehnoloogiline gravüür 



Mõned fragmendid piltidel - vesiveskid.


Sõidab mingi praam, kuid kuhu, kui jõe peal sild. 



See ongi see ainus värav - Võiduvärav, mis siiani alles on. 


Sellised on need - vanema aja, raudrüütlite aegsed gravüürid. Kuid mul jälle küsimus - kui suudeti teha tehnoloogilist gravüüri, siis kuhu oli kadunud joonistajate joonitamise oskus.  


Neilt lippudelt võiks dešifreerida, kes sõdis kellega. Ühe peaga kotkas - pigem kana.


Tiibadega Inglid - mõõga ja kaaluga.


Veel mingi "reptikas" tiibade ja kaaludega. 


Noh ja kuidas saaks ilma legendaarse - Püha Jüri ja Draakonita. Mitte ühelgi maal ei saa ilma lohe või draakonita. 


Kuidas peab ajalugu ja pilte vaatama. Raudrüütlil on kõrval "Tatari" kõver mõõk. Tatari iket pole kunagi olnud, vaid oli Tartaaria, millest ma mõni kord näitan ka kaardi pealt.  




Mingid imelikud kuplid. 


Kas tähelinn saab olla kindlus ehk peenemalt öeldes - fortifiktsiooni objekt, kui… 


ratsanikud kappavad seintest üle. 


Nüüd aga mu sõdimise lemmikteema. Sõdida ei saa suurte massidega, sest sõda - see on logistika. Kunagise Võnnu tehnokeskuse territooriumile oleme lubanud kaks korda Kevadtormi õppuse tagala. Seda staffi, mis see territoorium oli täis, pole lihtsalt võimalik kirjeldada ja seda vaid nomaitea - mitme mehelise õppuse läbiviimiseks. Aga kümned ja sajad tuhanded mehed! 
Kus neile sööke tehti. 
Kateldega??   


Tossutati tähelinna kolmes nurgas, üsna väiksetes padades. Või äkki - "keedeti tõrva".




Nüüd veel paar eri teemat. Kui Liivimaa kroonikas kirjeldatakse, et paljud sõjakäigud tehti südatalvel ja isegi käreda pakasega, siis gravüüridel ma seda ei näe. 


Sõditakse soojal ajal. Kui vaatate vanu gravüüre ja hilisemaid fotosid, siis märgake seda, et puid, suuri puid, on neil piltidel väga vähe. Miks? 


Ja üldse, mis puud need on? Kohati tundub, et kliima oli palju soojem ja kasvasid võõrapärased puud. 




Ja nüüd sõdimisest. Kümned ja sajad tuhanded inimesed. 


Kõmmutavad tontteab mis torudest ja tontteab mis nipiga, arvestades et sihtida neid kahureid ei saa. Tagasilöök on üüratu. Pronkskahurit peab iga lasu vahel jahutama vähemalt pool tundi, siis seda hoolikalt puhastama, et saaks uue laengu püssirohtu sisse panna, ilma et see ise ei süttiks. Paljud üldse teavad, mis püssirohtu siis väidetavalt kasutati - musta püssirohtu. Sellega ei saa üldse kahurist lastagi, sest see plahvatab ja põleb - liiga pikalt. Enne dünamiidi ja padrunite leiutamist ei saanud mingeid suuri kahjustusi üldse tekitada.  



Tõllaga lahinguplastil, no mis teha, soomukeid siis veel polnud ja pidi kaugelt kaema. Ega ülemused ju ole kunagi sõdinud, need joovad veini ja söövad peenemat kraami, mitte pajast.  


Aga nüüd läheb põnevaks. Pronksist kahuritorudest lastakse rauast-malmist ümmargusi munasid. Kaar on taga ja justkui lendab, ning siis peaks kuuli sees olevast püssirohust veel ka lisaks  miskit plahvatama. Üsna pisike kuulike.  


Linn põleb.


Kivist linn põleb ja mitte ainult...


uskumatu, aga need - mustad malmist kuulikesed sisaldasid juba neil aegadel - "tuumapead". 


Kivist loss lendab pauguga vastu taevast. Kumba variant ma peaks oma inseneri haridusaega uskuma. Olid siis "tuumapead" juba, või on see kõik - suur muinasjutt. 


Enamuste piltide all on kirjeldused, et leedukad sõdisid poolakate, sakslaste, tatarlaste, venelaste ja kellega veel, kuidas kunagi, kes kummal pool hetkel parajasti olid. 




Veel natuke sõdimist ja … 


paugutamist. 


Samal ajal osad vennad ühes nurgas viskasid veini naha vahele ja märgisid kaarte. 

Mul tuli üks krutski mõte.

NB! Hoiatus! 
Selle lehekülje vaatamisel tekkinud kaebuste korral, palun pöörduda ajaloo professorite või kooli ajaloo õpetajate poole.