'
Hakkan siis vaikselt selgitama erinevatest "kivihunnikutest" leitud paremaid selgitusi. Seeria, mis edaspidi tuleb on tehtud Kreekamaa kahel saarel Rhodosel ja Kosil. Ma ei ole väga palju veel jõudnud Vahemere äärsetes riikides seigelda, kuid üks on enam kui kindel, mida kaugemal "suurest tsivilisatsioonist", ehk siis väiksemates kohtades, seda suurem on võimalus leida huvitavaid värke, sest detaile on nii palju ja neid ei jõuta kunagi minema tassida. Sellesse loose ma hakkangi panema rohkem pilte, sest paljud inimesed, kes alternatiivselt ajalugu ei uuri, ikkagi ei usu mu juttu, et need asjad, mida ma siis tutvustan, ei ole sellest ajast millest meile räägitakse. Tuletan veelkord meelde, et mina uurin ajalugu - tehnoloogiate baasil. Ma ei uuri mis aastal ja kus, on midagi tehtud, vaid kas neil aastatel selliseid tehnoloogiaid sai üldse olemas olla ja kuidas midagi ehitati. Sellise uurimise eelduseks on mul masinainseneri haridus ja ehitusinseneri töökogemus.
Umbes sellised näevad välja enamused, ära purustatud "iidsed" ehitised ja linnad. Selleks, et turistidele midagigi näidata on restauraatorid püsti upitanud mõned postid ja ehituselemendid. Need postid ei ole iidsed, vaid - täitsa uued.
Erinevad territooriumid on aga täis lõputus koguses üksikuid detaile. Neid on nii tohutu-tohutu palju, et tavaturist ei suuda juba peale esimest platsi neist midagi arvata. Nad väsivad neist ära ehk tegelikult neid üldse ei huvitagi.
Siin nägin ma selliseid "jalajälgi" või mis iganes siis ka on, mida ma polegi varem näinud või märganud. Vaata ka külje peal olevat mügarikku - miks seda vaja ja kuidas seda teha?
Nüüd tuleb suurem kogus pilte erinevatest detailidest, mis kõik on tehtud mitu tuhat aastat tagasi. Ma enam ei hakka nöökama, et - pronksmeisli ja puuhaamriga. Lihtsalt vaadake, mõelge tehnoloogiate peale ja kes mõistab nautida sellist mõtlemist, siis on mida mõelda ja võrrelda tänapäeva tehnoloogiaga.
Suutsin sellel reisil tekitada ka giidis huvi - geo-polümeerse betooni tehnoloogia vastu ja seda üsna kummalisel moel. Ühel hetkel üks naisterahvas muuseas küsis giidilt, et - kuidas ehitati Egiptuse püramiide ja minu suureks üllatuseks vastas giid, et - uuemate teooriate kohaselt olla need betoonplokid.
Seega siis, on KÕIK need detailid - geopolümeerne betoon. See tähendab, kui jahvatada tolmpeeneks ükskõik milline mineraalne kivim, isegi graniit, segada see vee ja mingi kindla sideainega, panna kasti ehk saalungisse nagu ehitusmehed ütlevad, siis paarisaja aasta pärast näevad need plokid välja nagu looduslik kivim.
Kui vaadata sellist, tuhaplokist pisut suuremat detaili, siis võiks küsida, et mis selles siis nii erilist on. Kuid käsitööriistadega on juba ühegi detaili sirgeid servi valmistada üsna töömahukas.
Kuid, neid plokke on palju. Neid on nii üüratult palju, et kohapeal nägemata pole võimalik hoomata kui palju on neid Vahemere äärsetes maades ja ka üle kogu planeedi.
Kui aga arvata, et kõik need on tehtud betoonivaluga ja spetsiaalsetes vormides, siis polegi see väga võimatu. Võimatu tundub aga see, et sellist valmistamist nimetatakse - tootmiseks, kõige sinna juurde kuuluvaga. Hooned, seadmed, tõste- ja transpordiseadmed, töökorraldus ja rahastamine jne.
Igasugused postid ja postamendid, mis ei läigi, on enamuses betoon-toorik, mis on üle krohvitud.
Nüüd aga "peenema käsitöö" juurde.
Selliste ja ka nende detailide, mis edaspidi tulevad, valmistamise tehnoloogia kohta puudub minul kindel arvamine - kuidas need on tehtud. Üsna kombineeritud tehnoloogiatega.
Betoon südamikuga, kuid mismoodi on ümbritsev kiht lisatud ja töödeldud??
Post, kuid ... kumb oli enne, välimine valge kest või sisemine betoonsüdamik... kas saame seda kunagi teada???
Ja milleks oli tarvidus nii keeruliste abi-avade järele.
Jällegi ruudukujulised väljaulatuvused, kes teab see aimab, kui keeruline on neid "välja raiuda".
Selle posti "kaunistus" jääb kahe detaili vahele peitu - milleks vaevelda selliste tegevustega ja kuidas selliseid "kaunistusi" teha, et kõik jaotuks perfektselt ära. Postide diameeter oli võib-olla tibakene alla meetri.
Vast neist piltidest piisab, arusaamaks KUI PALJU on selliseid detaile.
Metallivärki tuleb edaspidistes lugudes veel ja kummalisemaid, kuid alustuseks mõned pildid ka siia.
Umbes samasuguse detaili juures küsisin ma giidilt, nii moka otsast - "kuidas selliseid metalltihvte küll pandi". Seepeale sain ma üsna kummalise vastuse - "tüüpiline eesti mees, küsib - kuidas see tehtud on". Hiljem järgi mõeldes hakkas see vastus mulle meeldima, sest see eeldas ju, et on ka teisi tublisid eesti mehi, kes ei suuda kuidagi uskuda "antiikset ehituskunsti". Eestlane on seega mõtlev ja skeptiline inimene. Meesterahvad siis eelkõige.
Igasuguseid puuritud detaile tuleb samuti edaspidistes lugudes. Sellised on ühed - labasemad - avad.
Sirged lõiked - nagu pillikeeled?
Lõpetuseks üks minu lemmikteemadest - "kuulikesed".
Neid kuule on täis kogu maailm, alates Tallinna, Narva ja Kuressaare lossidest ja lõpetades teist poolt maakeraga.
Muuseumides väidetakse meile need olema - mingid kiviheitemasina mürsud, või siis ei väideta üldse mitte midagi.
See ava viis kindlusemüüri alla, sõjategevuse seisukohast võttes pidi see olema sõdurite põgenemistee kui eesliin hakkas taganema. Siin oleks justkui see kuul "seina kinni jäänud".
Väga kergeusklik ja tõsi-ajaloolane väidab, et ... näed ju oma silmaga, et kuul on müüri sisse tunginud.
Aga võta näpust. Ikka ei ole.
Ei pea mingi ehitusinsener olema, et aru saada - need on pandud müüri ladumise ajal. Miks või mida see sümboliseeriks??
Ja terve Rodose linna kaitsemüür oli neid, korrapäraselt laotud kuulikesi, täis. Fotol üleval vasakus nurgas.
