Kindluseid ja losse on Eestimaal üsna palju ja neist kõigist pikalt rääkida lihtsalt ei jõua. Kõik kordub. Seega teen loo pikema ja panen pilte iga ehitise kohta vähem, kuid erilisemad. Kõiki neid lugusid pean tegema vaid seepärast, et jõuda välja lõppjäreldustele. Selleski loos kirjeldangi mõnda mõistatust, millele olen juba vastuse saanud.
Tartumaal Rõngus on seinte varemad.
Pole teada ja ei saagi teada, millal on ehitatud "alumine" sein, mis mureneb väga kiiresti. Ja millal on lisatud välimine kiht, mis on küll veidi paremast materjalist, kuid ikkagi laguneb. Mingeid kirjeldusi, mis on tavaliselt nende objektide juures, uskuda muidugi ei saa. Miks, sellest tuleb juttu loos, mis tuleb veel ülejärgmises loos.
Mäed, millede sisse me ei näe, kuid teame kindlalt, et seal all on alati mingid ruumid.
Mustla lähedal on Tarvastu kindlustuse varemed. Neid on suuresti restaureeritud.
Lõuna-Eestis on seinte materjaliks - raudkivid, punased tellised ja lubimört. Selles kohas sain ma teada ühe saladuse, millest tuleb juttu loo lõpus. Ühe vana mehe käest, kelle juttu ma kuulasin kolm tundi ja kes rääkis mulle ka oma sõjakogemusi.
Kõikide losside ja kindlustuste ümber on peaaegu alati mingi veekogu. Enamasti jõgi, millest püütakse alati juhtida vett lossi ümber. Kindlustusi kaitsta see veenire ei aita. Paljud tõestused kinnitavad, et veetase oli kunagi palju kõrgem ja siis oli üldine pilt hoopis teistsugune.
Üks kummalisemaid ja seletamatumaid kindlustusi on Viljandi kindlus. Laste kooliõpikus on fantaseeritud (aga võibolla ka päris) pilt, kus kogu seda kindlust ümbritseb vett täis vallikraavid. Umbes selline on ajaloolaste arvamus sellest ehitisest.
Ma hakkan nüüd iga lossi juures näitama teatud detaile.
Mäletate kui kaua ma olen otsinud vastust küsimusele, et - Mis imelikud korrapärased augud on alalõpmata kõikide seinte sees.
Teine teema - Kust on pärit nii palju telliseid?
Ja mis oli omal ajal künkliku lossimägede lohkude ja küngaste asemel?
Viljandil on palju erinavaid nimesid olnud - Fellin, Veelinde, kuid. Kuidas saab Viljandi veel tänapäeval olla Hansalinn. Hansalinna pidid saama Saksa ja muude maade kaupmehed oma suurte laevade - kogedega. Kas tänapäeval saaks mööda jõge selle lossi juurde. Kõrgema veeseisu puhul, millest on märgid aga vanadel kaartidel, sõitsidki need laevad kunagi otse treppi.
Laitse Loss - Milleks? Pole nagu ajaloost mingi kindlus, vaid eputamiseks "uhke elamine". Aga. Paksude kiviseintega hoone kliimas, kus talvel on 20 kraadi külma. Preilidele viiakse voodisse sooje kive ja terve elamine on pool aastat külm nagu kelder.
Akna alla pannakse kolm postikest - telliskividest. On ikka arhitektid!!!
Kui selliseid tekste reaalselt lugeda siis tekib alati probleeme viia kokku aastaarvud ja tehnoloogiad.
Ei näe just selline kindlus, mis oleks aastasadu vana ja sõdadest räsitud, aastast 1890. Milleks, kes tegi, mis maksma läks ja kust raha tuli, tööjõust rääkimata? Hea veel, et tänapäeval kasutusel koolimaja. Ja väga ilus koolimaja.
Aga ikkagi, miks see peauks on treppipidi nii kõrgele ehitatud.
Enamus betoonitehnoloogiaga tehtud.
Ja "kindlustuse" all poolkõrged uksed ja maalused keldrid.
Laitses veel ka üks "villa" - Graniit Villa. Huvitav maja seegi ja taas üks tuttav teema. Kui enamus selliste majade kive on poolitatud, kas siis lihtsalt kive pooleks kolkides või ühe puuritud avaga musta püssirohuga lõhki lastes, siis…
Tänapäeva kivikangrud peavad ikkagi puurima ennast segaseks, et kivi küljest tüki kätte saaks.
Väääga kuulsa kiviraiduri taies
ja hiiglavaev, et kivi kätte saada.
Minu meelest Eesti üks vingemaid ehituskonstruktsioone. Padise kloostri seined.
Sellest trepist ma parem ei hakkagi midagi rääkima, sest seal otsaseinas oli palju mõistlikum sissekäik.
Põhja-Eesti põhiline ehitusmaterjal on - paekivi ja seda on ikka väga palju.
Ajaloolastele esitamiseks üks paremaid küsimusi oleks - Rääkige mulle, Kuidas ehitati selliseid kõrgeid võlvkaari. No ikka seletage otsast-otsani, äkki ma pole siiani veel millestki väga täpselt aru saanud. Kivihaaval paljuks seletust.
Mis nipiga suutsid ehitusmehed need võlvid valmis laduda ilmatu kõrgustes, panna kohale kandvad päiskivid, kogu laepealse mördiga kokku mökerdada, et see siis ära kuivaks ja kivistaks ning sadu aastaid sisse ei kukuks. Väljaõppinud talupojad ilma arvuti, lükati ja tugevusõpetuseta?
Ja neid ruume pole mitte vähe.
Veel on see ehitis hiilgav seepärast, et seal saab turnida nii, et keegi ei küsi piletit, pole ühtegi "ajaloolast" seletamas - mis kõik siin oli (ehk mida tegelikult polnudki) ja saab kolistada keldrist torni tippu välja.
Kuna kedagi territooriumil polnud, siis ma lugesin trepialuselt sildilt välja, et terve kompleks on reserveeritud minu jaoks.
Hoone väisseintes olid küll avad - täpselt õigetes kohtades, kuid sellel pildil siseseintes jälle need avad.
ja veel avasid. Järgmise lossi juures seletan, mis avad need on.
Peaaegu iga sellise ehitise juures, üle terve maailma, on alati selline tornikene.
Ja nüüd - maa alla.
Kõikide losside, kindluste ja tähelinnade all on alati keldrikorrus, mis on kaevatud labidate ja kirkadega, kivisesse paepinnasesse - nagu nipsti. Huvitav miks tänapäeval läheb vaja ekskavaatoreid ja suruõhu haamreid sama töö tegemiseks?
Keldrikorruse võlvlaed ja üleüldse kõik võlvlaed on ehituskunsti meisrtiteosed.
Täiskomplekt ehtusmaterjali valikust - raudkivid, paekivi ja …
massiliselt punast tellist, hiiglasliku koguse mördi ja krohviga.
Haapsalu linnus.
Haapsalu linnus oligi minu reisi-uurimuse sihtkoht, sest meediast käis läbi, et - nad kaevavad seal midagi. Kui midagi kuskil kaevatakse, siis võimaluse korral ma tahan näha - mida seal kaevatakse.
Ja kaevatigi. Kuigi alal oli ümber metalltara, väike ava oli ja silt, et kõrvalistel isikutel pole asja, siis ma ikka ehtusmeestele mainisin, et tahan korraks mittekõrvaline olla. Nad olid lahkelt nõus ja veits isegi eemaldusid pildi tegemiseks.
Tiba kaugemal nägin aga mingeid mehi augus askeldamas, onud kurjad polnud niiet astusin augu serva poole ja küsisin, et - "Kas leiate ka midagi?" August kostis vasta, et - "Leiame ikka."
Assa raks kus mul oli üllatus kui august seletas lausa peaarheoloogi nägu vastu. Mu "lemmikarheoloog". Tallinna TV saatest "Tallinna relvameistrid". Jaak Mäll. Mees, kelle jutust omal ajal märkasin ma esimest korda neid ajaloolaste enimkasutatud sõnu - arvatavasti, tõenäoliselt jne. Noh ma siis küsisingi, et mida leiate? Eile olevat leitud üks noole ots ja täna ammu ots. Ma siis küsisin, (nii hea pärast), et kas poleks enne kelluga kaapimist parem detektoriga auk üle lasta. Mille peale sain "õpetava" vihje, et - "Ärge tulege siin õpetama, kuidas me muidu poti kilde leiaks". Nomaitea, neid saaks ju ka peale detektorik kaevata. Ise nad olid uhked leitud metallotsade üle. Üks kummaline seik oli temaga veel jutuks, aga las see jääb sinna kus see oli.
Niisiis tornid ja augud
ning seinad ja augud.
Ehk et - Mis Augud Need Siis On?
Need on - Laetalade augud. Ehituse käigus pannakse talad ja hiljem on need lihtsalt sealt kadunud, kuid… Kui neid on üks rida, siis on selline konstruktsioon.
Kui on siseseintes, siis on siseruumide põranda ja laetalade kohad. Lihtne - elementaarne.
Vot sellel pildil on vasakus ülemises nurgas ka...
need näha, kuid….
miks neid avade ridu on nii palju ja ebanormaalsete vahedaga ja ...
ka kindluste välisseintes? Aga teema on kohati ilmselt loogiline. Laetalasid pannakse siseruumidesse ja välisruumidesse korraga. Kuid siis on problem, miks peaks pandama laetalasid välispinnale? Kesse sõdib kindlusest väljaspool mööda neid…
"jooksuradasid".
Ja nüüd püüangi ära seletada "oma versiooni" neist avadest ja ehitistest. Siin on pilt Rakvere kindluse tornist. Alustades ülemisest avade reast. See rida on torni kolmanda korruse põrandatalad. Ülevalt või siis alt kolmas rida on teise korruse põrandatalad. Ja alumine rida, alumise korruse põranda talad. Kuid? Teine ja neljas avade rida on talad, mis tulevad seintest - Väljapoole!!!. Seega. Need honed on - Palju Suuremad ja Need Pole Kindlustuse Välisseinad.
Ja niimoodi ma suudan näha nüüd kõikide hoonete tegelikke suurusi. Kui avasid on ka väisseintes akende vahedes, siis need pole mitte ruumide siseseinte talad vaid, välisseinte omad. Tartu Toomkirikus on neid ridu aga veel rohkem, niiet tont seda teab, mis talasid nad sinna seintesse veelgi toppisid. Kuid mind see väga ei huvitagi. Mind huvitab hoopiski see järeldus, et kõik lossid, kindlused ja tähelinnad olid hoopis suuremad ja kõik need skeemid, mida meile püütakse lossiväravates postamentidele joonistada on puudulikud ehk siis kokku luuletatud.
Trehvas silma üks muinasjutuline pildike. Kujutage nüüd vaimusilmas ette Tartu Toomemäge oma tähelinnaga või ükskõik mis muud analoogilist kohta, siis… Kõikides sellistes linnades võisid hooned olla "kindluse" servani. Need polnudki mingid kindlused, vaid super-mega-giga eelmise tsivilisatsiooni "pilvelõhkujatega" kompleks-linnad. Neil oli kõigil veel üks korrus, mis on praegu maa-all. Neid hooneid, kindlusi ja tähelinnu pole ehitanud meie esivanemad labidate, kirveste ja vankritega, sest sellisteks ehitusteks peab omama väga palju ehitusalasi teadmisi, oskusi ja arvutamise-joonetamise oskusi. Ja kui need kõik on purustatud - enamvähem ühel ajal, siis mis selliseid purustusi tekitas - Me Ilmselt Teada Ei Saagi. Kuid on veel üks absoluutselt kindel fakt. Seda nii selle vana mehe jutust, kui ka ühe sildi pealt ühe lossi varemete juures. Väga rasketel ja keerulistel aegadel (sõdade ja riigipööramiste ajal) ei olnud millegi üle kontrolli ega valvet ja siis juhtuski kõik see, mis lõhkus ära enamuse lossidest. Inimesed kandsid lihtsalt kõik tellised ja väikemad ehitusmaterjalid laiali ning ehitasid neist omale elamud. Nii lihtne see ongi. Võisid olla ajad, kus ajaloolased oleks suutnud need hooned üleski joonistada, kuid siis polnud ilmselt - ajaloolasi olemaski. Neil oli targematki teha. Ja hiljem, et poleks enam palju küsimist - kirjutati ajalugu lihtsalt ringi - sobivaks. Paarisaja aastaga on võimalik kõik ümberkirjutada ja joonistada.
Kuid teemad pole sellega veel ammendunud. Mul on veel üsna intrigeerivat materjali ehitustehnoloogiatest.
Tuleb järge.
