MAAILMA VALITSEJA.

MAURICE  MORAINE.

 

MAAILMA VALITSEJA.

 

 

Eessõnaks.

 

See raamat on Eestis väljaantud aastal 1926 ja "tõlkisin" selle vanast eesti keelest nn. "gooti kirjast".  Paljud ei oska sellist teksti enam lugeda ja selliseid - vanu raamatuid - ei loe.  Mina olen neid lugenud palju ja sain ühe sugulase, sellise raamatukogu päranduseks. Sealt olen ma leidnud nii mõnegi "ennemuistse", umelisemapoolse  loo, nagu ka see. 

Mind on paelunud eelmise sajandi algusaastate kirjanikud nagu : Jules Werne, H. G. Wells, A. C. Clark jne. kuni, näiteks   Isaac Asimovini välja.

Minu esimene selline raamat, mida lugesin kui ma olin umbes 15,  oli "Insener Garini Hüperboloid". Kõik selle aja taolised raamatud sisaldavad - "müstikat".

Need kirjanikud olid justkui - omast ajast ees. Täpselt sama on ka selle raamatuga. Kui loete seda lugu, siis kujutage enda kätte - väikest, 13 x 16 cm , vanaaja - kirjute kaantega ja kollaste lehtedega raamatukest; imelike:  tähtede, sõnade, keelekasutuse ja terminitega. Enamus tekstist tõlkisin ära just nii nagu on trükitud. See raamat on tegelikult köidetud "Uudislehe" joonealustest väljalõigetes ja sisaldab juba originaalis väga palju trükiviga. Ka ümbertrükkimisest on vigu juures, kuid küllap saate aru. 

  See lugu ei ole pelgalt - lihtne lugemine, vaid sisaldab mitmeid erinevaid kihte. Nende kihtide selgitamiseks kirjutan ma ilmselt mitu lisa lühilugu - siia blogisse. 

Seniks aga nautige vanema aja, harjumatult "kaunist kirja keelt" ja võrrelge - mis on muutunud 100 aasta jooksul !!!

Panin meelega teksti sellisesse shrivti, et tunduks vanaaegsem.  

 

 

1.      Salaselts „16“

 

Lossi „L´Hirondelles“ määratumas saalis istuvad antiiklaua taga salaseltsi „16“ liikmed.

Antiikasjade, kallite vaipade, relvade ja lippude muuseumi meelde tuletav tore saal oli peale rippuvate kroonlühtrite valgustatud kuueteistkümnest suurest küünlajalast - - koosolijate arvu järele.

Musta sametiga üle tõmmatud poodiumil seisis tugitool Rosterite sugukonna vapiga ja selles istus lossiomanik kolmekümnekaheaastane lord Austen Roster.

Puhtaksaetud näojooned olid kaunid ja suursugused, sügavaist  tumepruunest silmist paistis mõistus ja käskija kõigutamata tahe.

Nagu lord, nii ka viisteistkümmend külalist olid väljavalitult frakkidesse riietatud ja kuulusid välimuse järele otsustades kõrgemasse seltskonda.

„Gaston! “ kõlas käskivalt saali vaikuses lord Rosteri hääl ja ta hüüde peale tõusis tugevaõlaline imekspanuväärt ilusate, heasüdamliku inimese silmadega satään noormees.

„Kuulen, „Maailma Valitseja“, vastas austava peakummardusega tugev noormees.

„On „Torpeedo“ korras?“  küsis lord valitsejalikult.

„Jah, milord. Masin omab nüüd ebahariliku jõu. Uued „Molnia“ mootorid annavad 12 500 hobusejõudu. Kiirus - - kakssada kilomeetrit vee peal, sadakuuskümmend - - vee all, õhus kolmsada kilomeetrit, kui kõik masinad käima panna. Milord, ma olen kõik väljaarvanud,“ vastas Gaston ja märkmikku taskust võttes, lisas : „ andmed : kui läheme mööda maad üle Amieni, kulutame meie kolm tundi ja nelikümmend minutit, vee all, möödudes Marceille´ist - - täpselt, pannes tegevusse kõik masinad, s.o. 12 500 x 4 = 50 000 hobusejõuga - - kaks tundi kolm minutit, aga kui õhu teel viietuhande meetri kõrgusel - - üks tund kolm minutit ja üheksa sekundit.“ 

„Hüva, kahekümne minuti pärast läheme teele,“ ütles Roster vasakul käel olevale kellale vaadates ja pöörates laua otsas istuva kräsupeaga ja tõmmuka mattnäoga noormehe poole, sõnas:

„Floridan, teie istute tüüri taha. Ega te asjata „Legion´i“ ordenit rinnal kanna. Lend on kiire! Siht – Monaco.“ 

  Floridan tõusis ja ta peenelt joonistatud armas nägu lõi hiilgama :

„Tänan milord,“ ütles ta läikivail silmal ja näis, et uhkustunne valgustas tervet ta painduvat kuju.

„Gaston, valmistage „Torpeedo“ lennule,“ kõlas lordi käsk heledasti saali võlvide all.  

Gaston tõusis ja väljus ruttu massiivsest taotud uksest. 

Lord Rosteri nägu muutus viivuks pilviseks. Siis hoidis ta pea püsti ja naeratas.

„Gentleman´id !  Greenwichi aja järele maandume meie ühe tunni kahekümne minuti ja üheksa sekundi pärast Monacos. Sealt „Mängupõrgu“. Ja kahekümne minuti pärast tagasi. Palun teid meie traditsioonidest kinni pidada ja täita ülesande, nagu see kohane „16“ liikmeile. Palun teid, gentlemanid, mitte närveerida - - see on kõige riskantseim operatsioon. Jack, Maurice, Androgenus, Ramses ja Ovinius - - teie kaitsete sissekäike! Herbert laseb „tritroliidi“ saali. Keskmine surve! Niipea, kui hasardi ohvrid gaasi mõju all kangestuvad, panevad Olaf, Ana, Egmont, „Kass“ ja Erik valuuta kohvreisse. Aga teie, mu tubli doktor Sven, peate „ülestõusu“ konstateerima. Saite aru, härrased,“ lausus „Maailma Valitseja“ ja surus laua otsas oleva kella nupule.

Kõrval uksest ilmus kehakas nurgeline neeger.

„Bobby, mind p o l e kodus. Kui marquis de Lotregue kõlistab, ütle, et tulen homme „L´Opera´sse“, ütles lord Roster livrees teenijale ja tõusis istmelt.

Teenija kumardas :

„Kuulen, sir.“

Lord Roster läks peaaegu tervet seina katva maali juure, mis kujutas jahipidamist hirvele ja vajutas seinas olevale nupule.

„Palun,“ ütles ta meeldival naeratusel ligiastuvaile mõtteosalisile.

Pilt hakkas käratult põranda alla vajuma - - lõi vastu terav valgus ja kõigi silmi avanes üles torni viiv keerdtrepp.

Esimestena astusid salakäiku Andogenus ja Maurice, nende järel teised.

Lord läks viimasena.

Maal ilmus tagasi oma kohale ja kattis avause seinas.

Ülal, nagu mõnes näitlejate mugavas garderoobis olid lauad peeglitega; neil grimeerimise, kosmeetika ja muud tarbed välimuse muutmiseks.

Kapid seinte ääres olid täidetud mitmesuguste riietega, riiuleil hulk eraisikuile, ja vormikandjaile tarvilikke peakatteid.

Silmapilgul oli kõikide välimus muutunud.

Mõni viske pliiatsiga, kleebitud vurrud või bakenbardid, andsid neile täiesti tundmatu välimuse. Ainult lord Roster üksi ei grimeerinud. Ta vahetas vaid kaelasideme uue – lumivalge vastu.

„Läheme,“ ütles ta, kui kõik valmis olid.

„Kas maskidega või ilma?“ küsis pikk blondiin halval prantsuse dialektil.

„Nummerdatud maskid. Kuid võtame ainult kaasa. Täna on meie esietendus, Ramses,“ sõnas lord Roster mingi pilkava varjundiga hääles ja võttes sigareti hakkas suitsetama.

Kõik võtsid Ovidiuselt, kes juukselõikaja, grimeerija ja riietaja kohuseid täitis – mustad poolmaskid. Lord Roster vaatas kõik üle ja lausus :

„Torpeedole“ ja miljonite juure!“

Ovidius kustutas elektri. Kõik hakkasid keerdtrepist alla minema, mis avanes põrandaukse avamisel. See viis määratumast lampioonist valgustatud õõnsusesse.

Oli kuulda merelainete laksumist ja sisinat, mingisuguse nägemata haamrite tasast kopsimist.

All, kus laksusid lained, viis vaba plats määratu suure, tunnelisse ehitatud angaari juure . . . 

Lõhnas mereniiskusest ja masinaõlist.

Läbi graniitkaljus oleva kitsa käigu tungis sisse vesi ja uhus valgusest ülekallatud angaari seinu, kust paistis läbi määratu suurte akende hiiglasuure ja oma vormilt sigaritaolist automobiili meeldetuletava laeva kere. Ei mingisuguseid rattaid – neli hiiglapropellerit külgedel – kinnine „Torpeedo“ puhkas rööbastikul olevas poolkoonusetaolises pesas.

Kui lord Rosteri julge plaani kaaslased angaari astusid, sukeldus nagu altvee välja masina eesotsast Gaston, hüppas platvormile ja avas külgukse.

Esimesena astus sisse lord Roster.

Mugav, kohase pehme mööbliga salong mahutas kõik tulijad.

Heledasti lõid põlema vaipadega ületõmmatud toa nurkades violett lampioonid.

Läbi pronksraamis klaasukse paistis masinaruum : mingisuguse antennitaoliste sarvekeste, silindrite, juhede võrk ja määratu suur läikiv ballong liikuva regulaatoriga. See ballong andis energiat neljale mootorile, millest igaüks omas 12 500 hobusejõudu.

Ei ükski „16“ seltsi liikmeist, isegi lord Roster ei teadnud Gastoni saladust, ta kuratlik leidus oli saladuseks kogu maailmale.

„Torpeedo“ ninas oli masinate juhtimise ja suunaandmise kangid, ballongid söehappega ja õhupressimise pumbad, tüürid ja arvutu, lõputu hulk mõõtjaid – seda kõike juhtis insener Ramses, „Torpeedo“ konstruktsiooni leidur.

„Valmis“, ütles Gaston läbi illuminaatori salongi ronides ja mehaaniliselt kangile suledes hermeetilise ukse.

„Edasi!“ hüüdis lord Roster ühte tugitooli istudes ja heitis pilgu kronomeetrile.

Töötasid ja raksusid ninas justkui mingisugused rehitsejad. Plahvatas nagu magneesium ja vaikis kõik. Oli kuulda, kuidas metallpõranda all töötasid uskumatu kiirelt mingisugused käppadega rullid. „Torpeedo“ salong valgustus äkitselt roosakast lampioonide valgusest.

Nagu nõiakepi liigutusel hakkas pesa vajuma. Vajus kahele poole ja vabastas „Torpeedo“ raudkaisutisist.

Üks hetk, tekkinud lõhedest tungis angaari vesi ja „Torpeedo“ kadus veealla.

Kustusid kõik tuled angaaris. 

„Oleme praegu viiesaja jala sügavusel, ma tõuseme lendu,“ ütles Ramses kaptenikohalt ja käänas määratut tüüri.

Lõi põlema violettvalgustus.

Peaaegu 40 kraadise nurga all tõusis „Torpeedo“ hirmsa jõuga ülespoole. Saatanliku kiirusega töötasid ninas propellerid.

„Kas kõik neli masinat töötavad?“ küsis lord Roster Ramsesele vaadates.

„Ei, kaks,“ vastas see ja, käänates nikeldatud kangi ampermeetri kohal, lisas, „viin üle 50 000 HP. peale.“ 

„Gaston! Kuidas on masinad?“ küsis lord tõustes ja läks ukse juure, mille taga paistis allapoole kummardunud inseneri kuju.

„Milord, masinad töötavad ideaalselt,“ vastas Gaston ja pumpas balloongi kohal olevasse automaatõlitajasse õli.

„Kõik masinad käima!“ kuulis Gaston kapteni käsku, vajutas ruttu järjest kõigele neljale kangile.

Veel hakkasid kaks läikivat trummi töötama, keereldes välgukiirusega oma telgedel.

„Stop!“ ütles Ramses selgelt ja trummid jäid silmapilkselt seisma.

„Lendur kohale!“ hüüdis Ramses kõlavalt ja hakkas ruttu marmortahvlil ühendama väikesi jõu ülekandeelemente.

Vaatas periskoopi ja sõnas rõõmsasti üle õla :

„Vahemeri! Oleme pinnal!“ 

Floridan pani ette kummalist vormi „prillid“, mille klaase asetasid kuubitaolised kaamerad.

Läks „juhatusruumi“ ja istus ovaallaua ette, millel asetusid abinõud kiiruse, kõrguse ja õhusurve mõõtmiseks.

Tugeva liigutusega keeras ta enda ees oleva tüüri, ühendas mootori radiaator ja, pead Gastoni poole pöörates, küsis :

„On „Torpeedo“ lennuvalmis?“ 

„Jah,“ vastas Gaston, „üks sekund ja tiivad astuvad tegevusse. Kiirus kolmsada kilomeetrit.“ 

Siledal merepinnal kiikuv „Torpeedo“ muutus silmapilgul ümber - - korpuse põhjast tungisid välja metall-latid ja seal, kus keerlesid hiiglapropellerid, ilmus kaks määratupikka läikivat tiiba.

Ramses vajutas nupule ja neli kingstoni kadusid, ballasti reservuaaridest kaskaadidena vett välja pursates.

„Masinad käima!“ käskis Florida, pilguga taevapimedusse kiindudes.

Läbi õhu lõikasid vägevad tiivad - - otsekui hiiglane tõusis õhku ja kadus horitsondi poole.

„Pagana hästi!“ hüüdis lord vaadeldes nende all möödalendavale veeväljale, - - nii tahaks lennata kogu eluaeg lõputa ja piirita.“ 

Floridan võttis kõrguse.

Ja kui „Torpeedo“  lõikas läbi kuust hõbetatud õhusfääri, pööras ta näo lordi poole ja ütles :

„Meie ees sõidab kustutatud tuledega prantsuse hävitajate eskadrill. Pigmeid on valvel. Ha-ha-ha.“  „Meid valvatakse?“ küsis Gaston pilkavalt.

„Minu arvates - - ja. Nende suund on - - lõuna.  Kõrgus 1500.  Kiirus 120.  Kokku nelikümmend aparaati,“ vastas Floridan ja vajutas energilise liigutusega kiirusemäärajale kangile.

„Veel kõrgemale! Gaston, andke veel tuhande hobusejõu võrra energiat juure,“ ütles ta, „ja ma saadan siis neile planeetidepealsest kõrgusest üllatuse!“

„Florida, mis sa jälle oled välja mõelnud?“ küsis lord pead tõstes ja heal meelel  noormeest vaadeldes. „Milord, lubage mul neid hirmutada.“

„Millisel kombel?“ naeratas Roster.

„Ma viskan nende keskele paar „tritroliidi“ kapslit, mis mõjuvad nelja tunni pärast.“

„See on idee!“ hüüdis Herbert.

„Ma olen juba ammu tahtnud proovida, kuidas mõjuvad nad teatud aja järel.“

„Kuidas on see võimalik?“ imestas lord Roster.

„Väga lihtsalt: Floridan mõõdab „biskoobi“  abil vahe ära, aga mina viskan kapslid gondooli. Sest neil lõpeb ju valveteenistus täpselt nelja tunni ja kuue minuti pärast. Maabuvad ja olge lahked – kapslid lõhkevad automaatselt. Ha-ha-ha. Pilotid uinuvad terveks päevaks.  Jälle number,“ vastas kronomeetrile vaadates Herbert.

„Pidage! Nad pöörasid tagasi,“ ütles Floridan illuminaatorist alla vaadates ja keeras omis „prilles“ kauguse regulaatorit, lisas: „juba on tuled. Näen mingisugust liikumist . . . Mis see on? Vast nüüdsama olid meist kuueteistkümne kilomeetri kaugusel. Viies aparat esimesest reast signaliseerib. Nii-nii, härrased pilotid, teie märkasite meid. Gaston ja Ramses - - energiat! Kõrgemale ja kõrgemale! Proshektor tegevusse! Miljon küünlavalgust neile näkku!“ 

Selgelt töötasid masinad. Hullumeelne kiiruse sümfoonia! Kogu meri oli kallatud üle pimestavast violettvalgusest.

Proshektor purskas alla mõõtmatu valgusvöö ja selles vilkusid väikeste täppidena paneuroopa valvearmee segadusse sattunud aeroplaanid.

Terve aparaatide reastik kaldus kõrvale teest.

Tuled sõelusid nagu nahkhiired, kes heledasse valgusvöösse on sattunud.

„Torpeedo“ tõusis tuhande meetri võrra. 

„Hirmutage neid omast püstolist,“ pani Floridan  Androgenusele ette.

Kollakate juustega ja pruunisilmaline hästiriietatud pikakasvuline dandy noogutas pead.

„Teie lubate, lord?“ pööras ta austavalt lord Rosteri poole, võttes frakitaskust nikeldatud püstoli. „Palun,“ vastas lord pead nikutades lahkelt ja sigarit suitsetades toetus küünarnukkidega tugitooli seljale.

„Kui „Torpeedo“ eskadrill kohale jõuab, ütle „tuld“,“ lausus Androgenus külgilluminaatorit lahti tõugates ja oma automaatpüstoli rauda läbi avause juhtides.

„Valmistu,“ sõnad Floridan ja hüüdis pärast minutist vaikust heledasti : „tuld“!  

Kõik tormasid põrandas olevate klaasilluminaatorite juure, millesse olid ehitatud kaugvaate pinoklid. All lõhkes midagi hirmasa jõuga, langes ja lõi põlema violett-tuleleekides.

Otsekui oleks „Torpeedolt“ mitu tonni lõhkeainet visatud - - värises õhk plahvatusest.

„Kapsel lõhkes kolmetuhande meetri kõrgusel,“ hüüdis Floridan, kiindudes silmadega mässavasse violettleekide merre.

„Osavasti, Androgenus!“ 

„Pfüüsikaline ülivõim,“ naeratas doktor.

„Ei taha enam ööseti ümber kolada.“

„Selle pfüüsikalise ülivõimuga sunnime meie veel maailma alluma „16“ statuudile,“ ütles Androgenus, „see on nendele signaal . . . meie algasime sõda. Kas pole nõnda „Maailma valitseja“?“

 „Jah,“ vastas lord mõtlikult, ja tänulikult  Anrogenusele vaadates jätkas : „meie algasime nende tsivilisatsiooni vastu sõda.  XXI aastasaja kultuuri vastu. Oleme vaenlased kõigile, mis ei ole kooskõlas meie vaadetega. Kas hukkume meie, või sunnime maailma tunnustama, et ümberlükkamatult kõigil on õigus õnnele. Me pole kättemaksjad, ei, teostame vaid meie suure õpetaja Dshindarose tahet. Meie käes on kõik inimliku geeniuse saavutused. Tehnika - - meie ori!  Vee stiihiad ja õhk meie kaaslased. Teil on õigus, Androgenus : meie oleme maailma pahedega sõda alustanud.“ 

„Ja meie võidame!“ hüüdis Gaston, „meie loome uued masinad ja kui vaja, ehitame neile Marsile baasid, kuid sõja viime lõpule! Kas pole nõnda Ramses?“ 

„Tõsi, mu sõber,“ vastas Ramses vaimustatult käsi kuivatades. „Ma olen juba väljatöötanud Marsile lendamiseks uue lendkuuli tüübi.“ 

„Marsile lendamiseks?“ küsis rõõmsasti heledajuukseline rootslane Olaf.

„See on mu unistus. Tõendada maailmale, et seal on elu - - see võit võrdub juba Gallilei või Furnieri võitudele.“

Lord Roster kuulas tähelepanelikult oma sõprade jutlemist - - teda liitis nendega ideede ühtsus : inimkonna vabastamine sõjavõimu alt, võimuorjusest ja nõrgad tugevate eksploatatsiooni alt. „Ülekande masinad 15 000 jõu peale,“ ütles Florian läbi ruupori ja keeras kangi viraašhile, juhtis „Torpeedo“ kauguses vilkuvate massiivsete mägede poole.

Ristlesid tiivad, paisates hiiglase paremale poole.

„Raadio, milord!“ lausus tugitoolilt tõustes Egmont ja suundus vastuvõtuaparaadi poole, mille kohal lõi põlema signaal. Pani klapid kõrvadele ja pliiatsi võttes, hakkas tekegrammi üles kirjutama.

„Kust?“ küsis lord Roster rahulikult.

„Shifreeritud, milord,“ vastas Egmont, „ lähtejaama pole näidatud.“

„Misuke shifr?“

„Neli – kaks – neli – viis, milord.“

„Tean. See on ta,“ ütles lord ja ta silmist paistis soojust, „ andke, ma deshifreerin.“

Egmond täitis bloknoodilehe raadiogrammiga ja tuli lordi juurde tagasi.

„Palun, milord,“ ütles ta lord Rosterile shifriga täidetud estafetti uleatades.

„Kabil – Nero – Mars – Nasturtsiad – Saturnus – Garibaldi – Titus Livius – Berill – Vesta – Gamma – Ultra – Havre – Frokes – Pompei – Scylla – Verdi – Rooma – Buddha – Tertia – Magellan – Fluide – Uni – Religioon – Päike – Poolus – Drahma – Adagio – Ekvaator – Stop“ , luges lord Roster ja võttes taskust deshifri kirjutas raadio sisu kohale deshifreeritult :

„Üleilmse kapitali assotsiatsiooni kongress assigneeris miljard kulddollarit kuueteistkümne hävitamiseks. Panaasia orden teeb mulle kohuseks tervitada sind ja teatab, et Ossaki Harisso astub „16“ hulka. Elagu „17“.  Diana.“ 

Lord Rosteri nägu lõi hiilgama.

Ta tõusis ja laulis kõvasti pühaliku häälega :

„Sõbrad! Meile on sõda kuulutatud. Meie võtame nende väljakutse vastu. Miljard kulda on nende poolt visatud meie hävitamiseks. Õde Diana teatab, et jaapani õpetlane Ossaki  Harisso on soovi avaldanud ridadesse astuda.“ 

„Hurraa!“ hüüdis Gaston meeletult.

„Hurraa!“ kõlasid pühalikult teiste hääled.
„Gentlemanid,“ jätkas lord, käega märki andes enda kuulamiseks, „meie läheme nüüd Panaasiaga käsikäes. Paneuroopa ja Uus maailm on meie hirmsad vaenlased, kuid meie ei värise visatud väljakutse-kinnast ülestõstes. On selge, et nad on saanud meie ultimaatumi sõjariistade mahapanemise asjas. See on vastuseks meile. Miljard dollarit! Kas seda pole vast vähe humanismi idee hävitamiseks, härrased pankurid?“

 „Kahtlemata, milord, võit on meiega,“ lausus tõmmu „Kreol“, kes oli kunagi printsitiitlit kannud, „meie viime endi maailma vabastamise idee võiduka lõpuni. Kui jaapani õpetlane Ossaki Harisso täna meiega ühines, siis pole kaugel tund, millal kõik teadusehiiglased  „Töö ja Rahu“ assotsiatsiooni liikmed on.“

 „Teil on õigus, mister,“ vastas lord Roster sellele, „meie peame veel välja kannatama lahingu ühendatud kapitaliga. Meie peame maailma töötegijaid veenma, et meie idee pole kommuna utoopia, oo ei, meie teostame reaalset rahvaste vendluse ja anname töötajale aukoha uuesti sündinud Atlantise ülesehitavas töös.“ 

Lord Roster vaatas kõhna, tõmmuka, pronksikarva, kleebitud habeme ja vurrudega Anale – egiptlasele, kuulsale vaaraode ja piramiididemaa iseseisvuse võitluse juhile.

„Ana – sinagi näed veel Cheopsi püramiiti rohelise lipuga kroonitult,“ ütles lord ja ta näole tekkis kaugete unistuste naeratus.

„Ja ma, milord, näen vaba Tetuani ja seal, kus on nüüd „La Gazerne Devere“, püstitan kesk kõrbet obeliski riffide Marokko eest langenute nimedega,“ hüüdis hiilgavail silmil matt, otsekui pronksist valatud hiiglane ja tõustes laskis rinnale pea ning lisas : „milord, tervitan kaliibide suguharude poolt maailma rahvaste liitu ja ta käskijat - - lord Rosterit.   Šcidar-billa-ik-sude!“

„Tänan sind, tõmmu vend. Šcidar-billa-ik-sude-mantschar  kilk-jan,“ vastas lord ja Floridani poole pöördes küsis kõvasti: „kus meie nüüd oleme?“ 

„Veel kakskümmend seitse minutit ja neliteistkümmend sekundit ja „Torpeedo“ laskub merele kääbusriigi  „Monaco“  kallaste ligi, sir,“ vastas Floridan valgustatud kaardile ja seinal olevale kronomeetrile vaadates.

„Valmistuge, gentlemanid,“ käskis lord ja taskust kindaid võttes, pani need kätte.

„Kreol“ ja „Kass“, teie lähete esimesena kasiinosse, siis teised. Herbert laseb „tritroliidi“, kuid mitte varem, kui mängijad minu tervitust kuulevad. Arusaadavalt hoidke gaasipüstolid valmis, härrased, võib olla avaldab keegi vastupanu. Sina, mu sõber Ovidius, katkestad telefoniühendus ja „aoliidist“ sädeme raadiojaama lastes, tule meie juurde tagasi. Kõik valuuta sumadanidesse ja tagasi,“ andis lord Roster käske, „Torpeedo“ seinas olevasse kaugeltnägemise prismi vaadates.

„Milord!“ hüüdis Herbert, silindritaolist nõud „tritroliidiga“ käes hoides, „ma uinutan nad pooleks tunniks. Panen surve 9 peale ja las` elavad surmatunnet üle. Rohkem austust meie vastu. Kujutlen, kuidas nüüd kogu maailma ajakirjandus kisab. Ha-ha-ha.“

 „Egmont, saatke see raadio,“ ütles lord taskust bloknooti võttes ja kirjutas : 

           „16“ pani toime „Monte-Carlo“ ekspropriatsiooni kapitali assotsiatsiooniga võitlemisfondi kõvendamiseks. Homme täpselt kell neli viisteistkümmend minutit pärast lõunat teen ma „Office Foreigne´is“ väljavõtte salajasist tokumentest ja teatan maailmale sõja ettevalmistusist Paneuroopa ja Panaasia vahel. Oodake raadiotelegrammi kell kuus õhtul.   Maailma Valitseja.“

Lord andis väljarebitud lehe juurdetulnud Egmontile ja tõusis.

Suitsetas sigarit ja lausus täieliku külmaverega :

„Homme sõidan ma üksi tegutsema, härrad. Tean, see on mäng surmaga, kuid vajalik.“

„Milles on asi, milord?“ küsisid korraga mitu häält.

„Ma pean tungima inglise ministeeriumi ja tooma paki Euroopa föderatsioonide-vahelisi salatokumente. Ma kasutan Maurice leidust. Katsetan ta ujumisaparaati,“ vastas lord Maurice´ile vaadates.

„Mu „Phoenix“ on Teie teenistuses ja ka mina,“ ütles toredasti riietatud, painduv ja noor sarvprilles shatään kummardades.

„Ei, ma üksi,“ kordas lord Roster, „tänan teie lahkuse eest.“

Floridan tõusis istmelt.

Hoides ühe käega tüüri, teisega maandumiskangile surudes, hüüdis täiel kõril :

„Meie maandume. Valmistuge, sõbrad.“

Silmapilk hakkas „Torpeedo“ alla laskuma. Tiivad tardusid, hääletult hakkas hiiglane alla langema. Kabiinis lõid põlema mattlambid.

„Illuminaatorid avada! Radiaator kuus - - kaheksa ja kümme käima. Ühendada „nitran“ 3000 h. jõu peale. Tiivad koristada!“ sadasid Floridani käsud väeülema energilikkusega.

Ramses ja Gaston töötasid.

Keerlesid silindrid „nitraani“ energiaga - - antennitaolised kolmnurgad keerlesid violettkiiri kiirgades. Avatud illuminaatoritest kuuldus juba merilainete möirgeid ja kära.

„On kõik maskides?“ küsis lord kõiki ülevaadates.

„Idee eest – edasi!“ ütles ta nööpaugust võetud roosi tugitoolile visates.

Sigaritaoline hiiglasilinder langes aeglaselt veepinnale.

Paiskas laineid ülespoole ja kõikudes tardus pika siluetina kuuvalguses.

Avatud luukidest tungis sisse meriaroomi, öö-vilu . . .    

Hele proshektorivöö otsis kallast, ronis kõrgele mängupõrgu lossiterassile ja libises ümber selle. „Edasi!“ ütles lord laevaninna kogunud maskeeritud gentlemanidele.

 „Torpeedo“ lähenes kuulmatult sadamale.

Avanes külgluuk ja sealt väljusid lord,  Floridan, Herbert,  Ana,  „Kreol“,  Erik,  Sven,  Jack,  Ovidius,  „Kass“,  Olaf ja  Maurice.

Ramses ja Gaston jäid „Torpeedole“. 

Palmialled mööda läksid nad valgusest ülekallatud mängupõrgu eesukse juure - - Herbert, Ovidius, „Kreol“, nende järele kummargil ja hiilides „Kass“. 

Herbert surus närvilikult fraki hõlma alla peidetud silindrit „uinutajat“ „tritroliidiga“.

„16“,  sosistas lord magnooliapõõsaist signaali.

„16“, vastas „Kreol“ vaevaltkuuldavalt.

Nad läksid kasiino peegelukse juure.

„Kreol“ võttis maski eest.

Kullaga õmmeldud mundris neeger tõmbas ukse lahti.

Silmapilgul oli Herbert ta ees.

Uksehoidja silmad tardusid hirmust.

Ta nägi maski märgiga „16“.  Avas suu ja kisendas.

Tormas foiee poole - - kuid Herberti käes välkus silinder, midagi plõksatas kuivalt. Tundus otsekui mandlilõhna.

Neeger viipas kätega ja tuikus. Langes vaibale . . .   

„Üks on valmis,“ sõnas Herbert „Kreolile“.

Ovidus võttis taskust „aoliidi“ ja sihtis sellest enda ülesleiutatud metallide sulataja-aparaadist heleda ultra-violett kiirtevihu foiee seinal olevaile telefonijuhedele.

Nagu paberlindid lõid juhed leekima ja langesid sulatajast katkestatult põrandale.

Avanes lai uks - - sisse astus lord Roster.

Kahest mängupõrgu saalist kuuldus häältekõminat.

Ühes mängiti ruletti, teises „bakkarat“, „bridge´i ja pokkerit.

„Esiteks rulettsaali,“ sosistas Herbert lordile ja suundus siidportjäärest kaetud ukse poole.

Lord noogutas pead.

Eesukse taga kuuldus öökulli huige.

„Kass“ oli juba kolonnide võlvistiku all teisel korrusel ja hävitas kasiino raadiojaama viivaid juhesid. Fioeesse tulid lordi märguande põhjal omapärasest retkest osavõtjad - - igaüks asus oma kohale. „Mine Herbert,“ lausus lord sosinal ja võttis sigari, pani selle suitsema.

Pani monokli silma.

„Mitte paigastki!“ kõlas huikena saalis Herberti hääl.

Sajad pead pöördusid hüüdja suunas ja kõiki valdas kirjeldamatu hirm. 

„Kuusteistkümmend! Kuusteistkümmend!“ hüüdsid mängijad elajalikus hirmus.

Kuivalt plõksatas Herberti käes silinder „tritroliidiga“. 

Kesk saali rullus valge kerake ja lõhkes sinkas-kollaka suitsutombuna.

„Gaasid, gaasid,“  hoigasid kellegi kähisevad hääled.

Saal hakkas kiiresti sinkjasse suitsuuttu mässuma.

„Teie alistute mulle, „ ütles lord Roster ukse juurest, „kolmekümneks minutiks. Isandad, ma hoiatan teid viimast kord : rulettmängud on meie organisatsiooni poolt keeletud. Küllalt on hasardi meeletusist!  Küllalt neetud kire ohvreist!  Kui „Lossi“ uksed ei suleta, võtan ma enam ülivõimsad abinõud tarvitusele. Nii siis, kõige paremat, mesdames ja monsieurś.“

Gaas laskus juba valkjashalli linikuna pika laua kohale.

„Uste juure!“ käsutas lord foieese ja väljus Herbertiga saalist. Jäid vinnas gaasipüstolitega uste juure seisma.

Ja mõne sekundi pärast tardusid kõik need elegandid, ehitud mitmest rahvusest ja seisusest kasiino külalised, uinusid „tritroliiti“ sisse hingates.

Paaniline hirm „16“ ilmumise puhul otsekui paralüseeris neid varem lord Rosteri käskudele pimedalt alluma.

Kaardilaua taga tõusis kirjeldamatu kära.

Pilgud kiindusid sisse astuva pika aristokraadi peale, kes astus saali tugeva maskis dandy saatel.

 „16“ nimel ei tohi keegi paigalt liikuda!“ lausus lord Roster peagrupi poole minnes.

„Tritroliit!“,  langes terasena lordi käsk ja  Herbert laskis ülespoole.

Kolmsada neliteistkümmend daami ja härrat kiljatasid ja nende pilgud kiindusid lühtri alla tekkinud valgele tombule.

Kolmsada neliteistkümmend daami ja härrat kuulsid kuiv-selget plahvatust.

Ja nende himust moondunud, laienenud silmad nägid sinakat suitsulainet.

Keegi ei mõelnudki vastupanule.

„Tritroliit“ andis end varsti tunda.

Toredad daamid kallites tualettides ja nahkades, elegandid kavalerid frakkides ja silindrites - -muutusid näost, hirmu asemel omasid nende näod mingi haiglaselt unise ilme, silmad sulgesid ja pead vajusid rinnale.

Kõik vaikisid „tritroliidi“ paralisatsiooni mõjul.

Lord Roster andis signaali ekspropriatsiooniks.

Laudadelt kadusid sumadanidesse kuldvaluuta hunnikud ja kirjud paberrahad.

Väljapanekute kohale kirjutas lord Roster kriidiga pealaua rohelisele kalevile :  

              „16“ hoiatab lugupeetud seltskonda sarnaste lolluste kordamise eest. Sellal mängite teie hasardi meeletuses varandusi maha, kui meie tunneme rahuaate teostamise teel summadest puudust. Ma nõuan „Mängupõrgu“ sulgemist. Maailma Valitseja.“

„Läheme siis, gentlemanid,“ hüüdis ta Herbertile ja ligi astuvale Svenile:

„Laske välja „neotritroliidi“ laine.“

Doktor muigas.

„Milleks, lord? Las´ magavad, efekt on mõjuvam!“

„Tõsi,“ oli ka Herbert nõus, oma silindrilise „uinutajale“, vaadates.

„Hüva. Tagasi teele!“, andis lord Roster sõpradele järgi ja mängijate ridadele vaadates, naeratas. „Näete, missugune inimeste kari. Meid on ainult mõni ja nad alistuvad.“ 

„Nad teavad, et see „mängukann“ on nende kloorist hädaohtlikum.“

„See on tõde! Ja meie ei üllata maailma ainult nende „mängukannidega“, nagu sa ütled!“ hüüdis doktor.

„Ma töötan praegu „genotikoli“ kallal. Vaat´ see on vastumürk nende kloorile ja teistele gaasidele. Üks gramm katab sajamiilise mürgitatud atmosfääriala.“

„Maailma valitseja, kõik on valmis,“ ütles saali tulev Ana, „reisikohvris on neli miljonit kullas ja kuussadatuhat dollareid.“ 

„Bravo,“ hüüdis lord, „ jälle vara. Nüüd on järjekord „Union Panga“ käes. Selle teostame kesknädalal. Ma sain andmeid, et assotsiatsiooni fond on sinna paigutatud. Meie võtame nendelt selle, mis on meie vastaseks võitluseks määratud. „Torpeedole“, sõbrad!“

Ja „Mängupõrgu“ surmavaikuses kogusid kõik lennust osavõtjad foieesse.

Neeger norskas edasi vaibal ja liigutas huuli.

„Kas kõik korras?“ küsis lord üle kõigi tungiva pilgu heites.

„Jah, milord,“ kõlas heledalt ülalt.

Kõik tõstsid pead - - seal istus kandetalal „Kass“ ja kruvis portselaanisolaatorit.

„Aga mida teie seal teete!“  küsis lord naeratades. „Milleks teile seda vaja?“

„Saladus, milord,“ vastas see naeratades ja viskas mitu katkist juhet üksteise peale. Kiskus isolaatori välja ja hüppas ahvi paiduvusega sellega ornamentidega kaetud ja rohelise plüüshi kobaraist ümbritsetud kolonnile.

„Edasi – koju,“ käskis lord ja, neegrile vaadates, ütles Svenile : „andke talle vedelat „neotritroliiti“ nuusutada. Kahju on sellest mustast mehikesest, sest ta pole ju milleski süüdi, aga on kah „surnud“. Doktor võttis taskust pulverisaatori ja pritsis neegri nägu punase vedelikuga.

Neeger aevastas esiteks, avas siis suu, lakkus huuli ja sirutas käed välja.

„Nüüd tõuseb, läheme siis!“ lausus lord ja Svenilt käe alt võttes, läks ukse juure.

Temale järgneid teised.

„Torpeedo“ juure jõudes, nägid nad Ramsese propellerite juures askeldavat.

„Kas valmis, milord?“ küsis ta lordilt, pilku läikivatelt harudelt ära pöörates.

„Teele!“ sõnas lord ja läks „Torpeedo“ teras-keres avatud ukse poole.

Mõne sekundi pärast tõusis veelt must hiiglalind, lõi tiibadega läbi õhu ja tõusis keereldes kõrgusesse, suundudes itta.

„Kolmsada kilomeetrit!“ hüüdis Floridan heledasti ruuporisse, „energiat, isandad, energiat!“  Lampioonide violettvalguses oli ta otsekui ekstaasis, nägu äraseletatud ja kaunis.

„Energiat!“ hüüdis lord Rostergi, kinnast surudes ja doktori vastu tugitooli laskudes.

 

2.

 

Salatokumendide äraviimine.

 

Inglise välisministeeriumi peaukse ette veeres tore „Rolls Roice“ auto.

Sealt astus välja elegant härra ja sammus ruttu vestibüüli.

Viskas palitu ja silindri Suur-Britannia vapiga livrees uksehoidja kätte ka küsis sellelt:

„On lord Birmingham siin?“

„Jah, milord, ta ootab teid,“ vastas uksehoidja ustavalt, „palun tõusta teisele korrusele.“

Uksehoidja läks lifti  juure ja avas ukse.

Isand korraldas monoklit ja järgis talle.

Väike pikolo sinises vormimütsis ja kuues sulges tulija järele lifti ukse ja pani tõstemasina töösse.

Lift peatas teisel korral.

Astus ligi suursugune halli põskhabemega ministeeriumi kuller ja sügavasti kummardades liftist väljatulevale lord Rosterile, lausus:

„Härra minister palub teid kabinetti.“

Lord Roster naeratas meeldivale vanamehele:

„Teie ikka veel mäletate mind?“

„Kuidas ei peaks ma mäletama. Teie olete ju lord Whiteman, meie heategija lord Kennedy, kadunud ministri sõber,“ vastas vanamees selgel pilgul lordile vaadates.

Roster astus massiivse tammeukse juure, millele oli kirjutatud:

             „Lord Austen Birmingham,

                      välisminister“.

Vanamees koputas ettevaatlikult uksele ja astus sisse. Tuli peagi tagasi ja ust lordi ees pärani lükates, tardus austavasse poosi, pead alla kumardades.

Lord Roster astus rikkalikku, mugavasse ministri kabinetti.

Kirjutuslaua tagant tõusis pikk, energiliste näojoontega ja juba halliksminev lord Birmingham.

„Istuge, mu sõber, jutustage mida uudist. Tulite teie ammu sealt?“ küsis minister, vaadeldes lordi ilusat, suursugust nägu.

„Kuueteistkümnendamal selle kuu päeval olin Jamaikas, Panaasia tagasijõudmist on teile,“ lausus Roster rõõmsalt, ministri käsi surudes, kellega oli sidemeid alleshoidnud juba Oxfordi ülikoolis viibimise päevilt.

„Istuge, mu sõber, jutustage mida uudist. Olete teie ammu sealt?“ ütles minister, vaadeldes lordi ilusat, suursugust nägu.

„Kuueteistkümnendamal selle kuu päeval olin Jamaika Panaasia kongressil. Ah milline linn!“ hüüdis lord Roster vaimustatult. „Viisteistkümmend miljonit elanikku. Valget marmorit paleed, lossi! Templid! Teatrid! Meie Paneuroopa on nüüd maha jäänud!“

„Jah, ma tean,“ ütles minister ohates, „ meie ikka sõdime ja sõdime. Aga see viib kõik meie kultuurisaavutused ei millegile.“

„Ma kuulsin, et Paneuroopa ja Panaasia konflikt ähvardab uuesti sõjaga. On see tõsi?“

„Kahjuks jah. Panaasia ei soovi astuda „Üleilmse töö ja kaubanduse assotsiatsiooni“.

„Teiste sõnadega „Kapitali Liigasse“?, küsis Roster lord Birminghamiga  vis-a-vis istudes.

„Aga teie olete suurepäraselt orienteerunud!“ hüüdis minister heasüdamlikult ja, lord Rosterile hõbekarbi sigaritega ulatades, lisas, . . . palun.“

„Tänan, lord, kuid ma suitsetan vaid sigarette,“ ütles lord Roster armsalt.

„Aga mina suitsetan vana kombe järele piipu, kuid ei pea seda toredust siin endale lubatuks,“ ütles lord Birmingham naeratades ja lisas sigarit suitsetades: „jutustage siis ometi, mis on seal, tolles saladuslikus, suletud ilmajaos uudist?“

„Palju, lord, palju huvitavat. Panaasia on sõjaks valmis.“ 

„Ei või olla,“ hüüdis minister.

„Kahjuks ja. Marssal Kun-Dani armees loetakse 156.000.000 okupatsioonivolonteeri. Sest nüüd võib jutt olla ainult Paneuroopa likvideerimisest ja _ _“

„See on - - kuidas okupatsiooni väed?“ katkestas minister, imestades lord Rosteri peale vaadates.

„Kun-Dan publitseeris rahvale üleskutse, milles räägitakse, et sõjast ei või juttugi olla. Panaasia ei soovi seda, aga kui Paneuroopa rahust on tüdinud, siis võetakse väljakutse vastu. Ja kuu aja pärast on Panaasia armee staap Paneuroopa tsentris.“

„Ha-ha-ha,“ hakkas lord Birmingham naerma, „kui neil on 156.000.000 okupaatorit, siis on meil 150.000.000 dresseeritud sõdijat. Õhuhävitajate eskaadrid. Tankid … Laevastik, milles viisteistkümmend tuhat üksust. Tehnika. Ei lord Whiteman, aasialased on lihtsalt kaasakistud.“

„Teie lasksite silmist ühe asjaolu, mis erilise, väga suure tähtsusega,“ lausus lord Roster ettevaatlikult.

„Milline?“ küsis minister.

„16“, võttis lord Roster lakooniliselt sõna.

Ministri näol kajastus erutus.

„Mida see salk siis ette tahab võtta?“ küsis ta.

„Panaasia leiab nendes abi.“

„Kuidas nõnda? Kas tõesti? Meil pole selle kohta mingisuguseid teateid. Peale selle on Paneuroopa riigid võtnud tarvidusele kõik abinõud selle röövlisalga likvideerimiseks.“

„Röövlid?“ küsis lord Roster imestusega. „Miks?“

„Kas teie ei tea, missuguse tükiga nad valmis said?“

„Ei aga missugusega?“

„Eile oli lend Monte Carlo peale.“

„Ja mida siis, kas õnnestus?“

„Arusaadavalt. 150.000.000 viisid röövlid ära,“ vastas minister, närvilikult sõrmega lauale kopsides.

„Kes on need „16“ , teie arvates, lord?  Küsis Roster, tungivamalt ministrile silma vaadates.

„Ei tea. Kõik teated ei kõnele midagi kindlat. Pariisi teadete järgi – aferistid, Madriidi – riffkabiilid, New-Yorgi – anarhistid, aga meil on andmed, et see on ebapatsifistide grupp. Arvake ise – lennud pankade ja mänguasutuste kallale. Selles on vähe ideelist, kas pole nõnda?“

„Kas on see õige, et neil miski kummaline kinnipüüdmata „lind“ ja „unegaasid“?“

„Õigus, kahjuks. Meie aeroplaanid ei suuda tabada seda „silindrit“. Kuid nüüd astuvad nendega võitlusse Paneuroopa parimad detektiivid,“  vastas minister ja ta silmis puhkes rõõmutuli. „Nüüd võtsid Mac Konrady ja Vincent Voicienne  „16“ jälgimise endale. Ega nad enam kaua hulgu – lõks on neile ülesseatud,“  lisas minister veendunult.

„Ah, nõnda,“ noogutas lord Roster peaga ja kiindus pilguga tulekindla kapi terasuksele.

„Teie olete veel ikka geograafilise seltsi liige?“  küsis lord Birmingham pärast lühikest pausi.

„Jah. Nüüd valmistun professor Bucheliga väljakaevamisekspeditsioonile Kobi kõrbesse.“

„Vaat, kuidas! Teil on kustumatu energia, reisida aastaid mööda kõrbeid. See on kolossaalne!“ hüüdis minister.

„Mis teha, see on mu kirg. Kellel kirg poliitika vastu, kellel jälle kunsti või golfimängu vastu, aga ma armastan reisida. Riskeerimine ja riskeerimine. Hädaohud ja hädaohud. See on mulle kõik,“ vastas lord Roster ja kompas vestitaskus silindrit „tritroliidiga“. Heitis uuesti pilgu kabineti seina ehitatud tulekindlale kapile ja mõtles :

„Seal nad on . . . Pean nad kätte saama, muidu on hilja rahvaste kokkupõrke ärahoidmiseks. Salatokumente ära viies võin ma vassida kõik plaanid. Pean juba tegutsema.“

Tehes täiesti rahuliku näo, pööras ta järgmiste sõnadega ministri poole :

„Lord Birmingham, kas Teie teate, kes on see „maailmavalitseja“ niisugune?“

„Ei tea,“ vastas see pead raputades ja imestades.

„Aga ma tean,“  vastas lord Roster naeratades.

„Teie teate? Ei või olla!“,  hüüdis minister hämmastatult.

„Jah. Tean. See on tähtsa ja kuulsa vanaaegse soo järeltulija. Ta vapil on lumivalged liiliad ja kaks loorberivanikuist seotud mõõka.“

„See on absurd, lord Whiteman. Aristokraatia ei lähe niisugusile alatuile eksperimentele,“ vaidles minister kulmi krimpsutades vastu ja vaatles tungivalt lord Rosterit.

„Mitte absurd, ekstsellents, vaid tõde. Ma olen ta´ga isiklikult tuttav,“ vastas lord Roster segamatult.

„Teie olete ta´ga tuttav?“

„Jah, alles tund aega tagasi kõnelesin ta´ga.“

„Londonis?“ küsis minister, närvilikult vastu tugitooli selga surudes ja hakkas naerma. „Ha-ha –ha. Teie naljatate?“

„Ei. Tund aega tagasi astusin ma „Maailmavalitsejaga“ välja ta „Torpeedo“ kabiinist. Ta tõestuse tunnuseks lubage teile teatada, et minuti aja pärast saate temalt raadiogrammi, mille ta on saatnud,“ ütles lord Roster kellale vaadates.

Minister tõusis.

Segatud uudishimu ja erutusenaeratus mängles ta näol.

„Ei julge teid uskuda. Andestage, kuid mulle näib see fantastilise absurdina,“ ütles ta erutuses.

„Veendute nüüdsama, lord Birmingham.“

Ja massiivsele kabineti uksele koputati.

„Sisse!“ kisendas minister kahvatades.

Astus sisse ministeeriumi esimene sekretär sir William Stown – erutatud ja ta käes oli telegramm.

„Ekstsellents, selle „16“ häbematusel pole piiri. Nüüdsama on vastuvõetud raadiogramm,“ ütles ta telegrammi ministrile andes.

Lord Birmingham heitis pilgu naeratavale lord Rosterile ja siis langes pilk telegrammile :

           

        „Lord Birmingham, mul on au Teile teatavaks teha, et sõda Paneuroopa ja Panaasia vahel ei saa olema minu tahtel. Kõik salatokumendid on minu käes ja avaldatakse  ajalehes „La Humaiene“. Kui aga Briti ida eskaader vastu mu tahtmist sõidab Vaiksesse ookeani Jaapani kallastele liginemiseks, on mu poolt tarvitusele võetud abinõud : admirali laeva uputan ma Florida kallaste ligidal – see on esimene hoiatus. Andke admiral Armand´ile käsk Inglise vetesse tagasi pöörda. Hävitajate laevastiku osa ähvardab, mu poolt, hädaoht sulatatud saada – mu neli veealust paati „XXXV“ on juba teel. Ja Teie teate nende kiirust ja võimalust. Ma annan Teile käsu annulleerida viibimata Iirimaa ja Kaanada mobilisatsioonikäsk. Kui ei, sünnib täpselt kell seitse õhtul Paneuroopa sõjamoona ladude plahvatus Korsika saarel. „Torpeedo“ hoolitseb selle eest. Ootan raadiot Teie heatahtliku vastusega kuni kella poole seitsmeni.        

 Teie, „Maailma valitseja.“

 

Ministri nägu moondus vihast ja haavatud olekust.

„See on häbemata! Mingisugune avantürist segab meie asjusse.  Sir, kutsuge mu juurde admiraliteedi esimene lord ja kindral Ramdilingnon,“ hüüdis minister raadiogrammi kortsutades.

Ta laskus tugitoolile, haaras kätega peast, ja lord Rosteri poole pöördudes, küsis temalt halvasti varjatud hirmuga :

„Öelge, on see tõde?“

„Jah, ta on siin. Ma lendasin ta „Torpeedol“. Meie maandusime ligi _ _ _“

„Kus ta siis peitub,“ katkestas minister lord Rosteri.

„Gentlemani sõna, ekstsellent, ei anna mulle õigust avaldada ta asupaika,“ ütles lord Roster, kelmikas-kaval läige silmis, ja võttis välja „tritroliidi“.

Nikeldatud silinder läikis ministri laua punasel kalevil.

„Mis see on?“ küsis minister imestusega.

„Mu sõnade tõendus. See on „Maailmavalitsega“ võim, lord Birmingham.“

„Mis on selles torukeses?  Kummaline,“  lausus minister erutusega, vaadates silindrile, pilku lord Rosterile tõstes, küsis : „Mis karbike see on?“

„Selles on see, millega „ta“ hoiab võimu üle ilma enda käes. Mõistatuslik gaas. Unegaas, ekstsellents,“  vastas lord Roster ja, võttes silindri, vajutas kiiresti ta nupule.
Kuuldus tasane sisin.

Surmani ehmatanud ministri näo ees läikis silinder.

Ta viskas tagasi, kattes näo kätega, kuid oli juba hilja.

Gaas tegi juba oma töö – tungis kopsudesse.

Lord Birmingham tahtis kisendada hirmust hingelämmatavas hinguses, tegi katse tõusta, kuid paraliseerus.

Käed langesid jõuetult tugitoolilt alla.

„Maga,“  lausus lord Roster silindrit tasku peites, tõusis ja ligines seifile.

Võttes ruttu taskust väikese, vormipoolest tulesüütajat meeldetuletava asjakese ja pannes vastu tulekindla kapi metallust, tõmbas eest kaitserõnga.

Sädeles sulav metall – põranda parketile langes pritsmetena teras.

Peagi avas „sulatajast“ joonistatud ring seifi teise seina.

Ei möödunud kolme minutitki, kui lord Roster võttis tulekindlast kapist lord Birminghami pitsatitega kinnipitseeritud paki, mis kandis pealkirja :

                                         „Täiesti salajane.

                           164 lehte. Paneuroopa leping“.

Lord Roster naeratas :

„Nüüd on kõik mu käes.“

Peitis paki tasku ja läks laua juure, mille taga magas õiglast und uimastatud minister ja kirjutas bloknooti :

           „Tervitus Maailma Valitsejalt. Nüüd Teie usute, et olin Londonis? Palun täitke täpselt mu käsud. Ootan Teie vastust kella poole seitsmeni õhtul.        

                 „16.“ . . .  Maailma Valitseja.“

Lord Rosterile omase külmaverelisusega väljus ta ministri kabinetist.

Võttis taskust paneuroopa „kuldse“ ja pannes selle kulleri livreetasku, ütles vanamehele :

„Kõigeparemat, vana. Sõda ei tule. Nõnda ütles minister.“

„Tänu jumalale“,  vastas kuller rõõmsalt, ja saatis Rosterile sügava kummarduse, „tänan Teid, lord Whiteman, rõõmsa teate eest.“

„Ei vääri tänu -- ma pole siin ju midagi“,  naeratas lord Roster ja läks lifti juure.

All lausus talle uksehoidja, ust pärani avades : „head teed“ – taskus kolises „kuldne“ vastu ukse võtmeid.

Auto viis kõrge külalise laiade väravate poole, kus seisid kahelpool sirged, mustasilmalised, kõrgeis turbanites hindulased – Office Foringe´i valvurid.

   „Rutem tagasi“, ütles lord Roster autojuhile, „ kõik on hästi.“

„Väga rõõmustav“,  lausus Gaston ja pööras rõõmust läikiva näo Rosteri poole, andis masinale täie jõu ja tõmbas pähe nahkmütsi.

Tunni aja pärast oli terve London paanikas.

„Times´i“ erakorraline väljaanne oli trükitud rasvaste tähtedega :

              „ 1 6 “  j u l t u m u s  ü l e  p i i r i  l ä i n u d .

       Tund aega tagasi murti välisministeeriumi tulekindel kapp sisse. Tundmatu roimar viis ära salatokumendid. Minister, lord Birmingham leiti omas kabinetis gaasiga uimastatult. Ta laual leiti sedel „Maailma Valitseja“ märkusega. „Scotland-Yardil“ on roimarist täpsed andmed. Ministrite kabinett on erakorraliselt kokkukutsutud. Bandiidi tabamiseks on kõik abinõud tarvitusele võetud. Ühenduses selle juhtumiga on valitsus tarvitusele võtnud abinõud, mis kindlustavad föderatiivse Suur-Britannia prestiishi. Paneuroopa Liidule on antud kõik selle asja kohta käivad andmed, on mobiliseeritud kõik mere- ja maaväe jõud ootamatuste ärahoidmiseks Panaasia poolt.    „16“ likvideeritakse. Üks nende liikmeist on endine lord Whiteman. Kodanikud, kutsume teid rahule. Maa on hädaohus! Kõik valvele!“

Hulli ligidal sukeldus välja merest „Torpeedo“, tõusis õhku, võttis kursi läände.  

 

 

3.  

    Lord   Roster   tegutseb.

 

       Kell kaminal lõi kuus.

Lord Roster tõusis laua tagant, kus ta parajast oli lõpetanud üleskutse Paneuroopa rahvastele.

„Tähendab, nad mõtlevad, et ma nendega naljatan“, pomises ta.

„Väga hea. Dreadnought „Prometheus“ ootab mu käsku. Aeg on saabunud!“

Ta läks massivse ukse juure ja tõukas selle lahti.

Saalis ootasid teda viisteistkümmend ühingu liiget.

„Gentlemanid“,  algas lord Roster pärast tervitust, „nähtavasti ei arvesta Paneuroopa „16“ arvamisega. Meile on väljakutse tehtud!  Gaston ja Ramses „Torpeedole“. Floridan, sa mu vapper piloot, võta kurss Gibraltari peale. Kas on „XXXV“ laevastiku kaptenilt vastus saadud?“

„Veel mitte, milord,“ vastas Egmont.

„Kummaline - - talle on käsk antud, mu korralduse saamist viibimata kinnitada“, sõnas lord rahulolematult kulmi kortsutades ja istus poodiumil olevale tugitooli.

„Korrake talle „Kondori“ shriftiga, Egmont“, ütles lord Roster ja, Androgenuse poole pöördudes, lisas: „säädke kokku raadiotelegramm admiralilaeva hukkumise teatega. Missugune on meeskonna koosseis?“

„Kaheksatuhat, sajaneljakümmneviie ohvitseriga“, vastas Maurice.

„Ah nõnda! Palun Teid, Egmont, teatage admiralile, et ta dreadgnoughilt komando maha võtaks või baasi tagasi pöörduks“,  lausus lord Roster, pilku kellale heites.

„Veel ikkagi pole vastust!“ hüüdis ta ägedaksminnes. „Neil on veel vähe tõendusi!“

Ramses ja Gaston tõusid laua tagant.

Floridan naeratas kavalalt ja ütles lordile vaadates :

„Maailma Valitseja?“

„Mis on, mu noormees?“

„Kui meie võidame, kas lubate mul jääda teie „Torpeedo“ pilotiks?“

„Ei , ma nimetan sind üleilmse õhueskaadri ülemaks. Sa, mu noor sõber, saad uue Atlantiidi õhulaevastiku admiraliks. Kuid siis pole enam sõda ja tapatalgut!“  vastas lord Roster vaimustunult ja ta silmis süttis usk enda sõnadesse.

Floridan tõstis parema käe ja hüüdis üle saali :

„Elagu uus orjastamatu Inimene!“

„Gentlemanid“, algas ta, „veel paljud inimelusid nõuab maailma orjuse paelust vabastamine ohvriks. Veel sajadtuhanded, miljonid inimelud maetakse merede laineisse ja õhukõrguses juhtub paljugi lahinguid. Kuid ideaal pühitseb võitu kurjuse üle. Teie, mu paremad sõbrad - - saabuva parema elu pioneerid, hukkute, võib olla, nagu minagi. Kuid meie idee ei sure!“

„Ei, meie ei hukku!“ hüüdis Ana entusiastlikult ja ta tõmmu nägu hiilgas päikesest koidustatud pronksina.

„Raadiotelegramm“, lausus Egmont rõõmsalt, hüppas istmelt ja läks vastuvõtuaparadi juure.

Lord tõusis.

„Inglise-itaalia-saksa-prantsuse eskaader väljus merele. Kaheksakümmendseitse üksust. Paneuroopa õhulaevastik hoiab kurssi ida suunas. Transpordid tankidega, kahurväe parkidega, raadiojaamadega ja keemiliste väeosadega järgivad miiniristlejate valve all. Põhja-Ameerika Ühendatud Riigid kuulutasid mobilisatsiooni. Ootan Teie korraldusi.  Kapten Roberts“,   luges Egmont raadiotelegrammi vastu võttes.

Lord Roster kiljatas tasa :

„Meeletumad! Milleks need ohvrid?“

Kõik  „16.“ ühingu liikmed tardusid kohtadele.

Oli kriitiliselt tähtis moment.

„Edasi, gentlemanid. Sõda on kuulutatud!  Maurice ja Jack - - kirjutan Teile ette viibimata Londoni pöörduda ja raadiojaam hävitada . . .

„Kass“ ja Ana, teil käsen sõjamoonalaod Danzigis õhku lasta!  Pealao laseme meie „Torpeedolt“. Egmont, saatke raadio“,  helises terasena lord Rosterin hääl ja, ruttu laua juure minnes, kirjutas ta bloknooti :

      „Mu viimast hoiatust ei pandud tähele. Käsen admiralilaevalt meeskond ja ohvitserkonna kaldale saata. Ma lasen laeva põhja. Ma andsin käsu Paneuroopa tulirelvade moonalaod õhku lasta. Meeletumad sõjaalgatajad langevad raske karistuse alla! Kolme tunni pärast langevad London, Pariis, Berliin, Brüssel, New-York, Viin, Tallinna, Helsingi ja Stokholm pilkasse pimedusse. Ma kustutan kogu energia nende hiiglajaamades!  Tund hiljem viskan ma Paneuroopa pealinnadesse pommid „tritroliidiga“. Lord Birmingham´i viin ma kui pandi homme hommikul ära. Ta on selle elajaliku tapatalgu süüdlaseks, kui see olema saab. Paneuroopa föderatsiooni ülemnõukogule teatan, et ma, Maailma Valitsejana, hoiatan teda, viimast korda, hoiduda sõjategevuse algatamisest. Kaardile on pandud Paneuroopa ja Ameerika olemasolu. Viimane kord sirutan teile käe ja annan viimase tähtpäeva kuni kella kaheteistkümneni öösel. 

      Maailma Valitseja.“

Andes lehe Egmondi kätte, pöördus lord Roster järgmiste sõnadega kolleegide poole :

„Teele, gentlemanid! Rahu ja sõja kaalul on rahvaste saatused! Ma ei tagane põrmugi!“

„Ei! Meil on õigus!“, hüüdis Floridan tuliselt. „Maailma Valitseja, meie oleme valmis vastuvõtma nende väljakutset.“

„Gibraltari poole,“ sõnas lord Roster.

Ja kellanupule vajutades, võttis laualt oma sigaritoosi.

Sigarit suitsetades suundus ta pildi poole - - salaukse juure, vajutas tõstemasina mehhanismi nupule.

Sisseastuvale teenijale ütles ta :

„Pange mulle valmis nahkriided.“

„Kuulen, sir,“ vastas neeger.

„16“ liikmed läksid salakäiku ja hakkasid keerdtreppi mööda ülestõusma.

Viimasena astus sisse Egmont, kes raadiotelegrammi oli edasi annud.

Lord Roster laskis ta järele katte ette ja läks oma kabinetti.

Vahetas riided nahkpintsaku ja pükside vastu, tõmbas keetrid säärtele ja pani kiivri pähe.

Pani tasku paugutu revolvri ja tuli tagasi saali.

Läks raadiojaama juure ja kombates seinas väikest kõrgendust, vajutas sellele.

Silmapilk kadus marmorlaud ühes aparaatidega ja osa seinaga, millel olid vastuvõtjad . . . Esiletulev sein ei eraldunud saali üldtoonist - - samad tapeedid ja kuldpaneelid, samad vapid tammepuust kilpides.

Lord Roster vaatas kellale.

„Aeg on käes!“ hüüdis ta pilku üle saali heites ja suundus „pildi“ poole.  

All, angaaris ootasid teda viisteistkümmend nahkriietesse ja kiivritesse riietatud liiget.

Floridan istus juba piloti kohal.

Kuid nüüd kiikus „Torpeedo“ ligidal uus hävitaja – allveeristleja – Androgenuse ja Gastoni „laps“.

Üks viiest XXXV. laevastikust, ehitatud Nagasaki dokis leidurite joonestuste põhjal. Vormilt tuletas ta meelde kala – ninas sulatajad, päras keheteisttiivaline propeller. Jõumasinad andsid kuni 5000 HP.

Hävitaja oli varustatud kahe kahuriga, mis viskasid välja 5´´ pomme-torpeedosid, proshekoritega, „violettkiirtega“ kaameraga, mis ühe minuti jooksul sulatas läbi kuni 27´´ metallid, ja raadiojaamaga.

„Kõik on valmis,“ ütles Ramses angaari astuvat lord Rosterit nähes, „kõik abinõud proovitud. Masinad töötavad nagu kell Westminsteri tornis.“

„Väga hea, kapten.  „XXXV“ määran mehaanikuks leidur Androneguse, kapteniks Eriku ja kapparodiks armsa prints „Karloli“. Mulle näib, et mu valik on õnnelik, gentlemanid,“  ütles Roster Androgenusele vaadates, kes vaatas armastusega „imelooma“ „XXXV“.

„Kahtlemata,“ hüüdis Ramses, „talle võib usaldada selle.“

„Palun kohtadele!“ käskis lord Roster ja läks „Torpeedo“ juure.

Androgenus avas ruttu „hävitaja“ sissekäiguluugi, astus ise mööda treppi sisse.

Kitsais illuminaatoreis purskas põlema valgus.

„Kreol“ viipas seltsilistele käega ja hüüdis trepile astudes :

„Võidule!  Nägemiseni!“

„Võidule!“ vastasid talle mitu häält.

„Uue Atlantiidi eest!“  hüüdis Erik omakorda ja kiivriga viibates lisas, lordile vaadates : „Kui huvitav see on, Maailma Valitseja!“

„Head teed ja võite! Oodake mu korraldusi,“ ütles lord Rosters vähe liigitatud häälel ja astus „Torpeedosse“.

„XXXV“ luuk vajus kinni.

Töötas propeller.

Ja silmapilgu pärast oli ta vee alla kadunud.   

Kõik paljastasid pea, kui vahune vesi angaari sillale laskus.

„Torpeedo“ oli väljasõiduks valmis.

Soomustatud uks oli hermeetiliselt suletud. Põlevad violettsilmad imeeluka ninas ja propellerid lõhuvad vett, pekstes laiali vahuharju . . .  „Torpeedo“ sukeldus.

Kustus angaari tuli. Lained laksusivad vastu graniiti.  

Kell üks ööl andis Eiffeli torn tervele maailmale raadiotelegrammi :

        „Paneuroopa eskaadri admirali-dreadnought hukkus, saades hävitava löögi. Selle eel hakkas osa komandot mässama ja läks ühes ohvitseride-äraandjatega kaldale. Admiral ja kolmtuhat madrust-kangelast leidsid teraskirstus haua. Valveteenistuslaevad teatavad hiiglaaeroplaani ilmumist horisondile.  See on „Torpeedo“. Talle on vastu saadetud Paneuroopa parimad pilotid – Binley, Friksu, Luorant. Nende aparaadid on varustatud surmakiirtega. Hukkunud admirali-kangelast asendav ülidreadnoughti „Polluxi“ komandör admiral Bitty andis eskaadrile käsu edasitungi vaenlase vetesse jätkata. Panaasia eskaader väljus Kollasest merest „kolme vanema“, admirali Porškij, Hiku-Maru ja  Muhhamed Ahmad-Essendi juhatuse all.        Union  Press Agentuur.“

Tänavad, platsid ja bulvarid Pariisis kihasid rahvast.

Kiirtelegrammide väljaandeid müüdi kümnetuhande kaupa ja sõjaministeeriumi hoone esine kihas mitmetuhandelisest, erutatud rahvahulgast, kes ootasid föderatsiooni valitsuse ametlikke bülletääne.

Äkitselt kohisesid taevas saatana kurjakuulutavusega „Torpeedo“ tiivad.

Sajatuhanded pead kiindusud ülespoole vaatama.

Hele valgusevihk - -  pimestavalt tugev - - libises üle Pariisi.

Ja üle Elyseumi välja keerlesid neli aeroplaani tõustes kruvidena kõrgemale - - lennates vastu kättesaamatus kõrguses keerlevale „Torpeedole“.

„Need on meie parimad pilotid! Need on tõesti nad! No, nüüd lasevad selle „bandiidi“ alla!“  kõlasid hüüded erutatud rahvameres.

Hinge kinnipidades jälgisid kõik julgete aviaatorite lendu.

Proshektorid valgustasid neid Eiffeli torni tipust.

Äkitselt tõusis üks teraslind püsti, lendas ülespoole veel kümmeviisteistkümmend meetrit ja hakkas rahva meeleheitliku kisa saatel allalangema, peatamatult, otsekui kivi.

Midagi lõi aparaadi päras põlema. Purpurse leekiva tombuna langes aeroplaan ja tungis maasse, mattes põlevate rusused alla pilotid ja mehaaniku.

Õudus jäätas linnalaste südamed.

Vihased ähvardavad hüüded täitsid Pariisi uulitsad. Ja sel ajal leidis taeva all teine draama.

„Binley!  See, ta „Punane kotkas“ langeb!“, kisendasid tuhanded õudses piinas.

„Põleb!  Lõhkes!“, nuuksusid vaatajad elajalikus hirmus, nähes kuidas hüpeldes aeroplaan maapoole langes.

„Ahaa! Laseb! See saadab sakslane Friks  „bandiidile“ seniitkahurist „külakosti“,  pääsis kergendatult paljude huulilt.

Pimestav valgusvöö oli selgesti näha, hiigla teraslind - - avatud tiivul keerles „Torpeedo“.

Ninast purskas välja kaskaadina violettkiirtevihu ring, millesse sattus Friksi aparaat.

Üks, kaks ähkisid selgesti kahurid - - lõhkesid pommid „Torpeedo“ kohal ja äkitselt vaikis kõik.

Friksi aeroplaani propellerid jäid seisma.

Parem tiib lõi põlema roosakas leekes.

Ja meeleheide, pöörane viha, õudushüüded ühinesid rahvahulga möirgeks, kes nägid ka kolmanda aeroplaani langemist.

Kõmisesid seniitkahurid Eiffeli tornist . . .

Värises õhk pommide lõhkemisest.

„Torpeedo“ pöördus korpuse ümber - -  ja ta ninast purskasid Eiffeli tornile kiired. Mõne sekundi pärast - - vaikis patarei. Kuusteistkümmend ohvrit langesid kivisele pinnale . . . 

Kiired kustusid ja „Torpeedo“ hakkas allalaskuma. Pöördus Pariisi Jumaleme kiriku poole.

Pimedusest tungis välja aeroplaan.

„Torpeedoga“ võrreldes - - liblikas ja dünosaurus.

 „Ahaa! Inglane Work omal „Kolibril“!“  hüüdis politseinik, sõrmega taeva poole osutades.

 Ja tõepoolest - - läikiva „sigari“ kohal ilmus aeroplaan-putukas.

Kuivalt, otsekui terase lõhkemine, purskas mitraljees „Torpeedo“ kohal. Pommi lõhkemine.

Ja vaimustushüüded - - pöörane möirge.

Kuid „Torpeedo“ jätkas laskumist.

Kõlasid mõned lõhkemised - - Work pommistas ülalt.

Aeglase pöördega muutis „Torpeedo“ suuna ja viskas äkitselt alla Trocaderole munakujulise läikiva pommi.

Rahvakari hakkas paanikas teisteist tõugates laiali jooksma.

Kisa, hoiged ja õuduskiljatusi.

Umbes viisteistkümne meetri kõrgusel, kindlale pinnale puutumata, lõheks pomm rahva kohal.

Nii lukustavad kõrvu lõhkepommide kärgatused!

Violett-hallikas suits valgus välgukiirusega mööda platsi.

Teine pomm - - Pantheoni juure.

Kolmas pomm!  Juba „Louvre´i“ kohal.

Langesid inimesed kõnniteedele, katsid kehadega tänavaid . . .

Valitses kirjeldamata hirm.

Aga gaas tegi oma töö - - juba tuhanded „trotroliidist“ uimastatud kehad lebasid elutult, tuhanded, hingates sisse mürgitatud õhku, langesid, otsekui paralüseeritud, ja need - -  ebainimlikus hirmus jooksvad inimesed katsid teel südalinnast Montmartre´ini ja edasi „laipadena“ tänavad, platsid, bulvarid.

Pariis elas üle koschmaari.

Peagi valitses mitmemiljonilises linnas surmavaikus.

Tundus, otsekui oleks katk katnud ohvritega teatrite portaalid, hoonete trepid, parkide pingid, tänavad ja platsid.

„Tritroliit“ uinutas Pariisi.

Üheks tunniks!

See oli lord Rosteri kurjakuulutav hoiatus.

Ja ta teostas selle. 

„Torpeedo“ kadus jälle läände.

Pariis „magas“ - - väljaspool kodu . . .  

Mac Konrady tuli õhtul Scotland Yardist hirmus erutatult koju.

Väljus autost ja läks ruttu trepist üles oma erakusse Stowen streetil.

„Kurat teab juba, mida see tähendab!“ hüüdis ta oma mütsi ja palitud kabinetis diivanile paisates, „mõni kuusteistkümmend bandiiti ja terve maailm on nende terrori all. Ma ei ole see, kes olen, kui nende baasi avalikuks ei tee ja nende käsi raudu ei needi.“

Ta raputas äritatult kellegile rusikat. Istus kirjutuslaua taha ja võttis piibu, hakkas sellesse tubakat toppima.

Mac oli Inglismaa parim detektiiv ja ta atestaadis olid märgitud kõikide tähtsamate roimade avalikukstegemised.

Ta oli noor, aastat kolmkümneviiene, energiline ja meeletuseni julge. Ülihea poksija.

Valdas kõiki euroopa keeli, peale selle teadis hiina, türgi, singaleesia, araabia ja persia keeli.

„Kes siis see peaks olema?“ pomises ta, kuuldes eeskojas kella kõlisevat.

Võttis taskust revolvri ja pani ta kirjutuslauale.

„Tule sisse, Harry,“ ütles Mac ukse poole pöördult.

Astus sisse sirge, tugevakasvuline neeger mustas sametülikonnas.

„Teie juure, sir, tuli keegi isand. Vana, ülivana - - kõver ja lonkab,“ ütles teener paljastades valgeid hambaid.

„Kuidas on ta nimi ja mida ta tahab?“ küsis Mac piipu suitsetades.

„Ei ütle,“ vastas neeger.

„No, las tuleb sisse,“ ütles salapolitseinik tõustes ja läks raamatukapi juure, võttes sealt paksu raamatu.

Kuuldus lohisevaid samme - -  kabinetti tuli väike, lonkur vanamehike.

Pikk hall habe ja vurrud. Terav kongusnina, kõhnad põsed mullakarvalised.

Mac heitis ta peale kiire läbitungiva pilgu.

Pani raamatu lauale.

„Mida sulle vaja on, mister Lock?“ küsis salapolitseinik karmilt.

Vanamees naeratas, huuli kõverasse tõmmates : „Hi-hi-hi! Teie tunnete mu ära, mister Konrady.“

„Asja juure. Mida sa vajad?  Istu,“  ütles Mac kannatamatult ja istus diivanile.

„Ma tulin tähtsa asja pärast,“ algas vanamees, „mul on õnnestunud ühteteist „kuueteistkümnest“ teada saada. Ma tean, kus nad, äraneetud, korteris viibivad. Ma tean, kus nad elavad - - -„

„Küllalt sul valetamisest, kõrtsmik,“ katkestas teda Mac.

„Ei ma ei valeta. Näeb jumal.  Kui teie aitate vana Jim´i, ta aitab teIl neid tabada,“ ütles värisevaid käsi rinnale pannes vanamees ja, salapolitseiniku juure minnes, sosistas : „Ma tean, kus elavad selle salga liikmed.“

Mac kiindus pilguga vanamehe kortsuderikkasse näkku.

„Kus?“, küsis imestav salapolitseinik, otsekui oleks langenud kivi.

„Hi-hi-hi. See maksab vähe raha, sir“  vastas kääbus ja sügas sõrmedega paljast pead.

„Aga kas Scotland Yardi ei soovi minna?“ küsis salapolitseinik teravalt. „Shantaashiga, mu sõber, ei saa. Sa ütle mulle kõik, mis tead ja ma esitan su autasu saamiseks.“

„Ma . . . palun oma vaesuse poolest abi . . .  Ma olen teile valmis ütlema, kuid mul on poeg haige - - surmavoodil. Aga andmed on täpsed. Poeg nägi seda ise oma ihusilmaga.“

„Keda ?“

„No ikka, lord Whitemani.“

„Kus siis?  Kõnele rutem.“

Vanamehe silmalud liikusid kiirelt.

Ta sügas jälle pead ja kaval, ebameeldiv naeratus kõverdas nägu.

„Kui sir aitab, kutsun ma poja siia ja ta selgitab kõik.“

„Ha-ha-ha,“  naeris salapolitseinik kõvasti, „no oled sa aga suur valelik, vana Lock. Surev poeg. Ei vennas, mind sa üle ei löö. Mine aga rahuga ja heaga koju ja ära valeta.“

„Ma ei valeta. Kõik on teada,“ sosistas vanamees kangekaelselt läbi hammaste. „Mul on kõik teada. Poeg teenis kadunud lord Whitemani juures kuus aastat ja tunneb noort lordi hästi. Kui teie aitate, ta jutustab teile,“ ütles Lock silmi põranda poole pöördes ja lisas pead raputades : „Teie ei usu vana Locki. Lock ei valeta, kuigi on vaene.“

„No, no, vana, pea meeles, kuidas sa mulle „mustast Naatanist“ lugusid põimisid. Ma olen juba ettevaatlikum ja kasutan su teeneid vaid pärast faktilisi andmeid. Palju sulle siis vaja on?“  ütles politseinik, suust määratu suitsutõmbu välja puhudes.

„Alguses naela kümme,“ ütles Whitechapeli kõrtsmik.

„Aga lõpuks,“ ironiseeris salapolitseinik.

Vanamees lahutas käsi :

„Kui palju teie heldus heaks arvab?“

„All right!“,  hüüdis salapolitseinik, lauasahtlist paki krediitpaberid võttes ja lugedes kümme naela, andis kõrtsmikule.

„Kõnele nüüd,“  ütles ta bloknooti välja võttes.

„Mu poeg tuli Hollandist tagasi,“ algas Lock, paberraha rusikas surudes, „ja ta nägi ühe vana kapelli juures lord Whitemani ennast . . . Mu poeg tundis ta kohe ära.“

„Aga mida su peog siis Hollandis tegi?“ küsis salapolitseinik.

„Otsis kohta laevale, ta on ju ahjukütja.“

„Nõnda siis. Ja edasi?“

„Pärast nägi mu peog, kuidas lord Whiteman automobiili istus ühe noorhärraga ja merekaldal oleva lossi juure sõitis.  

„Millal see oli ?“

„Nädal aega tagasi.“

„Idioot!“ hüüdis salapolitseinik, „arvad sa, et ta ootab meid selles lossis?  Mine kuradile omi avaldustega, tola.“

„Oodake, sir.  Mu poeg tuli eile Amsterdamist ja nägi jälle lordi panga juures . . .  Kuidas ta seda panka nimetas?  Ah ja - - „Union-pank“,“  lausus vanamees ja ninaselga sügades aevastas rusikasse.

„Kus su poeg siis on?“

„Kodus Whitechapelis.“

„Sõidame ta juure ,“ ütles Konrady laua tagant tõustes ja revolvrit püksitasku torgates, kõlistas teenijale.

Astus sisse neeger.

„Automobiil!“ sõnas Mac sellele ja võttes mütsi, pani ta pähe.

„Läheme, vana naeris,“ pööras ta kõrtsmiku poole ja keskkotta viivat ust lahti tõugates lisas : „kui sa valetasid, lendab sulle, kogu surivoodil oleva pojaga.“

Vanamees pani käed rinnale ja tõusis.

„Hi-hi-hi. Lock ei valeta, sir,“ ütles ta ukse poole minnes.

„Hüva küll, eks näeme seda.“

Kui salapolitseinik ja kõrtsmik autosse istusid, eraldus maja seina juurest tume ajalehemüüja figuur.

Edasikihutavale salapolitseiniku autole kihutas järele mototsiklet temas istuva ajalehemüüjaga.

Mac pani seda nähtust tähele.

„Jälgitakse,“ mõtles ta, automobiili tagaaknast välja vaadates ja juhi poole pöördes ütles : „Andke kiirust juure - - et mototsiklet maha jääks.“

Neljakümnejõuline „Pejaut“ tormas metsikult mööda uduseid Londoni tänavaid.

„Maha jääb, võrukael,“ muigas salapolitseinik, märgates kuidas mototsikleti laternatuli vähenes.

Viltuse, nagu äraklopitud kivimaja ees jäi auto seisma.

Vanamees astus esimesena välja ja tuigerdas trepi poole, mis keldri viis.

Mac pani browningu palitutasku ja järgis Lockile.

Salaurka-kõrtsi pärani avatud uksest lõi vastu niiskuse ja vingu lehka.

„Tulge mu järele, sir,“ ütles Lock poolpimedas koridoris krigisevat ust avades.

Mac võttis taskust elektrilaterna  ja üle seinte libises valgusvööt, peatus kivitahvleist põrandal ja paljil ustel.

Ukse tagant kuuldus naiste naeru, joobnute kõnelust, keegi kääksutas viiulit ja laulis viletsasti.

Vanamees jäi ühe ukse ees seisma, millele oli kirjutatud : „Jim Lock 1882.“

„Vaat´ mu korter,“ ütles kõrtsmik ja tõukas jalaga ukse pihta.

Laual põles lamp ja selle ees istus tüse poiss madrusepluusis ja veetis kassipojaga aega.

Nähes sisseastuvat Maci, viskas tüüp kassi põrandale ja tõusis.

Ärajoodud, karvane ja räpane nägu suure verejooksuga põsenukkide all, oli kole.

„Vaat´ mu poeg,“ ütles Lock ainsama tooli juure minnes ja istet kuuehõlmaga pühkides, ütles salapolitseinikule : „Palun istuge, sir.“

Poiss muigas ärapaistetanud näopoolega ja ütles kähiseval passihäälel :

„Lock, teisejärgu madrus.“

„Teie teate midagi, nende „16“ bandiitide asjus?“ küsis Konrady piipu tõmmates ja „teisejärgu madrusele“ vaadates.

„Saadan võtku, arusaadavat, tean. Ma nägin, karramba, seda lord Whitemani. Oo, ma oleksin ta kinni püüdnud!“  kõneles madrus passihäälel, kuna ta punakad silmaterad vihaselt läikisid.

„Kus teie teda nägite?“ küsis Mac toolile istudes.

„Hollandis nägin teda saadanat. Kaks korda nägin . . .  Ma võin teile näidata lossi, kus ta elab . . .“

„Õigemini, kus ta elas,“ katkestas teda salapolitseinik, „nüüd on tal „korter“ oma äraneetud „Torpeedol“.

„Kuid ta korter on siiski seal,“ ütles madrus, vihaselt äranäritud tubakat põrandale sülitades ja ainsama akna juure minnes võttis sealt whisky pudeli.

Valas plekkkruusi whiskyt ja jõi.

Vanamees  laskus kastidest ja laudadest kokkulöödud sängile, viskas jalast puustaldadega kamashid ja urises, pojale vaadates:

„Ära joo, tõbras, jälle veristad oma näo ära.“

„Vaiki, saadan,“ hammustas poeg akna juures vastu ja pani nagu meeleldi pudelikaela suu juure. 

Mac tõusis kannatamatult.

„Ma tulin siia asja pärast, aga mitte teie sõimu kuulama,“ sõnas ta ärritatult.  „Jutustage.“

„Ohoo! Härra salapolitseinik vihastab,“ ütles madrus naeratades ja pani pudeli aknale.

Läks laua juure ja istus selle äärele.

„Mida oleks teil vaja teada?“ küsis ta häbematult.

„Kas võite teie homme hommikul kell kolm aerodroomil olla. Arusaadav, et kainelt,“ ütles salapolitseinik.

„Oo, karramba, muidugi võin - - kui mulle hästi maksate. Ma ei armasta tasuta töötada,“  vastas Locki-poeg ja torkas põsetaha tüki tubakat.

„Kui teie andmeil põhja all on, maksan ma teile viissada naela!“

„Viisada naela? Mu jumal!“ hüüdis vanamees rõõmsalt.

„Mida sa kudrutad?“ ütles poeg vihaselt isale. „Ega sa, vana kurat, aerodroomile ei lähe.“

„Ma rõõmustan ju su eest . . .  Hi-hi-hi.“

„On mulle su rõõmu vaja,“ urises madrus vihaselt ja sülitas kõvasti.

„Nõnda siis, ootan teid täpselt kell kolm,“ ütles salapolitseinik. „Palun kaine olla. Kas said aru?“

„On nõnda!“ sõnas madrus tõustes ja kätt whisky juure pannes lisas : „Palun käsirahakeseks.“

„Ärge andke talle, sir, joob end täis,“  hüüdis tõustes ehmunud vana Lock.

„Ja ei annagi!“ ütles salapolitseinik otsustavalt.  „Homme õhtul kõik, kui andmed õiged ja täpsed on.“

„Rehkendage juba sellega, härra salapolitseinik, et viissada naela on mu oma. Ma tean seda kohta. Töötasin seal neli kuud vabrikus. Loss pole elamiskõlbulik. Ta omanik elab Indias,“ lausus madrus, patsutas familiaarselt salapolitseiniku õlale  ja naeris : „Ha-ha-ha. Tabame, tabame ta, härra salapolitseinik.“

Mac naeris tagasihoidlikult ja vanamehe poole pöörates ütles :

„Jim, pea meeles, kui sa kogu selle loo oma pojaga oled välja mõelnud, ei ole sul Scotland Yardilt möödapääsu.“

„Mis ometi mõtlete, mis arvate, sir. Ma olen, nagu teiegi, patrioot. Meie soovime ka pojaga päästa maailma nende bandiitide käest,“ ütles vanamees, ruttu silmi pilgutades.

„Nägemiseni,“  lausus salapolitseinik ja suundus ukse poole.

Võttis taskust elektrilambi.

Madrus saatis teda kuni trepini ja avas ukse.

Õhtuviludus lõi salapolitseiniku näkku.

Ta astus keldrist paneelile ja auto juure minnes ütles juhile :

„Scotland Yardi.“

Laskudes auto istmele, naeratas ta rahulolevalt :

„Ta andmed tõestavad mu omi. Lord Whiteman on Hollandis. Tähendab, sellel Voiciennie´il on õigus. Peab tast ette ruttama.“

Sigarit suitsetades, laskus salapolitseinik auto nurka ja roosilised mõtted keerlesid ta peas :

„Kui mul õnnestub neid Hollandis tabada . . .  „Torpeedo“ ja nende hävitajate baas kindlaks teha - - Paneuroopa on päästetud. Mõni tonn lõhkeainet sinna lossi ja lõpp  „16“.  Ha-ha-ha.  Vaene Voicienne jääb pika ninaga! Homme teele! Aga sellele madrusele võib ka tuhat naela anda.“

Autost veeres mööda mototsiklett.

Keeras tagasi ja, salapolitseiniku autost möödudes, peatas viivuks käiku.

Avatud automobiili aknast lendas sisse midagi valget ja langes vastu Maci põlve, lüües põrandale.

„Mis üllatus see on ?“  pomises salapolitseinik mõistatusest, ümbriku poole kummardudes.

„Kiri?  Mis lugu see on?  Sõidu peal posti saada? Mida see tähendab?“  mõtles ta imestunult, ümbrikut avades.

    „Teil on vajalik homme hommikul aerodroomil olla. Kell kolm. Teated „16“ asupaiga kohta saate aeroplaanil. Ma olen nõus teile abi andma. Teie olete õigel teel. Kuid tõde ja häädus pühitsevad võitu. Mu isikus leiate teie sõbra. Ma olen nõus viima teid lord Whitemani saladuslikku lossi ja veenma, et ta pole bandiit ega röövel, vaid ideeline võitleja inimkonna orjaahelaist vabastatud vaimu eest. Kõrtsmik Locki poeg saadab teid kuueteistkümne „Suure Töökodade“ rajooni. Saatke ta tagasi, pärast teate saamist mu käest. Teid ei ähvarda mingisugune hädaoht. Lord Whiteman võtab rõõmsasti vastu Pan-Euroopa esimese salapolitseiniku.        Üks „kuueteistkümnest“.

„Osavasti!“ hüüdis politseinik, saladusliku korrespondendi kirja lugedes. „Vaat´see on osavasti! Terroristid ise pakuvad mulle abi. Kust, kurat võtku, teavad nad mu Hollandi sõidu kavatsust?“

Ta luges kirja veelkord läbi.

„On kirjutatud kindla käekirjaga. Intelligentne. „16“ planketil,“ mõtiskles endamisi hämmastunud salapolitseinik.   „Tähendab, mind on kogu aeg jälgitud. Aga kust nad teavad, et ma tahan Hollandi sõita? . . .  Lubavad abi . . .  No, pole nii - - ma ei ole loll. See on provokatsiooni mäng.“

Konrady peitis kirja tasku, muigas ja ütles autojuhile :

„Tagasi, koju.“

„Ma lähen Scotland Yardi šefi juure pärast kummalise loo selgitust. Aeg kannatab,“ mõtles Konrady, talle omase rahu jälle tagasi saades.   „Aga see „16“ on päris inimkonna nuhtlus. Vaat´ saaks selle auväärt lord Whitemani kätte ja elektritoolile. Äraneetud „Torpeedo“ kogu ta ekipaashiga õhku lasta. Hää küll, hüva, küll ma need bandiidid „rahustan“.“

Kui auto „Kuulsuse“ platsile veeres ja silme ette kerkis sõjaministeeriumi hoone esikülg, käskis Konrady juhil peaukse ette sõita.

Maja seinale, ekraanile, oli suurte valgete tähtedega kirjutatud mustale foonile kindralstaabi kokkuvõtted, mida anti edasi iga poole tunni pärast, Pan-Euroopa sõjavägede ülemjuhataja peakorterist, kindral Burmans´i poolt. 

Vaatamata suurele vihmavalingule, oli ministeeriumihoone ees määratu rahvamurd.

 

      „Kell kuus kaksteist minutit algasid kindral Stawrowski ja Khan-Tshun-Lingi väed pealetungi, lüües segi meie 27. ja 25. armeed. Pan-Aasia on lahingusse visanud paremad jõud.   Läänemere kindral Pavlovi juhatuse all tungis Saksa ühisriikide piirkonda ja võttis oma alla Pooseni.   Ühendatud Poola volonteeride armee ja kindral Linzenbergi korpus tungisid Kiievi ja liiguvad kindral Samoilovi avangardide poole.  Varssavi-Lodzi rajoonis on gaasi attaagid venelaste poolt.  Vladivostokist saadi teade, et „Torpeedo“ uputas Kollases meres Pan-Euroopa koloniaalväe kolmkümmendneli transpordilaeva.  Kindralite Mac Connedy ja Frocheri väed on pealetungi alustanud.  On ära võetud Wlazlovsk, Grono, ja Ivangorod.  Pan-Euroopa lendurid viskasid Moskva peale keemilisi pomme. Gaston Morlaine hävitas õhuristleja „Witjas 166“. Kronstadti fortide kohal on lastud maha kaksteistkümmend venelase valveaparaati.   Hiinas, Jaapanis, Koreas ja Mandžuurias on mobiliseeritud kõik, kes sõjariistu jaksavad kanda. Markiis Tschii on nimetatud Pan-Aasia okupatsioonivägede marshaliks. Pan-Euroopa sõjanõukogu on veendunud, et kahe nädala pärast on sõda võidukalt lõppenud ja asiaadid ühendatud riikide piiridest välja aetud.  Kodanikud, rahu ja usku alatud püha ettevõttesse.  Pan-Euroopa Liidu sõjanõukogu.             Peakorter.      Amien.“

Luges Konrady autost välja astudes.

„Asjad  muutuvad põnevaks,“ mõtles ta murelikult. „No ütle aga missugune, see äraneetud bandiit on, kolmkümmendneli transporti laskis põhja, saadana Kain.“

Ta läks ruttu trepist üles ministeeriumi ukse juure ja öeldes tugevakasvulisele šhoti grenadeeridele märgusõna, läks ta ülesse.

„Kandke mu siiatulekust kindral Metchenerile ette,“  ütles salapolitseinik korrapidajale adjutandile ja laskus vastuvõttetoas diivanile.

Mööda valgusest ülekallatud koridori sõelusid käskjalad, ohvitserid ja sõdurid.

Kõigi näod olid karmid, erutatud - -  sõda oli juba vajutanud neile inimesile oma pitseri.

„Kindral palub teid,“  ütles juureastuv ohvitser kätt kiivri ääre tõstes salapolitseinikule.

Laudadega täidetud määratumas kabinetis võttis ta vastu pikk, tugev Kaanada küttide rivimundris kindral - - Archibald Metchener.

„Tere, ekstsellent,“  teretas Konrady aupaklikult kindralit.  „Andestage, et segan teid, kuid mul on tähtis asi ja ilma teie kaasabita ei saa me hakkama.“

„Milles seisab asi?“ küsis kindral, läbi prillide salapolitseinikule vaadates ja käega tugitoolile nädates lausus : „Istuge, mister. Ma kuulen.“

„Tänan, ekstsellent,“ lausus salapolitseinik, peaga kumardades ja seisma jäädes, ütles : „Ma palun teie luba Hollandi armee juhile telegrafeerida, et antaks mu nõudmisel, mulle käsutada sõjaväe üksus ja minöörid.“

„Milleks seda, mister Konrady?“ küsis kindral, halle kulme krimpsutades.

„Ma lähen sinna „16“ asjas. Tagajärgedest teatan raadotelegrammiga, ekstsellent,“ vastas salapolitseinik.

„Palju siis teile vaja on : rühm, komanii, rügement?“

„Ei tea veel. Andke mulle ainult õigus tarviduse järele välja nõuda,“ ütles salapolitseinik vaevalt märgatava kummalise naeratusega.

„On teil andmeid, et nende baas seal on?“  küsis kindral, läbitungivalt Maci vaadates.

„Ei!“  hüüdis salapolitseinik.

„Aga mida siis?“

„See on esialgu saladus, ekstsellents,“ lausus salapolitseinik meeldivalt. „Uskuge, kindral, ma ei või praegu midagi öelda. Kuid homme kell 5 päeval annan ma Pan-Euroopale teada.“

„Hea küll. Palun teid üks sekund oodata, ma annan teile kohe käsukirja,“ ütles kindral ja, kirjutuslaua juure minnes, istus.  Keeras lambi põlema.  Kirjutas bloknooti lehele :

„Kirjutan ette 30. armee komandörile, ettenäitajale kõigiti abiks olla. Peensused teatan shiffriga. 93491.       Kindral Metchner.    96471.

„Armee peastaapi jõudes andke kindral van der Haagile edasi mu vennalik tervitus ja see paber. Kõik on teie käsutada, mister.  Soovin edu,“  ütles kindral, ettekirjutust salapolitseinikule andes, ja ta  energilisel näol peegeldus rõõm. Ta sirutas Macile käe.

„Tänan kindral. Ma olen selle mõtte poole kaldumas, et need bandiidid peagi Pan-Euroopa tribunali ees seisavad, aga nende „Valitseja“ istub trooni asemel elektritoolile,“ lausus salapolitseini kaaluvalt, kindrali kätt surudes.

„Soovin edu! Õnn kaasa!“ ütles kindral erutuses. „Ma loodan teie kogemustele ja talendile.“

„Kõigeparemat, kindral.“

„Head õnne, mister Konrady.“

Salapolitseinik kumardas, jättes kindralt arusaamatusse.

Mac ruttas peaegu joostes platsile. Istus autosse ja sõnas juhile :

„Koju. Ja nelja tunni pärast aerodroomile.“  

Hallikasvalge udu ujus aerodroomil, keerles savaaanide ümber angaaride kohal; ja valvurid seisid vintpüssidega, otsekui viirastused niiskusest hõbetatud kiivreis.

Maci auto vuras aerodroomile.

Välja astudes läks salapolitseinik patrulli juure, kes seisis värava ligidal kuulipilduja juures.

„Seisa! Kes tuleb?“ hüüdis valvur möirgavalt udust.

„Muskat! Lukk!“ vastas salapolitseinik laskevalmis vintpüssiga ligiastuvale sõdurile. „Märgusõna?“ kordas sõdrur, püssi käekõrvale pannes.

„Kuus kaks kuus neli,“ vastas Mac,“ nahk-kottpükste taskust piipu võttes. „Jah, iirlane,“ vastas salapolitseinik, „no on aga udu.“

„Ärge kõnelege kohe. Kontideni tungib, äraneetu,“ urises valvur, „meie pidasime siin ühe tüübi kinni. Ootab teid.“

„Ahaa! Kas joobunud?  küsis salapolitseinik, piipu suitsetades.

 „Ei ta, näru, on kaine, mister.“

„Hüva. See on mu mehaanik . . .  Joodik? Kuid hea elektrotehnik. Viin ta sõjaväkke,“  lausus salapolitseinik Locki kohta.

„Kus ta siis on?  küsis salapolitseinik valvurilt.

„Valvekonna ruumis, mister.“

Valvur andis vile.

Kuuldusid sammud.

Läikis laterna valgus ja udust eraldus teise valvuri kogu.

„Tommi, saatke härra kapten angaari nr. 9 juure ja laske too tüüp välja. Tal on, nagu selgub õigus,“ ütles esimene valvur valveputkast väljatulnule.

„Juba on „kapteniks“ ülendatud,“ mõtles salapolitseinik endamisi ja naeratas rahuloldavalt.

„Kuulen,“ kõlas udust ja latern lahkus.

Keegi võttis salpolitseiniku käest ja juhtis enda järele.

Laksus vesi jalge all.

Krigises raud - -  salapolitseinik tundis jalge all kindlat pinda. 

Läksid sammu edasi - -  udust paistsid angaari tuled.

„Vaat´angaar number 9, härra kapten,“ ütles sõdur ja salapolitseiniku kätt lahti lastes, möirgas kisendada :

„Võtke vastu, seersant Milton!“

Angaari uksed avanesid ja valgusevööst astus välja pilot.

Salapolitseinik läks ta juure ja ainult tahtis küsida ta käest, kas pole hädaohtlik niisuguse uduga sõita, kui keegi teda tagant hüüdis :

„Mister Konrady, mister Konrady, need kuradid rebivad mind kättpidi . . .  Kus te olete?“

„Ärge kisage nii kõvasti, tulge siia,“  lausus salapolitseinik, hüüde peale pöördudes, väga hästi Locki passihäält ära tundes.

Sõimates ja valvurite käest lahti rabeledes, sammus madrus angaari poole.

„On see teie mehaanik?“  küsis üks valvureid salapolitseinikult.

„Jah, see ta on. Ma unustasin staabis teatamast, et võtan ta endaga kaasa,“ vastas salapolitseinik, vihast moondunud näoga Lockile vaadates.

„Me pidasime ta valveaheliku juures kinni ja küsisime staabist järele, mis ta´ga teha. Hea, et ta teie nime nimetas, kapten. Siis käskis korrapidaja ohvitser te teie tulekuni kinni pidada. Tola on ta siiski, kapten. Peaaegu oleks kuuli saanud. Meie kisendame : „Seisa!“, ta läheb aga edasi ja kisab, et tal on vaja angaari pääseda,“ selgitas üks valvureid heasüdamlikult Lock juhtumist.

„Karrambo,“  kiristas Lock läbi hammaste, „ma olen aus inimene aga nemad võtavad muudkui „kirbu“ otsa.“

Madrus sülitas ja urises :

„Kuradid, ma olen kasulik inimene, aga nad.“

„Tänu teile, iirlased, abi eest, pöördus ebakapten - - Mac - -  sõdurite poole.

„Oleme rõõmsad püüdes,“ vastasid need kooris, käsi kiivrite juure tõstes.

Salapolitseinik ja külmast puristav madrus astusid angaari, kus mahaanikud tuhandejõulist aeroplaani lennuvalmis seadsid.

Lendur tervitas salapolitseinikku sõjamehelikult ja ta huulil mängles põlglik naeratus, kui „mehaanikule“ vaatas.

Lendur oli noor, ilus, peenete näojoontega, brünett õhuväe leitnant.

Ta rinnal ilutses „Victoria“ orden ja mitu sõjaväelist aumärki.

„Härra leitnant, kas udud ei sega meid?“ küsis salapolitseinik, kutsutades sõrmega piipu.

„Ei härra kapten! Wellingtoni aparaat näitab täpselt ja eksimatult reisisuuna,“ vastas pilot, „ja pealegi, tunni ehk paari pärast on udu kadunud.“

„Väga hea. Marshruut - - Hollandi, härra leitnant,“ ütles salapolitseinik, nahkkiivri rihmu kinnitades.

„Tean, härra kapten.“

 „Kust?“ hüüdis Mac imestusega.

„Mulle anti staabist telefoniga teada.“

„Kes andis edasi?“

„Staabi korrapidaja.“

„Millal?“ küsis salapolitseinik, segaseks minnes.

„Eile kell pool üheksa, härra kapten.“

 See pani salapolitseiniku mõtlema.

Ta ei uskunud omi kõrvu.

„Mis pagane lugu see on?  Kõik teada. Iga mu samm on teatud,“ mõtles ta erutatult.

Ta kompas browningut taskus.

Süda tõmbus kokku kummalisest küsimusest. Et end mitte välja anda, hakkas kõvasti naerma ja hüüdis: „Ha-ha-ha. Unustasin täiesti. Ma ju ise rääkisin kindral Metchnerile oma reisu sihist - - Holland. Ja nüüd unustasin. Ha-ha-ha.  Vaat´ mida need naised tähendavad. Teie, härra leitnant, saate  m´ust aru - -  ma olen alles viiendat päeva abielus. Ja unustasin . . . hajameelsusest. Ha-ha-ha.“

„Valmis, härra leitnant,“ lausus lenduri juure astuv mehaanik.

„Palun, kapten, kohale asuda,“ ütles lendur austusega salapolitseinikule ja, pilku Lockile heites, lisas : „Noh, mida teie ootate?  Riietuge. Riided ja kiiver on riiulil.  Smith, aidake „kolleegat“.“

Mehaanik astus riiuli juure, kus asetus mehaanikute riietega vara ja võttes sealt komplekti, mis koosnes flanellsärgist, kuuest, nahkpükstest ja kiivrist, tuli tagasi Locki juure.

„Riietuge,“ ütles mehaanik.

Lock hakkas omi räbalaid ära võtma.

Nohises ja puhkis  - -  rahulolematusest.

Kuid riietus siiski.

„No, sa oled mul päris lendur!“ naljatas salapolitseinik, nähes mardust sõjaväe aviomehaaniku riides.

„Karramba! Püksid laiad, otsekui naiste seelik,“ urises ta end vaadeldes.

„Kohtadele!“ kõlas lenduri komando.  „Lennuvalmis!“

Salapolitseinik ja Lock läksid aeroplaani korpuse keskkohal olevasse kajutisse, lendur asus oma kohale.

Keerlesid propellerid ja angaarist jooksis välja teraslind.

Kiskus enda lahti niiskes maapinnast.

Tõusis õhku ja kadus lääne poole. Lock vaikis, surus selja vastu tugitooli, ta lõug värised hirmust ja ajuti silmigi sulgedes pomise ta :

„Issand, päästa ja hoia. Vaat´ lendab  saadan. Ai-ai . . . kole.“

Salapolitseinik ei suutnud mõista kellegi mõistlikku kõiketeadmist.

Pingutades mõtteid maksimumini, ei suutned ta siiski selgitada, millisel teel too Keegi teab ta kavatsusi.

„See joomar ei suudaks isegi, kui sooviks, kellelegi midagi teada anda,“ mõtles ta, tugitoolis viibiva Locki kehakale kogule vaadates, „siin on midagi mõistatuslikult kummalist. Selles mängus on kehtlemata „16“ liikmed teatud osi mängimas. Seda halvem neile. Mäng on alatud. Läheme „va banque!“

Ta vaatas alla - - seal puhkas London hämaras unes - - sõda kustutas selle imelinna tuled.

Lock toetus peaga vastu kajuti seina ja, nähtavasti juba olukorraga harjudes, jäi magama, pannes jõurikkad, tugevate lihastega käed rinnale.

Vastu kajuti aknaid peksis tuul - - monotoonselt ja raskesti hulus tuul gondooli otsas.

Maci peast ei lahkunud mõte saladuslikust  „16“  korrespondendist-liikmest.

„Äkitselt on see lõks?“  lõikas terav mõte läbi, südamesse, otsekui habemenoaga.  „Vaja oleks olnud ikka Voicienne´ile teatada ja ta´ga seltsis sellele ekspeditsioonile sõita. Kummaline, väga kummaline on see lahkus lord Whtiemani poolt.  Ei ole kahtlust - -  need on ta nägematud agendid, kes mind jälgivad.  Ja nähtavasti on nad kõikjal.“

Locki pea langes rinnale - - ta norskas kõvasti unes.

„Vaat´ leidus ka abiline,“ pomises salapolitseinik, „mehaanikule“ vaadates, kes huuli liigutas. „Võib olla Whitemani palgatud? Kuid ei, sarnaseid idioote ei palgata sellasteks asjadeks. Poiss ikka teab lossi.  Scotland Yardi ja prantslaste kokkuvõtted lähevad ühte. Neil pole teist asupaika, kui Hollandi. Hüva lord Whiteman, vaatame, kes kellegi kinni nabib?“

Äkitselt kostus ta kõrvu hiiglatiibade kain. Ta tormas akna juure.

Surus näo vastu ovaalseid aknaid.

Tardus hirmust.

„Torpeedo,“  hüüdis ta hämmastunult üle terve kajuti.

Kahesaja meetri kõrgusel keerles nende peal imelind, kombates proshektoriga aeroplaani, millel sõitis Mac.

„Miks kisad, karramba?“ sõimas Lock, unest ärgates ja Macile silmi jõllitades.

„Tuld!“  hüüdis lendur ühele mehaanikule, kes biplaani kuulipilduri kohuseid täitis.

Teravalt ta-tatas soomustatud kuulipilduja.

Sajanded kuulid lendasid „Torpeedosse“.

Lock hüppas püsti.

Sööstis kuulipilduja juure.

„Ärge laske! Me hukkume! Kuulge, „ta“ viskab me peale oma „nitroliin“ pommi ja meie oleme kadunud,“  möirgas ta vihaselt, silmi pööritades.

„Vait olla!“ sõnas salapolitseinik teravalt ja suundus lenduri kajuti poole.

Salapolitseiniku pea kohal kajas kui plõksatus - - sisises, otsekui oleks valanud vihma.

Ta vaatas ülespoole.

Violett-tuli puuris läbi biplaani katuse.

Peenike kiir, otsekui põueoda, libises lenduri kajuti.

Lenduri näol peegeldus hirm.

Käed surusid konvulsiivselt tüüri.

„Mootorid jäid seisma,“ lausus ta kähisevalt ja vaatas hirmuga ussitaolisele tulele, mida oleks nagu ülalt juhitud ja mis puudutas magneetot.

„Magneeto sulab, vaadake,“ ütles ta üllatatud salapolitseinikule, „vaadake, propellerid vaikivad.“

„Miks?“ küsis Mac lühidalt.

„Ta“ sulatas mootorid. Muutis magneeto tuhaks. Istuge . . . Ma püüan alla liugleda,“ vastas lendur ja Lockile vaadates hüüdis sellele ärritatult : „minge kohale! Mida teie siin tölplete?“

Lock naeratas häbematult :

„Aga ma vaat´ tahan näha, kuidas teie liuglete :  . . . Ha-ha-ha.  Nüüdsama haaratakse teid võrgu sisse ja veetakse üles.  Asjatult ärritute.  „Maailma Valitseja“ on selle eest hoolitsenud.“

„Mida sa pomised, idioot?“ küsis salapolitseinik, madruse kummalisi sõnu mitte mõistes.

„Aga vaadake, härra salapolitseinik,“  vastas Lock eksimatult ja torkas sõrmega aknaisse-illuminaatoreisse.

„Vaadake! Meie oleme tõestigi võrgus.“

„Vaadake! Meie oleme tõesti võrgu sisse mässitud. Mida see tähendab?“, hüüdis salapolitseinik.

Lendur ja mehaanik sööstsid akna juure.

Metallvõrk, valmistatud peenikesist rõngaist, haaras ümber aeroplaani.

Oli näha kuidas rõngad pingitusist paenusid.

Biplaan pragises, otsekui hiiglapihtide vahel.

„Nõnda siis, meie oleme kinnivõetud . . . elusalt,“ lausus lendur jõuetumalt käsi põlvile lastes. „Kuulete, seal ragisevad mu „Ivonne´i“ tiivad.  See äraneetud „Torpeedo“ on meid kätte saanud.“

„Raadiogramm!  Ma usun, ligiduses on mõni meie valvelaev.  Saadame raadiotelegrammi,“ pani salapolitseinik ette ja enesevalitsust kaotades, pööras naerva madruse poole: „mida teie rõõmustate, ah? Mis osa teie siin mängite, provokaator?  Kust teate teie seda võrgu asja?“

 Lock kehitas õlgu vastuseks ja võttis kõigesuurema rahuga taskust piibu.

Võttes tubakatoosi hakkas ta piipu toppima.

„Ma küsisin, nähtavasti, teie käest, Lock?“,  pööris salapolitseinik uuesti ta poole.

„Nähtavasti jah. Oodake, ma tõmban enne piipu, siis kõneleme. Ma ei armasta ilma piibuta suus kõneleda . . .  He-he-he.  Mereväelaste moodi,“  vastas Lock ükskõikselt.

„Siin on keelatud suitsetada!“, hüüdis lendur.  „Kas teie ei tea, et aeroplaanil on keelatud?“

„Aeroplaanil?  Kas see karbike, sissemuljutud külgedega ja tiibadega on kah aeroplaan?“, sõnas Lock küüniliselt kavalalt pilku lendurile heites.  „Eksite, lendur, nüüd on teil „kaan peal“. Olete võrku soovinud ja nüüd olge vait.  Aga muidu ma võin võtta abinõud tarvitusele.“

See pilge purustas salapolitseiniku rahu.  Ta haaras revolvri ja Locki peale sihtides hüüdis :

„Vaikida! Või?“

Lock hüüdis :

„Kas teie juba ammu, mister Konrady, tegutsete revolvriga, milles kuule pole?“  küsis Lock nagu möödaminnes ja suitsetas, igasuguse keelu tähelepanemata jättes.

Salapolitseinik oli nagu tumm.

Vaatas kuulihoidjasse - -  tühi.

Mitte ainustki padrunit.

„Mis pagana lugu see on,“ mõtles ta hämmastades.

„Jätke suitsetamine,“  hüüdis lendur vihaselt ja tõusis.

„Mis teie kisendate, härra lendur, ah?  Kellega teie nõnda räägite?“,  küsis madrus käsa tasku torgates ja naeris täiest kõrist. „Ha-ha-ha. Teie pole mulle ülemus!“

Äkilise liigutusega haaras Mac madrusel suust piibu ja viskas avatud luugist välja.

„Ah nõnda?“,  küsis Lock ja ta silmad lõid välkuma.

„Jah. Häbematutega käiakse nõnda ümber!“, vastas Mac energiliselt ja revolvrit tasku torgates suundus akna juure biplaanitüüri juures.

„Härrased,  „16“  nimel käsen teil viibimata saata teie shifriga raadiogramm admiral Bittyle,“ lausus Lock ootmatult ja parukat äravisates lisas naeratusega : „Nüüd käsutan mina.“

Kõik vaatasid hämmastunult ta otsa.

Salapolitseinik oli otsekui välgust rabatu : te ees seisis Vincent Voicienne, ta „konkurent“.

„Ha-ha-ha!  Nuh, kuidas teile meeldib, mister Konrady, mu väikene intermeedium?  Ei oodanud, ah?, küsis Lock hämmastunud kollega juure minnes.

„Voicienne?! Vaat´ei ootanud!“, hüüdis salapolitseinik imestuses ja ulatas endisele madrusele käe. „Kuid olete teie aga siiski naljahammas.“

„Ma oskan mõnikord naljatada,“ oli Voicenne  nõus, tugevasti Maci kätt surudes, „aga nüüd, mister, on vaja aru pidada, kuidas edasi tegutseda. Meie järgneme nüüd „Torpeedole“ ja otsekohe lordile külla.“

„Kust teie, kuradi pihta, kõike teadsite ja teate?“, küsis Mac kollegalt, kummalise kahtlusega teda vaadeldes.

„See on saladus, kallis kaasvend. Tunni-pooleteise pärast oleme lossis „Lirondelles“. Meid tuuakse saali ja sunnitakse allakirjutama Paneuroopa huvidele teenimisest keeldumise aktile.“

„ Kes sunnib?“ küsis Mac tulisädemana süttides.

„Maailma Valitseja, isand. Enne Londoni sõitu oli mul temaga läbirääkimine,“ ütles Voicenne ja, võttes salapolitseiniku käealt, viis ta tugitoolide juure kabiin nurka.

„Teil oli temaga nõupidamine. Kus?“, hüüdis Mac kasvavas erutuses.

„Õhus, mister Konrady.“

„See on, kuidas?“

„Torpeedol“, isand . . .  Vaadake nüüd, ma olen  “16“  aktiivseid liikmeid,“ seletas Voicenne mõistatuse ette asetatud Macile ja piloti poole pöördudes, ütles tollele :

„Härra leitnant, palun teid siia.“

Lendur allus.

Kõige kolme tugitoolidele istudes algas Voicenne :

„Isandad, lubage teile selgitada need motiivid, mis tõukasid mind keelduma võitlusest lord Whitemaniga . . .  Meie kõik eksime raskesti, kui mõtleme, et on tegemist hariliku avantürstide salgaga või roimaritege. Võin teile kinnitada. Organisatsiooni  „16“  liikmeiks seisavad kõrgestiharitud ideelised gentlemanid, õpetlased, filosoofid ja inimesed, kes kannavad kultuuriloojate nime . . .  See organisatsioon arvestab nüüd üheksa miljoni kaastundja liikmega, kuigi kõik „16“ plaanide täideviimne teostatakse ainult kuueteistkümne liikme poolt . . . Ma tulin teie juure, mister Konrady, just selle eriülesandega, et teid Maailma Valitseja juure viia. Ja võin teid edu puhul tervitada. Lord Whiteman ei viivita teid kaasatundjate-liikete nimekirja märkimast. Teie meeldite talle. Teid aga, härra leitnant, määrame lenduriks uue helicentrose peale.  Vaat´see on masin.  20.000 hobusejõudu. Ei mingisugust edasijooksu, lendutõusuks otsekohe õhku ja asi on valmis! Lennukiirus kolmsada kilomeetrit tunnis! Kandejõud 400 tonni. Viis kahurit „X“  tüüpi! Purustamata soomuskate ja „surmakiired“ ninas. See on masin!“

Lendur ja Mac vahetasid pilke, neid pani pani äärmiselt imestama nii Voicenne vaimustus  „16“ organisatsiooni, samuti ka aeroplaani vastu, millest nii uskumata kiitvalt kõneles nende ees istuv salapolitseinik.

„Väga hea! Kuid selgitage mulle, mis saab meist, kui ma nõus ei ole?“, küsis Mac tungivalt Voicienne´i peale vaadates.

See muigas.

„Teie jääte lordi külaliseks. Ja ainult.“

„See on, kuidas?  Kas meid vägivallaga sunnitakse või mis?“,  sai lendur ägedaks.

„Ei, mitte sugugi, härra leitnant. Mingisugust vägivalda. Teie olete, lihtsalt külas. Hea, meeldiv seltskond! Esimeseklassi köök!  Veinid - -  suurepärased!  Raamatukogu, mis koosneb 150.000 köitest, keegel . . . Lauatennis. Biljard . . . Gümnastika saal. Noh, mis teie veel tahate?  Teie olete liig nõudlik peremehe vastu, kelle külaline olete peatselt, isand,“ vastas Voicienne heasüdamlikult ja taskuid mööda kobades tõmbas välja alumiiniumust karbikese.

„Aga ma olen juba näljane,“ ütles ta karbikest avades, „kas teie ei sooviks süüa?“

„Mis see on?“, küsis Mac, vaadates tumepruuni värvi kuuenurgalistele tabletikestele, mis olid reastiku karbikesse asetat.

„Ühest tabletikesest jätkub teile, mulle kulub aga kaks. Ma armastam tugevasti süüa. Kui soovite nende koosseisu teada, siis küsige doktor Svanilt. Ta on nende leidur. Nõnda nimetatakse - - doktor Svani „elu tabletid“. Palun maitsege. Kandes endaga sarnase karbikese, kuuekümne tabletiga ühele indiviidiumile kaheks kuuks, aga mulle üheks. Ha-ha-ha!“, vastas Voicienne naerma pahvatades ja nähes, et Mac ja lendur ta „toidule“ kahtlaselt vaatasid, võttis ühe tableti ja pani nende sõnadega suhu : „parem igasugusest beafsteakist a´la Monaco, aga peamiselt, kõhule on kerge. Iseäranis meie seisukorra juures.“

Alles nüüd kiinus Maci tähelepanu ühele kummalisele nähtusele : Voicienne nägu noorenes, kortsud otsegu kadusid ja huuled omasid noorusliku värskuse ja roosaka jume.

„Mis pagana transformatsioon see on?“, mõtles ta vaadeldes, otsegu loori tagant väljailmuvat hoopis teistsugust nägu.

„Aga meie lendame veel edasi, noormees,“ ütles Voicienne tabletti neelates, „kui kohale jõuame, võetakse meid vastu nagu sõpru.“

„Vaevalt küll?“, kahtles Mac.

„Tean juba seda,“ vaidles Voicienne vastu ja ulatas karbikes lendurile, „palun“.

Leitnant võttis ühe tableti ja segaselt Macile vaadates küsis :

„Aga teie?“

Mac raputas eitavalt pead.

„Merci, ma ei armasta surrogaate.“

„Aga teie proovige, kolleg,“ soovitas Voicienne kangekaelselt ja muigas heasüdamliselt : „See pole surrogaat, vaid see, mida teie harilikult sööte.“

„Võib olla,“ jäi Mac nõusse, kuid ei võtnud siiski tabletti.
„Maitsev, kurat võtku!“, hüüdis pilot, „päris tõeline buljong metshärjast.“
"Ja praad magustoiduga ühtlasi,“ ütles Voicienne vaimustatult omaltpoolt ja keelega. "Maitsev, ah?“

Tegelikult on ju teda ninapidi veetud, õnge otsa püütud!

„Aga kas, pole ükskõik : üks juhtumus rohkem,“ mõtles ta, „näen vähemalt neid tüüpe . . .  Võib olla põgeneda ja teen nende baasi avalikuks.“

„On „ta“ seal ülal?“, küsis Mac Voicienne´lt.

„Jah. Meie tegime lennu hävitajate eskaadri peale. Tee peal „püüdsime“ teid kinni ja nüüd koju. Homme aga sõidame varakult välja ja teeme ühe põhjaliku sarjamise prantsuse-inglise-itaalia laevastikule,“ vastas Voicienne mitte ilma uhkuseta ja pannes suhu teise tableti, peitis karbikese tasku.

Maci nägu muutus pilviseks.

Ta vaatas pilotile ja ütles varjamata erutusega :

„Nähtavasti on kerge äraanda Paneuroopa huvisid mingisugustele avantüristidele.“ 

„Palun teid end mitte unustada, milord, teie olete nüüd Maailma Valitseja territooriumil, aga mitte Paneuroopas. Siin on omad põhiseadused. Äraandmisest ei saa juttugi olla kollega. Ma astusin just ideaaliselt „16“ liigasse ja loodan teid mu eeskujule järgnevat,“ vastas Viocienne rahulikult ja kätt ülestõstes, lisas :

„See, kes on meie peakohal, on meie aastasaja suurimaid humaniste. Tuleb aeg ja teie olete tast võlutud. Ta on tuleviku maailma valitseja. See on fakt, aga mitte utoopia. Öelge mulle, kollega, kas ei näi kummalisena teile, et kuusteistkümmend - -  kuidas teie nimetate - -  „avantüristi“ võidavad maailma?“

„Ei ole midagi kummalist. Neil on saatanlikud leidused. Tehnika. Saavutused. Kuid oodake veel ja nad tabatakse, nagu tabati meid.“ Lausus Mac veendunult.

„Ha-ha-ha,“ itsitas Viocienne kõlavalt, „ aga kas teate ka teie, et nende „mõistuse ja geeniuse laboratooriumis“ on juba väljatöötatud mudelid üleilmlise Inimese assotsiatsiooni tulevikulinnad? Kas teate ka teie, kollega, et kolmekümneühe tunni pärast okupeerib Panaasia kogu maa ja mere Põhja Jäämere ja Kollase mere vahel, kui Paneuroopa ainult  „16“  nõudmistele järele ei anna? Kas teate ja teie, kollega, et Panaasia võib välja panna vajaduse korral pool miljardi ideelist võitlejat rahu eest! Ei, noh, ma loen siis teile „Panaasia föderatsiooni“ resolutsiooni, mis on eile kell üks päeval Ida-Indias vastu võetud. Kuulge, kollega : 

   „Panaasia föderatsiooni sõprade nõukogu“ võttis vastu resolutsiooni mobiliseerida vastukaaluks Paneuroopa ebaausate tegevustele kõiki „Inimese õiguse ja vabaduse assotsiatsiooni“ liikmed. Statistika tsentrumi viimaste andmete põhjal tõuseb liikmete arv üle 162.000, kes kõlblikud relva kandma. Kui Paneuroopa ei katkesta vaenulikust Panaasia rahvaste vastu, on „Panaasia sõprade nõukogu“ sunnitud kiskuda rahuliku töö juurest sadatuhandeid töötajaid ja heitma neid sõjamölllu, lõpliku rahuaate võidu nimel maapeal. „Panaasia föderatsiooni sõprade nõukogu“.     

   „Kuidas meeldib teile, ah? Minu arvamus on see arv aukartust äratav, kas pole nii?“

„Kui tõenäolik, siis jah,“ vastas Mac lenduriga pilku vahetades ja vähekese mõeldes küsis : „Öelge, kollega, millisel teel sattusite teie sellesse liigasse?“

„Mind kutsuti asja pärast Trocaderosse, mu sõbra, tuntud advokaadi, parlamendi liikme, auleegioni ordeni kavaleri jne., jne. juure. Siis tuli „ta“ kabinetti ja pani mulle ette lord Whitemani baasi avalikuks teha.  Arusaaadavalt nimetas „ta“ end väljamõeldud nimega, Indi-Hiina arheoloogilise komisjoni liikmeks. Ma olin nõus ja meie istume Pariis - - Amsterdami õhusõidu liini biplaanile ja sõitsime õnnelikult „püünisesse“.  „Torpeedo“ tabas nagu kuul meid Pas de Galais´kohal ja tassis lord Whitemani lossi. Kõik väga primitiivselt, kollega. Sealsamas tutvustati mind siis liiga liikmetega ja nende programmiga. Mul oli võimalus lordi raamatukogus lugeda käesoleva aastasaja suurimate saladuste saavutusi ja ütlen - - olen andunud neile kogu hingega.  Vaat´t, kollega, niipea kui meid vee peale lastakse ja vabastatakse sunnitud vangist, võite teie ise veenuda nende põhimõtete ja püüete suursuguses. Kui ei, hoitakse teid nii kaua külaliseks, kuni likvideeritakse verejanuline Paneuroopa,“ vastas Voicienne ja mööda taskuid kobades võttis padrunid ja neid Macile andes lisas muiates : „Need on teie padrunid. Võtke nad. Tundes teie iseloomu, hoolitsen ma intsidendi võimatuse üle.“

„Kuidas teie nad saite?“, hüüdis Mac.

„Väga lihtsalt. „Ha-ha-ha. Teie, mu sõber, külastasite eile „Hommikumaa basseini?“

„Jah, aga siis?“

„Kui teie vanni läksite, kas jäi teie revolver kabinetti?“

„Jah, jäi. Kuid kabinett oli lukustatud.“

„Lubage küsida, sõber, kas teie ei ole kunagi kasutanud prohvessor Scenes´i muukraudu?“

„Ah vaat kuidas. Nüüd saan aru . . . Kui kummaline aga siiski kõik on. Tähendab teie olite kõrvalruumis?“

„Täiesti õige.“

„See vana-vana podagrahaige. Ha-ha-ha. Teie oleks imekspanuvääriline grimeerija ja imiteerija, kolleeega,“ lausus Mac vaimustatult ja Voicienne´ile kätt ulatades lisas : „sarnasega, nagu teie, mister Voicienne, pole hirmu lord Whitemanile „külla“ minna“.

Voicienne surus ulatatud kätt ja saladuslikult naeratades ütles :

„Kallis kollega, mu käsutada on n ü ü d terve rida uudsusi.  Nende abil võin ma ümbermoonduda ja, kui vaja, olla terve tund surnukeha, ilma hingamata.  „16“ liikmeks on keegi isand. See on imetegija ja maag.  Päris kallistro. Mul on „nooruse“ eliksiir.  On purgike võidega, mis tarviduse korral katab mu näo pidalitõve märkidega või põletismärkidega.  Samuti on tilgad muiks imetegudeks. Ha-ha-ha. Ühe sõnaga - -  ma võin nüüd olla, kes tahan. Loodan, teie olete ise veendunud?“

„Oo jah. Eilne vanamees, siis joomar-madrus ja teised on, täiesti lahkuminevad tüübid, kolleega. See on kõik väga huvitav, kaasakiskuv. Ma ootan kannatamatult saabumist saladuslikku „Maailma Valitseja“ võimupiirkonda,“ hüüdis Mac tõelise vaimustusega ja Voicienne´ile vaadates küsis : „Kolleega, öelge, kas meie pea sinna saabume?“ „Viiekümnekahe minuti pärast,“  lausus Voicienne pilku jalale heites.

„Kus teie aega teate?“, küsis lendur imestusega.

„Vaat´ kus mul kell asub,“ ütles Voicienne jalga põlvele tõstes.

Ta tõstis püksisäärt vähekese ülespoole ja saapanina ovaali joonistuses läikisid violettnumbrid.

„Mis pagana lugu see on? Hiilgavad sukad!“  hüüdis lendur Voicienne´i jala juure kummardudes.

„Oo ei, noormees, kinganina all on kell, kuid ta hakkab hiilgama, kui ma vaat´ siia vajutan,“ vastas Voicienne ja kuuekaelust laiali lüües oli seal näha peenikeste juhede võrk, mis olid viinamarja kobarana kogutud.

„Mis see on?  hüüdis Mac pilguga omapärase antennile kiindudes.

„See on raadio vastvõtja, kolleega, kronomeeter ja „surmakiired“ - -  kõik ühel ajal,“ vastas Voicienne. „Ühe „16“ liikme leidus.“

„Aga kuidas?“ küsis Mac kõrvale põigates.

„Rinnal on mul antenn, detektor kaelas ja vaat´  “kiirte“ patarei,“  vastas Voicienne taskust lakiga kaetud silindrit võttes.

„Kui ma selle batarei „antenniga“ ühendan, hakkab silinder kiiri välja saatma ja häda sellele, kes nende mõju sfääri satub. Küllalt on valgustada nägu ja teie, mu sõber, olete kadunud. Kiired tungivad teie südamesse läbi tuukri soomuse ja kuulide soomuskaitse.  Nagu näete, kannan ma oma rinnas ja kaelas surma ja aega, kui ka ühendust välisilmaga,“  lausus Voicienne ja ta sügavais silmis läikisid mingi iseäralikud uhkuse kiired.

„Kas see on ka sealt?“ küsis pilot väriseval häälel.

„Jah. „Elu ja surma saladuste lossist“, mu noormees,“  lausus Voicienne ja tõusis.

Läks ühe illuminaatori juure ja keeras ta lahti.

„Ma annan tervituse „Maalima Valitsejale“, teie nimel, härrad,“ ütles ta kätt silindriga illuminaatorisse pannes, „lugege ta vastust.“

Lendur, Mac ja mehaanik ruttasid akende juure.

Taevafoonil helkis heleviolett valgusvöö - - võttis ellipsi kuju ja kustus.

Biplaani kabiinis kuuldus selge hääl :

    „Võtke vastu maie tervitus, härra Konrady, Voicienne ja lendur. Tervitus mehaanikuile. Olge kannatlikud. Peagi vahetub teie vangipõli meeldiva ajamöödasaatmise võimalusega ja puhkusega. Maailma Valitseja ja teie sõbrad.“

Otsekui välgust rabatud tardusid kohale Mac, lendur ja mehaanikud.

Ainult Voicienne naeratas rahuloldavalt.

„Kus on teil siis kõvendaja?“ küsis Mac peale lühikest pausi.

„Milleks? Mu aparaat annab edasi ja võtab vastu ilma igasuguste kõvendajaita . . .  Vaat´, näete, „Maailma Valitseja“ andis teile juba oma tervituse. Teie saate muidugi suure üllatuse, tutvunedes selle vaimu aristokraadiga,“  vastas Voicienne ja otsekui soovides oma patrooni suurust kõvendada, juhtis silindri aknasse.

„Vaadake, härrased, veel üks katke,“  ütles ta,  „ma surman haikala või kascheloti 2000 meetri kõrgusest.“

Ta valgustas hiiglringiga meripinna.

Kõik kiindusid pärani avatud silmi mere violett hämarusse.

„Vaadake - - must täpp! See on hai! Tõusis veepinnale. Kiired tabasid ta merisügavuses, „ hüüdis Voicienne.

Midagi musthalli ujus all.

Maci imestusel polnud piiri.

„See on tont teab mis!“,  hüüdis ta hämmastatult ja lenduri poole pöördes ütles väriseval häälel : „Vaat´ ise sellesse ringi sattuda, ah?  Naljatada teiega on paha, kolleega.“

„Oo, ärge kartke, milord.  Liiga „16“ liikmeil on hirmsad relvad, kuid nad ei kasuta neid. Häda sellele, kes selle tarviduse välja kutsub,“ ütles Voicienne pühalikult silinder tasku pistes.

Mac naeratas kavalalt.

Sügas kätt ja lausus nagu süüdlaselt :

„Teate, kolleega, andke mulle paar teie tabletti. Ma armastan kah süüa.“

Voicenne naeris heasüdamlikult.

„Ah teie, koomik, ha-ha-ha. Tahate paar? Kas või viis, kus - - mul pole kahju.“

 Ta võttis ühe tableti ja andis Macile.

„Palun, kolleega.“

Mac võttis ühe tableti.

Pani suhu ja küsis :

„Närida?

„Pole vaja. Ta sulab nagu suhkur. Kui juua tahad, on mul kontsetreeritud jook „Aubrienne“,“  vastas Voicienne.

„Mis too siis veel on?“,  oli lendur uudishimuline.

„Palun proovida,“ lausus Voicienne vestitaskust klaasituubist hõbekarva terakestega võttes.

„Ühes terakeses on veerand liitrit vedelikku. Kas jätkub?“

„On see tee, piim või kohvi?“ küsis Mac.

„Ei.“

„Aga mis siis?“

„Ei tea isegi. Väga maitsev, aga päämine, kaotab janu,“ vastas Voicienne.

„Lubage mul proovida,“ lausus kartlikult mehaanik-kuulipildur, „ma tahan süüa ja juua.“

„Palun teie kasutada on nii üks kui teine,“  vastas Voicienne heasüdamlikult tuubikut mehaanikule andes.

Mac istus tugitooli.

Sirutas jalad välja ja laskus muretumal ilmel tugitooli seljale.

„Kurat teab. Maitse on väga hea,“ ütles ta mõne aja pärast,  „päris tore. Ei, näen, et nendega on võimatu võidelda. Kõik on neil nii osavalt ja kavalalt väljamõeldud. Päris „asiaadid“.“ 

„Ahaa, juba annate positsiooni käest?“,  küsis silmi pilgutades Voicienne.

„Aga mida siis teha. Püüdsid otsekui varblase kinni ja veavad taevas teab kuhu.“

„Päris residentsi, mu isand, lord Whitemani juure külla,“ lausus Viocienne salapolitseiniku juure minnes.  „Peagi lastakse meid välja. Ma elan juba teine korda sarnast reisu üle. Ha-ha-ha. Olen harjunud. Pole midagi. Tean, et trossid kannatavad välja - - las´ “veavad“ kuhu tahavad. Aga vaat´ teie aparaadi rikkusid ära, see on tõsi, kuid ärge kurvastage, härra leitnant.  Meie hävitajate reidilt lendab homme välja uus hiiglane - - vaat toda saategi juhtima. Ma püüan teid „sokutada“.“

„Ei tea, kas võin ma ohvitseri vandele truudust murda?“,  tähendas pilot.

„Kellele teie vandusite? Paneuroopale, kas pole nõnda? Aga kui teie vannute Inimkonnale?  Mis on teie arvates kõrgem? Kas kõigi elavate huvid, või ainult üksikute üksustesse? Ei, härra leitnant, meie ridades on senini juba, tõsi - - kaastundjaina - - üle viie miljoni sõjaväe eriteadlase. Ja uskuge mind, pole kaugel tund, kui meie lipp tõusva päikese embleemiga, lehvib kõigil maailma hooneil. Meie toome inimkonnale rahu. Ei mingisugust vägivalda pea olema maa peal. Meie pole kommunistid. Oo ei. Meie vendlus ja ühetaolsus on pühendatud vaimlise leppimuse ja armastuse ideele ligimese vastu. Meie ei tunnusta rikka ja vaese vahel vahet, targa ja edasijõudmatu, tugeva ja nõrga vahel - - meile on inimesed vennad - -  ja valitsevate klasside uhkuse viime meie inimese sallivuseni oma ligimese suhtes. Meie ei luba toore jõu ülevõimu, meie ei luba parteidel mängida rahvaste saatusega või tribuunidel kõnelda sõjast nagu kultuurivõidust. Ei, ei, ja ei. Maa on suur . . . Temal jätkub kõigile ruumi. Ei mingisuguseid piire inimvabadusele! Meie oleme uue elu ajajärgu pioneerid, rahu ja tulutoova töö tahvetid vabastatud Maailma põldudel - - Kosmoses,“ lausus Voicienne juures vaimlises tõusangus ja ta silmis läikis sügav usk oma sõnusse.

„Aga teie olete entusiast, kolleega. Teie olete neist „milordeist maskides“ nõnda kaasakistud, et kole,“  ütles Mac Voicienne´ile vaadates.

„Jah! Ma leidsin neis ideede eest võitlejad. Neis on istutatud tulised soovid vabastada Mooloki poolt näljast, vägivallast ja õigusetusest lämmastatud inimkonda. Vaadake, kolleega, mis oli sajanded aastad tagasi ja nüüd?  Kõik on endiselt.  Vaene kannatab rikka teotust, tööline ööbub õõsides nagu rott, aga see, kellele ta annab oma vere ja higi?  Kelle on loodud need XXVI avenüüd New-Yorgis, või kuulus miljardäride „linn“ „Paradios“ Floridas. Kui palju ohvreid viis Jaapani-Ameerika sõda? Mille ja kelle pärast? He-he-he. Ameerika kontsessioonid. Ei, seda ei pea olema. Ei pea olema!“, lausus Voicienne tõelise põlastusega ja vaatas kellale.

„Nüüd on pea maabumine!“, hüüdis ta rõõmsalt ja tõusis.

„Valmistuge, härrad,“ sõnas ta ülema toonil ja saades mehaanikult oma mütsi, tõmbas ta pähe.

„Kus me siis maandume? Hollandis?“, küsis Mac kavalalt.

„Ei tea veel . . . ma ei ole kunagi selle üle pärinud,“ vastas Voicienne naeratades.

„Kummmaline,“ pomises Mac, pilku „kaeluse“ lahtipäästmisega ametis olevale Voivienne´ile heites, „teie olete, nähtavasti, väga ükskõikne, armas kolleega.“

„Oo ja! Ma ei ole ainult ükskõikne, vaid koguni rahul selle teadmatusega.“

„Miks siis nõnda on?“

„Aga sellepärast, mister Konrady, et ma viibin Headuse kaitse all,“ vastas Voicienne ja illuminaatorite poole peaga kummardades lisas : „meie maabume juba.“

Lendur ja mehaanikud ruttasid akende juure.

Kuulus juba all laskuvate lainete müha. Hirmsa jõuga lõikasid läbi õhu „Torpeedo“ tiivad, nende peakohal ja aeroplaan hakkas kõikuma.

„Mis see on?“, küsis lendur, ukse käepidemest kinni hoides.

„Meid vabastatakse,“ vastas Voicienne rahulikult,  „kuulete, kuis helisevad peakohal ahelad?“

Valjakashallikast udust ilmusid nähtavale kõrge kaljurahnu kontuurid.

Mac avas illuminaatori ja vaatas ülespoole.

„Torpeedo“ planeeris, vaevalt vaevalt liigutades hiiglatiibu.

„Torpeedo“ ja aeroplaani vahel oli meetrit kolmkümmend.

Ülal lõid põlema otsekui paljusilmalise hiiglase silmatulukesed . . . 

Ikka allapoole ja allapoole laskus võrgust võidetud „Ivonne“.

Ja lõpuks prantsatas vette otse kalju rahnu ees.

„Saabusime kohale!“, hüüdis Voicienne, „ nüüd lastakse meid vabadusse. Palun teid, gentlemanid, olla veendunud „Maailma Valitseja“ armulikust vastuvõtust.“

Mehaanikud ruttasid aeroplaani soomustatud ukse poole.

Avasid selle ja nende ette ilmus järsk rahn, mis oli valgustatud mingisugusest müstilisest sinkjast tulest.

„Väljuge, härrad,“ ütles Voisienne, „meie oleme sihil . . . Nüüdsama antakse meile paat ja me sõidame „Torpeedole“.

„Kuidas „Torpeedole“?,  hüüdis  lendur.

„Nõnda peab olema, mu noormees. Teie „Ivonne“ maetakse pidulikult. Siin meripõhjas on ta haud . . .“

„Mis te kõnelete?“, värises leitnandi hääl ja ta vaatas hämmastunult Voicienne´ile.

„Jah, ta on reast välja löödud, nagu invaliid. Kuid teie ärge kurvastage, milord, see on peremusele,“ lohutas teda salapolitseinik ja Maci poole pöördes ütles : „Kolleega, palun teid väljuda.“

Laksatas meri „Torpeedo“ langusest.

Hiiglane laskus merele, kokkupandud tiibadega, mõnikümmend meetrit lainetel  kõikuvast aeroplaanist eemal.

„Torpeedo“ ninas plahvatas violett-tuli. Käratult avanesid pneumaatilised uksed veepealses osas ja tumedad kogud väljusid korpusest.

„Mister Barleine!“ hüüdis keegi „Torpeedolt“.

„Kuulen, sir,“ vastas hüüde peale Voicienne.

„Teie - - Barlaine? Sosistas Voicienne juures seisev Mac imestunult.

„Jah, see on mu varjunimi,“ vastas Voicienne ja nägu „Torpeedo“ poole pöörates, hüüdis kõlavalt : „Mida käsete?“

„Kui lennumasinalt lahkute, ärge unustage avatuks jätmast kõiki illuminaatoreid ja uksi. Meil on vähe aega.  Astuge paati,“  kuuldus „Torpeedolt“ ja imestanud lenduri ning mehaanikute pilgu ees ilmus veest nähtavale miniatuurne „allveelaev“ täiesti sileda pinnaga.

Üks teise järele astusid sellele Viocienne, Mac, lendur ja mehaanikud.

Veealust venet juhiti kiirtega „Torpeedo“ juure ja niipea kui hiiglase pinnale astusid ta reisijad, kadus ta vee alla.

„Palun teid kabiini,“  pani ette „Torpeedol“ seisev kõrge tundmatu.

„Milleks seda vaja?“  pääsis Maci huulislt, „kas me veel kaugemale sõidame?“

„Jah. Tuhatükssadaüheksa meetrit, siis oleme kohal.“

Mõistatuse ees seisvate „külaliste“ seljataga kuuldus kummaline hääl.

Lendur ja Mac pöörasid ümber.

Nende silmi ees avanes pilt :  

„Ivonne“ uppus aeglaselt, kaldunult paremale küljele, mööda külgi libised violett-tuli, puuris soomusesse auke.

„Torpeedo“ pinnal, periskoobi ees, seisev üks „16“  liikmeid juhtis läikivat, kiirgavat silindrit hukkuva aeroplaani külgi mööda.

„Vaat, deemonid,“ mõtles Mac, „millised abinõudsid neil iganes pole.“

Pilot paljastas pea.

„Jää jumalaga „Ivonne“,“  õhkas ta kurvalt, pilguga vettekalduvat aeroplaani saates.

Kui täpikeseks muutunud aeroplaani tiivanurk kadus vee alla, ütles ta Macile :

„Teie olete tarbekorral tunnistajaks, et ma pole süüdi Pan-Euroopa väeüksuse hukkumises.“

„Oo, ärge kartke, härra lendur, raadiotelegramm „Ivonne“ põhjalaskmisest on poole tunni pärast admiral Bitty käes. Teie õlult võetakse igasugune vastutus,“ b lausus Voicienne ja pööras ühe „16“ liikme poole, lisas : „Kas pole nõnda, sõber?“

„Oo jah! Tunni aja pärast teab terve maailm, et parim Pan-Euroopa detektiiv on  „16“  liige . . . Kujutan diplomaatide ja nende viha, kellel veel võimu on,“  vastas see meeldival baritonil, „palun, härrad, astuge salongi,“

Ta lükkas portjeerid kõrvale ja heledavalgustatud saal, ilmus „külaliste“ silmi ette.

Mac pigistas silmad valguse üliküllusest kokku ja hüüdis.

„Oh sa pagan, kui mugav on siin!“

Ta heitis pilgu üle avara, nahkmööbliga täidetud toa ja ta imestusel polnud piire.

Salongi nurgas - - laua taga istus pikk härra nahkuues ja suitsetas sigarit.

Kui Maci pilk ta omaga vastastikku sattus, tõusis ta ja läks salapolitseiniku juure.

„Olge tere tulemast, mister Konrady,“ lausus ta, Macile aristokraadi kätt ulatades, „mu nimi on lord Roster.“

„Teie olete ka lord Whiteman?“  küsis Mac otsustamatuses väljasirutatud kätt vastuvõtmata.

„Jah.“

Mac vaatas tungivalt suursuguse, energiat ja mõistust väljendavale näole.

„Tõesti huvitav tüüp,“ mõtles ta ja naeratas.

„Vaat´, ei oodanud teiega kohata, sir,“ lausus ta heatahtlikult, „ma ju mõtlesin, et teie olete _ _ _“

„_ _ bandiit. Kas pole nõnda?“ rääkis lord vahele, „sellepärast ei anna kättki.“

„Oo, ei sugugi, sir! Lihtsalt . . . ametikohustuste nimel . . .  „ sattus salapolitseinik segadusse ja langetas pilgu.

„On kõrgemaid kohustusi, kui ametikohustused, mister Konrady. Kohustus inimkonna ees.“

 Ütles lord Roster ja pöörates tõmmu, tugevakehalise noormehe poole, sõnas :

„Koju.“

Voicienne ja lendur seisis ukse juures.

Lord Roster astus nende juure.

„Leitnant, ma nimetasin teid mu hävitaja komandöriks. Tänasest  päevast on teie nimi „Ikaros“, ütles ta naeratelles, vaadates lendurile.

Milline kummaline võlu puhus vastu lordi sõnust ja leitnant vastas mõtlematult :

„Kuulen . . . Aga mu mehaanikud?“

 „Nad leiavad võimaluse kasutada omi võimeid ja jõudu seltsis teiega,“ vastas lord, „meile on vaja miljoneid inimesi. Meie idee nõuab ohvreid - -  kuid tulevik hindab selle vilja.“

Sel ajal, kui salongis kestis see vestlus, sukeldus „Torpeedo“ merre.

Purskasid proshektori kiired, otsides veealuseid  boisid  ja laveerides kesk karisid, lendas „Torpeedo“ edasi.

„Kas tahate näha merielu?“ küsis lord Roster.

Voicienne, lendur ja Mac astusid niishes oleva akna juure, millele näitas käega lord.

Paksust aknast paistis valgustatud imepärane pilt merisügavuse elust.

Pilkude eest möödusid veealused korallide metsad, pikad katsesarviga kinnikleepunud kaheksajalad valendasid hallilt roosakail ladvul otsekui hiiglaämblikud, läikledes tõmmuka soomusega liikusid haid ja määratusuured „merikuradid“, rohelisel silmil ootasid saaki imepäraste vesikasvude võrgustikus.

„Millises sügavuses meie ujume?“ küsis lendur, lordi poole pöördudes.

„Tuhatviissada jalga,“ vastas lord, „meie ujume baasi juure. Näete, paremal pool vilgub tuluke - - see on meie majak.“

„Tõestigi vilkus seal helepunane tuluke, pea kadudes, pea leegitses tähetaolise valgusega.“

„Nüüd ujume meie bassini,“  jätkas lord Roster, „näete, seal eelajaloolise eepogi jäänuse - - kalju külge on püstitatud „tulp“. See „tulp“ on ühendatud . . . surmaga.“

„Kuidas?“ küsis Mac.

„Kui ma tahan, on mere pindala kahekümne merimiili kaugusel „surmakiirte“ piirkonnas. Selles metallsilindris peitub sajandi saladus. Üks ainus vajutus nupule mu kajutis - -  ja ma külvam surma ja muudan sulavaks massiks Pan-Euroopa terasest imeelukad. Kuid ma usun, et see nupp ei tunne kunagi mu sõrme vajutust.“

„Kui hirmus!“ hüüdis lendur, tundes südant kokkutõmbuvat hirmust.

„See on barbaarne leidus,“  ei suutnud Mac hoiduda põlgushüüdest.

„Lubage, härrad. Ma ei näe selles mingit „barbaarsust“, kuni kultuurne Pan-Euroopa tapab klooriga ja tuhandekuulise kuulipildujaga Pan-Aasia kodanikke sõjas - - pole talle halastust, sellele kultuuri „metselajale“. Meie sunnime tunnustama kultuuriks - - rahu ja töö, armastuse ligimese vastu ja headuse!  Ja kui neid ei hirmuta meie leidused - - meie hävitame need, kes süüdi kuritegevuses inimkonna vastu,“ lausus lord Roster ja ta hääles helises käskija ümberlükkamatu tahe.

„Torpeedo“ vähendas kiirust.

„Nüüd saabusime kohale,“ ütles lord Roster, suitsema pannes kustunud sigarit.

Mac vaatas Voiciennele ja ütles just mitte ilma irooniata :

„Saabusime külla . . . „heal“ tahtel.“

„Ei meeldi - - sama teed tagasi,“ poetas Voicienne, heatahtlikult naeratades.

„Oo, ei, kui teisel teel võimalik ei ole, siis on juba parem vangi jääda,“ lausus lendur, „mulle saab osaks „sõbralik“ vastuvõtt“.

Salongi astus Ramses.

„Maailma valitseja!“ hüüdis ta - -  „teie käsk?“

„Kell kümme hommikul ühendatud riikide admirali eskadrillile vastu,“ vastas lord Roster, ja Maci  ning lenduri poole pöördes, lisas :

„Lubage tutvustada - - insener Ramses, mu „lindude“ ja „kalade“ komandör.“

Ramses läks Maci ja lenduri juure ja tugevasti nende kätt surudes, lausus :

„Väga rõõmustav, sõbrad, meie ootasime teid ammu. Meile on vaja inimesi . . .  Nüüd on kriitiliseim moment . . . Sõda algas. Kuid meie võidame ta.“

„Niisuguste „linudega“ ja „kaladega“, nagu see mängukann - -  pole ime võita,“  lausus Mac, üle salongi pilku heites.

„Mõistuse jõud määrab ja müürab vägivalla jõu, milordid,“ lausus lord Roster lendurile vaadates, „vaadake näiteke teie lend. Teie ju lendasite kurja jõu käsul välja : mind kinni püüdma? Kas pole nõnda? Kuid kukkus teisit välja . . . Teie „Ivonne“ puhkab meripõhjas kui meie kurjast juhitud sihtide märgi ebakindlus.“

„Ma olen ohvitser, lord Roster,“ vastas lendur uhkelt ja ta silmis lõi välkuma haavatusse tunne, „kuhu kästakse, seal on mu koht!“

„Teie olete entusiast, noormees, nagu meiegi! Seal, kus valitseb kurjus - - meie koht! Meie oleme vaimlise armee alamväelased ja ohvitserid! Meie vaenlased - - kõik, kes siirdub võõra elu õigusele. Meie vaenlased, need kes isiklikkudes huvides viskasid nüüdki sõjakõrri miljonid elud,“ vaidles talle vastu lord Roster.

„Ja meie peame omiks vaenlaseks, antud tunni, Pan-Euroopa juhte, keda toob võrgus ühel ilusal päeval siia meie lugupeetud lendur. Kas pole nõnda, „Maailma valitseja“?“ lausus Voicienne iseteadvalt vahele.

„Oo, ja“ ma ei kahtle,“ hüüdis Ramses, „lendur „Ikaros“ kirjutab oma nime Õigluse võidupidutsemise kuldsesse raamatusse!“.  

 

4.

 

    „Ikaros“ valmistub põgenema.

 

Täpselt kell üheksa hommikul kogusid kõik liikmed lossi saali.

Haudvaikuses astus sisse lord Roster ja poodiumil istet võttes lausus, järgmiste sõnadega koosolijate poole pöördudes :

„Gentlemanid! Meie organisatsiooni on astunud uued liikmed, lendur „Ikaros“, kuulus detektiiv „Gibs“ ja ametivend „Brade“. Kaks mehaanikut astuvad vabal kokkuleppel „XXXV“ ja „XXXVI“ peale. Ma panen teile ette, sõbrad, tervitada meie uusi ideelisi kaasseltsilisi meie liiga statueti põhjal.“

Lord Roster helistas hõbekellukest.

Astus sisse neeger.

„Kutsuge gentlemanid saali,“ ütles talle lord.

Ta tõusis ja eeskujule järgnesid viisteistkümmend liiga liiget.

Avatud uksest astusid sisse lendur, Mac ja Voicienne.

Liiga liikmed tõstsid fascislikult üles tervitusmärgiks pahema käe ja sõbralik hüüe kõlas saalis :

„Inimese õiguste nimel.“

„Palun, gentlemanid, laua juure,“ ütles lord Roster sissetulnute poole pöördes.

„Külalised“ astusid pika laua juure, mille taga oli kolm vaba tugitooli.

„Istuge. Teie olete kohustatud kirjutama nimed meie seltsi päevaraamatusse,“ lausus lord Roster lahkelt.

Mac istus esimesena ja heitis üle kõigi koosolijate ülirahuliku pilgu.

Lendur, nüüd „Ikaroseks“ nimetatud ja „Gibs“, kes oli juba oma nime kaotanud Voicienne, järgnesid ta eeskujule.

Floridan lõi lahti paksu nahkköites raamatu ja pani ta Maci ette.

„Kirjutage teksti alla teie nimi, mu sõber,“ ütles talle Floridan sule ulatades.

Mac vaatas avatud lehekülge ja luges :

   „Ma, allakirjutaja, „Üleilmse Inimese Õiguse assotsiatsiooni“ liige annan pühaliku vande ideeliselt kõigi jõududega ja teadmistega kindlustada maa peale tõe, õigluse ja armastuse võitu. Astudes sellesse assotsiatsiooni, allun ma vastutõrkumata kõigile nõudeile ja annan tõotuse hoida saladuseks „Suure Looshi“ asukoht.     Vande murdmist karistatakse surmaga.“

„Siiski,“ mõtles Mac, „nagu „Maffiuse“ bandes.“

„Kas teie olete juba tutvunenud?“ küsis Floridan lahkelt.

„Oo, jah. Kuid mind vihastab üks asjaolu,“ sõnas Mac lordile vaadates.

„Nimelt mis?“ küsis lord Roster.

„Ma ei ole ju veel oma printsipiaalset nõusolekut annud . . . ja juba allkirjastama,“ vastas Mac otsustamatuses aralt.

„Teid ei sunni ju keegi . . . Ei taha, pole vaja. Kuid ühte asjaolu ei pea teie unustama - - sellest lossist pole teil väljapääsu,“  lausus sellepeale lord Roster.

„See on ju vägivald!“ hüüdis sellele ägedaloomuline „Ikarose“ lendur.

 „Ei, ettevaatusabinõu!“ lausus lord Roster.

Mac vaatas Voicienne´ile, siis lendurile ja naeratas kurvalise naeratusega.

„Nähtavasti tuleb alla kirjutada,“ ütles ta, „parem juba liiga liige olla, kui istuda teie lossis luku taga.“

„Seda pole sugugi vaja, milord,“ sõnas lord Roster, „teie olete siin vabad, kuid vaadake.“

Lord Roster läks akna juure ja näitas käega avatud mosaiikraamile.

Mac tõusis ja akna juure minnes vaatas alla.

All, lossi ümber, tõusis ülespoole kirju troopikataimestiku ja kaktuste soon.

Kõrged palmid, imekaunid masaniljad, aroakarud ja liaanide põõsad.

„Mister Voicionne!“ hüüdis imestav Mac, „meie oleme ju ekvaatori all, või mis?“

Lendur tõusis rutuga ja tormas akna juure.

„Saarel?“ pääsis ta kahvatavailt huulilt.

„Jah, milord, „Saladuste“ saarel,“ lausus eksitamatult lord Roster, „loodus on imeilus, kas pole tõsi?“

„Härra, see on vägivald meie üle,“ sai lendur ägedaks ja ta silmad läikisid, „ma protesteerin kõigi oma „Mina“ jõududega sarnase jultunud akti vastu.“

„Noormees, ärge ärrituge,“  lausus lord Roster kätt leitnandi õlale pannes, „vägivald on mõnikord vajalik. Teie olete sõjariist vägivalla käes, härra leitnant. Aga nüüd, soovikorral, võite teie saada Inimeseks väljaspool sõjalise „eetika“ vägivalda. Ma vabastan teid, niipea kui meie ettevõte on lõpetatud, aga seniks palun teid nagu kodus olla. Teie teenistuses on kõik, mida soovite, peale . . . tagasipöördumise Pan-Euroopasse.“

„Ja lubage küsida, kui kaua see teie ettevõte võiks hoida meid sõjavangidena?  Küsis Mac ärritatult.

„Kõik oleneb Pan-Euroopa mõistlikust poliitikast. Paneb ta relvad käest  - - Pan-Aasia on valmis vastu võtma parlamentööre „Saladuste looshis,“  vastas lord ja akna juurest laua manu minnes pööris Egmonti poole :

„Mis on uudist?“

„Neli raadiotelegrammi.“

„Lugege.“

Egmont luges kõvasti :

   „Ühendatud Pan-Euroopa ja Ameerika eskaadrid admiral OŃeill´i ühise juhatuse all ilmusid Antillide saarestiku juures nähtavale. Pan-Aasia veealuste ristlejate laevastik läks neile vastu. „Fudshi“ hävitajate eskadrill jättis kell 8  12 minutit Nagasaki angaarid. Katse Tsing-Tao juures dessanti maale saata ei õnnestunud tänu fort „Togo“ tõkketulele. Neli transporti on hävitatud.   Irwing.“

Nüüd teine :

    „London. Paanika börsil. Lord Birmingham astus tagasi. Jäljetult kadus kuulus detektiiv Mac Konrady, kes hommikul aerodroomilt teadmatus suunas välja sõitis.   Miclene.

Kolmas :

     „Ma saabun kell üheksa õhtul.   Diana.“

„Diana!“ hüüdis lord Roster rõõmsalt ja ta nägu punas erutavas õnnes. „Edasi!“

„Neljas,“ jätkas Egmont.

      „Kuuskümmend kaheksa „2000“ tüüpi hävitajat peavad valveteenistust Pas de Palais sektoril. Ülidreadnought „Pan-Euroopa“ sõitis kell 6  19 minutit Kiilist välja. Temal asus marshal Bundermann ja päästeabi ülem kindral Faks. Port-Arturis on ameerika lenduri poolt õhku lastud keemiapommide ladu.  Vastugaasid hoidsid hädaohu ära.  Kindral Kac-Tschingi väed hävitasid Schanhai rajoonis ameerika volontööride korpuse.     Feldon.“

„Vaat´ vägivald!“ hüüdis lord Roster suures erutuse, näete, mis tegi Pan-Euroopa mingisuguste kontsessioonide pärast.“

 Ta läks akna juure.

„Ramses“ ja „Gaston“! Seadke „Torpeedo“ valmis! Ma hävitan ülidreadnought „Pan-Europa“.  Nähtavasti ei saa need eeslid aru, et puhuvad ilmatulikahju ja hukkuvad ise,“  sõnas ta laua poole pöördes ja krudistas närviliselt sõrmi.

„Silmapidades, et need härrad keelduvad meie Liigasse astumast, panen ette teile, „Kreol“, nende eest hoolitsemine mu tagasitulekuni enda peale võtta,“  ütles lord Roster kannatamatult ja mõistatusse sattunud Macile ja lendurile kummardades väljus saalist.

Voicieene astus Maci juure.

„Teie jätsite asjatult „Maailma Valitseja“ ettepaneku vastu võtmata,“ ütles ta sõbralikult Macile, „nüüd oleksite meiega seltsis ekskursioonile sõitnud.“

„Vaikige!  Ilus ekskursioon : hävitada Pan-Euroopa uhkus, ta parim ülidreadnought,“  sõnas lendur läikival silmil Voicienne´ile vaadates.

„Oo, aeg kannatab, leitnant, ja teie veendute, et parem on üks sarnane „uhkus“ meripõhja lasta, kui hävitada sajadtuhanded rahulikke elanikke. Teie „uhkus“ hävitas eile Pan-Aasia transpordi ja tuhat ükssada üksteistkümmend jaapani noormeest leidsid surma,“  vastas leitnandi juure astudes „Kreol“.

„Sõda on sõna!“ vaidles talle omakorda vastu Mac, „teie „Torpeedo“ pole kaugeltki nii rahumeelne, milord.“

„Nõnda peab olema,“  muigas „Kreol“ ja viisaka kummardusega lisas :

„Palun teid, milordid, järgida mulle hommikusöögile. Nüüd on meil palju aega filosoofoliseks vestluseks.  Sest meie omad ei pöördu enne õhtut tagasi.“

Saalist väljusid juba kõik liiga liikmed ja neile järgis ka Voicienne.

„Teha pole midagi, leitnant, lähme,“  pani Mac tusasele leitnandile ette.

„Nähtavasti ja. Pärast neid idiootlikke tablette ei oleks paha süüa,“ vastas leitnant kibedasti naeratades.

„Ah, ka teie olete neid juba proovinud?“  küsis „Kreol“, ilusal näol naeratus.

„Oo jah, „Torpeedol“, vastas Mac.

Ja nad järgisid „Kreolile“.

Toredas toas, mis kandis troopikaaia taolist ilmet, ootas neid serveeritud laud.

Mac ja lendur istusid vis-a-vis.

Laua otsas „Kreol“ ja sisse astus väike pigmeitaoline vanamehike mustis prilles.

„Professor Starli,“ lausus „Kreol“, vanamehe aadressil ja sõrme otsaette tõstes lisas tasa : „vähekese“.

Teenija tõi küpsetatud mune ja aiavilja.

„Viina meil ei anta, meie oleme taimetoitlased ja täiskarsklased,“  ütles „Kreol“, kes täitis peremehe osa, otsekui vabanduseks.

„See pole sugugi mu kohane,“ naljatas Mac, „ma ei või ilma whiskyta elada.“

„Kui teie just ei või, siis ma käsen teenijal anda,“  lausus „Kreol“, heites pilgu Macile. „Oo, ei, ma naljatasin. Öelge mulle mister . . . Kreol, kus meie asume?“  küsis Mac peale lühikest pausi.

„Saladuste saarel“.

„See kõneleb vähe. Ja ei tunnegi geograafia niisukest kaarti,“ vaidles Mac vastu.

„Kahtlemata ei tunne, kuid meie kaardil on ta märgitud. See saar kuulub meile, või õigemini assotsiatsioonile.  Loss „L´hirandelus“ on lord Rosteri omandus, kes on ka Whiteman. Ma tutvustan teid peale hommikusööki kõigi selle ennenägematu, kesk ookeani oleva, maja tubadega. Kuid ühte palun - -  ilma mu loata ärge minge tubadesse, mille ustel on märk „15“, selgitas „Kreol“, taldrekule langosti fileed pannes.

„Mis toad siis need on?“ küsis leitnant, kahvlit taldreku kohal hoides.

„Saladused.  Nad kõik kõrgepinge vooluga kaitstud. Üks puudutus vastu käepidet ja sünnib õnnetus. Meie - - liiga liikmed - - ei tea, mis on neis juhedes ja ei soovigi teada, kui see juba kord keeldud on, siis palun teid, milordid, tähelepanu, selle härra taolistele majaelanikele mitte pöörda. Neid on siin mitu sarnast vanameest. Need on kõik meie ideede ohvrid. Nad töötasid väsimatult mõtte kallal ühendada inimkond ja nende heledad mõistused kustusid.  Saatuse iroonia.  Nüüd aga võidu saavutamise piiril ei tea nad, et nende mõtted maanduvad Uueks Maailmaks . . . Teile korraldatakse teisel korral toad. Teie jaoks on kõik mõnusused ja täielik vabadus. Põgenemine siit on mõttetu. Kui teie veedate meie juures mõne päeva, olen kindel, et kirjutate alla lepingule meie assotsiatsiooni raamatus.“

„Kahtlen väga,“  vastas huulenurgast karedalt leitnant, „ma isiklikult ei soovi osavõtta mingisugusest riigivastasest liigast, pealegi asiaatidega.“

„Aeg on parim näitaja,“ muigas „Kreol“ teenijale helistades.

„Valmistage härradele toad 29 ja 30.“

„Kuulen, milord,“ kumardas teenija ja väljus sealt, möödaminevalt Macile ja lendurile vaadates.

Pärast hommikusööki ja tassi kohvi, viis“Kreol“ Maci ja leitnandi lossiga tutvunema.

Allkorral olid tubade amsilaadid, koridori mõlemil pool kõrged massiivsed uksed kollasekstõmbunud tammest.

„Vaat´ raamatukogu,“ ütles „Kreol“ ühe ukse ees seisma jäädes, „sinna on kogutud inimmõistuse parimad pärlid.“

Ust avades laskis ta Maci ja leitnandi ees määratumasse saali, mis üleni täidetud raamatukappidega ja riiulitega.

„Londoni avalik rahvaraamatukogu ja Garnegie´i instituut võivad kadestada seda kirjanduse hoiukohta,“  lausus „Kreol“ uhkelt, otsekui oleks ta lõpmata hulga raamatute omanik olnud.

„Ja, see on õigus!“  hüüdis Mac hämmastuses, pilku üle raamatukogu saali heites.

„See kõik on teie kasutada, milordid,“  lausus „Kreol“ austavalt, „aga nüüd lubage ma näitan teile kunstigaleriid.“

Ta läks purpurriidega drapeeritud ukse juurde ja tõukas selle pärani.

Mac ja leitnant pidid, stiilsesse saali astudes, imestusest peaaegu karjuma.

Nende pilkude ees avanesid uunikumid vana Kreeka kunstist, Itaalia Renaissance aegased kujud, vanaaegsed hollandi, prantsuse, itaalia, saksa maalid kõrvuti uusimate modernistide loominguga.

Tervete sajandite kunstivoolud peegeldusid selles saali kogus.

Kesk saali poodiumil tõusis üles Michel Angelo Carrara marmorist raidkuju „Madonnad“.

Nurkades, pronkshoidjate otsas rippusid ärapleekinud „Suure Impeeriumi“ aegsed lipud ja mustunud puuvarte otsas ristisõdijate märgid.

„Kellele kuulub see äraarvamata varandus ja rikkus?“ küsis Mac.

„Lord Rosterile, milord.“

„See on ju täielik „Louvre“ või „Ermitaash“ kuni enamlaste riisumiseni,“  hüüdis leitnant pilku ühelt asjalt teisele heites.

„Teil on täielik õigus! Siin on palju väärtust „Ermitaashist“!  Lord Rosterile pärandati osa neist vanaisa poolt,“   vastas „Kreol“ ja kuldsarkofaagi juure minnes, lisas, „siin on peidetud meie pilkude eest suurim geenius ja türann - -  Vaarao Athak-Am-Saunor.  Pärgamendid ja kivilauakesed kirjadega kõnelevad teile palju uudist saladuslikust Egiptuse valitseja surmast.  Kapp - -  AF, väljaanne XXXVII.“

Leitnandi ja Maci sarkofaagi juure minnes kiindus nende tähelepanu kummalisele kuldnõule ta jalge ees.

„Mis nõu see nisuke on?“,  küsis Mac hieroglüüfidega täidetud urnitaolist kaussi vaadates.

„Ohverdamisnõu Aslarte-templist,“  vastas „Kreol“, „ vaadake ta sisemusse. Põhjal on ohvrite tardunud veri.“

Mac ja leitnant kumardasid kausi ääre poole.

„Lord Roster leidis ta kaevamiste Karth-Ava rajoonis. Ainus eksemplar,“ selgitas „Kreol“ ja sammudes ühe palisandripuust kapi poole, lisas, „vaat´, härrad, teie ees on kiilkiri aarialaste valitsusajajärgust. Ja vaat´  isumruudidega kaunistatud Xerxese valitsuskepp ja tiaar. Need on unikumid  ja kingitud meie muuseumile India Napiri radsha poolt. Ta on samuti liiga „16“ liige.“

Kapi juure astuvad külalised vaatasid tähelepanelikult lord Rosteri galerii väärtusi ja nad omasid segase aimduse selle saladusliku inimese äraarvamatu rikkusest, kes oli kuulutanud sõja sõjale.

„On see juba ammau siia kogutud?“  küsis Mac professionaalse uudishimuga.

„Juba kaheksa aastat, kui lord lossis elab. Ennem elas ta Los-Angelos´is“, vastas „Kreol“,  „meie liiga on asutatud kaheksa aastat tagasi.“

„Ülikena! Ma tänan teid väga, mister . . . vaat´ ei tea teie nime,“ ütles Mac „Kreoli“ targale ja meeldivale näole vaadates.

„Kreol“ ja ainult. Meil pole kombeks perekonnanime järele nimetada . . . Esialgu oleme anoniimsed. Aga kui meie lipp lehvib kõigi maailmajagude kohal, saavad meie nimed kõigile teatavaks,“  vastas „Kreol“,  „meie oleme nüüd ühise ahela lülid, millega köidame maailma kurjuse.“

„Ja teie olete veendunud võidus?“ hüüdis leitnant.

„Jah. Juba nüüd on tagajärjed näha . . . Ei lähe enam kaua ja meie olema võitjad. Meie sulgesime maailma mängupõrgud . . . Meie hävitasime suurima keemiliste pommide laboratooriumi. Meie lasksime põhja Paneuroopa hiigla dreadnoughtid ja andsime võidu Panaasiale. Meie hävitasime Wickersi ja Armstrongi tehased ja nende imeelukad - - relvad on maetud rusude alla. Ja kui Paneuroopa ei pane sõjamõõka tuppe - - vannun teile - -  meie hävitame laevastiku kuni viimseni kaaterini, tuhastame õhueskadrillid viimseni biplaanini, kuid viime asja lõpuni . . . Lähme - - näitan teile meie laboratooriumi, et teie näeksite, missuguste abinõude valdaja on meie liiga,“  vastas „Kreol“ ja ta hääl kõlas kõigutamatu usus.

Kui Mac ja leitnant ukse juure astusid, pööras „Kreol“ ümber ja näidatas käega „kunstigallerile“ lausus :

„Kõik, mis teie siin nägite, ei maksa sajandit osagi sellest, mis on varjatud maailma eest ja peitub meie laboratooriumes. Palju, palju saladusi, härrad, on teraskambreis lossi veealuses osas. Leidused ja saavutused, millest pole osanud fantaseerida Jules Werne ja Herbert Wells, rikastavad tulevast maailma . . . Nüüd pole veel aeg. Ja mis on inimkonnale kasu geniaalseist leidustest, kui ta sõdade voolus ja meeletumates revolutsioonides hävitavad mõistuse saavutused?  Ei, milordid, kui maapealt kaob sõda, aga see sünnib alles peale meie „16“ raudseaduste elluviimist, avaldame meie omad varaaidad inimsilmale. Kui teie soovite, viin teid saali, kuhu on kontsentreeritutd saavutuste mudelid inimeste rahulikuks kooseluks.

„Oleksime väga rõõmsad!“ hüüdis Mac.

„Palun teid lifti,“  vastas selle peale „Kreol“ ja seina juure astudes, mille juures seisis hiiglasuure dünasauruse seljaluu, lisas naeratusega, „nüüd, härrad, saab vähekese õudust. Ma lasen teid meie keldrisse.“

Ta läks seina juure ja XXVI. Sajandist päritud vaipa ülestõstes avas varjatud soomusukse.

Uksel paistsid sissegraveeritud vasknumbrid ja tähed :

„16. L. R. A. 2100. 95. X. O. E.“

„Kreol“ tegi numbritega mingi manipulatsiooni ja uks hakkas aeglaselt allapoole laskuma.

Vajutades avause seinas olevale kangile, lõi vastu valgus ja kuskilgi all lõi põlema valgus, liikusid mingisugused rehitsejad või rattad.

„Kreol“ astus mingisugusele platvormile ja kutsus ka Maci leitnandiga.

Nad hakkasid allalaskuma - -  valgusvöös lendas platvorm mõned minutid ja peatas siis soomustatud ukse ees.

„Kreol“ valutas peopesaga ühele kangile ja hääletult avanes uks.

Nad astusid valgustatud saali, mis oli kaetud marmoriga ja antiikelu kujutava kujutustega kaunistatud.

„See on doktor Sveni laboratooriumi,“ ütles „Kreol“, „siin töötab ta juba seitse aastat.“

Hiigla retordid, kolbed, klaasid, torukesed, leidonid ja lugemata hulk mitmesuguseid nõusid katsid laudu, aga etikettidega kaetud kapid varjasid teadmatuid instrumente, abinõusid ja aparaate.

„Selles saalis on ülesleitud meie „tritroliit“ ja „sengaal“. Toitumise produktid ja kunstlik veri. Vaat´ selles kolbes, näete, hermeetilise lakk-korgi all - - on surmatoova „violettkatku“ buljong,“  lausus „Kreol“ käega määratusuurele kolbele roheka vedelikuga näidates.

Mac võpatas, külm higi tekkis ta otsaesisele sellest mõttest, missuguseid hirmsaid „abinõusid“ valdasid need  „16“.

„Öelge, mister „Kreol“, milleks teile nisuke „buljong“, kui teie tapmise vastased olete?“  küsis leitnant teravalt, pilguga „Kreoli“ näkku kiindudes.

„Kui meie vaenlased järele ei anna, oleme meie sunnitud „Violett-katku“ tegevusse laskma,“  vastas „Kreol“ segamatult ja lisas naeratades, käega pruunika vedelikuga silindrile näidates, mis asus metallpostamendil,  „siin on veel koledam, milordid.“

„Mis see siis on?“  küsis Mac väriseval häälel.

„Nadriit“.  Pomm, mis sellega idanema pandud, kaalub viissada kilogrammi ja aeroplaanilt mahavisatuna, ütleme näiteks Londoni peale, surmab kahekümne minuti pärast kõik elanikud.“

„See on ju Saatana laboratoorium“, ei suutnud leitnant tagasi hoiduda, et avaldada oma põlgust.

„Jah, noormees, ei ole veel rahu maa peal ja sarnased laboratooriumid on vajalikud. Häda Pan-Europale, kui me oleme sunnitud neid abinõusid tarvitusele võtma,“  lausus „Kreol“ ja ohkas raskesti, „oo, inimesed, inimesed.“

„Viige meid siit ära,“ ütles leitnant kannatamatult, „ mul on vastik ja õudne kõike seda näha.“

„Kreol“ nikutas pead :

„Lähme.“

Mac heitis pilgu silindrile ja mõtles :

„Pan-euroopa kaotab sõja nendega.“

Kui nad laboratooriumist väljusid ja teise, selle uksele sarnaneva ukse juure astusid, ütles „Kreol“ :   

„Tehnika kuningriik - - Ramsese ja Gastoni kabinetid. Siin on „laboratoorium“, kus on ülesleitud imeelukas „Torpeedo“.

Teine saal kujutas endast mitmesuguste õhuhaamrite, abinõude, sulatajate, presside, kronsteinide, poltide, trosside, rehitsejate, voolikute ja lugematu teiste abinõude kogu.

Suurte akende ees - - joonistuslauad, teistel omapäraste masinate ja aparaatide mudelid, virnad joonistusi ja joonistusabinõusid.

Ühel laual oli midagi kõrgemat - - riidega kaetud.

„Ma näitan teiele „Tsüklop X“ mudelit,“  ütles „Kreol“ laua juure minnes ja riiet ära tõmmates.

Leitnandi ja Maci pilkudele avanes tiibadeta lennuaparaadi mudel.

„On see aeroplaan?“  küsis leitnant, ruttu laua juure minnes.

„Jah. Veel ei ole tas elu. Masinad pole Nagasakist pärale jõudnud.  Kui „Tsüklop X“ teeb oma esimese sõidu, on õhusõidus - -  täielik pööre.  „Tsüklopi“ valmistatakse Marsi peale sõiduks,“ ütles „Kreol“, armastusega mudeli osi vaadeldes.

„Marsi peale?  Ha-ha-ha!“ naeris Mac, „no olete teie aga utopistid, härrad.“

„Oo, ei sugugi. Meil on kõik reaalne.“

„Ja, kuid see on ju teostamatu,“ jätkas Mac, „ja mulle näib, et teie „Tsüklopi“ tabab insener Hartwith´i „kuuli“ saatus.“

„Kui meie „Torpeedo“ esmakordselt välja sõitis, kartsime ka meie leidurite saatuse pärast, aga nüüd? Ei , mister Konrady, Gaston ja Ramses leiutavad ainult seda, mis elulik ja kasulik kui ainult sõda Pan-Euroopa ja Pan-Aasia vahel lõpeb, sõidab osa liiga liikmeid Marsile!  Vaat´, teile, leitnant, huvitav reis,“  lausus „Kreol“  heasüdamlikult, ja mudelit riidega kattes, võttis taskust sigari toosi.

„Ei, ma pole lendur teie „Tsükloobil“,“  ütles eitavalt pead raputades leitnant ja Maci poole pöördudes, küsis : „Kas pole nõnda, kolleega õnnetuse poolest?“

Mac kehitas õlga ja poetas :

„Peaegu, et ei.“

„Tänaseks jätkub,“ ütles „Kreol“, Macile ja leitnandile paberossi pakkudes. „Nüüd läheme aeda - - seal ei ole ka just vähe huvitavat.“

Ta kustutas valguse määratuimais mattlampiooneis ja avas massiivse ukse saali otsas.  

Nende ees sinetas meri.

Uhkelt tõusis lasuurtaeva poole kõrged palmid pikal liivasel kaldaribal, nagu rohelis-hõbedane rõngas kõikusid kookusplamid - - ümber oromeeliate kaskaadis, toredad liaanide vanikud ja raffleside, tuberooside, lataniate ja lengenolide kirju aed.

Ümbritseva looduse toredus oli meelisegavalt ilus.

Näis, et sellele saarele oli kogutud kõik maapealne ilu ja pillatud ohtralt laiali mööda kallast.

Taevas hingas tulileekidena.

Mac ja leitnant tardusid imepärast ilu nähes.

„Öelge, sir, kus meie oleme?“  rikkus leitnant rahu ja pööris pilgu lossi süngeile seintele.

„Ma ei tea,“ ütles „Kreol“  kõrvalepuiklevalt.

„Igatahes mitte Euroopas,“ naljatas „Kreol“, heasüdamlikult naeratades, „siin on üliilus ja peamine - - hädaohutu.  „Meie saar on väljaspool igasuguseid  soovimatusi.“

„Seda ma tean . . .  Teil on ju seal kõik korraldatud. Isegi mere olete täitnud surmakiirtega. Ja, nagu näen, on siit põgenemine mõttetu,“ lausus Mac ja vaatas kurvalt enda ees avanevale ulatamatule meriavarusele.

Leitnant läks ühe pingi juure ja sellele laskude mõtles :

„Põgeneda siit on vaja. Kuidas, see on küsimus, kuid teha pole mul siin midagi.“

Ta seljataga kuuldus kummaline sahin.

Ta vaatas ruttu tagasi ja ta kivines.

Roomavalt roosipuhmastikust vaatas ta peale leopard.

Leitnant kisendas meeletuses :

„Tiiger!“

Mac hakkas oma harjumuse järele taskus revolvrit kobama.

„See on leopard, härrad.  Meie tubli „Triumf“,“ rahustas hirmunud Maci ja kahvatut leitnanti „Kreol“ ja põõsa juure minnes, kust vaatas loom rohelisel silmil, vilistas tasa.

Leopard hüppas ta juure.

Hõõrus oma keha ta jalge juure ja urises, leitnandile vaadates.

„Nu-nu . . .  Rahune, need on omad,“  ütles looma poole kumardades ja ta kaela siludes „Kreol“.

Paegi haihtus Maci ja leitnandi hirm leopardi ees.  Loom läks leitnandi juure ja paitades käskis oma siidise pea ta põlvile.

„Teie kõdistage teda kõrva tagan,“ ütles „Kreol“ naljatades, „kohe võidate sümpaatia.“

Leitnant kuulis „Kreoli“ nõu ja loom pani oma pea pikku, pilusilmil „Kreoli“ peale vaadates.

„Ja milliseid imesid teil siin ainult pole,“ lausus Mac, vaadates naeratavale „Kreolile“.

„Ja, härra Konrady, meie oleme siin asutanud omapärase uue elu tsentrumi . . . Võtke näiteks või see loom. Ta on lordil nii käsile harjutatud, nagu peni. Meie oleme mitte ainult inimarmastuse pioneerid, vaid ka loomade vastu. Kui meie liiga asutab Uue Maailma, siis, uskuge, meie keelame ära kõigi elavate tapmise. Ei ainustki jahti. Ei ainustki laengut looma peale lõbu ja igavuse pärast.“  Ütles „Kreol“ ja kätt ülestõstes lisas, „kas selle päikese all on vähe ruumi elavaile?“

Aloe põõsastikust astus välja neeger-teenija.

„Milord, teid oodetakse vastuvõturuumis,“ ütles ta „Kreolile“.

„Kes?“ küsis see.

„Mister Biskmann Teneriffist.“

„Biskmann? Kes see on, ei tea,“ pomises „Kreol“ käsi laotades, „kuidas teie ta sisse lasksite.“

„Ta ütles parooli, milord,“ vastas neeger ja vaatas juttu kuulatavale Macile.

„Ah nõnda! Härrad, kas teie jääte aeda või lähete lossi?“ lausus „Kreol“ naeratades.

Mac ja leitnant vahetasid pilke.

„Meie läheme parem raamatukokku,“ pomises Konrady, „ka pole nõnda, leitnant?“

„Ja, härra Konrady, siin on väljakannatamatu palav,“ vastas leitnant, leopardi siidist laela patsutades.

„Härra, saatke külalised raamatukokku,“ ütles neegrile „Kreol“ ja Macile leitnandiga käega viibates, lisas, „kuni lõunani!“

Leitnant ja salapolitseinik järgnesi neegrile.

„Kreol“ kadus lossi raudukse taha.

Nagu peni jooksis leopard leitnandi jälgedes. Ja kalju sisse raiutud trepi ees jäi ta seisatama ja laskis käpuli maha.

Neeger avas soomustatud ukse ja viis nad mööda pikka, elektrist valgustatud koridori raamatukokku.

„Noh, kuidas teile meeldib see situatsioon, leitnant?“ küsis Mac peale neegri äraminekut.

„Väga kena, kurat võtku. Sellest pagana vangist ei saa põgeneda,“ purtsatas leitnant vihaselt tugitooli laskudes. „Ma mõtlen, et meil on vaja otsida võimalust põgenemiseks, aga kuidas?“

„Mingisuguseid võimalusi ei näe, härra leitnant. Teie masin on meripõhjas, aga teisi „ülepääsemise“ abinõusid pole näha. Teie, nooormees, kuulge minu nõu : astuge sellesse salka ja õppige masinaid tundma.“

„Milleks seda?“ vaidles vastu leitnant.

„Pärast . . .  sõidame nendega. Samuti „pukseerime“ neid ja toome Scotland-Yardi.“ „Idee on hea, kuid läbiviimatu,“ lausus leitnant.

„Miks?“

„Neil on palju igasuguseid abinõusid, millega meid kahjutuks teevad.“

„Selle eest lubage mul hoolitseda, härra lendur. Tähtis on ainult siit põgeneda ja nende lossi asukoht kindlaks teha, et ta likvideerida. Ma ei või oma viga andestada . . . Ja et ma, kuradi päralt, pidin seda vana joomarit Jim Locki uskuma! Tore on ka see prantslane kolleega! - - „Äraandja“, lausus Mac põlgusega ja sammus saalis edasi-tagasi.

Leitnant läks akna juure.

„Peale mere pole midagi näha!“ hüüdis ta ärritatult.

„Kas teie pöörasite tähelepanu, et osa lossi on raiutud kaljusse?“ küsis Mac.

„Jah. Sest „Torpeedo“ sukeldus ju kalju kohal.“

„Vaadake, härra Mac, meie peame leidma võimaluse kuivalt maalt põgeneda. Peamiselt kindlaks teha, kus meie asume,“ lausus lendur mõtlikult, nende ees läikivale mere kuldavarusele vaadates.

„Lubage mul see kohustus enda peale võtta. Mul on juba kogemusi neis asjus. Teie katsuge selle aja jooksul põgenemisabinõu leida,“ ütles Mac, tubakat piipu toppides.

„Olen nõus,“ poetas leitnant ohates ja jalgu välja sirutades pilgutas kavalalt silmi.

„Aga meie põgeneme siiski siit ära,“ ütles ta suitsutompu suust puhudes ja pilku aknale heites.

„Kuidas?“ sõnas lendur imestunult.

„Ha-ha-ha! Ma olen ühte-teist tähele pannud. Ja see „ühte-teist“ aitab meil põgeneda.“

„Jumala pärast, selgitage,“ palus leitnant, raamatut lauale visates.

„Kui meie muuseumis olime, pöörasin ma tähelepanu, et hoolikalt maskeeritud uks avanes ühte muna vajutades, mis kaunistas piedestaalil asuvat Buddha kuju,“  lausus salapolitseinik.

„Kuidas te siis seda tähele panite? Toda ust ei avanud ju keegi?“

„Kuid munal olid sõrmejäljed. Ma lugesin kõik munad ära - - neid on kuus. Ja ei ainustki kannud neist jälgi inimese käest. Siis . . . kui teie olite huvitatud Tahiiti ja Fidshi saare bumerangidest, keerasin ma kergesti toda muna. Ta ei annud mulle järele, kuid ma surusin kõvasti ja kaldusin pahemale poole . . . Viie sammu kauguse minust püüdsin ma kinni kerge sahina ja tõmbasin ruttu käe ära. Avanes salauks, milord.  Ja ma olen veendunud, et ta viib meid sinna lossi ossa, kust meie vabadusse võime minna.“

„Oo ei, härra Mac. Meie oleme saarel ja nähtavasti ei vii mingit teed kontinendile,“ lausus tusaselt leitnant.

„Pardon, teie eksite. Vast saabus alles keegi lollpea Teneriffist. Ma ei kuulnud aeroplaani saabumist. Mingisugune allveelaev ei ilmunud ka meie ajal. Kust siis ilmus see tüüp?“

„Ei tea kust, kuid fakt on olemas.“

Mac tõusis.

Suundus koridori viiva ukse poole ja kumardades kuulatas kaua, kõrva lukuaugu juure pannes.

„Aega ei pea kaotama,“ ütles ta, „teie lugege siin, aga ma lähen pinda sondeerima. Enne mu tagasitulekut ärga minge ära.“

„Aga kui küsitakse, kus teie olete?“

„Öelge, et läks aeda,“ ütles Mac, ust avades.

Salapolitseiniku väljudes läks leitnant uuesti akna juure.

Toetus küünarnukkidega tumedale aknalauale ja andus kurvale mõtisklemisele.

Sel ajal läks salapolitseinik mööda pikka koridori, seisatas iga ukse ees, kuulatas, vaatas lukuaukudest sisse ja tegi blokknoodi lehele märkusi.

Koridori otsas jäi ta ühe ukse ees peatuma, millele oli riputatud tahvlike pealkirjaga : „XXV ABC“.

Ta vajutas ettevaatlikult käepidemele.

Uks oli lukustatud, kuid luku märke polnud näha.

„Lukustatakse salalukuga,“ mõtles ta luku august sisse vaadates.

Kuid tal õnnestus näha ainult midagi ümmargust, päikese valguses hiilgavat.

Ta hakkas seinal juhesid otsima, ukse kohal, laes. Ei mingisuguseid.

Kogu koridori hoolikalt üle vaadates märkas ta, et lõpus läksid kivipõranda jooned lahku.

„Ahaa! Üks kivitahvel tõuseb üles,“ mõtles ta rõõmsalt ja kuulatades laskus põrandale.

Surus sõrme tahvlite vahelisse lõhesse, vedas ümber tahvli ja mõtles rahulolevalt :

„All on uks . . . kahtlemata.“

Kõike jõudu pingutades püüdis ta kivi üles tõsta, kuid asjatult.

Kivi ei annud Maci jõupingutustele järele.

Ta tõusis ja hakkas uuesti koridoris käima, tähelepanelikult vaadates kõiki kahtlasi  lohke ja kiviseina süvendusi.

Kuid miski ei annud talle võtit väljapääsuks.

Lõpuks peatus ta tähelepanu vaevalt märgatavail seina kratsitud tähtedel. Kilbil, mis oli raiutud niishesse ja millel polnud midagi ühist vanaaegse rüütlivapiga, oli ladinakeelsed tähed „Z. Z. Z. 3.“.

„Mis kabalism see on?“ mõtles Mac, „kahtlemata peitub siin midagi, kuid mis?“

Ta kompas kilpi, vaatles igat lõikejoont ja äkitselt helises midagi ta sõrme all.

Otsekui metalli helin.

Kõrva vastu seina surudes hakkas ta kuulatama kummalist heli, mis suri nagu katkenud keele kõlin. Kõik vaikis.

Kui ta tahtis uuendada saladusliku kilbi kompamist, langes ta pilk koridori otsa.

Mac pidi peaaegu  karjatama rõõmust ja imestuse!st.

Kivitahvel, mille kallal ta asjatult vaeva nägi, püüdes tad ülestõsta - - oli nüüd üles tõstetud.

Salapolitseinik läks ruttu ta juure.

Ta ees oli neljakandiline avaus.

Ta vaatas alla.

Pimedus.

Pimedusest kostus tasane langeva vee laksumine . . . 

Mac võttis taskust elektrilambi ja valgustas põrandas olevat avaust.

Omaks suureks imestuseks nägi ta sügavuses mingisuguse laeva kuju, mis kõikus tumeda vee pinnal.

Ta laskus avause äärele põlvile ja lambiga salakäigu seinu valgustades hakkas otsima allapääsmisvõimalust sellesse saladuslikku maaalusse baasi.

Kuid hoolikaimalgi otsimisel ei olnud leida mingisuguseid trepi märke.

Mac oli nüüd vähemalt kolmekümne meetri kõrgusel.

„Nõndaks. Üks väljapääs on,“ mõtles salapolitseinik rahuldatult ülesleidusest ja tõusis üles.

Peitis laterna tasku ja vaatles nüüd uks-tahvlit.

Tahvel tõusis automaatselt nelja terasvedru jõust. Ta püüdis avaust sulgeda, kuid tahvel ei annud ta jõupingutustele järele.

Kilbi juure tagasitulles uuendas ta jälle „heli“ otsimist.

Ja leidis!

Kaeblikult helises seinas ja tahvel laskus aegamööda alla.

Tähtede „Z. Z. Z. 3.“ vahel oli vaevaltmärgatav süvendus ja sellele vajutades sündis saladuslik heli.

Mac naeratas rahulolevalt ja pomises taskust piipu võttes :

„Nüüd me juba põgeneme ära. All on nähtavasti nende angaar. On vaja nööri leida või leida teine tee päästva laeva juure.“

Ta tuli tagasi raamatukokku ja leidis leitnandi ühe kapi ees seisvat.

„Noh, leitnant, kas hakkas igav?“ küsis Mac ta juure minnes.

„Jah. Mul on paha lugu . . . Kodus sureb ema mure kätte. Kurat vist ise tõukas mind väljaspool järjekorda lennule minemast. Tahtsin emale preemia kinkida. Ma saan ju iga järjekordse sõidu eest päevaraha ja preemia. Aga nüüd püüdis mu see bandiit Poster või kuidas tad nimetatakse. Vähe lootust, kuid meie püüame siiski põgeneda,“  vastas leitnant.

Raamatukokku astus teenija.

„Palun härrasid söögituppa,“ ütles ta kummardades.

„Kas isand pole veel tagasi?“ küsis Mac.

„Ei, milord. Härrad jõuavad alles kella viieks-kuueks tagasi,“ vastas neeger ja avas koridori ukse.

Leitnant ja Mac astusid ta järgi.  

Söögitoas istusid „Kreol“, kõrge brünett, vana prohvessor Lewis ja sümpaatne, heledajuukseline tütarlaps, prohvessori tütar Nelly.

„Biskmann“,  nimetas end brünett ja pigistas tugevasti rakkus käega Maci ja leitnandi käsa.

Ta oli omapäraselt ilus - -  see elatanud farmeri välimusega isand. Nägu karmilt tõmmukas nagu oliiv, põlevad mustad silmad läikisid uhkelt ja noorelt, täiseti hall habe, nagu patriarkil, langes tugevalt rinnale. Pehme, meeldiv hääle täämbr täiendas ta kuju vanaaegse juhi suursugusega.

„Vaat´ meie sekretär miss Nelly Lewis,“  esitas „Kreol“ sissetulijaile tagasihoidlikult naeratavat tütarlast.

Lendur vaatas tütarlapsele - -  see langetas hiilgava sinise pilgu.

Ta kaunile näokesele tekkis puna.

Ja kui lendur surus ta õrnu ja vaevalt värisevaid peenikesi sõrmi, naeratas Nelly meeldivalt - -  heledalt, millest tekkis leitnandi südamesse enneolematu rõõm.

Asuti lõunale.

Leitnant istus kõrvuti miss Lewise´ga ja nenda vahel tekkis elav jutlemine.

Pärast lõunat läksid kõik aeda kohvi jooma.

Leopard tuli leitnandi juure ja ei tahtnud ta juurest ära minna.

„Vaadake!“ hüüdis Nelly, horisondile näidates,  „Torpeedo“!“

Kaugel-kaugel mustas väikese täpina „Torpeedo“, lennates kahetuhande meetri kõrgusel.

Kõigi pilgud kiindusud miss Lewis´i näidatud suunas.

„Kreol“  tõusis, vabandas ja läks lossi.

„Bandiidid pööravad röövkäigult tagasi,“ mõtles Mac vaadates pöörase kiirusega liginevale mustale siluetile.

Peagi kahisesid „Torpeedo“ tiivad saare kohal.

Ta hakkas kaljurahnu taga maabuma.

Mac ja leitnant vaatasid imestusega maabuvale hiiglsele, kelle tiivad heitsid kogu aiale varju.

Biskmann, kes, nagu selgus, oli suhkruplantaatsiate omanik Teneriffis, oli siin, nähtavasti, oma inimene.

„Lähme „Maailma Valitsejale“ vastu“, pani ta ette, klaasiga aloe varre vastu koputades.

Mac rõõmustas, mõteldes, et tal õnnestub näha „Torpeedo“ vee alla kadumise protsessiooni ja kindlaks määrata angaariasukoht, kust ta väljub, kuid teda ootas üllatus.

Biskmann ja Nelly suundusid lossi sissekäigu poole.

Mac hammustas meelehärma pärast huulde ja sõimas mõttes.

Nende saali astudes, tabasid sealt juba eest „Kreoli“ ja Ramsese.

Pärast tervituste vahetust pööras Ramses leitnandi poole küsimusega, mis vaest noort mees pea võimatuseni üllatas :

„Leitnant, teie olete ärrituses teie emakese saatuse pärast?  Kui Teie soovite - -  võite taga kolmekümne minuti pärast kõneleda.“

„Ku-u-u-u-idas?“ venitas lendur.

„Telefoni teel. Ta ootab teid täpselt kell kümme minutit seitsme peal kaugekõne jaamas,“ vastas Ramses ja leitnandile õlale patsutades lisas heasüdamlikult, „meie, noormees, hoolitseme oma liigete eest.“

Leitnant surus tugevasti Ramsese kätt ja erutatult-liigutatult lausus :

„Ma ei leia sõnu, kuidas teid tänada selle rõõmu eest. Vaene emake . . . Kas teie nägite teda . . . ? Kõnelesite temaga?“

„Jah, lord külastas teda,“ vastas Ramses.

„Lord?“ hüüatas leitnant.

„Jah, „Maailma Valitseja“,

„Oo, ei.“

„Lord külastas ministeeriumi ja jättis protestnoodi . . . Kas teate, härrad, millega Pan-Euroopa on hakkama saanud,“ lausus Ramses.

„Mida?“ hüüdis Mac valvel olles.

„Uputas admiral Bitty ühendatud laevastiku!“ vastas Ramses külmavereliselt.

„Ma ei saa teist aru. kuidas võis Pan-Euroopa uputada oma laevastiku? Milleks see kolossaalne ohver, või on see sõja paratamatus?“ küsis erutatult Mac ja vaatas tungivalt Ramsesele.

See lausus kuivalt :

„Oo, ei. Meie andsime admiraalile ultimaatumi tagasi pöörda enne kokkupuutumist Pan-Aasia laevastikuga, kuid kõrgesti targad eurooplased sülitasid, vabandage, meie hoiatusele ja jätkasid edasisõitu. Pan-Aasia laevastikust hävitas armiraal Bitty eskaader üheksateistkümmend laeva. Ülekaal oli Pan-Euroopa pool. Kuid jõudnud kohale meie „XXXV“ ja nüüd puhkab kogu admiral Bitty laevastik merepõhjas.“

„Milline õudus, milline koledus. Milleks need ohvrid?“ oigas Nelly.

„Sõda, miss Nelly, nõuab ohvreid,“  ütles leitnant kaastundlikult neiule vaadates.

„Sõda? Oo ei, härra leitnant, ei „sõda“, vaid metsik inimkond. Sõda on ta kurjuse produkt, ahnuse, auahnuse ja meeletu uhkuse vili.“

„Kuid see on maailma viimane etapp. Nüüd läheme meie lõppsihi poole - - rahu poole. Igavese rahu poole, härrased. Veel nõutakse palju ohvreid, kuid me ei anna alla. Eile ööl võtsid meie sõjaväed Saksamaa oma alla. Avangard seisab Prantsuse maa piiril!  Poolamaa, uhke Poolmaa, andis meile Poniatowskyde lipu. Nelja päeva pärast oleme meie Prantsusmaa südames - - Pariisis,“ vastas Ramses vaimustatult-uhkelt.

Saali astus lord Roster oma abilistega.

Floridan ja Voicienne läksid leitnandi juure ja tervitasid teda rõõmsalt.

Mac heitis ametivennale vihase vaate ja hakkas meeleldi Ramsesega kõnelema.

„Härrad, palun teid saali istungile koguneda. Ma olen Washingtonist teate saanud, et Põhja-Ameerika ühendatud riigid kavatsevad võitlevate riikide koalitsioonist välja astuda,“ lausus lord Roster ja Biskmanni nähes ruttas selle juure.

Koosolijate keskel kostusid kergendusohked, rõõmuhüüded lordi teate puhul.

Algasid hilised arutlemised tekkinud olukorra puhul.

„Nüüd annab Pan-Euroopa positsiooni käest,“ lausus Ramses, „ma ütlesin ikka, et võit on meie.“

„Kahtlemata!“ hüüdis tuliselt Floridan.

„Kuid see ei tähenda veel sõja lõppu,“  lausus Gaston kulmi krimpsutades ja närvilikult sõrmiga laua äärele trummeldades, „veel tuleb nii mitugi lahingut rahvaste vahel. Seda enam nüüd, millal Pan-Euroopa ridadest lahkuvad Ameerika jõud. Nüüd juba tarvitab Teckeleri, Haagi konverentsil keelatud, lubamata sõja meetodeid.“

„Mis siis jälle on?“ küsis Mac akna juures oleva grupi poole minnes.

„Pommide pildumine „valge surma“ patsillustega!“  lausus Gaston põlastavalt ja ta energiline nägu moondus vihast.

„Mucdeni fortide territooriumile on visatud täna kolmsada pommi . . . Kakskümmend kaheksatuhat ohvrit,“ lausus omaltpoolt Maurice.

„Ei või olla!“ pääsis lenduri huulilt.

„Kahjuks siiski ja,“  vastas talle Floridan ja võttis taskust ajalehe „World“ eraväljaande, ulatas selle leitnandile, lisades, „lugege, kolleega.“

Mac kumardus leitnandi õla kohale ja hakkas „rasvase“ kirjaga trükitud Pan-Euroopa sõjaväe peakorteri teadannet lugema :

     „Meie tublide lendurite poolt on visatud Ju-Kai-Tschangi armeele pomme „valge surma“ patsillustega. Põlatud kollanägude armee on tapetud viimse võitlejani. Ju-Kai-Tschangi vägede all olnud maa-ala kujutab nüüd endast lagendikku, mis külvatud üle sõdurite, ohvitseride ja loomade surnukehadega. Kõikjal seisavad mahajäetud tankid, kahurid, kuulipildujad ja voorid toiduainetega, Surmaorg.  Ühendatud riikide äraandlikkus ei kajastu sõja võidurikkale lõpule viimises Pan-Euroopa ideaalide eest.  266. armee marschal Mac O´Cannedy juhatuse all lõi puruks Vene-Hiina volontöörid Strascburgi all.   19.000 vangi.  Admiral Bitty kangelaslik eskaader on jäädvustanud surematusega oma hukkumise, vaenlase rõhuva ülekaalu ja võimu all näitas ta vaprust.  Au kangelaisile!

              Pan-Euroopa ühendatud armeede peakorter.“

 

„Härrad, kui see fakt on, palun teid mind teie liigasse vastu võtta,“  hüüdis leitnant ootamatult, kohates Nelly rukkilillesinist pilku, naeratas talle.

Lord Roster, kes Biskmanniga kõneles, pööras pea leitnandi poole.

„Teie olete vastuvõetud, mu aus sõber!“

Mac tõmbas näo krimpu ja märgates Voicienne´i näol naeratust, urises :

„Asiaadid.“

„Teil on õigus, mister Mac,“ kinnitas Gaston, kes aru ei saanud, et öeldud fraas käis „pan-aasialaste“ pihta, „Pan-Aasia pole võtnud endale kõige elava hukkamise misjoni.“

„Kui nüüd utiliseerime ka meie oma abinõu,“ ütles lord Roster, „homme viskan ma isiklikult Pan-Euroopa vägede laagrisse pommid „korrodolüüdiga“.  Ma paralüseerin kümned tuhanded sõdijad ja kui see abinõu ei mõju peakorteri peale, siis häda talle!“

Nelly ja leitnant vahetasid paljutähendavaid pilke.

Tähelepanematult lahkus leitnant saalist ja väljus aeda.

Leopard tuli kuldsest põõsast ja ruttas tema juure.

Leitnant suundus palmi varjus oleva pingi juure ja hakkas tütarlast ootama.

Ta mõtted olid nüüd kummaliselt rõõmsad. Rind joobus teadmatust õndsusest.

„Nelly!“ hüüdis ta tütarlast nähe, kes väljus lossist ja ruttas talle vastu.

„Vaat´ näete, miss Nelly, ma läksin üle „vaenlaste“ poole,“  ütles ta, armastusega tütarlapse silmi vaadates.

„Äraandmine on karistatav,“  poetas neiu naljatades ja kumardades rebis glütsiinia oksa.

„Miss Nelly!  Ja teie olete selles süüdi,“ jätkas leitnant, „teie, kaunim kaunimast maapealsetest naisist.“

„Ohoo! Kui palju komplimente! Härra leitnant, ma ei armasta meelitusi,“  haavatu karmusega lausus Nelly ja vaatas tungivalt leitnandi silma.

„See pole meelitus, miss Nelly. Ma pean teile tunnistama,“ ütles leitnant aralt, heites pilgu lossi akendele.

„Mida?“ küsis Nelly imestunult.

„Ma mõtlesin siit põgeneda . . . Ükskõik kuidas, kuid põgeneda . . . Kuid nüüd . . . teid nähes . . .  ma ei või enam seda lossi jätta.  Ja et teie ligiduses olla, miss Nelly, astusin ma „16“ liigasse.  Arusaadavalt, Paneuroopa elajalikkused andsid ka kõrvaltähenduslise tõuke,“  lausus leitnant erutatult ja tütarlapse kätt võttes, surus selle rinnale lisades,  „kallis Nelly . . . ma olen nii rõõmus, et saatus nii ebaharilikult ja kummaliselt mind teiega kokku juhtis.“

„Ja?“ võpatasid neiu huuled.

„Jah,“ vastas leitnant naeratades.

„Ja see kõik on tõde?“

„Kahtlemata.“

„Teie armas unistaja,“  lausus neiu lahkelt.

Ta sinised silmad süttisid armastuse soojas tundmuses.

„Nüüd minge istungile,“ ütles Nelly,  „aga pärast tulge aeda. Ma ootan teid.“

„Ma lähen, miss Nelly . . . Mul on nüüd ütlemata hea elada. Otsekui . . . ah, ma ei tea enam midagi. Hing on täis soojust . . .  Ja kõik teie, armas Nelly.“

Seda öelnud, võttis leitnant tütarlapse käest lille ja ruttas lossi.

Nelly jäi seisma, saates hiilgava pilguga leitnanti ja ta järel jooksvat leopardi.

„Armastab,“ mõtles ta rõõmsalt, „Nelly, Nelly, ja sinugi südamekeses tuksub midagi tugevamini harilikust.“

Kui uks leitnandi taga kinni langes, läks ta merekaldale ja laskus sügavas, rõõmsas ja heledas mõtiskluses pingile.

Meri veeretas sapfüürset lainet ta jalge ette.

Healõhnaliselt lõhnasid lilled, thumiatus, ja nii heledasti põletas päike selges taevas.

„Jah, ma nähtavasti armastan,“ sosistas ta jalge ette veerevale lainele ja naeratas teavakõrgusele, päikesele ja omale kaugele-kaugele õnnele.  

 

5.  

Kinnas on visatud.  

Pühalik on saalis - - karmid on kokkukogunud liiga liikete näod ja esmakordselt istub kõrvuti Floriadaniga leitnant.

„Gentlemanid, momendi tähtsus nõuab otsustavaid abinõusid. Mida kauem kestab see tapatalg, seda enam ohvreid! Ja sellepärast panen ma ette Herbertil ja uuel „Ikarosel“ sõit teha ja kasutada jaapani keemia-prohvessori Aschi-Kasimura leidust. Meie peame nüüd tarvitama tingimata terrori. Ma tõstsin üles Paneuroopa kinda ja annan lõpliku revanshi - - saabub meie „kaksteistkümnes tund“, homme hommikul sõidab Nankingist välja meie hävitajate tüüpi „Ikaros´te“ eskadrill.  „Torpeedo“, „Gentauris“, „La Humane“ ja „Tibris“ atakeerivad pommipildujade armee laevastiku ja peavad  l i k v i d e e r i m a  kõik üksused. See on mu esimene käsk. Ma dikteerin nüüd, gentlemanid.  „Üleilmliku kapitali assotsiatsiooni“ häbematus ületab igasugused inimlikud piirid. Küllalt türanniast!  Surm sõjale!  Gaston, palun tutvustage leitnant „Ikarost“, kuidas „Ikarost“ juhtida. Ovidiusel käsen õhku lasta, täpselt kell kolm päeval, „Sõja kompani keemilise laboratooriumi Barceloonas“, siis kustutada tuled Londonis, Berliinis ja Pariisis.  Teil, kallis Sherlock Holmes tuleb tagasi pöörda Pariisi ja mu nimel anda marshal Fore´ile mu seekordne käsk katkestada mobiliseeritud sõdurite saatmine Marceille´i. Pariis saab ära võetud. Panaasia armeede pealetungi all ei suuda keegi vastu panna. Kuid teid püütakse pantvangiks võtta, siis garanteerin ma isisklikult teie julgeoleku. Gentlemanid, see on kõik. Puhake ja olge valmis. Hommikuni,“ lausus lord Roster tõuste ja kumardades lahkus saalist.

Pärast arvamiste vahetust hakkasid liiga liikmed laiali minema.

Floridan ja leitnant leppisid kokku, et külastavad angaari pärast õhtusööki.

Voicienne´ile naeratas õnn Pariisi külastada, kui rahutus surus siiski ta hinge.

Ta äraandmine oli üldtuntud ja hirm repressioonide eest ei lahkunud temast.

Kuid lord Rosteri käsk oli talle püha. 

Mac aga kasutas aega luureks.

Nuhkis läbi kõik lossi urkad ja kolkad, kuhu võis tungida, kuid leidis vähe lohutavat.  Kõikjal - - ainult saladuslikkus. Põgenemine oli võimatu ilma kõrvalise abita.

Õhtuks andis ta alla.

Ilmus lord Rosteri kabinetti ja teatas „truualamlikkusest“. 

Lossi kontsertsaalis oli kontsert - - astusid üles Gaston, kes imekspanuväärt ilusasti laulis prantsuse keels „Flandria rhapsoodia“, Floridan mängis viiulil „A´se surm“ ja Piccijore „Sonett“, „Kreol“ deklameeris hispaania keeles ballaadi ja doktor Sven ei valmistanud vähe lõbu Klondyke elu jutustamisega.

Leitnant ja Nelly ei olnud kontserdisaalis.

Neid võlus imepäraselt nõiduv lõunamaa loodus.

Aias, palmide krooni all istusid kaks armastusõnnest pisardatut ja kuulasid mere tasast kohinat. Leitnandi jalge ees lõi tusaselt nurru leopard. 

„Nelly, kui nüüd see äraneetud sõda lõpeb, kas teie pöörate tagasi Euroopa?“ küsis leitnant vargselt.

„Ei, ei pööra. Mu isa sõidab Uus-Meremaale. Seal on meie astansioon. Meie olime sunnitud põgenema. Mu isa on ju „hädaohtlik anarhist“.  Ta kirjatöö „Kultuurse maailma häbitööd“ hävitati prantsuse liidu otsusega ja talle mõisteti seljataga viis aastat vangitust. Kui Pan-Aasia võitjaks jääb, siis saab Uus-Meremaa iseseisvaks rahvaste liidu liikmeks ja meie võime tagasi koju pöörda,“ vastas Nelly kurvalt ja kiindus pilguga paljutähelisele vasksele taevavöödile, lisas tasa, „ma igatsen väga kodu järele. Ei suuda oodata sõja võidukat lõppu.“

„Nüüd pole enam kaua, Nelly, ja maailm puhkab verest ja oigeist . . . Nüüd ei enam kaua,“ vastas mõtlikult leitnant.

„Kuid inimkonnale löödud haavad ei parane nii pea. Miljonid ohvrid, miljonid vigastatuid. Missuguse jumala nimel on see elajalikkus?“  lausus värinaga hääles Nelly ja, pöörates kurva näokese leitnandi poole, küsis :  „Kas teie ei karda surma?“

„Ma . . . jah . . . Kuid milleks see küsimus?“ küsis leitnant hämmastuses.

„Homme on ju teie esimene sõi tsüklop „Ikarosel“.“

„Jah. Kuid mind kaitseb hea ingel, see olete teie, Nelly.“

„Armas sõber, kui tihti mängib saatus kurjasti inimeludega. Saatus on ajuti meie vastu nii õiglusetu, väikeste liblekeste vastu kosmoses.“

„Ma lähen sügavas usus tõe ja headuse võidu hädaohtlikule teele - - Ma kõhklesin enne veel, kuid nüüd , tutvunedes liiga printsiipidega  - - kuulun ideeliselt ihu ja hingega lord Rosterile. Ja kui suren ma saatust õnnistades.  Ma nägin õnne,“  vastas Nelly kätt võttes leinant. Ta hääl värises kirjeldamatus valus ja samal ajal tõstis tiivuline rõõm ta lasuurse õnne piiridele.

Nelly laskis kuldse peakese ta õlale ja sosistan tasa :

„Armastatud . . . meie jääme elama . . . Teie sõidate meiega Uus-Meremaale . . . Seal on ilus ja inimesed ütlemata lihtsad ja suursugused. Pärismaalased, keda hävitas meie kultuur igasuguste „absentidega“ ja eksekutsiatega.“ 

„Aga mu ema?“

 „Ja, emagi sõidab meiega . . .  mu armas emake suri ammu-ammu . . . Teie . . . sina  . . . luba see mul korraldada.  Udusest Londonist päikeseküllasesse Uuele-Meremaale,“ vastas Nelly rõõmsalt ja paitas lahkelt leitnandi kätt.

„Imekena sa, mu Nelly, neitsikene,“ lausus tuliselt leitnant ja suudles tormiliselt ta kätt.

„No, no, noormees. Kas siis nõnda võib?“   hüüdis naljatades neiu, rõõmust ja paitusest hiilgades.

Nende hingedes sündis armastuse poeem . . .   

Hommikul sukeldus „Torpeedo“ merre ja temal sõitsid ära lord Roster, Floridan, Voicienne ja teised liiga liikmed.

„Kreol“, Mac ja leitnant jäid ootama „Ikarose“ päralejõudmist . . .

Veel veetsid tükikese õnneliku kohtamise aja seltsis aias Nelly ja leitnant, veel hiilgasid nende südamed elurõõmust ja ei teadnud, et hirmus surm  varitses kangelast . . . 

Aeda tuli „Kreol“ ja teatas, et amfiibus - - „Ikaros“ on angaaris.

Armastatud tütarlapsest lahkudes suundus leinant lossi poole.

„Kreol“, Mac ja leitnant laskusid maa-alusesse angaari.

Seal ootas ka juba hiiglane „Ikaros“.

Sajaneljakümne meetri sügavusel tormas „Ikaros“ rohekas merisfääris.

Ta saavutas ülima kiiruse, ujus pinnale.

Tõusis veepinnalt ja lehvitas tiibu.

Kõrgemale ja kõrgemale.

Päikese poole . . . Tuhat meetrit!

Kõrgemale! Kakstuhat viissada!

„Veel kõrgemale,“ mõtles leitnant „Ikaros“, liigutatud olles sõnakuulelikust hiiglasest.  

Kuuskümmendviis hiiglaaeroplaani sõitsid Nankingist välja lord Rosteri tehtud ülesannet täitma.

Kolmetuhande meetri kõrgusel, hullumeelset kiirust võttes, lendasid „Ikarosed“ vastu Pan-Euroopa pommipildujate hävitajate õhulaevastikule, mis olid ehitatud kuulsa ameerika inseneri Hourbon´i mudelite järgi Chikagos. Need hävitajad olid varustatud 20.000 h.p. jõuliste mootoritega ja võisid lennata kuni 350 kilomeetrit tunnis, kuid „Ikarosed“ ületasid neid seitsmekümne kilomeetriga. „Ikaroste“ kohal ülal keerles neljasaja jala pikkune „Tibris II“, aeroplaan, mis oli varustatud Pan-Aasia kõigi tehnikaimedega, nagu „surmakiired“, „sulatajaga“, „fengaaliga“ , „tritroliidiga“, süütavaid pomme ja „mitraljeesi“ väljaviskava aparaadiga.

„Tibris II“ sai raadiogrammi, et Pan-Euroopa laevastik koosneb sajastneljakümnest üksusest ja ligineb laevastiku baasile. Harbiinile.

„Ikaroste“ eskadrill seadis enda lahingukorda - -  jagunes kolme kolonni ja rituaalselt vaenlasele vastu.

Juba sünnitasid Pan-Euroopa pommid, täidetud patillidega Vladivastoki fortide kohal hävitustööd, kui horisondile ilmusid „Ikarosed“.

Fortide viietollilised zeniitkahurite suud tulistasid Pan-Euroopa aeroplaane . . .

Neli kuulidest õnnelikult tabatud hiiglast langesid süütudes vallidele, kuid ülejäänud jatkasid „Surma“ pildumist.

Lõhkevate pommide däämonlikus kakofoonias värises teavas, aga uulitsatel, platsidel väänlesid krampides inimesed - -  Pan-Euroopa õhulaevastiku ohvrid.

Otsekui kõu tungis äkitselt välja pilvetagusest sinast „Ikarosed“ ja hakkasid külvama hullumeelse tulega vaenlase aeroplaane.

Fortid all vaikisid.

Laia silmusena haarasid „Ikarosed“ vaenlase-eskadrilli.

„Tibris II“ heitis peakolmikusse esimese vihu „surmakiiri“ ja neli teraslindu lendasid alla.

„Ikarosed“ tulistasid soomusest läbitungivaist kuulipildujaist ja lämmatav, kollane suits kattis pilvena taeva, kus sündis titaanide võitlus.

Seitse „Ikarost“ hukkisid pan-euroopa kahurite pommidest - - kuid „Tibris II“ pani tegevusse oma „aoliidi“ kaamera . . .

Violettkiirte vihud langesid radiaalselt ülalt alla ja paneurooplased hakkasid üks teise järele reast välja langema.

Manööverdades vaenlase aeroplaanide kohal ja ümberhaaratud ringi koomale tõmmates avasid „Ikarosed“ oma kahurite tabava tule.

Pommide lõhkemise mürinas sündis õhus hirmus võitlus, edu läks ühelt poolt teisele, aga kui „Tibris II“ oma „aoliit-kahurite“ pikad torud pan-euroopalaste peale pööras, tuli ülekaal pan-aasiaalaste poole.

Hirmsate lõhkemistega langesid „pan-eurooplased“. Ei aidanud nende saatanlikud kiirlaske mitraljeesid ega suitsutõkked.

Kakskümmendviis minutit kaheteistkümne peal langesid nelikümmendkuus Pan-Euroopa aeroplaani reast välja, kell üks seitse minutit keskpäeval laskusid ülejäänud Vladivastoki aerodroomile, olles sunnitud alla andma. Ei rõõmustanud see võit linna elanikke - -  liiga koshmaarsed olid sõja ohvrid.

Seitse tuhat naist, last, noort ja vana kodanikku leiti mürgitatult linna uulitsailt.

„Katku batsillid“ tapsid neid kohal.

Tabatud lendurid ja meeskonnad saadeti tugeva valve all ristlejale ja viidi Nankingi.

Raadiotelegramm „Tibris II“ teatas maailmale uuest „16“ võidust Pan-Euroopa üle.

„Ikarosed“ pöördusid tagasi Nankingi.  

„See on ju kuulmatu!“ hüüdis lord Steamure, „Pan-Euroopa föderatsiooni nõukogu“ esimene sekretär, „pan-asiaadid“ lasksid õhku  neli dreadnoughti ja üksteistkümmend ristlejat. Ma loen meie mängu kaotatuks, kui pööret paremusele ei tule.“

Temaga vis-a-vis istuv vanapoolne isand erukindrali vormis kehitas õlgu ja vastas :

„World“ kirjutab täna, et Ameerika andis käsu katkestada ekspeditsiooni-väeosade saatmise Pan-Euroopasse. Aga see tähendab katastroofi algust. Õhulaevastiku hävitamine Vladivastoki kohal neetud panasiaatide poolt võttis ameeriklastel igasuguse tahte. Need masinad on ju nende tehnika produkt. Mis kella ajal on „nõukogu“ istung?“

„Kell viis õhtul, kindral.“

„Huvitav oleks teada, kas tulevad „Sõjanõukogu“ liikmed?“ küsis kindral näpitsprille kohendades.

„Lord Hinsemore ja admiral Bitty lubasid tulla. Marshall Fore ja kindral Roque de la Roche ei viibi Londonis. Teie teate selle põlatud lord Whitemani noodi sisu?“

„Ei, aga mis?“

Sekretär võttis kirjutuslaua sahtlist deshifreerutud telegrammi teksti.

„Palun, lugege,“ ütles ta seda kindralile andes.

       „Ma pean teie pealinnad pimeduses. Kui seda vähe, hävitan veevärgi, kuid ei tagane. Mu käes on võim sundida teid kapituleerumisele ja ma täidan selle. Ei mingisuguseid kompromisse enam. Ma ei luba teil maailma eludega mängida. Pan-Aasia volitas mind teile nooti saatma järgmise sisuga.               

      Sõjaministeeriumi shifr V 369 A.  Pan-Euroopa tegevvägede peastaabile. Inimese Õigluse Liiga Volitatud Nõukogule. Ühendatud riikide valitsustele ja Skandinaavia rahvuste föderatiivsele liidule.

                 Noot.

      „Pan-Aasia kõrgem nõukogu volinikuna - - lord Austen Roster-Whiteman, panen ette kuulutada 48-tunnilise vaherahu läbirääkimiste pidamiseks sõjategevuse ausa likvideerimise suhtes Pan-Aasia ja Pan-Euroopa vahel. Pan-Euroopa sõjapidamise barbaarne süsteem sunnib Pan-Aasia nõukogu kuulutama lubatuks äärmised abinõud ülekaalu saavutamiseks temaga võitlevate riikide masside peale. Kui Pan-Euroopa nõukogu mu ettepaneku tagasi lükkab, olen ma sunnitud tarvitama võitlusmeetode, mis risti vastu käivad igasugusele arusaamisele inimarmastusest ja humanismi eetikale. Ma hävitan täiesti sõjabaaside tsentrumid - -  see on esiteks;  teiseks  - - laevastikud, nii mere- kui õhu-, hävitan ma ära;  ja kolmandaks - - ma katkestan igasuguse ühenduse huvitatud riikide vahel. - - Mu parlamentöör,  „16“ liiga liige, Pan-Euroopa kodanik Vincent Voicienne ilmub Pariisi vastuse saamiseks. Mitte mingisuguseid repressioone minu delegaadi vastu. Vastus täpselt formuleeritult.       

       Lord Whiteman-Roster.       Soomuslaev „Torpeedo“,“

luges kindral kõvasti ja ta energilisele näole laskusid varjud.

„Kuidas meeldib teile, ah?“ küsis sekretär.

„Ideaalne! Toon on sellel lordi õige . . . Huvitav, kuidas reageerivad sellele noodile meie föderatsioonid?“

„Meie ei anna järele ähvarduste peale! Meie ei või häbistada meie rahvuste au pan-asiaatide ees!“ hüüdis sekretär ärritatult ja läks telefoni juure.

„Andestage, kindral, ma kõnelen admiraliteedi esimese lordiga,“ ütles ta austavalt kindralile.

„Jumala pärast,“  lausus see heasüdamlikult ja tõusis.

„Ministeerium?  Ministri kabinett,“  ütles sekretär ja saades vastuse, lausus : „andestage, härra minister, et teid tülitan. Mis uudist?  Kuidas?   „Torpeedo“ Pariisi kohal?   Viskab pomme . . . kui kole! Ida frondil paaniline põgenemine.  Pan-Aasia väed valdavad juba Reimsi-eelseid positsioone, hüva. Ma sõidan.“

Erutatud sekretär pani toru käest ja kindrali juure minnes lausus raskelt :

„Teated on koshmaarsed, kindral. Lääne frondil taganemine, idaliin langeb kokku. Ei, meie kaotame.“

„Peab kapituleeruma,“ lausus kindral ja võttis laualt mütsi, ulatas sekretärile käe.

„Nägemiseni, lord Becheling,“ ütles ta ja väljus kumardades sekretäri kabinetist.

„Kõike võis oodata, kuid ei ainult paanilist taganemist. Seal on meie valitud väed,“ pomises sekretär mitmesuguste ettekannete kimpu kiindudes.

 

6.  

Õnne  piiril. 

Kahe päeva pärast pöörasid „Torpeedo“ ja kolm „Ikarost“ lossi tagasi.

Suur oli Nelly rõõm, kui leitnant, kes oli võtnud õhulaeva nime, teda tervitas.

Nad läksid aeda ja peitsid endid metsikuist viinamarjust lehtlasse.

„Ma olin su pärast nii erutatud, mu armas,“ ütles Nelly naeratades, vaadates „Ikarose“ kaunile näole.

„Ja mulgi ei olnud rõõmus . . . Mu mõtted keerlesid siin . . . Nelly, Nelly.  Milline hirmus koshmaar on sõda. Mis me läbi pidime elama, see on hirmus. Meie aparaadid hävitasid keemiajaama . . .  Ma juhtisin oma aparaadi hävitatud linnale ja selle vallanud pan-europlased said hukka meie pommidest. Tuhanded ohvrid. Teel tagasi  - -  raadiotelegramm : Gibraltari fortid õhku lasta.  Sada tonni „kontlintrit“ ja  varemed,“  vastas leitnant kurvalt ja ta pilk kiindus kaugele päikesest kullatud horisondile.

„Mulle kõneles hommikul isa, et nüüd ei kesta see tapatalg enam kaua,“ lausus Nelly ja kumardudes heleda glütsiini poole, rebis selle aroomilise õie.

„Mu järgi, nähtavasti, tuleb teenija!“ ütles „Ikaros“, nähes lähenevat neegrit.

„Oo, ei  Bob toob kirja. Ma näen ta näol naeratust. Kirja tuues on ta alati - -  rõõmus.“

„Kellele?“ hüüdis neiu tõustes ja neegri juure minnes, sirutas käe.

„Massa „Ikarosel“ on au emalt kirja saada,“ lausus neeger ja andis Nellyle kirja.

„Mulle?  Emalt!“  hüüdis leitnant üleshüpates rõõmsalt.

Nelly andis talle kirja edasi.

Rõõmsasti peksis „Ikarose“ süda, kui ta ümbriku lahti rebis, millel seisis kummalise sisuline aadress :

    „Torpeedo“ „Ikarose“ jaoks.“

Nelly ja leitnant tulid pingi juure tagasi ja istusid. 

     „Armas poeg, ma olen meeletult rõõmus, et sa elus oled. Olin hirmsasti ärritatud ajalehest lugedes, et sa vangi olid võetud. Kuid nüüd olen ma rahulik. Mind külastas suursugune lord Whiteman ja andis edasi su tervituse. Minu pärast ära muretse, ta oli nii hea ja maksis mulle su pooleaasta palga ette välja.  Ma olen nüüd kindlustatud.  Armas poeg, lord Whtieman teatas mulle, et ma võin sind kahe nädala pärast külastada. Ta tuleb mu järgi ja meie sõidame su juure. Hirmus mõelda :  ma lendan!  Kuid mis teha.  Ma tahan nii väga oma poja ümbert kinni võtta ja teada ta meeleolu. Sa, kallis pojake, võid mulle nõnda kirjutada. Lord Whitemani nõu järele.   

      London, Peapost. Poste restante, Merdsery, Glinstone 3169.

Kiri anna lord Rosterile ja ta saadab mulle. Kallistan sind ja suudlen. Su ema.  Kaitsku sind saatus!“ , luges leitnant erutatult ja haaras hoidmatus rõõmus Nelly ümbert kinni.

Neiu muutus ootamatult üleni punaseks.

Ta silmad läikisid ja purpursete huulte ümber hiilas naeratus.

„Nelly, Nelly armas. Ah, kuidas ma sind armastan,“ hüüdis „Ikaros“ ja tõmmates oma juure tütarlapse kuldse peakese, suudles teda otsaette.

„Missugune hea ja suursugune on meie lord Whiteman,“ ütles ta õnnejoovastuses ja tänus, „kõike on ta ette näinud. Ja sarnast rüütlit neatakse Pan-Euroopas.“

„Lord Roster on parim inimene,keda ma kunagi olen tunnud. Ja ega asjatult ei ole talle allunud miljonid meie liiga ideelisi liikmeid. Ja nõnda siis näed sa oma ema  . . .  Ma tean, kuidas see peab sündima.  Su ema sõidab „Torpeedol“.  Ta tuuakse automobiilis kaldale ja võetakse seal aeroplaanile. Kas sa pole veel Dianat näinud?“

„Ei,“ vastas „Ikaros“.

„Õhtusöögi ajal tuleb ta saali. Huvitav daam.“

„Kes ta on?  Lordi naine?“ küsis „Ikaros“

„Ei ole veel . . .  Diana on, nagu ma kuulnud, Napari maharadsha tütar. Ta ohverdas äraarvamata rikkused meie liigale.“

Leinant vaatas kavalalt tütarlapsele ja küsis :

„Nelly, kes on need saladuslikud pseudonüümsed liiga liikmed?“

„Sa tahad öelda, kes peituvad nimede „Ramses“, „Kreol“, „Ovidius“ ja teiste nimede taga. Hea küll, ma avaldan sulle liiga saladuse.  Kuule ja unusta, mis ma ütlesin.  „Ramses´e “ nime all peitub professor, Boston-tehnika akadeemia akadeemik Henry Lloyd,  tõmmu „Kreol“ on portugaalia prints Juan Vovibon-Riccijoro,   „Ovidius“ - - kreeklane, endine horeograafilise instituudi õpetaja Parnassoses,   „Gaston“ - - kuulsus Saksamaa professor Mortiz von Steinzinger.   „Floridan“ - -  esimene Prantsusmaa lendur,   „Sven“ rootsi professor arstiteaduse, keemia, bioloogia, psikiaatria, filosoofia, matemaatika alalt ja egüptoloog,   „Herbert“ - -  taani õpetlane-keemik,   „Egmont“ - -  prantslane, miljonäri-vabrikandi Maurice Ducheni poeg,   „Jack“ - - samasugune ameerika miljardäri Rothmilldi „ärakadunud poeg“,   „Ana“ - -  Egüptuse poeg, vaaraode Adir-At-Ana järeltulija,   „Kass“ - -  Pan-Euroopa kergatleetika gümnast-tsempion. Talle kuulisid viis aastat üleilmsed olümpiamängude loorberid.   „Androgenus“ - -  temast kisendasid veel mitte ammu maailma ajalehed kui meie aja parimast poeedist - -  ta nimi on Leontinius Vrandil.   „Erik“ - -  miljardär, terasetrusti omanik Ameerikas - -  Raymond Elmans,   „Maurice“ - - kindralstaabi kapten-major - -  Braunschweigi print Heinrich- Fitel,  ja lõpuks armas „Olaf“ on vikinglane, Taanimaa poeg - - Olaf Rassmussen.

 „16“  kooseis on väga mitmesugune, kas pole nõnda?“ lausus Nelly ja “Ikarose“ kuuenurga külge õit kinnitades lisas,  „ja nüüd veel kaunis inglane-lendur „Ikaros“, kelle nimi sulle teada.“

  „Jah, mu pääsuke.  Kõik see on ülihuvitav. Ma olen rõõmus, et astusin liigasse. Tuhat korda rõõmus - -  sest siin leidsin ma maapealse õnne. Väikene Nelly . . . Pea sõidab mu ema ja ma ütlen talle omast piiritumast õnnest.  Aga kas sa oled rõõmus, kuldjuukseline Nelly?“

„Meeletult rõõmus. Ja tead sa, mulle näis ikka, et mind valgustab siin miski ime . . .  Ja vaata, nüüd on see täide läinud . . . Millal ainult lõpeb sõda? Oo, kui ju ennem võiksime siit tagasi ellu minna,“ vastas Nelly ja laskis usaldavalt pea leitnandi õlale.

„Nelly. Kus me viibime? Küsis „Ikaros“,  tütarlast ümber õlgade võttes.

„Ma ei tea . . . See on saladus . . . Peaaegu aasta viibin ma siin ja veel keegi pole nimetanud meie asukohta,“ vastas Nelly.

Trepile ilmus livrees neeger.

„Meie järele!“ hüüdis Nelly, „lõunatama.“  Neeger astus nende juure ja teatas kummardusega, et palutakse lõunale.

Nelly ja leitnant tõusid. Tõusis leopardki, kes „Ikarose“ järele tatsus.

„Õhtul uuesti aias,“ sosistas „Ikaros“  Nelly kõrval minnes.

„Oo, ei armas. Õhtul on tee mu juures, mu neitsilikus toas.  Kas pole nõnda?“ lausus Nelly ja vaatas leitnandile.

„Ikaros“ ei vastanud midagi.

Ainult silmad hiilgasid ja huuled tõmbusid naeratusele.  

Pan-Euroopa kõrgem nõukogu keeldus likvideerimast sõjategevust ja pealegi peeti Pan-Aasia delegaat Mac Konrady pantvangina kinni.

Pärast ultimaatumis antud aja möödumist lord Roster, kokkuleppides Pan-Aasia sõjavägede ülemjuhatajaga, kirjutas ette saata Prantsusmaa ja Saksamaa piiridesse viis Aasia divisjoni.

Hävitajate eskaadrid said käsu kiires korras kohale jõuda, Nagasaki angaaridest hakkasid hargnema : Pan-Euroopa eskaader, koosnev enam kui kuueteistkümnest dreadnoughtist, sajakolmekümnekaheksast soomuslaevast ja sajaseitsmekümnekahest kontr-miinihävitajast ja ristlejast, koondus Skageraki lähedale.  Skandinaavia ristlejate laevastik ristles allveelaevade kaitsel Pas de Galais´ lähedal.

Pan-Euroopa üldine mobilisatsioon paiskas frondile miljoneid sõjaväge ja tankide divisjonid said Bickers´i tehastelt tuge.

Saabusid imeelukad-tankid, varustatud kaugelelaskjatega ja „surmakiirte“ aparaatidega.

Viiendal päeval pärast ultimaatumi tagasilükkamist lõid lõkkele inimajaloos enneolematud lahingud - -  kuuekümneseitsme miljoniline Pan-Euroopa sõjavägi algas pealetungi kümnetuhandelise kilomeetri pikkusel frondil . . .

Kuid kuuendal päeval jõudis Vladivastokki Pan-Aasia transpordid värskete sõjaväeosadega ja saadeti kiires korras üle Varssavi-Polotski sektori.

Ja nii kuue päeva kestel . . .

Ülekaal oli juba Pan-Aasial - -  ta armee ületas aukartustäratava arvu - - sada miljonit.

Reimi orud juba niisutusid ühendatud sõjaväe verest, juba tungisid jaapani eelväeosad Itaalia laguunidesse ja Alpide kõrgustikkudel tatatasid vaprate, kodumaad kaitsvate helveetslaste kuulipildujad . . .

Varemete murrus puhkasid Pan-Euroopa linnad - - Soisuanne, Strassburg, Reims, Amien, Ramur, Vilno, Milano ja Hamburg - - Pan-Aasia pommipildujate eskaadri ohvrid.

„Torpeedo“ ja nelikümmend „Ikarost“ kui karistav, halastamatu saatuse käsi pildusid tuhanded tonnid „triroliit“ pomme . . .

Surm . . . surm ja surm niitis miljonilisi ohvreid . . .

Meeletus võitluses põrkasid kokku hiiglased - - rahvad ja inimelud olid mängukanniks järeleandmatu valitsejate kätes. 

Palistavalt kuldas päike rannaliiva, rahulikult laksusid lained, laiali langes piiskadena pingilistuva sügavaisse mõtteisse vajunud Nelly ees.

Juba kaks nädalat, kus „Ikaros“ on võitlustules, juba kaks nädalat, kus neiusüda on piinlevas ärevuses - - ainult lühidane raadiotelegramm, mille tervitus hinge rõõmustas. Nelly kõrval istus ta isa ja luges paksu raamatut.

„Aeg oleks sul, isa, tuppa minna - - pea saabub hämarik,“ ütles Nelly, heites pilku vanale õpetlasele.

„Oo, ei . . . Ma veel tahan läbi lugeda ühe peatüki ja siis kabinetti,“ vastas vanamees, pead raamatu kohalt üles tõstes.

„Isa,“  küsis neiu tasa ja langetas käe isa õlale, „millal ometi kord lõpeb see koshmaar . . . Millal lõpetavad inimesed üksteise tapmise?“

Prohvessori nägu muutus süngeks.

„Ma mõtlen pea. Pan-Aasia läheb vastu edule. Veel saabuvad kolm korpust aasialasi . . . kuus korpust venelasi, ja ülekaal on meie pool. Markiis Oshijama viib jaapanlaste volonteeride armee Itaaliasse. Nelly!  Need kõik on noormehed 22 aasta vanuseni. Vaimustusega ja ideelised võitlejad . . . Mäda Euroopa peab surema. Ei ole maapeal aset egoistidele,“  vastas prohvessor ja tema näol mängles naeratus.

„Milline koledus! Oo, jumal, milline koledus!“ hüüdis Nelly,  „ja sina, isa, sina õpetlane, puhta teaduse sulane, sarnase ükskõiksusega kõneled Euroopa hukkumisest.“

„Ja ! Ta on seda ära teeninud.“

„Millega?“

„Aastatuhandete kestel ta tagus mõõke, hävitas teisi. Mis oli Euroopale - - hiinlane, hindulane, perslane, sipai, singaleesilane, riffkabiil?  Määratumad India, Aasia territooriumid oli Euroopale kolooniateks. Ta võttis neilt maa produktid, elulised jõud.  Kuid mis andis ta neile?,“  karmilt kulme kortsutades sõnas prohvessor.

„Kuidas mis? Kuid tsivilisatsioon?“ vastas tütarlaps.

„Tsivilisatsioon?  Tänan alandlikult. Whisky . . . Sigar . . . Kontsessioon . . . Misjonärid . . . Politsei . . . Tankid . . . Aeroplaanid, kuulipildujad!  On neile seda vaja?  Oo, ei. hommikumaa tsivilisatsioon on kaugelt kõrgem meie omast. Meie võime uhkeldada oma teadusmeestega, kuid neil on Buddha, Konfuutsius, Muhhamed, Rabindranath Tagore, Krishnamurti.  Filosoofid - - maailma tõelise tsivilisatsiooni apostlid. Tsiviliseerima ei tähenda orjade peremeheks hakkamist.  Olla kultuurne - - see ei tähenda tsiviliseeritud policemeni nuudi all olla.  Oo, ei.  Tsivilisatsioon - - on rasside ja klasside ühetaolus. Sa tead ju, et Pekingi Euroopa kvartalile ei ole hiinlasel ligipääsu. Sa ju nägid, kuidas käisid inglased, hispaanlased ja prantslased ümber Marokkos riffidega. Sa oled kuulnud teadaandeid Siiria võitudest. Ei ja ei.  Euroopa kultuur on olnud vägivalla ja sõja ideede kandjaks.  Ja nüüd on jõudnud kättemaksu tund. Hommikumaa võidab Lääne,“ lausus prohvessor ja näidates horisondile, lisas, „seal kaugel  Idamaa rahvad valetõe kivilauad . . . Ja ei kesta enam kaua, mu laps, kui tõuseb uue tõusva armastuse päike.“

Seisataval südamel kuulatas neiu prohvetlikku kõnet, aga ta mõtted olid - - nüüd lahingutules viibiva „Ikarosega“.

„Ma lähen nüüd. Mul on vaja läbi rääkida Washingtoni prohvessor Silesiga. Ta ootab mind täpselt kell kuus telefoni juures,“ ütles vanamees tõustes ja tütart suudeldes, lonkis lossi poole.

Magusalt lõhnasid tumepunased roosid, toredasti naeratasid õrnad aroakarid ja magnoolide põõsastest kandus aroom. Heledasti lõikasid tiibadega läbi õhu kirjud liblikad, lenneldes kuldlokilise Nelly pea ümber, kuskil põõsas soputas papagoi tiibu ja häälitses valjusti kaljukotkas.  

„Jumal, Jumal, saada rutem tagasi mulle mu armas poiss. Olen väsinud tad ootes. Erutus surmab minu,“ ohkas Nelly, kiindudes rukkilille pilguga piirituma taevakaugusesse.

Ja oleks nagu ime sündinud - - horisondil vilkusid valgused . . .

Ees „Torpeedo“, järel ruttasid „Ikarosed“ ja „XXXV“.

Toredasti ujus hiiglane tuhande meetri kõrgusel.

Nelly kiljatas rõõmsasti ja tormas lossi.  

Kurvad teated.

Floridan oli gaasidest pimedaks tehtud, „Ramses“ raskesti rinda haavatud ja väsimatu „Kreol“ oli hukkunud Simloni tunneli õhkulaskmisel.

Sügava kurbuse jäljed ilmusid leitnandi näole, kui Nelly juures istudes jutustas talle viimaste päevade võitlustest.

Mitte ükskord ei täitunud ta ilus pilk pisaraist ja värisenud huuled lausudes koshmaarseid üksikasju Pan-Euroopa ja Pan-Aasia veriseist ohvreist.

„Nelly, kaunid linnad lamavad nüüd varemeis . . . Meie viskasime Reimi kohale tuhandeid pomme . . .  Pealetungivaisse inglise-prantuse sõdurite armeedesse juhtisin ma isiklikult surmakiired. Üheksakümne kilomeetri ulatuvusel katsid maa surnukehadega . . .  Soisionne´i ei ole enam. Jaapani-Vene patareid pühkisis ta maa pealt. Verdun on maetud meie 62-tolliste kiirlaskjate kuulide alla. Pommitamine kestis seitsekümmend kolm tundi. Vahetpidamata seitsekümmend kolm tundi tuld ja terast. Boulogne´i pargi kohal sai „Ramses“ haavata „punasest aeroplaanist“. Ta rinda tungis õhukuulipilduja klaaskuul. Õlg on purustatud ja kops puruksrebitud . . . Vaevalt jääb elama. Vaene Floridan, ta on nüüd pime.  Meeletuseni vahva ja kaunis noormees!  Kuid nüüd on meie võit ligidal. Täna hommikul valdas meie dessant Plymouthi ja Duvre´i. Vahetpidamata saabuvad Pan-Aasia sõjaväed. Kauge-Ida eskaader blokeerib juba Ameerika randa . . . Indo-Hiina saadab kaks miljonit värskeid jõude. Viimased teated kõnelevad, et Pan-Euroopa ootab Ameeerika ühinemist, kuna blokaadiga ta huvid puudutatud on. Kaanada ja Inglismaa dominioonid kuulutasid välja täieliku iseseisvuse, pidades erapooletust.  See on meie prohvessor Stewarthsoni teene . . . Ja, Nelly, viimane inimkonna lahing!  Sõda - - sõjale.  Möödunud nädala jooksul on Pan-Euroopa reast välja langenud sõduritena üheksasada seitse tuhat. Haavatuina kolm miljonit nelikümmend kaks tuhat . . .  Koschmaar . . . Õudus . . . Maailma tragöödia,“  lausus leitnant erutatult ja surus õrnalt tütarlapse kätt, kellel hõbelesid silmis pisarad.

„Milleks see tapp?“ oigas  Nelly,  „kus on siis inimkond? Inimkond, kes on kiitnud kõrgeks vendluse aated.“

„Ta tuleb, Nelly- pärast hirmsaid vapustusi ja torme - - tõuseb hele, tõe ja armastuse päike . . .  Meie parlamentöörid pakkusid uuesti rahu, miks siis Pan-Euroopa lord Rosteri ettepaneku tagasi lükkas? Ah ja, kas tead, mida tahavad nad teha Mac Konradyga?“

„Mida?“

„Ta on antud sõjaväe kohtu alla kui äraandja,“ vastas „Ikaros“.

„Ta viidi ju vägivaldselt, nagu sindki „Torpeedole“,“  sai neiu häbematust jultumatusest erutatud.

„Ma olen samuti väljaspool seadust kuulutatud,“ vastas leitnant kurvalt ja lisas naeratades, „seadus, mille nimel saadetakse korda tapmisi, ei ole mulle enam kole. Ma olen arusaanud, et Pan-Aasia lahendab ideaalselt neetud sõjaküsimuse . . . Lähme, Nelly, vaatame Floridani.“

„Lähme, mu oma,“ laususid tasa neiu huuled ja ta tõusis.

Nad väljusid raamatukogust koridori ja suundusid ukse poole, mis oli märgitud „ 3 „ tähega.

Ettevaatlikult ust avades viis leitnant Nelly eesriietega kaetud akendega tuppa, kus lebas voodil Floridan.

Ta juures istusid prohvessor Glyne ja doktor Sven.

Floridani ilus nägu oli surmkahvatu.

Silmad tuhmid - - - piimakarva silmaterad oli pööratud liikumatult doktori poole.

Nelly läks voodi juure ja hirmsast valust värisevate huultega lausus :

„Tere, Floridan.“

Floridani nägu tõmbles, moondud nagu kõveraks.

Ta kattis käega silmad ja oigas :

„Nelly . . . tere.“

Ettevaatlikult võttis neiu pimestatu käe ja seda surudes ütles :

„Ärge kurvastage - - te hakate jälle nägema. Doktor Sven ja prohvessor Glyne teevad teid terveks,“

„Oo, ei, miss Nelly . . . Ei usu,“  vastas pead raputades Floridan ja naeratas kurvalt.

Pikk, kõhnavõitu energiliste näojoontega prohvessor Glyne silus käega Floridani otsaesist ja selge, helde naeratusega lausus veendunult :

„Julgen teid veenda, noormees, et neljateistkümne päeva pärast võite teie jälle, kui peaks olema vaja, juhtida teie kuulust „Torpeedot“.  Pan-Euroopa gaaside koosseis on mulle tuntud.  Meie korrespondent, prohvessor Sinclaire on teada saanud Žhemnitši keemia laboratooriumide saladuse.“

„Kahtlemata, Folridan, sa saad jälle nägijaks,“ tõendas doktor Sven, „meie kutsusime kuulsa okulisti Tokiost, prohvessor Karo-Mara-Schi.  Ta on maailma valgus.  Homme õhtul saabub ta siia konsiiliumile.“

„Kas tõesti?“ hüüdis Floridan kirjeldamatus rõõmus.

Heleda lootuse naeratus kattis nüüd ta nägu.

Ja otsekui nõrk vari langes jälle näole kurbus, kui ta küsis :

„Kuidas „Ramsese“ tervis?“

„Hädaoht on nüüd möödunud. Meie tegime doktoriga operatsiooni.  Klaasikillud on välja võetud. Kopsu läbilaskmine ei ähvarda enam surmaga.“  Vastas Glyne ja Nelly poole pöördes, lisas : „miss Nelly, vaja on haige üksi jätta. Erutused ei ole talle kasuks.“

Floridan noogutas pead ja suu ümber kujunes lahke naeratus, kui ta ütles :

„Oo, härra prohvessor, miss Nelly on mu sõber. Ta ei tee kahju mu tervisele. Ja ma olengi nüüd tugevam. Teie tagasite mulle tervenemise ja nüüd ma juba . . .  peaaegu näen.“

Kangelase meel - - Floridani vaprus, mehisus liigutas kõiki . . .

„Teie olete tõeline „Ikaros“, hüüdis pühalikus vaimustuses erutatud Glyne ja surus tugevasti Floridani kätt.

„Ei, prohvessor, teie eksite, päris „Ikaros“ on mu peigmees.“  Lausus Nelly naeratades vastu ja siniseid silmi mahalüües näitas leitnandile.

„Aga kus ta siis on?“ hüüdis Floridan.

„Ma olen siin, kolleega,“ vastas leitnant voodi juure minnes ja Floridan kätt võttes.

„Olen rõõmus, sõbrake.  Sa tulid õnnelikult välja sellest „Infernost“, lausus  see ja haardes leitnandi käe, raputas seda,  „miks tõde salata - - oli momesnt, kus ma mõtlesin, et sa hukkusid. Sest Saksa „Vogel“ viskas su aparaati kuus pommi. Ja kuidas sa ometi said maanduda purustatud tiibadega?“

„Külm veri, mu sõber, ja mu armsa neiu Nelly palved,“ ütles leitnant rõõmsalt säravale neiule vaadates.

Doktor Sven viis Nelly kõrvale ja sosistas :

„Vaja on ta üksi jätta. Hommikul on operatsioon. Hädaohtlikum hädaohtlikkudest. Palun teid lahkuda.“  

Ta tegi leitnandile käega märgi ja see jättis Floridaniga jumalaga :

„Na, kuni homseni, sõber. Ma pean minema aparaati proovima. Ole terve ja looda.“

„Ja, ma peaaegu näen,“ naljatas Floridan. „Kõige paremat.  Tervitusi „Maailma valitsejale“, kõigile tuttavaile.   Anna edasi, et Floridan pole veel hukkunud.  Veel saavad Vendluse vaenlased nii mitut korda tunda hirmuvärinit mu lendudest.“

„All right!“ hüüdis leitnant ja läks Nelly poole.

Nad väljusid saali.

Prohvessos Glyne ja Sven jäid pimeda juure. 

 

Proloog. 

Kogu taevas oli külvatud üle miljoneist heledaist tähtedest . . .

Aed lossi ümber oli mähitud pimedusse ja joobnustavat aroomi.

Kaugele, kaugele kadus kuu hõbevalgusest üleküllastanud meri.

Lossi teise korra aknad olid heledasti valgustatud - - saalis oli „16“ liigete koosolek.

Korallpuude all istusid Nelly ja leitnant.

„Ma kardan nii väga su pärast, armas. Miks olid sa ise valmis minema sellele hädaohtlikule avantüürile? . . . Mu armas „Ikaros“, kui veel hilja pole, jäta see käsk jaapanlase täita,“ ütles neiu pead leitnandi õlale nõjatudes.

„Ei Nelly. Ma lähen uuel „XXXV“ ja hävitan gaasi transportide baasi.  Mulle on teada kogu riik, tungida läbi valvavate aeroplaanide aheliku pole kerge. Kuid meie „lindude“ kiirus ületab nende masinad. Mind juhib soov päästa sajatuhanded ohvrid pimestamisest. Kui ma transporte õhku ei lase, algab kolmekümne tunni pärast lahing Namuur-Louvain´i liinil.  Meil on teated, et Pan-Euroopa  49. armee võtab vastupealetungi ette . . . ta on toetust saanud.  Ja, oo õududst, nad võtavad tarvidusele sulatatud „sammastajad“.  Mu kohus on inimarmastuse nimel, Nelly, ära hoida paljude, paljude elu ähvardavat hädaohtu. Minuga lendavad kaasa Jack, jaapanlane Sato-Ara, ja neljateistkümneliikmeline meeskond. Täpselt kell kolm päeval lasen ma transpordi kolonni õhku ja teatan sulle sõnaga „õnnelikult“.  „Torpeedo“ teostab homme kõige hädaohtlikuma operatsiooni, Pan-Euroopa ühendatud laevastiku pommitamise.  Lord Roster juhatab isiklikult hävitajalt „Xerres II“ meie gwomide-monoplaanide eskadrilli.  Homme . . . Jah, homme on Pan-Euroopale uus hoop,“ vastas „Ikaros“ vaimustatult ja Nelly käsi võttes tõmbas ta rinnale nende sõnadega,  „aga sina, mu pääsuke, erutud asjatult.“

„Ei, mitte asjatult. Sa ju tead, et lastes õhku selle ujuva gaasilao, langed ise mürgi sfääri. Või on ta sulle ligipääsmatu?“ lausus neiu erutusega ja ta sõrmed värisesid leitnandi käes.

„Ma tõusen kõrgusse, rutem, kui gaasid mind tabavad.“  Lausus vapralt „Ikaros“.  „Nelly, mu uus aparaat on truu sõber!“

„Andku Jumal,“ ohkas neiu vaikselt.

„Nüüd pole enam kaua Nelly, ja meie joome sinuga õnne elukarikast.  Ei kaua enam, mu kuldlokine Li, ja me puhkame viimase sõja koledusist . . . Seal kaugel, kaugel su isa estansias.  Viimane sõda.  Kas pole see ilus, ülendav muusika inimkonna unistusist? Viimne sõda - - kas pole see hiiglaselik, titaanlik maapeal elavate utoopia teostamine.  Niipea, kui ainult rahu tehakse, kirjutab lord Roster ette hävitada kõik inimtapmise abinõud.  „Atlantisega“ tuleb kokku Pan-Aasia ja Pan-Euroopa, ei, kogu maailma kongress, tulevase Kosmopoliidi vormide väljatöötamiseks.  Kõik riigeid, vabariigid ja rahvused muudetakse ainsamaks võimasaks solidaarse maailma vaimuks - -  „riigiks kosmopoliidiks“. Rahvuslik šchovinism, terrotoriaalküsimused, kauplemise hegemoonia, koloniseerimine, vassilism - - see kõik langeb muinasjutu valda. Maa peal sünnib suurim vaimu revolutsioon ja orjusest päästetud homo spiens leiab unustuse rahulikus töös  . . .  Oo, Nely, Nelly, kui ilus on mõtelda sellest uuest inimkonna koidust,“  lausus leitnant ja tõmbas tuliselt Nelly enda rinnale.

„Ent kui palju ohvreid!“ hüüdis tütarlaps.

„Nad on vajalikud, mu laps, lunastusohvrid.“

Äkitselt langesid aeda kiirheitjate pimestavad kiired.  Leitnant ja Nelly võpatasid. „Punane aeroplaan!“ hüüdis leitnant.

Neljasaja meerti kõrgusel keerles hiigla biplaan, mis hiigla,  punaste koonutaoliste tiibadega.

Kaks kiireheitjat „kompasid“ lossi, libisesid mööda puid, maad.

„Ikaros“ hüppas ruttu püsti ja haaras Nelly kaissu. Ruttas „Barri-barri“ puu tihedate okste varju.

„Kas tõesti on meie baas ülesleitud?!  Sosistas ta varjupaigast vaenlase aeroplaanile vaadates.

„Lähme lossi!“  lausus ta, ruttu Nelly käe järele haarates.

Nad läksid mööda kõrvalteid lossi ja jättes Nelly eeskotta, tormas leitnant saali.

„Lord Roster!“ hüüdis ta, „lossi kohal on „punane“.

Kõik olid hämmastunud, ainult lord Roster üksi ei kaotanud end ja käskis kindlasti :

„Torpeedo“ peale!“ 

Mõne minuti pärast pistis „punase“ aeroplaani taga nina veest välja „Torpeedo“.

Sahisesid tiivad ja hiiglane kruvis enda õhku.

„Punase“ aeroplaani tuled kustusid.

„Torpeedo“ saavutas hullumeelse kiiruse ja oli peagi kahetuhande meetri kõrgusel.

„Punane“ otsustas nähtavasti lahingu vastu võtta - - mürises tseniitkahur ja pommi lõhkemine kattis „Torpeedo“ külge kildudega.  

Lossi tornis , akna juures, olid grupperunud lossi elanikud, all angaaris kees palavlik töö - - valmistusid lennule „Ikaros“ ja „XXXV“.

Leitnant ja Voicienne istusid juba „XXXV“ kabiini, kui tuli alla Egmont ja leitnandi poole pöördes, lausus :

„Kiiresti ida suunas väljalennata ja mahalasta neli Rotterdamist väljasõitnud „Albatrossi“.

Langes kokku kabiini pneumaatiline uks. Ninas lõi põlema valgus ja „XXXV“ hakkas sukelduma.  

Ilma tagajärjeta mitu pommi „Torpeedo“ pihta välja lastes hakkas „punane“ aeroplaan ülespoole tõusma, kuid niipea, kui ta „Torpeedo“ kõrgusele jõudis, purskasid viimsest violettkiired.

Neljast „Surmakambrist“ lendas äkki välja pommid - - silindrilitaolised miinid ja üks neist lõikas „punase“ aeroplaani külge.

Kõlas kõrvulukustav kärgatus.

„Torpoodo“ kõikus õhu värisemisest ja langes mitukümmend jalga allapoole.

Mürisesid „punase“ aeroplaani tseniitkahurid ja läikivad pommid langesid „Torpeedosse“.

Kaitsvad soomusseinad päästsid vaenlase aeroplaani, kuid temast paremal ilmus „Ikaros“ omal „XXXV“.

Ja lühike, vilistav sihin lõikas läbi õhu - - Ana osavast käest juhituna, „XXXV“ pealt, lastud miin tabas „punast“ aeroplaani.

Hetkeks lõi taevas valgeks violettvalgusest ja kõlas plahvatus.

Kivina langes „XXXV“ alla ja idapoole pöördes laskis välja kolm raketti.  Tervitus.“

„Punane aeroplaan“ hakkas liuglema. Vägevad tiivad rippusid liikumatult.  Ja kuusada meetrit lossist eemal langes hiiglane veepinnale.

Kõlavalt hüüdis Ovidius häälekõvendajasse tumedaile kujudele „punasel“ aeroplaanil :

„Tulge välja, gentlemanid! Mitte mingisuguseid vastupanu katseid!“

Avatud kabiiniuksest tulid välja „punase“ komandör Steggert, neli ohvitseri ja kakskümmend kolm inimest meeskonnast. „Pan-Eurooplased“ astusid kahele allveepaadile ja läksid salongidesse.

Üksteise järele tulid saali „punase“ aeroplaani ohvitserid ja meeskonna liikmed.  Pikk, sale, energilise näoga komander Steggert, blond kolmekümneviieaastane, läks lord Rosteri tugitooli juure ja lausus erutatult :

„Sir, mina ja mu alamad oleme teie võimuses. Meeskonna nimel palun teid telegrafeerida meie häbistavast pääsemisest. Vähe on au ellu jääda . . .  Seda enam, et meie kõik oleme Pan-Euroopa „Rahvaste Sõpruse“ assotsiatsiooni liikmed.“

„Ma ei saa teist aru, komander Steggert,“  katkestas ta pehme muigega lord Roster, „teie kõnelete „Rahvaste Sõpruse“ assotsiatsioonist, aga samal ajal hukkas teie korsaar tuhanded pan-aasialased.“

„Enne kui te mõtlete,“  ütles nagu möödaminnes lord Roster,  „kirjutab Pan-Aasia ette Pan-Euroopale - - sõjariistad maha panna.“

Staggeri nägu moodus jõuetust vihast.

Ta võttis kabuurist revolvri ja pani ta laua äärele.  

Ühendatud prantsuse-inglise eskaadri kohal tiirlesid aeroplaanide eskadrillid valvateenistust pidades - - ülidreadnoughtid, soomuslaevad, ristlejad ja miinihävitajad olid õhuvalve rõngas. Kuid keegi ei oodanud vaenlast, kust ta tuli.

Neljateistkümne tuhande meetri kõrgusel ruttas „XXXV“, juhitud „Ikarosest“.

Ja vastavate mõõtmisaparaatidega vaenlase laevastiku seisukoha äramäärates hakkas allaliuglema.

Sinkjas öös ei kuulutanud miski õnnetust ette . . .

Ja nagu hiilgav meteoor langes taevakõrguselt alla ühele dreadnoughtile leekiv kera.

Dreadnoughti terasmastid, masinate osad, kahurite lukud, lugematud voolikud lendasid õhku ja kesk neid moondunud, puruksrebitud pan-eurooplased.

Järgnes mitu plahvatust.

Dreadnoughtid  „Pan-Euroopa“, „Ainied“, „Wirginie“, „Wilson“, „Astoria“ lendasid õhku ühes soomuslaevadega „Koljat“, „Kentukki“, „Paris“, „Memphis“, „9996“ ja viie ristlejaga.

Ja õudset uudisest sai kuulda maailm :

       „Ööl vastu 16. augustit viskas „Torpeedo“ inglise-prantsuse laevastiku seisukohale lõhkevaid pomme. Kuritegeliku lennu ohvriks langesid meie vapra laevastiku üksused ja neliteistkümmend tuhat merimeest. Igavene au langenuile“ _ _ _ _ _

Londonis purustas rahvahulk admiraliteedi. _ _ _ _ _

149 Lancasteri ja 204 Iiri rügement keeldusid minemast dessant-transpordile. _ _ _ _

Langenhausti armee läks täiesti venelaste poole üle. _ _ _ _ _ 

Vladivastokis maandus kindral Schai-Kara-Khani armee. _ _ _ _ _

Indias on mobiliseeritud üksteistkümmend miljoni. _ _ _ _ _ 

Amieni ümbruses ilmusid uued „panaasia“ tankid. Nende imeelukate kõrgus on 360 jalga. Varustus - -  kuusteistkümmend 24 tollilist  kahurit. _ _ _ _ _

Suur-Britannia mäetööstuse liit nõuab sõja lõpetamist, ähvardades streigiga. _ _ _ _ _

Atlandi ookeani laevastik  on üleläinud Jaapani laevastiku kätte. _ _ _ _ _

Nõnda kisendasid kõige Pan-Euroopa tähtsamate ajalehtede pealkirjad.

Pan-Aasia jatkas okupatsioonivägede saatmist ja ta direktiivid viidi täide plaanikindlalt ja terve mõistusega.

Kui Pan-Euroopa saatis sõjaliinile tuhanded, kümnedtuhanded ja sajadtuhanded, siis kõvendas Pan-Aasia oma vägesid miljoni armeedega.

Kollane Nägu naeratas idamaise fanatismiga surmale minnes.  

Ei kannatanud kaheksamiljonilise väe pealesurvet välja - -  Pan-Euroopa ja otsustas kapituleeruda.  

Helisesid kirikute kellad, möirgasid vabrikute viled ja laevade sireenid.

Linnad ilustati lippudega.

Möödusid viis päeva pärast sõjategevuse lõpetamise protokollide allakirjutamist, kui Londoni saabus lord Roster, esmakord pärast seda, kui lahkus lord Whitemanina.

Vaimustatud rahvahulkade kirjeldamatu rõõmuhõiskete saatel, kesk-indostani küttide ja jaapani volontääride kolonnide sõitis ta autos „Inimese Liiga“ presidendi marquise Oschi-Akuia ja india poeedi, vana-vana  Side-All-Ibnesi saatel.

Taga järgnesid väepealikud - - india, hiina, jaapani, persia, buhaara armeede kindralid ja lõpuks sammusid ühtlases falangis „16“ liikmed, eesotsas Anrogenus lehviva sinise lipuga.

Otsekui meri oigas vaimustusest lugematu rahvahulk, nähes neid tubleid idee eest võitlejaid.

„Kõrvuti „Ikarosega“ läks tore kuldlokiline sinisilmne tütarlaps - - Nelly. Õhujõudude majori „Ikarose“ naine.

Pärast neid läksid nagu pronkskujud pan-aasia väeosad - - jaapani, hiina, vene, india, alschiiri ja teised kütid, paljud toredais kirjus Idamaa turbanites või sõjaväe mundreis.

Londonile haruldaselt selga päev suurendas võitjate toredat käiku. Kuid kõikjal väljariputatud  Pan-Aasia manifestis oli öeldud :

    „Sõbrad! Vennad!  Meie tulime siia mitte kui vaenlased ja võitjad ei.   Meie toome teile paljumiljonilise India, Jaapani, Hiina ja Vena rahvamasside tervituse. Sõda on lõpetatud. Inimkonna häbistus on kadunud. Kui ainult „Üleilmne Rahvaste Föderatsioon“ kinnitab ühise kooselu valitsemisstatuudi ja vormi, religioonide, rasside ja kastide sallivuse ja armastuse alused, pöörame meie tagasi koju, et anda edasi teie, vennalikku tervitust sinnajäänud emadele, isadele, õdedele ja vendadele.  Sinine lipp valge kotka kujutusega - - meie embleem, tervitab teid, vennad ja õed.  Elagu inimkond!  Olgu tervitatud üheõiguslus ja tõeline vabadus. 

Kõrgema Nõukogu President :  Lord Roster.    Liikmed : Marquise Oschi , Sidi Al Ibnes , Kalm-Dag-Ara“.  

„Atlantises“, Pan-Aasia pealinnas oli pidulik mausoleumi avamine „Tundmatule Sõdurile“.

Avamisel olid kõigi rahvaste delegaadid.

Pühalikus tõotuses andsid kõik delegaadid vande, mitte enam lahendada inimeste kannatusega ja murega maapeal elavate rahvaste vahel tekkind arusaamatusi, vaid rahus ja üksmeeles, austades iga elava õigust ja vabadust kaasatöötada tulevas Inimese loomisel . . .  

Kaljuservas istuvad Nelly ja ta mees.

„Nelly, millest sa mõtled?“ küsis naise kätt võttes „Ikaros“.

„Inimeste kummalisest saatusest“, vastas Nelly, kauni näokese mehe poole pöördes, „vaat´ meie oleme õnnelikud, aga kuipalju on õnnetuid, iseäranis nüüd peale sõda“.

Aegamööda, mitte rutates tulid kaljukallakut mööda üles kaks inimest - - Ema ja Isa.

Nelly märkas neid ja sosistas rõõmsalt mehele :

„Vaata meie vanad tulevad“.

„Ja , kui sarnased on nad teineteisele nüüd“, vastas mees.

„Sarnased?“

„Jah, mu ingel. Nad saavutasid rahu. Nad teavad, et meie armastame üksteist. Ja nende naeratused on heledad.“

„Meie elame sinuga rahulikult, kas pole tõsi?“ küsis kavala naeratusega Nelly.

„Jah!“ vastas talle mees ja suudles õrnalt naise kirsipunaseid huuli.

Lõpp.