Maurice Moraine. "Maailma Valitseja"
Kui ma olin selle raamatu läbi lugenud, tekitas see üsna vastandlikke mõtteid.
Raamatu lugemise "poole peal" ei saanud ma lahti tundest - kas see on "positiivne" või kisub lõpuks "kurvaks". Aga ei. Läks üsna ülistavaks!
Lõpuks muutus segadus veel suuremaks. Erinevaid vastuolusid tekkis mitmeid.
Siis tuli mõte, uurida - kes on selle loo autor. Ja siis läks põnevaks. Nüüdseks ei saa ma - mitte millestki aru.
Tuleb välja, et meite maal on olemas oma - Jules Werne.
Mees, kes on sündinud samal ajal. Ilmselt on lugenud J.Werne raamatuid ja ka muidki veel.
Hiljem ma püüan välja kirjutada kõik kummalised seigad ja faktid, mida mina siit leidsin. See on üsna pikk töö.
Neid "kummalisusi" on väga palju. Osad neist on filosoofilist laadi, kuid enamus on just ajaloolised ja tehnoloogilised.
Ajalooliste kummalisuste alt võiks tuua kohe alguses selle fakti, mis vikipedias on ära märgitud.
Aleksander ei elanud pidevalt Eestis.
Enamus raamatuid on välja antud ühel ja samal ajal - aastatel 1926 - 1927. Ilmselt on ta kirjutanud need raamatud varem ja just siis oli Eestis selline aeg, kus sai välja anda nii - ühiskonnakriitilist raamatut. Mis aeg oli neil aastatel Eestis, sest sellest ajast hiljem olid tema raamatud raamatupoodides keelatud.
Ei aidanud isegi see, et see raamat meenutab saksa natsiparteid, koos fašistliku käetervitusega. Ikkagi ei sobinud sõjavastasus sakslastele.
Ilmselt on see raamat kirjutatud mõni aasta enne 1926., ehk väljaandmise aastat.
Kust võttis "mingi eesti mees" nägemuse - Maailma Valitsejast - kelle ehe kehastus tekkis mitmeid aastaid hiljem. Isegi see sama tervitus ei olnud sel ajal nii levinud ja kuidas seda siduda - maailma rahvaste vendluse ideega.
Mingi seletus paljudele küsimuste võib sisalduda minu esimesest kahtlusest, kui juttu oli - "salaseltsist".
Loost käib mitmeid kordi läbi termineid: "Uus Maailmakord", rituaalid, "Suur Loošh", "Ühendatud Rahvaste Liiga" ja see, et on - "Eliit" ja töölised.
Autor võis vabalt saada teadmisi Albert Pike raamatutest ja kui kunagi lugesin - "Ziioni tarkade protokolle", siis sellist fantaasiat polegi väga raske välja mõelda.
Mind paelus selle raamatu juures aga eelkõige - tehnilised vidinad - mida sellel ajal polnud võimalik mingi nipiga välja mõelda. Neid ma kirjeldan teises loos, sest see võtab üsna palju aega.
Mõned kummalisused lipsavad tekstis läbi nii, et tavaline lugeja, kes pole eriti palju ulmekaid lugenud või kellel ei ole tehnilist tausta, see ei pruugi isegi märgata - mõnda erilist sõna.
Selle lühiloo põhiküsimuseks jääb.
MIS ON SELLE LOO MORAAL?
Kas saab seda lugu pidada - positiivseks või negatiivseks.
Kas on varianti - vabadus sõja kaudu - sõda sõja pärast.
Kui mitte, siis milline on "töötav" variant - sõdade olematuks muutmiseks. See on isegi praeguse aja tavaelu, meedia ning alternatiiv-meedia hetke aruteludes. Meid hirmutatakse pidevalt mingi müstilise - Kolmanda maailmasõjaga - mis pidi juba käimaski olema.
Mida saaks inimene - tavaline inimene - üldse teha, et mitte ükski sõda ei saaks toimuma.
Minu uuringute ja loogika tulemusel on mõned võimalused täitsa olemas.
Kui Looja, Loome, Jumal, Universum, Kosmos, planeet Maa või kes iganes, kes on "tüüri" juures - otsustab nii. Ja, näiteks, tõstab energeetilise sageduse nii kõrgeks, et inimesed muutuvad "läbinägijateks" ja vähem "kergeusklikeks", ning mitte ükski inimene ei võta enam relva kätte. Termin - patsifist. Vikipedias päris head kirjeldused.
Inimesed muutuvad apaatseks igasugustele ähvardustele ja patriotismile.
Või me valime "Üleüldisest Inforuumist" mingi muu - parema variandi.
Huvitav, kas nende või mõnede muude variantide hulgas oleks ka võimalust, mis ei oleks nii utoopilised kui ma eespool kirjeldasin. Tundub kuidagi, et ei ole.
Tundub, et siiani pole siin planeedil olnudki sellist aega, kus see oleks olnud võimalik, vähemalt lähiajaloos.
Samu asju kirjeldavadki minu uurimused: raudrüütlitest, metalli- ja ehitustehnoloogiast, 18. sajandi "tuumarünnakutest" ehk hoonete purustamisest.
Ja ka erinevad raamatud "ettenägijatelt", kes kirjeldavad olukordi ja seadmeid, mis on tavalised vaid pool sajandit hiljem.
Minus tekitas see mees huvi ja hakkan antikvariaatidest uurima tema raamatuid.
Mulle hakkas selline "tõlkimine" lausa meeldima ja panen mingil ajal ilmselt veel, siia mõne vanema ulmelise loo.
Mul neid mitmeid veel.
Aleksander Sipelgas
Allikas: Vikipeedia
| Aleksander Sipelgas | |
| Sünniaeg | 24. juuni 1885 |
| Sünnikoht | Peterburi, Venemaa Keisririik |
| Surmaaeg | 19. november 1937 (52-aastaselt) |
| Surmakoht | Rakvere, Eesti |
Aleksander Sipelgas (24. juuni 1885 – 19. november 1937) oli eesti kirjanik ja tõlkija[1]. Ta kasutas ka pseudonüüme A. Murdlaine, A. Olhovski, A. Olšanski[1], Henry Blan[2] ja Maurice Moraine[3].
Aleksander Sipelgase teoseid, mis olid "oma sisult tõepoolest punaste vastu",[4] keelati pärast Nõukogude okupatsiooni kehtestamist 1940. aastal[5], kui ka Saksa okupatsiooni ajal (vt. Eesti raamatukauplustest ja avalikest raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluva
Aleksander Sipelgas sündis 1885. aastal Peterburis Soome riigiraudtee teenistuja pojana. Aastatel 1924–1929 ja 1930. aastate lõpul tegutses Eestis. Maetud Rakvere saksa koguduse kalmistule[6].
Sipelgas tegutses Eestis ajakirjade Õhtu Tuled ja Vaimsuse Ideoloogia kaastöölisena. Aastatel 1931–1932 aga Pariisi venekeelsetes väljaannetes Возрождение ja Иллюстрированная Россия[1]. Avaldades A. Olšanski (Ольшанский, Андрей Николаевич) pseudonüümi all vene luuraja A. P. Smirnovi memuaarid "Записки агента Разведупра" (Париж : Мишень, 1930)[7][8]. Helsingi Ülikooli õppejõu Ben Hellmani väitel oli Sipelgas avantürist, soomekeelsete fantoomteoste looja ja enamlaste luure agent.[
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
- "Punapää-Roosa" (novellid, vene keelest tõlkinud Osvald Abroi) Varrak, 1923
- "Punase päikese lapsed" (romaan Nõukogude Vene elust) J. Zimmermann, 1924
- "Kuldne mülgas. Loora Miranda" (romaan) Ole, 1926. Kordustrükk Tormikiri, 2008
- "Andesta" (proosaluulekogu) J. Sarap, 1926
- "Must ingel" (kriminaalromaan) Loeng, 1927
- "Kirgede orjad" (romaan, "Kuldse mülka" järg) J. Themas, 1926–1927
- "Kaubamaja Zwiebelson" ("satüür-romaan") Alfa, 1927 sarjas Kirjastus büroo "Alfa" väljaanne nr. 2. Kordustrükk "Kaubamaja Jankel Zwiebelson ja Pojad" (Ole, 1927)
Maurice Moraine[muuda | muuda lähteteksti]
- "Rohelise suvila saladus" (seiklusromaan) Maa, 1928
- "Maailma valitseja" (romaan) Ajalehe Uudisleht joonealune, 1928; järgmisel aastal juba raamatuna
Henry Blan[muuda | muuda lähteteksti]
- "Punane madu" (luuraja memuaarid) Ole, 1926
- "Maharadsha tütar. Saladusline naine" (romaan) Ole, 1927
А. Ольшанский[muuda | muuda lähteteksti]
- "Записки агента Разведупра". Париж, 1930[8]. Kordustrükid Мишень, 1991[10] ja Детектив-Пресс, 2010[11].
Patsifism on põhimõtteline suhtumine, mille järgi ei saa inimeste tapmist ega sõjapidamist kunagi õigustada ning, mis näeb sõda kui mastaapset tapmist. Patsifistlike ideede järgijaid nimetatakse patsifistideks (pacifist). Patsifistid leiavad, et riigi nimel ei tohiks kunagi tappa. Isegi kui ühel riigil on rohkem õigust kui teisel, esineb harva sellist juhtumit, kus osapooled võiks jagada „headeks“ ja halbadeks“.[1] Samuti kalduvad nad toetama üldise desarmeerimise ja relvastuskontrolli üleskutseid, taunivad sõjalist valmisolekut ning pakuvad konfliktide lahendamiseks mittevägivaldseid meetodeid nagu vahekohus ja vahendus.[2]
Inimesi, kelle meelest on sõda väga harva õigustatud, eelistatakse nimetada rahumeelseteks (pacificists).[3]
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar