Ma käisin tuttavate juures õhtat veetmas ja jututamas.
Ma püüan siian aru saada - Kus me elame ja mida teeme.
On kuidagi nii, et kuigi mul on põnev tehniline tegevus käsil, siis ikkagi tiksub miski kuklas ja ei anna rahu. Justkui oleks miski tegemata, aga - Mis?
Ma pole siiani aru saanud Duaalse Maa inimeste soovist elada võimalikult paljude jaburduste ja probleemidaga. Jutusta ja seleta palju tahad, ikkagi on vaid teatud inimesed, kellega saab midagi arutada.
Novot ja siis üks mu headest tuttavatest on Nägija (naisterahvas) ja saingi mitmele mind huvitavale teemale vastuse.
Esiteks see, et ma nii moka otsast mainisin, et tegin koosolemise ja millest rääkisime.
Sellel koosolemisel ma järjekordselt küsisin ühe küsimuse, mis ei paina mind lausa aga olen tahtnud teada põhjust.
Kui ma olen kirjutanud Iiiigavese Hunniku "Ilmatu Tarku" tekste, siis FB-sse pannes, neid praktiliselt ei kommenteerita.
Üks kamraade vastas koosolemisel selle peale, et kui ta loeb teksti läbi, siis nagu polegi midagi küsida. Mille peale mina alati küsin, et - Kas kirjutatu on nii Selge või on nii Pöörane.
Ja siis see nägija kirjeldas oma kujutluspilti. Ta ütles, et: Kui on meri ja selles on saar, siis ma kirjutan Terve selle saare täis. Ei jäta sinna ühtegi kohta, isegi mitte väikest rannariba, et inimesed saaksid tulla ja saart uurida.
Ma siis seletasin, et kohe nüüd õhtul ma ei oska selle peale anda kommentaari, kuigi kirjeldus oli perfektselt kümnesse.
Ja nii oligi. Hommikul sain ma aru kui tähtis on küsimuse esitamisel seletada tausta või siis tunnetust.
Nägija: Kui sa tahad, et inimesed tuleks ja kommanteeriks, siis sa pead sinna saarele jätma ruumi.
Kuid mina sain hommikul aru, et - Me kõik oleme erilised ja Unikaalsed. Minu unikaalsus seisneb selles, et ma pole juba palju aastaid tahtnud olla "kuulus" ja seega polnud küsimus mitte selles, et kommenteeritaks, vaid selles, et kas kõik on ikka maksimaalselt edastatud.
Ma ei kavatsegi Mitte Kunagi kirjutada midagi nii, et - Terve see saar täis ei oleks. See ongi minu omapära ja reeglina ma ei kirjutagi ka midagi, kui ma pole seda pikalt uurinud ja ise enam-vähem kindel olen, et eksimise võimalus on väga väike.
Las teised, kes suudavad seletada pikalt ja laialt ja aeglaselt, et inimestele ikka kohale jõuaks, teevad seda varianti.
Loomult olen ma ikkagi võidusõitja, kelledel on deviis, et - Elu pole nii pikk, et kulgeda aeglaselt.
Seega. Mingit stiilimuutust edaspidi ei toimu.
Nüüd siis kohe oli mul ka teine küsimus, millele ma olen tahtnud saada - Kirjeldust. Arusaadavat kirjeldust.
Ma olen paljude käest küsinud, et - Kui sa "Näed", siis kirjelda, mismoodi see toimub. Siiani pole keegi kirjeldanud ja nüüd sain ühe variandi. Ta väitis, et vaadates lahtiste silmadega, näeb ta vaadeldavas pildis kujutluspilti läbipaistvana muu taustal. Ehk siis näiteks nagu lennukeskuses, kus on selline läbipaistev sein, kus peal veetakse lennukite asukohti ja kõrgusi. Täiesti arusaadav kirjeldus minu jaoks.
Samas meenutab see ka ühte teist episoodi minu elus. Kui ma rääkisin ühe rallisõitja isaga ja tema väitis, et tema poeg, üks tugevaid eesti rallitajaid, sellel ajal kui kaardilugeja loeb mitmeid kurve ette, näeb tema silme ees justki kinofilmi. Minu poeg väitis selle peale, et mis nii viga oleks rallit sõita kui kinofilm silmades. Ma olen ka pikka aega kahtlustanud, et sellised maailmameistreid nagu Schumacher, Loeb või Ogier, peavad omama ka midagi sellist, mida teistel ei ole. Sest nii peajagu üle, ilma üleloomulike võimeteta, lihtsalt on raske seletada.
Mul endal toimub teistmoodi. Pilte näen harva ja vaid unesegases olekus.
Kuid MõtteNägemine on üüratu. Piisab vaid küsimuse esitamisest ja siis on mõttelise ekraani peal lahti rullunud kogu Skeem (täiesti reaalne skeem, oma kastikeste ja noolekestega) kümnete ja sadade erinevate algandmete ja seostega.
Arutasime ikka käesolevaid "maailmaasju" kah. Kuid neist ei taha ma hetkel kohe mittemidagi teada, sest mul endal, kui ma küsimusi esitasin, tuli Paanika teemal vähemalt kümme erinevat võimalust - Mis ja Miks kogu see Jant on käima lükatud. Üsna varsti saan teada - Kuhu maailm kulgemiseteel on.
Ma ise teen kõik selleks, et mingit "sigade farmi 1984" ei tuleks.
Kui mina saan vaadelda, siis ma saan ka luua selle.
Kuigi ma pole siiani muutnud oma arvamust, et - Me elame kõiki elusid, Kõikides Variantides, korraga ja me ise lülitame ennast erinevate variantide vahel.
Ma mäletan üsna mitme nädala tagusest hetkest, kus ma üsna impulsiivselt ja võimsalt deklareerisin midagi, mis tundus sellel hetkel võimatuna, kuid see hetke reaalsus tegi mu tahtmise teoks, just selle variandiga nüüdses hetkes. Elame näeme.
Kuigi on võimalik, et hea tahtmise juures ma saan lülituda veel hoopiski teistele võimalustele. See reaalsus, kus kõik oleks jäänud vanaviisi, on seega kuskil ikkagi olemas ja võimalik, et seal me elame koos vanas reaalsuses ja pole mingist "Karontsist" kunagi midagi kuulnud.
Nüüd ka üks Lõbus Lugu, mida rääkis eile tuttava Nägija mees.
Tal oli kord firmas selline arutelu, mis baseerub veidi ka sellisele kirjeldusele, kuidas selgitatakse planeeti. Planeedi erinevad rahvad oleks justkui - Olemi Planeet Maa, erinevad organid-jäsemed. Mingid rahvad on nagu käed, kes töötavad, nohnäiteks - hiinlased, süda slaavlased, kopsud Amazonia indiaanlased jne. Eestlased on selle kirjelduse järgi - Käbinääre. Väike, tark ja uskmatu.
Noh ja siis selles firmas hakkas juht filosofeerima, et: Juhan oleks justkui käed, kes teeb kõiki vajalikke töid, Jaan on jalad, kes käib varustamas ja tellimas asju, Volli on aju, kes sätib perspektiive ja Kusti on raamatupidaja, kes sätib arveid ja muud sidi-sodi ning on justkui kõht, mis seedib kogu jama ära. Nojaa siis küsis Tom ("kõik nimed muudetud") - aga kes mina olen? Tom, kes on olemuselt leiutaja ja uute asjade juurutaja. Firmajuht vastas: Sina oled Munn. Sa pritsid seemneid tohutus koguses igale poole ja kui tekib olukord ja sobiv "pinnas", siis see hakkab ka vilja kandma.
Lahe. Kui keegi ütleb tulevikus mulle - Tead Arne, sa oled Munn, siis ma tänan teda komplimendi eest.
Täitse vinge on olla ideede pritsija ja minu elus on olnud tohutult seda viljakat pinnast, mis on seemnest vilju kasvatanud. Siiani pole kurtnud, kuigi kahju on neist seemnekestest, mis pole ka täitunud. Aga ma pidevalt teen ja püüan.
Läheb veel kuukene või kestab kauem ja ma saan teile näidata, kuidas hetkel käib ühe tegevuse "rasedusprotsess".
Lõpp hakkab juba lähenema.
Ai see saab Mürisema ja kiiresti liikuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar