ULMEFILM - VIIRUS.

Ma siis nüüd veidi kirjutan. 
Üks eluperiood on jälle läbi. Pikka aega mõtlesin, et kas teha koosviibimist või mitte. Põhjus selles, et ma ise tegelen enamasti sellega, mida seal puudutasin vähe. 
Mul ongi see kummalisus, et keegi ei kommenteeri ja keegi ei registreeri ka ette. Enamus tulid lihtsalt niisama ette ütlemata.
 Alustan siis sellest, et....  -   Vaatleja pidi looma vaadeldava. 
Mantra, mida korrutame, ega keegi teagi kas see nii on, aga ...  
Ma juba pikka aega - Olen Karantiinis. 
Oma garaazis. Tegelen sellega, mida olen alati teha tahtnud ja tundus, et enne tuleb suvehooaeg kätte kui oma bagi valmis saan. 
Teine teema, et - Ma ei viitsiks üldse teha Tööd. 
 Ma teen seda,  mida tahan,  sellise intensiivsusega, et mitmed õhtud olen lampväsinud, kuid - See pole töö, see on vaba aeg. 
Novot ja täna õhtul siis selline kirjeldus. Niipea tööle minema ei pea. Mingeid probleeme pole, päev läbi lõikan ja keevitan rauda. Õhtul küsib naine, et kas teeks sauna. Ma istun oma ridamaja keldrisaunas, peksan naha vahtu. Võtan keldrist külma õlle ja lähen kööki. Naine on teinud kardulaputru, sousti ja pannilihaga. See jõulu liha, pruun ja pekine, magusa haudunud plödi sibulaga, nagu jõulul. Vaatan korra telkarist uudiseid ja ma ei saa aru mis toimub - Põrgu. 
Aga mina elan Paradiisis. 
Ja nüüd ärge jummalapärast öelge, et kogu "selle jama" korraldasin mina - Oma Vaatlemisega. 
Ha-ha, no küll ma olen tulbli, küll ma olen vägev. 
Kuidas on see võimalik, et vaid kuu aega tagasi rääkisid inimesed - Millest Iganes ja nüüd pole midagi muud. 
Kui ma oleks kaks kuud tagasi jutustanud mingit ulmefilmi Viirus või Katastroof, teate isegi mis. See mida me rääkisime koosviibimisel on lindis, kuid kummaliselt on seal mingi pirin juures. Ma lasin inimestel panna moblad enda ette lauale ja dosimeeter ilmselt oleks seda numbrit näidanud, mis pani mu pleieri plärisema. 
Ma pole seda üle kuulanud ja ega vist niipea kuula kah, sest see etapp on möödas. 
Midagi toimub ja midagi toimus ka Arvoga. Helistasin talle ja rääkisime. Temaga on kõik korras aga mitte nii nagu vanasti. Mul umbes sama teema. Mingi etapp on läinud. 
Väike vastus neile, kes tegelevad intesiivselt "dokumentide ajamisega". Pehmelt öeldes on see jabur. Mul oli see teema läbitud juba vist neli aastat tagasi. Ja mingil hetkel ma kuulutasin ennast Ise Inimeseks. No kelleks siis veel. 
No kui hangite omale neid paberid, siis Miks? ja Kust?  Inglismaalt - Piraadisaarelt. 
Mina, minu kõrgem mina (kui see peaks olemas olema) , minu tervik - on ainult minu teha. 
Mitte keegi ei saa minu infoväljas, ilma minu loata, Mitte Midagi teha. 
Ka dokumentide "küsimine" kellegi teise käest on - endale krae vahele kusemine. 
Ikka seesama teema - anda otsustamine kellegile teisele. 
Teen vahepeal ühe suitsu, näis mis juurde tuleb.
 Kui vaadata seda, mis toimub, siis mul oli küsimus, et kes selle on korraldanud. Itaalia, pranstu ja inglismannid paanitsevad, kuid mida teevad talupoja tarkusega rahvas. 
Kes veidi inimene on, koristab elamist, tegeleb lastega, laulab internetis (Ott pidi laulma hakkama), jaaaaa, käivad massiliselt Viru Rabas.
 Loogiliselt võttes ei saa ju eestlased, keda nimetatakse vahest planeedi käbinäärmes elavateks, teha mingeid lollusi kaasa. 
Oravrattas on seisma jäänud, vähemalt pidurdub. 
 Ratas, mis aeglaselt seiskus aastal 2012, on hakanud tasapisi keerlema teise suunas. 
Mina teen igatahes kõik selleks, et Kõik inimesed saaksid näha - Elu Paradiisis, maistes tingimustes. 
Elu ilma raha ja tööta. Ainult nende tegevustega, mis inimene Ise tahab. 
OK, need regressioonhüpnoosi seansid on nii nagu nad on. Mitte keegi ei Näe mitte midagi ja ammugi Selgelt. Kus on need selgeltnägijad. Kuigi ma korra vaatasin üle aga pealiskaudselt, Dzuli Po kirjeldas selliseid stsenaariume juba mitu aastat tagasi. Ma imestasin, et kuidas saab nii ennustada kui kõik siiani ennustused on pilbasteks lennanud. Aga midagi ikkagi seal täppi läks. 
Kus me elame??? Kui teaks oleks teadmisi rohkem. 
Paljud küsisid, et miks ma panin sellise koosoleku pealkirja. Paljud võisid arvata, et Tsirna nii ülbeks läinud, et tal kõik vastused teada. 
Hullem veel. Mul on veel rohkem vastuseid kui üks või kaks. Ma lootsin, et inimesed küsivad midagi sellist, mida ma pole veel uurinud. 
Ei Küsinud. 
Tähendab, hetkel polegi enam midagi uurida ja nii ongi, nokin siit ja sealt ja enamasti nina.  
Nüüd jääb veel vaid selline lootus või siis võimalus, et kui see jama siin ükskord lõpeb ja inimesed vahivad maailma nigut vasikas lahtist aiaväravat. Et siis on meiesuguseid tegelasi, kellel on küsimusi ja vastuseid. 
On kuidagi selline tunne, et peaks hakkama koostama - UUE HARIDUSE kondikava. 
Teema haaval panna kirja - Mis võiks olla ja kirjeldada, Kuidas võiks edasi elada.   
Mul pole mingit tahtmist uskuda, et tumedad jõud võidavad. 
Minu reaalsuses see nii olla ei saa, sest ma juba mõnda aega tagasi deklareerisin, et - Mina valin Helgemad jõud ja helgema maailma. 
Aga - Mis meil ka muud valida oleks. Sigade farm aastal 1984 või. 
Ma deklareerin pidevalt, et maailm on virtuaalne ja siin saab teha Midaiganes. 
Kui miski mind kimbutama tuleb, siis - Ma vaidlustan, Mina saan vaidlustada kõike. 
OK, kõik asjad ei tule kohe korraga välja, tulevad kuidagi kummaliselt aga mul vabandus-vastus varnast võtta. 
Kõik need asjad tulevad minu juurde - Minule parimal moel. 
Mida me tahame saada??
 Seda, mida me tahame Tegelikult. 
Ma püüan hakata tegema blogisse uusi lugusid - Teistsuguseid lugusid aga seda sel juhul kui ma saaks narkomaaniast lahti. 
Niipea kui viskan Ekraani ette ja sukeldun filmidesse on jälle öö käes. 
Teemasid on millest rääkida, mida pole Enne saanud rääkida, on nüüdseks just paras aeg. Nüüdsest ajast alates pole ükski Ulme enam ulme. Ja katsugu keegi mind ulmekaks edasipdi nimetada, kohe nähvan - Kas hakkame vaatama ulmefilmi Viirus (Dustin Hofmaniga peaosas).