Elukulg: TARTU LINNAMUUSEUM.

TARTU LINNAMUUSEUM.

Kuna mul on plaanis teha üks pikem selgitus ühele teooriale. Selleks ma tahan seda taha Tartu baasil. Ma tegin palju pilte Tartu linnast ja see tuleb hiljem. Samal ajal käisin aga Tartu linnamuuseumis ja minu imestuseks kehtib vanasõna: "Enne kui minna mujale, tuleks Nuustakul käia". Selles muuseumis on üsna hea väljapanek ja seda üksipulgi ära seletada võtaks pikka aega. Ma ise nuhkisin seal poolteist tundi. Ma ei hakka eriti neid pilte sorteerima, vaid panen umbes nii nagu see jalutus mul seal kulges. Materjali on palju ja jätkub siin mitmeks looks.

Joonistus Tartu linnast. Ega meil polegi mingeid kindlamaid tõendeid, millised olid "kunagi" ajaloolised linnad ja sündmused. Ainsad mida me saame tõesemaks võtta, on - kivid. Ajaloo uurimisel oleks hea kui ajaloolaste hulgas oleks praktikuid ehk ehitusspetsialiste, geolooge ja mehaanikuid ning vähem - kunstnikke. Seda konkreetset pilti me EI saa võtta tõeseks, vaid lihtsalt vaatamiseks.

Teadjad juba teavad, et rauaaeg oli ENNE pronksiaega, lihtsalt raud roostetab mõnekümne või mõnesaja aasta pärast lihtsalt ära. Keemia vastu ei saa. Seega need "detailid" on vanad maksimaalselt mõned sajad aastad.

Pronksist, vasest või mõnest muust värvilisest metallist asjad võivad olla palju vanemad. Kui vanad, teavad ilmselt vaid keemikud.

Erinevad templid, stantsid ja mündid on tehtud "mingi" metalli töötlemise tehnoloogiaga. Ei ole nii, et sellise templi saab inimene valmistada - "oma vaba tahte mentaalse sooviga". Selline asi tuleb teha inimese käega ja mingi metalli töötlemise töövahendiga. Tänapäeval on sellisteks seadmeteks: rauasaag, viil, puur, kõvast sulamist uurits (pehmete metallide, tina, vask, hõbe, kuld) töötlemiseks. Tänapäeval nimetatakse selliseid seadmeid - graveerimise seadmetaks.

Selliste asjade, mida nimetatakse müntideks, tootmiseks on vaja - stantsi ehk seadet, mis arendab löögijõudu ja suunab selle jõu maatritsile ehk väga tugevast metallilisest materjalist, vastupidise kujundusega, "uuristatud" tehnoloogilisele sõlmele. Lihtsalt väljendudes. Hõbe on pehme, maatits on rauast ehk tugev, kuid millega töödelda seda rauda ehk tugevat materjali? Millega töödeldakse tugevat materjali - veel tugevama materjali ja üsna suure vajaliku jõuga, mis sellisele instrumendile jõu annab - tänapäeval elekter. Vanasti väideti selliseks jõuks olema - tuule jõud, vee jõud ja mehaaniline mehhanism, mida ajavad ringi näiteks veoloomad. Ehk siis müntide tegemiseks on vaja sellist maatritsit!?!?, suurt haamrit ja tugevat lööjat.

Lambapügamiskäärid on juba üsna keeruline terasest toode, mis eeldab metallide tehnoloogiat. Materjal peab olema suhteliselt pehme ehk elastne, kuid samas peavad lõikeservad olema eraldi tugevaks karastatud. Ja kuidas toimub selliste kääride teritamine. Luiskudest ja Gotlandi käiast me midagi teame, kuid millal leiutati tegelikult - viil.

Üks eraldi sahtel (näidiseid oligi suure laua sahtlites, klaasi all) sisaldas tinast lauanõusid. Selline tinast taldrik, millel oli servas väike täke ja sellest all pool oli kolm sisse stantsitud märki.

Neid märke saab sisse lüüa umbes 10 mm suuruse stantsiga. Kuidas ja millega graveeriti nii väikesed stantsid. Kes on puurinud 1-2 mm puuriga, teavad kui õrnad need on. Need puurid on väga kõvast materjalist, seepärast need ongi õrnad ja neid puudub sitkus.

Graveerimistega on vahest selline lugu, et need on väga filigraansed, lausa sellised mida saab tänapäeval teha elektriliste graveerimismasinatega.

Ja siis äkki on kirjad nii robustsed.

Täiesti uskumatu väljapanek oli - klaasist. Need klaasid on vanad sadu aastaid: neli-viis sada aastat isegi. Siia kuluks marjaks ära mõni klaasi-tehnoloog. Kui kaua säilib klaas nii, et see ei muutuks nii hapraks, et muutub pulbriks?

Kõik need klaasid on uskumatult õhukesed. Umbes - 1 mm. Nagu tänapäevased šampuse klaasid.

See võiks olla - kange napsu karahvin. Ma ei hakka isegi arvama, kuidas klaasipuhujad selliseid valmistaks.

Tehti ikka uhkeid igapäevaseid joogiklaase.

Ka sellest muuseumist leian aastaarve, kust ma ei suuda kuidagi leida seda tuhandet aastat. Ma ei suuda kuidagi seostada suurt tähte I numbriga 1. Selline sündmus (ja misiganes ka muu) võis toimida aastal 555, peale Kristuse ( Iesuse ) sündi.

Nüüd üks huvitav pildike. Allkirjaks - Ivan IV Maarjamaal. Mida me näeme aga tegelikult? See Suur Juht peaks olema venelane. Vene bojaar. Me oleme näinud aga vene bojaare hoopis sellises riietuses - pikk kuub, suurte nööpidega, monomahhi moodi müts või siis kõrge torumüst - "papahha" sarnane. Siin on aga - "araablane". Siin me ei näe vene bojaari, vaid ilmselt Tartaaria Ordu Khaani. Kes teab, see teab, kes ei tea tuleb uurida märksõnaga - Tartaaria (mitte tatarlane). Pildi taust aga annaks aimu kui vägivaldne see aeg võis olla (vt. keppi, võllast ja eriti seda mis hobuse jalge vahel tehtud on).