Lugesin mitmeid raamatuid ja enamuses ajaloolisest vaatevinklist. Enne kui neist räägin, tahan teha ühe seletuse.
Tsaariaja raamatutes on üks omapära, mida kirjeldasin ka eelmistes lugudes Jules Vernega. Kõikides raamatutes on teisel lehel üks kirje.
TSENSEERITUD ja tihti ka LUBATUD trükkida. Küsimus on - Miks? No ilmselt, et sinna ei satuks midagi sellist - mis ei meeldi Kõrgemale Seltskonnale. Aga kas ainult.
Õpetusraamatutes võib see nii olla aga miks on ka seikluslugudes. Ma olen nüüdseks kohanud nii palju sellist informatsiooni, mis ei sobitu - Meie aega. Selliseid tehnoloogilisi kirjeldusi, mida hetkel pole olemas, pole nn "siiani leiutatudki", aga kust kohast siis fantaasiakirjanikud sellise info peale sattusid. Tehnoloogilistest kirjeldustest räägin teises loos aga esimese raamatu kohta tuleb ajalooline info.
Eksole, ka Konservide valmistamise raamatusse võib sattuda nn "ridade vahele" midagi, mis tundub Kahtlane!!!!
Panen siia mitmeid raamatuid, mis on sama tsensuuriga, et poleks vastuväidet, et on vaid üksikud.
Omas peas ma "fantaseerisin", et kuidas üldse käis tsaariajal trükkimine. Käisin isegi kaks korda Tartu trükimuuseumis neid kiusamas oma küsimustega. Kuidas liikus info nt Peterburi revolutsiooni ajal Eesti trükikotta. Mis sidevahenditega. Trükimasinad on üüratult keerulise tehnoloogiaga, aga - kuidas tuli info trükikotta?? Isegi mitte ainult tekst, vaid ka fotod. Nad ei mõistnud selle peale vastata. Ilmselt kuidagi tuli aga kuna nad pole ka uurijad, siis nad ei tea.
Veel raskem on aga küsimus, et kuidas said nn Piiblitesse ja vanadesse ürikutesse ja raamatutesse nt gravüürid. Gravüüre ei tehtud raamatulehe suurusena ja selleks - pidi neid Vähendama. Tänapäeval on selleks printer ja muud tehnoloogiad. Sellele küsimusele ilmselt mina vastust ei saa mitte kunagi.
Aga kuidas käis raamatute Tsenseerimine Peterburis. Viidi raamat hobuse või rongiga suurde linna, viija tuli tagasi. Siis keegi "kontrollis" seda ja kas kirjanik läks jälle kipa-kõpa raamatule järgi. Aga kui ei sobinud??? Küsimused on mul tohutult totrad aga ajaloolaste vastused ilmselt veel totramad. Pole uurinud.
Vot sellest raamatust ma saan aru. Siia ei tohi sattuda mitte miski, mis ei sobitu - Tollesse aega. See raamat on paksult pilte ja maale täis.
Nüüd aga Laevapoisist.
Kui ma oma vanaaja raamatuid jagasin kategooriatesse, siis ei tundunud see juba alguses ajaloolisena, sest Kolumbuse lugu on piisavalt "ulmeline" ja kokku luuletatud.
Googeldasin ja selline Saksa naiskirjanik on täitsa olemas ja ta kirjutas ka lastekirjandust. Mõtlesin siis, et tuletan poisikesepõlve meelde, kui ma neelasin seiklusjutte ja kaptenite lugusid. Kirjanik fantaseeris Vikipeedia Ameerika avastamise loole juurde laheda noore tegelase, kes punnitas ennast Kolumbuse külje alla. Saigi laevapoisiks ja oli lõpuni ustav maadeavastajale. Tegelased olid üsna samad ja lugu oli sarnane Jules Verne laevapoisi - Viieteist aastase kapteni loole.
Aga selles loos on paar kummalist ebakõla ja ebakõlasid tuleb välja veel ka Vikipediast.
Ka seda raamatut on kirjutanud "kompetentne" kirjanik. Saksa keelest on selle tõlkinud Rudolf Rahaleid. Tsensuuri ilmselt 1939 aastal enam ei olnud aga miskipärast on kirje, et seda korrektuuri on lugenud A.Miller.
Kuidas aga on saanud siia raamatusse selline aastaarv. Mul on üldse kooliajast meeles kaks aastaarvu. Need on 1917 ja 1492, kui Kolumbus olla Ameerika avastanud. Enne seda lõiku pole üldse mingit aastaarvu. Kuupäevi on, aga täit aastat pole. Seega kuidas sai Kolumbus olla teisel reisid märtsis 1492.
Viki: Esimene reis. 3. augustil 1492 alustas Kolumbus kolme ekspeditsioonilaevaga sõitu Hispaaniast läände ning jõudis 12. oktoobril 1492 Lääne-India saarestikku.[10]
24. septembril 1493 algas Kolumbuse teine retk.
NB! Paljud nn ajaloolased väidaks, et raamatus on trükiviga, et nt raamatuladuja eksis numbriga, aga mis number seal märtsikuus, siis üldse peaks olema. Kui reis algas septembris, siis pidi ta tagasi minema alles 1494 märtsis.
24. veebruaril 1494 suundusid 12 laeva Antonio de Torrese juhtimisel tagasi Hispaaniasse, et need juhataks kolooniasse uute varude toimetamist.[25] Kolumbus ise suundus aprillis edasisele retkele, jättes asunduse oma venna Diego hoolde. Uuel retkel uuris ta Kuuba lõunarannikut, proviandi lõppedes suundus aga lõunasse Jamaicale, sealt aga La Isabela kaudu tagasi Hispaaniasse.[
NB! Ei saanud ta märtsis kuhugi sõita kui aprillis trallas veel Kuuba kandis.
On muidugi veel üks segapodi, sest meil pole õrna aimugi millistest kuupäevadest üldse kirjutatakse. Millal koostati kalendrid ja millal neid muudeti ehk kaotati ära 15 päeva, see nn Vana kalender. Kuid ikkagi ei klapi aastad.
Ütleme nii, et - segane lugu. Ja ainsa tõesema vastuse saaks kui leiaks selle raamatu saksakeelsena ja mujal trükituna.
Kogu selle loo omapära on selles, et kui lugeda ükskõik millist teksti, siis tuleks märgata kõiki ebakõlasid ja uurida edasi.
Nad Ei olnud siis veel miskit maajupikest oma silmaga näinud ehk mingeid saari.
Aga nüüd natuke ajaloolist Vandenõud. Lastele räägitakse siiani, et polnud Kolumbusel mingeid kaarte ja ta purjetas "lõbusalt" muinasjuttude järgi. Rääkimata veel sellest, et ta oli üks esimesi "kerakujulise" Maa propageerijatest.
Kirjanik, isegi kui ta kirjutab lastele, ei kirjuta kõike kokku fantaasiana.
Ja võttes Vikipedia andmeid, siis lähebki kummaliseks.
Aastal 1476 sõitis Kolumbus Põhja Euroopasse, külastades Bristolit ja Iirimaad.[3] Iirimaal oli tal võimalus tutvuda looga Brendani teekonnast Atlandi ookeani teisele kaldale. Aastal 1477 võis Kolumbus külastada Islandit.[4] Kas Bristolis või Islandi retkel sai Kolumbus tutvuda ka Islandi saagadega Leifr Õnneliku retkest.[5]
Islandilt Ameerikasse on sutsti kiviga visata.
Nohjaa saingi lustilugu lugedes jälle ajusid ragistada.
Ja nüüd üks teine raamat.
See on järjekordne "fantaasialugu" Kuu peal käimisest. Ma ei hakka pikalt sisu seletama.
Ma ei leidnud selle autori kohta ühtegi viidet.
Aga selles raamatus mingi geniaalne mees leiutas "lennuki", mitte raketi, ja tasahilju hakkas lendama Maast eemale ja jõudis nn kosmosesse ja maandus ühel kummalisel Maa tehiskaaslasel - Argentum, mis asetses Kuuga samal joonel, peidus Kuu taga, ehk inimesele nähtamatuna (huvitav teooria).
Kuid ka see raamat on ilmselt vana, vanade gooti tähtedega ja ma ei leidnud ühtegi viidet autorist.
On aga kummalisi kirjeldusi, nn teaduslikke, millest me pisut teame, aga tänapäeval on need tabu teemad.
Kui masin õhku tõusis, siis peategelane küsis leiduri käest, et mis "vägi" sellele mootorile jõu annab.
"Külgetõmbus on kõige tugevam maakera pinnal. Lühikese aja jooksul, kui maakerast umbes tuhat miili eemal oleme, on tema tõmbejõud nii palju vähenenud, et selle jõukaotuse arvel võime oma sõidukiirust suurendada 200 miilini tunnis. Suuremaks, mida kaugemale jõuame ja mida enam maa külgetõmbejõud väheneb."
"Aga jõud, mis masina liikuma paneb, see huvitab mind." teatasin ma.
"See jõud on - raadium," ütles ta rahuliku häälega. "Võib olla teie teate, et raadiumi terake, mis nõela otsa pandud, heidab välja heeliumi aatomeid, mis peegeldavad hiilgavate sädemetena päevapildi plaadil ja vabastab oma energia 2500 aasta jooksul. Arvatavasti olete teie kuulnud midagi kelladest, mis raadiumi abil käima pannakse ja milledele küllalt jatkub mõnest raadiumi aatomist, et käia vahetpidamata 30 000 aastat. Ülesanne seisis selles, et tuli leida võimalus kuidas kiirendada energia tekkimist. Kui need kellad võiksid selle energia kulutada ü h e aasta jooksul, siis oleks see jõud 30 000 korda suurem; kuue kuu jooksul 60 000 korda suurem. Te ütlesite õieti. Mul õnnestus see protsess - kiirendada raadiumi energia vabanemist nii, et võib saada määratu suurt energiat".
"Kas olete mõõtnud kui palju suuremat?"
"Ligi pool miljonit korda."
Teine kummaline kirjeldus.
"Siis see ongi Maa," ütles Tessa tagasi vaadates. "Kallis isa. Maa on tõesti ümargune. Aga mina ei tahtnud seda ennem hästi uskuda. Ka oleme tast nüüd kaugel?"
"Umbes kolm tuhat miili. Meie liigume natuke suurema kiirusega kui kolmsada miililise kiirusega tunnis. Taevakehade kiirusega võrreldes on see siiski väga aeglane. "
Suur maakera, mis nüüd terve horitsondi oma alla võttis, paistis tervikuna meile kätte. Illusioon, et maakera meie all asub, oli kadunud. Ta rippus taevas ja oli suure pronksketta sarnane.
NB! Ehk siis alla 6000 km oli Maa tervikuna näha.
Edasi siis kirjeldusega, millest meile siiani vaikitakse aga paljud juba teavad.
"Aga kuidas me lendame? Mis kannab meid üleval, kui me enam õhus ei viibi?" küsisin mina.
"Meie liigume eetris. Absoluutset tühjust ei ole ka ilmaruumis mitte. Eeter on väga peen aine. Tema takistus on väga väike. On vaja kulutada õige vähe energiat edasijõudmiseks, sest maakera tõmbejõud ei mõju enam meie peale. Kui masina seisma jätaksime, lendaksime kõige ligemal asuva taevakeha tõmbejõu suunas ikka edasi või jääksime mitme taevakeha vahele tasakaalus kõikuma. Tühjust pole olemas. Kui meie masin järsku kaotaks oma energia, siis hakkaksime teatavates suhetes teiste taevakehadega oma orbiiti mööda rändama. Me muutuks Maakera saatjaks, niisama kui Kuu."
Veel üks kirjeldus.
"Taevakehad muudavad oma seisukohta. Selle põhjuse selgitamiseks on ülesseatud palju segaseid teooriaid. Tõmbejõud muutub, ühes kohas kasvades, teises kahanedes. Kunagi, maailma lapsepõlve päevil, oli kuu maakerast kõigest 10 000 miili eemal, praegusest 38 000 miili asemel."
NB! 38 000 miili on umbes 60 000 km ehk miks meie teame Viki andmetel, et praegu on Kuu Maast 384 400 kilomeetrit.
Aastatel 1900 kirjutati sellised seikluslood sarnase skeemi alusel. Kirjanik tahtis huvi tekitamiseks raamatu algusse sisse pikkida midagi hiiglama Teaduslikku ja tehnoloogiliselt enneolematut.
Kuid me teame, et sellel ajal olid hobused, puumajad, petrooleumilambid, umbestäpselt "kiviaeg". Kohe-kohe oli tulemas mingi üüratu revolutsioon. Elektrit õieti veel polnud aga - nad tahtsid "pilvedesse lennata".
Kummaline on see maailm ja need kirjeldused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar