Esmaspäev, 3. veebruar 2020

ELUKULG ehk MA KÕNNIN PIIRI PEAL.



Mul selline plaan. Kuna mul on juurde tulnud tohutult tegemisi, siis ma ilmselt kirjutan ka vähem. Teine põhjus on selles, et ma ise olen oma uurimustes "kolistanud" juba nii kaugele, et kui neist kirjutada, siis veneajal oleks "vilkurid" juba järgi saadetud. 
See Elu ja Maailm on Nii Teistmoodi, et selleni peab igaüks ise jõudma. 
See raamat on mul kirjutatud juba kaks aastat tagasi ja sellele eelneva kahe aasta jooksul. See jäi seisma, sest väga palju uut infot jooksis pidevalt peale, et ma ei jõudnud seda trükki anda ja seal pole isegi vead ära parandatud. Vigu on ropult aga küll aru saate. Kui aega leian püüan parandada. Miks kirjutajad tekste pidevalt kordavad? No ma ei jõua kõike varemalt üle lugeda ja kui ma peaks mälus kõike seda eelnevat, siis ei mahukski midagi uut juurde. 
Kas pean meenutama - Mis Tarkuse Ema on???? Niiet lugege ja pidage meeles, et see on kolme-nelja aasta tagune informatsioon. Praegu tean ma maailmaasjadest tiba rohkem ja täiuslikumalt. 
Kuhu Edasi? 
Oi see tee on pikk, lõputu ja käänuline.   




ELUKULG ehk MA KÕNNIN PIIRI PEALE.
Miks ma jälle seda raamatut kirjutan, seda poleks vaja. Seda poleks vaja trükkida ega välja anda. See on juba enamalt jaolt välja antud, sest need lood ripuvad üleval minu blogides. Aga miks siis raamat?
Raamatute väljaandmise mõttest sain ma aru ühel kindlal hetkel.
Ma olen elu jooksul lugenud väga palju ja erinevaid valdkondi. Mõni kohe arvama, et on laia silmaringiga inimene. Teine võib endamisi isegi arvata, et – eputab sellega.
Aga mulle raamatud meeldivad, on meeldinud ja jäävadki elu lõpuni meeldima (kuigi filmid meeldivad ka).
See hetk siis oli selline, kus üks naise sugulane pidid ära surema. Ei pidand aga lihtsalt tuli aeg ja ta elu oli kulgenud teatud rada pidi.
See Onu, ehk siis naise tädimees oli suur raamatusõber. Elu aeg lugenud ja raamatuid korjanud. Just nimelt korjanud, mitte kogunud. Sovhoosiajal oli ta “NATI-mees“ ehk siis veneaegse linttraktori juht. Raske amet. Ta ei olnud viinamees ja inimesed tahtsid pidevalt tema teenuseid ehk haltuurat, kündmisel ja kultiveerimisel. Kuna ta viinamees ei olnud, siis tasuks küsis ta – kas ta võiks minna nende majade laka peale.
Põhimõtteliselt tähendas see seda, et - kas teistel maainimestel oli säilinud mõnda vana raamatut, ajakirja või ajalehte. Nii ta neid raamatuid korjas ja mitte vähe.
Vot siit läheb sedasi minu lugu, et miks ma seda raamatut kirjutan. Kui ma need onu raamatud endale päranduseks sain, siis seal oli mitusada raamatut. Millalgi kutsuti neid raamatuid  „kollaseks kirjanduseks“. Nende hulgas on ilmselt selliseid, mida ma mitte kunagi isegi ei loe, kuid … 
Kui hakkasin tegelema alternatiiv-ajalooga, siis avastasin, et vanemates juturaamatutes on kirjas midagi sellist, mida ajaloolistes raamatutes ja õpikutes ei ole. Hiljemgi veel olen lugenud mõnda sellist raamatut, mida olin lugenud nooruspõlves ja neid üle lugedes leidsin lausa uskumatuid avastusi. 
Oli siis nende raamatute hulgas üks, millel oli huvitav pealkiri: „Maailma valitseja“. Kui seda lugesin, ei suutnud ära imestada kui sarnane oli see Jules Verne raamatuga „Maailma isand“. Palju suurema üllatuse sain aga siis, kui ma googeldasin autorit:  Maurcie Moroe, ja tuli välja, et see oli eesti mees. Ma ei hakka ümber kirjeldama lühijuttu minu blogis - „Aleksander Sipelgas“.
Aga teema – miks siis ikkagi raamat?
Ma tahaks, et mu raamatud - jääksid kuhugi vedelema. Minul oleks üüratult kahju olnud kui Sipelga Sass ei oleks tulnud paariks aastaks Eestisse ja poleks andnud siin välja oma raamatut. Kui seda raamatut, mis oli tegelikult keelatud raamatute nimekirjas iga võimu ajal, poleks trükitud ega levitatud. Kui need mõned raamatud poleks säilinud, sest see raamat on haruldane ja üsna hinnatud eesti bibliofiilide hulgas. Kui üks neist poleks kuskil vedelenud ja see onu poleks seda üles korjanud. Veel pidi see onu ära surema selleks, et raamat minu riiulile satuks (ja kuhu see veel aegade jooksul edasigi rändab?).
Ja sellepärast ma annangi selle raamatu sulle, kui sa kunagi seda loed, sest sellel ajal ei pruugi enam Internetti (nagu ennevanasti oli morse)  ja blogspot.com-i olla. Aga jupp paberit võib igal ajal kuskil vedeleda.
See raamat ei ole väga uus, sest siin on palju neid lugusid, mida ma olen kirjutanud juba varemalt. Paljud ei loe blogisid ja neid blogisid on nii palju, kes neid tekste ikka üles leiab.
Kirjeldus – ELU KULG/Elukulg on mul olnud juba varemalt. Kirjeldus „Terminaator“ on ka olnud varemalt. Niiet, raamatu pealkiri „Elukulg ehk Ma kõnnin Piiri peal“ on lihtsalt edasiarendus.
Paljusid asju on üsna raske inimestele selgeks teha – hea kui iseendalegi. Teistele kirjutamine on lihtsalt selline tegevus, mis hoiab vaimu värskena, sunnib sõnu niimoodi ritta seadma, et ise ka aru saaks.
Ma kõnnin Piiri peal, tähendab seda, et ma kulgen terve elu mööda oma rada. Peale seda kui ma mõnda aega juba kirjutasin, tuli selline aeg, kus mulle tekkis
– võime – „minna erinevate asjade sisse“.
Siinkohal veelkord meeldetuletuseks. Ma nimetan kõiki: kogemusi, nähtusi, tegevusi, uuringuid jne, - „asjadeks“. Ma ei viitsi, no lihtsalt ei viitsi, hakata ajama asju keeruliseks. Olla väga intelligentne, korrektne ja perfektne. Sest ma ei õpeta mitte kedagi.
Avaldan seda, mida olen lugenud, kuulnud, vaadanud ja mõelnud, mis mind on köitnud ning kirjeldan nagu oskan.
Kogemus – minekul erinevate asjade sisse – annab selle, et ma näen, kuulen ja mõtlen kõike natukene teistmoodi. Hästi lihtsalt öeldes: ma mõtlen loogiliselt ja samal ajal vaatan ka tunnetusega (vahest öeldakse – südamega).
Mitte silmadega, sest need petavad. Tavaliselt kutsutakse seda seisundit mediteerimiseks – mõtete vaigistamiseks. Kuna see oskus (mõtete vaigistamine) mul juba on, või siis mulle see kingiti, siis ma saan absoluutselt igas situatsioonis vaigistada ära selle informatsiooni, mis tahab ennast mulle peale pressida ja just sellisel moel nagu me seda igapäevaselt kogeme; läbi ajaloo, meedia, koolihariduse  ja korrektse aktsepteeritava ühiskondliku mõttelaadi.  
Mina saan aga need välja lülitada ja minna selle asja uurimise protsessi ajal  “just kui selle olemuse“ sisse.
Tunnetada ja näha selle „teist poolsust“ ja siis seda kirjeldada.
Tihtipeale kui ma midagi selliselt kirjeldan, siis paljud – minu lähedal kulgevad – inimesed ei saa sellest aru. Raputavad päid ja mis kõik veel (kuna ma ei tea mida nad mõtlevad).
Seda ütlebki see termin – Ma Kõnnin OMA Piiri Peal.
Mul on Oma Isiklik Elu. Ma kulgen Oma Rada. Sellel rajal on kaaskulgejad. Kuid. Igaühel on Oma Piir.  
See on üks üsna huvitav filosofeerimine. Me kulgeme läbi elu, mööda oma elurada. Kui kujutada seda rada joonena, mis vonkleb siia ja sinna, ning kogu aeg kulgevad selle raja kõrval ka teiste rajad. Mõne inimesega see liin kuskil kohtub ja isegi on kõrvuti mõnda aega. Isegi oma naise ja laste jutid ei kulge pidevalt kõrval, vaid vonklevad vahest kaugemale. Tihti ristuvad mõnes suvalises kohas ja jälle kaugenevad. Kui paljude inimeste ja nende juttidega toimuvad pidevalt mingid lõikumised ning viuhti ongi see inimene jälle kuskil mujal, ning kaugel – kui ma mõtlen oma reisidel kohatud inimesi.
Selle eluraja suuna me kujundame ise.
Ma enam ei hakka kedagi veenma, et – me kujundame selle VAID ise.
Kuid, me kujundame ka selle eluraja – laiuse.
Eluraja lint on justkui kriips või lint, mida mööda minna. Kui see rada on kitsas ja käänuline, siis oht sellelt piirilt kukkuda on üsna suur.
Seda näitavadki inimesed oma igapäevaste tegevustega.
Meie nimetame neid: õnnetus, ebaõnn, karistus, juhus, kuni surma saamiseni välja nagu haigus või vähk.
Väga paljude asjadega on suur hulk probleeme. Neil on nii palju erinevaid omadusi, kirjeldusi, nurki ja arusaamu.
 Kõike ei jõua lihtsalt ära seletada ja kokku kirjutada.
Tähtis teema on siis – eluraja laius ehk siis piirid kahel pool.
Mitte midagi poleks vaja kirjutada, kui sellel ei ole praktilist väärtust inimese igapäevase elu juures.
Ilmselt suure, ilmselt väga suure tõenäosusega, polegi olemas mitte ühtegi teemat, uurimust või kogemust, mis poleks seotud inimese kulgemisel – igapäevase sidususega.
Kuigi osad teemad tunduvad – elukaugetena, siis lähemal vaatlemisel see nii ei ole.
Absoluutselt iga teema on inimesele – eluline. Pole olemas midagi müstilist, esoteerilist ega teaduslikku. Kõik need on välja kujunenud elulistest sündmustest.
On üsna raske selgitada kuidas – mingi esoteerika, selgeltnägemine või ka umbselt keeruline teadus on lihtne, eluline ja kogemuslik kulgemine.
Seda saab selgitada – Ainsusega ehk Sellega Mis On Olemas.
Kuidas ma näen maailma !!!
Ma vaatan, olen vaadelnud, maailma pool sajandit. Kui vaadelda maailma pinnapealselt, lühiajaliselt ja mõtlematult, siis ei märka eriti palju. Lapsed käivad koolis, vanemad tööl ja pensionärid võtavad elult veel, mis võtta annab.
Elu annab, kuid inimesed ei mõista võtta. Nad ei uuri mis maailmas toimub, on toimunud ja võib toimuma hakata. See on mugav seisukoht (või siis istekoht). Kulgeda sinna kuhu ka teised kulgevad.
Teha neid samu asju ja tegevusi, mida teevad teised. Ja mitte kunagi võtta kätte mõnda raamatut, mis selgitab – elukulgu pisut teise nurga alt. Mõneti on see ka mõttetu ja vaevarikas tegevus.
Kui hakata uurima – maailma, siis selgub, et selgust ei saagi !!!  Ja miks seda siis uurida !!! 
Aga mul on ükskõik, mulle meeldib, mina uurin ja selleks, et mu lapselapsed teaksid, kes oli nende esivanem ja mida uuris, panen enamuse kirja.
Kuidas ma siis maailma näen. Ma vaatan oma kahe silmaga ja ma ei näe mitte midagi muud - kui maksimaalselt mõnda ruutkilomeetrit – LAPIKUT MAAD.
Ei, te eksite. Siit ei järgne kirjeldusi tõestamaks – lapiku maa teooriat, kuigi hiljem ma veidi seda ka puudutan, erinevate vaatenurkade alt. Ma olen uurinud üsna mitmeid teooriaid ja olen uurinud ka seda. Kümneid aastaid varem, juba siis kui ma lendasin esimesi kordi lennukiga, imestasin. Kui suur peab olema see maailm, et ma ei näe lennuki aknast mitte mingisugust kumerust. Mul on joonistaja ja joonestaja silm ning sellega ei ole mind võimalik ära petta.
Lennukist, kümne kilomeetri kõrgusel, on silmaulatus illuminaatorist vaadates üle 90 kraadi, nii umbes 120 kraadi. Seal tekib kaks küsimust.
Miks on silmapiir ehk horisont minu silmade kõrgusel?  Ja.
Miks ma ei näe mitmekümnete kilomeetrite pikkusel silmapiiril mitte mingisugust kõverust.
Minul isiklikult ei ole ABSOLUUTSELT mitte mingisugust aimu – milline maailm välja näeb.
Mulle räägitakse…   Aga mulle on elu jooksul räägitud igasuguseid mullikesi ja muinasjutte.
Kõikidel neil inimestel, kes mulle on rääkinud või edaspidi räägivad – pole isiklikult mitte mingisugust kogemust – milline näeb Maa välja.
Ükskõik kes võib arvata minust ja sellest eelmisest lausest mida iganes, kuid asja olemust see ei muuda. Meist keegi ei ole näinud Maakerast mitte midagi muud kui paari ruutkilomeetrilist siledat pinda.
Täpselt sama on kosmosega. Keegi meist ei ole reaalselt, materiaalselt ehk füüsiliselt kosmoses käinud. Uurides konspiroloogiat ehk siis inimese kosmoses käimist, siis selgub ajapikku, et inimene pole kosmoses käinud – vähemalt mitte niimoodi kui meile näidatakse ja räägitakse. Enamus teooriaid ehk arvamusi on  väljamõeldud inimese petmiseks: kasuahnuse, võimu, hirmu saavutamiseks, kuni sinnamaani välja, et oleks lõbus, huvitav ja lihtsalt ajaviiteks.
Miks mina kirjutan neid raamatuid. Lihtsalt ajaviiteks. Mingit kuulsusrikast või edukat TÖÖD mina teha enam ei viitsi. Pidevalt püüan parandada oma tervist. Ja tulemuseks on see, et mul on piisavalt vaba aega.
Võib öelda et nii piisavalt, et mul on - igav. Igavuse peletamiseks loen raamatuid, vaatan Youtubest väga erinevaid, teiste uurijate poolt tehtud, filme ja siis püüan leida midagi, mis selgitaks seda – miks ma siin planeedil Maa olen ja mida tegema pean.
Nüüd siis vaatan, vaatlen ja mõtlen selle üle, mida ma näen.
Seega, teooriaid ja arvamusi kõige kohta on ääretult palju. Selleks et igav ei oleks – ei tasu neid teooriaid sügavuti uskuma hakata.
Sügavuti uskuja on tegelikult – usklik. Mina usklik ei ole. Uurimuste ajal uurin asju nii põhjalikult kui võimalik ning kõrvaltvaatajal või kuulajal võib tekkida mulje, et ma usungi kõike.
Kas ma siis usun, et Maakera on lapik. Ei.  Ma näen, et maapind on ilma kumeruseta, kuid see ei tähenda automaatselt seda, et  maakera on lapik. Mis ta siis on ja miks seda arutlust vaja on?
See raamat on enamalt üles ehitatud erinevatele teooriatele, mida ma saan maailmas rännates oma silmaga jälgida ja midagigi endale tõesemaks mõelda. Just nimelt seda, mis on SILMAGA nähtav.
Tunnetusliku ja „kanaldusliku“ poole jätan tõestamisel pisut tahapoole (kuigi ei välista).
Kas kosmost saab olemas olla?  Ei tea, kuid midagi ma näen. Mingeid tähti, mis peaksid kosmoses kihutama ringi kiirusega sadu tuhandeid  kilomeetreid sekundis. Meie Päike ja kõik teised planeedid kihutavad ka kuhugi sadu või miljoneid kilomeetreid sekundis. Kuid imelik, mina näen neid juba pool sajandit ikka ühes ja samas kohas plinkimas. Kõik need raamatud, kust me loeme neist tähtedest, kirjeldavad neid seismas ikkagi samades kohtades sadu ja tuhandeid aastaid.
Seega loogiliselt võttes: me ei liigu mitte kuhugi, või siis me liigume kuhugi, kuid kõik „ühikud“ rangelt koos ilma erinevate kiirusteta. Milline  variant neist on loogiline ja milline pöörane?
Siin peab olema – midagi muud!!!   Kuid – MIS???
Enamus inimesi, kes selliste asjade peale ei mõtle, siis neile polegi seda vaja. Kuid need kes mõtlevad ja uurivad, leiavad õige mitmeid erinevaid versioone.
Isikliku igavuse peletamiseks kirjeldan mõningaid põnevamaid. 
   Seisan tuttava inimese kirstu juures, vaatan nutvaid leinajaid ning ei suuda mõista – kuhu inimene läks. Skafander ehk keha, kõikide eluks vajalike seadmetega: kopsud, süda, maks ja põrn on olemas, kuid „kõvaketast“, mis kõike seda liigutaks, enam ei ole.
Vaatan vastsündinud lapselast ja mõtlen – kust kohast sa uhke hing tulid ja mis sul nüüd kõik veel ees on.
See oli siis esimene versioon – inimeseks olemisest. Tavainimese mõistes – loomulik, arusaadav ja usutav. Rohkemaks inimene võimeline pole.
Teine verisoon – religioosne.  Inimene sünnib MULLAST???  Ja muutub MULLAKS!!!  Kõik noogutavad ja pilluvad kolm peotäit mulda kadunukesele (kuhu kadunud?) kaasa.  Siis on veel mingisugune – Viimse kohtupäeva ülestõusmine, jne. Üks arusaamatus teise otsa.
Kolmas verisoon. Reaalsus on nähtav ja nähtamatu. Erineva tihedusega reaalsused on teistest eraldatud ja umbes niimoodi, et siit kõrgemat ehk siis hõredamat reaalsust me palja silmaga ei näe. Võimalik et, kõrgemalt ehk hõredamast tihedusest allapoole näeb, kuid reaalselt on raske tõestada. Üheks õhkõrnaks tõestuseks on selgeltnägijad, kes kirjeldavad hingi – kuskil mujal, kuid seda saab kontrollida iga inimene isiklikult mõne sellise inimesega suheldes. 
Neljas variant.  Kõik see, mida me näeme – on illusioon ja kujutluspilt läbi meie meelte, meie ajus. Illusioon või hologramm - midagi sellist, mida on väga raske selge mõistusega hoomata ja aru saada.
Viies variant. Ja seda kirjeldan pikemalt. Maa on virtuaalne. Mis moodi see on virtuaalne ehk tehislik, ei saa jällegi oma meelte ega mõistusega isiklikult seletada. Meie oleme aga reaalsed. Vähemalt selles mõistes, et me oleme mõistuslikud ja tunnetuslikud. Me suudame midagi välja mõelda, selle teoks teha ning tunneme erinevaid tundeid. Hirm, arm, valu ja rõõm. Enam reaalsem ei saagi olla.
Reaalsed inimesed on tulnud ebareaalsusest ja lähevad sinna tagasi, või kuhugi mujale edasi. Selle reaalsuse taga on ebareaalsus ja kuidagi see reaalsus siin planeedil loob ja avaldub. Reaalsuse loomise kohta on kirjutatud mitmeid raamatuid.
Reaalsuse loomise kohta on olemas üks enim katsetatud meetod ja et aru saada, tuleb inimesel endal seda uurida pikemalt. See teooria on – antroopsus printsiip ja tõestuseks – kahe pilu katse. Seda kirjeldab oma raamatus „Biotsentrism“ Robert Lanza ja internetis lehel – reaalsusloome.ee – Arvo Soomets.
Ma ei hakka seda siinkohal ümber kirjeldama. Teooria väidab ja tõestab, et kogu maailma ja kõike seda, mida me tajume – loob vaatleja ehk siis konkreetne inimene, iseenda pähe – mõistusesse. Kuigi justnimelt vastupidi. 
Vaadates oma mõistusega silmadest välja – me loome selle reaalsuse, mida me näemegi.  Ehk siis, laineline informatsioon muutub materiaalselt tajutavaks. Ehk siis peenemalt veel.
Mitte, materiaalseks ega reaalseks, vaid materiaalselt-reaalselt TAJUTAVAKS.
Meile võib tunduda ehk me võime tajuda, et me liigume, räägime, mõtleme jne, kuid see ei pruugi olla reaalne. Me isegi ei tea: kas on olemas aatomid, molekulid, rakud või muud peenmateriaalsed osakesed?
Meile võib tunduda, et maailmas on olemas mõisted: kaal, värv, heli, lõhn, maitse.
Me ei tea, kas maailmas on olemas gravitatsioon (mina hetkel arvan, et ei ole olemas).
Me ei tea, kas gravitatsioon on tõmbejõud (mina hetkel arvan, et on pigem hoopis tõukejõud).
Kui kõik kehad tõmbuks üksteist mingi valemi järgi, mille mõtle välja „üks onu“ (mingi salaseltsi liige), siis me oleksime kõik üksteise külge kinni kleepunud ja poleks mingit maailma (inimese programmeeritusel kooliharidusest pole piire). 
Kui on aga vastupidi, et aatomid (millest me tänapäeval ei tea veel midagi) arendavad teatud tõukejõudu, siis tundub (nimelt tundub) see hoopis loogilisem. Seega, kui me puudutame käega mingit pinda, siis me ei tunne mingit tõmbejõudu, vaid pigem tõukejõudu, mis ei lase meil kätt pista läbi seina. Käe ja seina aatomid tõukuvad ja me tunneme aistingut – käe närvide elektrilisi impulsse oma ajus (mõningase viivitusega – mis on valu?).
Täpselt samamoodi ei näe me värve ega tunne ka maitseid. Kõik need on mingid elementaarosakesed, mis mõjutavad meie meeleorganeid (silm, keel, nina, kõrv) ja sealolevad retseptorid, tekitavad aistingu signaali meie ajju. Ehk siis.  Arbuusi sees ei ole magusat ainet.
Seal on elementaarosakesed, mis võnguvad teatud vibratsioonide ja sagedustega, keel tunnetab neid sagedusi, annab selle sagedusega signaali elektriliselt  ajju, meie anname sellele signaalile verbaalse seletuse ehk Sõna ja meile t u n d u b, et arbuus on magus. Lihtsalt selleks, et me saaks kuidagigi üksteisega suhelda ja ühiselt aru saada maailmast.
Sa ei suuda mulle selgitada, kuidas sa tunned suus magusat maitset, ning sa ei suuda mulle kirjeldada kui magus on sinu arbuusi tükk.
Inimene on seega – individuaalne-ainulaadne, materiaalne, füüsiline olend, kes tunneb, näeb ehk tajub teda ümbritsevat reaalsust – ainuisikuliselt.
Inimene ei suuda kirjeldada teisele inimesele mitte midagi sellist, mida ta tunneb, tunnetab ja kogeb. Ainuke mida inimene teha saab, ta saab oma kogemust, tunnetust ja arusaamist võrrelda  teise inimese kirjeldusega.
Seega, mitte midagi mida mulle püütakse selgitada, ei pea ma võtma tõeks.
Tsipake fantaseerin. Kujutan ette „uue aja“ kooli, kus õpetaja räägib tunnis midagi (a´la Newton, Darwin  või „Ainštain“) ja siis küsib lastelt, et – mis teie arvate sellest jutust. Ja siis lapsed küsivad nt, et – miks pärast Darwinit pole ühestki ahvist inimest kujunenud.
Ma saan võrrelda sellega, mida ma tean ja usun, tahan teada ja uskuda.
Antroopsus printsiip ehk reaalsusloome ei vasta väga täpselt ühele küsimusele. Tegelikkuses ma ei saa seda kontrollida – oma silmaga.
Küsimus. Kui vaatleja oma vaatlemisega loob reaalsuse, siis kas sellel hetkel kui ta ei vaatle, kas siis üldse toimub midagi?
See on jällegi üks selline teema, mida ma saan ja olen saanud kontrollida enda peal. Kõik inimesed teavad ja on seda kogenud.
Kui inimene on haige või ta on saanud tugevasti vigastada, siis tal on valu või halb olla. Haiguse või vigastuse käigus kui tal on pidev valu, siis ometi ta ei tunne valu – kui ta magab (isegi mitte nohu). Miks raskete vigastustega inimene pannakse kunstlikkusse unne (kooma). Unes reaalsus muutub, kuigi piinav valu peaks alles jääma.
Veel üks variant, kuidas maailm on virtuaalne?  Täpselt samamoodi nagu toimetavad kõik tänapäevased arvutimängud (kõik arvutimängud on olemuslikult maha kirjutatud elust). 
Mängu on sisse programmeeritud kõik variandid, mida sinna on suudetud kirjeldada. Kui sa alustad esimeselt tasemelt, siis ometigi on seal juba olemas kogu mängu tasemed ja atribuudid, kuid sulle ilmestuvad ja „muutuvad reaalseks“ vaid esimese taseme kirjeldused. Sa võidki jääda selle taseme juurde pikemaks ajaks või siis igavesti. See sõltub vaid sinust enesest ja sinu õppimise võimest. Iga järgmine reaalsus ilmestub sinu ette ja sinu sisse vaid siis, kui sa seda valid ehk siis pöörad sellele oma tähelepanu.
Vaatleja muudab või loob oma reaalsust. Mis see maailm siis ikkagi on??? 
Minu silmadesse tuleb paar ruutkilomeetrit tasast maapinda, mis omab enda ümber mingit atmosfääri. Kus ja mis on planeedid, tähed ja kõik muu, on siiani teadmata ja arusaamata, vaid sellistel põhjustel et …  
Inimene ei saa teisele inimesele kirjeldada mitte midagi sellist, mida ta ei ole ise kogenud.
Teisele inimesele ei saa üle kanda enda kogemust. Üle kanda saab seletuse, kirjelduse, oma veendumuse ja arutelu. Kui need on siirad, siis saab teisele üle kanda – usu ning inimene jääb mingi protsendi ulatuses sündmust uskuma.
Ja rohkemat ei saa üks inimene teisele mitte midagi teha.
Aga see mida mina näen siin planeedil on kordades jõhkram. Siin toimub inimeste sunniviisiline programmeerimine ehk siis teisele inimesele teatud veendumuste peale surumine. Leebem variant peale surumisest on – „Ruudulise Kuu printsiip“.
Jõhkram veendumuste peale surumine toimub aga – relva ähvardusel.  Mõttekoht!!! 
Kas ma peaks seda edasi kirjeldama?  Mõned inimesed, kes on selle peale mõelnud, ilmselt ei vajaks seda kirjeldust. Kuid kuna – mul on igav ja muud tarka teha pole kui mõtiskleda ja kirjutada – siis ma kirjeldan.
Kõik mida me elus teeme; on programmid, mis on meisse sisse istutatud. Alates vitsa ähvardusest, kuni meile meeldivate asjade ja tegevuste ära võtmise või piiramiseni. Kõik kes arvavad, et kogemuste omandamine on ainuvõimalik käskude ja keeldudega, siis ka see on meie sees olev programm ehk kogemus. Me ei usugi, et teistmoodi oleks võimalik. Siin, selles praeguses reaalsuses see ei saagi teistmoodi olla, sest me vaatleme seda sellise nurga alt ja aktsepteerime ehk nõustume sellega.
Absoluutselt kõik seadused, keelud ja käsud toimivad meie peal – relva ähvardusel.
Seadusi koostab – KEEGI – kes on huvitatud, et inimesed töötaks, maksaks makse, oleksid korralikud ja ei küsiks mitte midagi. Kuhu läheb meie raha ehk töö vili, mis selle eest ostetakse ja kelle vastu need ostud on suunatud. Kes aru sai, see sai ilmselt pihta, et ma kirjeldan eelkõige: relvi, sõda ja hävingut. Meie raha võetakse meilt ära poliitikute poolt, kes palkavad selle sama raha eest omale turvajad – politseinikud, kohtunikud ja sõdurid.
Kõik see toimub meie vaikival nõusolekul, sest kõik need valvurid on ju täiesti tavalised inimesed, kes ei mõtle mida nad tegelikult teevad ja keda kaitsevad.
Mul on üks eriline lemmikteema, mida ma olen kirjeldanud ja millest olen teatud inimestega rääkinud.
Mitte ükski inimene ei oska ega ole kunagi suutnud kirjeldada – kuidas oleks elu mingil planeedil, kus ei oleks jamasid.
Milline oleks elu kui oleks vaid headus?
Kuidas ON elu siin, kui on kurjust ja vahest headus seda kurjust võidab – sellest on raamatuid ja lugusid palju ehk enamus meile tuntud lugusid, raamatuid ja filme. Meie peame selliseid lugusid normaalseteks, romantilisteks ja poetame pisara kui vahest on kurb ning rõõmustame kui lõpp on ilus.
See tundub normaalne ja põnev. Kuidas on selline asi võimalik, et inimesele meeldib vaadata kui teistel läheb vahest halvasti aga ise tahaks elada vaid hästi. Tahaks, aga ükski inimene ei ela hästi, sest ta ei oska seda ei kirjeldada ega elada. Ta tahab elust kätte saada kõik kogemused ja need kogemused tulevad reeglina läbi jamade. Absurdne, kuid nii see on.
On vaid üksikuid inimesi, kes on suutnud mingi piirini kirjeldada sellist elu – mis ei ole relva ähvardusel. Nendeks inimesteks on ulmekirjanikud. Nimetan mõnda lugu ja kirjutajat. Artur C. Clark „Tähed ja linn“,  Isaac Asimov „Jumalad ise“ ja H.G. Wells „Inimjumalad“. Paar vene kirjanikku ka, vennad Strugatskid „Purpurpunaste pilvede maa“ ja  Jefremov  „Andromeeda udukogu“. Head lood ja kuulsad kirjanikud, kuid paradiislikku ühiskonda ei suuda kirjeldada mitte keegi. Kirjeldada isegi osatakse, kuid alati tuleb sellisele kirjeldusele piir ette. Kuskilt maalt lõpeb inimese fantaasia otsa.
Mina olen pikka aega uurinud – miks see nii on. 
Ainuke teooria-arvamus, millega olen endale selgitanud, on järgmine.

Inimene ei oska veeta vaba aega.

Kui jätta välja see, et inimene ei oska veeta vaba aega – meid õpetatakse tegema tööd.
Ehk siis, et meil oleks võimalikult vähe aega, millal saaksime mõelda: „Milleks mulle kõike seda vaja on?“.
Kui programmeerida inimest juba väiksest peale – tahtma pidevalt uusi asju – siis sellisel inimesel ei jäägi aega mõelda. Milleks kõiki neid vaja on!!! 
Kõigest sellest jutust kumab pidevalt läbi üks küsimus.
Kes meid pidevalt programmeerib ja tööle sunnib?
Sellega ma olen nõus, et mingeid tegevusi peab tegema. Kõhutäite leidma, katuse pea kohale ehitama ja muud nipet-näpet veel. Aga seda, et me tahame pidevalt uusi asju ja, et me sellist sama ideed istutame ka oma laste sisse! Sunnime neid aina õppima ja – kellekski saama, suure töö ja vaevaga!!! 
Kas poleks aeg juba aru saada, et … 
Maailm pole lõputu, asju võiks toota kvaliteetselt ja pikemaks ajaks, iga uus vidin ei ole mõistlik vaid - ainult teiste ees eputamiseks.  Kogu see jutt on enamustele tuttav ja paljus ära leierdatud.
Kuidas see kõik seostub aga selle raamatu põhiteemaga – ajalooga.

Elukulg.
Ajalugu ei ole mingi teadus (see on kunstlikult teaduseks loodud, kindlatel põhjustel), sest see on toimunud (või ka mittetoimunud) sündmuste mingisugused kirjeldused. Ajaloo käsitlused, mis on vaid informatiivsed, ei kahjusta inimeste elu ja tulevikku. Need on lihtsalt uurimiseks ja õppimiseks, kas saaks elada-kulgeda nii, et ei kordaks esivanemate vigu.
Ehk siis vanasõna – „Kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta (meeldiva tulevikuta)“. 
Hoopis kurvem lugu on aga selle targa mõttega – „Kes valdab ajalugu, see manipuleerib massidega“.  Ja sellistest manipuleeringutest tahaksingi ma mõnda kirjeldada.
Ajaloost saame teada mingeid juhtumisi, fakte ja elu kulgemisest teatud aja perioodil.
Elu peaks inimest õpetama. Õpetabki, kuid vaid siis kui me teaks tõde ja tõelisi sündmusi.
Kõige tähtsamad asjad inimese elus on – teadmised, mitte kuulujutud, arvamised ega usk, vaid - ainus tõde.
Milleks on inimesele vajalikud – teadmised?
Teadmised on – õppeprotsess. Õppimine on aga inimesele hädavajalik. Esmalt selleks, et elus püsida, selleks et elust piisavalt mugavalt läbi pressida ehk siis hõlpsalt elada, ning selleks, et mitte liiga vara sellest elust lahkuda.
On levinud üks arvamine. Inimene elab vaid nii kaua kui ta õpib. Sellest hetkest alates kui tal pole konkreetses keskkonnas enam midagi õppida, hakkab ta valmistuma lahkumiseks. Ja ongi kogu – elu mõte.
Õppimiseks on vaja: ülesandeid, vahest nimetatakse neid hüpoteesideks, teooriaid ehk teatud inimeste arvamused, praktikad ehk faktid ja konkreetsed kogemused.
Selleks, et minna ajaloo juurde, kirjeldan mõningaid termineid ja valikuid.
Teooriaid on kahesuguseid: avalikud ehk aktsepteeritavad, ning varjatud-mitteaktsepteeritavad.
Varjatud teooriad on samuti kahesugused. Varjatud-salastatud ja varjatud, kuid mitte keelatud ehk siis pika uurimise jooksul leitavad.
Eriline kategooria varjatud teooritest on – konspiratsiooni teooriad: varjatud, keelatud ja kättesaamatud teadmised.
Sellised, mis on osaliselt ära hävinenud, nii keeruliselt nähtaval, et neid ei osata selgitada-tõlkida; ning sellised, mis on kuskil varjul-salastatud, et neid saavad uurida vaid vähesed või üldse mitte keegi.
On veel sellised teooriad, mida ei suudeta sõnadega kirjeldada, nagu - mis on armastus, hing, vaim või õnn jne.
Neid selgitab iga inimene (või siis ei suvatsegi selgitada), vaid oma isiklike teadmiste ja uskumuste baasil.
Selleks, et saada midagi teada, tuleb esitada küsimusi. Küsimusi uurides, leiame vastuseid ja neist vastustest püstitame – hüpoteesi ehk oletuse. Edasi uurides tekib teooria ehk arvamus. Teooriat täiendades loodame leida lõplikku vastust ehk fakti. Mitte ükski teooria ei ole ühe vastusega. Mitme vastusega teooriast tekib – usk, uskumine.
Usk on aga ikkagi veel selline asi, millega pole midagi peale hakata, see on vaid mõningane kinnitus hüpoteesile ja teooriale. Kui usk muutub aga kindlaks teadmiseks ehk faktiks, siis see võib olla üks ja lõplik. Tihtipeale selgub, et uute faktide või uskumuste lisandumisel muutub ka teadmine.
Tihtipeale muutub teadmine seepärast, et varjatud teadmised on varjatud mitmete erinevate kihtide alla.
Informatsiooni on maailmas väga palju ja otsima peab vaid kindlatest allikatest.
See eelmine, natukene segane, teoretiseerimine oli vajalik selleks, et panna aju tööle ja mitte leppida vaid teatud tüüpide jutustamisega ning nende juttude uskumisega.
Selleks, et õppida iseseisvalt uurima ja mõtlema, tuleb siiski kuulata, lugeda ja vaadata ka teiste uurijate-ajaloolaste tegemisi. Ajapikku hakkab inimene ise loogiliselt tuletama, et õigetele vastustele lähemale saada.
Lõpetuseks veel ka see, et midagi teada saades – võib see muuta inimest ennast ja tema edasist elu, lihtsamaks ja huvitavamaks. Selle raamatu üks ideedest selgub lõpu poole.
Järeldused on alati raamatu lõpus, sest enamus alternatiiv-ajaloolaste järeldusi on kummalised, uskumatud ja isegi pöörased. Selliseid leidub ka siin raamatus.
Eelmises raamatus kirjeldasin ma paljusid teooriaid ja siiani ei ole neist ükski oma aktuaalsust kaotanud, pigem vastupidi. Arusaamad lähevad aina pöörasemaks.
Ajaloolises osas ehk siis analoogilises pildiraamatus, kasutan enamuses neid lugusid, mis on minu ajaloolises blogis – elukulg1.blogspot.com. See lihtsalt kergendab mu tegemisi, sest selliste lugude tegemine ja piltide valimine on üsna aeganõudev tegevus.

Ajalugu.
Selle raamatu lugeja on ilmselt juba tibake arusaajam, nii et ma ei hakka asju väga lahti nämmutama. Mina hangin oma põhilise informatsiooni venekeelsest Youtube keskkonnast ja seda mitmel põhjusel.
⦁ Ma tean, mis termin on propaganda ja sellise tegevuse ohvriks ma reeglina ei lähe. Vene alternatiiv-uurijad ise on tihti propaganda, vanade arusaamade ja eksitavate teooriate ohvrid. Mina ei ole seda vaid seepärast, et ma ei usu midagi sellist, mida ma pole ise oma silmaga näinud või kogenud.
⦁ Minu inglise keele oskus selliste teadmiste hankimiseks on väga nõrk. Kõikidest venekeelsetest terminites ei saa ma samuti aru, sest vene keel on väga kujundlik ja mitmekülgne, kuid enamusest siiski.   
⦁ Vene õpetlased, teadlased, alternatiiv-uurijad ja isegi kergeusklikud blogijad suudavad leida massiliselt huvitavaid fakte ja detaile just oma ajaloost ja kuna meie rahvas on algselt pärit samuti neil aladelt, ning meil on ühine ajalugu mitmeid sajandeid, siis annavad need teadmised selgitusi ka meie ajaloo kohta.
⦁ Vene massimeedia ei ole selliste keeldude all, mis on Lääne meedias ja alati kehtib vanasõna – „Vaenlast peab tundma“.  Ja seega, lääne konspiratsiooni teooriaid on sealt kergem leida.
⦁ Ning põhiline põhjus seisneb selles, millele võib esimese hooga mõni „eesti patrioot“ vastu vaidlema hakata, kuid selgitan lühidalt. Mina austan vene rahvast. Mitte ainult vene rahvast, vaid kõiki rahvaid. Rahvast, rahvust  kui sellist, pole tegelikult üldse olemas, sest aastate jooksul oleme nagunii kõik omavahel segunenud ning mida kaugemale ajaloos minna, seda segasemaks need „rahvad“ lähevad.   Venelasi austan ma seepärast, et nad pole millegipoolest halvemad INIMESED, kui ükskõik milline teine inimene. Neil on küll eripärasid, kuid mõned eripärad on palju inimlikumad kui teistel rahvastel. Lolle, debiile, ülbikuid ja muid „halbu inimesi“ on iga rahva hulgas. Kuid põhiline sõnum. Mitte ükski venelane ei ole kunagi rünnanud meie riiki.  Kõikidelt, kes sellele lausele vastu vaidleb, küsin ma ühe küsimuse.
Küsimus. Öelge mulle kasvõi üks VENE inimene (vene nimega ja päritoluga, vene õigeusuga, või aarialane), kes on alustanud mõnda sõda või revolutsiooni.  Enamus on olnud psühhopaadid, marodöörid ja petised ning hoooopis teistest rahvustest. Kahjuks on venelased ise kõige rohkem kannatanud ja hukkunud, kuid sinna pole midagi teha, sest …   Ma eespool kirjeldasin, et kõik mis meiega tehakse, tehakse meie vaikival nõuolekul ja inimeste suurest teadmatusest. Inimene on oma hukatuses ise süüdi (kuigi võib olla ka teisi põhjuseid, mida uurime pisut hiljem).

Sansara ratas.
 Tihti kui ma loen või vaatan filme/videoid, siis paljud on huvitavad ja paljud ei tekita erilist huvi.
On aga juhtunud mitmeid kordi kui mingi teooria või klipike haakub nii tugevasti, et see tundub kuidagi omane, tuttav või arusaadav.
Enne selle filmi leidmist, olin ma kuulnud palju erinevaid versioone kõigest sellest, mis maailmas on sadade aastate jooksul toimunud. Kõik need jutud on aga nii kummalised ja eelkõige selle poolest, et need jutud ei lähe omavahel kokku ning mis kõige tähtsam – need ei ole loogilised.
Me oleme kuulnud Piiblilugu ülemaailmsest veeuputusest. See lugu on kirjutatud aega, mis oleks meist justkui tuhandeid aastaid tagasi. Keegi ei suuda seda konkreetset lugu mitte ühegi tõestusega tõestada. Neid lihtsalt ei ole. On vaid jutt. Ühest küljest oleks see jutt justkui muinasjutt ühest raamatust ja tänapäeval me saame suhtuda sellesse raamatusse, just nii nagu me soovime.
On aga inimesi (kes tunduvad täiesti normaalsed inimesed, käivad tööl ning on isegi tuntud ja kuulsad), kes ei pea seda niivõrd muinasjutuks ja üritavad uskuda nende sündmuste toimumist. Nende uskumised töötavad VAID uskumise baasil.
Kuid kunagi olevat olnud selline aeg (pime kesk-aeg), kus sellist juttu rääkiv inimene poodi, põletati või kisti neljaks. Sellel aja polnud see muinasjutt uskumiseks, vaid KOHUSTUSEKS.
Praegu võib kõik see meile tunduda naeruväärne, kuid kui reisida pisut lõuna poole, siis seal on asi uskumisest ehk mitte uskumisest ning naljast kaugel.
Kuidas on maailma tekkinud kõik need kummalised arvamused, mida iga inimene peab endale tõeseks, just nii nagu ta peab või kuidas talle kästakse.
Kui need jutud ei oleks nii karmid, siis ma isegi usuks, et kõik see mida ma mõtlen ja siia kirja panen, on – HAIGE FANTAASIA VILI.
Vaadates aga kirikuisade toimetamist Vatikanis või poleemikat riigi presidendi kirikus käimisel, siis ma näen, et need inimesed ei pea ennast eriti vaimupeetuks, ja nende toimetused/rituaalid on üsna kurjakuulutavalt tõsised. Nii ei võta minagi neid selgitusi väga kergekäeliselt ega fantaasia valdkonda kuuluvana. Kõigel selle peab olema mingi reaalne õhk-õrngi tõepõhi all. 
Sadu aastaid on inimestele räägitud, nad on ise edasi rääkinud ja paljud on uskunud, et maailm ei ole lihtsalt - kamakas kivi.
Inimene ei ole lihtsalt mitukümmend kilo liha ja elu ei ole ÜHEKORNDE. Kuigi meie maal on enamus inimesi ilmselt arvamusel, et ta elab vaid ühe korra – siin ja praegu. Neid aastaid, mis talle on antud, on niigi vähe. Enamuse me magame maha, käime tööl ja veedame vaba aega.
Absoluutselt viimane mõte, mida me tavaliselt mõtleme, on – mis on elu mõte, ja kuhu me edasi läheme kui siin lõpetame?
Mõiste SANSARA on tulnud lõuna poolt ja enamasti kuskilt India õpetustest.
Enamasti kutsutakse seda – „sansara ring“ või „sansara ratas“. Täpsem sümbol ja kirjeldus tuleb piltide ja fotodega kirjeldatud osas, sest ilma pildilise kirjelduseta on seda liiga pikk kirjeldada ehk tõestada.
Olemuselt tähendab see seda, et elu ei ole ühekordne ja me ei ela vaid üks kord. Täiesti tavalised terminid religioonis, uus religioonis ehk New Age-is ja ka esoteerikutel on – taassünd.
Sünd, surm, elude vaheline elu ja karma, paradiis ja põrgu, Jumal ja Saatan. Me kasutame neid sõnu isegi tavaelus üsna igapäevaselt. Kui see oleks olematu ja võimatu, siis miks me neid termineid ikka ja jälle kasutame.
MEIL ON KUSKILT JÄÄNUD MINGI MÄLESTUS.
Paljud teavad, kuid ma kirjeldan kiires korras sellist terminit nagu – Cargo kultuur või Cargo usk. Teise maailmasõja ajal kasutasid ameerika väed lõunamerede väikesaari oma liikuvateks baasideks. Neil saartel elasid kohalikud, kes polnud kunagi näinud lennukeid ning muid tehnilisi masinaid. Sõjaväelased andsid kohalikele igasuguseid asju ning toiduaineid ja need meeldisid neile. Nad harjusid sellega isegi ära. Sõja lõppedes aga kolisid sõjaväelased saartelt ära ja kohalikud unustasid palju ära. Kes need olid, kust tulid ja mis masinad need üldse olid. Aastakümneid hiljem teevad  pärismaalased pilliroost lennuki makette, tantsivad, teevad rituaale ja paluvad kõrgemaid jõude, et „jumalad“ tagasi tuleks ja jälle vahvat nänni jagaks. See ei ole mingi muinasjutt, vaid nii see on ka tänapäeval. Ma ristiks selle ebamugava termini – Cargo kultuur – mugavamaks ja edaspidi nimetan seda - „rändurid“.
Selliste rändurite lugusid on maailmas erinevate pärismaalaste uskumuste väga palju. Egiptuses, Lõuna ja Põhja Ameerikas, Indias, Tais ehk üldse igal pool, kus me loeme müüte ja muistendeid.
Kõik eeposed kubisevad sellistest tegelasest, kes oleks justkui siin kunagi olnud. Mingid märgid on neist siia ka jäänud, kuid teadlased ja ajaloolased väga tõemeeli sellistest asjadest ei räägi.
Neist kahest erinevast arvamusest – elu kulgemine ringi pidi ehk taassünd, ja võimalike rändajate pidamine „jumalateks“, on ajalugu nii läbipõimunud ja keeruline, et tavaliselt tegelevad selliste uurimustega vaid fanaatikud. Mina ei tahaks olla fanaatik.
Ma tahaks teada – kust ma tulen, mis ma siin teen ja kuhu edasi lähen?
Sarsara ringi lugu aga on just selline, mis selgitab, et need kaks lugu on olnud, on olemas ja need toimivad – paralleelselt.
Inimese hing rändab, ehk on ka mõnes mõttes – rändaja.
Ja ilmselt on olemas ka mingid võimalused, et rändavad ka sellised hinged, kes pole otseselt sündinud siia planeedile, vaid käivad, või on käinud, siin ka reaalselt-materiaalselt.
Väga raske on tõeliselt kindlaks teha, kas sellel planeedil praegusel ajal ehk siis viimase viiekümne aasta jooksul on käinud reaalseid materiaalseid humanoide, reaalselt mingisuguste tehniliste vahenditega. Paljud püüavad selgitada ja tõestada igal võimalikult viisil.
Kõik need tõestused on kaudsed. Ka mina olen selliseid tõestusi näinud ja taolisi mõttelisi, loogilisi tõestusi endale seletanud. Niikaua kui ma ise ei saa planeedi pinnalt kõrgemale kui kümme kilomeetrit, ei saa ma kasutada ka mitte ühtegi reaalset tõestust.
Kui on selliseid inimesi, siis nende tõestusi me ei võta ka tõesteks, sest me teame, et inimeste juttu ei saa tihtipeale sada protsenti uskuda.
Mulle jäävad siis vaid kaudsed tõendid ja enda uskumine.
Ma ei saa tõestada, kuid mina ei usu, et inimene elab vaid ühe korra. See pole lihtsalt loogiline, ökonoomne ega looduslik. Ükski puu ei ela vaid ühte talve ja samas on elusolendeid, kes elavad vaid päeva või mõne tunni.  Inimesel on olemas – hing, vaim ja keha. Need tulevad kuskilt ja lähevad kuhugi.
Pika uurimuse tulemusel olen ma tekitanud iseseisvaid loogilisi variante.
Konspiratsiooniteooriaid uurides olen ma aru saanud, et millegipärast (mingite kindlate põhjuste pärast) meile ei räägita kõike ja kõige suuremaid saladusi. Saladuste varjamiseks on parim variant peita need pseudo-valede ehk pseudo-tõdede alla.
Lihtsaim moodus on saladust varjata, keelata sellest rääkimine, halvustada sellest rääkijat ja teha temast naerualune. Tihti see ei tööta, sest leidub inimesi kes ikkagi uurivad, leiavad midagi tõesemat ja räägivad edasi.
Kui tõde hakkab tasapisi välja tulema, siis tehakse „asi avalikuks“, kuid kogu informatsioon pööratakse peapeale - 180 kraadi.
Mõned näited lähiajaloost: vabamüürlased, Hitleri hukkumine ja Hiiglaste-gigantide olemasolu (sellised filmid jooksevad juba TV kanalitest ja antakse välja ka selliseid raamatuid). Need kolm saladust oli vaevalt paar-kolm aastat tagasi alternatiiv-uurijate rida ja nüüd räägivad sellistel teemadel juba lapsedki. Tõde, ehk siis saladust, ei ole võimalik liiga pikka aega varjata. Enamustes riikides on selleks ajaks 50-70 aastat. See aeg on määratud selleks, et asjaosalised tunnistajad oleksid juba surnud ja ei saaks saladust välja lobiseda. Tihti nii ka juhtub ja saladused võetakse hauda kaasa. Kuid leidub inimesi, kes räägivad enne või siis ka kirjutavad neist. Interneti levikuga on aga saladuste varjamine muutunud ülimalt keeruliseks. Kogu info, mis on salastatud, on tänapäeval leitav õige lühikese aja jooksul.
Praegusel ajal on saladuste hoidmiseks kasutusele võetud meetod, kus – internet uputatakse üle paljude erinevate teooriatega, mis räägivad üksteisele vastu. Leidub ka totaalset jama, puhast fantaasiat ja pahatahtlikku plaanipärast valeinformatsioon.
Ei ole absoluutselt mingi ime, et inimene ei suuda sellisest tohuva-pohust läbi närida ja saavutataksegi see, mis eesmärgiks oli – inimesed ei viitsi enam midagi uurida, sest see on liiga keeruline.
Nüüd ma läksin küll sansarast pisut kaugele kuid see on vajalik. Meile on meie – inimeseks olemisest – pidevalt hämatud ja salastatud.
On tõenäoline, et mingil ajal, kas siis inimene, või see kes inimese lõi, teadis mida ta teeb ja milleks. Planeet mis meile on antud, on nii suur, et me ei jõuaks seda läbi uurida kümne eluga. Ilmselt isegi mitte saja eluga. Seega siis ongi meil siin selline süsteem, et me taassünnime, selleks et kõike ja kõiki kohti kogeda.
Kuna kogemusi Kõiksuses on lõputu arv, siis meie sündimisi on ka lõputu arv, kuid … 
Mingi loogiline mõttearendus ja sisetunne ütleb, et maailm ei saa olla ainult – siin ja praegu.
Midagi peab olema meist suuremat ja ka väiksemat.
Neid – pisut väiksemaid ja suuremaid – me saame teatud masinatega vaadelda ja saadud tulemusi mõistusega töödelda.
Mina, insenerina aga tean, et igal uuel ajajärgul on masinad eelnevaga võrreldes – võimsamad.
Tekib küsimus – kui võimsad on meie praeguse hetke vaatlusseadmed. Kas sama mannetud kui kunagi oli Koperniku teleskoop või suurendusklaasidega mikroskoop, võrreldes praeguse – elektroonilisega.
Sansara teooriaga suudan ma selgitada üsna mitmeid valdkondi.
Loetlen siinkohal mõned: hingede rändamine ja karma siin planeedil, hingede rändamine „kuhugi mujale“, ülemaailmse veeuputuse toimumine mitte rohkem kui kaks-kolmsada aastat tagasi, tohutu kõrge tehnilise tasemega tsivilisatsiooni olemasolu enne seda veeuputust ja ilmselt veel õige mitmed, kuni nende „niinimetatud“ tulnukateni välja.
On üks väga oluline asi, mis vajaks selgitust.
Iga inimene, kui ta ei tegele igapäevaselt – maailma asjade uurimisega – teab ja usub, et koolis ja meedias räägitakse tõtt.
Tänapäeval juba paljud inimesed teavad ja tunnetavad, et päris tõtt meile ei räägita. Tõde ei saa väga lihtsalt teada ja see nõuab tegelemist.
Nüüdseks on inimesed läinud kergema mugavuse teele ja – usuvad erinevaid asju, vaid ühe külje pealt.
Kui keegi usub, et ta elab ühe korra, teine usub, et taassünnib. Üks usub, et maale sünnivad vaid inimhinged, teised usuvad, et Maa peal käivad ka tulnukad.
Ühed usuvad, et püramiide ehitasid meie targad esivanemad, teised usuvad, et Maa välised targemad tegelased.
Neist, mõlemate poolte uskujaist, enamus suuresti ilmselt eksib. Vaid seepärast ongi neid teooriaid nii palju ja need on nii keerulised, sest olemas on mõlemad variandid. Need esinevad ühekaupa, kuid võivad ka väga erinevalt kombineeruda.
Iga uurija, kes uurib midagi oma nurga alt, saab asja selgemaks, ja teisele seletades selgub hoopis midagi muud.
Lahendus seisneb selles, et peaks uurima väga erinevaid variante, erinevate nurkade alt ja neid kombineerides.
Miks mind, praegusel hetkel, Sansara köidab ja kõnetab?
Ma olen pikka aega tahtnud teada – miks ma kõike uurin, mis selliste uurimuste mõte on? 
Sansarat uurides jõudsin ma mingil hetkel hulgaliste järeldusteni. Need järeldused köitsid mind, sest need andsid vastuseid minu paljudele küsimustele. Üritan otsast alustada järeldustega.
⦁ Kui ma olen eelmises raamatus öelnud, et esoteerikat pole olemas ja need on vaid teadmised, mis paljudele tunduvad ebavajalikud, siis selles mõistes on esoteerika olemas.
⦁ Hing ei ole ühekordne.
⦁ Kui hing lahkub kehast, siis see ei hävine, vaid veedab mingisuguse hetke (ma ei saa öelda – ajaühikut, sest aega ei pruugi seal olemas olla) mittemateriaalses kõrgemas keskkonnas.
⦁ Hingel on võimalus taassündida planeedile Maa ja korrata sellist tegevust lõputu arv kordi.
⦁ Planeet Maa ja selle peale sündimine ei pruugi olla kõige parem variant hingelise olemi arengus. Kõik  sõltub hinge õppimise võimest. Kui eesmärgiks on areng, siis pole vahet kuhu sündida. Kuid kui hingel pole enam soovi õppida ja reaalsuses inimene tegeleb vaid väheväärtuslike tegevuste ja enesehävitamisega, siis … (ega loogikaga polegi võimalik välja mõelda, mis siis järgneb).
⦁ Kõikide minu poolt tehtud uurimuste põhjal võin ma väita, et mingi hetkel võis siin planeedil olla üks RASS. Kogum olendeid, kes teadis väga täpseid teadmisi ja omas väga kõrget tehnilist taset.
⦁ Mingi ajahetkel tekkis planeedile teine olemite kogum, kellel olid muud ambitsioonid ja vajadused ning nad hakkasid olukorda enda soovide järgi muutma.
⦁ Tehniline tase võimaldas tekitada planeedil suuri muutusi, pidada sõdu, muuta kliimat või korraldada suuri katastroofe.
⦁ Igal sellisel ajajärgul on alati olemas vastandlikud jõud, kes kasutavad erinevaid olukordi omale kasulike vajaduste rahuldamiseks.
⦁  Planeedil Maa ei ole mitte kunagi vaid üks reaalsus ehk materiaalse ilmnemise vorm. Alati on  nähtavad olemid ja süsteemid, ning ka nähtamatud-hoomamatud jõud.

Üks võimalikest stsenaariumidest, mis võis toimuda viimase paarisaja aasta jooksul.
Planeedil Maa oli elanikkond, kes uuris loodust ja selle olemust ning nad arenesid väga kõrgeks tsivilisatsiooniks. Nende ehitatud olid kõik need hooned, mida me tänapäeval veel näeme, mida meie tehnoloogiatega on peaaegu võimatu valmis ehitada – püramiidid, Colosseum, Katedrala Familiara, Ankor Vat, Iisaku katedraal, Vatikani hooned jne.   Ja ka need hooned, millest me oleme kuulnud, kuid neid enam ei ole – Rhodose Koloss, Aleksandria raamatukogu jne.  Ühesõnaga - kõik hävinenud maailmaimed.
Selleks, et kõike seda ehitada, oli tarvis väga suures koguses ehitusmaterjali ja väga palju tootmisvõimsusi. Kui arvutada kokku kõikide maailma losside, linnade, kindluste, katedraalide ja muude elamuehitiste ehitusmaterjalide kogus, siis see on nii suur, et meil puudub arusaamine, kust see materjal on võetud.
Sellele annab vastuse betoonitehnoloogia. Enamus ehitisi on kunstlikult-tehnoloogiliselt toodetud detailidest.
Tooraine tuli täpselt samamoodi nagu ka praegu – kaevandustest. Enamus mägesid ja orgusid, mida me peame looduslikeks on tegelikult tootmiskarjäärid, milles leiduvad ka silmnähtavad moodustised, mille on moodustanud ülisuured ekskavaatorid.
See tsivilisatsioon ei saanud ka tollel ajal midagi toota ilma metallideta. Metallide tootmise üheks meetodiks oli hüdro-pesemise meetod.  Vett pumbati suurte pumpadega maa alla ja see surve uhtus vee koos keemiliste elementidega pinnale. Tänapäeval kasutatakse sellist meetodit palju. 
Kõik, või enamus meile tänapäeval teadaolevad „tundmatud“ koobastikud ei ole inimeste poolt kaevatud – käte, kirkade, haamri ja meisliga, vaid need on metallide ja maavarade tööstusliku kaevandamise tulemusel.
Kui arvutada kokku kogu see metalli kogus, mis oli tarvitusel enne aastat 1900, siis inimene käsitsi seda ei suudaks kaevandada.
Mis tsivilisatsioon see oli, kuidas nad elasid, millised olid nende masinad – ei ole meil aimu ja kas üldse kunagi saame.
Vähemalt mina suudan fantaseerida masinate ja tehaste mahtu, kui ma näen erinevates maailmariikides rännates seal valmisehitatud hooneid ja rajatisi.
Ühel kindlal ajal, oli see siis üks kindel päev, oli neid perioode mitmeid, on raske kindlaks teha, kuid sellel päeval toimus üle maailmne katastroof, mis tekitas hiidlaine.
Tänapäeva tehnoloogiaga pole sellise hiidlaine kunstlik tekitamine mingi probleem.
Selleks tuleb tekitada meres/ookeanis väga tugevajõuline veealune plahvatus ja olenevalt mega- või giga-tonnidest, tulevad hiidlaine kõrguse meetrid. Hiidlaine ei olnud mitte meetrite kõrgune, vaid sadade meetrite kõrgune ning selliste hiidlainete tekitamisi võis olla mitmeid. 
Selle tulemusel ujutas hiidlaine üle kogu maa.
Võis olla ka selliseid suundi, mis jäi puutumata. Puutumata võisid jääda ka mäed. Võis olla, et neid hiidlaineid oli mitmeid. Side võis olla ka sellel tsivilisatsioonil ja osad inimesed said põgeneda kõrgematesse mägedesse.
Täiesti vabalt võis olla planeedil selline seltskond, kes seda organiseeris ja ka vastasleeris, kes teadsid, ning  nad said ehitada täpselt sellised laevad, nagu filmis „2012“ või piibli Noa laev.
On olemas pilte ja gravüüre, kus on kujutatud uputusjärgseid vaateid, kus puuduvad puud ja põõsad ning kus ehitised on purustatud.
On selliseid gravüüre, kus inimesed käivad linnades ringi mitmemeetriste puukaigastega ja linnad on inimtühjad.
Ja siis oli aeg, mingil aastal 1700, kui keisrinna Ekaterina andis loa ja kutsus väljastpoolt Venemaad välismaalasi asustama maid, kust inimesed olid põgenenud mägedesse.
Enamus endise tsaari Venemaa projekteerijaid, ehitajaid ja vabrikute omanikke olid välismaalased. Täpselt sama pilt kordub ka Eesti territooriumil.
Tsaari-ajal, kui ainsateks tootmisvahenditeks olid: kirves, saag, kirka ja haamer ning transpordivahendiks hobuvanker, ei ole võimalik ehitada mitte ühtegi katedraali, kirikut ega lossi. Kõik need olid valmis juba enne, enne veeuputust.
Peale veeuputust, kui oli kaotatud kogu tehniline masinapark (täpselt samamoodi kui praegu käiks Maalt üle üks Päikese plahvatus ja me jääks ilma kogu oma elektroonikast), olid ainsad masinad, mis „käima läksid“, kuskil vedelevad või siis tolleaegsetes muuseumides olevad aurumasinad või misiganes masinad siis veel.
Ja tsivilisatsioon hakkas uuesti arenema. Kuid enne seda oli vaja kogu maa välja kaevata, selle mitme meetrise sodi alt. Kui kuskil linnades, mingi ime järgi olekski inimesed ellu jäänud, siis vedela püdela savi-liiva „soos“ hukkusid paljud. Kui see löga, mis maa üle ujutas, lõpuks kuivama hakkas, said inimest uuesti elama hakata.  Aja-pikku võeti kasutusele tugevamad hooned ja need vundamendid, mis olid alles jäänud.
Nendeks hooneteks olidki need, endise tsivilisatsiooni ülestõusmise katedraalid, millest said vabrikud.
Kõike sodi ei jõutud ja ei jõuta tänase päevani lahti kaevata ja minema tassida. Nii ongi kujunenud tänapäevased linnad oma kummaliste akende ja maa all olevate keldrite ja keldrikorrustega.
See lugu võib tunduda fantaasiana, kuid kui poleks seda, et  - ma näen neid märke oma ihusilmaga üle kogu maakera.
Miks ma seda teooriat nii põhjalikult uurin ja kirjeldan. Mitte sellepärast, et „vandenõude teoreetikud“ on erilised ja opakad tegelased, kellel pole midagi asjalikku teha.  ASJALIKKU. Väga hea mõte.
Mis on asjalik ja mis peamine – KUI KAUA.  Kas on asjalik uskuda, et sa elad vaid üks kord ja selle ühe korra ajal pead sa krabama võimalikult palju mammonat, et saaks surres öelda – ma tegin kõik selleks, et mul surres oleks võimalikult palju asju!
Enamus inimesi hakkab värisema kui talle surmast rääkida. Loomulikult, ta jääb ju asjadest ilma.
Toonitan siinkohal veel kord. Kõik see – mis mul siin on kirjeldatud, pole vaid ühe ega mõne süsteemi või teooria põhiselt. Neid on palju ja need kõik on omavahel tihedas seoses.
Selles seoses on ka teadus ehk kõik see, mida inimese uurivad, on teada saanud ja saavad teada tulevikus. Me ei tea veel õieti midagi.
Me ei tea kust tuleb elu, kuidas loodus loob, kuidas toimub mullastumine ehk siis huumuse teke. Kuidas toimub taimedel klorofülli tekkimine. Mis on kvantfüüsika, lained, elekromagnetilised võnkumised, sagedused, tihedused ja vibratsioonid. Mis asjad on geenid, DNA ja 95% rämps-DNA. Mis on aine ja mis on - 90 % tumeaine?
Miks ma neid uurin ja mis sellest on kasu igapäevases elus.
Paljud elavad nii, et on kangesti materiaalsed ja esoteerikat ei uuri. Esoteerika on pea sama kui kvantfüüsika.
Kõik ained koosnevad millestki ja toimetavad kuidagi. Kui uskuda mingeid teooriaid, siis kõik asjad võnguvad mingitel sagedustel, kaasaarvatud ka meie, meie keha ja meie kehas olevad organid.
Kui inimene seda ei tea, siis ta elab oma elu ära ja on hea, kui ta ei sure äkki ja mingisse väga halba haigusse. Mis on haigustel pistmist kõige selle eelnevaga?
Salastatud teadmised ja praktikad (religioonist kuni satanismini) tegelevad rituaalide, praktikate ja sümbolitega. Enamustel pole aimugi, mis need on ja kuidas töötavad.
Iga asi, ese, sümbol ja muu märk kannab endas informatsiooni ja energeetikat. Kaartide panemine, selgeltnägemine, needuse panemine, tätoveerimine või loitsimine pole mingi haige fantaasia vili.
Kõik kes seda on kogenud, teavad mida need võivad endaga kaasa tuua.
Kui inimesel on mingi tõbi, siis see ei tule taevast või tont teab veel kust kohast. See on keha reaktsioon mingile informatsioonile – heale või halvale.
Inimesel on mitu võimalust.
Elada ära oma elu nii, et ta polegi haige ja poleks midagi halba tema elus.
Elada oma üsna lühike elu ära nii, et jääd haigeks, keegi sind terveks teha ei oska ja suredki maha.
Kolmandaks on võimalus, et oled vahest haige olnud, hakkad uurima, mis kõike seda võiks põhjustada ja hakkad tegema, et elu parem oleks.
Minul isiklikult pole mitte midagi selle vastu kui keegi peab mind imelikuks, sealjuures on ta ise nii haige ja õnnetu, et talle on lausa võimatu midagi selgitada.
Mulle endale pole isegi see peamiseks huvi objektiks – kas ma suudan oma elu ära elada nii, et mulle ei tekiks mingeid takistusi. Takistused elus on edasiviiv jõud, uurimaks - kõike seda mis on.
Minu uuringute põhieesmärk on saada mingisugustki kinnitust sellele – mis tuleb pärast.
Neid teooriaid uurides olen ma jõudnud huvitavale järeldusele.
Siin planeedil elevad inimesed (need tavalised inimesed, kes seda juttu eriti ei usu) ja need inimesed tiirutavad siis taassünni rattas just täpselt nii, nagu nad käivad iga päev tööl – orav rattas. Käivad ja käivad siin sündimas. Kui nad mitte midagi ei õpi, siis suure tõenäosusega nad annavad ära kogu oma energeetilise potentsiaali ja selle asemel, et tõusta – kuhugi mujale, kuhugi kõrgemale – muutvad nad olematuks ehk tähetolmuks.
Teine sort inimesi, need kes uurivad ja ei saa aru - mis siin  maailmas toimub - need ei saa siit maailmast pärit olla. Nad tulevad kuskilt mujalt, tõlgivad maailma asju omamoodi ja käivadki siin, et uurida ja uskumatutele midagi selgitada. Mingi muu teooria või muinasjutuga mina sellist erinevust selgitada ei oska, lihtsalt pole loogiline.
Nüüd ma siis arvutan mõttes kokku - kui palju mul võiks aastaid veel elada olla ja mis kõik selle aja jooksul toimuda võiks. Kas toimub midagi suurt ja võimast, või vindub see planeet vanaviisi edasi. Paarkümmend aastat ja rohkem, eks elu näitab.
Kuid mul endal on üsna selge ettekujutus, et see - kas ma tahan tulla siia tagasi või minna kuhugi mujale, sõltub väga paljust sellest, mis ma ise teen ja kuidas maailm selle aja jooksul muutub.
Vahepeal läks mu jutt teisele suunale. Tahtsin rääkida vibratsioonidest ja sagedustest.
Selleks, et inimene  midagi mõikaks, peaks ta lugema mõnda kvantfüüsikalist raamatut. Kvantfüüsikaga ehk siis energeetikaga -  EI SAA MÄNGIDA. Ei saa mängida ka esoteerikaga. Väga paljud inimesed, kes kergekäeliselt hakkavad selliste asjadega tegelema, saavad üsna valusalt vastu näppe. Selleks, et selliste asjadega tegeleda on vaja teada ohutustehnika reegleid.
Mõningaid ma kirjeldasin eelmises raamatus.
Inimene, kes otsustab tegeleda karmimat sorti esoteeriliste praktikatega, teab ja peab teadma ise, millega riskib. Ka siin kehtib reegel.
Mitte ükski tegevus ei ole ühe teooria või tegevuse tulemusel. Igal pool on seoseid tohutul hulgal ja enamusi teada saada, võib osutuda valulikuks.
Neile inimestele jääb oma vaba tahe, vaba valik ja ka vastavad tulemused. Nendega ma ei hakka ei vaidlema ega erinevaid arvamusi ümber lükkama.
Hoopis kurvem on aga tavaliste inimeste ja nende „praktikatega“.
Inimesel ei ole aimu, et ta tegeleb igapäevaselt väga paljude praktikatega, mida võiks klassifitseerida esoteerika valdkonda, kuid tegelikult on need kvantfüüsikalised.
Inimese toimetamine energiate ja sagedustega toimub nii, et me silmaga ja kõrvaga ei märka mitte midagi. Teadlased ja arstid ju ometigi teavad. Nad kasutavad hulgaliselt igasuguseid seadmeid, millede toimest pole aimu ei neil, ei meil, ega ka enamustel teadlastel.
Kas leidub sellist inimest, kes veel ei imesta – miks on tänapäeval nii palju vähki, insulti ja infarkti. Meid ümbritsevad tehnilised energiad, looduslikud energiad, inimese enda energiad ja kunstlikud – inimese poolt loodud märgilised (sümbolite) energiad.
Ei taha ma üle rääkida tehnilistest energiatest, mis teevad inimesele otsest kahju nagu – mikrolaineahju lained, mobiiltelefonide lained, elektriseadmete lained. Paljud neist kahjutavad meid nii, et me ise ei saagi nende vastu midagi ära teha. Postid, mastid ja Wifi.
Inimese enese energiatest räägitakse ja kirjutatakse nii massiliselt, kuidas meie omad mõtted ja teod kujundavad meie elu ja tervist.
Looduslikud energiad on samuti võimsad. Teatud kohtade, taimede, kivide ja igasuguste planeedi joonte ja väljade mõju.
See kord räägin ohutustehnikast ehk ettevaatusest igasuguste selliste asjade nagu ained, metallid, kivid ja sümbolid.
Erinevad õpetused, kirjeldused ja reklaamid soovitavad tohutu paljude, erinevates vormides vidinate kasulikkust.
Enamus rituaale kasutab sümboleid, metalle ja kivimeid. See jutt tundub tavalisele inimesele naeruväärsena.  Mis on temal pistmist sümbolite ja mingite ainetega. Aga ka tavalise inimese elus on massiliselt selliseid rituaale, mida ta ise tegelikult ei hoomagi, et see mingi rituaal on.
Meie igapäevane elu koosnebki aga rituaalidest. Toon mõned näited, et selgem oleks.
Inimene sünnib, rituaal – titevarbaid peab kastma. Millega? Viinaga. Mis energeetikat viin endas kannab?  
Sünnipäev, jälle rituaal.   Numbrid, soovid (mentaalne töötlemine), rituaalsed toostid ja terve õhtu täis erinevaid jutte.
Pulmad! No rituaalsemat toimingut kui abielu tseremoonia annab ikka otsida. Kõned, metall, teemant, ring sõrme, nimede muutmine (inimese eluaegse nime energeetika muutmine), jumalasõna pooltes pulmades, ristid, kellade helinad, kuuletumine teisele inimesele jne.
Vahepeal on veel sadade kaupa rituaale – nagu vannete andmine, ristimine, koolide lõpetamised, erinevate töö ja kohutuste võtmine – firma saladuse hoidmine. 
Viimaseks rituaaliks jääb inimesele – matused, seal on mitmekümneid erinevaid rituaale. Erinevates maades hoopis erinevad. Mida need kõik teevad?
Mõtted, sõnad, teod, sümbolid, elemendid ja kõik asjad kannavad endas sagedusi ja muid kvantfüüsikalisi toimeid. Need toimetavad, tead sa neist siis või mitte.
Kõikidest nendest rituaalidest ja sagedustest sõltub, kuidas su elu möödub – OSTSESELT.
Kuid lisaks neile – üsna kohustuslikele rituaalidele – kasutab inimene igapäevaselt veel lõpmatu arv erinevaid võimalusi mängida erinevate energiatega.
Vaadates filme, rääkides jutte (näiteks kuulujutud), kasutades erinevate sümboolikatega asju. Inimestele meeldib enda külge riputada igasuguseid kulinaid. Küll hõbedast ja kullast. Kas me üldse teame, mida need ained kiirgavad ja kui neist on tehtud mingid kujundid, siis kuidas need töötavad.
Ilmselt tajuvad naised mentaalselt selliseid asju paremini, sest nad riputavad enda külge selliseid vidinaid rohkem.
Ja mina pole siiani sellest aru saanud – kelle jaoks nad neid riputavad. Kui nad arvavad, et nad on ilusamad ja mehed vaatavad, siis ma kahtlen selles väga. Kui nad riputavad neid teiste naiste pärast (äkki mingi konkurentsi mõttes), siis see võib nii olla.
Pigem ma arvan, et nad ikkagi tunnetavad, kuidas mingi ehe töötab ja mille jaoks see vajalik on. Loogiliselt võttes, pole sellele mingit loogilist seletust.
Hullem lugu on aga selliste ainete ja sümbolitega, mis tunduvad ägedad ja täiesti teadmata tekitavad nende kandjad endale ebameeldivusi.
Sansara teooriast võiks võtta uurimiseks – mis juhtub kui võrdhaarse risti kaelariputamise asemel panna kaela traditsiooniline – äraväänatud, loomulikku ülestõusmist rikkuv sümbol.
Ja siis jääbki inimene siia taassündima, arusaamata mida ta siin tegema peab ja lihtsalt oleskleb ning lahutab meelt (huvitav millest inimene lahutab oma meele).
Kuid eriliselt võiks suhtuda räigetesse sümbolitesse nagu – põrguinglid, draakonid, relvad, surnupealuud ja kondid, erinevad sümbolid, millest inimesel pole aimu: religiooni või satanismi sümbolid, viisnurgad, kuusnurgad, ruunimärgid (ruunimärkide energeetikast ei teata palju) jne.
Ma ostsin Peterburis käies raamatu sümbolitest. Raamat on 700 lehekülge paks ja mul pole lootustki seda läbi lugeda. Aegajalt vaatan neid märke ja kõigil neil on tähendus. Kust kohast on need tähendused võetud ja kuidas need siis töötavad?
Eriti kehtib sümbolite valekasutus tätoveeringus. See on asi, mida peaks kaaluma väga ettevaatlikult. Selle jälg (energeetiline jälg) jääb igaveseks, kuna inimese energeetikasse jääb absoluutselt igast asjast peenmateriaalne-energeetiline jälg.
Eraldi teema ainete mõjust inimesele, on kõik need ained, mida ta enda ümber hoiab ja endale näost sisse ajab. Peale selle, et ainetel ja ka ravimitel on toimeained ehk siis ained, mis hakkavad toimetama nii, et me lihtsalt loodame – äkki arstil on see kord õigus. Neis ainetes on ka energeetiline toime ehk jälg, mis maha jääb.
Mul endal on nooremast põlvest väga räige tervise kogemus, kui ma sain mingi haiguse ja kolm kuud ei saanud voodis välja ning veel kolm aastat käis pea aegajalt ringi. Ükski ravim ei aidanud ja siis  andis arst homöopaatilise ravimi, mis aitas juba esimesest korrast.
Homoöpaatiline ravim, mis ei omagi enam toimeainet, vaid sisaldab energeetilist energiat. Palju me kasutame selliseid ravimeid ja paljudest meil on selliseid arste, kes julgevad selliseid aineid soovitada.
Mina isiklikult pole suutnud oma keha külge ühtegi vidinat riputada. Isegi abielu sõrmuse kaotasin üsna ruttu ära ja see pole juba kolmkümmend aastat mõjutanud eelarvamisi, mida vahest arvatakse.  

Inimese evolutsiooni ehk kasvamise teooria.
Kõik need aastad, mis ma uurimistega olen tegelenud, olen otsinud pidevalt erinevaid inimesi, seltskondi, loenguid ja seminare.
Esiteks on need inimesed, kes taolistes kohtades käivad, väga erilised ja huvitavad.
Teiseks on sellised inimesed avatumad ja suudavad mõelda ning kaasa rääkida.
Kolmandaks. Erinevad loengupidajad ja ka õpetajad on vaeva näinud. Midagi uurinud, mõelnud ja mingi oma lähenemise leidnud. Kuigi nendelt käimistelt olen ma aru saanud, et …
 Maailma asjadest ei saa aru mitte keegi.
Ma pole siiani kohanud mitte ühtegi vähegi kõvemat teadjat, kes oleks nõus kellegi teisega. Kohati kattuvad jutud, kohati on need vasturääkivad, kuid kohati ma näen lausa võitlust erinevate koolkondade vahel.
Mind pole see siiani seganud, uurin absoluutselt kõike ja kõiki. Järeldused tuleb teha igal inimesel – iseseisvalt.
Ja siis ühes sellises vabamõtlejate klubis ilmus minu ellu – Isiksuse Kasvamise Teooria. Kui ma sellest kuulsin, siis juba esimesel korral köitis see minu tähelepanu ning ma pistsin selle venekeelsena ka oma Facebooki ülesse. Reageeringut sellele ei järgnenud. Selleks et ise paremini aru saada, tõlkisin selle ära ja peale seda kui ma selle oma blogisse üles riputasin, hakkas see elama oma elu. Siiani on seda loetud juba tuhandeid kordi. Kuna tekst on pikk, oma kuuskümmend lehekülge siis siia ma teksti ei pane, vaid seda saab lugeda blogist – arnetsirna.blogspot.com. Googelda – Isiksuse Kasvamise Teooria.
Kirjeldan veidi teemat vabas vormis.
Enamus inimesi elavad – Ohvri ringis. Päevade ja aastate kaupa muretsevad inimesed igapäevaste asjade pärast, eriti palju mõttetööga ei tegele ja ilmaasjadest aru ei saa – isiksus ei arene. Selleks, et elu paremaks läheks ja negatiivne energeetiline baas asendada energiat juurde tootva elukorraldusega, tuleks sellest ringist (orav rattas ringist) välja murda ja hakata tegelema sellega, mis inimesele tegelikult teha meeldib.
Selleks et välja murda, tuleks esmalt muuta ennast filosoofiks ehk üldse – mõtlema hakata. Mingil hetkel hakkab selline mõtleja uurima elu iga kandi pealt ja siis saab temast – Süvenenud Vaatleja.
Kõrgeim tase selles teoorias on – Elutark inimene, kes suudab vastata peaaegu kõikidele küsimustele, ilma mingeid teooriad või fakte kasutamata. Sellise elutarga inimese võib leida ka Eestist kui kuulata Fred Jüssi jutustamisi. Sellise tasemeni jõuda pole aga kuigi kerge. Ma ise kahtlustan, et ühe elu jooksul polegi sellise tasemeni jõuda võimalik. Kuid sinna lähedale võib saada, kuid selleks tuleb aastaid lugeda, kuulata ja kaasa mõelda.
Kindlalt võin aga väita, et selliste teadmiste saavutamiseni paljalt uurimise, loogika ja mõtlemisega ei jõua.
Selleks tuleb kuulata ja avada oma SÜDA – tegelda ka tunnetamise ja headusega.

KÕIK ASJAD ON OLEMAS.
Kõik asjad: mis olid minevikus, on hetkel olevikus ja tulevad tulevikus, on ikkagi olemas – siin ja praegu – meeles, mõttes või tundes.
Iga inimese kulgemine, mõttetegevus ja kogemused on – tee ja sellel teel liikumine.
Sellel teel on ikka ja alati mingid protsessid. Neil protsessidel on alati mingid struktuurid ja dünaamikad ehk maakeeli valemid ja liikumised. Struktuurid ehk valemid on umbes sellised.
Igat elu situatsiooni – head või halba, saab kirjeldada.
Enamalt jaolt kulgevad inimesed elust läbi ja tihti ka seletatakse, kirjeldatakse ning ka hirmutatakse inimest sellega, et on vaid – saatuse kiir.
Sündisid ÜHTE PUNKTI, sellest punktist  „väljus kiir“, mine nüüd seda „kiirt mööda“, tunnista et see on saatus ja ära kobise – lepi sellega.
Saatus on kiir, kuid see kiir pole sirge ja sirgjooneline. See kiir kulgeb, vinkleb-vonkleb ja mis peamine – see kiir on võimeline hargnema.
Paljud muinasjutud kirjeldavad seda ilmekalt. Lähed mööda teed ja järsku oled ristteel. Lähed paremale ja ees on õnn, lähed vasakule ja seal on oht, õnnetus ning surm.
Enamus ristmikke ei ole aga lihtne ristmik – kahe haruga.
Enamus inimese eluteest on hoopis teistsugune. Mina saan kirjeldada kulgemist selliselt.
Teada-tuntud kirjeldus enamate õpetlaste ja muude kirjeldajate suust kõlab selliselt.
Elama peab – SIIN JA PRAEGU.
Kas sina saad sellest aru ja oskad seda kirjeldada. Enamus ei saa sellest aru ja püüavad innukalt seda mõista ning kordavad seda mõtet kui – mantrat.
Mina sündisin, mul on hing ja see ongi üks punkt – SIIN JA PRAEGU.
Esimest eluhetkest peale see punkt või „PÄIKE“, mis vaatleb ja kiirgab, peab hakkama – liigutama. Saatusepunkt või saatusepäike kiirgab välja tohutus koguses erinevaid kiiri ehk elusaatusi. Neid kiiri on – lõputult, lõputult palju  erinevate võimaluste materialiseerumisi.
Laps liigutab, vaatleb, mõtleb ja otsustab ning sellele järgneb kohe tegevus – liigutus.  Ilma liigutuseta, liikumiseta ehk dünaamikata ei toimu mitte midagi ehk see on: Lõpp – Surm.
Masinaehitusega on seda vahest isegi kergem seletada kui psühholoogiaga.
Auto ei saa liikuda erinevates lõpututes võimalustes.  Auto liigub vaid kahes suunas: edasi või tagasi. Mis suunda auto liigub, sõltub…
Mis suundades auto liigub sõltub otsustajast ja tema käeliigutustest ning programmist – kuhu peab sõitma. Kuhu sõita, miks ja kui kiiresti kohale jõuda, see oleneb programmist.
Sõnale programm, pole siiani leitud arusaadavat ja mõislikumat „maavillast“ sõna.
Programmi üks koostisosa on lõppjaam ehk eesmärk. Programm on kulgemise dünaamika kirjeldus. Mõte-soov, selle vajalikkus ning lõpptulemus ehk eesmärk. Ilma programmideta ei toimu inimese elus mitte midagi. Programm ehk plaan, liikumisskeem ja programmeerimine on pisut pikem teema ja sellest võib-olla pisut hiljem.
 Olemisest – siin ja praegu – edasi liikumiseks on vaja – hakata liikuma.
Selleks, et liikuda on vaja:
⦁ programm ehk mõte,
⦁ valik ehk mõtlemine (filosoofia),
⦁ automatismid ehk selgeks õpitud programmi jupid, mis aitavad teha automaatseid liigutusi,
⦁ liikumine ehk tegevus ise
⦁ selle liigutuse tulemuse analüüs (tagantjärgi tarkus).
Liikumise üheks põhibaasiks on – tehniline  varustus.
Niisiis, inimese elukulg autoga võrreldes on selline.
On tehniline varustus – riistvara, auto, inimkeha. Selle tehnilise varustuse korrashoid (tervis) ehk siis tehniline hool ja kui väga suur jama tuleb siis – remont (haiguse ravi).
Aju ehk tarkvara on aga hoopis eraldi teema. Ka ajutegevusel on riistvara ehk hallollus, selle sees olevad protsessorid ehk mõttetegevus, programmid ja automatismid.
Ka aju tahab, et käiks pidev „tehniline hool“ ja vahest isegi parandustööd. Keha erinevate osade-organite „riistvaraga“ ümberkäimisest on kirjutatud ja räägitud nii mõndagi.
Ka mina uurisin ja tegin oma kehaga tervislikke tegevusi. Uurisin vee, mineraalide, vitamiinide ja muude ainete kasulikkust. Võin öelda, et enamus jutte tervendajate õpetustest-juhatustest kehtivad. Ei taha siinkohal kedagi õpetama hakata mida süüa, mida juua ja kuidas mõtelda, kuigi sellised raamatud müüvad paremini.
Mulle raamatute läbimüük pole eesmärk, pigem kohata inimest kes on lugenud, see tähendab – leida enda sarnast kaaskulgejat.
Tervise kohta kirjutan vaid ühe kirjelduse, mida ma kohtan pidevalt ja mille tulemusi olen kogenud ise. Kõik ained ja vitamiinid on inimesele vajalikud. Kuid kõige esimene aine millega peaks tegelema on magneesium. Ma kohtan pidevalt inimesi, kellel on liigese ja veresoonte probleemid. Magneesium on aine, mis parandab need mõlemad – korraga. Luude sees on kaltsiumi. Inimese kehas on kaltsiumi palju ja seda ei peaks juurde tarbima. Kuid kaltsium on vales kohas. Luude asemel koguneb see veresoonte seintele, mida kutsutakse veresoonte lupjumiseks. Inimesel, kellel on luude ja vererõhu probleemid, on kaltsium vales kohas ja selleks, et saada sooned puhtaks ja luud tugevaks, peab tarbima magneesiumi – magneesium tsitraati. Inimestel on krooniline magneesiumi puudus ja magneesium transpordib kaltsiumi soontest luudesse tagasi. Kuid!!
Selle juures on üks väga suur probleem. Inimene ei hakka midagi tegema enne kui väga suur jama juba majas. Tean seda omast käest. Insenerina seletan seda kahe näite varal.
Kui kraanikauss ummistab, siis tavaliselt valatakse sinna Torusiili ja pumbatakse vetsupumbaga. Tihtipeale on sellest abi. Sama teevad ka arstid ja sama teeb ka magneesium ning muud toidulisandid. Kuid kui sellest ei piisa, tuleb kanalisatsiooni toru trossiga läbi torkida ja seda teevad ka arstid veresoonte sondeerimisega. Kui ma olen aga võtnud kanalisatsiooni toru lahti, siis mitme meetri pikkune ja viie sentimeetri jämedune toru on nii rasva täis, et selle keskel on vaid peenikene ava, kui sedagi. Seega.
Torusiili peab hakkama trassi valama juba uuel majal ja regulaarselt, et rasv ei hanguks torudes. Aineid peaks inimene tarbima juba nooruses ja pidevalt, siis vanas eas probleeme ei teki. Kuid sellises vanuses on inimesed uhkust täis ja pidevalt kordavad, et – mina toitun tervislikult ja mulle pole mingeid lisaaineid juurde vaja. Olen ka selliseid inimesi kohanud, kes nii on kelkinud, kuid mõne aja pärast selgub, et – haigla ootab.
On ka teine näide. Kui sul on viis aastat või vanem auto, siis selle mootor hakkab juba kuluma. Rikkad ostavad uue auto ja kõik on korras. Kehaga nii ei ole võimalik. Mootorisse on leiutatud õli lisandeid, kus mikroskoopilised osakesed täidavad mootoriosadel kulunud pinda. Sellist lisandit peaks panema pidevalt ja eriti just uuele autole, sest kulunud detaili ei taasta mingi lisandiga.
Inimesega on aga natuke parem. Tema sees olevad rakud taastuvad pidevalt ja uuenevad.
Ainuke tegevus tervise parandamisel on – mittevajalike ainete kehast välja viimine või selliste ainete kehasse mitte laskmine. Ehk siis – keha puhastamine. Kuidas seda teha, selleks on – „googel help“. Trükkida arvutisse märksõna – keha puhastamine ja tegema hakkamine. Infot on palju.
Ainukesed asjad, mis meid tapavad on: teadmatus, laiskus ja kõrk üleväärsus.  Nende „negatiivsete ilmingute“ remondi tegevus on – haigus. Haigus on ülbuse ravim.
Selle kirjutise eesmärk pole kedagi õpetada, pigem kokku võtta erinevate elus kulgemise protsesside omavahelisi seoseid.  Kõik variandid ja võimalused, mida me kohtame – elu kulgemisel – sünnist surmani. Neid on palju ja kõigi nende protsesside selgeks saamine ühe elu jooksul on aeganõudev ja peaaegu lootusetu.
On vaid üks abinõu, mis seda aitab - see on pidev uurimine.
Uurin siit ja uurin sealt, kild killu haaval ja kõiki variante ei jõuagi selgeks saada ja ära kasutada. Selleks ma kõiki asju ise ei uurigi, vaid usaldan ka mõnda teist uurijat, kes räägib loogilist juttu ja kellel on ette näidata midagi sellist, mida tasub järgi teha. Elu ja selle kulgemine on pidev dünaamiline protsess ning arengu edenedes muutub see – elustiiliks. Kahjuks on meie praegune elustiil üsna – inimest hävitav.
Minu kirjutistes on märgata, et mind huvitab eelkõige teadvus ehk siis ajutegevus nähtavas ja nähtamatud diapasoonis.
Nähtavaga on tsipa lihtsam. Meie viis meelt ja kuidas need töötavad. Kuuenda, seitsmenda ja rohkemate meeltega on aga raskusi.
Kuues meel – mõtlemine.  
Seitsmes meel – intuitsioon.
Kaheksas – nähtamatu tajumine - ekstrasensoorsus.
Üheksas – ilumeel, muusika – looming.
Ja nii võime vabalt numbreid edasi järjestada ja fantaseerida.
Kümnes meel – fantaasia ja ulme.
Elukvaliteeti pärsivad  sellised meeled nagu: skeptitsism, ratsionaalsus, materialism jne, mis ei lase loomingul vägevalt vohada ja elukulgus leida erinevaid nurki ja laineid.
Kui jääda kinni materialismi ehk mammonasse, sured nii nagu ühes loos, otse elust.
Kõnnib suurärimees küla vahel ja vastu tuleb külajoodik. Küsib siis ärimees Jaak joodikult Antsult: „Miks sa kogu aeg jood ja tööl ei käi?“ Ants paneb oma kämbla Jaagule õla peale ja vastab: „Vaata Jaak, kunagi saab sinust meie küla surnuaia kõige rikkam laip.“ 
Kummal on siis õigus. Mitte kummagil. Üks laristab oma elu maha tööd rabades, teine…. , noh eks ta ise teab kuidas.  Jaagul võib olla üks eelis. Tehes tööd, saab ta ilmas ringi rännata, ilma ja inimesi näha.
Ülejäänud on vaid see, kuidas inimene oma eksistentsi ise lahti mõtestab. Ingrid Peegi üks lemmik küsimusi – „Mis on elu mõte?“ 
Kes on lugenud, siis elu mõte võib olla ka – 42  (Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas. Douglas Adams).  Mõni võib ja ongi küsinud minult, et miks ma kõike seda uurin ja teistega arutan. Miks ma tahan selgemaks saada ja ka teistele selgitada.
Ühel hetkel sain ma aru, et – isikliku kasusaamise eesmärgil.
Varemalt kui ma miskit uurisin ja lahenduse leidsin, tahtsin leida sarnaseid inimesi ja nendega neil teemadel jutustada. Kõrvalt vaatajale jäi mulje , et – me tahame pidevalt kedagi õpetada. Nüüdsel ajal on mul tiba teistmoodi. Kui ma sellise vestlejaga kohtun, küsin mõned „kontrollküsimused“, tajun ära tema taseme, teda enam ei „õpeta“ ja hakkan „pinnima“ – mida ta veel teab.
Palju aastaid käisin erinevatel loengutel ja seminaridel, et leiaks aga veel pöörasemaid teooriaid ja selgitusi. Vaevalt saan mõnele „pöörasele“ pihta, näpin-nokin seda ja tekib tunne, et enam pöörasemaks minna ei saa. Aga saab ja läheb ka. Selleks, et kõiki neid uurida, on vaja meeles pidada ühte hoiatust või lähenemist.
Kui ma võtan mingi kindla fakti või dogma ja hakkan seda uurima, siis selgub mingi aja pärast, et on mingi muu variant – mis tundub veel tõesem olema.
Hiljem tuleb „tõesemaid“ veelgi juurde ja samas see ei vähenda eelmise tõe väärtust. Lihtsalt kõik muutub - ka tõed.
Seniste uurimuste tulemusel pole mina leidnud ühtegi asja, millega kõik inimesed oleks ühteviisi nõus ehk võtaksid absoluutse tõena. Andke mulle selline ja ma leian kümneid kirjeldusi ja tõestusi selle vastu. Vahest visatakse kildu, et kaks asja on kindlad – surm ja maksud. Kuid tuleb välja, et ka need pole kindlad.
Mitte midagi ei tasu võtta absoluutse tõena. Mitte midagi pole vaja meelde jätta, vaid kõik tuleb endast läbi lasta, kirja panna ja edasi minna.
Üks mu hea sõber kirjeldas seda selliselt. Inimene peaks olema nagu – sile ja libe toru (kanalisatsioonitoru), mille seintele ei kleepu midagi. Informatsioon peaks liikuma selles torus vabalt ja tehniliselt võttes; salvestada enamus informatsioonist – välistele kõvaketastele. Kas siis üleilmsesse inforuumi (Välja sisse) või salvestada isiklikke märkmetesse. Selleks ma kirjutangi.
Aju ei ole salvestusmehhanism, erinevalt sellest mida meile räägitakse. Ajust pole leitud mingit sellist piirkonda, mis meenutaks – salvestusseadet.
Pigem vastupidi. Ajust on leitud – antennide moodi asjad, ka mingid sünapsid. Ajutegevuse arendamisega: mõtlemise, filosofeerimise ja mõttetreeningutega me lihtsalt harjutame oma ajuantennide kiiret häälestamist infoväljast info vastuvõtmisele ja ka sinna saatmisele. Vot see ongi see – isikliku kasusaamise eesmärk.
„Lugeda“, vastu võtta ja välja saata informatsiooni.
Kasutada Kõiksuse Raamatukogu selleks, et vähendada seda aega, mis kuluks isiklike jamade tekitamisele ja nende lahendamisele. Seepärast paljud imestavadki – kuidas mul nii palju aega on, et kõige sellega tegeleda.
Kuna mul on eelnevalt paljud teemad uuritud, siis ma ei hakka neid ümber kirjeldama, vaid saad lugeda mu varajasemaid lühilugusid blogidest, mis seostuvad erinevate teemadega. Kuigi paljud kirjutajad kirjeldavad raamatust raamatusse samu teemasid, siis seda ei peaks tegema.
Enamus uurimusi lõpeb siis kui ma leian teemale nii lühikese kirjelduse/lause kui üldse võimalik on.
Fred Jüssil oli kunagi küsimus.
 „Milline on täiuslik lennuk“?   Kas selline, millele ei anna enam vidinaid juurde lisada, või vidinaid ära võtta. Ise valis ta viimase variandi. Lennuk on lendamiseks.
Õigem variant on aga – sõltub vaatamise või nautimise vaatenurgast. Kas sõita autoga mis sõidab ja kohale viib, või sellisega mis selga sügab, laulab, tantsib ja trummi lööb. Minu jaoks täiuslik on see asi – mis õiget asja ajab.
Sellega seoses – milline on õige raamat?
Õige raamat on ühe leheline postkaart, mille peal on vaid üks  „lausemoodi mõte“, kuigi see võib olla isegi ühe või paarisõnaline. Toon mõne näite. Esimene raamat mille kirjutasin, kuid välja ei ole andnud – „Vesi on elus“ (see on täies mahus ka blogis).
Selle raamatu põhiküsimus oli – Miks?
Küsimusi MIKSIGA on kahte sorti. Üks neist on.
Miks on nii või naa, Miks mul on nii ja naa, Miks ei ole teistmoodi. Miks mul on tervis korrast ära, mõttemall lonkab ja loksub, on vähe raha, suhted korrast ära jne. ehk siis kõik küsimused, mis on seotus Minu Isikliku Persooniga. Kõikidele sellistele küsimustele on vaid üks vastus – „Ma Olen Selle Ise Endale Valinud“.
Teine variant MIKSe on materiaalsed, sinust väljas pool.
Miks on püramiidid kolmnurksed, miks ma sõidan Tallinnasse nii, et ma ei mõtle selle peale kuidas ma käike vahetan, miks on olemas raha, miks lennukid alla ei kuku jne, jne, jne.
Sellistele küsimustele saan vastuse peale – teatud uuringu teostamist. Alates imikust peale kuni vana raugani välja. Juhan teab seda, et ükskõik kui palju Juku uurib – kõike teada ikkagi ei saa.
Teadmistega on aga selline lugu, et parim raamat - on „ühelauseline raamat“.
Terve raamatu kirjelduste põhjal saab alati teha ühelauselisi kokkuvõtteid ehk siis raamatu mõtte.
Üks tsitaat minu lemmikkirjaniku Isaac Asimovi raamatust „Asum“.
„On kolme tüüpi teadlikke inimesi. Esiteks need, kes teavad vähe ja on väga enesekindlad ning neid inimesi on enamuses. Teiseks on need, kes teavad pisut rohkem ja on vähem enesekindlad. Ja viimased on need väga vähesed, kes teavad küllalt palju ega ole üldse enesekindlad.“ 
Ja täpselt sama ka Leonardo da Vincilt:  „On kolme liiki inimesi: need kes näevad, need kes näevad kui neile näidatakse ja need kes ei näe“.
Teist liiki miksidega küsimustele saab  asju uurides vastuseid.  Kas neid vastuseid kasutad või mitte, jätad meelde või mitte ?!?!
Mida vähem mäletan/kasutan, seda tihedamini elu mulle neid meelde tuletab, enne kui hakkan teadlikult kasutama.
Selle kohta on „tõsi esoteerikutel“ oma termin – märkide märkamine.
Iga etteaimdus, ettenägemine, komistamine või muu tegevus on – märk.
Tõsiesoteerik ja ka tavaline inimene tõlgendab selle – Kõrgema Jõu sekkumise või hoiatusena, mida see võib ka olla.  Minu Kõrgem Mina, Minu Sisemine Laps, Minu Kaitsja-Ingel, Minu Intuitsioon jne, heal lapsel mitu nime.
Kuid kvantinimestel on ka teine selgitus – antroopsus printsiip. Iga selline märk „tuleb“ mõned sekundid enne kui see teoks saab – teostub. Kuidas küll?
Hästi on, kui – Ingel teab!!
Aga kuidas me siis nähtamatuga suhtleme – paar kurvi ette (ralliauto piloot tahab kaardilugejalt infot 2-3 kurvi ette).
Aga kui Vaatleja-Inimene vaatleb ümbrust ja loob ise vaadeldava, siis loksub asi paika.
Jälle üks lause – „Ma Loon Vaatlemisega Kõik Selle Mida Näen/Kogen“.
Ja ongi kogu teooria märkidest ja Intuitsioonist.
Isikliku Kasvamise Eesmärgil järgneb küsimusele - Miks?, kohe uus küsimus – KUIDAS?
Esimest liiki Miksile on Kuidas lahendus – „Vali Midagi Muud“. Kui tervis lonkab, raha pole, naine närib justkui koi – Vali midagi muud. Kui ei vali, siis ära virise. Einsteini arvamust asjast – „Tehes samu tegevusi ja lootest teistsugust tulemust – on lihtsalt hullumeelsus.“
Mul läks palju aega, ja läheb tsutsu isegi veel, enne kui ma kuidagigigi hakkasin arusaama sellest - Kui Keegi või Miski minu elu rikub, või Mulle ei meeldi, siis – selle olen teinud Mina Ise.
Ja valiku edaspidiseks pean tegema ka Ise. Ma „vaatan“ nüüd sellistes situatsioonides hetkele – teise nurga alt.
Kerkib (ma ise kergitan) mu ette mingi tüüp, kes on „väits imelik“, teeb mulle imelikke tempe. Keeran oma pea teise nurga alla ja vaatan – mida ma seal näen. Üsna lõbus tegevus, vahelduseks pidevale teiste kirumistele.
NB! Üks lause – „Kõik inimesed on imelikud. Kõik inimesed on Erilised. Pole olemas kahte ühesugust inimest.“
Kui mina loen mõnda huvitavat raamatut, siis lugemise käigus joonin alla huvitavaid leide. Tavaliselt on mu loetud raamatud üsna kirjud. Panen siia ühe vahva kirjelduse Srtugatskite raamatust „Väljasõit rohelusse“ (film Stalker).
Mis on mõistus?
Tavaliselt lähtutakse väga lamedast määratlusest; mõistus on inimese niisugune omadus, mis eristab tema tegevust loomade tegevustest. Sellest määratlusest tuleneb ka mõningaid vaimukamaid. Näiteks: mõistus on elusolendi võime sooritada ebaotstarbekaid või ebaloomulikke tegusid. Üks hüpoteetiline määratlus. Mõistus on keeruline instinkt, mis ei ole jõudnud välja kujuneda. Siin peetakse silmas tõika, et instinktiivne tegevus on alati otstarbekas ja loomulik. Möödub miljon aastat, instinkt kujuneb välja ning me lakkame vigu tegemast, kuigi see on tõenäoliselt mõistuse võõrandamatu omadus.  Sellise kirjelduse järgi oleks inimene nagu automaatne, instinktiivne, ennast hävitav viirus. Oota ma vaatan korraks aknast välja. Kipub vist olema küll seda moodi – lõhuvad, laamendavad, natukene puhkavad ja hakkavad jälle pihta.
Seega siis – esimene variant. Miks on nii, kuidas see nii on läinud ja Mida teha, et muutuks.
Ärimehed teavad, et – head ja lõplikku TULUSAT äri pole olemas. Kui teha viit või kuut erinevat ärilist katsetust, siis hea kui üks õnnestub.
NB! Geenius on see kellel õnnestub mitu ettevõtmist.
Üleilmselt kuulus geenius Leonardo da Vinci arvamus ettevõtlusest.  „Elu on päris lihtne: sa teed midagi. Enamasti kõik nurjub. Mõni õnnestub. Teed rohkem seda, mis õnnestub. Kui see kenasti korda läheb, siis jäljendavad teised seda kiiresti. Siis teed midagi muud. Kogu kavalus on selles, et - teha midagi muud.“
Elust on veel üks selline: „Kui sa pole elu jooksul suutnud välja mõelda mitte ühtegi Algupärast mõtet, siis su elu on suht tühja läinud.“
Kordan üle ka Esoteerika mõiste. Esoteerika sanskriti keelest tõlgendatuna tähendab – „Mitte Sinu Jaoks“. Ükskõik, millest sa pole midagi kuulnud on sinu jaoks esoteerika ehk teadmised sinust väljaspool. 
Esoteerika ja ekstrasensoorsus: maagia, müstika, selgelt tajumised ei ole esoteerika, vaid midagi muud. See on olemas, mitte sinu jaoks ja äärmisel juhul on need hoopiski kvantfüüsikalised protsessid. 
Teine variant küsimust – MIKS? 
On siis materiaalsem, loogilisem ja tuletatavam. Praegusel hetkel meeldib mulle see variant. Kuigi algklassides ei meeldinud mulle üldsegi sellised õpetused nagu: füüsika, keemia ja ajalugu, siis loodus ei salli tühja kohta ning nendega ma tegelengi praegu.
On juba teada-tuntud tõsiasi, et kõige parem on tegeleda asjadega millest sa - ei tea mitte midagi. Selleks, et saada asjadele tõesemalt pihta on hea alustada tühjalt lehelt. Sellisel juhul ei sega uurijat koolitusprogrammid ja automatismid. Automatism on uurija suurim takistus. Päike on kollane, kuum, kaugel, kera, mis liigub kuhugi ilma kindla sihi ja mõistuseta. Kaugemale inimene oma automatismse pragmatismiga ei liigu ega arene. Mõni imestab!!! 
Aga kas ma väidan, et – on siis midagi muud? 
Ei väida, ei tea, ei kinnita ega lükka ümber, kuid ….   Kõik märgid näitavad, et sellel, eelkirjeldatud kirjeldusel – „on mõningaid puudusi“. 
Teaduslikest tõdedest kõrvale vaadates, saan äkki teada, et Lomonossovi elementide tabelist on millalgi välja jäetud kaks esimest elementi. Kolmas element – VODOROD – vesinik (vee algne osa) on tabelisse esimeseks pandud. Puuduvad aga BOGOROD ehk ka VSEROD – Kõiksuse Loome element ja teine on ŽISNEROD ehk meie mõstes elualge, elusäde või ka hing.
Ka keemiliste elementide perioodilisuse tabel võib olla hoopis teistsugune ja üllatavalt lihtsam. Kuid keemia mind hetkel ei huvita – ei too isiklikku kasu. 
Teiseks on füüsika. Minu jaoks oli ja on siiani arusaamatu, ebaloogiline ja ülimalt keeruliseks aetud teadus (milline on täiuslik lennuk?). 
Kuna minu lemmikkirjanik on Isaac Asimov, siis tema raamatus „Asum“ (see raamat on nii siniselt alla joonitud, kui mitte ükski teine raamat) on „vihjeid“ pea kõikide teadust hämavatest kirjeldustest.
Vaid üks termin füüsikast – gravitatsioon. See ei ole loogiline. Kui kaks keha tõmbuvad vastastikku vastavate jõududega, siis seletage mulle miks väga suur Päike pole miljardite aastate jooksul tõmmanud Maad enda sisse. Või. Miks hiigelsuur planeet Maa ei suuda tõmmata enda pinnale veeauru tilkasid ja need ripuvad Eestimaa sügises ja talvises taevas kuude viisi.
No vot. Aga kui Asimov väidab, et gravitatsioon on teatud jõuga – tõukejõud – siis see on kordi loogilisem. Kehade, aatomite ja energiate vahel on kindla väärtusega tõukejõud. Minu elu on sellest kordi parem kui ma tean, et ebameeldiv inimene tõukab endast välja negatiivset energiat ja vaid minust sõltub – kuidas ma seda märkan või toimet kompenseerin (kvantfüüsika).
Või siis matemaatika. EPA koolis pidin tuupima mingit kõrgemat matemaatikat, see tuletas mulle meelde esimese eksami tulemuse.
NB! Väike vimka.  Ma ei saa aru – miks kahepügalane positiivne eksami  tulemus tekitas minusse miinusmärgiga negatiivse emotsiooni.
Nüüd aga reaalsemat matat nuusutades on pilt selgem.
Miinusmärk, murrud ja muu sidi-sodi mõeldi lihtsalt välja esoteerikutest teadlaste poolt , et minu suguseid totusid ja konkurente „pudrupaja“ juurest  eemal hoida. „Sinul kullakesel, kanaajuga putukal, pole meite juurde asja“.  Veidike reaalset matemaatikat.
Mul on kolm õuna - reaalset, pluss märgiga. Leian veel ühe, nüüd on mul juba neli õuna. Lõikan ühe pooleks. No ei ole kolm ja pool ja pool, ikka on veel neli õuna.  Söön pool õuna ära – no ei ole kolm ja pool. Esiteks on pool õuna mul veel kõhus ja teiseks, mul pole õrna aimugi, kas mõlemas õunapoolikus oli ikka võrdselt aatomeid.
Okey, sümboolselt me nii räägime ja sellel polegi miskit häda. Hea kui need matemaatikud ise arusaavad. Aga mina ei saa. Vaata Vikipeediast.
Liitmine on see tehe - kui ühele arvule/asjale võtan midagi juurde; või annan ära, siis on lahutamine.
Aga korrutamine?
Korrutamine on liitmistehe.
Kurvastan sind, sul poleks õrna aimugi korrutustehtest – selle praktilisusest ja olemasolust – kui üks numbritega manipuleerija poleks välja töötanud korrutustabelit.  
Edasi – astendamine?
Astendamine on korrutustehe. 
Küsimus – Miks on matemaatikas kaks liitmise tehet ja korrutamist nimetatakse astendamiseks? 
Vastus sellele küsimusele on nii pöörane, et ma pean seda veel täpsemalt uurima. Kes ise tahab täpsemalt uurida, siis Youtubes on palju loenguid teadlaselt nimega – Rõbnikov.
Ülemaailmselt kõige absurdsem „mata mäng“ on aga – NULL. Nulli ei ole olemas sellisel kujul nagu me teame, vaid see on kindla eesmärgiga abstraktne manipulatsioon. Ühe hea sõbraga jutustades sain kogeda huvitava filosoofilise tõiga seoses nulliga.
Arnel on kolm õuna. Korrutame need nulliga ehk mittemillegiga aga õunad kurivaimud ei kaogi mitte kuhugi. Ei tea miks küll?
Kõik teadused on olemuselt  - filosoofilised. Sama ka siin.
Arnel ei saa olla kolme õuna, kuna need õunad ei ole minu omad, mina pole neid kasvatanud ega loonud, need lõid ennast ise ja mina rendin neid vahetuskaubana oma tööekvivalendi eest ning vahetan nendega energiaid ehk informatsiooni – kõhutäitmise eesmärgil. Kui ma õunad ära söön, siis on tehe  –  Arne + 3 õuna = 1 Arne.
Aga miks korrutades ehk mitte midagi juurde tulles (korrutamine on ju liitmistehe) õunad ära ei kao. Kolme õuna korrutades vaatleja Arnega jäävad alles, sest vaatleja Arne vaid vaatleb neid ja ei manipuleeri numbritega. Umbes selline on reaalselt eksisteeriv (mitte paberil fantaasia) matemaatika. Kohati veel keerulisem ja absurdsem. Mõtle ja filosofeeri neil teemadel.
Nüüd aga järgmine õpiala tänapäeva religioonist nimega teadusism – bioloogia. Aga alustame astronoomiast.
Kunagi, millegi pärast ja miskit moodi – käis SUUR PAUK.  See pauk oli täpselt nii suur, ei millimeetritki väiksem ja sellest tekkisid universumid, galaktikad, tähed, planeedid ja kaaslased. Tekkis kivi, vesi, hapnik, soojus ja see tekkis ainult ÜHE mõttega, et – ühel väga väikesel kivipallil saaks tekkida elu. Hallollusest tekkis amööb, siis trilopiid, kala, sisalik, konn ning edasi sammusid maa peal dinokad ja ahvid ning lõpuks evolutsioneerus sellest inimese laadne kõrgeim olevus nimega – Homo Sovieticus. Mis saja aasta jooksul degradeerus Homo Capitalisticuks tagasi. Ja siis oli veel ajajärk, kus üks hominus nimega Darwinicus arvas, et ahvist arenes puu otsast alla tulles ja kaigast kätte võttes – Homo Soldaticus, millest edasi arenes Homo Bisnesmennicus ja Homo Roboticus. Ma olen ka varem seda kirjeldanud, et Darwin pole kunagi seda eelnevat kirjeldust kirjeldanud, vaid see võeti tema tekstide kontekstist välja. Mingit darwinismi pole kunagi olnud, tuleb lugeda algtekste ja mitte tõlgendusi.
NB! Üks lause. Iga sõna mis lõpeb lühendiga – ism, on tegelikult usk, millel pole reaalsusega miskit pistmist. Budism, Taoism, judism, kapitalism, sotsialism, islamism, natsionalism, klassitsism, pessimism, optimism  ja isegi pohhuism on vaid usk oma veendumustesse ja igavene  võitlus tõestamaks teistele, mis värki usud või isegi ei usu – ateism.
Kristlus ja teadus on teise lõpuga, kuid seegi ei muuda uskumust ära.
On üks ala mille viljelejad saavad maailma asjadele tsipakene paremini pihta. Need on filosoofid, mõtlejad ja loogikud.
NB! Üks lause. TÕDE = MÕTE = INFORMTSIOON.
Enne kui minna selle päris-päris ajaloo juurde tahaks ikkagi arutada põhjalikumalt ühel teemal. Ei saa minagi päris täpselt aru, ammugi siis „töötavad“ ja vähe vaba aega veetvad inimesed aru ühest asjast. „Töötavate“ all mõtlen ma mitte ainult seda, et: “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev“, vaid ka neid kes uurivad-puurivad, kuid saavad selle eest palka – teadlased ja õpetajad.
KUIDAS MAAILM LOOB?
Materiaalsuse ja reaalsuse loomisest on kirjutatud  ning räägitud üsna palju, kes otsib see leiab ka minu viidetest.
NB! Üks ABSOLUUTNE  tõde.
„Kõiksus Loob“.
Kõiksus, mis iganes see siis on ja kuidas seda defineeritakse - Loob Loomet pidevalt ja seda me näeme oma silmadega. Ka inimene loob ja lammutab, sest ka lammutamine on millegi uue loomine. Seega siit tuletades on Inimene Looja või kui keegi nii suurelt just mõelda-uskuda ei suuda, siis öelge või mõelge, et inimene on väike Looja ehk miks ka mitte Suure Looja Väike Osa. Mulle meeldib, ja ma olen seda ka kuidagi tajunud, et Kogu Loome selle osa mis mind ümbritseb, selle osa looja olen ikkagi – mina ise.  See on see antropsuse printsiip – vaatleja loob vaadeldava. Miks ma seda püüan pidevalt korrata. Kui inimene püüab pidevalt midagi teistele või endale selgitada, siis – ta kahtleb selles eelkõige ise. „ Mul pole mingit kahtlust aga väike kõhklus on – mida nad seal plangu taga ehitavad". (Baskini teatri etendus oli kunagi). 
Kuna ma ise pidevalt kõhklen, uurin mingit teemat, siis vaatan-näen ning üllatustel ei tule lõppu.
NB! „Kõik need asjad, mida ma vaatan - ilmestuvad mulle. Ja ma hakkan neid nägema aina selgemalt ja täpsemalt“.
Ja nüüd…

AJALUGU.
Ajalugu – Elukulg.
Ma ei tahaks kirjutada raamatusse kõike seda, mida ma olen siiani kirjutanud, kuid teistmoodi lihtsalt ei saa. Ka selle raamatu eel peaks lugema eelmist raamatut, „Põrgulikult esoteeriline raamat“,  sest ma ei taha liigselt korrata varemalt kirjeldatud asju. Iga raamatu välja andmise ajal on mul endal juba uut informatsiooni ja eelmise ma kirjutaingi „paar nõksu“ lahjemaks kui ma sellel hetkel ise olin uurinud. Sama ka siin.
 Selle aastase vahe jooksul on nii palju juurde tulnud, et kaugele ma raamatu lõpus veel jõuan – pole veel teada.
See ei ole õpik või mingi õpetamise teooria. See on – alternatiivse elumõistmise uurimus.  Sellest nurgast ja vaatest kuhu vaatan mina. Hetkel vaatan maailma ja elukugemist ajaloolisest vaatenurgast. Ajalugu on see, mis mulle koolis üldse ei meeldinud. Igasugused aastaarvud, jesuiidid, giljotiinid, sõjad ja muud rõvedused. Mida ma väga suure õhinaga lugesin olid: Jules Verne raamatud, suured meresõitjad ja maadeuurijad. Ühesõnaga: uurimine ja seiklus – seiklusjutte maalt ja merelt. Ja eriline lemmik – ulmekirjandus, igasugustest lendamistest ja lendajatest kaugetele tähtedele. Nüüd hiljem on lisandunud tänapäevasem ulme – tulnukad.  Kirjeldan ära ka tulnukad-lendajad, et siis neid kuidagi siduda see ajalooga, mida ma hetkel uurin.  Tulnukate teooriaid on kahte liiki. Arusaadavam tavalisele inimesele on see variant, mida meile räägivad Igor Volke sarnased uurijad. Et oleks justkui olemas kosmos, seal olevad tohutud kaugused ja neis kaugustes elavad konkreetsed kehalised humanoidsed olendid, kes liiguvad materiaalsete ehk ka siis metalsete või muust materjalist „taldrikutega“. Käivad-juhtuvad aegajalt siiagi ja „peavad siin pikniku roheluses“. Jätavad maha oma sodi, lällavad ja läbustavad ning meie püüame ära arvata milliste tehnoloogiatega nad liiguvad.  Selliste lendajate jälgi, lennumasinate makette ja isegi energeetilise liikumise mälestusi olen ma pildistanud ning näitasin ka eelmises raamatus ja näitan ka siin. Loogiliselt tuletades saan teha pikki kirjeldusi ja ümberjutustusi erinevate maade eeposte ja müütide baasil, täpselt sama nagu meie Kalevipoeg.
 No ei olegi Kalevipoeg mingi jamps ja jura nagu ma arvasin enne kui ma seda raamatut polnud lugenud.
Teine variant – lendajatest on oluliselt keerulisem.
Kolmas on aga sümbioos esimest ja teisest. 
Teine variant on see, et elukulgejad ehk siis kosmiline, igavene, jumalik, loojahing rändab igavikus ja lõpmatuse – igavesti.
NB! Üks küsimus. „Mis on hing, kust kohast see tuleb ja kuhu läheb?“
Selle variandi „üks lause“, mis vastab sellele küsimusele on – „Hing on energia. Hing on alusstruktuur“.
Ja sellisel juhul on tulnukate liikumine Kõiksuses – Ümbersünd. Sündimine – kuhu iganes, palju iganes kordi ja kuhu iganes lõputult erinevatesse keskkondadesse. Ilma selliste kirjeldusteta  pole võimalik vastata noh-nii-enam-vähem adekvaatselt  mitte ühelegi küsimusele.
 Ja kolmas variant on siis – liikumine mööda tihedusi. Ehk siis ümbersündida erinevatesse „kosmose piirkondadesse“, just sellesse kehasse, mis on kohandunud seal elama. Liikuda sealses kosmoses selliste liikumisvahenditega, mis seda võimaldavad. Tihedusi pidid liikumise kirjeldused on väga pikad ja põhjalikud ning selleks ei hakka mina siin enam vaeva nägema. Kaks kirjeldust on: Tsaariarmee õpik aastata 1897“ ja interneti keskkonnas Auroramaa.ee.  kes huvi tunneb võib ise uurida ja tõlgendada nii nagu aru saab või teada soovib. Tsaariarmee õpiku kirjeldused ei pruugi olla planeedid siin päikesesüsteemis, vaid kirjeldused elukeskkondadest mis arenevad vastavalt – Isiksuse kasvamisele. Raskemast, rõhuvamast ja sõjardlikumast helgema, kergema ja heatahtlikuma poole. Niisiis ajalugu ja elukulgu ei saa kirjeldada – ilma „rändajata“, lihtsalt liiga palju jääb rippuma
 vastuseta küsimusi. Kes tahab edasi lugeda, võiks sellega arvestada ja ise loogiliselt mõelda. Kui leiate paremaid vastuseid, andke mulle ka teada. Vastustega on veel ka selline paradoks, et nii mõnedki müstilised küsimused, mis võiksid olla lendajatega seotud, saavad aegajalt ka maisemaid lahendeid, kuid vastupidiseid olen ma leidnud rohkem. Paljud meie eelnevate põlvede suured ja geniaalsed teod ja leidused kipuvad lendajatelt tulnud olevat. Keeruline see on, kindlaid vastuseid saab vähe aga nipp-napp üllatuste leidmisel on leidmisrõõm suurem. Kes teavad, siis minu inseneri haridus ja olematu kooliharidusega ajaloo tundmine, mind ei veena. Ma ei saa kuidagi omaks võtta koolitatud ajaloolaste kraaditatud ja gradueeritud teadust ning kirjeldusi.
NB!  „Paber kannatab kõike“. 

AJALOO UURIMISE ALGUS.
Ma ei mäletagi väga täpselt hetke kui mul tekkis huvi alternatiiv-ajaloo vastu. See on sisemas onud vähemalt sellest ajast kui ma olin umbes 15 aastane. Ma mäletan täpselt, et minu esimene ulmeraamat oli „Insener Garini hüperboloid“ ja just selle raamatu teine osa „Aeliita“. Põhimõtteliselt ei saa ju normaalne olla see kui noor inimene huvitub kosmoses lendamisest. Enne olin lugenud J. Verne raamatuid seiklemistest ja meresõitjate purjetamistest. Selliseid raamatuid lugedes tekkis minu sisse kindel nõu, et ka mina tahan saada laeva kapteniks. Kuigi ma kogusin ka lennukite pilte, siis lendamise soov minu sisse ei kinnitunud. Praegusel ajal mulle lendamine aga meeldib ja eriti veel need mõned korrad kui olen lennanud purilennukiga – selline õnnis vabaduse tunne.  Tuleb vabast lendamisest. Aga merekooli ma ikkagi läksin ja peaaegu pool aastat seal ka olin, kuid sõjaväekooli drill minu vabaelu natuuriga kokku ei läinud. Algul sai must peale kutsekat traktorist ja edaspidi EPA kooli insener-mehaanik.
Kui palju olen ma lugenud ulmeraamatuid ja vaadanud ulmefilme, seda ma ei tea, ilmselt sadu ja rohkemgi.
 Ajalugu hakkas ilmselt mind huvitama sellest ajast kui see ei läinud enam kokku maise mõistega – kooliharidusega. Kui ma olin lugenud Gunnar Aarma raamatut ja tema reisi ning kirjeldust Egiptuse püramiididest ning eelkõige sellest, et need on ehitatud nii täpselt, et plokkide vahele ei mahu isegi žiletitera, tekkis minu peakolu sisse kahtlus-kõhklus. Kuidas nad seda ikkagi ehitasid.
NB! „Kes ehitasid püramiidid ja kuidas?“
Ning peale seda kui ma neid püramiide nüüdseks juba üle kümne aasta tagasi ise nägin – ilmselt siis see algaski. Veel mitu aastat hiljem peale seda kui käisin suurel Egiptuse ringreisil, sattus minu silma üks vene film. Ja see muutis alternatiiv-ajaloo  minu omaks. Selles filmis esines vene geoloogia professor Davõdenko ning seletas poolteist tundi – Mis need on. Mida need ei ole ja kuidas need ehitati. Vaid seda ta ei mõistnud seletada – Kes neid ehitas ja milleks neid tehti. Osasid ehitasid inimesed ja enamik neist on ehitatud geopolümeerse betooni tehnoloogiaga. Kuid siiani on selguseta – mis seadmetega neid ehitati. Selleks, et selle raamatu ajaloo osaga edasi minna, kirjeldan oma praegust arusaama.  Planeedist Maa kaugemale mitte minnes väidan, et siin on olnud üsna mitmeid täiuslikke tsivilisatsioone, kõrgtsivilisatsioon  ja isegi supertsivilisatsioone. Mina väidan seda vanade müütide baasil. Kuigi paljud müüdid on – paberil ja kirjeldatud üsna laste muinasjuttude tasemel, saan ma ikkagi neid tõlgendada tehnoloogilisse keelde (kasvõi näiteks Kalevipoeg, Gilgamež, Odin või mingi muu). Praegusel hetkel ei saa minna kaugemale ajalukku kui 200-300 aastat tagasi, sest selliseid tõestusi ehk artefakte ei leidu muid kui ainult need, mis on tehtud – kivist ja ilmtingimata väga suurest kivide kogumist. Mina nimetan neid kõiki hellitavalt – „kivihunnikuteks“.
NB! KIVIHUNNIKUD on: erinevad linnad, linnades olevate ehiste VUNDAMENDID. Lossid, kindlused, püramiidid, templid ja jõgede kividega vooderdatud kaldapealsed. Kahesõnaga: kiviplokid ja megaliidid. Kõik inimesed kes käiva reisidel ja näevad selliseid kivihunnikuid, võiksid omas peas koostada skeemi või programm, mis  „arvutab“- hindab sellise ehitise kiviplokkide, telliste, krohvimise ja muude ehitustööde – mahu. Näiteks Giza püramiid. 2 miljonit m3, tonni või mis iganes muud mõõtühikut. No ei ole võimlik – inimene kahe käe, ühe haamri ja mõne meisliga sellist kogust töötlema. Isegi teadlased teavad seda, on katsetanud ja mõne meetrise püramiidi ehitamine „andekate egiptlaste“ tehnoloogiaga kukkus haledalt läbi. Olen näinud sellise, paari meetrise könni püramiidid ehitamise filmi ja see püramiid nägi üsna rõve välja.
Mitmete ja mitmekümnete tonnide raskuste megaliitide meisliga väljaraiumisest tänapäeval pole ma midagi kuulnud ega pilte näinud. Miks?
NB! Meisliga ei saa Baalbeki 1000 tonnist megaliiti valmistada“.
Järelikult – oli midagi muud. Mingil ajal – no paneme suvaliselt selleks ajaks 500 aastat tagasi, oli üks kõrg-mega-supertsivilisatsioon. See ehitas väga lihtsalt ülisuuri ehitisi. Need ehitised olid – Tähelinnad. Mis ehitised need olid, mida meile kirjeldatakse kui kindlused, pole teada. Eestis on Tähelinnadeks – tähekindlusteks: Kuressaare, mis on ainsana terve veel; siis ka kõik suuremad linnad: Pärnu, Tartu, Paide, Narva, ning Tallinn oli veidi teistsugune. Kas oli sellel ajal planeedil tihedus teistsugune või oli õhurõhk suurem ja siin elasid gigandid – Koljat, Kalevipoeg, Zeus jne. sellele viitavad veel ka praeguste losside suured uksed ja kõrged ruumid. Kas elasid vaid gigandid ja mingil hetkel siis kõrvuti ka väiksemad inimesed pole teada, sest suurte uste sees on ka väikesed uksed. Midagi siin planeedil juhtus, et hakata nende suurte uste sisse tegema väikeseid uksi, sest inimlikul laiskusel ei ole piire ja kes see ikka viitsib neid suuri uksi kogu aeg kokku ja lahti tarida. Vaid president Putinile tentsikud ikka tarivad neid hiiglasuuri paleeuksi lahti. Tähelinnade vundamendid on säilinud tänapäevani ja meile selgitatakse, et kõik need on kindlused. Kuid sellise kujuga ja massiga kindlus ei lähe kokku selle aja sõjatööstusega. Meetri või mitme meetri paksust müüri ei ole vaja teha vibudele ja odadele. Isegi mitte – pronkskahuritele. Sest pronkskahurid on rasked, neid oli vähe võrreldes kindluste suurust ja kogusega. Tänapäev sõjatehnika on kordades võimsam, neid on kordades lihtsam transportida ja mitte keegi ei ehita enam massiivseid kindlusi, kuigi selliste kindluste ehitamine on tänapäeval hoopis lihtsam.
NB! Aga äkki ei olegi tänapäeval võimalik selliseid kindlusi ehitada??? 
Iga – absoluutselt iga – tähelinna ja „keskaegse“ linna all on veel teinegi linn – Maa-alune linn. Olen sellistes käinud ja ainus, mis suurele tulejõule vastu peab on – maa alune punker või maa-alune linn. Minu jaoks on veel arusaamatu. Kas tähelinnad olid sõjalised objektid või tehnoloogilised objektid? Sisetunne ja loogika laseb arvata, et alguses pidid need olema tehnoloogilised, millest kujunesid osaliselt ka sõjalised. Täiesti veendunud olen ma aga selles, et kõik kivihunnikud, mis on ehitatud kõrgendikele ja kõrgete mägede tippudesse olid sõjalised ja sellised kindlused ei ole reeglina tähelinna skeemiga. Need on pea alati ilmetu arhitektuuriga, kitsaste radade, järskude tõusudega – vahitornid. Sellistes vahitornides ei ole reeglina ka väga suuri platvorme hiiglakahuritele, pigem on kitsad ja kõrged aknapilud. Kahes-kolmes sellises kindluses käisin ma Põhja-Küprosel. Sellisest tornist pole võimalik rünnakut vastu võtta – altpoolt – maad mööda sissetungija vastu. Need on vahitornid – lendajate vastu. Kuid ajalugu vaikib igasuguste lendajate olemasolust. Eksitasin veidi, mitte ajalugu ei vaiki, vaid teaduslik ajalugu vaikib. Alternatiiv näeb ja tõlgendab asju loogikaga ja sellisel juhul on märke palju. On veel üks asi, mis ei lase uskuda ajaloolaste-muinasjutuvestjate  „teaduslikke jutte“. Minu inseneri haridus ja 16 aastane töökogemus ehitusfirmas ei lase uskuda, et  - midagi on võimalik ehitada ilma ehitustehnoloogiata. Olgu, mingi väikese putka, onni või palkmaja saab inimene valmis ehitada suure noa või kirvega. Kuid suurt kivimaja, püramiidi, lossi, kindlust või linna ei saa.
 Selleks on vaja: puidutööstust, kivitööstust, metallitööstust, rahandust ja põllumajandust ning palju muudki veel. Lihtsustatult öeldes. Peab olema – ÜHISKOND või KOGUKOND.  Koos tegemine, reeglid ja süsteemid, piits ja präänik. Veel raskem teema on aga selles, et on piirkondi, kus on siiani: kogukond, on väikesed seadmed (noad, matšeeted, vibud ja nooled) ning inimesed elavad siiani korilastena. Kuid terve planeet (absoluutselt üle kogu maailma) on täis kõrgtehnoloogilisi – VUNDAMENTE. Kõik suured ehitised peavad seisma (ja seisavadki) hiiglatugevatel vundamentidel. Püramiidid, Inkade-Maiade linnad, tähelinnad, kindlused ja kõik „tavalised“ hiiglasuured majad linnades. Kui me loeme ajalugu, siis mind paneb siiani imestama – kui palju on olnud planeedil sõdu (paber kannatab kõike). Ehitamine ja sõdimine ei saa toimuda samaaegselt. Saaks vaid siis, kui mehed sõdivad ja naised ehitavad või siis vastupidi (mis pole ka võimatu, legendid räägivad). Mõlema jaoks korraga pole lihtsalt ressursse. Ajaloost me „teame“, et varematel aegadel oleks justkui elanud hoopis vähem inimesi. Kes siis ehitas nii massiliselt ja kes see sõdis nii massiliselt. Aga aitab küll. Kes aru saab, see saab ja ma lähen alternatiiviga edasi. 500 aastat tagasi oli planeedil Maa kõrgtsivilisatsioon.  Ehitati, lennati ja tehti tont teab mis asju – pole selge ega saagi vist. Mingil hetkel toimus planeedil muutus. Selleks võivad olla: planetaarsed katastroofid, asteroid, katki lastud või plahvatanud Maa kaaslane (Lelja, Fata või mis iganes muu nimi), Maa struktuuri mingisugune muutus, pooluste nihkumine jne. Selleks võib vabalt olla ka maaväline põhjus. Toimetasid siin tegelased mujalt – Jumalad – Zeus, Poseidon, Ra jne. Pooljumalad – Apollod ja Afrodited. Võis olla Atlantis. Nad võisid siin ehitada, lammutada ja  oma vahel  sõdida. Nad võisid siin inimesi toota või kloonida – geneetiliselt muundada.
NB! Ühesõnaga. „Planeedil Maa“ võis toimuda 500 aastat tagasi – mida iganes. Neist jäid alles väga suured ehitised ja massiliselt VUNDAMENTE. Ja need vundamendid ning väga suured ehitised jäid alles, peale üle planeedilist suurt veeuputust, mille kirjeldus on Piiblis ja peaaegu iga rahva eepostes, legendides ja müütides.
NB! Minu, ja ainult minu enda, arvamus on, et see ei toimunud väga-väga ammu ehk siis tuhandeid aastaid tagasi.
Hetkel ei ole ma ka päris kindel, kui mitu sellist katastroofi-veeuputust on toimunud. Lihtsam moodus on uurida uputusi, tänapäevast väikeste etappidega mineviku poole. Lähim katastroof toimus neil aastatel kui Napoleon oli Moskva all. Napoleoni ohvitseri kirjeldus, mis leiti peale tema surma kirjutuslaua salalaekast. See ohvitser kirjeldab kuidas taevasse ilmus teine päike, Moskva linn põles, enamus inimesi hukkus ja tagasi Prantsusmaale jõudsid vähesed ning neil hakkasi välja langema nii hambad kui ka juuksed. Kuid see katastroof tundub olema lokaalne ehk siis kindlas piirkonnas. Ja olemuselt meenutab see tuuma ehk massihävitus relva rünnakut, mida kinnitavad ka üle Venemaa ja ka teistes piirkondades leiduvad megatonniliste plahvatuste kraatrid. Lähim veeuputus võis toimuda aastatel 1750 – 1800,  ehk siis näiteks aastal 1793, mil üle maailma toimusid väga suured vulkaani pursked ja hiidlained. Miskipärast kirjeldatakse ka nendesse aastatesse mitmeid kümneid erinevaid sõdu. Selle aasta kinnituseks on ka Tartu Toomkiriku varemete pilt. Juba paarkümmend aastat hiljem on Toomkiriku pilt uus ehk hakkasid taastamistööd.
Selle uputuse hiidlaine pühkis ära kõik kergemad hooned ja säilisid vaid väga tugevate hoonete seinad ja kõikide hoonete vundamendid. Aastast 1800 algas uuesti inimeste liikumine nendest maadest, kus on kõrged mäed ja seal elavaid inimesi jäi palju ellu.
Selle skeemi järgi toimus „taaselustumine“ ka Eestis. Vaadates vanu maakaarte näeme, et Eesti kuju oli millalgi hoopis teistsugune. See tähendab, et Eesti oli peale uputust inimestest tühi. Maakart muutus ja siis hakkas voorima sakslasi, rootslasi ning teisi kõrgmäestikuga maade rahvast. See seletab suurepäraselt, miks Eestis olid saksa parunid ja lihtrahvast kes kandsid „väge eestipäraseid“ nimesid, mis lõppesid  – bergide ja – sonidega. Uurige oma esivanemate nimesid ja avastate esivanemate mitte eestipäraseid perekonnanimesid. Sellest ka nimede venestamine ja eestistamine. Nad olid siin esimesed, krabasid kokku vabu maid ja ehitasid vanadele vundamentidele mõisaid. Kas tõid need parunid endaga kaasa lihtrahvast või tulid need ka oma jalal, kuid kõigile enam vaba maad ei jagunud. Täpselt sama skeemiga toimus see ka Ameerikas, põlisindiaanlastega. Kui ma uurisin oma, Võnnu kihelkonna ajalugu, siis sellest selgub – kui paljud inimesed kandsid võõrapäraseid perekonna nimesid. Täpselt sama on ka minu, mitte eestipärase perekonnanimega. Minu ja minu perekonnanimega on üks vahva lugu, mida on siinkohal  paslik kirjeldada. Viiskümmend aastat oma elus pole ma kohanud mitte ühtegi inimest (minu sugulaste välist), kes oleks seda nime kandnud. Ka mitte kuskil kirjutistes ei ole sellist nime kuju läbi käinud.  Minu sugulased on kõik olnud Põhja-Eestist. EPA koolis käies aga abiellusin ja asusin elama Võndu ja siin elades leidsin  ma esimest korda sellise nime. Uue Eestiaja alguses hakati püstitama ja taastama Vabadussõja mälestus sambaid. Nii ka Võnnus. Kohalikud elanikud teadsid, et samba alus ehk neljakandiline suur kivikamakas  on kaevatud maa sisse ja sõduri kuju on kuskil mujal tallel. Ja siis ühel päeval hakatigi seda kopaga välja kaevama. Olin ise asja korraldamas. Siis kui see ausammas sai avatud Võnnu kiriku kõrval, leidsin ma sealt nime – Aksel Zirna. Veidi see mind üllatas, kuid sinna paika see jäi, sest siis ma ajalooga ei tegelenud.
 Alles mõned aastad tagasi leidis mu vanem poeg, internetis nime googeldades ühe Võnnu elaniku sugupuu. Üllatusega avastasime, et Võnnu kihelkonnas Rasina küla ümbruses elas väga palju Tsirnasid. Kõige vanemad nimed olid Jakob ja Jaan Tsirna aastast 1796. Hiljem, täpsemalt Võnnu kihelkonna ajaloo raamatut  uurides tuli välja, et terve Rasina ümbrus on Tsirnade talusid täis. Ise pole ma veel jõudnud Võnnu kiriku raamatutest uurida, kui palju neid siis oli. Nüüdseks on välja tulnud, et enamus Võnnu inimesi võivad olla minu esivanemate järglased. Selle selgitamine oleks väga pikk tegevus ja praegusel ajal mul ei jätku seda aega, et täpsemalt uurida. Kui mõni aeg tagasi otsiti Võnnu vallale uut tunnuslauset, siis selleks on siiani: „Juurtest jõudu ammutades“. Võib täitsa olla, et olen juurte juures tagasi, sest pole tahtmist kuhugi mujale minna.
 Pealinna ja Eestimaa Õllepealinna, kus ma sündinud-kasvanud olen, tagasi ei tõmba. Kui ma seda Võnnu kihelkonna raamatut uurisin, siis selgus, et väga paljud vaesemad talunikud kandsid saksapäraseid nimesid. Näiteks: Paidrason, mingi siin sündinud  muusika teadlane Juhan Zeiger, Klemps, Kripson, Leena Sternfeldt, August Zirk, Paul Saksing, Rudolf Reiman, Hans Jürgens jne sadade kaupa.
Mõisnike hulgas aga muid „eesti“ nimesid polegi.
Kurista hull ja jõhkardist mõisnik Stephan Guillemotte de Villebois. Hilisem Kurista mõisa rentnik Erich parun Nolcken, kirikuõpetaja Ed.Ph. Körber, Gustav Suitsu vanaisa Gottlieb Suits, Rasina mõisnik Woldemar von Stackelberg , Kiidjärve mõisa omanikke: H. v. Schlippenbach, J. G. v. Rennenkampff, Heinrich Johann v. Baer, Carl von Schultz jne edasi kümnete kaupa.
Enamus meist ju teab, et saksa mõisnike ja ka tsaariajal toimus nimede (lihtrahva) eestindamine.
NB! Miks pidi inimeste nimesid eestindama? Samas mõisnike nimesid ei muudetud. See pole loogiline, kuid selle uputuse, taas asustamise varjamiseks ja lihtrahva madaldamiseks oli see vajalik.
Küsimus: Kust kohast tuli üldse - Eesti Keel. Pole mingeid märke vanemast eesti keelest kui sakslaste kirjamärkidega – pohfstaakidega, üleskirjutatud Liiwi keel ja ilmselt veel vanemad – ruuni märgid.
Kas Eestimaad enne uputust üldse oli, kuid peale uputust ehk siis 1800 ei ole olnud. Oli Liiwimaa, ja Liivimal oli kaks Võnnut  - nimega  Wenden.  Tartu lähistel ja Läti linn Cesis. Kuidas see sai võimalik olla, mida see nimi  tähendas? Vikipedia andmetel tähendab wende – rahvusgruppi – vendid. Üleüldse on Liivimaa kaartidel kohanimed saksapärased. Ma olen mitmeid kaarte uurinud ja näiteks: Mooste oli Moisekatsi, Ahja – Aya ja Räpina – Rapin. Vaid üksikud külad on siiani sama nimega nagu näiteks – Torma. 
NB! Miks oli ühel hetkel vaja ära muuta inimeste perekonna nimed ja mitmeid kordi muuta ära kõikide asulate nimed?  Miks üldse oli vaja välja mõelda nimesid.
Kui poiss kõõlus kivimüüri otsas, sai ta pere nimeks – Müüripeal.
Minu loogiline tuletis oleks järgmine. Need ülbed ja ahned anglo-saksid, kes maid kokku krabasid ja hakkasid teistele müüma, pidid varjama, et ka teised vaesed olid sisserändajad ning neid oli vaja teha alamateks-töörügajateks. Sellist jõhkrust ja julmust Võnnu vallas, mida korraldas Kurista mõisnik Villebois oli lausa vastik lugeda, mis ta siin korda saatis. Et Eestimaa tühi oli, kirjeldab see, et mõisates oli teatud aastatel vaid paar-kolm „matsitalu“ ja iga aastaga lisandus neid aina juurde ning üsna suures koguses. 
Niisiis. Eestit pole kunagi varem olnud, oli vaid üks väike kildkond, kes kandsid nime – estid ja need olid Tallinna ümbruses. Asi läheb aga „veel hullemaks“. Meie aladel võisid elada enne veeuputust hoopiski slaavihõimud, kellede hulka kuulusid: estid, litid, latid, latkalid, tšuudid, vendid ja kõik teise meie hõimu rahvad. Kust aga kõik need rahvad koos slaavlastega veel tulid, sellest veidi hiljem. Millalgi, ajal mis oli enne seda viimast veeuputust, võis olla ka veel üks uputus-katastroof, mis oli veel tugevam. Selle ajajärgu aastad oli kuskil 1700. Sellele katastroofile viitavad itaallaste ja ka teiste rahvaste kunstnike pildid ja gravüürid, kus majadest on järgi jäänud varemed. Kohati on neid ehitisi isegi raske nimetada majadeks. Need olid hiiglasuured paleed ja kompleksid, millede kõrval on tänapäeval nähtav Colosseum lausa pisikene. Panen raamatusse mõned pildid ja kes rohkem teada tahab, saab ise googlist pilte lisaks vaadata. Enne seda katastroofi elas planeedil mega-giga-super tsivilisatsioon. Täiuslikum kui meie praegune. See valdas selliseid tehnoloogiaid, mis võimaldas ehitada – midaiganes, liikuda maa peal, üle planeedi ja mis põhiline – nad lendasid. Ma olen reisidel pildistanud hulgaliselt pilte erinevatest lendamise võimalustest. Eeposed kubisevad lendajatest ja siiani on kõige täiuslikum kirjeldus India Veedades ehk raamatus Vimana Gešastra. Ka see raamatu kubiseb „jumalate“ relvade tehnoloogiatest. Välgud, helirelvad, lendavad laevad, kerad ja Piiblis: Jeeriko pasunad – helirelvad, Sodoma ja Comorra – tuumaplahvatus. Vaid see kes pole kunagi mõelnud, ja on oma arusaamade vangis, ei näe ega mõista seda tõlgendada.
NB! Küsimus. Märgid ja jäljed on olemas  ning nähtavad, kuid miks seda kõike meie eest varjatakse.
Vastus on küllaltki lihtne, kuid seletus keeruline ja pikk. Bruce Liptonil on üks raamat „Spontaanne evolutuioon“. Selles on seletus. Tsivilisatsioon areneb teatud kõrgtehnoloogilise tasemeni, ehk siis – muutub liiga keeruliseks ja kergesti haavatavaks. Täpselt selline – üsna ohtlik tase, on ka praegusel tsivilisatsioonil.
 Võrreldes 20. sajandi tehnilise tasemega on meie praegune IT-i tase muutumas juba nii keeruliseks ja infomahukaks, et vahest kui elekter ära läheb, ei saa me poest isegi toitu osta ja peab minema turule sularaha eest ostma. Sellist haavatavust kogesid Euroopa ja Ameerika inimesed kui üks pank kokku kukkus. Masu, „lama“ ja panganduse taastamine võttis aega lausa mitu aastat. Mis juhtuks aga siis kui toimuks mingi avarii ühes väga suures elektrijaamas ja suurlinn või pool osariiki jääks elektrita, poesöögita, veetrassi veeta ja ummistuva kanalisatsiooniga. Või see, kui teadlased väidavad, et Päikese peal on suured magnettormid, millest kiirgus jõuab Maale üsna lühikese ajaga ning kogu elektroonika läheb hetkega rivist välja.
 Seepärast meie eest varjataksegi seda ajalugu, et tavalistes inimestes paanikahirmu ära hoida. Paanika tekib vahest isegi väga süütust seisust – mingil viimasel ajal oli tatra ja või paanika. Inimestel on niipalju raha, et väiksegi paanika korral ostetakse poed tühjaks ja tekib pikaajaline defitsiitse kaubandusega ühiskond. Mäletan seda veel. Kuid selliseid aegu on ka varemalt olnud, mitmeid kordi. Seda, et vana süsteemi ei või maha lammutada enne kui uus asemel oleks, on enamvähem kõigile arusaadav. Absoluutselt kõik inimesed tahaks TEGELIKULT elada – kommunismis ehk kommunismi teoorias. Mitte selles pätikambas, kes korraldasid libaoperatsiooni aastal 1917. Kommunism on –ism, ehk usk võrdse kohtlemisega ühiskonna, mille nimi on – KOGUKOND. Kommuun-kogukond on kosmiline kooseksisteerimise elustiil. Pole raha, pole sundust ja kõik inimesed teevad vabatahtlikult kõike seda, mis neile meeldib ja enamuse tootmissaadustest valmistatakse kõrgtehnoloogia, masinate ja robotitega.
 Üks parimaid kirjeldusi sellest on G.H.Welssi raamat „Inimjumalad“.
NB!  Miks planeedil Maa ei ole saavutatud pika arengu ja evolutsiooni perioodist sõltumata mingit paremat elukorraldust kui – röövkapitalism ja röövsotsialism.
See on üks selline küsimus ja põhjus, miks varjatakse ka eelmiste kõrgtehnoloogiliste tsivilisatsioonide ajalugu ja selliste tsivilisatsioonide kokku kukkumist. Vastust sellele küsimusele ei saa materiaal-teaduslike uurimuste põhjal. Kõige lähema vastuse saab erinevatest religioonidest.
NB!. Kas sina oled vahest küsinud endalt või teistelt: Miks on maailmas nii palju uske? Miks inimesed on usklikud ja kas nad sealjuures on siis alaarenenud ja põrunud, et sellist vanaaegset jura usuvad?  Kõik need inimesed kes hakkavad uurima Kõiksuse eksisteerimise põhi küsimusi, jõuavad alati kahe teemani: usk ja tulnukad.
Kõiksuse uurimise põhiküsimused on:
⦁ Mis on Hing?
⦁ Kust ma tulen?
⦁ Mida ma teen?
⦁ Kuhu ma pärast lähen.
Mina tean kolme „asja“, mida ei suuda teadlased seletada ja seda ka kunstlikult järgi teha. Need on: hing, huumus ehk luua mulda, ja klorofüll, ehk see mida me sööme. Kui keegi väidab, et teadlased valmistavad juba kunstlikku liha, siis seda valmistavad nad ikkagi looduslikest ainetest. Neile põhiküsimustele püüab vastata religioon. Kogu religioon on üles ehitatud just nende vastuste peale.
NB! Kas hingede arv universumis on piiratud ehk lõplik? Kas hing on ühekordne või lõppematu? Kas hingede tekkimine on piiratud vaid planeediga Maa? See on vaid usu küsimus. Kindlat vastust arvab teadvat vaid inimene ise. Erinevad religioonid püüavad seda selgitada suures piirdes üsna sarnaselt. Mul on selline arvamus, et kui enamus inimkonda hakkab juba aimama või teadma tõesemat vastust, tehakse planeedil uus restart, uus katastroof ja kõik algab uuesti peale – „Lõputa küünlapäev“ või Jim Carrie film – Trumani show.
Aga ikkagi – Miks???
Ühest tõlketööst –  Tsaariarmee Õpik aastata 1897 – tundus mulle loogilisena, et. Loomes kehtib mingi struktuur ja dünaamika.
Selle dünaamika põhireegel on:  Kõik areneb lihtsamast keerulisema poole. Lihtsuses, Loome alges, minupärast kasvõi sõnas Jumal, peab olema Kõik, kõik ühekorraga, lõplikult keeruline ja samas lõputult lihtne.
NB! Kõik asetseb – ühes punktis. Jumalas – Alges – Allikas. Selleks aga, et kõike seda kogeda peab lihtsus arenema keerukuseks ja seejärel jälle lihtsaks tagasi. See on elukulgemise protsess ja seetõttu ei saagi mitte kunagi Maa peal olema muud süsteemi kui on siin ja praegu.
    
Lugesin raamatut Lewis Spence Egiptuse müüdid ja legendid.
Tiivulise ketta müüt. 
Ra-Horakhti 363. maisel valitsusaastal viibis jumal oma võimsa sõjaväega Nuubias. Kuri Seth oli tema vastu mässu tõstnud, sest Ra oli juba eakas, Seth aga kavalam ning reeturlikum kui ükski teine olend. Mässaja oli tapnud ka Horose kaksikvenna Osirise, hea ning võimsa kuninga. Seepärast ihkas Osirise vend Horos kangesti teda tappa. Ra reisis sõjavankrite, ratsa- ning jalaväe saatel mööda Suurt jõge Edfusse, kus Edfust pärit Horos temaga liitus. „Oo Ra,“ ütles Horos, „võimsad on sinu vaenlased ja kavalalt on nad sinu vastu vandenõu sepitsenud!“  „Mu poeg,“ vastas Ra, „võta kohe relvad ning ründa mu vaenlasi ja hävita nad.“ Siis palus Horos abi jumal Thothilt, vägevaimalt maagilt, kes aitas tal end muuta võimsaks päikesekettaks, mille kiirgavad tiivad sirutusid igasse külge. Ta lendas otse päikese juurde ning vaatas taevast enda ja Ra vaenlasi nii metsiku pilguga, et nood polnud enam võimelised ei kuulma ega nägema, iga mees pidas naabrit võõraks. Tõusis kisa, et nende keskele on tunginud vaenlased. Kõik pöörasid relvad üksteise vastu ja enamik sai surma; käputäis ellujäänuid põgenes laiali. Horos hõljus mõnda aega lahinguvälja kohal, lootes leida Sethi, kuid verivaenlast polnud seal – see redutas Põhjamaal. Siis naasis Horos Ra juurde, kes teda lahkelt embas. Võtnud kaasa Ra ning jumalanna Aštarte, näitas Horos neile laipadega kaetud lahinguvälja. Jumalate kuningas Ra ütles oma saatjaskonnale: „Tulge reisigem Niiluse äärde, sest meie vaenlased on tapetud.“ Kuid Sethil oli palju poolehoidjaid järele jäänud. Mõnel neist käskis ta end krokodilliks või jõehobuseks moondada ja püha laeva reisijad alla kugistada. Ent Horos oli kohunud salga seppi, kes kõik valmistasid endale raudoda ning ahela, mida Thoth oma igivõimsa maagiaga mõjutas. Horos kordas ka Jõehobu tapmise raamatus olevaid vormeleid. Kui siis metsikud loomad neid jõest ründasid, oli jumal valmis neid vastu võtma, paljud torgati võlurelvadega läbi ning nad surid, ülejäänud pagesid. Horos jälitas neid, kes põgenesid lõuna poole, ja saigi nad lõpuks kätte. Toimus veel üks suur kokkupõrge, mille käigus Sethi jälitajatest taas jagu saadi. Ra soovi kohaselt püstitati võidu märgiks pühamu, kuhu asetati ka tema kuju. Siiski peeti Lõunamaal veel üks lahing, enne kui Sethi poolehoidjad lõplikult hävitati. Horos  ja Ra purjetasid Sethi ning tema liitlasi otsides põhja poole, mere poole, lootes tappa kõik krokodillid ja jõehobud, kelleks nende vaenlased olid kehastunud. Ent loomad püsisid vee all ja kulus neli päeva, enne kui Horos neid silmas. Ta ründas neid aega viitmata ja tegi oma helkivate relvadega vaenlase leeris ränka laastamistööd, rõõmustades sellega Rad ja Thothi, kes jälgisid kokkupõrget paadist. Selles lahingus võeti vangi sada nelikümmend kaks vangi. Ent Horos jätkas vaenlase jälitamist, tehes endiselt seda lõõmava kettana, mille tiivad meenutasid päikeseloojangut. Teda saatsid maokujulised jumalannad Nehbet ja Uadžet. Taas sai ta Sethi liitlastest jagu, seekord Meru läänevetes. Horos oli niisama võidukas kui eelmistel kordadel, ning Ra laeva toodi ligi nelisada vangi, kes kõik tapeti. Seth oli tohutult vihane ja otsustas Horosega isiklikult võitlema tulla. Kohutavad olid karjed ning needmised, mida ta kuuldavale tõi, saanud tead kui hirmsad kaotused tema sõjaväele osaks on langenud. Horos läks oma pooldajatega seltsis Sethi väe vastu ning võitlus oli pikk ja raevukas. Viimaks võttis Horos vangi vastase, keda ta pidas Sethiks. Armetu olend veeti Ra palge ette, kes andis ta tema vangistaja meelevalda, soovides et poeg talitaks vastasega oma äranägemise järgi. Horos tappis vangi, raius tal pea maha, vedas te üle tolmuse maapinna ja lõikas laiba tükkideks täpselt nii nagu Seth oli talitanud Osirisega. Kuid tegelikult oli see kõigest üks sethi liitlastest, kes nii haledal viisil hukka sai. Kuri ise viibis endiselt vabaduses ja vandus vaenlasele kättemaksu. Ta puges suure mao kujul maa alla peitu, tema kaaslased said aga tema pääsemise tõttu julgust juurde. Siiski tuli neil veel kord Horose võitu tunnistada. Jumal jäi kuueks päevaks jõekanalile ning ootas, et vaenlased end ilmutaks, kuid nähtavale ei ilmunud kedagi. Seejärel saatis Horos oma poolehoidjad üle maa laiali, et nad teeksid lõpu Sethi väe jäänustee. Kaks viimast lahingut peeti Thalus (Zarus) ja Šaisis, Nuubias. Thalus moondas Horos end metsikuks lõviks ning tappis sada nelikümmend kaks vaenlast. Šaisis ilmus ta uuesti suure hiilgava ketta kujul, millel olid võrratu sulestikuga tiivad, ning tema mõlemal küljel seisid kroonitud madudena jumalannad Nehbet ja Uadžet. Horos võitis ka need kokkupõrked. 
Müüdil on mitu lõppu. On öeldud, et vang kelle Horos pea otsast lõi, oli ikkagi Seth, kelle saatus lubas tal maona edasi elada. Antud versiooni kohaselt saatis Edfust pärit Horost Isise ja Osirise poeg Horos-laps. Raidkirja lõpus, kus kirjeldatakse Horos-vanema ja Horos-lapse lahinguid, aetakse need kaks tegelast täiesti segi. Samal ajal kui Horos-vanem sõdib, tapab Horos-laps Sethi. Neid samastatakse. Kuid ühes teises jutustuses toimetab Horos vangistatud Sethi Isise kätte, kes vaenlase pea maha raiub.
Eksisteerib versioon, mille kohaselt otsustavat lahingut polegi veel peetud ning Horos hävitab lõpuks oma vaenlase, kui Osiris ja jumalad taas maa peale tulevad (siis kui Kalev koju jõuab, algab aega….)!!!!  
Ma loodan et seda raamatut loevad „normaalsed“ inimesed. Nii normaalsed kui normaalseks me endid peame, aga…  No öelge mulle – mis siin kirjas oli? Isegi mitte seda – kas see tundub normaalsusena, vaid… Miks õppinud ja endast lugupidavad ajaloolased ja giidid püüdlikult meile selliseid lugusid räägivad – tõe pihta pähe määrivad?  Kui me loeme seda teksti, siis tundub see jaburdusena. Kui me aga vaatame ulmefilmi „Stargate SG-1“, siis on seal kogu see tegevus – tehnoloogiline. Lennatakse, tulistatakse energiarelvadest ja kogu jant käib ressursside ja ülemvõimu pärast. Kus lõpeb müüt ja muinasjutt ning kust algab ulme-fantaasia. 


  See raamatu on kirjutatud mitme aasta jooksul. See on juba paar korda "valmis" olnud, kuid ikkagi olen võtnud mõnele pikemale reisile kaasa kaustiku ja selle asemel, et rannas päiksest praadida, olen hoopiski uue kaustiku täis kirjutanud. Seega. Kui siis raamatus mingid tekstid korduvad, siis lihtsalt sellepärast, et on erineval ajal kirjutatud ja ma reeglina oma tekste ei korrigeeri ega säti ringi, vaid kirjutan nii nagu parajasti tuleb.
Elukulg on kirjeldusena mul juba varasemalt olnud. Piir ehk Terminaator on ka varemalt blogis kirjas. Niiet raamatu pealkiri - Ma kõnni piiri peal, on lihtsalt edasiarendus. Paljusid asju on inimestele üsna raske selgeks teha. Ega ma tahagi midagi teistele selgeks teha - ikka vaid endale. Teistele kirjutamine on lihtsalt selline tegevus, mis hoiab vaimu värskena ja sunnib sõnu niimoodi ritta sättima, et ise ka aru saaks. Ma kõnnin piiri peal, tähendab seda, et ma kulgen terve elu mööda oma rada. Peale seda kui ma mõnda aeg juba kirjutasin, tuli selline aeg kus mulle tekkis võime - "minna erinevate asjade sisse". Ma nimetan kõiki tegevusi, uuringuid, nähtusi ja kogemusi - asjadeks. Ma ei viitsi, no lihtsalt ei viitsi, hakata ajama asju keeruliseks. Olla väga intelligentne, korrektne ja perfektne, sest ma ei õpeta mitte kedagi. Uurin ja avaldan seda mida olen kuulnud ja mis mind on köitnud. Kogemus - minek asjade sisse - annab selle, et ma näen, mõtlen ja kuulen kõike natukene teistmoodi. Vaatan maailma südamega ja mõtlen loogikaga. Mitte silmadega, sest need tihtipeale petavad. Tavaliselt kutsuvad inimesed sellist seisundit mediteerimiseks - mõtete vaigistamiseks. Kuna mul see oskus juba on, siis ma saan absoluutselt igas situatsioonis vaigistada ära selle informatsiooni, mis tahab ennest mulle peale pressida ja just sellisel moel nagu me kogema. Ajalugu, meedia, kooliharidus ja korrektne aktsepteeritav ühikondlik mõttelaad. Mina saan aga need välja lülitada ja minna erinevate asjade uurimise ajal justkui selle olemuse sisse. Tunnetada ja näha selle "teispoolsust" ja seda kirjeldada. Tihtipeale kui ma neid kirjeldan, siis paljud - minu lähedal kulgevad - inimesed ei saa sellest aru. raputavad päid ja mis kõik veel, kuna me ei tea mis teised inimesed tegelikult mõtlevad. Siit tulebki termin - Ma kõnnin OMA Piiri peal. ma kulgen oma rada, sellel rajal on kaaskulgejad, kuid IGALÜHEL ON OMA RADA ja PIIR. See on üks huvitav filosofeerimine. Me kulgeme kõik läbi elu, mööda oma rada. Selle eluraja suuna me kujundame ise. Ma enam ei hakka kedagi veenma, et - me kujundame selle VAID ise. Kuid me kujundame ka selle eluraja - laiuse. Eluraja piir on justkui kriips või joon, mida mööda minna (vahest nimetatakse seda ka - saatuseks). Kui see rada on kitsas ja käänuline, siis on oht sellelt piirilt kukkuda üsna suur. Seda näitavadki inimeste igapäevased tegevused. Meie nimetame neid: õnnetus, ebaõnn, karistus, juhus kuni haigestumise või surmasaamiseni välja. Väga paljude asjadega on hulga probleeme. Neil on nii palju erinevaid omadusi, kirjeldusi, nurki ja arusaam, et kõike ei jõua lihtsalt ära seletada. Tähtis teema on siis - eluraja laius ehk siis piirid kahel pool. Mitte midagi poleks mõtet kirjutada kui sellel ei ole praktilist väärtust inimese igapäevase kulgemise juures. Suure, ilmselt väga suure tõenäosusega polegi olemas mitte ühtegi teemat, uuringut või kogemust, mis poleks seotud inimese eluga, kuigi osad teemad tunduvad esmapilgul elukaugena. Pole olemas midagi müstilist, esoteerilist ega teaduslikku, sest kõik need on välja kujunenud elulistest sündmustest. Iga inimese kulgemine, mõttetegevus ja kogemust on - tee ja sellel teel liikumine. Sellel teel on ikka ja alati mingid protsessid, struktuurid ja dünaamikad ehk maakeeli - valemid ja seosed. Struktuurid ehk valemid on umbes sellised. Igat elusituatsiooni, head ja halba, saab kirjeldada. Enamalt jaolt inimesed kulgevad elust läbi ja kirjeldatakse ning ka hirmutatakse inimest, et elu on vaid - saatusekiir. Sündisid, sündisid ÜHTE PUNKTI, sellest punktist "väljus kiir", mine nüüd mööda seda kiirt. Tunnista, et see on saats ja ära kobise - lepi sellega. Saatus on kiir, kuid see kiir pole sirge ega sirgjooneline. See kiir kulgeb, vinkleb-vonkleb ja mis peamine - see kiir on võimeline hargnema. Paljud muinasjutud kirjeldavad seda - kas lähed paremale või "pahemale" teele. Enamus hargnemisi aga pole vaid - kahe haruga ristmikud. Enamus inimese eluteest on hoopis teistsugune. Mina saan seda kirjeldada järgmiselt. Teada tuntud "tarkpead", õpetlased ja õpetajad kipuvad väitma, et - ELA SIIN ja PRAEGU. Kas sina saad sellest aru ja oskad seda kirjeldada. Enamus ei saa ja püüavad innukalt mõista või siis kordavad seda mõtet kui - mantrat. Mina sündisin, mul on hing ja see ongi üks punkt - Siin ja Praegu. Esimesest hetkest peale see punlt või ka "päike", mis hakkab vaatlema ja kiirgama, peab hakkama liikuma. Saatusepunkt või saatusepäike kiirgab välja tohutus koguses erinevaid kiiri ehk elusaatusi. Neid kiiri on lõputult, lõputult palju erinvate võimaluste võimalikke materialiseerumisi. Laps liigutab, vaatleb, mõtleb ja otsustab ning sellele järgneb kohe tegevus - liigutus. Ilma liigutuseta ehk dünaamikata ei toimu mitte midagi ehk siis olemine tagasi ühte punkti - surm. Masinaehitusega on seda vahest isegi kergem seletada kui psühholoogiaga. Auto ei saa liikuda erinevates lõpututes võimalustes. Auto liigub vaid kahes suunas: edasi või tagasi. Mis suunda auto (inimkeha) liigub, sõltub otsusajast ja tema käeliigutajast ning programmist - kuhu peab sõitma. Kuhu sõita, miks ja kui kiiresti kohale jõuda, see oleneb programmist. Sõnale programm, pole siiani leitud arusaadavamat ja mõistlikumat "maavillast" vastet. Programmi üks koostisosa on lõppjaam ehk eesmärk. Programm on kulgemise dünaamika kirjeldus. Mõte-soov, selle vajalikku ja lõpptulemus ehk eesmärk. Ilma programmita ei toimu inimese elus mitte midagi. Olemisest - Siin ja Praegu - edasiliikumiseks on vaja hakata liikuma. selleks, et liikuda on vaja: programm ehk mõte, valik ehk mõtlemine(filosoofia), automatismid ehk selgeks õpitud programmijupid, mis aitavad teha automaatseid liigutusi, liikumine ehk tegevus ise ja selle liigutuse tulemuse analüüs (tagantjärgi tarkus). Liikumise üheks põhibaasiks on - tehniline varustus. Elukulg võrreldes autoga on siis järgmine. On tehniline varustus, riistvara - auto (inimkeha). Selle tehnilise varustuse korrashoid (tervis) ehk siis pidev tehniline hool ja väga suure jama korra tuleb siis - remont (haiguse ravi). Aju - ehk tarkvara on aga hoopis eraldi teema. Ka ajutegevusel on riistvara - hallollus. Selle sees olevad protsessorid, sünapsid ehk mõttetegevus, programmid ja automatismid. Ka aju tahab, et käik pidev tehniline hool ja vahest isegi parandustööd. Elu ja selle kulgemine on pidev dünaamiline protsess ning arengu edenedes muutub see - elustiiliks. Kahjuks on meie elustiil üsna - inimest hävitav. Minu kirutistest on märgata, et mind huvitab eelkõige teadvus ehk ajutegevus Nähtava ja Nähtamatus diapasoonis. Nähtavaga on tsipa lihtsam. meie viis meelt ja kuidas need töötavad. Kuuenda, seitsmenda ja rohkemate meeltega on aga raskusi. Kuues meel - mõtlemine. Seitsmes meel - intuitsioon. Kaheksas - nähtamatu tajumine ehk ekstrassensoorsus. Üheksa - ilumeel, muusika looming. ja nii võime vabalt edasi numbreid järjesta ja fantaseerida. Kümnes - fantaasia ja ulme. elukvaliteeti pärsivad sellised meeled nagu pragmaatika, ratsionaalsus, materialism jne mis ei lase loomingul vägevalt vohada ja elukulgus leida erinevaid nurki ja laineid. Kui jääda kinni materialismusse ehk mammonasse sured nii nagu üks lugu elust enesest. Kõnnib suurärimees küla vahel ka vastu tuleb külajoodik. Küsib siis ärimees Jaak joodikult Antsult: "Miks sa kogu aeg jood?" Ants paneb oma kämbla Jaagule õla peale ja vastab:" Vaata Jaak, kunagi saab sinust meie küla surnuaia kõige rikkam laip" Kummal on siis õigus. Mitte kummalgil. Üks laristab oma elu maha tööd rabades, teine.... Noh eks ta ise teab kuidas. Jaagul võib olla üks eelis. Tehes tööd, saab ta ilmas ringi rännata, ilma ja inimesigi näha. Üle jääb vaid see - kuidas inimene oma eksistentsi lahti mõtestab. Ingrid Peegi üks lemmik küsimusi - Mis On Elu Mõte. Kes on lugenud, siis elu mõte võib olla ka - 42   (Douglas Adams - Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas). Mõni võib,  ja ongi küsinud minult, et miks ma kõike seda uurin ja teistega seletan. Miks ma tahan selgemaks saada ja ka teistele selgitada. Ühel hetkel sain aru, et - isikliku kasusaamise eesmärgil. Varemalt kui maidagi uurisin ja lahenduse leidsin, tahtsin leida sarnaseid inimesi ja nendega neil teemadel jutustada. Kõrvalt vaatajale jäi mulje, et - me tahame pidevalt kedagi õpetada. Nüüdsel ajal on tiba teistmoodi. Kui ma sellise vaatlejaga kohtun, küsin mõned "kontrollküsimused" ja kohe tajun ära tema taseme, teda enam "õpetama" ei hakka ja hakkan "pinnima" - mida ta veel teab. Palju aastaid olen käinud erinevatel loengutel ja seminaride, et leiaks veel pöörasemaid teooriaid ja selgitusi. Vaevalt saan mõnele "pöörasele" pihta, näpin-nokin seda ja tekib tunne, et enam pöörasemaks minna ei sa. aga saab ja läheb ka. Selleks et kõiki neid uurida on vaja ühte meetodit või lähenemist. Mitte midagi ei tasu võtta absoluutse tõena. Mitte midagi ei ole vaja meelde jätta, vaid kõik tuleb endast läbi lasta, kirja panna ja edasi minna. Üks mu hea sõber kirjeldas seda selliselt. Inimene peaks olema nagu - sile ja libe toru, mille seinale ei kleepu midagi. Informtsioon peaks selles torus liikuma vabalt ja tehniliselt võttes - salvestad selle välisele kõvakettale. kas siis üleilmsesse inforuumi või salvestad selle märkmetesse. Selleks ma kirjutangi. Aju ei ole salvestusmehhanism erinevalt sellest, mida meile räägitakse. Ajust pole leitud midagi sellist mis meenutaks - salvestusseadet. Pigem vastupidi. Ajust on leitud "vidinaid" mis meenutavad - antenne - sünapsid. ajutegevuse arendamisega - mõtlemise, filosofeerimise ja kiiruse treeninguga me lihtsalt harjutame ajuantennide kiiret häälestumist infoväljast info vastuvõtmisele ja ka sinna saatmisele. Vot see ongi see - Isikliku Kasusaamise - eesmärk. Lugeda, vastu võtta ja saata informatsiooni. Kasutada Kõiksuse Raamatukogu, selleks et vähendada seda aega, mis kulub isiklike jamade tekitamisele ja nende lahendamisele. seepärast paljud imestavadki - kuidas mul nii palju aega on, et kõige sellega tegeleda. Kuna mul on eelnevalt paljud termind uuritud ja nokitud, siis ma ei hakka neid ümber kirjutama, vaid lisan siia vahest mõne viite lühilugudele. Kuigi paljud kirjutajad kirjeldavad raamatus raamatusse samu teemasid, siis seda ei peaks tegema. Enamus minu uurimusi lõpeb siis kui ma leian teemale nii lühikese kirjelduse - lause, kui üldse võimalik on. Fred Jüssil oli kunagi küsimus.    


Mis on alternatiiv-ajalugu?
 Kui liikuda maailmas ringi, käia reisidel ja uurida ajalugu, siis hakkab teatud inimestel tekkima teistsugune maailmapilt.
 Selles raamatus ma ei kirjelda arvamusi, fakte ja teooriaid klassikalisest ja üldrahvalikust vaatevinklist. Neid tarkusi, teadmisi ja teooriaid on kirjeldatud ilukirjanduses, kooliõpikutes ja ajalooürikutes.
Neid fakte ja tarkusi tuleb lugeda ning uurida, kuid täpsemal kõrvutamisel selgub alati, et faktid ei pea paika ja enamus fakte ei ole loogilised ja paljus pigem vasturääkivad.
Iga selline raamat või uurimus võiks alata ühe universaalse arusaamaga. Järgmine lause muudab ajaloo uurimise tõepärasemaks, usutavamaks ja tekitab tõrke sellistes tegelastes nagu: skeptikud-eitajad, teadlased-ajaloolased ja muud sellised inimesed, keda kutsutakse „hellitavalt“ – „Delfi kommentaatorid“. 
TEADUST JA AJALUGU UURIDES EI SAA MINA SULLE MIDAGI TÕESTADA JA „ABSOLUUDIS“  EI SAA KA SINA MULLE MITTE MIDAGI TÕESTADA.
Ainus mida me saame teha on: uurida, juurelda, teha ja kõrvutada arvatavaid skeeme, süsteeme ja tõestusi.
Alternatiiv-ajaloo uurijad on samasugused fanatid nagu „veretu jahi“ korraldajad, linnuvaatlejad või hobiastronoomid. See on tohutult huvitav tegevus. Leida sarnase huviga inimesi ja lisaboonuseks on reisidel käimine. Reisidel on niigi vähe tegevusi. Süüa-juua, puhata-päevitada, nautida loodus, rahvakunsti ja tutvuda erinevate vaatamisväärsustega.
Kõikide maade ajaloolised vaatamisväärsused on kindlasti: väga vanad, piisavalt kummalised ja enamuses arusaamatu otstarbega.
 Teaduses esinev termin - teooria - on üldiselt eksitav. Teaduses kasutatakse igasuguseid kummalisi ja keerulisi termineid, lihtsate inimese peletamiseks ja oma tarkuse tõstmiseks või siis lolluse peitmiseks. Selles raamatus ma üritan igal võimalusel teaduses kasutatavad keerulised terminid asendada üldinimlike ja eestikeelsete sõnadega. Loomulikult ei paista selline tekst siis enam „väga teaduslikuna“, kuid ma juba alguses eeldangi, et sellised „teadlased“ ei hakka seda raamatut edasi lugema.
Selle raamatu eesmärk on leida sarnaseid inimesi, kes iseseisvalt uurivad klassikalist ajalugu ja leiavad sealt kummalisi vasturääkivusi ning fakti vigu. Sellistel inimestel oleks mõttekas omi uurimusi ka kirjeldada, sest kõike ei jõua nagu nii uurida.
Mina kasutan sel puhul erinevaid internetiavaruste filme ja loenguid.
Õnneks on maailmas suur hulk alternatiiv-ajaloolasi. Neid on Lääne pool ja ka Venemaal. Palju oleneb uurija keeleoskusest ja filmide tõlkijatest. Kindel on aga see, et kunagi ei tasu suhtuda mingite maade uurijatesse eelarvamuse ja üleüldise propaganda alusel.
Niipalju kui mina olen maailmas ringi rännanud, pilte teinud ning loogika vigu leidnud, siis – neid on ikka väga palju. 
Alternatiiv-ajaloos tuleks siis ära muuta teaduslikud terminid. See välistab natukene ka seda, et tavateadlased tahaksid hakata kõike jälle vaidlustama ja teadusega selgitama. Hiljem selgitan ka, kuidas ajalugu teistmoodi uurida ja hakata leidma vasturääkivusi ning vigu.
Kõigepealt muudaks ära sõna – teooria.
Selle sõnaga õigustatakse kahte erinevat lähenemist sõnale – arvamus.
Esimene „teooria“ kasutamise valdkond tähendab. Teatud algandmete ja küsimuste esitamisel tekib arvamus - kuidas midagi võiks olla. Sellisel juhul arvatakse, et mingite eelduste põhjal peaks olema lahendus.
Teine teooria selgitus on aga teistsugune. Kui inimesel tekib arvamus ja kui seda arvamust ei kinnita ametlik teadus, siis ristitakse selline arvamus teooriaks - ilma tõestuseta (tihti ka vandenõu teooriaks). Tegelikult on aga vastupidi.
Iga teooria ehk arvamus on informatsioon. Mingi: inimese püstitud, kuuldud, loetud või kuskilt mujalt saadud informatsioon. Seega, teooria on nii arvamus kui ka tegelikkusel baseeruva reaalne lugu.
Asendame sõna teooria - sõnaga arvamus. ARVAMUS TEADMISEL ja ARVAMUS TEADMATUSEL – veel!
Järgmine termin – ajalugu.
Selleks, et tegeleda alternatiiv-ajalooga muudame  selle sõna reaalsema ja tõesema sõnaga.
Samas see oleks ka täiesti uus „teadusharu“ ja ajaloo professorid ei saa omi termineid ja arvamusi peale suruma hakata.
Ajalugu koosneb kahest sõnast. Lugu – tähendab eesti keeles, lihtsa inimese kirjeldus mingist informatsiooni kogumist.
Sõnaga – aeg – on aga natukene keerulisem.
Iga inimese vaimne ja teadvuslik areng on pikk ja kogemuslik. Iga inimene teab maailmaasjadest (edaspidi - asjadest) erinevalt. Seda taset tuleks tunnistada ja austada, mitte vestluspartneri arusaamist alavääristada ja alahinnata.
Teatud uurimuste tulemusel võib inimene jõuda arusaamisele, et aega ei ole olemas.
Eelkõige selles mõttes, et aeg ei liigu ja aeg ei räägi meile mitte mingisugust lugu.
Suure tõenäosusega ei ole aega olemas sellisena nagu me praegu seda mõõdame. Nii, et üks sekund läks ja teine tuleb.
Selle on inimesed ise välja mõelnud tehniliste probleemide lahendamiseks ja kella leiutamisega hakati tunnetama aega – jooksvana.
Inimene kujutleb kuidas aeg kulgeb temast läbi ja kaob jäädavalt. Kui meil ei oleks kella, siis meil ei oleks üldse tarvis aja terminiga tegeleda.
Pigem on aeg seisev. Aeg seisab igavikus ja lõpmatuses. Kui ei oleks mitte ühtegi liikumist, siis ei oleks ka aega ja sellisel juhul ei saa aeg „rääkida“ mitte ühtegi „lugu“.
Klassikalise ajaloo teooriate ja faktide kirjeldused käivadki läbi aja, aastaarvude ning teooriate ehk arvatavate lugude baasil.
Termin - Fakt. 
Arusaamatute, kontrollimatute ja ammustel aegadel toimunud sündmusi püütakse kirjeldada kui –fakte. Asendame selle sõna, sõnaga – teadmine. Meil on teadmised. Mingid infokillud, mis on kuidagimoodi tõestatud ja tõestatavad.
Enamalt jaolt ei ole mitte ükski teadmine – lõplik, pigem hetkel aktsepteeritav – omaksvõetav. Igal järgmisel hetkel võib teadmine muutuda. Ka ajalugu on seda korduvalt tõestanud.
Absoluutne tõde ehk fakt ei ole lõpuni tõene.
Klassikalise ajaloo faktipõhisus tõestatakse enamasti ajalooliste ürikute baasil.
Ajaloolisi ürikud on tegelikult vaid kolme liiki. Ajaloolised raamatud, kivisse raiutud tekstid ja vanad maalid, skulptuurid. Mingeid muid iidseid infoallikaid planeedil Maa ei ole. Hiljem kirjeldan ja küsin ka sellel teemal.
Võtaks sõna ajalugu asemel kasutusele teise sõna ja kirjelduse – elukulg.
Sõnad elu ja kulg on tegelikult üsna sarnased. Elu – periood sünnist surmani.
See, mida me nimetame ajaks on tegelikult liikumine, meie ees lahti rulluva liikumise tajumine.
Elu on seega, meie kulgemine „seisvate sekundite“ vahel.
Selline kujutluspilt ei tekita meis arusaamatust aja „algusest“ ja „lõpust“. Juhul, kui kõik sekundid on olemas, need ei „liigu“ kuhugi, vaid meie liigume, sellisel puhul ei saakski kunagi esitada küsimust – „kumb oli enne muna või kana“ ning ka igavest küsimust – „kus on aja, loome ja Looja algus või lõpp“.
See tõestab või tekitab arvamuse ka sellisest kummalisest võimatusest – SUUR PAUK. Seda on mitmeti kirjeldatud, et „suur pauk“ on teooria ehk siis kirjeldamatu arvamus.
Kui võtame kasutusele mõiste – elukulg, siis läheb kirjeldus õigemasse paika.
Meie kulgeme ja kogeme visuaalset pilti nimega – elu.
Termini – termin – asendame sõnaga mõiste/mõistmine.
Ajalugu ehk klassikalist ajalugu ei võeta peaaegu kunagi „elulisena“ ehk siis inimese elu kulgemisena.
Klassikaline ajalugu koosneb 99% ulatuses vaid riikide, riigijuhtide ja sõdade lugudeks.
Kuulates ajaloolasi, giide või vaadates filme, tutvustatakse meile vaid „kuulsaid“ inimesi ja nende kuulsaks olemise lugusid.
Peaaegu mitte kunagi ei räägita, kuidas elasid inimesed nendel aegedel tegelikult. 
See „tegelikult“ tähendab seda – kuidas ehitati kõik need linnad, kindlused ja lossid. Kes neid ehitasid ja milliste tehnoloogiatega.
Ilmselt ei saanud te sellest aru, püüan selgitada.
Esitlen ühte tähelepanekut. Kui te kuulate ajaloolast, reisigiidi või loete muuseumi siltidelt selliseid sõnu või lausejuppe, mis ei sisalda fakti ehk teadmist. Mis tähendavad ajaloolistes tekstides sõnad: arvatavasti, enne meie aega, tõenäoliselt, eelajalooline, 10000 ema, keegi veel ei tea, mütoloogiliselt, esivanemate aegadest, arusaamatu, uskumatu jne. Sarnaseid sõnu  on veelgi.
Need laused - mis sisaldavad selliseid sõnu - ei sisalda endas MITTE MIDAGI.
Teooriat ehk teadmatuse teadmist.
Hiljem ma kirjeldan erinevates valdkondades ka näidete varal. Erinevate inimeste kulgemisi on nii palju ja neid ei panda kirja. Meieni on jõudnud väga palju kirjeldusi ja lugusid kuulsate inimeste elu kulgemisest ja tänapäeval me oleme harjunud pidama tähtsaks vaid nende tegemisi. See millega sellise elutragöödia tegelased toimetasid, on aga kõike muud kui inimlik.
Inimpsüühika ehk mõistus on nii keeruline. Kui inimene kogeb halba, kurja, kurba ja sellise situatsiooni korraldajat, siis sellist „kuulsat“ inimest vihatakse, kardetakse, kummardatakse jne. Mõnda aega peale sellise „lugupeetud“ inimese surma lugupidamine ja kartmine kaob ning neid hakatakse nimetama „vereimejateks“, „diktaatoriteks“ ja isegi „massimõrvariteks“. Mäletame Hitlerit, Stalinit, Kim-Jongi ja teisi. Teatud aja möödumisel ehk mitme põlve kulgemise järel mälestused tuhmuvad esivanemate mälestused ja kannatused ununevad ning neist lugudest sünnib „uusherosim“ ehk „kaunis kangelaslikkus“. Ilmselt on 100-150 aasta pärast  uued viina ja konjaki margid (kui siis veel alkoholi tarbitakse) nimedega: „Stalin Vodka“ ja Hitleri konjak. Selline hetk saab võimalik olla vaid seepärast, et inimesel ei ole mälu ja ei ole täielikult tõeliste lugude salvestamise võimalusi (Napoleoni konjak). Mida iganes räägivad ajaloolased ajalooliste faktide-hetkede kohta, ei ole neil siiski mitte ühtegi absoluutset kinnitust. Et saada mingitki aimu mida tõeks võtta, tuleb erinevate lugude kirjeldusi „töötlema“ hakata. Leida neist ühiseid jooni ja hakata küsima küsimusi. Mida täpsemaid ja üldisest arvamisest erinevaid, seda täpsema pildi saab.
Et see „Elukulg“ muutuks konkreetsemaks hakkan looma erinevaid uurimise valdkondi.
Mina isiklikult olen uurinud ajalugu sellistest vaatenurkadest.
1. Ajalooliste faktide kogumine.
2. Vanade maalide, gravüüride ja ka fotode vaatlemine.
3. Arhitektuuriliste hoonete vaatlemine.
4. Sümboolika.
5. Hoonete ja ajalooliste mälestiste materjalide vastavus ajaloo perioodidele.
6. Hoonete ja ajalooliste mälestiste valmistamise tehnoloogia.
Enamus ajaloolasi ilmselt teavad, kuid tavaline inimene võib imestada, miks uurida selliseid asju. Kuidas toimub ajalooliste asjade uurimine.
Kui me alustame sellest ajast, millal tekkis teadus -„ajalugu“. Seda aastat meie ei tea, ega tea ka teadlased. Väga suure tõenäosusega antiikajal ei olnud mitte ühtegi muuseumi ja miks peaks panema kuhugi muuseumi mingi neandertaalase oletatava pildi? 
Sel ajal ei olnud ajalugu vaid oli elu kulg. Kõik need aastatuhanded, mida me teame või tõeks võtame on elukulg ehk igapäevane elu.
Küsimus. „Millal tekkisid esimesed muuseumid?“
Enne muuseume tekkisid ilmselt maalide galeriid. Olid kunstnikud, kes maalisid inimesi ja tegevusi, mida taheti ja tasus maali peale jäädvustada.
Seega, loogiliselt võttes esimesed ajaloo fikseerimise võimalused on maalingud ja skulptuurid. Maalidel ja kunstis, kunstnik jäädvustas seda, mida ta nägi oma silmaga ja jäädvustas selle võimalikult  - tõetruult.
Suure tõenäosusega talle selle eest isegi maksti.
Teine arvamus on see, et igal ajal või olla „kummalisema“ maailmavaatega inimesi. Tänapäeval nimetatakse neid ekspressionistideks, naivistideks, fantasöörideks või ulmeinimesteks.
Selliste ajalooliste uuringute tegija võiks kasutada erinevaid lähenemise ja vaatlemise nurki. Miks see on oluline.
Kui ajaloolane või giid näitab meile mingit „kunstiliselt kujundatud“ teost ja eriti veel kui need on arhailistes hoonetes või siis muuseumides – kas me saame neid võtta kui ajaloolisi, tõeseid ja teemat tõestavat KINDLAT  tõendit.
Uurijal läheb aga veel keerulisemaks, kui mingit teooriat uurida - kord uskumise ja kord eitamisega. Minu isiklik arvamus või meetod on selline.
Mitte ükski fragment, mida ma kuskil näen, ei pruugi olla reaalselt olemas olnud, kuid samas võib üsna suure tõenäosusega arvata, et mitte ükski inimene, ei suuda ise mitte midagi välja mõelda, mida te ei ole oma silmaga näinud.
Mõni üritab vastu väita, et hea fantaasiaga inimene suudab mingi ulmelise olevuse ka kokku joonistada. Kalasabaga, hobusekehaga, pullipeaga, linnutiibadega.
Kui vaadata selliste joonistajate pilte nagu Hieronymus Bosch või Voynitchi Manuskript, siis me võime vaid oletada, kas see inimene fantaseeris, nägi neid pilte unes või oli mingi aine mõju all.
Miks neid üldse tehti?
 Kuid see ei ole elukulgemise uurijate küsimus. Küsimused tekivad siis, kui ma näen neid maale, tegelasi ja fragmente igas maakera nurgas, tuhandete kilomeetrite kaugusel ja täpselt samasuguseid. Me näeme erinevaid kummalisi tegelasi igas võimalikus kirikus, katedraalis, muuseumis või kunstisaalis.
Absoluutselt mitte ükski tõsiselt võetav ajaloolane ei suuda mulle sellele küsimusele usutavalt vastata.
Selliseid asju selgitatakse mütoloogia, muistendite ja mingi kummalise terminiga – usund.
Usund on uskumiste süsteem, mis on kellegi poolt välja mõeldud ja enamustele inimestele peale surutud – tule ja mõõgaga.
Lähiajaloost me isegi teame, et need uskumused on sunniviisilised – tapmisähvardusel.
Hullem on veel, kui uurida antiikajalugu. Lugedes ükskõik kui pealiskaudselt antiikmütoloogia raamatust: jumalaid, pooljumalaid ja nende tegevusi, siis kõik nende tegevused on kohutavad, julmad ja ajuvabad. Seda uurime veidi hiljem.
Teine koht, kust me saame teavet on - kivi. Kivist ja mineraalsetest materjalidest kujud ja seinaplaadid kirjeldavad väga paljusid asju, sümboleid ja tekste. Kahjuks on tänapäeva erinevate usundite tegelased palju ära hävitanud ja ümberehitanud, kuid siiski on veel palju näha. Selleks, et kõike lahti seletada, on vaja läbi lugeda vähemalt üks raamat, mis selgitab sümboleid. Ajaloolise faktide tõepärasuste uurimisel ei piisa sellest kui teada ajaloo käsitlust vaid teadusliku või siis humanitaarse koolitusega. Kui inimest pole koolitatud reaalainetega nagu füüsika, keemia, matemaatika, geoloogia ja insenerlusega – ei saa ajaloost reaalsemat pilti. Ajalugu peaks uurima ka loogikaga. Kahjuks on selline õppekava meie koolides täiesti puudu. Enamus ajaloolisi vasturääkivusi on leitavad just ehitiste uurimisega. Ajaloolased ja giidid räägivad jutte selliselt. „Need hooned  ja ehitised ehitati sellel …. aastal.“  Ehitis ise on suur ja võimas, seinamüürid sisaldavad kümneid tuhandeid kuni isegi miljoneid tonne materjale. Ja mitte kunagi ei selgitata KUIDAS need ehitised valmistati. Kui vaadata maale või muid kirjeldusi, siis te ei ole mitte kunagi näinud ja ei näe ka ühtegi pilti, neist vahenditest millega ehitati. Mina isiklikult ei ole näinud mitte ühtegi hobuvankrit või tõstevahendit millega vedada tonne ja mitmeid tonne kaaluvaid koormaid või megaliit-kiviplokke. Vaid kooliõpikutest me leiame JOONISTUSI, kuidas elevantidega tassitakse-lohistatakse puitrullikutel Egiptuse püramiidide plokke, mööda kaldteid. Kui aga selgub, et püramiidide ehitamisel paigaldati mitme tonniseid plokke paigale – kaks tükki/minutis ???  Sellise tootmise tehnoloogia ei ole võimalik isegi tänapäevaste vahenditega. Samuti ei selgita ajaloolased kunagi ehitusi – „inseneriteaduse“ alusel.
Jääb selline  mulje, et varematel aegadel valmistati ehitisi ja hooneid käsitöömeetodil.  See tähendab, et iga plokk ja kivi valmistati ühe eksemplari haaval ja siis need paigutati objektil vastavalt ehitusmeistrite äranägemise järgi. Insenerluse seisukohalt, see nii olla ei saa. Käsitöö on siis, kui midagi koostatakse oma loomingu ja üksikute detailide haaval. Kui ehitises on juba üle kümne  ja rohkema täiesti ühesuguse detaili, mis tulevad ühe töölise käe alt, siis seda nimetatakse – tootmiseks. Meile ei räägita mitte kunagi mitte midagi ajaloolisest tootmisest. Peale selle lause  – „need hooned ehitati sellel ja sellel aastal“, ei räägita kunagi – kuidas neid TOODETI. Selle kohta on ajaloolastel ja giididel vaid üks vabandus – need ehitati orjatööga. See ei ole enamustel juhtud tõde. Ka sellest räägin vastavas peatükis. Mina isiklikult ei ole väidelnud ühegi tõsiteadlasest ajaloolasega. Olen vaid reisidel küsinud giidide käest mõnda „spetsiifilist“ küsimust. Päris avalikult, teiste turistide juuresolekul, ei saa selliseid asju rääkida, sest siis peetakse mind mingiks „isehakanud ninatargaks“. Ka need mõned korrad kui ma olen küsinud, siis giidid natuke ehmatavad ja „tõmbuvad kerra“ ning hakkavad turtsuma justkui siilid. Nad ärrituvad ja vastused tulevad – üldiselt aktsepteeritava maailmavaate kohased. Kui ma aga küsiks nende käest küsimusi, mida ma kavatsen küsima hakata selle raamatu peatükkides, siis ma ei teagi, mis minusugustest inimestest arvatakse. Sissejuhatava osa lõpetuseks panen veelkord soovituse või heasoovliku meeldetuletuse.
Ei saa mina sulle midagi tõestada ega sina mulle.
On vaid uurimus, faktide-teadmiste kõrvutamine, valelikest kirjeldustest loobumine; loogika ja teiste teaduste andmete kasutamisega leida asjadele reaalsemaid – tõeks võetavaid tulemusi.

IGAVIKULISE ELU KULG.
Igavikulise elu all ma mõtlen seda ajaloo osa, millest me ei tea – MITTE MIDAGI.
Millal ehitati planeet Maa, Päikesesüsteem, Kosmos või Universum. Teadlased fantaseerivad: SUUREST PAUGUST, Universumi mõõdetest, Päikese ehitusest, valguse kiirusest ja millest kõigest veel.
Religioonid väidavad sellist - loome algust, oma teooriatega Jumalast, kui kõige loojast. 
Küsimus? „Kes lõi Kõiksuse, see oleks – Kõik See Mis Olemas On ehk siis universumi, planeedid, tähed ja elusolendid?“  
Teadlaste vastuseid.
1. Suur Pauk.
2. Juhuslikkus.
3.Evolutsiooni teooria (mis nagu sõna isegi ütleb, on ikkagi vaid kellegi arvamus). 
Vaimulikud. Jumal on kõige looja.
Seega reaalne tõenäosus – JUHUS vs. JUMAL  - 50% / 50%. 
Kuna iidset ajalugu ei ole võimalik mitte millegiga tõestada, siis jätame selle teema – lühikeseks.
EELAJALOOLINE PERIOOD.
See on selline elukulgemise periood, kus teadust nimega ajalugu ei eksisteerinud.  Alates iidsest Sumerist, Egiptuse perioodist, Vana-Kreeka ja Vana-Roomani välja, ei olnud ajalugu, mida nimetatakse ka kronoloogiaks, kunagi eksisteerinud.
Me ei tea siiani, mis ajal hakati koostama esimest kronoloogiat. On täiesti selge, kui mõelda loogiliselt, et Kristuse sünnihetkest ei hakanud ükski inimene aastaid, kuid, päevi, tunde, minuteid ega sekundeid arvutama ja üles märkima.  Puht tehniliselt on see võimatu, sest puudusid mehaanilised (ja isegi elektroonilised!) mõõtevahendid.
Seega kronoloogia ei ole TEKKINUD -  O aastal – vaid see kirjutati kokku mingil muul, hilisemal ajal. 
Küsimus? „Mille alusel me saaksime üldse dateerida reaalseid aastaid?“ 
Teadlased ning inimesed arvutavad aegu – Jeesuse Kristuse sünnist. Ja ka vaimulikud arvutavad aegu Jeesuse Kristuse sünnist.
Tõenäosus O aasta olemasolust on O%. Seda ei ole mitte kunagi reaalselt fikseeritud, infokandja ja salvestuse mehhanismide puudumisel. 
On üks võimalus leida see nullpunkt – reaalselt.  Jeesuse sünni ja surma hetk on legendide ja kirjelduste alusel kinnitatud kahe kosmilise või siis astronoomilise sündmuse baasil. Kristus sündis päeval kui taevas oli näha ere täht. Tänapäeva mõistes – supernoova – plahvatav täht. Teiseks sündmuseks on Jeesuse surmapäeval toimunud täielik päikese varjutus. Väidetavalt olla tänapäeva astronoomia teadlastel  võimalus arvutada tagasiulatuvalt selliste sündmuste toimimisajad. Minul sellised kontrollivõimalused puuduvad. Astronoomid-teadlased on siis arvutanud ja leidnud ajavahemiku, millal toimus supernoova plahvatus ja sellest 33 aastat hiljem oli päikese varjutus. Selline ajavahemik isegi leiti, kuid Gregoriuse kronoloogia alusel asus see periood hoopiski aastatel 1200 pluss-miinus.  
Küsimus? „Millise meetodi või teooria alusel me saaks teada, millal on kronoloogia O punkt?“ 
Religiooniinimestel on sellise aasta leidmine täiesti võimatu, puuduvad mingid muud märgid, arvutuse ja ajamõõte meetodid. Erinevatel usunditel on tagatipuks veel ka omad daatumid ja kronoloogia nullpunktid. Tõenäosus leida Gregoriuse kronoloogia nullpunkti meetodit on – 0 %. Ajalooliste artfaktide ehk harulduste vanuse leidmiseks on mitmeid meetodeid. Üheks enim selgitatud metoodika on radioaktiivse süsiniku meetod. Selle  kirjelduse annan hilisemas peatükis.  Teine enim kasutatud võimalus on maapinna kihistumise järgi. On kasutusele võetud mingi suurus kui palju võiks maapinnale tekkida aastas setteid. Vastavalt sellisele arvutusele määratakse maapinnast leitud asjade kaudne vanus. Arheoloogide töö lihtsustamiseks on nad kasutusele võtnud meetodi, et kui keegi on „kuidagi“ dateerinud mingisuguste asjade vanuse, siis järgmised arheoloogid üle maailma, väidavad samadest pinnakihtidest leitavad esemed samasse aega. Täpsemalt seletades, kui sa leiad maa seest 1 m sügavuselt mingi hõbesõle, siis arvutad välja kui mitme aasta setted need võiks olla ja ütled, et see asi on 500 aastat vana. Kui järgmine inimene leiab Lõuna-Ameerikas samasuguse hõbeeseme meetri sügavuselt, siis ta viitab sinu leiule ja ütleb, et tema asi on ka 500 aasta vana. Millegi muuga ei saagi asja vanust määrata. Täpselt sama metoodikat kasutatakse ka asjadele nime ja otstarbe panemiseks. Enamus asju, mida maapõuest leitakse on sellised, milledele teadlased ei ole suutelised panema nime, kasutusaega, kasutusotstarvet ja muid seletusi. Kui mõni inimene, teadlane või teadlaste konsiilium otsustab anda esemele mingi nime, otstarbe või omadused, siis edaspidi hakatakse analoogilisi asju just niimoodi nimetama ja keegi isegi ei kahtlusta, et see pole tõestatud. Enamuste asjade nimetused on arvatavad. Asi läheb veel koomilisemaks, kuna teadlased, vaimulikud ja tavainimesed ei suuda selgitada Jumala või Looja olemust, siis enamus esemeid, riituseid, rituaale ja kogu mütoloogia on reaalselt tõestamatud ehk religioossed. 
Küsimus? „Kuidas tõestada reaalseid esemeid tõestamatute, erinevates religioonides kasutusel olevate esemetena?“ 
Ohverduspaigad, ohvrikivid, ohverdusnoad, Seaduselaekad, Pühad Graalid ja mis kõik veel. Kui teadlane-ajaloolane väidab eseme oleva religioosse ohvrinoana, siis kas selline tõestus on teaduslik (reaalne) või religioosne (teaduslikust seisukohast – müstiline).
Tõenäosus arvutada asjade vanust pinnasekihtide ja võrdluse meetodil on üsna kahtlane. Piisab vaid, kui mõni ese kukub maha ja sellises kohas tekib maavärin või maalihe ning see satub palju sügavamasse kihti. Kui siia juurde lisada veel ka üldinimlik omadus – kuulsusejanu, siis võib selline „süüdimatu“  kirjeldada ükskõik mida. Hilisemad – pettuse ohvrid kasutavad üldlevinud skeemi ja meie ei suuda ära imestada miks midagi ei klapi. Näiteks kivisöe kihist leitud metallhaamer puidust varrega, kus kivisöe vanuseks hinnatakse miljoneid aastaid.  Teadlased reeglina selliste „sensatsiooniliste leidude“ selgitamise ja tutvustamisega ei tegele. Tegelikult nad lausa ignoreerivad selliseid „fakte“ ja hoopiski naeruvääristavad kui vandenõuteooria.
Küsimus. „Kuidas hinnata selliste esemete vanust, mis ei klapi oma valmistamise tehnoloogialt, nii kaugete aegadega?“ 
Kui minna tehnoloogiatega edasi, siis järgmiseks on ehitus ning arhitektuur. Ajalooliselt on jälle sama skeem. Vaadake vanu hooneid. Need on väidetavalt ehitatud väga kaugetel aegadel. Alates 5000 ema , kuni tänapäevani välja. Või uuema aja hooned 18. ja 19. sajand. Mitte kunagi ei räägita, kuidas neid hooneid ehitati ja kes ehitas. Tüüpiline kirjeldus on, et see hoone on ehitatud Peeter I ajal või poolt ja see teine on Alexander Suure ajast. Ehitajateks olid orjad, keskaegsed pärisorjad või uuema aja "väljaõppinud" talupojad. Pidi ikka aeg olema, kus metsadest püüti suvalisi kutte või siis lahingutes vangi langenud sõjamehi ja need näljased ning paljad tegelased ehitasid ehituskunsti šedöövreid ehk haruldusi.
Vaadake ometi neid kirikuid ja katedraale ning mõelge järgmise küsimuse peale.
„Kuidas on võimalik ehitada katedraalide koorikkatuseid?“ 
Kes veel ei tea, mida see tähendab, selgitan. Selleks, et teha ühe Malta katedraalile üle 50 meetrisuurust munajat kuplit, tuleb parajasse kõrgusesse teha puidust raamistik, mille peale saab hakata laduma kiviplokke või telliskive. Need plokid ei ole täisnurksed, vaid trapetsikujulised kuna kupli diameeter kogu aeg väheneb. Kive tuleb puust raami peale senikaua laduda kui saab asetada paika tipukivi, mis hakkab vastu võtma igast suunast tulevat jõudu ning tekitab ühtlase koorikkatuse. Kui katuse sideaine on kuivanud, siis saab toestuskonstruktsiooni lahti lammutada. Kuid mida kõike peab veel enne tegema. Selle katuse raskus tuleb toestuskonstruktsioonide ja kivist sammastega nii moodi ära toestada, et katuse raskus suunata ühtlaselt vundamendini/maasse. Selliste ehitiste, kus on tegemist inimestega ja inimeste ohutusega: projekteerimiseks, tööjooniste ja tugevusarvutuste tegemiseks on tänapäeval vaja minimaalselt kõrgharidusega arhitekte, projekteerijaid ning konstruktoreid. Ehk ka veel täistehnoloogilist ehitusmaterjalide tootmist, tõste ja transpordivahendeid ning pädevaid ehitajaid.
Küsimus? „ Kas meie tänapäeva ehitusmehed ja arhitektid on taandarenenud, võrreldes Vana-Kreeka orjadega, kes viskasid templeid üles justkui muuseas?“
Veel üks küsimus, millest saavad aru isegi naisterahvastest giidid.
„Kuidas on võimalik ehitada kui puudub mingigi standardiseeritud mõõdustik ehk mõõdulint?“
Katsuge ehitada arhitektuuri šedöövreid kui kasutusel on jalg, küünar, vaks, toll, jard või miil. Iga mehe vaks või toll on absoluutselt eri suurusega. Kuidas sellised mõõdud on aga jällegi  kasutusel erinevates maades, tuhandete kilomeetrite kaugustel.
Ma küsin veelkord kui keegi ei suvatse kaasa mõelda.
„Kuidas on võimalik toota ehitisi orjadega, kui puudub igasugune organiseeritud tootmine ja puuduvad vastavad seadmed, millega selliseid koguseid materjale toota ja transportida?“
Selleks, et saada isiklikku kogemust, siis tehke isiklik uurimus ja võtke oma kodumaal mõni vana suurehitis. Näiteks 19 sajandi kirik, loss või katedraal. Arvutage välja selle seina umbmäärane kuupmeetrite kogus ja leidke materjalide mass. Siis tehke selgeks kui kaugelt sellest objektist võis olla lähim maardla, kus leidus analoogilist materjali. Tehke kindlaks tööriistad, seadmed või tehnoloogiad millega neid materjale toodeti. Millised olid tolle aja transpordi võimalused. Kuidas ehitati hooneid. Ja kui palju võis selleks kuluda tööaega, tihti isegi öeldakse kui kiiresti need hooned valmisid. Kui keegi selle arvutuse valmis saab, siis ta edasisest juba loobub. Kui ei loobu, siis võib arvutada, kui palju läheb veel vaja „orje“, et seda ehitajatest orjaväge elus hoida. Samuti ei ole ma nõus sellega, et kõike tegid orjad kohutava sunduse ja piitsutamise mõjul. Selliste juttude kuulajal jääb mulje, et orja ei peetud millekski väärtuslikuks. Asi oli, või võis olla pigem vastupidi. Ori oli suur väärtus nagu meie esivanemate ajal olid kariloomad ja tööloomad. Neid oli raske saada ja neid ei kurnatud surnuks.
„Miks peaks mingi ehitusplatsi juht piitsutama ja näljutama oma „töövahendi“ surnuks?“ 
Eriti veel kui iga tööori oli loomulikust intelligentsist nii tark ja kõrgelt kvalifitseeritud ehitaja, ilma projekti ja mõõdulindita! Sellise mulje on meisse sisse juurutanud Hollywoodi filmid. Kui filmis näidataks töömeeste igapäevatööd ja tohutus koguses kivide paika sättimist, siis ilmselt sellised filmid väga palju kassat ei tee. Kui aga vändata põnevusfilme inimeste röövimisest, piinamisest ja vabadusvõitlusest, siis on hoopis teine asi. „Kinoga tuleb raha nagu aganaid,“ ütles Toomas Nipernaadi ühes eesti kultusfilmis. Hollywoodi filmid on tegelikult ajuvabad muinasjutud, mida meile püütakse väita kui – ajaloolised filmid, kus nälginud orjad näevad välja samasugused kui tänapäeva kulturistid (nt. Barbar Conan). Ehituskunsti mittevastavusi on õige palju ja kuna raamat tuleb ilmselt üsna mahukas, siis jätkame.
Kui majas on üle kümne ühesuguse detaili, siis nimetatakse seda tootmiseks. Kui aga 19. sajandi katedraalis on enamus kiviplokke praktiliselt ühesuguste mõõtmete ja kujuga, siis ei ole see enam lihtsalt tootmine, vaid standartiseeritud tootmine. Kirjeldada ajaloolasele Peeter I aegset standardiseeritud „tootmisliini“ või tehast, mis oli võimeline transportima „ei tea kui kaugelt“ graniiti; treima ja poleerima massiliselt kandvaid poste!!! Mitte lihtsalt poste vaid 150 tonniseid Iisaku katedraali sambaid mida on mitu-mitukümmend tükki, siis veel hunnik teisekorruse 50 tonniseid poste, mis on tõstetud 30 meetri kõrgusele. Ja lõpuks toodi veel „ei tea kust ja millega“ 800 tonnine Aleksandri sammas Peterburgi ja tõsteti köite ja talidega püsti. Peale selle veel kõik muud Peterburi katedraalid, kirikud, ja Ermitaaž.  Kas leidub maailmas ajaloolast, ehitusinseneri või muud teadlast, kes suudaks mulle seda selgitada.
„Kuidas on võimalik ehitada Iisaku katedraali – tänapäeval?“
  Lugupeetud humanitaarid, mõelge oma peaga või otsige mõni ehitusinsener ning küsige  nende käest samu küsimusi. Enamalt pannakse giidideks naisterahvaid, või nad ise tahavad.  Naisgiidide käest oleks üsna kohatu selliseid küsimusi küsida ja ega see ei olegi alternatiiv-ajaloo ehk elukulgemise uurijate eesmärk. Meie eesmärk on üksteise võidu leida üha uusi ja uusi absurdsusi ehk võimatusi meie praegusel ajal, tõesena võetavas ajaloos. Eespool kirjeldasin, kuidas enamus maailma vaatamisväärsusi on: väga vanad, piisavalt kummalised ja enamuses arusaamatu otstarbega. Mis see tähendab? Kuna maailma ajaloo pikkuse kohta meil ei ole nullpunkti ega ka täpset pikkust, siis me ei tea, millal üldse midagi on ehitatud. Me teame või võime tõesemaks võtta kronoloogiaid vaid neist aegadest, millal neid pidama hakati ehk siis Grigoriuse või Skalingeri ajast tänapäeva. Varasem aeg on enamasti kronoloogiliselt tõestamatu. Kui me võtame näiteks Malta pealinna Valetta kindluse ja ühe iidse Gigantide templi, siis oma silmaga me ei suuda eristada mitu sada või tuhat aastat on nende ehitiste valmistamise vahe. Meil ei ole ju tegelikult mitte mingeid kogemusi, etalone või kirjeldusi, kui kiirest kivimid lagunevad. Erinevad kivimid, erinevas kliimas ja Maa peal olnud erinevate looduskatastroofide ja stiihiate mõjul. Meil ei ole ju nende loodusnähtuste mingeid kronoloogilisi ülestähendusi (vaid üks Piibli üleujutuse lugu ja paar vulkaanipurset).
Eelkõige liivakivi kui kõige levinum ehitusmaterjal. Mitte ükski teadlane seda EI TEA, sest mitte keegi tänapäeva inimestest ei ole seda näinud ja mingeid muid täielikult tõestatavat võimalust meil ei ole. Ehitisi ei ole ehitatud vaid liivakivist. Kuna on kasutatud ka graniiti, siis läheb asi veel „huvitavamaks“.  Graniidi tugevus on üks suuremaid.  Millega sellist materjali lõigata, töödelda (treida) ja lihvida läikiva pinnani.
Küsimus. „Millised olid tööriistad kasvõi viimased kolmsada või viissada aastat?“ 
Meile kirjeldatakse vaid puuhaamreid ja pronksmeisleid.  Kui siia juurde lisada veel Lõuna-Ameerika ehitusmeistrite ehitisi Peruus, kus graniidist kivid kaaluvad mitmeid kümneid tonne ja neid kive oleks töödeldud justkui plastiliini?? 
Kuna inimeste arusaamade muutmine on pikaajaline protsess, siis raamatu alguses ma ei kirjelda peatükke pikemalt. Pigem seon esimese hooga erinevad uuringud ühtseks tervikuks. Siinkohal siis niipalju kividest. Selleks, et kive töödelda, peab olema tööriistu, mis on kivist tugevamad. Nende tööriistade materjalideks saavad olla vaid metallid.
Metallurgia. Ka metallide kasutamise kirjeldused klassikalises ajaloos on puudulikud. Eriti kummaline on erinevate metallide kasutusele võtu ajajärgud. Vikipedia ütleb, et kõige pealt oli „pronksiaeg“ millalgi 1800 – 500 ema ja rauaaeg …..  
Uurime  rauatootmise tehnoloogiat. Kui rauda toodab üks inimene, ühes kohas, siis sellist inimest kutsutakse sepaks ja töökoda sepikojaks. Kui rauda toodetakse erinevatel eesmärkidel, massiliselt ja erineva sortimendiga, siis ei saa seda nimetada sepikojaks. Selleks tuleb maapinda eemaldada, rauamaaki kaevandada, luua tehnoloogia ehk töövõtted kuidas seda sulatada, vormida ja jahutada, et saada soovitud kõvaduse ja sitkusega rauast tooteid.
Vaata - Vikipedia, raua tootmine
Peab tegelema veel kivisöe kaevandamisega, sest puu küttematerjaliga on raua massiline tootmine võimatu.
Pronksi tootmine on aga pisut keerulisem. Selleks, et saada pronksi peab minimaalselt olema kahte metalli – vask ja tina.
Vaata - Vikipedia, pronksi tootmine.
 Ürgvana ehk 4000 aastat vana pronksi tootmine, justnimelt tootmine mitte sepikoda on aga pisut keeruline, sest tina leiukohti on maailmas väga vähe. Tina leiukohad on: Hiina, Indoneesia, Malaisia, Tai, Boliivia, Austraalia, Peruu Brasiilia ja Venemaa. Vähesel määral on seda mõnel maal veel.
Küsimus. „Kus kasutati pronksiaja relvi kõige rohkem?“  Euroopas ja Egiptuses. Kuidas saadi toota neis maades massiliselt pronksi kui tina leiukohad olid tolle aja mõistes vähe arenenud ja kaugetes maades.
Küsimus. „Milline oli pronksi tootmise tehnoloogia enne raua leiutamist?“
Kui eelnevast võime loogikaga järeldada, et raua tootmine on oluliselt lihtsam, sest vaja on ühte maaki, mis on kergelt saadaval, võrreldes vase ja tina kaevandamise. Tina oksiidist välja „aurutamine“, erinevate koostisosade kokku miksimine ja oluliselt pehmem vastupidavus, võrreldes rauatoodetega. „Milles, millistes nõudes, toimus vase ja tina kokku sulatamine?"   Savinõudes?  Kuid sealjuures millistes nõudes toimus rauasulatus, kui tuli raua aeg? 
Küsimus. „Kust said pronksiaja inimesed tina ja millega nad seda vedasid kaugeta maade taha?“ 
Eesti Vikipediast loeme ka siinse pronksi tootmist. "Pronks oli kallis metall ja sepad oskasid seda töödelda."
Mitte toota ehk kokku sulatada kahest metallist, vaid mujalt toodud metalli ümber sulatada.
Küsimus. „Kui sepad oskasid pronksi ümber töödelda, siis mis riistadega nad seda tegid kui me teame, et sepa tööriistadeks on haamer ja alasi?"
Kirjeldasin eespool, et ajaloolased on humanitaarharidusega ja nad ei ole kunagi selliseid küsimusi endale ega teistele esitanud. Pigem vastupidi. Teadjate, tehnoloogide ja inseneride küsimusi hoopiski välditakse ja esitatakse vaid üks üsna lapsik väide. „Vaadake neid pronksist tooteid, mida me oleme välja kaevanud. Need on ju olemas. Seega oli nende valmistamine võimalik“. Ja kõik. Kuid kuidas??  Vastus sellele on aga imelihtne nagu kõikide teiste keeruliste küsimuste ja lahendamata müsteeriumidega.
Vastus. Pronksiaeg, metallide tehnoloogia kronoloogias, on rauaajast eespool, vaid sellele põhjusel, et raud roostetab. Ajaloolasele selgitamiseks. Raua roostetamisel tekib eseme pinnale raudoksiid, mis eseme pinnalt eraldub ning pika ajalisel roostetamisel ei jää – erinevalt pronksesemest – alles mitte midagi. Piltlikult öeldes, kui me pistame maa sisse kaks varrast, ühe pronksist ja teise rauast, siis mõninga aja pärast, me leiame selle koha pealt VAID  pronksist varda. See selgitab, miks me ei ole leidnud maa seest rauast esemeid, küll aga vask, pronks, hõbe ja kuld esemeid.
Tänapäeval ei oleks ju raske selline ajalooline „apsakas“  ära muuta. Kuigi selleks peab ära parandama kõik raamatud, kooliõpikud ja vanade professorite mõttemaailma.
Kellele on see vastuvõetamatu ja miks ikkagi peavad väikesed kooliõpilased õppima väärõpetusi?
Kui aga selgub, et maailmas on väga palju ehitisi ja muid metallkonstruktsioone, mida ei olnud võimalik sellel ajal üleüldse toota, siis võib aru saada, miks seda ei tehta. Selline arusaamine ajaloo käsitlusest on lihtsam, odavam ja kindlam. Odavam on panna ajalooõpetajad lolli mängima kui kogu ajalugu ümber kirjutada.
Loomulikult ei ole see ainuke ja põhiline põhjus, kuid selles edaspidi. Järgmine ajalooline uurimuslõik on – sõjandus.
Esitan kohe küsimuse. „Miks kogu maailma ajalugu ja kronoloogia on VAID sõdade kronoloogia?“
Kui me võtame lahti x klassi ajaloo õpiku, siis umbes 10 % on igapäeva tegemiste kirjeldusi ning 90 % on sõdade kirjeldused. Reaalselt nii ei saa olla, sest praktiliselt ei ole võimalik sõdida kui taustajõud ehk tagala ei kindlusta armeed vajalike materjalidega. Sõdimise omapära seisneb aga selles, et eesliinil on enamuses mehed, kuid ka tagala ei suuda varustada rinnet ainult naiste tööga. Rauda kaevandasid mehed, samuti sepad ja isegi põllumehed olid mehed. Ajaloolased võiksid ükskord juba kätte võtta ja välja arvutada, kui palju on maailmas olnud sõdasid ja palju on nende aastate jooksul inimesi surma saanud, lisaks tavalisele suremusele. Sellist hulka mehi ei saanud olemas olla, ehk on siis meile valetatud inimete kogust varematel aegadel. Nii palju ei saanud sõdasid olemas olla, vaid sellel lihtsal põhjusel, et siis poleks olnud mehi, kes linnasid, laevu ja maailmarikkusi oleks tootnud.
Kui ma käisin Peterburi Ermitaažis, siis tegin fotosid maalide pealt, hiljem vaatasin analoogseid maale erinevatest raamatutest ja internetist. Nende maalide peal on lossid. Neid loss on palju. Neid on maailmas praeguseni veel tohutult. Kuid maalide peal on veel selliseid, mis pole tänase päevani säilinud. Kaks viimast suurt sõda on enamuse ära hävitanud. Kuhu need on jäänud ja miks sellest pisut hiljem.
Hetkel on üleval küsimus. „Kes need lossid ehitas?“
Kui mõni ajaloolane selgitaks väitega, mille nad on välja mõelnud, et olid sellised kunstnikud ja kunstistiil – kes pidevalt fantaseerisid uhkete losside ja katkiste ehitistega (ruinistid). Kuid see tähendaks ju seda, et muuseumides näidatavad maalid ei ole ehtsad. Kuid muuseumides näidatavad esemed PEAVAD olema ehtsad. Kui nad seda EI OLE, siis teadus – ajalugu – ju valetab ja hämab. Seda tunnistan ka mina, et enamus muuseumi eksponaatidest EI OLE ehtsad, sellest ajast ja sellise nimetusega, mis kirjas on. Kuid siinjuures tekib tohutu dilemma. Millal võtta mingit ajaloolist teavet tõena ja millal mitte. Ajaloolastel endil on imelihtne. Need tõed mis on „sobivad“, neid võetakse tõeks, need mis „ei sobi“, need kuulutatakse šarlataansuseks ja vandenõuteooriaks.
Küsimus. „Milleks kõik need lossid omal ajal ehitati?“ 
Millise tehnoloogiaga ja milliste relvade vastu.  Mina isiklikult olen selliseid losse näinud  –  mida ei saa olemas olla. Nende ehitamise tehnoloogiaid - ei oleks justkui olemas olnudki. Puuhaamri, meisli, kirka ja hobuvankriga ei ole neid võimalik ehitada. Miks sellest edaspidi.
Küsimus on aga sõdimisest. „Milleks inimesed sõdivad?“
„Mida nad tahavad teistelt saada, et minna naabrile kallale?“
Ajaloolaste põhiline vastus on. Taheti röövida teiste varandusi. Minu küsimus jällegi – MIDA – mis varandusi?  Maid on igal kuningal, et hästi ära elada. Töölisi oli ka maailmas piisavalt, lauslollus oleks töölisi maha tappa ja ise puudust kannatada. Orje võtta.  Milleks? Et ehitada losse, selleks et oma varandusi kaitsta. Milliseid?  Kulda, hõbedat, karusnahku, siidi, sametit, ja maale. Mida veel? Mida peaks inimene tegema kulla ja hõbedaga ja kuidas nende metallide omamine saab olla rikkuse etaloniks. Inimene, eriti keskaegne, ei osanud nende metallidega reaalselt mitte midagi kasulikku teha. Puudus tööstuslik vajadus. Kui vajadus puudub, siis milleks selline metall hinnaline on. Justkui üsna tobe küsimus praegusel ajal kui me neid metalle reaalselt vajame. Miks me siiamaani riputame enda kehale kette ja sõrmuseid, kullast ja hõbedast. Prestiiži pärast, kuid mis ajal, meile teada oleva kronoloogia skaalal, me hakkasime neid metalle hindama ja milleks reaalselt (alates neandertallasest ja kromanjoonlasest). Inimene on loomult niipalju laisk, et ilma mingi reaalse, käega katsutava põhjuseta, ei tee ta midagi. Võib-olla mõned üksikud erandid. Sõdade ajaloost me tegelikult ei tea midagi kindlat ja konkreetset, kuigi me pidevalt kordame ja veename endid, et sõjad olid. Hiljem uurime veidi täpsemalt.  Täpsemal uurimisel jõuame aga hoopis huvitava tulemuseni.
Enamus maailma ajalugu ei ole sõdadest vaid vastupidi, rahuajast ja inimeste vahelisest kaubandusest. Kui kooliõpikud ära muuta ja igale klassile välja anda kaks eraldi raamatut. Üks sõjaajaloost ja teine selline, kus kirjeldatakse, milliste riikide vahel ja kui pika aja jooksul tegeleti tavalise elu, erinevate toodete tootmise ja kaubandusega. Selle, teise variandi ajalooõpiku koostajat, me ilmselt ei leiaks, see oleks liiga igav. Tekst on ühetaoline ja ei tekita huvi ega hirmu.
Tekib küsimus. "Kas oleks võimalik luua selline kronoloogia ehk siis ajaskaala, kus oleks ära näidatud sõjaajad ja rahuajad, luua reaalsem pilt ajaloos tegelikult toimunud sündmustest?"
Selliseid uuringuid on juba tehtud, kus ja milliseid, jällegi kirjeldan hiljem põhjalikumalt. 
Teadmiste ajalugu.
Teadmiste ajaloo uurimisega jõuame hoopis huvitavate kategooriate – valdkondadeni. Inimeste teadmiste tase ja teaduslikkus on kummaline. Teaduste hulk ehk valdkondade nimekiri ei ole märgatavalt suurenenud. Kui me võtame tänapäeva teadusasutuste valdkonnad ja võrdleme neid varasemate aegadega, siis saame üsna pika nimekirja. Pikem nimekiri tuleb hiljem. Praegu võtame ja võrdleme mõningaid. Tänapäeva teadusharud: füüsika, keemia, arstiteadus, keeled, filosoofia, poliitika, majandus, astronoomia, matemaatika, ehitus, metallurgia, navigatsioon, põllumajandus, loomakasvatus, jne ja ka inimeseks olemine üldiselt.
Varasemal ajal olid need samuti olemas. Mõnda nimetati küll teistmoodi, kuid ega sedagi me ei tea täpselt. Astronoomia oli, kuid oli ka astroloogia. Keemia oli, kuid oli ka alkeemia. Inimeseks olemine oli enamasti filosoofia, mis sisaldas paljus ka loogikat, mis tänapäeva hariduses eraldi õpetusena puudub. Eriline, inimeseks olemise teadus, oli vanasti see, mida me tänapäeval nimetame esoteerikaks ja müstikaks. Ajaloo eriline müstiline valdkond on tänapäeva mõistes religioon ja mütoloogia. Müstika, mütoloogia ja religioon on sellised valdkonnad, kus tänapäeva mõistes on väga raske neid eristada ja nende vahele piire tõmmata. Kus üks lõpeb ning teine hakkab ja kuidas need on läbipõimunud. Tänapäeva tavainimesele on need arusaamatud, mõistetamatud ja üldse vajalikuks peetavad.
Praegusel ajal on meil uued religioonid ja usundid. Uuteks usunditeks on – realism ja materialism ning uueks religiooniks on – teadusism.
Praeguse teadusliku materiaal-realismi ajajärgul ei tegeleta selliste ebareaalsustega. On maailmas veel palju erinevate religioonide usklikke. Usklike ja ateistide vahel on aga peaaegu ületamatu lõhe. Sellest jällegi edaspidi. Mütoloogiaga ei tegele isegi religiooni usklikud. Sellest mis mütoloogia oli, millised tegelased siin planeedil ringi liikusid, mida tegid ja mida uskusid – teame me vähe. Kui võtta mingi mütoloogia raamat ja püüda aru saada, kes need tegelased olid? Kuidas sai olemas olla selliseid loomi, loominimesi, eriliste võimetega inimesi või jumalaid. Kas sellised tegelased üleüldse olemas olid ja kui olid, siis kuidas sellised kirjeldused levisid, on enam kui kummaline. Iga kord kui ma käin reisidel, siis ma siiralt imestan, kuidas täiesti ette valmistamata inimesed ehk siis turistid, kuulavad giidide suust erinevate mütoloogiliste tegelaste „ulmelisi“ tegevusi. Mina kui alternatiivlik ajaloo uurija, olen neid lugusid kuulnud, lugenud ja mõelnud. Need lood ei ole just meeldivate killast. Kuidas aga lihtne tavaturist neisse suhtub?  Aga EI KUIDAGI ei suhtu. Lihtsalt kuulab, kui üldse kuulab, ja laseb teisest kõrvast lihtsalt nelja tuule poole edasi lennata. Mütoloogia läheb aga edasi müstikaks. Müstika on selline valdkond, mis jääb üle teaduslikkest teadmistest ja inimene müstikaga ei tegele. See valdkond on nimetatud esoteerikaks ja sellega tegelejaid lahterdatakse – imelike inimeste kategooriasse. Mõningaid müstikuid ikka vaadatakse, alates mustkunstnikest ja lõpetades musta maagia nõidadega. Kui hiina meditsiinist juba räägitakse, joogandusega tegeletakse, siis edasine müstika ja maagia, tekitab inimestes võõristust ja hirmu. Lähemal uurimisel aga selgub, et midagi eriliselt müstilist siin Maa peal ei toimu. Suurem osa on lihtsalt õpitav, kasutatav ja eelkõige on need ununenud või ära peidetud teadmised, milledele on ettepandud termin – alternatiiv. Kõik need eelloetletud valdkonnad jagunevad veel omakorda teooriateks, praktikateks, aruteludeks ja erilist huvidega inimeste tegevuste uurimiseks. Inimesed tegelevad selliste asjadega oma põhitegevusest, inimeseks olemisest, vabaks jääval ajal. Ja igav sellistel inimestel ei ole. Mina olen tegelenud oma elu jooksul nii mõnegi alternatiiv-tegevusega; see on tegevus, mida ma pole otseselt õppinud, pigem omal käel ja omast huvist katsetanud. Ma olen tegelnud alternatiiv-põllumajanduse ehk potipõllumajandusega. Kokandusega ehk katsetanud erinevaid huvitavad sööke. Alternatiiv-ehitusega ehk midagi ise kokku klopsinud. Alternatiiv-mehaanikaga ehk taastanud vanu masinaid, ehitanud uusi ja tegelenud pikka aega autospordiga. Siis tegelesin selle sama asjaga, mida nimetatakse esoteerikaks ning nüüd siis alternatiiv-filosoofia ja alternatiiv-ajalooga. Alternatiiv tähendab tegelikult eesti keeles ja eesti meeles – teistmoodi ehk pigem, iseseisvalt ja „teise nurga alt“. Ühesõnaga tähendab see iseõppimist, ise mõtlemist, ise uurimist ja ise järelduste tegemist, mis iganes meetodi igaüks endale leiutab või paremaks peab.
Ma olen märganud ka vahet, kui vastata mõne inimese küsimusele: „millega sa tegeled, et selliseid asju uurid“. Kui vastata talle, et uurin alternatiiv-ajalugu, siis on selgitamist rohkem, kui öelda lihtsamalt ja üldsõnalisemalt – olen ajaloo huviline. Mina ei olegi niivõrd ajaloo huviline kui loogika ja tehnoloogia huviline. Mulle on elu aeg meeldinud midagi oma kätega valmis ehitada ja seal juures leiutada. See on aga täiesti – alternatiivne tegevus. Minu eelmise raamatu, „Põrgulikult esoteeriline raamat“, ja ka selle uurimuse siin, põhieesmärk on teada saada, mis on maailmas toimunud ja miks me paljudest asjadest mitte midagi ei tea ja teada ei tahagi. Mina tahaks kõike teada, kuid kõike korraga ei saa. Samas on see väga hea kui inimene tahab teada korraga erinevaid asju. Erinevad asjad täiendavad üksteist. Välistavad loogika vigu ja lasevad näha seoseid laiemalt. Sai vist ring peale tehtud erinevatele valdkondadele. Alternatiivsete ehk siis uskumatute uurimuste teistele kirjeldamisel tuleb alustada veidi leebemalt ja siis teemasid arendada põhjalikumaks. Sellistest asjadest aru saamine ja huvi tekitamine võtab inimesel pisut aega ja põhjaliku kirjelduseta kohe pihta hakates ei oleks saanud minu nägemust üldpildist.
Siia raamatusse ma ei kirjelda „põrgulisi“ tegelasi.  See jääb pigem mõtiskluseks – „miks me ei saa häid vastuseid“. See raamat hakkab koosnema paljudest küsimustest. Need küsimused sobivad ka noorematele inimesehakatistele, kes peavad koolis õppima üsna palju kummalisusi. Kui mõnel noorel tekib tahtmine küsida neid küsimusi koolis õpetajatelt, siis ma ei soovita. Need küsimused on õpetajate jaoks liiga „kanged“, nad ei oska vastata. See tekitab õpetajas alaväärsuse kompleksi teiste õpilaste ees ja tekitab sulle probleeme. Õpetaja hakkab vimma kandma. Seda pole vaja, sest ka väga tuntud teadlased, kes selliseid teemasid on üles tõstatanud, on oma kolleegidelt hurjutada saanud ja veelgi enam. Kui teemad huvitavad, uurid ise juurde, pead peenikest naeru ja leiad väga huvitavaid teemasid.

IIDNE AJALUGU.
Iidsest ajaloost ja nendest tegelastest ma rääkisin juba raamatus „Põrgulikult esoteeriline raamat“. Iidset ajalugu ei saa uurida lõpuni tõesusega. Liiga vähe on materjali, mida võrrelda. Mütoloogilised tegelased, piibli tegelased ja tegevused, igasugused  „mujalt tulnud“ tegelased. Iseasi on vaid see – mis ajani, tänapäeva kronoloogias – me võime nimetada iidseks. Mis toimus miljoneid aastaid tagasi, neid võib lihtsalt lugeda ja imestada. Alates sumeritest võib lugeda – „mitteiidseks“, vaid pigem vanemaks ajalooks.
VANEM AJALUGU.
Kokkuleppeliselt nimetame vanemaks ajalooks sellist vahemikku, kus esineb väga palju „kivilist“ materjali. Vanu linnu, templeid, kujusid ja raidkirju. Neid ajavahemikke mina ei hakka kirjeldama, sest neist me ei tea väga kindlalt. Kõiki uuringuid hakkame tegema lähtuvalt tehnoloogiatest, sest minu meelest ei saa olla paremat tõestust kui teadmine, kuidas midagi on valmis tehtud. Kuna, alates „Sumeri ajast“ on maailm täis väga erinevaid rajatisi, siis järelikult pidi sellel ajal olema juba tehnoloogia.
1. Mingi ehitise või rajatise loomiseks peab olema mingi eesmärk. Suure tõenäosusega inimene ei teeks midagi niisama.
2. Ehitise valmimiseks peavad olema mingid süsteemid – stiimulid, millega saab ehitajaid-töölisi tööd tegema panna. tänapäeva tingimustes oleks selleks raha ja äritegevus.
3. Ehitamise eeltingimuseks on oskused ja teadmised. Ilma teadmisteta ja vähese oskusega inimesed ehitavad savionne, varjualuseid, kraabivad koopaid või püstitavad telkelamuid. Statsionaarse maja ehitamiseks elementaaroskustest ei piisa, peavad olema teadmised. 
4. Ehitamiseks peab tundma materjali. Materjali tugevust, töötlemise võtteid ja materjali sobivust vastavalt ehitisele. 
5. Materjali kohale vedamiseks peavad olema transpordi ja laadimise mehhanismid või võtted. 
6. Ehitise planeerimisel peab olema jooniste joonestamise oskus. Ka jooniste lugemise oskus peab enamustel töölistel olema.
7. Ehitamiseks peab olema piisavas koguses sobivaid tööriistu. 
8. Tehnoloogiliselt peavad töövõtted olema lihtsad, tööriistad kergesti käsitsetavad ja töölised olema võimelised töövõtteid õppima. 
9. Tööhõive peab olema jaotatud ühtlaselt ja piisavalt pikaks ajaks. Töölised ei saa teha töid kiiremini kui see on füüsiliselt ja ka füüsikaliselt või logistiliselt võimalik .
10. Ehitise lõpptulemus peab vastama etteantud ülesandele, seega joonis peab olema täpne ja mõlemale poolele arusaadav.
Umbes niimoodi käib tänapäeval ehitiste tootmistehnoloogia ja majade ehitusplatsil kokkupanemise järjestus. Praegusel ajal imetatakse seda – heaks ehitustavaks. Seda tean ma sellepärast, et olen isiklikult juhatanud pikki aastaid palkmajade tootmise tehnoloogiat ja püstitanud mitmeid maju ka ehitusplatsil.
Võrreldes Egiptuse Giza püramiidide ehituse tehnoloogiaga, millise punkti me saaksime siit ära jätta. Kuna enamus eesti ja ka maailma inimesi ei tea kuidas püramiide ehitati, siis siin on võimalusi, kuidas neid võidi omal ajal teha.

PÜRAMIIDID.
See teema on liiga suur ja tõestamatu. Seega iga uurija võib uurida teemat iseseisvalt ja võtta tõeks endale kõige meeldivama versiooni. Mina panen siis mõned valikud.
1. Giza püramiidide asetus on lähedane Orioni tähtkuju kolme tähe asetusega. Seega egiptlased teadsid sellel ajal kõiki teadusharusid ja sealjuures ka astronoomiat. Püramiidid on projekteeritud põhja-lõuna suunas, seega nad teadsid ka geograafiat ja omasid mingit seadet, mis võimaldas täpselt mõõta seda suunda. Kuigi palju aastaid hiljem, vanade kaartide peal, on ilmakaared hoopis teistmoodi. Põhjas on hoopis lõuna ehk S ja vahest isegi ida ehk O hoopiski vasakul pool. Uurige vanu kaarte - googel „old maps“, või kaardid erinevates ajaloo muuseumides. On üks raamat, „Elulille iidne saladus“, mis kirjeldab samuti üsna kummalist püramiidide otstarvet. Lisaks veel teooriaid kui mingist tehnoloogilisest või elektrilisest seadmest, lõpetades UFO laevade majakate või laadimisseadmeteni. On vaid üks absoluutselt kindel variant – need ei ole hauakambrid, sest sealt pole muumiaid leitud.  Küsimus. „Mis on püramiidide ehitamise eesmärk – mõte?“ 
2. Ehitamise finantsiline pool. „Kas on võimalik, et mingil hetkel oli maailmas võimalus ehitada nii, et ehitajatele ei pidanud töö eest kompenseerima?“   Loogiliselt võttes ei saa olla. Orjad väidetavalt osteti – orjakaupleja käest. Isegi mujalt orjade kokku tassimine pidi tassijatele midagi maksma minema. Orje tuleb sööta-joota, hoolitseda tema füüsiliste vajaduste eest ja mis peamine, õpetama. Isegi see maksab. Lisaks veel valvemeeskond, kokad, põlluharijad jne. Küsimus. „Mis maksab sellise hoone ehitamine?“
3. Giza püramiidid sees on piisavalt keerulisi konstruktsioone (tänapäeval lahendamatuid). Püramiidide vundamendi ja hoone konstruktsioon on nii keeruline, et tänapäeva projekteerijad ilmselt ei võtaks vastutust, sellise hoone esmakordsel ehitamisel. Meie ajal puuduvad vastavad teadmised (aga võib-olla isegi on) ja kogemused. Püramiidid on valmistatud geomeetrilise kujundi baasil, mis sisaldavad matemaatilisi tehteid ja kummaliste matemaatiliste terminite ja suuruste teadmiste vajadust, sellisteks on näiteks „pii“ ja „fii“. Küsimus. „Miks ei ole tohutus koguses hieroglüüfide ja kirjelduste hulgas mitte ühegi ehitise kavandamise, projekteerimise ja ehitamise kirjeldust?“ Siin võib olla isegi mööndus, et mina ei tea, seal võib neid ka olla. Kuid miks ma pole midagi kuulnud ja miks ma loen kooliõpikust midagi muud. 
Küsimus. 
„Kes olid Egiptuses sellised meistrid, kes valdasid selliseid konkreetseid teadmisi?“
4. Väidetavalt raiuti püramiidide plokid kivimurdudest ja need olid looduslikud kivid – liivakivid ja muud. Tööriistadeks olid puuhaamrid ja pronksmeislid. Sellised kirjeldused ei vasta kivitöötlemise tehnoloogiale ega ka metallide tootmise tehnoloogiale.
5. Ehitusmaterjalide ja konkreetselt mitme tonniliste plokkide veoks mööda Niilust, väidetavalt sadu kilomeetreid, pidi olema tohutu kogus laevu, tõstevahendeid, rullteid või raudteid sadamast ehitusplatsile, sealt edasised tõstevahendid.
Küsimus. „Kus on kirjeldused kõikidest nendest abivahenditest, kui me arvutuslikult teame, et seda püramiide ehitati tempoga –  paigaldati kohale 2 plokki minutis!“ 
See ei ole töökoda vaid kõrgelt organiseeritud täistehnoloogiline tootmine ja püstitus.
6. Millised olid selle aja tehnilis-inseneriliste inimeste teadmised ja oskused teha jooniseid, arvutada kaldeid, kivide suurusi ja kujusi, teha tugevusarvutusi. Mõõta plokkide paigaldamisel, püramiidides olevate käikude kaldeid ja välisseina perfektseid kaldenurki. Millised olid töötajate (orjade!) jooniste lugemise oskused.
Küsimus. „Mitu insener-tehnilist töötajat pidi olema sellisel objekti ja kas sel ajal koolitati neid mõnes kõrgkoolis? Kui kõrgkoole ei olnud, kas siis meie oleme selle ajaga võrreldes taandarenenud, et ei oska „loomulikust intelligentsist“ midagi sellist ehitada“. 
Selle punkti juures tekib aga üks kõige suurematest ja tähtsamatest küsimustest üldse.
„Mis meetodi või nipiga mõõdeti nii karjääris kui ka ehitusplatsil, suuruste ja paigutuste vastavust projekteerija joonistele“.
Lihtsamalt küsides. "Millise mõõdulindiga mõõtsid egiptuse ehitajad?"
7. Piisava koguse tööriistade omamine on igal ajal, ka tänapäeval, väga suur probleem, sest need kipuvad katki minema ja kvaliteetse toodangu saamiseks peab pidevalt uuendama tehnoloogiat.
Küsimused. „Kui palju pidi olema karjääris kiviraidureid, kui plokid läksid seina 2 tk/minutis. Kui palju pidi olema väidetavaid puuhaamreid ja pronksmeisleid sellise tempo jaoks?"
Põhiline küsimus aga. „Kuidas selliseid meisleid teritati, kui puudusid viilid ja elektrikäiad. Mitu korda saab üldse pronksmeisliga kivi pihta lüüa, enne kui meisel muutub raiumiskõlbmatuks?“
8. Tänapäeva ehituses on võimatu midagi valmistada kui puudub väljaõpe. Kui töövõtted on püüdmatult rasked või keerulised (üliinimlikud). Loogiliselt mõeldes poleks inimene mitte kunagi mitte midagi ehitanud kui see ei oleks lihtne, praktiline ja võimalik teostada.
Küsimus. „Kui kerge oli püramiidide plokkide valmistamine?“
 Vastus. „See peab olema väga kerge“. Kuidas sellised võimalused olemas olid?
9. Kuna eelkirjeldatud punktidest selgub, et ehitus on tehnoloogiline, siis peab ka abipersonali töö olema vastav. Et jätkuks toitu ja muid eluks vajalikke vahendeid. Tehnoloogiline tootmine peab olema sujuv, paindlik ja põhjalikult läbi mõeldud. Iga väiksemgi eksimus sellise suure korralduse juures annab väga suure tagasilöögi. „Kubjaste“ piitsadega ei vea kohale sööki-jooki ja ihukergendamise võimalusi. Sellistel teemadel loodud Hollywoodi filmid on lihtsalt seiklusfilmistiilis muinasjutud.
10. Püramiidide valmimisel pidid need millelegi vastama. Me ei tea siiani, mis vajadusele ja vastavalt millisele joonisele. Püramiidi tipp pidi asetsema sellise geomeetrilise kujundi õiges kohas. Alustades aga orjadega plokkide panekut, siiani selgitamata vundamendile ja siis neid plokke aegajalt sissepoole nihutades ning plokkide suurusi vähendades, jõudsid orjad tipukiviga ideaalsesse kohta. Ilmselt täiesti juhuslikult, sest meie ajani ei ole jälge mitte ühestki mõõtevahendist väljaarvatud nurgik. Joonis, sellisel tulemusel, pidi aga olema ülimalt täiuslik.
Sellise skeemiga ma saaks küsida küsimusi absoluutselt iga suurema ehitise kohta, mis asuvad üle kogu maailma. Neid ehitisi on tohutu kogus. Hiina müür, kõikide linnade hiiglasuured katedraalid, antiiksed templid, kuningate lossid, linnade kaitsemüürid, erinevate maailmajagude püramiidid jne. Hiljem ma kirjeldan samasuguste küsimustega ka 19. sajandil  ehitatud  linnade ja kirikute ehitamise võimalusest.

TÖÖRIISTAD.
Iga punkt, neist eelpool loetletutest, nõuaks pikemat uurimist ja selgitust, kuid see ei annaks midagi muud kui suurt töömahtu ja ebakindlat tulemust. Uurida vanema ajaloo: pangandust, transporti, joonestust, koolitust, teadust jne, ei ole võimalik - algandmete puudumisel. Seega saame uurida vaid neid võimalusi, mis meil on. Tööriistadeta ei ole võimalik midagi toota, vähemalt reaalselt ja materiaalselt, nii nagu me neid ehitisi oma silmaga näeme. Selleks et kuidagigi selgem oleks, võtan mingi ehitise ja mitte väga vana, siis saame kõrvutada erinevaid aastaarve ja sellel perioodil meile teada olevaid tehnoloogiaid.
Üks tehnoloogiline võimatus on Peterburi linn. Terve linn ehitati sohu, nii me ajaloost teame. Kuigi tänapäeval linnas kaevetöid tehes näevad ehitajad  hoopis teist pilti ja soine see ala ei ole mitte. Peterburg ehitati väidetavalt 1700 aastal ja see valmis 10 aastaga. Annan siinkohal ühe vihje ja keda huvitab, võib teemat ise edasi uurida.
Teatud linnad ei ole tavalised, vaid on „tähelinnad“. Sellisteks linnadeks/kindlusteks on Kuressaare, Peterburg ja Küprosel – Nikosia. Neid on üle maailma veel väga palju (kunagi oli neid 4000 ringis, nüüd paari tuhande juures). Kuressaare on neljatipuga tähelinn, Peter-Pauli kindlus on kuue tipuga tähelinn ja Nikosia 11 tipuga.
"Miks nad kõik on ühetüübilised, miks on erinevates maailma kohtades ehitus sarnane ja milleks need sellised on?"
Teine kummalisus Peterburis on, kiviplokkidega kindlustatud Neeva kaldapealsed ja kõik linna kanalid. Kes tehnikast midagi taipab, see kujutab ette, kuidas tänapäeval loodusliku jõe kaldapealseid saaks kividega vooderda. Tehniliselt on see väga raske ja ülimalt kulukas. Kogu linna kümne aastaga ehitamine nõuab väga suurt arvutustööd, kes viitsib võib sellega tegeleda. Püüan aimata milliste tööriistade ja tehnoloogiatega seda linna ehitati. Kogu arutelu jooksul vaatlen ühte ehitist – Iisaku katedraal. Seda hoonet on uurinud nii palju vene alternatiiv-ajaloo uurijaid ja seega ma ise ei pea väga palju vaeva nägema. Mul on seda kergem seepärast kirjeldada, et see ehitis ei ole meist väga kaugel ja ma käisin hiljuti ka koha peal uurimas. Ehitistega tutvumine on raske, sest tavalisi inimesi ehk mitteajaloolasi ei lasta igale poole ligi. Selleks, et midagigi teada saada, peavad vaeva nägema paljud inimesed ja mõnel veab rohkem kui teisel. Nii need teadmiste killud kogunevad.
Selle hoone projekteeris üks itaalia härra, keegi Auguste de Montferrand aastal 1700. Ja nagu ikka, ei ole selle hoone projektdokumentatsiooni säilinud. Meile küll näidatakse mingeid jooniseid, kuid need ei ole valmistamise joonised. Need pildid meenutavad, joonist tundvale inimesele, hoopiski kunstniku joonistust sellest, mida ta nägi kui see hoone oli juba valmis. Sellise joonise võis joonistada ükskõik milline pliiatsit hästi peos hoidev kunstnik. Eksisingi vähe - mis aastal pliiats leiutati. Hanesulega joonistati siis ilmselt. Mina olen elu jooksul joonestanud nii mõnegi „tehnilise pildi“.
Küsimus. „Millega joonistas Montferrand jooniseid, millega mõõtis nurki, ringe ja kaari ning kuidas ta suutis kõike seda teha paralleelsete joontega?"  EPA koolis oli sellisteks õppeaineteks – „Kujutav Geomeetria“  ja „Tehniline Joonestamine“ ning  joonetusvahendiks – joonestuslaud, pliiatsite ja kustutuskummidega.  Järgmiseks teemaks on ehitustel:  ehitaja, projekteerija  ja tellija vaadete kooskõlastamine. Tellija tellib suuliselt või siis ebamääraste jooniste alusel projekteerijalt hoone idee. Idee võib olla kui-iganes suursugune, kuid projekteerija koos ehitajaga peavad alati leidma tehilised lahendused. See kivihunnik peab lihtsalt koos püsima ja mitte oma raskuse ning valede ehitusvõtede tulemusel ohtlikuks muutuma. Selliseks teadusharuks ehituses on materjalide tugevus ja konstruktsioonide vastupidavuse tugevusarvutused. Iga sõlm joonestataks eraldi välja ja sellele tehakse tugevusarvutus. Igale lahtisele avale ehk ruumi laele tehakse talade tugevusarvutused ja materjalide ristlõike valikud. Marejalide valik on ehitise põhialus. Seinad tehakse enamasti kivist, laetalad puittaladest ja kandvad postid puidust või kivist. Puidust detailide tööriistadest 18. sajandil väga palju saladusi ei ole. Rauda siis juba tunti ja need tööriistad valmistasid eraettevõtjad nimega – sepad. Kõik tolle aja meistrid olid nii kõrge kvalifikatsiooni ehk tasemega. Kõik meistrid teadsid oma tööst kõike, sest muud moodi me praegu ju ei tea. Sepp sai kuskilt kivisütt, tal oli mingi suurusega töökoda ehk sepikoda. Seal olid tema enda poolt valmistatud tööriistad: alasi, haamrid, meislid, tangid ja veel mõned riistad. Minu vanune mees on neid riistu sovhoosi sepikojas näinud ja isegi kasutanud. See sepp teadis kõikide metallide omadusi, tugevusi ja töötlemise võtteid, kuna nad pidid oskama valmistada ka kõige ilusamat raudrüüd ja rõngassärki, rääkimata mitmekihilistest mõõkadest. Müürsepp teadis sellel ajal kõike kividest 


Lõpp. Esimese osa lõpp.
Harmoonia.
Ma olen mitu korda juba seda raamatut lõpetanud, kuid ma olen seda kirjutanud mitu aastat ja juurde on tulnud veel osasid. Nii ka see osa.
hetkel tekkis mulle üks küsimus.
Miks on nii, et mingeid situatsioone ehk siis kulgemist, saab muuta - halvemaks teha, vaid ühe liigutusega, ühe lolli otsuse või tegevusega, aga…  Terveks teha ühe liigutusega ei saa, enamasti ei õnnestu. Võttis mitmeid kuid aega, et leida sellele loogiline ja teostatav võimalus/seletus.
Ma kulgen läbi oma elu. Kulgemine on: kindlal teel ehk – piiri peal. Seda piiri me enamasti päris kindlalt igal ajahetkel ei tea. Meil on arvamused ja unistused. Neid järgides oleme enamasti – õnnelikud. Kui me sellelt teelt kõrvale kaldume. Siis tunneme ennast – mitteõnnelikuna.
Mingi tegevuse (ka sellise, mis meile ei meeldi) saab korda teha – ühe liigutusega – vaid sellisel juhul, kui me märkame seda vale liigutust ja teeme kohe korda. Need olukorrad mis ei parane ühest liigutusest, sisaldavad juba mitmeid valesid tegevusi ja nüüd sõltub paranemine juba sellest, kuidas me suudame parandada ka varasemaid vigu. Olukord laheneb aga ikkagi – vaid ühe liigutusega. Selle – viimase õige sammuga. Ja juba järgmisel hetkel ongi kõik, „kõigeparemas“ korras.  Näiteks. Kui ma astun ühe sammu suurde porilompi, siis üks aste tagasi ja olukord on endine. Mitu astet porimülkasse aga nõuab selgust, otsust ja tegevust. Kas astuda need sammud teadlikult tagasi ja olla rahul endise olukorraga või astuda edasi. Aga ikkagi jääb küsimus – kuhu edasi, mida peab tegema ja kui palju. Kõik see kehtib juhtudel kui see otsus sõltub ühest isikust – minust.  Kuid reaalsuses pole me üksi ehk  on – kollektiivreaalsus. Keset porilompi võivad olla teised inimesed, kes ka hulbivad. Otsivad oma elukulgu, toetavad teineteist või siis hoopiski trügivad. Katsu siis sellest mülkast välja saada. Puhta jalaga on nagunii sellistest situatsioonidest raske välja saada. Tegelikkuses on variant – veel raskem. Porilombi ääres seisab tihtipeale hulk teisi inimesi ehk nõuandjaid.  Kujutan siia oma kujutluspildi ja püüan sellest tohuvapohust loogilist ja „teaduslikku“  väljumise võimalust leida.
Enamus termineid, mida me igapäevaselt kasutame on meile arusaadavad. On aga väga palju selliseid – mida ei saa tõlkida/tõlgendada. Need on – üheselt defineerimatud väljendid. Näiteks sõnad: armastus, tunnetus, hing, vaim, vaimsus, emotsioon, tunne, ego, teadvus, alateadvus jne. jne. Mitte keegi ei ole neid üheselt ära defineerinud ja mul läks pikka aega, et leida see – üks sõna, mis seletaks ja ei peaks väga pikalt arutama. Õnneks läks see sõna kokku ka ühe teooria/õpetusega, mis seletab selliseid asju võib isegi öelda et - tehnilisemas keeles. Võtan näiteks maailmas enim kasutatud sõna (kuigi tegelikult on tehniliselt enimkasutatav sõna – JA) ehk siis ARMASTUS. Täiesti defineerimatu sõna. Iga inimene tõlgendab seda enda seisukohast ja hetke meeleolu ajendil.  Mina leidsin sõnale armastus vaste, see on – HARMOONIA. Kahe inimese kooskulgemine harmoonias ehk ühisel lainel. Vot see – ühine laine – ongi tehniline termin ehk võnkumine/sagedus - mis langeb kokku.  Kui mingi asi on korrast ära, siis on see vale sagedusega, ei resoneeru olukorraga. Inimene saab seda harmooniat korrastada: mõttetegevuse, loogikaga, varasemate kogemustega ja nähtamatute/defineerimatute omadustega nagu: sisetunne, ülitundlikkus (ekstrasensoorsus), intuitsioon. Inimene saab üles leida oma sisemises harmoonias kõik – valed noodid. Need uuesti sünkrooni viia. Leida uus suund ja tunnetada selle suuna harmooniat. Ja asi saabki korda, selle ühe – viimase sammuga, mis parandab olukorra. Kollektiivselt, koos teiste inimestega, on aga kohutavalt palju keerulisem. Mida kõike peaks arvesse võtma ja mida tegema. Vot sellepärast me ei märkagi seda – ühte hetke, mis teeb olukorra korda, või siis märkame harvemalt.  Selleks, et porilombist leida üles – õige suund ja leida piir millel kulgeda on reeglina raske ja aega nõudev. See kehtib absoluutselt kõikide elusituatsioonide suhtes. Inimesed, kes ei suuda olukorraga rahul olla, on haiged, lahutavad või tülitsevad – on koosharmooniast ja ka isiklikust harmooniast väljas. Mulle on esitatud veel üks küsimus. Miks  inimesed ei hooli oma lähedastest – enne kui neid pole enam või on sobiv aeg möödas. See on karm küsimus, igaühele endale mõtlemiseks. Kui aga porilomp on – terve Maakera suurune ja seal on palju  inimesi, kes kõik trügivad ise pori sees ja  veel rohkem neid, kes äärest õpetavad või isegi petavad sind, siis kuidas välja saada? On üks teooria ehk arvamus,  et - Kõik see, mis sinuga iga hetk toimub, selle oled sa korraldanud ISE. Enamasti me ei nõustu sellega. Aga kui see nii on, siis on võimalus sellest ka välja tulla. Piltlikult, tõsta ennast sellest porist välja, nii nagu parun Münchausen seda tegi. Kraba ise oma tutist kinni, tõsta end pori seest välja kaldale, pese end puhtaks, kuivata kamassid ja ka riided ära ning vaata - kuhu suunda oleks mõistlik edasi kulgeda. Võimalus on imelihtne. Tee selgeks endale.
MIDA SA TAHAD,  MIDA TEED  ja  OLED TEINUD  -  TEGELIKULT.   

Kolmas osa.
Selleks et kulgeda elust läbi, peaks teadma mõningaid tarkusi ehk siis hoopiski – omama hiiglapalju teadmis. Mind ja paljusid teisi kummitab pidevalt üks küsimus või mõte. Mitte see, et – Mis on elu mõte, vaid… milleks ma kõike seda uurin ja teada tahan? Kas ma tahan – maailma parandada – nagu paljud arvavad, meiesuguste inimeste kohta. Maailma? Pigem ikka – oma maalima. Miks peaks inimene kulgema nii, et tal on tervis korrast ära, suhted sassis, rügab tööd ja üldse ei oska veeta oma – Vaba Aega. Selleks on vaja teadmisi pidevalt uuendada ja mis peamine - Kogu aeg peab midagi tegema. Ilma tegevuseta ei sünni mitte midagi ja see saabki olla – Elu Mõte. Teadmiste hankimise protsess on aga ülimalt problemaatiline. Siin, duaalsuses, on teadmised – õiged ja valed, kuigi samas kõik teadmised  ehk informatsioon ei saa olla õige või vale. Pigem hetlek vajalik või mittevajalik, aga ma jään lihtsuse mõttes terminitele – ÕIGE ja VALE.  Selleks, et „eraldada terad sõkaldest“, tuleb uurida informatsiooni õigsust. Selleks on mõistlik lahti lasta kõikidest nendest õpetustest ja koolitustest millega me oleme varemalt kokku puutunud. Need on 99.9999…% valed. Teine teema mis aitab tagasi – õigele rajale, on – valetamine. Õpitud valede vaidlustamine, teistele inimestele valetamine ja eelkõige – iseendale hämamine. Väga heaks praktikaks ja meetodiks on – hakata uurima mingeid kindlaid valdkondi, mis hetkel huvitab. Maailma valede uurimist võib alustada ükskõik mis valdkonnast. Meditsiin, psühholoogia, religioon, erinevad teadused: keemia, füüsika, bioloogia, astronoomia. Poliitika, rahandus, esoteerika või maagia. Tulemust  – 99,999 % valet – saab absoluutselt igast valdkonnast. Kergemal kujul olen ma uurinud neid kõiki, kuid hetkel on minul käsil ajaloo võltsingute uurimine. Lisa boonuseks on ajaloo juures see, et saan välismaa reisidel (ja ka Eestis ringi käies) teha nõndanimetatud – veretud jahti – fotoaparaadiga. Nimetame me vahest sellist ajaloo uurimist – alternatiiv ajalooks, kuigi tänaste teadmistega ma juba tean, et see on hulga tõsisem teema. Kui ma olen oma uurimustega läinud – ajas tagasi. Sinnamaani mida ma saan vaadata ja analüüsida – oma silmade ja oma ajuga, siis see mida ma hetkel arvan tuleb nüüd kohe.
Eesti Vabariik.
Aastast 2018 tagasipoole minnes selgub, et tulevase põlved ei sa teada ka meie praegusest lähiminevikust – täpseid fakte. Lihtsalt juba sellepärast, et „kaks ajaloolast“ on kirjutanud teisest vabariigist ajalooraamatud mis räägivad üksteisele risti vastupidi. Need kirjutajad – Mart Laar ja Edgar Savisaar on kirjutanud – Enda Ajaloo.
NB! Tõestus nr. 1 
Kõik kirjutajad kirjeldavad – enda ajaloo, mis ei lähe absoluudis kokku riigis elavate kõikide kodanike ajalooga. Tallinna kodaniku ajalugu ei ühti vähemalt 50% ulatuses Mõniste elaniku ajalooga. See mõte või „tööriist“ tuleks kasutusele võtta igal ajaloo uurijal. ENSV. Üle 50 aastased inimesed võivad veel mäletada  seda ajalugu, kuid kahjuks jällegi on need ajalood absoluutselt erinevad. Enamus mälestusi saavad alguse lapsepõlvest ja täpselt sellised need on, millises keskkonnas keegi kasvab. Lastekodu lapse ajalugu on totaalselt erinev kahe heal palgal oleva vanemaga lapsel Tallinnas. ENSV ajaloo peale mõeldes ei süda mina kuidagi ette kujutada – ENSV AJALUGU.  Kes sellel ajal ehitati mingi Berliini müür, oli mingi Tšehhi ülestõus või Hirvepark, mul pole aimugi. Ainus ajalugu tollest ajast oli Balti kett, kus ma mingil põhjusel koos teiste eestlastega seisin ja Lauluväljaku – ühislaulmised. ENSV-st oleme me justkui lahti saanud, kuid asemele saime teise NSVLiidu. Mitte ühtegi ajaloolist ja poliitilist muutust ei tee ega korralda – INIMESED – lihtsad inimesed. Minu uuringute põhjal – MITTE ÜHTEGI. Niikaua kui siin planeedil eksisteerib: valetamine, duaalsus ja poliitika, niikaua ei tee inimesed mitte midagi ehk siis ainult seda mida „kuskil kõrgemal“ välja mõeldakse. Ja üldiseks teadmiseks. ENSV kokku kukkumine oli organisaatorite – näpuviga. Baltikumi Venemaast eraldumist ei olnud tegelikult nende plaanides. Kuid ka selliseid äpardusi saab plaanipäraseks muuta. Mida me hetkel ka oma silmaga näeme.

TEINE MAAILMASÕDA.
Pole olnud mitte ühtegi ajajärku, kus poleks ajalugu – laest fantaseeritud ja sündmusi ümberkirjutatud. Eriti suured ümberkirjutused on tehtud aga neil aastatel, kus on toimunud suured sõjad.  Sõdade ajaloo - kirjutab võitja.
Kuna mina uurin ajalugu - tehnoloogiate baasil, siis mingeid lahinguid, lahingutest osavõtjaid, aastarve ja tulemusi ma eriti ei uuri ja meeles ei pea, sest - neid ei saa võtta TÕE PÄHE.

ESIMENE MAAILMASÕDA ja ESIMENE VABARIIK.
Esimesest Maailmasõjast teame me vähe, sest tehnoloogiliselt - relvastusest - selgub, et selle sõja tehnika ja tehnoloogia oli palju kõrgem kui Teises Maailmasõjas.
Esimene Eesti Vabariik oli aga sootuks teistsugune kui meile kirjeldatakse, sest juba praegu ilmub uudiseid - Kes oli Päts, mida ta tegi ja kelle hüvanguks.

AASTA 1850.
Aasta "1850" on tinglik aastaarv, sest päris aastaarve me teada ei saagi. Umbes sellel ajal tekkis - Tööstusrevolutsioon". See on väga kummaline termin. Inimene oleks justkui elanud miljoneid aastaid planeedil Maa. Inimkond ei arenenud tuhandeid aastaid või siis "väga väikeste kukesammudega" ja siis hopp ...
Kõik tänapäevased tehnoloogiad ja seadmed "avastati" poole sajandi või siis sajandi jooksul.
Masinad, teadusharud, poliitika ja elukultuur.
 See Kõik On Vale.

Aasta "1750" on teine periood millest kirjeldan, oli siis mingi ajajärk - sada aastat varem. Umbes 250 aastat tagasi toimus midagi sellist millest enamus inimesi - pole mitte midagi kuulnud - ammugi siis ajaloo raamatutes räägitud.
ENNE MEIE AEGA.
Ajaloo raamatutes on enim kasutatud termin - AEG - enne meie aega (e.m.a) ja peale Kristuse sündi (m. a. j.).
Enne meie aega ajalugu kirjeldatakse kui - ilma tehnoloogiateta aega.
See ajaloo osa on selline kus olid - AASTAARVUD ja ISIKUD, kuid ajaloolased ei suuda mitte kunagi mõistlikult seletada - KUIDAS ON EHITATUD HOONED  ja KUIDAS ON TOODETUD METALLIST ASJAD.
Kes selles kahtleb, saab teha isikliku katse. Küsige ükskõik milliselt ajaloolaselt või ajaloo õpetajalt neid küsimusi, mida ma hakkan kohe siin kirjeldama.
Esimene küsimus.
KUI PALJU ELAS SELLEL AJAJÄRGUL INIMESI?
Kui palju elas inimesi nt. Egiptuses 3000-4000 aastat tagasi- KUI EHITATI PÜRAMIIDE.
Tihtipeale üritatakse tõestada, et - planeedil elas siis inimesi oluliselt vähem kui praegu.
Teine küsimus.
KUIDAS EHITATI PÜRAMIIDE?
Tavaline vastus. Neid ehitasid hariduseta orjad, ilma mõõdustikuta (mõõdulindita) ja kõik plokid tahuti välja - HAAMRITE JA PRONKSMEISLITEGA).
Kolmas küsimus.
KUIDAS VALMISTATAKSE PRONKSIST MEISLEID?
Väidan absoluutse kindlusega, et neile küsimustele ei vasta mitte ükski ajaloolane. MIKS???
Nad Ei Tea Seda.
Ja kui isegi mõni tehnoloogia ajaloolane seda teab, ei räägi ta sellest sulle mitte kunagi.
Aga Alternatiiv-Ajaloolased teavad ja selgitavad. Selgitan siis minagi, seda mida tean ja mul on eelis - ma olen metalli-insener ja metalliga palju kokku puutunud.

RAUAAEG ja PRONKSIAEG.
On selliseid metalle mida saab kaevandada ja töödelda ehedal kujul. Ja selliseid mida peab mingi tehnoloogiaga töötlema, et metall kätte saada. Ning siis on veel erinevate metallide segud ehk sulamid. Rauda saab maapinnas kätte oluliselt lihtsamalt ja see sobiks kokku isegi ajajärguga - Kui meil olid sepad ja ei ühtegi tehast ega tehnoloogilist tootmist. Raud on metall, mida on võimalik toota väga lihtsate vahenditega. Näiteks isegi juturaamatus "Saladuslik saar" on insener, kes suudab üksikul saarel arendada  selliseid tehnoloogiaid.
Aga meie teame, et pronksiaeg oli enne rauaaega. Jamps kuubis!!!
Pronks on erinevate metallide segu. Põhikomponentideks on vask ja tina. Vask on kergesti toodetav metall ja selle leiukohti on üle planeedi palju. Probleem on aga Tinaga.
Tina leiukohti on tänapäeval vähe ja "valedes kohtades". Tina leidub Inglismaal, väheke Saksamaa, Venemaal ja veel siin-seal. Tina kaevandusi on aga Hiinas ja mitte ühtegi ei ole Egiptuses ega üleüldse Vahemeremaades, kus väidetavalt kasutati kõige rohkem - pronksist mõõkasid.
Teine probleem. Kui pole rauda ja rauast tööriistu, siis - Millega Kaevandati. Puust, luust ja kivist tööriistadega???
Kuid selleks, et saada tinaoksiidist kätte - puhas tina, mille sulamistemperatuur ei ole väga kõrge, on vaja ülikeerukat tehnoloogiat. Seda maaki tuleb kuumutada 2000 kraadi juures. Millega???
Kivisütt sel ajal ei kaevandatud, sest polnud ju ka tööriistu.
Peale seda kui koostisained on saadud, tuleb need sobivalt kokku segada ja töötlema hakata. Millest toodeti pronksiaja alasid, haamrid, sepatangid ja sepaääsid? Neile küsimustele ajaloolastel vastuseid ei ole ja seepärast ei räägita ka kunagi - metallide tehnoloogiast.
Ma olen lugenud mõnda raamatut (nt. Vaarao õpilane), kus on kirjeldus kuidas õpipoiss on hommikuks ära teritanud hulga pronksmeisleid, et meister saaks tööd teha.
Küsimus? Kuidas teritada pronksmeislit. Rauda siis polnud. Viili ka pole. Äärmisel juhul võib olla - KÄI (Gotlandi käi?) või siis luisumoodi kivid. Vastus olemas, ütleb ajaloolane. Jah, aga laske sellisel ajaloolasel pronksist meisel teha ja siis sellega kive raiuda. Graniiti või teoriiti. Mitu korda saaks pronksmeisliga vastu kivi lüüa, et valmistada 5 tonniseid ideaalselt siledaid püramiidi kive, nii ütleme 2,5 miljonit tükki. Ära unusta ka küsimast - palju elas sellel ajal Egiptuses inimesi!!!
Miks me jaurame nii palju Egiptuse ja püramiidega. Aga vaid sellel lihtsal põhjusel, et me ei saa edasi juba ESIMESET IIDSEST TEHNOLOOGIAST.  Mitte miski selles ei klapi.
On veel üks asi, mida ei võeta mitte kunagi arvesse - need on VUNDAMENDID. Selleks, et tuhanded ja miljoned tonnid püsti püsiksid on vaja veel vähemalt kolmandiku jagu ehitusmaterjale. Pluss vundamentide süvendite kaevamine. See näide oli vaid selleks, et selle baasil saame näha - VEEL SUUREMAID VÕIMATUSI.
Olenevalt lugeja teadmistest ja fantaasiavõimest ning küsimuste küsimise oskusest saame näha tegelike tehnoloogiate olemasolust. Kuid Egiptuse püramiidide tehnoloogia on tegelikkuses kukepae võrreldes nende ehitistega, mida dateeritakse hilisematesse aegadesse. Vana-Kreeka, Vana-Rooma, Keskaegsed kindlused, templid ja katedraalid ning ka Uuema Aja kõik ehitised.
Selle raamatu lugejad teavad nii mõndagi, seega ma ei hakka pikemalt kirjeldama - MIDA EI SAA OLEMAS OLLA.
Hakkan kirjeldama kirjeldusi ja teiste uurijate järeldusi - MIS VÕIS OLEMAS OLLA. 
Kõik märgid näitavad, et super-giga-mega tsivilisatsioon oli olemas  - ENNE 1750 aastat. See oli tsivilisatsioon, kes ehitas väga kõrgete tehnoloogiliste vahenditega üle terve maailma, ühtse tehnoloogiaga KÕIK IIDSED HOONED, mida tänapäeval nimetatakse - koloniaalstiilis hooneteks. Ma panen siia raamatusse mõned üksikud pildid, kuid kui googeldada - "old buildings", "temple", "kathedrals" või "old builgins 18. century" jne, siis saab igaüks ise vaadelda ja kokku arvutada kivist plokkide ja telliste mahu, mis planeedi peal - PRAEGU VEEL - alles on. Seda on triljoneid tonne ja megatriljoneid töötunde. On veel üks "võimatu" küsimus. Neid ehitisi pole tänapäeva tehnoloogiatega võimalik - ÜLDSE- ehitada. Mitte just, et pole üldse võimalik. Mõne hoone me ju võime ehitada, kuid tänapäeva majandus ei võimaldaks neid ehitada nii, et muuks üldse aega üle jääks. Tekib küsimus.
Kes need ehitas, Miks, Mis eesmärgil ja Milliste tehnoloogiatega. Liigub erinevaid versioone.
1. Planeedil oli varem teine kliima ja õhurõhk. Leidub massiliselt kirjeldusi. maale, fotosid ja isegi tänapäevaseid arhiivilinte, kus planeedil elasid hiiglased-gigandid. Ma ei ütleks, et see arvamus on Minu arvamus, mingite alternatiivsete uurijate meelisteema, esoteerikute lemmik või muinasjutuvestjate leib. Ei. Nii imelik kui see ka ei ole, on see lemmikteemaks just eelkõige ajaloolastele, turistide giididele ja religiooni inimestele. Vana - Kreeka, Vana - Rooma, Põhjamaade müüdid ja Piibel kubiseb sellistest kirjeldustest ja reeglina on need just Ajaloolised teemad. Gigantide olemasolu tõestuseks on juba: väga suured majade uksed, väga kõrged laed ja ehitite otstarbekus (nt. külmas kliimas). Nad omasid tehnoloogiaid kus olid megasuured kaevandusmasinad ja ehitusseadmed. Hiiglane suudaks juba puhta lihase jõuga paika panna enamus suuremaid kiviplokke.
Seda, et planeedil võis olla kordades suurem õhu rõhk, ühtlane ja soojem kliima, selgitub veidike ka sellega, et on väljamõeldud gigantsete loomade (dinosauruste) olemasolu.
2. Planeedil Maa võis olla teine tsivilisatsioon, kellel olid seadmed, mis ei mahu meie fantaasiasse ja mõõtmetesse, kuid...  Kuid sellise tsivilisatsiooni võimekus ja valmistatud kujude ja kaunistuste hulk eeldab seda, et see rahvas pidi olema rahumeelne ja kunstilembene. Erinevalt meist, kes ei pane linnadesse ülesse kujusid. Ja üleüldse pole meil aega ega raha mõelda mingi kujutava kunsti peale. Pole õieti kivikujudesse midagi ilusat kujutadagi.
3. Tulnukad ja Jumalad.
Kogu ajalugu KUBISEB kirjeldustest - ebainimlikest olenditest - Zeus, Thor, Kalevipoeg.
Piibel, Veedad, "iidne kunst" ja lõpetades uuem aja ajaloo lugudega.  Me ei saa eitada, et neid pole olnud. Jumal, Looja või Kõiksus,see on järgmine teema. Hetkel aga tulnukad või jumalad. Mis neil võiks vahet olla ? Suure tõenäosusega polegi. Kui kõrvutada Jumalate või Tulnukate tegevusi, siis neil ei saa vahet olla. Jumalad on Suured-Gigandid, kes hullasid Maa naistega, tegid lapsi ja muutsid ka geneetikat.  Omasid lendavaid masinaid, "maagilisi tehnoloogiaid" ja tegelesid teine teise ja inimeste pideva tapmisega. Tulnukad, meie mõistes, on aga enamasti bioloogilised või tehnoloogilised robotid, kes tegelevad samade tegevustega või siis ka kosmose ülesehituse uurimisega.

4. JUMAL, LOOJA, KÕIKSUS  või KÕIKMISON.
See teeme on osa kõikides teooriates ja ka minu eelkirjutatud raamatutes. Loomine on üks selline teema, mis lahterdub ainult - NÄHTAMATUSSE MAAILMA. Teisiti öeldes - Tunnetavasse Maailma. Loomet või loomingut olen ma kirjeldanud ja rohkem lisada küll ei tahaks 
Kokkuvõtteks. Hetkel on mul käsil kõigi nende punktide mingitki moodi sidumine. Kuna need teemad on ka praegu Eetris, siis peavad need olema ka seotud. Kui ma olen inimestele j inimestega rääkinud, siis olen alati püüdnud kuulata, mõelda ja mingit süsteemi luua. Põhiteema sealjuures on see, et - milleks sellega tegeleda ja mis sellest võiks kasu olla. Alternatiivsete teadmiste uurimise põhikasu on teadmiste kogumine ja teha nii, et elu oleks tervislik, vähe vaevarikas ja huvitav. Kuid praegu ei olegi see põhieesmärk.
Eesmärgiks on elada veel võimalikult kaua ja ilma probleemideta, et saaks teada võimalikult rohkem. Teha ettevalmistusi selleks, et kui siit reaalsusest tahaks ära minna, siis teaks kuhu ja mis seal võiks ees oodata. Parim kirjeldus - parematest ilmadest on raamrtus - Tsaariarmee ohvitseride õpik aastast 1897. Mina isiklikult sooviks küll juba liikuda - mingi tase kõrgemale, kui siin planeedil. Samas teades, et ka siin planeedil on veel midagi teha ja erinevaid kohti läbi käia, siis ega vahet ka pole. Ma olen lugenud ja ka kohanud inimesi, kes väidavad, et nad saavad ka selles elus liigelda erinevate paralleelsuste vahel. Selleks peab vaid valmis olema ja soovi avaldama. Paralleelsustest kirjeldasin ka eelmises raamatus ja ka ma ise olen vahest tundnud selliseid - paralleelsuste muutusi. Reeglina neid ei taju, ärkad mingil hommikul ja uudised tulevad üsna imelikud. Sellised, mida ei tohiks olemas olla.

UPUTUS.
Neil aegadel, mis olid enne 1750 aastat oli siis väga eriline tsivilisatsioon ja ajalugu. Piltidelt, maalidelt ja isegi fotodelt näeme aga, et neil aastatel toimus ülemaailmne katastroof koos veeuputusega. Nende aastate purustuste jälgi saame näha välismaa reisidel paljudes maades. Mina olen neid näinud Vahemere äärsetes maades, Egiptuses ja ka Eestis. Eesti kõige ilmekam näide on Tartu Toomkirik. Aasta 1790 gravüüridel on näha hiiglasliku hoone totaalset purustust. Seda muinasjuttu, et katedraali, mis eriti ei sobi sõjanduseks on mingil ajal Põhjasõjas puruks tulistatud, mina ei usus absoluutselt. Sellel ajal polnud isegi sellist kahurite tehnoloogiat. Enamus inimesi ei tea, kuid mina isiklikult ei suuda ära selgitada, kuidas sõjavägi, näiteks rootslased, tassisid üle mere kahureid. Vedasid neid mere äärest Tartu alla ja hakkasid seinu tulistama. Pronkskahuritega (jälle pronks), olematute kuulidega ja sealjuures pidi kahurit iga lasu järgi vähemalt pool tundi jahutama, hoolikalt puhastama ja laadima. Tagatipuks on selliste kahurite ja ka isegi tänapäevaste kahurite laskude arv piiratud. Neid ai saa kasutada väga pikka aega. Tekitada selliseid purustusi saab vaid mõne vähese variandiga.
Looduskatastroof.
On märka ja kirjeldusi, et 1750 toimus väga suur katastroof, kõige suurem.
Variandid:
1. Selleks võis olla kahe loodusliku Maa kaaslase - Fata ja Lelja purunemised. Need ei purunenud korraga aga millal ja kuidas pole enam kunagi võimalik otseselt tõestada. Leida võib üle planeedi väga suurte plahvatuste ja kraatrite jälgi. Neid jälgi on Venemaa Siberi piirkonnas, Tiibetis suunaga üle Sahhara kõrbe. Aasias , Lõuna-Ameerika ja Antarktika vahel ja isegi Meil Saaremaal Kaali kraater. Neil aastatel on kirjeldatud massiliselt vulkaani purskeid ja maavärinaid, mis toovad endaga kaasa maga-tsunamisid (kilomeetrite kõrgused lained). Kõik selle aja purustused on sellest ajast mida kujutatakse vanadel maalidel ja gravüüridel.
2. Teiseks enamlevinud teooriaks on - "meie sõprade" (kes pole meile sugugi sõbrad) "tulnukate" või "jumalate" omavahelised sõjad. Terve maailm on täis massiliselt tuumaplahvatustele omaseid kraatreid ja ümmargusi järvi. Enamus selliseid ümmargusi lehtri jälgi on vanade kindluste ja Tähelinnade läheduses.
3. Versioon, et kõrbed, mäed ja kanjonid on tekkinud maavarade väljakaevamisest ning ka suure koguse ehitusmaterjali hankimiseks. Kuid sellisel juhul peaks kaevandamise versioon jääma perioodi - enne 1750.

Teine versioon uputusest-looduskatastroofist või sõjast sobitub aega 1850 pluss-miinus. See oli märkide järgi mõnevõrra väikesem. Sellele perioodile järgneb mingi rahu periood, mida nimetatakse - tööstusrevolutsiooniks.
Panen kirja ühe ulmekirjandusliku versiooni, mida otseselt tõestada ei saa, kuid infot tuleb juurde üsna palku ja kiirest, seega on lootust, et mõne aja pärast võib selgemaks ja tõesemaks minna.
Alternatiiv-ajalugu aastast 1750 (plussmiinus, kes seda teab).
Üle terve maailma oli planeedil kaks või siis rohkem sellist tsivilisatsiooni, kus ühed tahtsid elada loodusega kooskõlas ja rahulikult. Ning teine osa, kellele meeldis arendada erinevaid tehnoloogiaid. Inimesi elas (või siis käis pidevalt planeetide vahel) sellel perioodil - VÄGA,VÄGA palju. Jutt pole miljarditest, pigem sadadest miljarditest.
Paljud arvavad, et 7 miljardit on planeedi ülerahvastatus. Näide. Kui 7 miljardit inimest elaksid oma isiklikus majas ja omaksid sellist maalappi, mis neid vabalt ära toidaks ja kui need inimesed elaksid üksteise kõrval, siis mahuks need kõik elama Texase osariiki ja jääks veel ruumi ülegi.
Need inimesed ehitasid millegi pärast, väga suuri ja täiesti ühtse arhitektuuri ning tehnoloogiatega megailusaid maju - Kivist. Tegelesid kaunite kunstide ja kujude valmistamisega, sellises koguses millega meie enam tänapäeval toime ei tule. Ainuke põhjendus sellele oleks - gigandid ja soojem kliima. Ei pea kütma ja kivist hooned hoiavad jahedust nagu praegusel ajal lõunameremaades. Sellise loogika järgi oli kliima ühtne Uus-Meremaalt ja Tšiilist, Sankt-Peterburini välja. Suured, kõrgete sammastega saalid ja kuidas neid saale soojaks köeti. Mingeid iidseid küttekehi pole leitud. Kõik need hooned olid varustatud tööstuslike katusekatte materjalidega, tööstuslike akende ja ustega, klaaside, viimistlusmaterjalidega ja väga keerulise mööbliga. Planeedi telg ehk Põhjapoolus oli hoopis teises kohas kui praegu. Aastatel enne 1850 oli põhjapoolus praeguse Gröönimaa kohal, sest kõik selle aja sakraalhooned on siiani põhjasuunaga ühes punktis Gröönimaal.
Esimene suur katastroof võis olla põhjustatud Maavälisestest objektidest, mis põhjustasid globaalse uputuse ja lõhkus ära kõik väiksemad hooned. Väga suured jäid osaliselt alles ja alles jäid ka kõikide hoonete vundamendid. Enamus inimkonnast hukkus ja alles jäid need, kes varjusid vanade linnade all olevates teistes linnades ehk varjendites (tähelinnad). Samuti jäi palju inimesi alles mägipiirkondades. Sada aastat läks aega kui inimesed pidid toime tulema nende eluolude ja tehnoloogiatega, mis alles jäi. Kuid aastatel 1850, toimus uus katastroof, mis oli hoopis teistlaadi. Siia planeedile saabus uus ports külalisi, kes tahtsid selle planeedi - tühjaks teha, Oli neid siis erinevaid ja sõdisid nad omavahel me ei tea, kuid nad korraldasid elu selliseks, et planeedile ilmus: kurjus, valetamine, varastamine ning ressursside massiline kogumine ning ära viimine. Kaevandati väärismetalle ja muid maavarasid. Maakera pommitati totaalselt puruks ja ega võistlejad ise ka terve nahaga ei pääsenud. Selline vastasseis kestab siiamaani, kuid kuna me neid ei näe, siis võib olla, et nende jõud on üsna võrdsed ja otsest ülekaalu pole näha. Aastatel 1850 jäi planeet niipalju - oma pead, et inimesed hakkasid suure uputuse ja taevast alla sadanud liiva ja saviosakeste settimise tulemusi lahti kaevama.
Kuna ajaloolased ei suuda mitte kuidagi selgitada, kuidas planeedi kõikide linnade kesklinnades on hooned jäänud 2-10 meetrise nn. "kultuurkihi" alla, siis mõeldigi välja mitmeid tuhandeid aastaid ajalugu. Selline kultuurkiht linnades ei saa tekkida mitte ühegi kirjelduse järgi. On olemas lausa dokumentaalfilme ajaloo arhiividest, kuidas Rooma Colosseum kaevati 10-20 meetrise sodi kihi alt välja alles aastal 1926. Enamustele inimestele ja rääkimata ajaloolastest on selline info uskumatu või isegi pöörane. Kuis selles ei ole mingit imet. Kahesaja aasta tagune uputuse teema oli veel 19 aastat tagasi täiesti tundmatu.
Ka 2006 aastal Kairos käies ei teadnud ma seda - kuidas ehitati püramiide. Kolm aastat hiljem vaatasin ma Youtubest filmi vene geoloogi seletusest - geopolümeerne betoon ja siis ma imestasin, et seda teati juba aastal 2003. Lihtsalt mina ei olnud kuulnud ehk - mul puudusid teadmised. Uputuse teema on vana vaid aasta või paar. Alguse sai see ühest pildist Venemaal kui kaevati lahti üks tänav. Lahtikaevamisel avastati majade esimene korrus mitmete meetrite sügavusel, lisaks veel ka vundamendid. Pole teada, kes oli esimene inimene, kes seda nägi ka kelle aju hakkas tööle, et.... 
Kõik Venemaa kesklinnad on maa all. Küll tänapäeva ajaloolased näevad nüüd vaeva tõestamaks, et see on kultuurkiht või siis, et majad ajapikku vajuvad raskusega maa sisse. Eriti tahetakse seda tõestada Peterburis ja Tartus, et linnad on ehitatud sohu ja puitparvede peale. Tänaseks on selgunud, et Peterburi linna all on liivapadi aga mitte soo. Mina isiklikult olen vaadanud Tartus iga võimalikku "auku" kuhu mingit vundamenti kaevatakse. Kui kaevatakse isegi 10 meetrit, pole mingit parvemoodi ollust näinud. Kuid olen näinud sellist pilti, et 2-3 meetrise kruusa-savi kihi all on veel üks mustmulla riba.
Niipalju kui mina olen käinud linnades, siis kõikide linnade vanalinnas kus on vähemalt üks kirik ja kivimaja, siis need kesklinnad on kõik poole korruse jagu maa all. 
Kuidas need tohutud kogused pinnast on ladestunud? On selliseid arvamusi. Uputuse laine, mis või olla kuni sadu meetreid kõrge, tõi pinnast ja purustas hooned ning laotas ühtlaselt laiali. Lisaks vulkaani või pommitamise peenike tuhk, liiv ja muud peened osakesed sadasid vihmaga alla. Vihmana - on ilmselt leebelt öeldud, massilise veena. Sellest on tekkinud linnadesse savikihtidega pinnas. Kaevati siis seda sodi linnades? Kuid kes olid kaevajad? Kui selline uputus toimus 150 aastat tagasi, siis ei jäänud enamusel osal planeedist väga palju inimesi alles.

Eesti ajalugu.
Kas keegi on imestanud kunagi eesti ajaloo üle. Väidetakse et on olnud pronksiaeg, mingid barbarid. Siis oli viikingite aega, kus väidetavalt saarlased käisid rüüsteretkedel tontteab kui kaugel Euroopas. Siis oli tuhat aastat orjaööd, Villu ja Lembitu ja raudrüütlid. Keskaegne Tallinn oma rüütlite ja muidu ametimeestega. Siis mingi Kalevipoeg, kes võitles ja taples ning Alevipoeg ja Sulevipoeg, kes ehitasid Tallinna linna - "triljon tonni" paekivihooneid. Mitte kuskil pole mitte ühtegi kirjeldust, kes ehitas Tallinna, Tartut, Pärnut, Narvat või Kuressaaret ka kuidas.
Siis järsku ilmuvad justkui maa-alt mingid saksa parunid ja kogu eestimaa on nende võimu ja väe all ning lihtsad inimesed on orjad. Need inimesed, nagu minagi, kes kahtlevad selles tuhande aastases orjaöös ja ebameeldivates kirjeldustes, ma võin lohutada. Seda pole olnud. Püüan fantaseerida - mis oli. Eesti ajaloost tuleb puht matemaatiliselt lahutada - tuhat aastat - mida pole ajalooliselt olnud. Ehk siis eelmises raamatus kirjeldatud aastaarvud J547. See aastaarv on nähtaval Tallinna raekoja seinavaiba ülemistes nurkades. 547 aastat Jeesuse sünnist? Tänasel päevas on Jeesuse sünniaeg dateeritud, meie mõistes 12 sajandisse ehk aastasse 1150 pluss-miinus.
Eestis möllasid siis reaalselt saksa ülikud ehk siis aastad 1700 pluss. See on see aeg kus üle maailma head kunstnikud maalivad massiliselt varemates maale, mille stiili nimetatakse - ruinistid. Kui eestimaa oli peale  uputust rahvast puhas, siis saabusid siia Kesk-Euroopa mägedes ellujäänud inimesed. Kaevati välja linnu ja maju ka maal. See seletab ära perfektselt - miks Eestis elasid "põliselanikud", kes ime kombel kandsid saksa või skandinaavia päraseid nimesid. Kõik vanad raamatud kubisevad töölistest, kaupmeestest ja ülikutes - saksa nimedega.
Kui need vundamendid välja kaevati, ehitati nende peale (ka alles jäänud materjalist) uued majad ja mõisad. Miskipärast ehitati ka väga raske ja mõttetu konstruktsiooniga - Koloniaalstiilis maju, näiteks Tartu Ülikool ja endine EPA peamaja. Kas on Eestis kunagi käinud mõni Inglise kolonisaator, sest väidetakse, et kolonisaatoritest- sõjamehed ehitasidki üle terve maailma sellised majad.
"Tööstusrevolutsioon" hakkas arenema igal pool ja jõhkramad tüübid ahmasid kõik maad enda kätte ning vaesemad ja hiljem siia jõudjad pidid elama nii nagu nad siis elasid. Kuidas? Kas on keegi imestanud, kuidas mõnekümne aasta jooksul oli kogu Euroopa, Venemaa ja ka Eesti täis - raudteid. Hobuste, vankrite ja külaseppade aja. Raudtee rööbast ei ole võimalik toota külasepal, selleks on vaja väga mahukat tööstust. Raudteed olid olemas juba enne uputust. Need tuli lihtsalt uuesti välja kaevata ja puhastada. See oli raske töö, millega lõpetati siis alles 20 sajandi alguses.
Kas on keegi uurinud - tehnoloogiliselt - kuidas on võimalik ehitada tehniliselt nii täiuslikke ja elegantseid auruvedureid, nii suures koguses. Need kõik olid olemas juba enne uputust ja palju paremaid masinaid veelgi.
Tänapäevane tuuma tehnoloogia pole midagi muud kui aurutehnoloogia. On ilmunud nii palju kirjeldusi, et 19 sajandi lõpus ja 20 sajandi alguses olid olemas juba elektrimasinad, lendavad masinad ja "elektroonilised seadmed" nagu telefon, mobiiltelefon ja isegi faksid. Miks me sellest midagi ei tea?. Siin on mängus KELLEGI pahatahtlik käsi. Pole ju mingi võimatus, et suure hirmutamise ja ähvarduste toel enamus teadmistest ära kustutada, ära keelata ja ümber kirjutada.
Kõige parem moodus selleks on Maailma Sõda.
Olemuselt on see imelihtne. Teatud hulk inimesi (kui need on üldse inimesed aga hoopis "jumalad") lepivad omavahel kokku, nimetavad endid - aristokraatideks, moodustavad salajased ühingud ja teevad kokkuleppe - UUS MAAILMAKORD. tekst mis on vabalt kättesaadav ja loetav - "Ziioni Tarkade Protokollid". Imestamiseks vaadake ise mis aastal see loodud on. Selleks, et mitte lubada oma ringi võõraid, pidid kõikide riikide juhtide lapsed abielluma omavahel. Tarkusi ja eesmärke jagati vaid piiratud inimestele. Aegajalt on ikka vaja teha puhastust inimeste hulgas, kes hakkavad asjast aimu saama ja selleks tuleb korraldada Maailmasõda. Hirmutamise ja tapmise ähvardusel
hakatakse propageerima neid mõtteid ja suundi, mis on vajalik. Samal ajal kustutatakse vanad mälestused ja need mida ei saa rahva mälust kustutada nimetatakse ümber - müütideks, legendideks ja muinasjuttudeks. Selleks, et hävitada potensiaalselt ohtlikke inimesi tekitatakse sõda, defitsiiteluks vajalikest asjadest ja toiduainetest ning meelitatakse potensiaalselt terasemad inimesed ohvitserideks. Tavalised  ja ettevaatlikumad inimesed tapetakse, saadetakse sõtta, hiljem küüditatakse ning lõpuks pannakse ka need ohvitserid seina äärde ja kuul pähe. Ja niimoodi käib ajalugu läbi sõdade, revolutsioonide ja näljahädade. Alles jääb arulage ja hirmutatud lihtrahvas.

Järelduseks.
Eestit pole varemalt kunagi olnud. Olid võibolla mingid estid ja sedagi Põhja-Eestis. Enamus Eestist oli Liivimaa. Eesti keelt pole kunagi olnud, sest sakslased olid need kes õpetasid "eestlastele" kirjatähti ehk Pohvstaake. Mingil ajal oli ka venestamine ja raamatud aastatel 1800+ olid eestikeelses - pudi keeles. millest tänapäeva inimene ei saa peaaegu üldse aru. Näiteks googeldades - "Köki ja kokka ramat."
Eestlased on enamuses saksapäraste nimedega ja "eestindamise" käigus anti neile uued nimed. Uurige oma sugupuud.  Seega, mingit ürgset eesti sugupuud pole olemas, kuid...
On üks omapära - KUIDAS ME EESTLASED OLEME.
Kuidas on teised rahvad - slaavlased, sakslased või indiaanlsed, see on samamoodi kuidas eestlastel. Selle seletuse minu versioon läheb aga - Nähtamatu Maalima valdkonda. Siin planeedil on energeetilised piirkonnad, Lay jooned ja elektromaneetilised protsessid. Iga piirkond kannab mingit kindlat sagedust. Need sagedusalad ongi niinimetatud - rahvuste piirkonnad. Inimesel on hing, kuidagimoodi kehastub see hing materiaalsuses. Ja seepärast on slaavlastel teine temperament mõned rahvad on teise naha värviga ning eestlased on enamaltjaolt just sellise temperamendiga nagu me just oleme. Pika mõtlemisega, praktilise meelega ja naabrid tögavad meid - "kuumadeks eesti meesteks". Mingi tõestus sellel on ka see, et eestimaa sagedust ei kanna välja võõrad rahvad. Lõuna-Eestis ei kannata välja slaavlased, muu nahavärviga inimesed ja ka muud rahvad. See on piirkond kus asuvad meie põlismetsad, hiied ja pühad paigad. Ei jää siin püsima ükski usk ega religioon.
Vahest ikka saan vastata mõnele sellisele küsimusele, et - kas sa oled miskit usku? Vastan enamasti, et õlle ja tubakausku, töö ja laulu usku või midagi muud sellist. Väga paljud vallutajad pole ilmselt teadnud seda omapära, et rahvaid ei saa vallutada ega anastada ja rahvast segada. Igasse paika sünnivad vaid need hinged, kes seda  sagedust kannavad. Neil on võime ühendada oma meel selle piirkonna infoväljaga. Meie planeet toimib hetkel - kuldlõikelise struktuuri põhjal. Loodus ja planeet on teinud ka veel ühe sellise täiustuse, et alati säilib mingi teatud osa iga eluslooduse liigist. Olenemata sellest, mis haigus, katastroof või häda peaks tabama. Seega, ei ole võimalik ära hävitada materiaalsete kehade järjepidevust ning hingerännakud kindlustavad alati tsivilisatsioonide taastekke. See on asja hea pool. Halvem pool on aga ka. Kui on - ega mina ka täpselt seda ei tea. Loomises peab olema mingi areng. Madalamalt kõrgema poole ehk kurjemast paremuse poole. Kuid paljud kirjeldused ja märgid näitavad, et seda ei saa teha - siin planeedil. Siin saab saavutada vaid teatud taseme - algkooli või siis keskkooli. Et saada "paremat haridust" peab uuesti sündima algjoonise või energeetilisel baasil - kõrgemasse sagedusse ehk siis - paremasse paika. Kas see peaks tähendab seda, et siin planeedil jääbki - õppimise tase korduma, enam-vähem samale tasemele? Info mis minu sisse tuleb, kinnitab seda aga aina kindlamalt. Ka ajalugu näitab seda. Kogu ajalugu kordub, nagu - lõputu küünlapäev.
Noored sünnivad, õpivad, täidavad ära minimaalse kohustuse ehk siis sünnitavad siia maailma uusi materiaalseid kehasid. Mitte kellegil neist pole õrna aimugi, milline hing sinna sisse maandub, kes ta on olnud, mida siin teeb ning kuhu areneb. Teatud vanusest hakkab inimene aga huvi tundma selle peale - Mis Saab Edasi?
On üks vahva anektoodi moodi lugu. Juku tuleb isa juurde ja küsib, et m iks see vanaema nii palju piiblit loeb. Isa vastab selle peale, et vanaema valmistub lõpueksamiks.
Ma saaks seda võtta naljaka loona kui mitte mu enda ateistist emaga pole juhtunud täpselt sama lugu. Midagi paneb meid mõtlema. Ja sellepärast ma ei nimetagi oma ajaloolisi uurimusi - alternatiivajalooks, vaid ELU KULGEMISEKS. Sellel kulgemisel on ajalooga üsna vähe pistmist. Ainus millest ajalugu uurides kasu on - me ei tohiks end kogu aeg lasta ära lollitada KELLEGIL, kellest meil pole õrna aimugi: Kes, Kus, Miks ja Mida Ta tahab meist saada?
Selliste tulemuste endale teadvustamiseks pole vaja tegeleda ainult ajalooga. Kõik teadused on mingil ajahetkel - kirjutatud valeks.      
Pole Mendelejev leiutanud - keemiliste ainete tabelit. Pole Newton defineerinud - gravitatsiooni. Darwinil endal polnud õrna aimugi, miks tema uitarvamust ja kontekstist väljarebitud mõttest loodi mingi - evolutsiooni teooria AHVIST. Pole Einstein leiutanud mingit relatiivsusteooriat, sest ei enne ega pärast seda "leiutist" pole ta leiutanud midagi põhjapanevat.
Ilmselt on olemas mingi looduslik ja loomulik teadus, mis võimaldaks meil ehitada misiganes suurusega hoonet, lennata kuhuiganes, suhelda üksteisega mitte keelega, vaid mõttemeelega ja tegeleda veel tuhande muu edumeelse tegevusega, kuid....
Meilt on ära võetud meie mälu. On nii ära kustutatud, et me ei mäleta isegi seda, et meie mälu on ära kustutatud. Mingil ajaloo hetkel on seda tehtud meelega. Meile on ettesöödetud täiesti uus ja ebaloomulik arengusuund. Minu hinnangul on seda tehtud periooditi kõikidel neil aastatel, mis said alguse aastast 1750+-. Tõestus on imelihtne. Kui hakata uurima mingeid kummalisi küsimusi, siis vastused on ebaloogilised, kuid need korduvad. Kordused omakorda tunduvad aga juba loogilistena, kui hakkad märkama varasemaid valesid.
Mis me saame selleks teha, et pöörata selline kulgemine uuesti normaalsematesse rööbastesse. Nii mõnigi on tänapäeval ära petetud mõttega, et - me elame sellisel õnnelikul ajal, mida pole kunagi varem olnud. Pika korrutamise peale me jäämegi seda uskuma, kuid mis siin planeedil niiväga õnnelikku on? Vaid üht sorti inimesed saavad väita, et elu on parem kui kunagi varem. Kirejeldan sellist inimest. Küllaltki noor, maksimaalselt 50 aastat. Tervis on vee enamvähem korras ehk siis selline inimene, kes pole teinud väga kurnavat tööd. Nii füüsilist kui ka vaimset. Ta on piisavalt "paindlik" ehk otsetõlkes -   võimeline valetama kõigile ja kõiges ning eelkõige iseendale. Ta on võimeline muutma igal hetkel oma põhimõtteid, et vaid oleks mugav, eristamatu ja  märkamatu. Sellised on valetajad, hämajad, karjas kaasa määgivad, töörügajad ja oma peaga mitte mõtlejad. Kõikidel aegadel teostatakse genotsiidi mitte niivõrd võõra rahva poolt, vaid oma rahva - ülejooksikute ja "tuulelippude" poolt. Tunnen isiklikult nii mõndagi sini-musta-valge-punase kirju siiruviirulist endist ideelist kommunisti.
Tippjuhtide hulgas on nende protsent veel üsna suur.  Vot sellise inimesega juhtub aga kummaline mutatsioon. Peale teatud iga, nii umbes 50 aastat, hakkab tema tervis ja ka vaimne tervis lonkama, paljud saavad infarkti, insuldi  või vähi. Inimene ei tea seda, et - igal eluhetkel on võimalik oma tervis korda teha. Peaaegu täiesti terve inimese tasemele, olenevalt vaid eelnevatest väga tõsistest riketest. Inimese rakud ja organid uuenevad pidevalt. Seda kõike takistab teadmatus ja soov uurida erinevaid asju sellest vaatenurgast, et - kuidas need asjad võiksid käia tegelikult.
Lihtsamat vastupanu minnes ja ennast mitte usaldades antakse oma tervis ja tervenemine teiste hoolde, kes tegelikult i hoolitse sinu eest üldse.

Töökoht ja raha.
Ei ole normaalne selline "õnnelik ajajärk", kus selleks, et kasvatada üles oma lapsed ja elada ise normaalselt, peavad mõlemad vanemad käima tööl, üsna väikese palga eest. Maksma pool elu laenu, selleks, et omale elamist soetada. Ja selleks pead sa andma oma lapsed kasvatada juba mõne aasta vanuselt teistele võhivõõrastele inimestele ja kuni täiskasvanuks saamiseni. Hoidku saatus veel suurte löökide eest nagu halvenenud tervis või vanemate kahutamine.
Sealjuures jätkub meil raha tobedate loodust rikkuvate projektide tegemiseks ja eel kõige - sõdimiseks. Ei ole normaalne see kui inimene teeb eluaeg tööd - kellegi teise kasuks ja pensioni põlves jätkub elatist vaid elus püsimiseks.  Ei ole normaalne kui kogu teenitud raha ja tulu kanditakse suurlinnadesse, suurfirmadesse ja nende inimeste taskutesse, kes on korraldanud kogu selle muutuse, mis toob tulu vaid neile vähestele. Seda ei saa muuta. Selline on hetkel minu uurimuste tulemus. Seda saab muuta KEEGI, kellest minul ei ole õrna aimugi ja ilmselt asub see keegi meile, meie meeltega, mitte tajutavas - NÄHTAMATUS MAAILMAS. On see Jumal, Planeet, Matrix või Virtuaal Maailm? Tahaks loota, et veel mõnekümne aasta jooksul selgub midagi täpsemalt. Seniks tuleb veel edasi uurida ja pidevalt välja selgitada teooriaid, ja arvamusi - mis on valed, meile teadmata või siis varjatud. Ajaloolisest seisukohast võin ma hetkel väita, et maailma ajaloos pole paljusid sündmusi üldse toimunud. Ajaloo periood, mida me hetkel ajaloo õpikiutest teame on toimunud hiljuti - viimase 200-300 aasta jooksul. Sõdu pole nii palju toimunud ja ka selliseid koledusi pole toimunud -  mida oleks Inimesed korda saatnud. 
Võib olla, et on toimunud hoopis teistsugused sündmused ja sõjad. Võib olla need toimuvad - hoopis teistmoodi. ja võib olla, et see on hoopiski - üks Mäng. Virtuaalne mäng, milles pole võitjaid ega kaotajaid, surnuid ega elujääjaid. Võib olla, et Kosmost pole üldse olemas, sest keegi pole üldse kosmosesse saanidki. Kuu peal pole keegi käinud, sest tehniliselt ja kosmiliselt pole võimalik inimesel Kuuni jõuda. Inimene ei saa läbi radiatsioonivööst. Kosmoselaevad pole avakosmoses kunagi lennanud ja kosmosesatelliite, millest meile räägitakse, filme ja arvutigraafikat joonistatakse - pole olemas.
Küsite, et - see viimane väide on absurd. Aga loogiliselt võttes. Kes on näinud filmi "Gravitatsioon", siis see nägi mida võib põhjustada kosmoseprügi ehk siis satelliitide purunenud detailid. Need liiguvad kiiremini kui püssikuulid. Aga teadlased väidavad ja näitavad graafiliselt, et kosmoses on nii palju prügi, et varsti ei paista valguski läbi. Ja kogu see prügi liigub püssikuuli kiirusega. Keegi ju valetab. Kus see rahvusvaheline kosmosejaam siis liigub? Ja kuidas kosmonaudid selles jaamas töötavad ilma skafandrita. Teevad seal mingeid tegevusi, katseid ja mängivad palli ja pingpongi, jalgpalli ning teevad kukerpalle.
ISS kosmosejaam lendab stratosfääris 649 km kõrgusel, kus ametlikult on temperatuur 1500 kraadi kuumust. See on osade metallide sulamistemperatuur. Meie aga teame, et nad lendavad vaakumis, külma käes ja jaama peab pidevalt soojendama. Mingit pronksi ega rauaaega pole olnud, rääkimata dinosaurustest 60 miljonit aastat tagasi. Pole olemas mitte ühtegi tõsiselt võetavat meetodit aegade ehk aastaarvude määramiseks. Kui sellise leiate, andke mulle ka teada. Aga ärge radioaktiivse-süsiniku meetodit enne mulle pakkuge, kui te pole seda kasvõi eesti Vikipediast ise lugenud ja analüüsinud.
Pole olemas ühtegi infoallikat, mis oleks vanem kui 300 aastat, millel leiduvat infot saaks võtta tõe pähe ehk seda poleks võimalik võltsida, ümber kirjutada või ümber tõlgendada. Ja nii võiks edasi lõputult kirjeldada - MIDA POLE OLNUD või MIS ON ABSOLUUTSELT VÕIMATU.
Miks ma olen mõnes asjas - võimatuses - nii kindel. Aga info räägib ise enda eest. Kui lugeda selliste kirjanike raamatuid, kes sündisid aastatel 1850+ ja elasid aastateni 1930, siis nende raamatud selgitavad ja tõestavad seda. Peaaegu kõik sellised raamatud, mis selgitavad ja kirjeldavad enne uputuse aegset tsivilisatsiooni - on ära hävitatud või väga salajastesse raamatuhoidlatesse kogutud. Tuntuim on Vatikani raamatukogu. Enamus selliseid raamatuid on ära põletatud ja raamatukogudega koos põlenud. Kõik sõdade korraldajad ja revolutsionäärid on põletanud raamatuid. Ja kummaline kuidas leidub veel tänapäeval selliseid kust võib leida eelneva tsivilisatsiooni tehnoloogiate kirjeldusi. Kõik müüdid, muistendid ja eeposed kubisevad neist, kuid neid peab oskama tõlgendada tehnoloogilisse arusaama. Kuid on ka selliseid juturaamatuid, mis on jäänud hävitamata ja neis leidub otseseid kirjeldusi. Sellised autorid on vanema põlve kirjanikud ja nende kirjutised on peidetud valdkonna alla - ulmekirjandus. Püütakse väita, et need kirjanikud oleks justkui selgeltnägija, etteteadjad, väga suure fantaasiaga inimesed. Palju loogilisem variant on aga see, et nad leidsid palju vanemaid raamatuid, mis oli uputusee eelsed ja nad võtsid oma ideed just neist raamatutest ning pakkusid oma fantaasia pähe. Nii täpseid tehnoloogilisi kirjeldusi ei ole võimalik ette näha. Sest meie tänapäevased ulmekirjanikud pole suutnud millegi samalaadsega vastata. Üks "suuremaid apsakaid" vana tehnoloogia läbilipsamisel on juhtunud Jules Verne raamatuga "20 000 ljööd vee all". Kirjanik, kes pole kunagi kuhugi reisinud ja pole omanud inseneri haridust, kirjel,dab tänapäeva mõistes - tuumaallveelaeva "Nautilus". Ta ei tea midagi elektrist, tundmatust mootorist, mis ei vaja kivisütt, ei tea midagi veealusest laevast ega võimalusest veeta vee all pikki ajaühikuid ning liikuda suuri vahemaid. Selline inimene ei saa välja mõelda - tuumaallveelaeva. Jules Verne oli ilmselt piisavalt tark, et kirjeldada see raamat vähem usutavaks või siis oli sellel ajal selliseid raamatuid nii palju, et mõni jäi lihtsalt alles. Teine selline uskumatu - elektritehnoloogiatega mängija oli H.G.Wells ja raamat "Inimjumalad". Kes viitsib lugeda, võib ise veenduda.


Usku ei saa kõigutada vähemaga, kui ülisuure šokiga, millisel juhul on tagajärjeks küllalt täielik vaimne lõhestumine. Kergemail juhtudel – hüsteeria, haiguslik ebakindlusetunne. Kaugele arenenud juhtudel – hullumeelsus ja enesetapp.

„Ära kunagi tee midagi, mida sa ei pea tegema, ja kui pead tegema - siis kõhkle.“
„Antroopsusprintsiip“. Vaatleja mõjutab vaadeldavaid sündmusi, kas vaatlemise enda kaudu või sellega, et ta üldse vaatlusi teeb.  
Hüperruumiliselt on Galaktika tillukene objekt – ideaaljuhul mõõtmeteta punkt – ja mingisuguseid relativistlikke efekte ei esine. 
Müüt või legend ei teki tühjusest. Midagi ei teki tühjusest ega saagi tekkida. Müüdi taga on tõetuum, kui moonutatud tõde ise ka poleks.
⦁ Meil on vaba tahe otsustada, kas see peaks nii olema või ei. Me võime teisiti otsustada. Igatahes on vaba tahe isegi kaotuse hinnaga parem kui elu tähenduseta heaolus – nagu hammasratas masinavärgis.
⦁ Enne ajaloo algust pidi olema aeg, kus inimesed olid nii primitiivsed, et nad ei osanud rääkida, aga neil oli mälu. Kõne leiutati selleks, et mälu väljendada ja ühelt isikult teisele üle kanda. Lõpuks leiutati kiri, et mälu üles tähendada ja seda läbi aja põlvkonnalt põlvkonnale edasi anda.
Ja pole tähtis, kui rumal üks või teine legend on või kui võimatu see juba väliselt tundub – sellesse uskumine muutub kohalike elanike hulgas patriotismi küsimuseks.

Kui me allume ainult neile reeglitele, mida me peame õiglaseks ja mõistlikuks, siis ei kehti ükski reegel, sest pole olemas reeglit, mida kõik peavad õiglaseks ja mõistlikuks. Ja kui me soovime toonitada oma individuaalset paremust, nagu me seda näeme, siis leiame alati põhjust uskuda, et mõni takistav reegel on ebaõiglane ja arutu. Kõik mis algab kavala pettusega, lõpeb anarhia ja hävinguga – ka kavala petise enda jaoks, sest ka tema ei ela ühiskonna kokkuvarisemist üle.
Sellepärast et me ei tea, mis on vabadus. Me oleme elanud ainult karjas ega tunne muud eluviisi, kui et olla pidevalt isegi kõige väiksemates asjades sunnitud allutama oma tahet teiste omale, või mis niisama põlastusväärne, võitlema päevast päeva selle nimel, et allutada teiste tahet enda omale. Mis vabadusest saab seal juttu olla?  Vabadus pole midagi väärt, kui see ei tähenda elamist nii, nagu soovid! Täpselt nii, nagu soovid!
 G.H.Wellsi raamatus "Inimjumalad" on kirjeldus - Vabadusest. Vabaduseks on vaja miinimum põhimõtet:
1. isikliku elu puutumatus.
2. liikumisvabadus.
3. piiramatu õigus teadmisele.
4. valetamise puudumine.     

need kõik peab kokku panema: esoteerika, teadus, , religioon
 Plaan  Galaxia. Esiteks peab see hõlmama küllalt suurt hulka inimesi, et inimkonda oleks võimalik statistiliselt uurida. Teiseks ei tohi inimkond teada psühhoajaloolisi järeldusi. Kolmandaks – väljaütlemata aksioom: Galaktikas leidub vaid üks mõistusega liik ja see on Homo sapiens. Galaktika pole Universum. Teispool Magalhäsi pilvi on Andromeeda galaktika ja selle taga on omakorda miljardeid galaktikaid. Mõnes teises- vahest isegi kõikides teistes – võib olla palju konkureerivaid mõistusega liike, kes võitlevad üksteisega ja on meile käsitamatud. Ja kui sissetungijad tulevad, leiavad nad kindlasti mooduse ühtede inimeste pööramiseks teiste vastu.

1.       Massid ei mõista kunagi neid, kes näevad oma kultuuri varjude ja valede taha, rääkimata juba nende uskumisest. Platon
2.       Mida kaugemale ühiskond triivib tõest, seda rohkem vihkab see neid, kes sellest räägivad. George Orwell.
3.       Ükski takistus ei suuda mind muserdada; iga takistus ajendab otsima lahendust. See kelle pilk püsib kaugel tähel, ei eksi teelt. Leonardo da Vinci.
4.       Vaatab nägemata, kuuleb kuulmata, puudutab tundmata, sööb maitsmata, liigub samme kehaliselt tajumata, hingab lõhnu või aroome haistmata ja räägib mõtlemata.  Leonardo da Vinci inimese mõistusest.     
5.   Täiusliku mõistuse arendamise printsiibid. Uuri kunsti teadust. Uuri teaduse kunsti. Arenda oma meeli – eriti õpi nägema. Mõista, et kõik on ühenduses kõige muuga. Leonardo da Vinci.
6.       Te ei saavuta kunagi suuremat ega väiksemat võimu, kui iseenda üle … inimese edu ulatust mõõdetakse tema tegude, impulsside ja ajede ohjeldamise määraga; tema nurjumise sügavust enesehülgamise ulatusega … See seadus on igavese õigluse väljendus. See, kes ei suuda kehtestada võimu iseenda üle, ei saa ka teiste üle valitseda.   Leonardo da Vinci.
7.       Imestamine on tarkuse algus. Sokrates.
8.       Üksikasjad loovad täiuse, aga täiuslikkus pole üksikasi. Leonardo da Vinci.
9.   Elu on päris lihtne: sa teed midagi. Enamasti kõik nurjub. Mõni õnnestub. Teed rohkem seda, mis õnnestub. Kui see kenasti korda läheb, siis jäljendavad teised seda kiiresti. Siis teed midagi muud. Kogu kavalus on selles, et teha midagi muud.    Leonardo da Vinci.
10.   Samamoodi nagu hästi veedetud päev toob õnneliku une, toob hästi kasutatud elu õnneliku surma.    Leonardo da Vinci.
11.   Iha innustab mind edasi, hirm kosib endale.    Giordano Brono.
12.   Alatut ja madalat mõistust tunnistab soov mõtelda samamoodi nagu massid või enamus lihtsalt sellepärast, et enamus on enamus. Tõde ei muutu sellest, kas enamus inimesi usub seda või mitte.   Giordano Bruno.
13.   Jah: ma olen unistaja. Sest unistaja on ainus, kes leiab kuuvalgel oma tee, ning karistusena näeb koitu varem kui ülejäänud maailm.     Oscar Wilde.
14.   Elamine on maailmas kõige haruldasem. Enamik inimesi eksisteerib, muud ei midagi.  Oscar Wilde.
15.   Ole sina ise; kõik teised on juba hõivatud.  Oscar Wilde.
16.   Ole lahke, sest igaüks, kellega sa kohtud, peab karmi võitlust.    Sokrates.
17.   Inimene, kes ei astu kurjuse vastu … toetab seda.  Leonardo da Vinci.
18.   Avalikkuse rahuldamatu uudishimu püüab teada saada kõike, välja arvatud seda, mis väärib teadmist.   Oscar Wilde.
19.   Miski ei süvenda autoriteeti nii mõjukalt nagu vaikimine. Leonardo da Vinci.
20.   Otsisin templites, kirikutes, ja mošeedes, kuid leidsin Jumala oma südames. Rumi.
21.   Ainus tõeline tarkus on teadmine, et sa ei tea midagi.  Sokrates.
23.   Kui liblikas lendab veetleva valguse poole, mis köidab teda, siis ainult teadmatusest, et tuli võib ta neelata. Giordano Bruno.
24.   Kõik meie tajud lähtuvad meie tajudest. Leonardo da Vinci.
25.   Õppimine on ainus, mis mõistust kunagi ei kurna, mida see kunagi ei karda ega kahetse. Leonardo da Vinci.
26.   Kui leiate oma kogemuse kaudu, et miski vastab tõele, kuid pole kooskõlas sellega, mida keegi asjatundja on kirjutanud, siis heitke asjatundja kõrvale ja lähtuge oma arutlustes sellest, mille olete ise avastanud. Leonardi da Vinci.
27.   Nad ei väitle, et leida või otsida tõde, vaid lihtsalt võitmiseks ja selleks, et jätta endast õpetatum mulje ning olla vastupidise arvamuse jõuline toetaja. Niisuguste isikute eest peavad hoiduma kõik. Kellel puudub kindel kannatlikkuse rinnaturvis.  Giordano Bruno.
28.   On üksainus headus: teadmine ja üksainus kurjus: teadmatus. Sokrates.
29.   Andesta alati oma vaenlastele; miski ei ärrita neid rohkem. Oscar Wilde.
30.   Tänapäeval teavad inimesed kõige hinda, kuid ei millegi väärtust. Oscar Wilde.
31.   Raud roostetab, kui seda ei kasutata, seisev vesi kaotab puhtuse ja tardub pakasega; samamoodi õõnestab tegevusetus elujõudu. Leonardo da Vinci.
32.   Põrgu pääseb valla siis, kui maailma kurjus kasvab suuremaks usust, et me suudame selle alistada. Leonardo da Vinci.
33.   Haridus on tungla läitmine, mitte anuma täitmine. Sokrates.
34.   See kes pole rahul sellega, mis tal on, ei jää rahule ka sellega, mida ta tahaks saada.  Sokrates.
35.   Tugevad mõistused arutlevad ideid, keskpärased mõistused arutlevad sündmusi, nõrgad mõistused arutlevad inimesi. Sokrates.
36.   Me kõik lamame rentslis, aga mõni meist vaatab tähtede poole. Oscar Wilde.
37.   Enamik inimesi on teised inimesed. Nende mõtted on kellegi teise arvamused, nende elu on jäljendamine, nende kired osundused.  Oscar Wilde.
38.   Ma ei suuda kellelegi midagi õpetada. Võin ainult ärgitada neid mõtlema.  Sokrates.
39.   Enda leidmiseks mõtle endale. Sokrates.
40.   Jumalik valgus peitub alati inimeses, ilmutades ennast meeltele ja mõistmisel, kuid inimene tõrjub teda. Giordano Bruno.
41.   Juba ammu on mu tähelepanu köitnud tõsiasi, et edukad inimesed langetavad harva käed rüppe ning jäävad ootama, et nendega juhtuks midagi. Nad asuvad tegutsema ja saavutavad soovitu.  Leonardo da Vinci.
42.   Mind mõjutas tegevusiha. Teadmistest üksinda ei piisa, me peame seda ka rakendama. Tahtmisest üksinda jääb väheseks; me peame tegutsema.  Leonardo da Vinci
43.   Ma armastan neid, kes suudavad naeratada hädas, kes koguvad masendusest jõudu ning kasvavad mõtteväest tugevaks. Armetud mõistused kärbuvad, aga need, kelle süda on kindel ja kelle südametunnistus kiidab nende käitumise heaks, jäävad oma põhimõtetele truuks kuni surmani.   Leonardo da  Vinci. 

4 kommentaari:

  1. Aitäh, me hea Majakas - Tsirna nimeline Majakas -
    kuigi tekst oli topelt (arvasin, et ööpäeva lugemisega hakkamagi ei saa), homme ja see teine päev loen uuesti.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kellaajaga ilmne pettus - kirjutasin ööajal kell 1 oma kommentaari, mitte 15.01 - nii käbelt poleks jõudmud läbi analüüsida, isegi lugeda mitte!

      Kustuta
  2. Nõnda palju samu tundmusi elu üle, see oli, mida unustasin öelda - kellaaja peale nördimine ajas mõtted sassi.
    Kell on 01.33, 4.veebruar :)

    VastaKustuta
  3. Ootasin juba ammu sellist lugu Sinu sulest ja imestasin, et miks nii aeglaselt nende teemadega edasi liigud, kuigi näha on, et oled tedmistega kaugel, kaugel sündmustest ees. Ilmselt valmistasid lugejaid rahulikult vastu võtma seda, mis praegu on " paberile " pandud. Sa tead kindlasti ka seda, et see ei ole veel kogu tõde hetkel elavatele inimestele ja et meie kaasaegsete lähiajalugu on ikka hoopis kummaline ja lühike ning paljud sündmused on lihtsalt meile pähe istutatud.
    Edu Sulle sellel valgustamise teel, sest see ei ole lihtne, nōuab teadmisi, raudset loogikat ning head sōnaseadmise oskust.

    VastaKustuta