,Bikernieki Motormuseumis olin ma kunagi käinud. Millal, ei tea, aga see loodi aastal 1989, seega 90-ndatel. Harva saab aga selles muuseumis olin ma ükskord ka "kuskil" - Esimene. Kohe kui avati ja seal polnud veel kedagi. Umbes tunni pärast oli see juba rahvast täis ja oli kuulda isegi hispaania keelset juttu.
Ainus millest mäletan, et olin seal kunagi käinud oli see katkine Brežnevi RollsRoyce. Seda mäletasin.
Pauku saanud kompartei liidri vahakujuga.
Selles muuseumis on mitmeid minu lemmikteemasid, nagu: nooruse aja enda autod, mootorisport ja vanad autod. Kuid alternatiiv-ajaloolasena avastasin hoopis uue vaatenurga. Tehnoloogiad ja nagu ikka - metallide tehnoloogiad.
Esimesel pildil juba näha milline määratu kogus on autodel - värvilist metalli ehk enamus pronks või segud. Nagu alati, kiusavad nad nuhkivaid ajaloolasi, teevad ruumid pimedapoolseks, et mitte ei saaks kõike pildistada. Ähmased pildid on valguse puudusest.
See ei ole luksusauto, see on tuletõrjeauto ja neid oli mitmest ajajärgust.
Enamus tulesid, vilesid ja kellasid on värvilisest metallist.
See on siis legendaarne - esimene auto.
Esimene Mersu, mille kallal "hakati nokitsema" ilmselt võib-olla kümmekond aastat enne kui välja lasti. Seega alustati aastatel 1880. Minu jaoks on see üsna kummaline, sest 1000 kuubikut tänapäeval on 4 silindrit ja iga kolvi läbimõõt kuskil alla 90 mm. Siin aga Üks Suur Kolbe ja annab "tõsise Paueri", peaaegu ühe Hobese.
Ma uurisin mõned päevad enne juba seda tehnoloogiat ja Wiki andmetel olla neil peal olnud - kolmekäiguline automaatkast. No ei näinud, ei kasti ega ka kolme rihmarataste paari koos rihmadega. Alternatiiv-ajaloolase kõige suurem kirumise põhjus on selles, et - mitte kunagi ei saa uurida kellegi käest (sest keegi ei teagi) ja oma silmaga-käega ei saa lammutada kah. Kõike peab nuputama ja oletama.
Nüüd panen osad pildid, kus on massiliselt värvilist metalli, alumiiniumpaake, lampe nn gaasilaternad ja kraane.
Siin nn mootorikapoti all tundub olema hoopiski pirakas - Katel.
Selle tagasilla ees ei olnud lihtne Kardaanike, vaid jälle mingi suur kobakas - mahutilaadse "tünniga".
Selliseid filigraanseid paake on kõik autod täis. Milline neist kütusepaak on ja milline nn gaasipaak, ma eriti ei uurinud. Gaasi"paagi" kohta tuleb ka pilt.
Lambid ilusad ja ka pasunad ilusad. Ühe auto peal oli tuutu õhutootjaks kummist suur "klistiiripump" aga siin oleks justkui juba midagi tehnilist õhutootjat. Mind üllatas, jällegi imeilus värvilisest metallist gofreeritud ehk painduv "duššivoolik", kuidas toodeti, oleks minu küsimus. Teha käigukang ja käsipiduri kang jälle pronksist? Rauda polnud või oli ikkagi veel üleminek Pronksiajast Rauaaega?
Rauda neil ikka oli ja metalli valuvormi oskasid valada aga need kaks tehnoloogiat ei lähe kokku, sest värvilise töötlus on filigraanne aga raua oma brutaalne.
Tehnoloogilistel imedel ei tule lõppu. Käepidemed, torud, mingi reduktorid jne värvilised. Radiaatori torud ja korpus samuti. Käima väntamise võllil on isegi on rauast koonushammasrattad. Auto lehtvedrude metall on samas väga tehniline metall.
Seal seina pealt telekast tuli filmi, kuidas need autod sõitsid iga ilmaga ja ka lumega justkui tänapäeva Dziibid.
Uurisin veidi ka mootorrattaid ja seda sellise mõttega, mis seostub hiljem ka nn Gaasilampidega.
Mootorrattad on küll hilisemast ajajärgust aga ikkagi. Automootorites tuleb see kütus Kuidagi plahvatama panna. Vanade autode mootoreid ei saa näha ja seega ma ei tea, mis elekter seal on.
See vidin on ilmselt süütepool ehk veel täpsemalt ilmselt Magneeto, seega on olemas Kõrgepinge. Asjatundjad võivad vaadata vasakul ülemise nurgas kraani, seda näitan ka hiljem, see on Topkakraan.
Nüüd jälle autovärki.
Vot sellel autol on see klistiiripumbaga tuututaja - prääksprääks. Aga siin on Paak. See paak ja järgmine pilt ei lähe kokku, sest ...
restauraatorid on veidi puuse pannud ja lambi sisse "installeerinud" tänapäevase Laelambi. Võibolla on see nn "müügireklaam" ja saab tavavooluga panna need põlema, et oleks - vahva vaadata aga selle eest peaks ajaloolise rariteedi tiitli ära võtma.
See paak on Gaasigeneraator. Siin seest tehti gaasi ja neid lampe näitan pisut hiljem, sest ma ei viitsi kõiki pilte, mis hiljem tulid õigetesse kohtadesse lohistada, see võtab palju aega.
Sellest korgiga avast kallati sisse Vett.
Mis gaasiga võis siis tegu olla? Kas ajaloolased kah seletaks. Mina saan seda teha, sest selle gaasiga keevitasin ma oma esimest Žiguli auto põhja ja küljekarpe. Tegu on Atsetüleeni generaatoriga ja see töötab sellise "kivilaadse" materjaliga nagu Karbiit. Karbiiti vee sisse pannes hakkab see "susisema" ja gaasi tekitama, keevitamiseks tuleb juurde anda ka hapnikku ja siis susserdadki traadist vedelat rauda sinna kuhu tahad. Ka sellel paagil on all luuk, mida saab ära võtta, sest kogu karbiit ei kulu ära, vaid alles jääb mingi savilaadne löga, mida peab pidevalt välja võtma ja paagi puhtaks pesema. Nõuka ajal oli karbiiti töökoja laod täis, nüüd on see Iidne tehnoloogia "kadunud" ja peab AGAst balloonigaasi ostma.
Kirjeldan siia juurde samasuguseid Iidseid lugusid, mida olen leidnud. Eelmine blogilugu ehk Merimadu ja seal kirjeldatud söehapatuse seade kuhu pandi mingist "salajasest" materjalist hall kuubik, mis andis tervele allveelaevale neljaks tunniks tarvitatavad gaasi. See lugu aetakse jälle Jules Verne ulmeks.
Teine lugu, mida ei saa ka tõestada, sest rääkijad on ammu surnud. Aga II ilmasõja aegadel olla ühte talusse sõitnud saksa võisiis saksa-eesti mootorrattur. Palunud ämbritäie vett, kallanud selle tsikli paaki ja pistnud sisse jällegi mingi halli pulga. Oodanud ja teinud suitsu, loksutanud tsiklit, löönud käima ja sõitnud minema. Vot selline Iidne tehnoloogia, mis kandus nõukaaja Karbiidi looks. Olid need siis samad materjalid, vot ei tea.
Vahva pronksist embleemike.
Tehnoloogia on suht nadi, sest väga kehva on siit näha seda - kahepeaga tsaari"kana".
Ilus Värviline juu!!
Eesti keeles polegi nii väljenduslikke sõnu ehk siis vene keeles - Prosto Prelest.
Kellad - kellad, oi need olid ilusad aga lähedale ei lasta ja enamasti on pime ja teloga ei saa pilte teha, sest kui üks asi on Universaalne, siis see ei kõlba mittemillekski. Seda ütles juba Elisabet-Jõhvi.
Vot ja siis oli üks Veoauto.
Kaheksa liitrine ja 38 setukaga Renu.
Värvilise metalli tehnoloogia uuringuks oli väljapandud selle setuka kapott ja radikas.
Teha kogu see komplekt värvilisest materjalist, torud ja ka spiraalid nende ümber (mis siin fotol on juba maha tulnud ja ainult torud alles). Nende imeõhukeste värvilise metalliribade torude külge jootmine oli ilmselt üsna keeruline teema, pluss veel ka neetimine.
Selle massina kabiin on kah värvilist täis aga on paar teismoodi detaili.
Porilaua peal on - vahva kolmnurkne "kohver", nahkrihmadega kinni. Vot selline oli inseneri nägemus kütuse varukanistrist, enne kui sakslaste sõjaaegne "Iidne variant" tuli, mida me ka siiani kasutame ja toodame juurdegi.
Valukad ja puha - brutaalsed malm valukad aga ikkagi moekad - viie kodaraga.
Kumme ei olnud veel leiutatud. Kummid olid aga Rehvideks neid siis veel ei nimetatud. Täiskummrattad.
Novot ja selle "suslikusabast" mina kinni ei saa - oli siis Pirne, Voolu ja Valgust või mitte. Edisson põlnd veel pirni leiutanud. Alalisvoolust kah eitea ja ei viitsi ausalt isegi guugeldada. Ma väga sügavalt kahtlen, et selle "gaasitulevalgel" miskit nägi või öösel sõita sai. Mis sa krusaga ikka öösel kihutad - maksimaalselt 35 km tunnis, aga no tuletõrjeautol oleks vahest ilmselt vaja olnud.
See Tattnina oli lausa juhi käeulatuses nagu nõuka vene Villisel ja kutsuti Prožektoriks.
Klassikaline sõjaaegne Harlei.
Ja kolmaski tuletõrjeauto. Tuld ilmselt ikka oli sellel "gaasiajastul" - pirru ja peeru valgel.
Lugu läheb edasi, sest pilte on veel. Ja vahval kombel oli seal muuseumis ka teine rändnäitus, millest tuleb teha veel kolmaski osa juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar