KOGEMUSÕPE

 KOGEMUSÕPE.

Mul on ülesanne kirjeldada Kogemusõpet. 

Mul endal on tegemist igapäevaselt näiteks kolme liiki kogemusõppega.

1. Igapäevane töö toote arendamisel ja selle maha müümisel. Nagu enamustel inimestel, et lihtsalt ära elada.

2. Elupõline huvi tehnika vastu ehk Autosport.

3. Ajaloo ja teiste huvitavate teaduslike harudega tegelemine. 

Kogemusõpet kasutab inimene elu jooksul kahes variandis: 

a)  nõndanimetatud kohustuslik õpe, alates lasteaiast kui elu lõpuni ehk punkt nr 1. 

b) vabatahtlik  õpe ehk elukestev eneseharimine. 

Mõlemas variandis on jälle vähemalt kaks erinevust. Kas teha seda professionaalselt või huvipõhiselt. 

Töö ja elatise teenimine on enamasti professionaalne, kuid see saab tihti alguse huvist millegi vastu ja sealt läheb tegevus edasi. Õpetajatel on professionaalne tihedalt seotud huvipõhisega. 

Õpilaste seisukohalt õppimine on väga keeruline. Nad peavad õppima tihti neid teemasid, mis neid hetkel ei köida. Seda teemat on kirjeldatud raamatus "Kogemusõpe"  väga põhjalikult ja teaduslikult. 

Minu eesmärk on aga hoopis teistsugune. Mul on tegemist täiskasvanutega ehk elunäinud inimestega ja teistsuguste teemadega. Täiskasvanu ei taha teha neid asju, mida ta on teinud või kuulnud oma elu ajal. Ta tahaks - edasi õppida ja minna sügavuti neisse teemadesse,  millest ta pole palju kuulnud. Täpselt nagu ma isegi. 

Ajaloo teema jätan hilisemaks ja ma olen tihti oma lugudes kirjeldanud inimese elu läbi autospordi. 

Kui hakata tegelema täiesti uue alaga, siis alguses pole mul õrna aimugi, mida see endaga kaasa toob. Ma alustan huvist ja liigun kogu aeg professionaalsema poole. Erinevalt humanitaarsest koolitamisest, kus tihti ei ole selliseid kriteeriume, mis näitaks tegevuse Õigsust - Tulemust, on spordis alati "tõekriteeriumid" olemas. Koht pjedestaalil, maksimaalne sooritus, mõõdetav sekund, millimeeter jne. 

Ajaloos, kooliprogrammides ja huvitegevustes on probleemiks - sihtgrupp. Kui on kohustuslik sihtgrupp, siis on näiteid  kus õpetajad või giidid teevad tööd kohustusest ehk "ülenurga" ja teised, kes teevad - asja huvitavaks. 

Muuseumid on just hea näide sellest. Osa oma tegevusest ja sissetulekutest saavad nad kooliõppurite kohustuslikest käikudest ja osa vabatahtlikelt-sõltumatutelt. Kuna mina oma elus muuseumidega tegeleda ei kavatse, siis kirjeldan sama protsessi - Loengute korraldamise näitel. 

Ka loeng on näitus. Näitus piltidest, informatsioonist ja kirjeldustest.  Teha Kogemusõpet ehk loengut täiskasvanutele on üks teema. Hoopis keerulisem on teha seda neile, kes teavad samadest asjadest palju ja neid juba tavalise jutuga ei köida. Et loengut nõndanimetatud "maha müüa", et sinna tuleks kuulajaid, on vaja pakkuda midagi köitvat. Mitte kunagi ei ole võimalik köita ära Kõiki inimesi. 

Siit ka teine küsimus. Kui palju on palju ehk mitut inimest on vaja kuulajaks, et asjal mingit mõtet oleks. 

NB! Minu mõte. Sõltumatule Kirjanikule on vaja vaid Ühte inimest, kes loeks. See olen mina, kellele ta kirjutas. 

Muuseumid aga ei saa piirduda ühe inimesega. Mina saan ja väga palju kordi juba.  

Nüüdseks on mulle tekkinud küsimus ehk valik. Siiani ma liikusin edasi tohutu info kogumise tempoga ja ka loengutes pakkusin seda infot 5-6 tundi jutti. Lühema aja jooksul lihtsalt ei olnud võimalik midagi seletada. Paljudele see sobis ja need inimesed on jäänud siiani minu tutvusringkonda. 

Minu valik seisneb selles, et ma pole siiani aru saanud - Miks ma seda teen? 

Ma pole siiani aru saanud - miks õpetajad õpetavad teisi? Eriti need,  kes õpetavad vaid palga pärast.    

Autospordist. Miks ma õpin kogu seda protsessi kui ma ise ei sõida, ei võida, kulutan aega ja ressursse ning tulemuseks on enamasti vaid paarkümmend eurot maksev Karikas. 

Ise vastan loo lõpus. 

Autospordis on hetkel valikus -   tegeleda sellise sihtgrupiga, kes alustab (nii ma ise uuel alal,  kui ka sõitja, 11 aastane lapselaps). 

Ajaloos on see valik kahetine. Võiks tegeleda selliste teemadega, mis läheb väga "kaugele" ja väga "sügavale". Ja samas ka teine variant. 

Rääkida lihtsamalt neile,  kes seal maal veel ei ole. Kõikidest teemadest saaks rääkida väga palju ja väga pikalt, kuid alati tekib küsimus - milleks see vajalik on? 

Näiteks Tartu Ülikoolis on olemas kõik valdkonnad, mis seletavad ära erinevate teadusharude teemad. 

1. Keemia, füüsika, matemaatika jne.

2. Filosoofia.

3. Usuteadus 

ja 

4. Ajalugu. 

Üksikult on need alad nii materiaalselt kui ja huvipõhiselt õppimiseks. Saab ameti ja huviala elu lõpuni. 

Kuid teatud vanuses hakkab inimene küsima - Igavikulisi teemasid. Kes ma olen, mida ma teen ja miks ma teen? 

Ma olen aru saanud, et inimene ei teeks midagi kui see poleks talle Kasulik.  

Miks just ajalugu?  Kõik siin maailmas on ajalugu. Ma poleks nooremas eas iialgi arvanud, et ma hakkan ajalooga tegelema ja mingeid loenguid pidama. AGA. See on osutunud mulle kasulikuks. Ma olen saanud teadlikumaks - kuidas maailm toimetab ja miks just niimoodi toimetab, aga see selleks. 

See ei lähe küll teemasse.  Aga õppejõududele võiks see olla huvitav, et ajaloost saab teada nii palju praktilisi teemasid, mis on varematel aegadel olemas  olnud ja pikka aega unustusse vajunud. Ma olen sellel aastal saanud kaks sellist teemat, millest ma poleks mitte midagi teadnud. Need on - Nicasil ja Kinaver. 

http://elukulg1.blogspot.com/2022/01/on-kirjutamiseks-hetkel-veidi-vahem.html

http://elukulg1.blogspot.com/2022/09/varjamata-ajalugu.html

Teiste õpetamise eesmärk on:

a)  anda edasi oma kogemusi, sealjuures ise pidevalt juurde õppides.

b)  sihtgrupi leidmiseks, kellel paneb see - silma särama.   

c)   selleks, et endal oleks huvitav elada. 

Kogemusõppe raamatu sirvimisel tekkis üks igipõline mõttetera, mida ei tohiks teha ükski õpetaja ega giid. 

Ära tee teisele seda, mida sa ei taha endale.  

Materiaalsel tasandil tähendaks see seda, et - kui piletitulu ikka väheneb, tuleb kaadrit vahetada.