RAKVERE LINNUS

Alustan kirjeldusi Eestimaa suurematest lossidest ja kindlustest.

Kes ja kuidas joonistas selle pildi aastal 1615 pole teada, kuid küsimus on - kas see on tõene? Siin näeme "Suurt Hunnikut", mille otsas on kindlus. Siis on palju laugem külg, mis on kaetud majakeste ja põldudega.  Kui hiljem tuleb juttu ka Rakvere kirikust, siis peaks ka see olema just selle sama gravüüri peal just selle samal küljel. Sest kiriku ehitamise aasta on palju varem, kui 1615.

Seega üks allikas valetab - kirik või gravüüri joonistaja. 

Rakvere Kolmainu kirik ehk Rakvere Mihkli kirik on kirik Rakveres Pika tänava ääres.

See rajati 15. sajandi alguses Rakvere ordulinnuse lähedale.

See joonistus on sellest küljest. Kindlus on olemas, kuid…

Kuidas sellel gravüüril on puudu jäänud - Vallikraav? Millal "kaevati" ja kujundati nõndanimetatud - Vallikraav, ehk siis väga materjalimahukas välimine vall?

Kuna ma juhtusin sinna esmaspäeval, siis selgus, et lossi ja muuseumi sisse ei saagi. No tuleb kunagi teine kord minna kui sinna kanti juhtun. Kuid hiljem selgus, et see võiski olla parem, sest kui ma oleks muuseumi saanud, siis poleks nii palju väljas hulkunud.  

Kui ma vaatasin seda "platsi", siis tekkis mingi kummaline tunne ja hilisemad retked teistesse kindlustesse kinnitasid seda. Mis tunne ja mis seletus sellest tuleb, jätan pisut hilisemaks, muidu avaldan kogu saladuse esimeste piltidega. 

See plats on tõeliselt suur, sest vaid fotokaga zuumides saan hiljem näha, mis kõik veel pildi peale jääb. 

Nüüd natukene "kindlusest". Nagu selgub ka paljudes teistes kindlustes, et need pole tegelikult need ehitised, millest meile räägitakse. 

Millist sõda peetakse ja kuidas ennast kaitstakse kui välisseinas on - aknad. Ja mitte vähe. 

See peaks olema - laskeava. Kuid ma pildistasin seda väljastpoolt siseõue suunas. Kes taipab, et selle laskeava konstruktsioon on aga just vastupidi. Seega, tulistati väljast siseõue???

Ja veel lahedam on see, et kuhu siin lastakse? Välismüür on palju kõrgem ja ava kuju samuti suunaga siseõuele. 

Igale kummalisusele ei peagi õiget vastest leidma.

Kuna muuseumi ei saanud, siis nuhkisin mööda "prügimäge". Ilmselt on tegu - taaskasutusega ja restaureerimise käigus lähevad käiku kõik saadaolevad materjalid. 

Ka tänapäevaste kivimasinatega lõigatud kivid.

Kui selline kivi ehitusmeeste poolt seina pannakse ja saja aasta pärast minusugune nuhkija näeb, siis saab ta kukalt sügada ja mõelda - mis tsivilisatsioon küll 1651 võis olla?

Nüüd üks huvitav teema, mis on ka varemalt läbi käinud. Kiviehitistes on väga palju (ikka väga palju) selliseid kive - mis on pooleks tehtud. Tihti ma näen vanades seintes üksikuid selliseid kive, kus on puuritud üks ava ja selle koha pealt on kivi pooleks aetud.  Enamuses on aga sellised, kus sellist puurimisjälge pole. Teadjad kivimehed väidavad, et tundes "kivi hingeelu" on võimalik leida selline koht, mille pihta saab lüüa üsna väikese jõuga ja see kivi läheb selle koha pealt ilusti pooleks. Nomaitea, aga muud paremat seletus mul ka pole.  See konkreetne kivi on aga kahtlaselt liiga sile.  

Kuid absoluutselt esimest (ja mitte viimast) korda nägin ma aga midagi sellist. Need on tänapäevased kivipoolitajad olnud. 

Ilus graniidist kivike, millest tehtud pingike. 

Ja mis toimub? Kas tänapäeval on elektrit, puure ja töötunde palju rohkem või oleme degradeerunud - unustanud "kividega rääkimise" ja nende hingeelu tundmise?

Tootmisjääkidest saab aga kena mustriga äärekive ja neid ei olnud seal mitte vähe. 

Nüüdisaegne kõrgkultuurne kivitöötlus.

Ja kõrgkultuurne kivimurdmine. Kujutate siis ette, et lollid vene talumehed (vabandust, giidid väidavad, et - väljaõppinud talumehed) suutsid Peterburgi ehitada ja kivimurrust meisliga välja raiuda: 800  tonni kaaluva Aleksandri samba ja KÕIKIDE kirikute ja katedraalide üüratult rasked sambad. Need siis hobestega sadu kilomeetreid kohalegi vedada ja hopsti püsti lükata. Meie aga muudkui puurime ja puurime.   

Jätke nüüd see pilt endale meelde. Väidetakse, et see on kindlus, et need on kindluse välisseinad ja et see hoone oligi nii suur ja sellise ehitusega. 

Mind on juba palju aega huvitanud - Mis korrapärased avad need on? Neid avasid on väga paljudes vanades hoonetes ja ma näitan neid ka hiljem. Vastan ka hiljem, et pisut huvi tekitada, sealjuures on need üsna märkamatud ja tühised avad ajaloo avamisel - Väga Määrava Tähtsusega. 

Kuna muuseumi ei saanud, siis jalutasin edasi linna peale - vanalinna. Kes teab midagi vabaenegiast, saab aru miks absoluutselt igas vanemas linnas on sellised tornikesed majadel. 

Rakvere kirik. 

Sellised kirikud meenutavad mulle alati mingit multifilmi - Huviline Filmikaamera. Silmad, nina ja suu!!!

Kiriku kõrval on maja ja kogu see tänav on selline, mida näitan ka hiljem. Paekivi vundament, esimese korruse aknad poolenisti maa all. 

Ja pole ka mingi ime, sest esimene paekivi korrus ongi maa all. 

Kui ka kiriku esimene korrus on maa all, siis mulle on alati huvi pakkunud - Milline on sellise hoone vundament? Kui suur ja kui sügaval? 

Ma pean veel head juhust ootama, kuni näen Eestimaa peal ka mõne tänava lahti kaevamist. 

Kiriku uks, mis selgelt pole algsel kõrgusel - kuhu see sobiks. 

Nüüd seesama Pikk tänav oma kummaliste arhitektuuriliste vaatamisväärsustega. Murtakse uksi seintesse, kuidas parajasti vaja on, tuttav pilt. 

Või siis tehakse trepp - teisele korrusele. 

Mis teha, tuleb ju kuidagi fassad korralikuks ehitada. 

Mõnus majake, esimese korrusega maa all. Restide taga aukudes aknad ja... 

lähebki trepp alla

restoraaani. 

Jalutan siis edasi, kuid pilt ikkagi ei muutu. Aina hullemaks läheb. 

Ma Rakveres palju käinud ei ole ja ammugi siis jalgsi kõndinud. Satun mingisse parki. 

Ja väääga suure maja taha. Trepp "ülespoole või siis allapoole", oleneb kust suunast tulla. Mingi 13 astet. 

Siis veel 13 astet ja … 

veel 11 astet ning…

olengi - "esimesel korrusel" ehk maapinnaga tasa. 

Mis teha, polegi siin teatris käinud. Teadjad rääkisid, et sisse minnes peabki trepist alla minema - teiselt korruselt esimesele. 

Jalutasin siis edasi mööda Vallikraavi tänavat, kuid siin on suur maantee ja mingist kraavist pole jälgegi.  

Hull loom suurte sarvedega, teadlased ja ajaloolased räägivad, et iidne ja ammu väljasurnud liik??? 

Mul oli auto siinpool parklas ja ärasõitmise plaani ajas jälle mu silmanägemine nurja. Kui ma alguses sellest trepist üles läksin, siis ei märganud miskit kummalist. Peale seda kui mulle aga tekkis see selgusehetk, millest räägin hiljem siis aga nägin midagi kummalist. Vot selle trepikäänaku kõrval on... 

põõsaste vahel selline üsna suur taimedeta laik. Esmapilgul ei ole midagi imelikku, kuid. Miks on see laik taimedest paljas? Lihtsalt seda pinda mööda jookseb väga tihti pinnavesi mäest alla ja mujalt seda ei jookse.   

Ja see vesi uhub pinnase paljaks. Pinnase - mis koosneb sellisest kiviräbust. Vaatasin ka kaugemale taimede alla. Igal pool oli sama pilt. Seega. Kogu see mägi, vähemalt siit küljest, koosnebki sellisest - purustatud kiviräbust. Igatahes on see väga märgiline.

Ära sõites märkasin, et see platoo, millest üleval pilti tegin, ei tahtnudki otsa saada. Õige mitme kilomeetri pärast see siiski lõppes ja ma otsustasin pöörata teise tänavasse, et vaadata kui kõrge on see platoo teiselt poolt. Ja siis ma jõudsin ühte kohta, kus oli selle platoo skeem ja veel midagi. 

Saksa sõjameeste kalmistu. 

Seal oli suur rist ja seitse või kaheksa suur hauaplaati.  

Väga ja väga paljude nimedega. Ma lugesin arvuti zuumiga neid nimesid ja auastmeid ning üsna  natukene aega mõlgutasin teemal - Esimene ja Teine Maailmasõda. Ka need teemad on hetkel mu põhiuurimuse teemadeks, mis omakorda seostub ka vanade kindlustega. Kuid enne kui ma sinnani jõuan, tuleb veel väga mitu lugu. 

Omaette teema on aga - need kirjad ja nende töötluste tehnoloogia. Täisautomaatsed tööpingid, mis teevad sellist briljantset tööd.