Siit tuleb siis Vietnami reisi kirjelduse teine pool ja see tuleb veel omakorda kahes osas. Varemalt olen ma püüdnud pilte ritta seada nii, et oleks teemade kohased. Piltide üleslaadimine võtab üsna palju aega, kommentaaride kirjutamine veel teist niipalju, kuid kõige rohkem võtaks aega just piltide tõstmine mingisse loogilisse ritta. Kuna aga selliseid lugusid loevad üsna asjadega kursis olevad tegelased, siis ma seekord teen teistmoodi, Natukene kohendan, laon pilte rohkem ja kõikidele piltidele kommentaare ei pane. Samas on juba nüüd leidnud nii mõnigi teadjam ilmaasjade uurija selliseid detaile, mis mulle polegi silma hakanud. Selles seisnebki sellise blogitamise mõte, et - kes midagi huvitavat või teistmoodi värki leiab, võiks märku anda. Vietnamist ma väga palju eriliselt uut ei leidnud, kuid seda mida leidsin, kirjeldan loo lõpus.
Vietnam oli täielik tõestus, et Sansara Ratta kirjeldus on tõene ja tõeliselt ka kunagi olnud.
Kui Euroopas ja Eestis saame näha veeuputuse sümboolikat ja klassikalise ehitusstiili näiteid vaid vanadel majadel, siis seal on see tavaliste inimeste mälus eredamalt säilinud.
Nii ilusaid eraelamud on maailmas väga raske leida. Pea kõik inimesed kelle rahakott lubab, tahavad ehitada just selliseid - losside ja Vana-Kreeka stiilis maju.
Sellised majad on väga erinevate tasemetega. Ülimalt ilusad ja rikkalikud majad vahelduvad vaesematega, kuid sama sümboolikaga.
Kuna bussist on suurel kiirusel raske pilte teha, siis ma seletan kirjalikult. Sellistel majadel on mingi imelik vastuolu. Tihtipeale on see ülemine majaosa perfektne, postid on lausa graniidist või siis graniidi imitatsiooniga. Samas aga esimesel korrusel on mingi erafirma moodi ettevõtlus, kus tehakse absoluutselt igasugust tegevust. Kuid just esimese korruse ettevõtlus on karjuvas vastuolus. Esimese korruse "ettevõtted" on lausa peldikud. Risu-räsu ja korralagedus. Ma püüdsin seda mõtestada ja tulin sellisele järeldusele, et tavalised inimesed on üsna lohakad ja poffigistid, seega peab isegi söögikoht olema samalaadne, sest kliente ei tuleks sellisesse kohta, mis erineb üleüldisest tavast.
Need ei ole üldse vanad majad. Miks ehitada maja, mis ei sobi tänapäeva ega tänapäeva tehnoloogiasse. Selliste uute majade ehitamist nägin ka oma silmaga.
Kui mitu tuhat kilomeetrit on vahet selle maja ja Peterburis täpselt samasuguse maja vahel. Kui kaugele üldse peaks reisima, et mitte kohata sellist ehitusstiili. Väidetavalt on selliseid isegi Tšiilis.
Üks lossimoodi ehitis ja territoorium, mille nimega ei hakka ennast vaevamagi. Kõik Sarnara sümbolid ehedalt nähtaval.
Ja "vardad", kes teab miks need olid tegelikult vajalikud - vabaenergia otse "eetrist".
Selliste losside aedades näen ma pidevalt suuremaid puid kui muidu, ikkagi vaid mitte vanemaid kui umbes 300 aastat.
Täpselt sama kohtasin ka Tais. Krohv, mis on puidu imitatsiooniga ja see teemasse ei sobi, et saalung oli puidus ja jättis jälje krohvi sisse.
Sest Tais nägin kuidas imitatsioon läks ka üle täisnurga sama mustriga.
Ühes minu jaoks vastikus muuseumis - Vietnami sõja muuseumis, sain teha pilte.
Kas mitte selliste ja teistsuguste tähtsate hoonete ja teadmiste purustamiseks ei korraldatagi selliseid sõdu.
Suurele Punasele Juhile ehitatud mausoleum. Kõik need ehitised on - püramiidne ehitis. Püramiidskeemis juhtidele ehitatakse ka hauakamber püramiidina.
Paljudes üldkäidavates templites on ümmargune, punane ja ilma sümbolita vidin.
Teema on aga selles, seal keskel peab olema see sümbol, hiljem ma lisan ka selle pildi.
Kahes viimases fragmendis sisaldub lugu - müüt, kuidas altpoolt üritab kala pressida "ülespoole", kuid vastas on draakon, Tõlgenduse teeb igaüks ise.
Nende "mõõkadega" on olemas ka üks youtube vene meeste film - mis mõõgad need on.
Eelmiste piltide tõlgendusi on ju olemas mitmeid. Need viimased on ilmselt aga ahjud - kremeerimisahjud, mitte tuhaurnide säilitamiseks.
See "museaalne artefakt" äratas kahtlust ja kohalik giid tunnistas, et on üsna uus.
Muuseumi omapära oli see, et polnud aastarve. Kui need on uued ehk siis alumiiniumist, siis miks need on etnograafia muuseumis. Kui vana on alumiiniumi tehnoloogia? ja kuidas matslastena tunduvad kohalikud elanikud tegid nii haruldase tehnoloogiaga ehteid, mitte lusikaid või kahvleid.
Tegin pilte, tõlgendada ei oska.
Uue algaja nõia eksam!!!!
Saapa õmblusmasin, aastast 199... Tundub, et vietnamlaste etnograafia ei ole vana, kui muuseumis on uued asjad.
Eespool uputuse sümboolika, kuid viimase pildi tegi fotokas, sest ise olin kahemeetrise plangu taga ja kõhklus tekkis - mida nad seal plangu taga teevad. Tõstsin fotoka üle plangu ja näedsa, kaevavad maapinnast vähemalt kahe meetri sügavusse ja puhastavad platsi - salaja. Niimoodi on puhastatud kõik need platsid, kus me elame tänapäeval ja käivad ka väljakaevamised.
Igas vähegi templimoodi territooriumil olid pronksist potid, vaasid ja muud vidinad.
Sellise neljajalgsega on alati sama teema üle terve maailma.
Pidevalt tahavad "midagi" käpa all hoida.
Või siis suus, sellest on kirjutanud ka Karl Kello oma raamatutes.
Puidutehnoloogiat uurin ma ka pidevalt. Lõiked on liiga ilusad.
Ja masinatöötluse jäljed on peal. No lihtsalt ei jõua ajada aastarve ega muid andmeid kokku, ei jätku aega ja pole ka adekvaatseid vastajaid.
Ai-ai, see tont meeldis mulle üliväga. Giid läks sellest küll väga põgusalt üle - ei mahu ju jumalate üldpilti. Kuid minu tunnetus pööras eriliselt tähelepanu.
Aga kujusid oskavad nad teha perfektseid, ehita kasvõi endale - uus pühamu.
Ja ehitavadki, täiesti uus. Vot niimoodi on ehitatud kõik "pühamud" alates 1800 aastatest, betooni-tehnoloogiaga.
Tundus mingi katkine kola olema.
Aga üks kohalik ehitaja näitas osavõtvalt, et neist "liimitakse" tsemendiga postide ilustused kokku.
Sellest tüübist räägin selle loo järjes, see olla - ÜKSSARV.
Need spiraalid on viiruku tossajad nagu meil suvel sääsepeletajad, põlevad-tossavad nädal aega jutti.
Vot see on vana maja, sellistest tuleb juttu ka edaspidi.
Kohalikud-lokaalsed üleujutused on sellel maal tavalised, nii et esimene korrus jääb vee alla ja kogu sisustus vinnatakse teisele korrusele.
Ühes majas märgid veeuputuse kõrgusest eri aegadel.
Viimasel ajal uurin ja näen ma eriliselt kõike, mis kannavad aastaarve 1700-1890.
Üle maailma on toodetud miljardeid - paljupaljupalju miljardeid telliseid. Neist tehtud ehitisi ja neid siis krohvitud.
Jällegi mingi X valitseja suurel paleeväljakul hakkas mõtte keerlema.
Tehti kunagi selliseid saviplötsi ornamente.
Aga siit hakkas kerima.
Ornamendid ja sümbolid sümboliteks, aga mosaiik, millest??? Katkistest portselannõude tükkidest. Kas toodeti millalgi nii palju tooteid, et osad läksid praaki, need lõhuti ära ja tehti kaunistusteks. Võimalik, kuid kui mina oleks piiramatu võimuga valitseja, siis ma saadaks sellised "koonerdavad kunstnikud" - kukele, 20cm lühemaks võtmisega - ülevalt poolt.
Aga kui... oli suur veeuputus, kõik oli lagunenud, väljaarvatud vundament, sinna peale ehitati suht kerged konstruktsioonid ja ilustusteks jätkus väljakaevatud nõude killukesi. Mulle tundub selline variant loogilisem.
Ja sellise variandi kinnituseks oli territoorium täis selliseid hindamatuid artefakte, katkisi - õnnesümbolitega tükke. Neid ei tassi keegi muuseumi, sest neid on terve maa täis, erinevates templites.
See teema jääb järgmisesse loosse. Minu üks hetke kõige lemmikumaid teemasid - tähelinnad.
Kahurid, mis olla olnud rituaalsetel eesmärkidel, mitte lahingurelvad. Kuid probleem on muus. Tehnoloogia millega on toodetud torud ja kõik kaunistused....
ei lähe kokku selle tehnoloogiaga, millest on kahurite alused. Ei ole loogiline, et pronksi osati valada, töödelda ja treida perfektselt, kuid raudosad on justkui alaarenenud tsivilisatsiooni seppadelt.
Kuigi, see rõngas oli nii kokku pandud-keevitatud, et mingit jälge ei näinud aga ikkagi - "väga karvane".
Natuke ka betooni-tehnoloogiast, mis on levinud ehitusmeetod aegade algusest siiamaani. Tunduks nagu kivist kuju aga...
Rind katki ja seest tühi ja savist..
Krohvitud betoon ja kuuliauke täis.
Mis vidin see on? kas teatakse ja kes räägiks.
"Saladusliku Saare" koobastega saarel, nägin laiskade vietnamlaste geopolümeerset betooni. Peeneks jahvatatud kivim, segades sideainega ja kivistunult, paistab aastate pärast välja justkui looduslik kivi...
siis kui tsemendi kottide viimased pabeririismed on ära kulunud.
Miks me sellest kõigest midagi ei tea? Me ise - ei kuule, ei vaata, ei räägi ja ei mõtle ka.
Ühes kohvikus küsisin kutilt-omanikult, kust nii palju vanu masinaid, üle kahekümne.
Ta vastas, et kogub neid.
Sellega esimene osa läbi. Pilte ja teemasid on palju ja kõik ei mahu ühele lehele ära. Bloginduse server hakkas vastu - ei mahtuvat korraga ära. Seda lugu tegin oma neli-viis tundi, näis millal jälle vaim peale tuleb, kuid paar olulist teemat on rääkimata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar