teisipäev, 2. mai 2017

LINDUDEST, LOOMADEST JA MUUST

 
 
Käisin igakevadisel "kultuurireisil" - alternatiiv-ajaloolisel ekspeditsioonil nagu ma neid reise ise nimetan. Mulle meeldivad parimate reisifirmade ringreisid, sest vastavad inimesed on teinud minu eest ära eeltöö ja mulle jääb vaid fotokaga  "veretu jaht" kivihunnikutes. Reeglina ma ei tee kunagi sellest maast eeluuringut ja ootan, mida elu ise ette veeretab. Ja veeretab jätkuvalt väga palju. Seekord otsustasin teha esimeseks looks kergemat sorti tutvustuse huvitavamates seikadest - ilma kivihunnikuteta. Hunnikute lood järgnevad ja neid ei ole mitte vähe. Kreekamaa kahel saarel Rhodosel ja Kosil oli meil giidiks eriline asjatundja - aastaarvude, faktide ja nimede spets, haritud tegelane. Kunagi käis meie kultuurimajas esinemas üle eesti tuntud professor - üleni valges riietuses!!. Ja pidas loengu haridusest ja haritusest. Temalt sain ma teada, kes on haritud inimene? Haritud inimene on see, kes vähemalt iga viie minuti tagant lisab oma esitusse-juttu mõne aastaarvu või suure algustähega tegelase repliigi-tsitaadi (vot nii matsid).  Viis päeva kuulata Kreeka, Rooma ja muude maade ajalugu, nii bussis kui ka väljaspool, oli selline info hulk, et minu informatsiooni vastuvõtmise toru huvinukkide külge haakus väga vähe ametlikku ajalugu. Viis päeva kuulata legende, müüte, muistendeid, mütoloogiat (huvitav, mis neil vahet on?)  ja tirtsuke kohalike igapäeva tegemisi. Mida peajumal Zeus oma viienda naise (või kõrvalhüppe) kolmekümnenda pojaga tegi, ja nii edasi.   
 
 
Kauneid maastiku vaateid on paljud näinud ja ega ma neid palju üles ei riputa. Huvitav, miks nad alati ehitavad oma kirikud ja lossid mingite kõrgete küngaste otsa. 
 
 
Kreekas on õigeusk ja ümarad kuplid .
 
 
Kena laheke Kosil.
 
 
 
 
 
Kes tahaks vahepeal Türki sõita - pass, raha ja kakskümmend minutit laevasõitu.
 
 
Laevade ja meresõitmisega on mul eri teema, ma tahtsin kunagi kapteniks saada ja käisin kolm kuud isegi merekoolis aga sõjaväekord ei meeldinud.  
 
 
Säänsega sõidaks küll hää meelega.
 
 
Rodose linna keskpunkt.

 
Kuskil siin kõrval olla seisnud suur maailmaime - Rhodose Koloss - kuju mille olemasolust ja ehitusviisist pole kellegil aimu, kuid giidil jätkus juttu pool tundi ja rohkem. Siin lihtsalt "üsna uus" kiriku moodi ehitis.

 
 Rhodose Kolossist on tänapäevaks järgi kaks sellist sammast.
 
 
Väidetavalt kohalik "Russalka" - uppunud meremeestele. Kuid võidupärg peos on kummaline.
 
 
 
Nüüd üks huvitav teema - naistele. Giidid on nendega vahel hädas. Tahab rääkida ajaloost ja kindlusest.
 
 
Seisab sellises vahvas kohas ja räägib ajaloost, kuid ...

 
Niipea kui naised näevad kuskil mingeid loomi, lilli ja liblikaid, nii plagavad neid pildistama. Tegin siis minagi kohaliku kõutsi pildi, kohaliku romu kapoti pealt.
 
 
Leidsin ka kohaliku kindluse öövahi. 
 
 

 
Küll neil kreeklastel on kultuuri, saavad koeri jalutada "iidvanade" kindluste vallikraavides, mulle siiani tundmata otstarbega "kuulikeste" vahel. 
 

 
Mul oli seekord mingi eriline teema - lindudega. Sõime lõunat välikohvikus, mis kubises papagoidest, üks istus kõik aeg naaberlaua varju all, pool meetrit lauast, nii et lõunastajate taldrikutele "lisagarneering" ei ulatunud.

 
Need kaks sunnikut kõik aeg tülitsesid ja käratsestid, just samamoodi kui kohalikud poisikesed.

 
 

 
Selle tüübiga läks lugu õite põnevaks. Tema puur oli pea kümne meetri kaugusel ja ühtäkki otsustas ta küünte ja noka abil puuri otsast alla ronida ja jalutama hakata. 

 
Jalutas ja jalutas, kui jõudis meie laua juurde.

 
Vähe sellest, ronis jälle küünte ja noka abil mööda tooli ülesse.

 
Kavalpea.

 
Ja siis hakkas eesti turisti kimbutama. 
 

 
Ma olen õige mitu korda käinud Tartus Jüri Lina kuulamas. Ta juba mitmendat korda räägib lugu, kuidas Tarkovski tegi mingi filmi, mis on täis sümboleid. Üks sümbolitest olnud selline, et üks valge tuvi maandus väikse poisi pähe. Üks naine oli siis kunagi Tarkovski käest küsinud, et mis sümbol see tuvi on. Tarkovski oli vastanud. Tuvi ei ole sümbol, vaid hoopis poiss. Poiss oli lihtsalt hea ja vaid hea poisi pähe julgeb tuvi istuda. Nüüd ma ka hea poiss, kui papagoi silitada laseb.
 

 
Kui ta aga hakkas jälle kimbutama, siis proovisin, mis ta mu näpuga peale hakkab, naksas, ja üsna valusalt. Aga lahkusime ikka sõpradena.

 
Mingis X kloostriaias oli mitmekümneid selliseid sulelisi. Nägin kaugemal puudelatvades hirmsat sagimist.  

 
Ma poleks eales uskunud, et need linnud nii kõrgele lennata mõistavad, tavaliselt höörutavad maa peal ja lehvitavad sabasulgi.
 
 
Miskit juunikuus olla ilmakuulsas liblikate orus selliseid näha - massiliselt. 

 
Ühe "kivihunniku" otsa jalgsi ronimise asemel oli takso-teenus välja mõeldud. 

 
Me ei hakanud kohalikku majanduskasvu edendama ja loomakesi piinama, tegime ise trenni, ja ega see hunnik nii kõrgel polnudki.

 
Õigeusu munkadel on tervislikud eluviisid ja iluaiad. Munk jõudis ukseavast ära minna, kujuta see sinna iseseisvalt!!
 
 
 
Teine "naiste teema" - lillekesed, aprillikuu varakevadiste viljakõrtega!!!
 
 
Nais-fotograafidele meeldisid need lilled väga.
 
 
Ma "ahvisin" ka neid järgi!!
 
 
Mulle meeldis aga hoopis see põõsas või puu, palmide vahel, ma pole miskit eriline bioloog.
 

Säänest  "pudelipesuharja"- õit pole ma küll varemalt näinud.
 
 


Minu eriline - mehelik austus - on aga sellise puu elujõu vastu. Kaua see koor, seda puud veel üleval jõuab kanda.
 
 
Ilmselt käib siin saarel ka "vabasid müürimehi", miks need käsitöömeistrid siis muidu vaeva näevad. Mõni mu sõber on ka Püha Miikaeli "fänn", noid tonte oli seal palju.
 

 
Ma käin tavaliselt kõik võimalikud ajaloo muuseumid läbi. Ilmselt olin ma ainus ullikene, kes käis ka kunstimuuseumis. Pilte palju ei teinud, kuid see tundus kodus vaadates "huvitav". Eelmisele pildile jätkuks - mis huvitavad sõrmused igal tegelasel sõrmes on, ja mis rituaale korraldavad?
 
 
 Mu fotokas on imelik programm, mis iseseisvalt teeb viis erilist pilti, mingi erilise töötlusega. Vahest kogemata satub sellele programmile ja tulevad ägedalt töödeldud pildid.
 
 
 
 
Kreekamaal on väga hea vesi. See vesi, tänaval, tuleb otse allikast ja oli väga puhta maitsega. Reeglina joon mina alati kraanivett, sest see on loll jutt, et kraanivett ei või juua. Millise veega turistide toidunõud pestakse? - arvate, et pudeliveega!!! Kellel reisil seedimine jukerdab tähendab seda, et enda immuunsüsteem lonkab.  

 
 Tavaline teema reisidel on - "müügitöö". Küll tassitakse turiste lõhna, karusnaha või kullapoodidesse. Seekord oli hoopis lõbusam. See on kohalik meemüüja (naine). Sealt ostsin meest ja vahast tehtud kreemi - mehaanikukätele, ja meenapsu - õige magus. 
 

 
Teine pood oli oliivitööstuses, sealt jäi oliiviõli ostmata. Kolmas oli aga veinitööstus. Selline oli vanasti viinamarja press väiksema koguse jaoks.
 

 
 See aga suurema koguse jaoks. 
 
 
Eraldi oli näha kohaliku puskari - SOUMA - ajamise süsteemi, üsna suurte koguste töötlemiseks.
 
 
Selline, pisut väiksem, kuid ikkagi liiga suur koduste koguste ajamiseks, ikka müügiks.
 
 
 Ja selline paras, igamehe köögis käitlemiseks. Ma olen ju ka oma teises blogis kirjeldanud, et poeviina ei peaks üldse jooma, sest see - piiritus, on keemiline saast. Kui üldse midagi juua, siis 40% samakat. Ma olen igas võimalikus riigis maitsnud kohalikku kraami, isegi Tais. Viimasel ajal saab juba Eestiski kohalikku Handsat.

 
 
Millal tuleb aeg, et Eestis saab tee äärde panna reklaami puskari HANDSA (souma - puskar viinamarja kestadest))  müügi kohta.  
 

 
 Puskaritoa seina peal nägin ka mõnda vana tööriista. See on tõenäoliselt puuadra sahk.

 
On see nüüd heinahark või müütilise merejumala Poseidoni hark, mine võta kinni.  

 
 Ma pole mitte kunagi ja mitte kusagil näinud muuseumides mitte ühtegi viili, saagi ega muud peenemat tööriista millega maju, losse ja katedraale saaks ehitada. Ei näinud siingi, vaid ühte üsna uut viinamarja oksasaagi.  
 
 
 
 Viimase päeva õhtal tehti meile pralle paremate söökide, muusika ja tantsuga. Souma ostsime ise poest ja hommikul polnd isegi pea haige, puhas kraam.

 
 
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar