Mingite juhuslike sündmuste juhuslik jada viis mind Jules Verne uurimise juurde. See on uurimus, mis baseerub enam-vähem raudpolt allikatele. Aeg on näidanud, et see nn ulmekirjanik, kes "mõtles kõik ise välja", ei saanud seda mitte ise teha ja vaid oma fantaasiaga. Tema kõik andmed on võetud Pariisi raamatukogudest.
Ma kirjutan neid lugusid neile, kes on seda blogi juba lugenud ja taipavad millega tegu on. Kuna siin on ka tõlgendatavaid ehk saladus-pähkleid, siis neid ma peaks ise ka veel juurde kommenteerima aga ma lihtsalt nii ruttu ei jõua, sest mul on veel mitu tema raamatut läbi loetud, millest teen ka sellised väljatrükid. Lugege alguses siis iseseisvalt ja ikka imestage, mida kõike Vana Juulius kirja pani.
Kui ma seda raamatut lugesin, siis - ma olen sellist masinat näinud. Enamus maailma inimesi on juba näinud aga need on veel pisikesed-tibatillukesed ja neid nimetatakse Droonideks.
Me alles "areneme" sinna, mis oli juba varem ja mega suuremad.
Teine koht on vanad India Vedad ja seal propelleritega UFO laevad ehk vandenõud.
Ja kolmas koht, kus paljud on näinud, see on Ulmefilm - Avatar.
Võtke üks tee või kohvi ja pange sinna ikka Valget Suhkrut, varsti saate teada millest see on tehtud!!!!
Kõik need on imelikud kohad ja raamatut peaks ise tervikuna lugema.
Järelikult tuli selgusele jõuda, mis siis ikkagi toimus atmosfääri ülakihtides, ja just nimelt seal, mitte kuskil kosmose lõputus avaruses. Nähtus liikus just kusagil õhuruumis, mis, nagu me kõik teame, ümbritseb meie sferoidi kõigest kahe ljöö paksuselt, kusjuures üha hõrenedes; liikus uskumatu kiirusega ja hääletult.
See pidi liikuma uskumatu kiirusega vähemalt kakssada kilomeetrit tunnis.
Philadelphiat võiks peaaegu nimetada marmorlinnaks - paljudele sealsetele majadele ja ühiskondlikele hoonetele pole mujal võrdset. Ja ka üle maailma tähtsaim ülikool Girard`i kolledž asub just seal, samuti maailma kõige laiem raudsild, mis viib üle Schuylkilli jõe. Ka vabamüürlaste tähtsaim ja ilusaim tempel ehib just Philadelphiat.
Tolle sekretäri nimi oli Phil Evans ja ka tema oli väga rikas, sest juhatas Walton Watch Companyd, suurt kellatehast, mis laskis päevas välja viissada peenmehaanika imet ja need polnud sugugi ebatäpsemad kui maailma kuulsad Šveitsi uurid.
See oli Jem Cip, Weldoni Instituudi laekahoidja ja veendunud vegetariaan, ühesõnaga porgandinärija, kes eitas igasugust loomse päritoluga toitu ja kõiki kääritamise teel saadud jooke, kuuludes nõnda pooleldi brahmaanide, pooleldi muhameedlaste hulka.
Õnneks toetas Jem Cipi veel teinegi kaasvõitleja: William T. Forbes, suure tehase direktor, kus tehti kaltsudest glükoosi, neid väävelhappes keetes - see protseduur võimaldas suhkrut saada vanast pesust.
W.T. Forbes suundus oma suure suhkrukaltsulao poole, kus teda ootasid preili Doll ja preili Math tema enda vabrikust pärineva glüloosiga magustatud teega.
NB! Vikipediast: tselluloosi polümeersete molekulide destruktsioon glükoosiks. Tselluloos hüdrolüüsub väävelhappe juuresolekul ja moodustab glükoosi.
Mida tasub teada erinevatest suhkrutest | Bioneer
Henri Giffard`i aurumasina ning Dupuy`ja Lome`i musklijõu tõrjusid peagi välja elektrimootorid.
Kaaliumdikromaatpatareid andsid pinge, mis lubas vendadel Tissandier`idel arendada kiirust neli meetrit sekundis.
Krebsi ja Renard`i dünamo võimsus oli juba kaksteist hobujõudu, mis andis kiiruse keskmiselt kuus ja pool meetrit sekundis.
Nõnda lähenesid insenerid ja elektrikud samm-sammult desideratumile, mida võiks nimetada "hobujõud kellakapis".
Peagi ületati suures saladuses hoitud Krebsi ja Ranard`i elektrielementide efektiivsus ning aeronautide kasutusse tulid mootorid, mille kaal oli hulga väiksem, kuid võimsus suurem.
Peagi selgus, et just ameeriklased olid kergete ja võimsate jõuallikate otsingutes teistest ees ning tollele desideraatumile õige lähedal; nad olid välja mõelnud elektridünamo, mille käivitas ühe senitundmatu Bostoni keemiku leiutatud uut tüüpi patarei.
Selle ehituse saladust hoiti muidugi kiivalt, kuid Weldoni Instituudil õnnestus üks niisugune siiski osta. Tehti ülitäpsed arvutused, joonistati graafikud ja need andsid tulemuse, et kui kasutada erilise konfiguratsiooniga üsna suurt propellerit, siis pidi aerostaat arendama kiirust kaheksateist meetrit sekundis. See oli juba midagi.
Ühendriikide kuulsaim aeronaut Harry W. Tinder, kelle tuhandest lennust oli ta nime surematuks teinud kolm: 1. tõus kaheteist tuhande meetri kõrgusele, 2. lendas põiki üle Ameerika New Yorgist San Fransiscosse, 3. kukkus alla tuhande viiesaja jala kõrguselt, kusjuures ei saanud ise viga.
Insener Roburi lennumasin.
Kolmekümne meetri pikkune ja nelja meetri laiune kaarja päraga platvorm meenutas laevatekki. Teki all olid sektsioonidesse jaotatud lastiruumid, mis sisaldasid igasuguseid aparaate, tööriistu, veepaake, toiduaineid jne. Platvormi ümbritses postide rida, mida ühendasid reelingut asendavad terastrossid, ning sellel oli kolm tekiehitist, kus paiknesid jõumasinad ja meeskonna kajutid. Keskmises tekiehitises oli masin, mis käivitas tõstepropellerid, pakis (ees otsas, laevade terminoloogia järgi) ) tõmbe-, pupis (tagaosas) tõukemootor. Kõik need mootorid olid üksteisest sõltumatud ja töötasid iseseisvalt. Pakis olid veel kambüüs, komandopunkt ja meeskonnaruumid, pupis aga kapteni kajut, ühiskajut ning mitmed kajutid reisijate jaoks. Kajutite peal oli tüürimehesild. Kõik tekiehitised olid varustatud purunemiskindlast klaasist illuminaatoritega. Kere all oli vedrude süsteem, mis tegi maandumise pehmemaks, kuigi Robur valitses niigi oma lennumasinat lausa täiuslikult.
Tõste-, tõmbe- ja tõukeseadmed.
Platvormil kõrgusid kolmkümmend seitse ülitugevat vertikaaltelge: viisteist kummalgil pardal ja seitse kõrgemal keskjoonel.
Nõnda sarnanes lennumasin kolmekümne seitsme mastilise laevaga, ainult et purjede asemel kandis iga mast kaht kolmeharulist üsna lühikese sammuga propellerit, mis pöörlemiskiiruse arvel suutis tagada märkimisväärse tõstejõu.
Kõik teljed võisid pöörelda teistest sõltumatult, aga ka paarikaupa, ning lisaks sellele pöörlesid propellerid igal teljel vastassuunaliselt - see aitas vältida lennumasina sattumist pöörisesse.
Nõnda oli seitsmekümne nelja metallrõngasse paigutatud propelleri abil - rõngad töötasid täiendavalt tiibadena - tagatud aeroplaani tõus ja õhuspüsimine.
Aeroplaani ninas ja sabas olid horisontaaltelgedel veel neljaharulised veopropellerid, mis samuti pöörlesid vastassuundades ja lubasid ruumis edasi liikuda.
Need propellerid olid märksa suurema diameetriga ning nende pöörete arv minutis oli lausa peadpööritav (NB! üsna "täpne" kirjeldus!!!), mistõttu ka lennumasina kiirus oli ennenägematu.
Kokkuvõtteks olid aeroplaani ehitamise kasutusele võetud süsteemid, mille olid välja arendanud Cossus, de la Landelle ning Ponton dÀmercourt, kuid Robur oli neid tublisti täiustanud, eriti propellerite veojõu kasvamise suunas - nende kuju võis vabalt nimetada iseseisvaks leiutiseks.
Jõumasinate kohta võib öelda järgmist: neis ei kasutatud auru, suruõhku või mõnda muud gaasi, aga ka mitte plahvatavat segu, mille võinuks muundada aeroplaani liikuma panemiseks küllaldase võimsusega mehaaniliseks jõuks.
Ei, Robur oli eelistanud elektrienergiat - energiat, mis juba lähitulevikus muundab kogu maailma palet. Muide, elektrit ei tootnud siin mitte generaatorid, vaid akumulaatorid, aga milliseid elemente ja happeid neis säärase võimsuse saavutamiseks tarvitati, see jäi Roburi saladuseks.
Millest olid valmistatud patareide anoodid ja katoodid, seda ei teadnud keegi peale tema, sest aruka mehena oli ta hoidnud oma leiutistele patenti võtmast. Ent tulemus oli silmaga näha: akud olid tohutu mahutavusega, hape oli erakordselt väikese, peaaegu olematu aurustuvusega ja täiesti külmakindel.
Kõik jättis kaugele seljataha Faure-Sellon-Volcmari akud.
Peale selle oli Roburi patareide amperaas seninägematu, mis lubasid propelleritel arendada igas olukorras vajalikku tõste- ja tõmbejõudu.
Nüüd jääb veel selgusele jõuda, millisest materjalist oli insener Robur oma õhulaeva ehitanud - just seda nime võis Albatrossi puhul kasutada.
Mis aine see ikkagi oli, millele ei hakanud peale Phil Evansi noa tera ning mille koostist Prudent kindlaks teha ei suutnud??
See oli paber või õigemini papp. Selle valmistamise tehnoloogia oli viimasel ajal suurte sammudega edasi liikunud. Tootmiseks ei kasutatud mingeid liime, vaid õhukesed lehed immutati tekstriini ja amidooniga ning pressiti siis hüdraulilise pressi tohutu surve all kokku.
Tulemuseks oli materjal, mis oli kõva kui teras ja painduv kui teras ning millest võis valmistada koguni vagunirattaid ja raudteerööpaid, mis olid märksa kergemad kui nende metallist analoogid. Just seda viimast omadust oli Robur oma aerolokomotiivi konstrueerimisel silmas pidanud.
Kõik - alates kerest, platvormist, tekiehitistest, kajutitest - oli säärase menetlusega valmistatud paberist. Nii suurtes kõrgustes oli sellel määratu tähtsus, sest peale muu oli materjal täiesti tulekindel.
Umbes sama tehnoloogia järgi tehtud materjali oli kasutatud ka masinaosade - muuhulga ka telgede ja propellerite - puhul: need olid pressitud eriliselt immutatud kiududest, mis kindlustas neile küllaldase tugevuse, aga ka teatava elastsuse.
Seda materjali, mis ei lahustunud üheski happes või gaasis, sai vormida just niisuguseks nagu vaja ja pealegi oli see suurepärane isolatsioon, mis Albatrossi elektrimootorite juures oli äärmiselt oluline.
Õhulaeva meeskonda kuulusid insener Robur, pootsman Tom Turner, mehaanik, kaks mehaanikuabi, kaks tüürimeest ja kokk - kokku kaheksa inimest.
Varustuse hulka kuulusid jahi ja kaitserelvad, kalapüügiriistad, elektrilaternad, bussoolid ja sekstandid astronoomilisteks vaatlusteks ja asupaiga määramiseks, termomeetrid atmosfääri ülakihtide temperatuuri mõõtmiseks, mitut liiki baromeetrid - osa lennukõrguse määramiseks, osa ilma ennustamiseks, väike raamatukogu, kaasaskantav trükipress (NB! see oli nüüd küll väga vajalik vidin!!!) , tilluke tagantlaetav ja kuuesentimeetriste mürskudega tulistav kahur (see oli paigutatud platvormi keskele) koos püssirohuvaruga, elektripliit, mis sai voolu akumulaatoritest, mitut liiki konservide, juurviljade ning suitsutatud ja kuivatatud liha tagavara, aga ad hoc ka mõned vaadikesed brändi, dzinni ja viskiga, et poleks vaja liiga sageli maanduda.
Oli ka uppumatu kummipaat, mis võis kanda kaheksat inimest, ükskõik kas üle jõe, järve või koguni mere ... kui lainetus mõõdukas oli.
Aga langevarjud, kui peaks juhtuma mõni õnnetusvõi avarii?? Langevarje ei olnud, sest Robur ei uskunud mistahes avarii võimalikkusse - propellerid töötasid üksteisest sõltumatult ja kui mõni läkski rikki, ei peatanud see teisi. Kui pooled neist veel töötasid, püsis Albatross õhus.
Tegelikult võis Albatrossi kiirust veelgi vähemalt kahekordseks tõsta, nii et see tunduvalt ületas kõigi maapealsete liikurite oma.
Otsustatagu ise: torpeedopaadid võisid läbida kakskümmend kaks sõlme ehk nelikümmend kilomeetrit tunnis; inglise ja prantsuse kiirrongid sada, kiirpaadid Ühend-riikide peegelsiledatel järvedel sada viisteist; Patersoni hammaajamiga vedur Erie järve liini raudteel sada kolmkümmend, teine samasugune, mis sõitis Trentoni ja Jersey vahet, sada kolmkümmend seitse. Eht Albatross võis täisvõimsusel kihutada üle kahesaja, see tähendab ligemale viiskümmend meetrit sekundis! Samasugune on kirjatuvi kiirus ja kirjatuvist on kiirem ainult lõokene (67 meetrit sekundis) ja piirpääsuke (89 meetrit).
Ühesõnaga: Albatross võis oma propellerite abil arendada ennenägematut kiirust, ja siit järeldus, et Robur polnud kiidelnud, kui väitis, et võib maakerale tiiru peale teha kahesaja tunni ehk natuke rohkem kui kaheksa päevaga.
Raudteid oli maailmas tollal nelisada viiskümmend tuhat kilomeetrit, mis teeb välja üksteist ekvaatoripikkust, milleks siis veel õhulaev?
Roburi jutt: "Õhk ümbritseb minu Albatrossi nagu vesi allveelaeva ja minu propellerid töötavad nagu auriku sõukruvid. Sellega olen ma lahendanud õhusõidu probleemid. Aga ei aerostaat (õhupall) ega ükski teine õhust kergem aparaat ei suuda seda kunagi. Võib olla kahtlete, kas Albatross suudab ka vertikaalselt sama kiiresti tõusta, nagu ta liigub horisontaalselt? Võib-olla tahate väite, et atmosfääri hõredamates ülakihtides temast niikuinii õhupallile võistlejat ei ole? "
Robur viipas tüürimehele ja veopropellerid peatusid silmapilkselt. Albartoss liugles inertsist veel kilomeetri ja jäi siis liikumatult paigale. Uus viibe ja tõusupropellerid hakkasid keerlema kiirusega, mida võis võrrelda sireeniketta tiirlemisega mingi akustilise katse ajal. Nende frr-rr-rr tõusis vähemalt oktaavi võrra, kui lähtuda loomulikust helireast, kuid hõredamatesse õhukihtidesse jõudes kahanes uuesti.
Mõne minutiga jõudis Albatross kahe tuhande seitsmesaja meetri kõrgusele, mis avardas silmapiiri seitsmekümne miilini; siis nelja tuhande meetri kõrgusele - seda tõendas 480 millimeetrini langenud baromeeter.
Linn Chicago. See oli tõesti mainitud linn, millest lähtusid kiirtena seitseteist raudteed. Tema kolleeg aga osutas kirikutele, ühiskondlikele hoonetele, kümnetele elevaatoritele ehk mehaanilistele aitadele, Shermani hiigelhotellile, mille igal fassaadil särasid sajad aknad nagu jaaniussid.
Albatross polnud mõni lind, kes pikast lennust, või gaasiga täidetav õhupall, mis peab täitmiseks, vahetevahel maa peale laskuma. Tema varudest jätkus veel nädalaiks ja patareid ei väsinud niipea.
Himaalaja, hiidmäestik on siia istutanud oma sajad tugipiilarid, mille vahelt otsib loogeldes teed Hydaspese jõgi (nüüd Djilami) - jõgi, mis on näinud lahingut Aleksandri ja Porose, see tähendab Kreeka ja India vahel. Ja kuigi kaks linna, mis makedoonlane selle kallastele oma võidu tähistamiseks ehitas, on jäljetult kadunud, on jõgi jäänud, kuigi vahepeal vist sadu kordi oma sängi muutnud.
Ja siis oli seal veel igipõline Hari-Parvata kindlus kõige kõrgema künka lael - ajaloos oli see mänginud sama tähtsat osa kui Mont Valerieni fordid Pariisis.
Ent sõitnud veel umbes pool tundi, laskus see kõigest kümne meetri kõrgusele maapinnast ning jäi liikumatult seisma. Pardalt lasti alla jämedad kautšukvoolikud ning Tom Turner asus koos paari madrusega (NB! madrused - läks nüüd Vernel veidi lappama, kaheksa hulgas polnud madruseid) täiendama vee tagavarasid - seda imesid üles akumulaatoritega käivitatavad võimsad pumbad.
Õhtuks ületasid nad Herati kuningriigi piiri. Kas Herat, mida muuseas Kesk-Aasaia võtmeks kutsuti, asub moskoviitide või inglaste taskus, see oli talle ükspuha. Maapealsed vastuolud ei puudutanud sangarit, kes teinud õhuvallast oma kodu.
Vahepeal oli ilm märgatavalt muutunud ja õhus oli märke, mida kuidagi ignoreerida ei võinud: torm oli tõusmas. Õhus oli nii palju elektrit, et Robur võis kahe ja poole tunni jooksul jälgida nähtust, mida iialgi varem polnud täheldatud ( NB! äkki see nn ajalooline Päikese purse). Äike lähenes põhjasuunast ja sinna kerkisid äkki kobrutades üksteise järel üles pilved, mis sõna tõsises mõttes valgust kiirgasid - kindlasti oli see tingitud eri kihtide elektripingete pidevast muutumisest.
On tekkinud vooluhäired ja vahel kaob vool hoopis, kuigi üsna lühikeseks ajaks. Tõesti - Albatross oli märksa madalamale vajunud ja langemine jätkus. Korraga oli elektrist särtsuv pilv seletamatul kombel nende all, kusjuures Albatross oli lainteharjadest kõige rohkem kuuekümne jal kõrgusel. Kümne sekundi pärast võis platrvorm olla juba vee all. Ometi oskas Robur ära kasutada ühe vaiksema hetke: ta tormas masinaruumi ja lülitas sisse tagavarapatareid, mida atmosfäärielekter polnud veel rivist välja viinud. Propellerid hakkasid uuesti tööle, langemine lakkas.
Moskvast Peterburgi viis noolsirge raudtee pikkusega ligemale tuhat kakssada kilomeetrit. Albatrossile oli see poole päeva tee ja järgmisel hommikul punkt kell kaks ( NB!! mis mõttes kell kaks on hommik?) oli ta juba Neeva kohal, justkui oleks Moskva - Peterburi ekspress.
Kuigi Francois Tapage kõvasti liialdas, oli tema jutus tõtt niipalju, et tõusupropellerid töötasid tõesti üsna väikestel pööretel ja Albatross hõljus edasi õhukihil nagu Congrave`i mürsk.
Sir William Congrave (1772 - 1828), inglise kahurväeohvitser, leiutas tiibmürsu, mida hüüti tema nime järgi.
Nagu teada, oli tal kombeks tubakat nuusutada ja järelikult oli tal ka tubakatoos, mis paraku ammu tühjaks oli saanud. See toos oli tehtud alumiinimumist.
Pariis. Nagu mingi hiiglaslik skarabeus roomas Albatross suure linna kohal. Aeglaselt liikus ta piki bulvarite joont, kus tänu Edisoni leiutisele oli öösel sama valge kui päeval. Siia ülesse kostis loendamatute tõldade vurin ja vagunite lõgin Pariisi kiirtena kokku jooksvatest kümnetelt raudteeharudelt. Lennati just linna kõige kõrgemate tornide ja mälestusmärkide tasapinnal. Otsekui oleks Robur tahtnud maha pühkida Pantheoni kuplit või Invalides`i risti. Üle Trocadero minarettide suunduti Marsi väljakule ja selle asuva raudtorni poole, mille hiigelprožektorid pool linna elektrivalgusega üle ujutasid.
Timbuktu asub 18 kraadi põhjalaiusel ja 5 kraadi 56 sekundit idapikkusel Pariisi meridiaanist ( NB! miks küll ja millal muutus), keskmiselt kahesaja neljakümne viie meetri kõrgusel merepinnast, see on tähtis linn kaheteistkümne või kolmeteistkümne tuhande elanikuga. Kunagi oli see märkimisväärne teaduse ja kultuuri keskus.
Kui väide, et amatsoonid olevat saanud oma nime Amazonase jõe nime järgi või vastupidi, on üsna vaieldav, siis ümberlükkamatu fakt oli see, et Dahomees olid need naissõdurite üksused täiesti olemas. Osa neist kandsid valget pluusi sinise või punase särbiga, sinise-valge triibulisi pükse, valget pigimütsi ning padrunivööd; teised, nõndanimetatud elevandikütid olid relvastatud suurekaliibrilisete karabiinide ja laia lühikese tereaga pussidega ning peas kandsid raudvõrule kinnitatud antiloobisarvi: kolmandad kandsid tuunikaid, mille üks hõlm oli punane, teine sinine, ning nende käsutuses olid musketid ja vanad eestlaetavad suurtüki; neljandad aga, tõelised vestanaised, süütud ja puhtad nagu Diana ise, olid varustatud vibu ja nooltega ning nende tuunikad ja kalotid olid lumivalged. Kui lisame amatsoonidele veel viis või kuus tuhat puuvillastes põlvpükstes ja särkides meessõdurit, siis on meil Dahomee sõjaväest täielik ülevaade. Dahomee oli Aafrika lääneranniku võimsamaid riike.
Nad võtsid selle vastu kirjeldamatu entusiasmiga: kõlasid kõrvulukustavad rõõmuhõisked, kõik sirutasid põlvili langedes oma käed üleloomuliku hippogrifooni poole, kes nende arvates oli tulnud kadunud kuninga surnukeha Dahomee taevariigi kõrgustesse viima.
Antarktika kohal.
16 ja 17 juuli õhtul võidi vaadelda huvitavat loodusnähtust, mida Arktikas oleks ehk peetud virmalisteks või põhjavalguseks: loojuv päike heitis taevavõlvile mitmevärvilisi kiiri, mille toonidest torkas kõige rohkem silma hõõguvroheline.
Mitmel korral satuti omapärast halli värvi pilvedesse, millest läbi lennates kattus õhulaev pimestavvalge sõmera või pigem küll tahkunud litrikestega, mis isegi sel laiuskraadil ei saanud tähendada muud , kui rahe tekkimist.
Ööl vastu 18ndat nähti kuuvikerkaart: Albatross lendas täiskuu valgel läbi ülipeene vihmaloori, mille piisad enne merepinnani jõudmist aurustusid ja äkki oli nende ees rohekaskollane täiuslik võlv.
Siis märgati helendavaid laineid, mis silma järgi hinnates kihutas ookeanipinnal kiirusega vähemalt kuuskümmend miili tunnis. Ilmselt tekitas niisuguse helenduse õhuelekter, sest kalade kuduleetseljak või fosforestseerivate mikroorganismide kogum ei saanud see kuidagi olla.
Sõitnud sada miili lõuna poole, pööraski Albatross läände, hoides kogu aeg üht ja sama kurssi, nagu suunduks ta mõne Vaikse ookeani vähetuntud arhipelaagi poole.
Lõunapolaarala pindala on olemasolevail andmeil neli miljonit viissada tuhat ruutkilomeetrit ( tegelikult on Antarktise pindala 12 513 000 km2). On see nabamaa kuues kontinent? Või hiiglaslik arhipelaag? Või hoopiski paleokrüstiline meri, mille jääkate ei sula ka suvel? Seda veel ei teata. Kuid väga suure tõenäosusega on lõunanabal külmem kui põhjanabal - on ju lõunapoolkera talvel, mis vastab põhjapoolkera suvele, Maa Päikesest kaugemal.
Vastapandamatu jõud kandis neid maakera kõige ligipääsmatuma punkti poole ja liikumiskiirus nii-öelda "sõi ära" õhulaeva kaalu, mis muide Maa lapikuse tõttu on pooluste kohal pisut suurem kui ekvaatoril.
Mis koht see X saar siis lõppude lõpuks oli? Väike punktike mõõtmatus Vaikses ookeanis ekvaatori ja Vähi pöörijoone vahel, mis õigustas kabalistlikku anagrammi, milleks Robur oli oma nime moonutanud. See kerkis merest Markiisisaarte läheduses ja jäi eemale kõigist üldkasutatavatest laevateedest.
Just sinna oli insener asutanud oma väikese koloonia, seal puhkas Albatross, kui oli lendamisest väsinud, sealt hankis ta kõike, mida pidevalt reisidel vaja läks. Just X saarele oli Robur, kelle käsutuses oli tohutu varandus, ehitanud töökojad, milles valmis tema õhulaev. Seal võis Albatrossi põhjalikult remontida, või kui vaja, siis ka uus ehitada. Saare laod olid tuubil täis kõikvõimalikke materjale, tööpinke ja toiduaineid, mida läks vaja umbes viiekümnest inimesest koosneva elanikkonna ülalpidamiseks.
NB! Üldiselt ei ole see lugu VAID neist ridadest ja teadmistest ja vandenõu teooriatest, mis siin kirjas on. Igat mõtet või nime peaks googeldama ja see viib teema üüratumalt laiemaks, nagunäiteks see Suhkruteema.
Joppenpuhh, ma joon tulevikus kohvi lausa ilma suhkruta aga valget enam ei puutu. Mitte keegi pole mitte kunagi isegi vihjet andnud, millest see tehtud on. Hullem on see, et seda SITTA on täis kõik poes müüdavad toiduained.
