GRANIIT ja LIIV.

Olen mina reisind mitmeil mail ja näinud igatsugu kummalisi asju. Selles loos ma ei hakka rääkima - Mis Kõik Võib Olla, kuna jätkuvalt ikkagi ei tea - Kus Ma Elan. Selle loo tõlgendamine jääb igaleühele ise arvamiseks, kuid ma panen siia ühele teemale palju pilte, et kes teavad või arvavad, saavad näha pilte, mis on reaalselt olemas. 

Türgi Kapadookia ja nt. Hispaania Kataloonia on täpselt sarnaste pinnareljeefidega. Palju aastaid tagasi kui Kataloonias käisin, oli eetris juba üleval teema, et osad paigad maailmas näevad välja nagu - Hiiglaslikud Karjäärid.  

Kes siin kaevas, pole teada, kuigi tõendamise materjale on palju. 

Kapadookias on õige mitu orgu ja bussiga vurasime neid vaatamas. Ei hakka nimedega vaevlema. 

Kuid kõikse suuremad vaatamisväärsused on sellised Mütsidega sambakesed. 

Neid on palju. 

Neid on igatahes nii palju, et paari päevaga saab neist juba kopp ette. 

 Pildid ja jutud hakkavad korduma, sest neid pilte on erinevast piirkonnast. 

Kõik need Mäed on kihilised. Teadlaste ja giidide selgitus teemale on - See on planeedi formeerumine maavärinate ja vulkaanide purskamise tulemusel sadutuhandeid aastaid tagasi. 

Aga need on liiga kihilised ja mäed on kuidagi kummalised - "Lõigatud tippudega". 

Kivimid on kihtidena. Mis nipiga tekivad sellised - Ühlasel joonel olevad praod? 

Kuskil oli miski näidis, milline näeb üks "ilus kivi" välja. 

No mis nipiga see loodus tekitas kive selliste kihtidena?

Kust tulevad kivide sisse "pesad", milles omakorda on veelgi kivikesi. Ega me sedagi saa teada - on mingi kivi miljon aastat vana, või segutas keegi betoonist midagi sellist valmis. 

Selliseid lauskmaid imelike lauakujuliste mägedega on palju, väga palju. 

Koha peal on pilt muidugi veelgi muljetavaldavam. Kuid ka neilt fotodelt on näha kui ühel joonel need kihid on. 

Meile on siiani jäänud mõistatusteks - Kuidas tekib planeet, mäed, kivid ja - Liiv. On kaks geoloogilist ainet, mille tekkimist on raske seletada. Kuidas tekivad graniidist ümarate servadega, graniidilahmakad. Graniit on nii teralise struktuuriga, et see ei paista sugugi olema - Ühest tükist. Ja teine mõistatus on - Liiv. Peenike, ühtlase struktuuri, suuruse ja värvusega kristallilised "tükikesed". Mereranna või Sahhara liiv. No kust see on tulnud. Koolist teadmine, et miskit mureneb vee ja tuule toimel, ei pea paika, sest sellist kõva liivakivi, mis mureneks liivaks pole olemas. Pigem vastupidi ja sellest tsipake hiljem. 

Kuid on need mõistatuslikud junnid, mis altpoolt koosnevad Liivakivist ja seal otsas on graniidist kamakas. Selgitama seda fenomeni ei hakka ilmselt keegi väga meelsasti. Ma siis püüan, milline info minu pähe ja loogikasse tekkis. 

Ma järgmises loos fantaseerin jälle - Miks inimesed kaevavad neisse liivakivist "mägedesse" omale elamisi. Aga nad on kaevanud ja elanud neis pikka aega. Nüüd sellest ilmselt on juba kunstlikult tekkinud uus idee. Müüa turismiärile idee maha. Aga giidid rääkisid huvitava seiga. Kui inimesed neid koopaid kaevavad, siis - Esimene õhukene kiht, mis on õhu ja hapniku käes - on väga tugev. Sellest peab lausa läbi raiuma. Nagu ma aru sain umbes midagi 5 - 10 sentimeetrit. Edasi tuleb pehme liivakivi, mida saab juba labidaga hõlpsasti kaevandada. Justkui Eestis Piusa Koopad.  Samas ka need maaluste koobaste liivakivist vanad seinad on muutunud juba nii kõvaks, et küün sisse enam hästi ei lähe. 

Vot sellest eelnevast jutust ja siis neid junnide vahel mööda liivamäekesi turnides märkasin graniiti. See on see sama kivike, mis on kõikide junnide tipus. Lihtsalt osad junnid on kokkukukkunud. Ma tegin sellise järelduse. Liivakivist junnid on tekkinud kas kaevandamise, uputuse või "millegi muu toimel". Ilma graniidist mütsikesteta. Liivakivi päikese toimel kivistub nagu miskis mikrolaineahjus ja sellest moodustubki graniit. Ma ei saanud teha pilti bussi aknast, kuid ma nägin oma silmaga, kuidas ühes kohas oli maapinnal selline graniidist platoo ja sealt alt pudenes juba pehmet liiva ära. Nii need junnid kuidagi tekivad. 

Kuidagi kõik kivid "kasvavad" ja Moodustuvad, mitte ei murene IssandaJumala poolt "tehtud" planeedi kivikamakast. Ka siin pildil on hästi näha neid tagumisi junne, mis pealt on selle kõva kihiga juba ja muutunud halliks. Seda maha pekstes, tuleb alt pehme liivakivi välja. 

Need ülemised jutid on absoluutselt ühel joonel. 

Aga kuidas saab sellise ühtlase moodustise sisse ...

Vot selline pudru.  

Ja mis vulkaanilise protsessiga on sellised kihid. 

Ah ...

ega ...

ma ...

rohkem ...

seletagi ... 

vaadake karjääri ... 

veel ...

 

ja veel ... 

ja veelgi ...

karjääri. 

MINU ELU, .......

Kapadookia on Türgimaal. See Türgi on nii suur ja lai, et iga nurk on isemoodi eriline. Kapadookia ei ole linn, vaid ala mingi kolme linna vahel, umbes nii nagu meil Setumaa või Mulgimaa. Kuna Elukulg pole ainult ajalooline blogi, siis viimastel aegadel olen teinud sellise loo alguseks, kus igasugu eri asju reas. Nõnda ka seekord. Ajalugu kui sellist, et kindlused, katedraalid ja lossid, seal praktiliselt üldse polegi. Mis on, neid kirjeldan järgmistes lugudes. Siia ei pane palju pilte teemadest, mis on ammu juba läbi käinud, kuid mis esinevad ka siin. 

Mingi imelik koht ja maa, kus kogu maastik koosneb sellisest - "Erosiooni ja Tulemägede" tegevustest tekkinud - Junnidest. Miks jutumärkides, kirjeldan pärastpoole pikemalt. 

Türgi tahtis saada Euroliitu, ei saanud, ja hakkas siis kujundama riiki - Eurostandarditele kohaseks. Pagan küll, Eesti poleks ka pidand saama, sest võeti kätte ja ehitati KÕIK teed selliseks. Kujutate ette, et  Eestis oleks kõik teed sellised - Uued ja ühe korraga. 

Miks see maastik näeb välja justkui jalgalasknud töömeestest ja masinatest mahajäetud - Karjäär?

Mul on neid pilte palju, kuid siia eriti palju ei pane, sest nagunii see päris muljet esile ei kutsu. Kes tahab, guugeldage Kapadookia ja vaadake pilte. 

Midagi sellel maal juhtus sellist, et inimesed hakkasid endale koopasarnaseid elamisi kaevama, neisse mägedesse ja koonustesse. Ja isegi maa alla, maa-aluseid linnu, mida siiani igal aastal juurde leitakse. Suurim olevat üheksa korrust maa all, sügavuseni 154 meetrit. 

Tüüpiline "linnake" elumajadega. 

Lausa "pilvelõhkujatega"- 

Kohviku omanik oli lausa rikas mees, tal isiklik juveelipood. 

Nii nad elavad. 

Peavad mõnusalt ka veinikeldrit. 

Aga kui asjad veits ülekätte läevad, siis on teine maja kohe täitsa vajaliku ametiasutusega ära sisustatud. 

Politsaimaja, politsai jalad uksest paistsid, ma igaks petteks sisse ei roninud. 

Üks kena, pea kahe meetriline vannike, mis oli plekitükkidest - kokku needitud ja väga hästi kokku needitud. Neetimise tehnoloogia???

Oli maailmas kunagi tehnoloogia. Elektritehnoloogia - alalisvoolu peal. Praegu seal, nii väikeste linnakestes, pole miskit trammi enam liikumas. 

Osati ka "kultuurseid" maju ehitada, kuid praegu paljud neist lagunevad.  

Ühes kohvikus leidus fantastilisi ideid - kuhu panna kasutuskõlbmatud jääke. 

Taburetid

Ja lauad. 

Maa alustest linnadest tuleb teistes lugudes pikemalt juttu. Siin "roomab" kohalik giid Timur Bei tunnelit pidi maa alla. 

Meiega ristus alalõpmata tee "eriliste seltskondadega". Sellele orule on antud nimeks - Armastuse org.  

Enne orgu minekut andis giid soovituse, et seekord - paneme fantaasia Lukku. Varemalt soovitas Avada fantaasia. 

Orus tegi giid meile veikese üllatuse ja korkis neli pudeli veini lahti. Me ei saanudki kaua "üksi olla", kui kohtasimegi neid kummalisi seltskondi.

 "Suhestusime" pruutpaariga ja tehti grupipiltigi. 

Ehksiis - Armastuse org ja huvitav küll - Miks nad siin käivad???!!!

Pulmaautod olid paljud sellised "pirukad" aga samas mugavad ustest käia. Ja see ei jäänudki veel teiseks ega viimaseks pruudiks. 

Nohja siis käisime tiiru ka Antalya linnas. 

Mingit koske vaatamas.

Veidi oli ka "roomaaegset" kindlust, aga ikka väga vähe. 

Selles müüris polnud muud erilist, kui....

Et ikkagi on - Kõikide maade, üle terve maailma, kesklinnad meetrite viisi maa all. 

Pluss muidugi ka vundament veel postide all. 

Muinasjutud. Meie maal ei osata muinasjutte "müüa". Mujal aga on neid palju ja müüb hästi. Piraadilinnad ja piraadisadam.  

Nüüd tuleb "tonte" igale maitsele. 

Hotelli nimeks oli River & Lake Hotell, mis asus merest veidi kaugemal, kuid jõe ja järve vahel. Mööda seda jõge läksidki need röövlilõbu laevad. 

Talveks ja remondiks tõstetakse neid ka kaldale Dokki, paranduseks. 

Enamustel reisidel ma kohtan ikka "entusiaste", kes pildistav kasse või lilli-liblikaid. Ma´h sis kah, tee "kanast" pilti. Teate seda - Kumb oli enne Muna või Kana. Kõikse ennem oli Kukk. 

Nüüd siis teema - mida pole mõtet inimestele koha peal rääkida, sest nad nagunii ei kuula ega usu. Ausaltöeldes ega mina ka tea ja tõestada ei saa, aga .... Kui sellel infol ka tibake tõtt sees oleks, siis - Miks ma peaks võõralt maalt igasugust sodi koju vedama. 

Aga Noh, peab ju ometi omale koju vedama mingisuguse Silma. Jutt on hea. Silm valvab. Mul nii juba ajab hingeldama igasugused jutud - Salasilmadest. Siin puu otsas olid vahvad kummist maokesed, mis tuulega jätsid üsna loomaliku mulje. Need silmad olla head ja valvavad - Väljast piiluva Kurja Silma eest. 

Aga noh, kehvake, aga nii kehvake mu inglisse keel kah pole, et .... Tõlkige mulle, ja lasin ka giidil tõlkida - otsetõlkes, mida me siin näeme. No mitte kuskilt ei loe välja, et see oleks - kurja silma vastu võitlemise vidinate müügi putka. KuriSilm, kurivaim. No mis tast koju tassida. Esoteerikud ikka räägivad ju sellisest - halbadest energiatest.   

No oleks ju vahva säänne - Mjortvõi Ljotšik oma magamistoa tumbotška peale panna. Hea uni tuleb kohe. 

Nüüd siis lõppu pisike Vilusooofiline Mõtisklus.

Ma jõudsin tagasi just tolleks päevaks kui Arvo Soomets korraldas Moostes ürituse, kus oli külalislektoriks mees Venemaalt, kaugelt Siberist. Andrei Kadõrtšanski.

 Venemaa üks vingetest alternatiiv-ajaloolastest. Ajalugu ja loeng oli vahva, paljut olin enne kuulnud ja uurinud, meil ju samad allikad ja Youtube filmid, kuid...

Mulle lausa lõikas kõrva üks tema kirjeldus. 

Arvo juttudest, me oleme püüdnud ettekujutada - Kuidas Reaalsus, siin imelikus kohas "planeedil Maa", ikkagi loob. 

Kes me oleme, kust tuleme, mida teeme ja kuhu edasi lähema. Aga mis kõige peamine - Kuidas me siin elame ehk oma Elu Kulgeme. 

Ma veidi täiendasin ka Andrei mõtet.  

Minu seisukohalt, kõnnin siin maailmas AINULT MINA. 

Sinu seisukohalt kõnnid AINULT SINA. 

Kõik teised kõnnivad SINU TAGA. Vot ma siis mõtlesin ja tuli kujutluspilt, et... 

Minu taga kõnnivad kahte tüüpi inimesed - Minu tuttavad ehk MINU INIMESED.  Ja mulle Võõrad inimesed. Need kaks jagunevad veel omakorda kaheks. 

Mu pere liikmed, sugulased ja tuttavad -  Kes saavad minust aru ja need, kes ei saa. 

Samas on ka Võõraid, kes saavad must aru ja kes ei saa. 

Seega. Minu "taga kulgevad" - MINU INIMESED - osad Omad ja osad Võõrad, kes saavad aru enamvähem samamoodi kui mina. Samas on Minu Inimesed ikkagi ka pereliikmed, arvaku nad siis mida tahes. Lepin sellega ja palju seletada ei saa.  

Ja neile kes ei saa aru, olgu siis omad või võõrad, neile pole vajagi midagi palju seletada, nagunii nad ei kuula. 

Need Võõrad, kes kulgevad Minu Taga ongi need, kes loevad seda teksti, kuna paljusid mina ei tunne veel - isiklikult. Kuid te olete ikkagi - Minu Inimesed.      

"Autopede" nagut ma olen, lähen ikka lähemale kiikama kui mingi "umbe pann" on üles vuntsitud, vastavalt oskustele ja võimalustele. Nagu ka see, madaldusvedrudega, veits tuunitud kohalik vaatamisväärsus - Must Hobune. Aga. See, mis ma nägin selle auto tuuleklaasil jääb mulle nüüd igavesti uueks deviisiks - Elus Kulgemisel. Siiani oli mul ka autosportlaste deviis - Elu ei ole nii pikk, et Kulgeda Aeglaselt. 

MINU ELU, MINU REEGLID.