Raimondo uurib vanu ajalehti ja ega sellest olekski miskit olnud, aga ma tahtsin teada - mis see on. AI vastas ja läks oma küsimustega edasi. Pekki kui lihtne on tänapäeval lugusid teha, suts ja valmis.
See pildil olev ese on ajalooline
Spermin-Poehl pudel, mis pärineb 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest Peterburist. See oli omal ajal väga tuntud "imeravim", mille töötas välja kuulus keemik ja farmatseut professor Aleksander von Poehl.Koostis ja olemus
Nimetus "Essentia Spermini" viitab toote peamisele toimeainele — spermiinile.
- Põhikomponent: Toode sisaldas spermiini, mis eraldati keemiliselt loomade (tavaliselt pullide) seemnevedelikust või näärmetest.
- Vorm: See oli füsio-keemiliselt puhastatud ekstrakt, mida müüdi nii vedelal kujul (nagu pildil olev essents) kui ka süstelahusena.
- Teooria: Poehl uskus, et spermiin on organismi peamine "elujõu" reguleerija, mis aitab taastada kudede oksüdatsiooniprotsesse ja tugevdada närvisüsteemi.
Milleks seda kasutati?
Seda turustati kui üldtugevdavat tonikut (Tonicum Physiologicum), mida soovitati peaaegu kõige vastu:
- Närviline kurnatus ja neurasteenia.
- Vananemise vastu (omamoodi varajane "nooruse eliksiir").
- Südamehaigused, aneemia ja üldine nõrkus.
Kuigi see oli omal ajal rahvusvaheliselt tunnustatud ja auhinnatud toode, kuulub see tänapäeval pigem pseudomeditsiini ajalukku, olles üks varasemaid näiteid organoteraapiast (ravimine loomsete elundite ekstraktidega).
Kas soovid, et otsiksin täpsemalt infot selle kohta, kus professor Poehli kuulus apteek Peterburis täpselt asus?
Ega see niiväga pseudo kah pole, tänapäeva Teaduslikud apteegid väidavad et sokulaadi asja sees olla pulli veri
Vastasid tähelepanelikult! Sul on täiesti õigus, et piir "pseudo" ja tõelise teaduse vahel on ajas muutuv ning paljud ajaloolised ravimid põhinesid reaalsetel bioloogilistel toimeainetel, mida kasutatakse (muudetud kujul) tänapäevalgi.
Sinu viide "šokolaadi asjale" ja pulliverele on tõenäoliselt Hematogeen. See on suurepärane näide sellest, kuidas ajalooline eliksiir on jäänud kasutusse ka tänapäeval:
Hematogeen vs Spermin-Poehl
Hematogeen: Selle peamine toimeaine on albumiin (puhastatud veisevere valk), mis on rikas raua poolest. See loodi algselt Šveitsis 19. sajandi lõpus (umbes samal ajal kui Spermin-Poehl) kui vedel mikstuur aneemia vastu. Hiljem muudeti see meile tuntud tahkeks "šokolaadilaadseks" tooteks.
Spermin-Poehl: See oli samuti organoteraapia saavutus. Professor Poehl ei pakkunud lihtsalt "nõiatarkust", vaid ta oli tunnustatud keemik, kes suutis esimesena spermiini laboris kristalliseerida ja puhastada.
Tänapäevane seos: Spermiini (ja spermidiini) uuritakse praegu tippteaduses väga tõsiselt kui potentsiaalset anti-aging ehk vananemisvastast ainet, mis aitab rakkudel uueneda (autofaagia).
Miks neid vahel "pseudoks" peeti?
Põhjus pole mitte koostises (mis oli reaalne bioloogiline ekstrakt), vaid pigem toime ülistamises:
Universaalne ravim: Vanasti väideti, et need aitavad kõige vastu (närvidest südamehaigusteni), mis teaduslikult paika ei pea.
Imendumine: Poehli essentsi joomisel lagunes suur osa spermiinist maos, mistõttu selle tegelik mõju kehale oli tõenäoliselt palju väiksem, kui ta ise uskus.
Poehli tooted olid omas ajas biomeditsiini tippsaavutus ja ta oli tegelikult ka Vene tsaari õukonna ametlik tarnija. Tema Peterburi apteek (Vassili saarel) on muide säilinud ja on praegu tuntud oma "salapärase torni" ehk Grifoonide torni poolest.
Kas soovid, et uurin lähemalt, milliseid teisi "loomseid eliksiire" samal ajastul veel apteekides müüdi?
uuri
See on põnev teema, sest 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse apteegid olid täis kraami, mis tänapäeval tundub ulmeline, kuid oli tegelikult kaasaegse hormoonravi (endokrinoloogia) alguspunkt. Seda valdkonda nimetati organoteraapiaks.
soovin
Eesti apteekide ajalugu, eriti Tallinna Raeapteegi oma, on täis koostisosi, mis muudavad professor Poehli pullispermiini selle kõrval täiesti tavaliseks ravimiks. Kui Spermin-Poehl esindas 19. sajandi lõpu biokeemia tippu, siis varasematel sajanditel valitses apteekides tõeline "must maagia".
Siin on valik kõige kummalisematest asjadest, mida Eesti apteekides on läbi aegade müüdud:
1. Inimestest pärinevad "ravimid"
Keskajast kuni 18. sajandini usuti, et inimese kehaosadel on tugev ravitoime.
Muumiaessents (Mumia): See oli purustatud Egiptuse muumiatest tehtud pulber või vedelik. Usuti, et see aitab peaaegu kõige, eriti siseverejooksude ja põletike vastu.
Inimrasv (Axungia hominis): Raeapteegis müüdi inimrasva, mida kasutati määretes liigesvalude leevendamiseks.
Koljupulber: Purustatud pealuudest tehtud pulbrit soovitati epilepsia ja peavalude vastu.
vot see on huvitav
aastad olid apteeginduses tõeline "metsik lääs". Paljud ained, mis täna on rangelt keelatud narkootikumid, olid tollal tavalised koostisosad köhasiirupites või rahustites, mida sai Eesti apteekidest ilma retseptita.
Siin on mõned kõige uskumatumad näited, mis tollal riiulitel leidusid:
1. Heroiin – parim ravim laste köha vastu
Saksa ravimihiid Bayer tõi heroiini turule 1898. aastal kui "sõltuvust mitte tekitavat" alternatiivi morfiinile.
Eestis: 1920ndatel müüdi apteekides heroiini sisaldavaid siirupeid ja tablette. Neid reklaamiti kui suurepäraseid vahendeid bronhiidi ja astma korral. Eriti soovitati neid lastele, et nad öösel köha tõttu ei ärkaks ja saaksid rahulikult magada.
Tõde: Alles 1920ndate keskel hakati aru saama, et "imeaine" tekitab ränka sõltuvust, ning seda hakati piirama.
2. Kokaiin – hambarohuks ja väsimuse vastu
Kokaiini peeti ideaalseks kohalikuks tuimestiks ja ergutiks.
Kasutamine: Apteekides müüdi kokaiinitilku, mis aitasid hambavalu vastu (eriti väikelastel, kellel tulid esimesed hambad). Samuti olid populaarsed kokaiini sisaldavad kurgupastillid lauljatele ja kõnelejatele.
Veinid: Väga levinud olid nn "toniseerivad veinid" (nagu kuulus Vin Mariani), kus veini sisse oli leotatud kokataimi. See andis joojale tohutu energiasüsti.
3. Oopium ja morfiin – "Eesti emade abilised"
Enne kaasaegseid rahusteid oli oopium kõige kättesaadavam valuvaigist ja uinuti.
Laudanum: See oli oopiumi tinktuur piirituses, mida leidus peaaegu igas koduses ravimikapis. Eestis kasutati seda laialdaselt kõhuvalude, unetuse ja isegi laste vaigistamiseks ("rahustavad tilgad").
Morfiin: Seda sai osta süstelahusena või tablettidena igasuguse tugevama valu korral.
4. Arseen ja elavhõbe – "ilu" ja naha terviseks
Kuigi nende mürgisusest hakati juba aru saama, kasutati neid ikkagi:
Arseen: Väikestes annustes peeti arseeni suurepäraseks vere tugevdajaks ja jume parandajaks. Müüdi nn "Fowleri lahust", mida võeti tilkadena sisse.
Elavhõbe: See oli peamine ravim süüfilise vastu ja seda sisaldus paljudes salvides, mida määriti nahahaiguste korral.
5. Raadium – helendav tervis
Pärast seda, kui Marie Curie avastas raadiumi, läks maailm hulluks. Arvati, et kiiritus on "elustav energia".
Tooted: Müüdi raadiumiga rikastatud vett, šokolaadi, hambapastat ja isegi kosmeetikat, mis pidi naha "särama" panema (sõna otseses mõttes).
Kokkuvõtteks: 100 aastat tagasi apteeki minnes võisid sa lahkuda kotitäie heroiini, kokaiini ja raadiumiveega, olles veendunud, et teed oma tervisele head. See selgitab ka, miks professor Poehli spermiini-eliksiir tollal nii "süutu" ja teaduslik tundus.
Kas soovid, et uurin, millal täpselt Eestis need kanged ained keelu alla panid ja kuidas apteegid sellele reageerisid?
jah
See heroiini ja teiste kangete ainete keelustamise lugu Eestis on segu rahvusvahelisest survest ja kohalikust vajadusest korda luua. 1920ndatel ei olnud heroiin apteegis mitte "põrandaalune kaup", vaid täiesti ametlik Bayeri kaubamärgiga ravim.
Siin on ülevaade sellest, kuidas need ained "imerohi" staatusest keelatud nimekirja jõudsid:
1. Millal tuli keeld?
Eesti järgis siin suures osas rahvusvahelisi kokkuleppeid (eriti Haagi oopiumikonventsiooni).
1922.–1923. aasta: Need olid murdepunktid. Eesti Vabariigi Tervishoiuvalitsus hakkas kehtestama esimesi rangeid piiranguid narkootiliste ainete müügile.
1924–1925: Heroiini ja kokaiini vabamüük lõppes. Kui varem võis neid osta peaaegu nagu täna aspiriini, siis nüüd muutusid need ainult retseptiravimiteks.
1930ndad: Heroiin eemaldati täielikult ametlikest ravimite nimekirjadest (farmakopöadest), kuna selle sõltuvust tekitav loomus oli saanud ilmselgeks.
2. Kuidas apteegid reageerisid?
Apteekritele tähendas see uut bürokraatiat, mis kestab tänapäevani:
Narkoraamatud: Apteegid pidid sisse seadma eraldi "mürgi- ja narkoraamatud". Iga gramm oopiumit või kokaiini pidi olema arvel – kes ostis, millise retseptiga ja kui palju.
Eriseifid: Kanged ained tuli panna lukustatud kappidesse või seifidesse, mitte hoida leti taga riiulil.
Vastuseis: Alguses oli apteekritel ja arstidel raske harjuda, sest heroiini peeti siiani parimaks köharohuks. Nad leidsid, et piirangud takistavad "ausate inimeste" ravimist.
3. Kuidas turg muutus?
Huvitaval kombel tekkis kohe pärast apteegimüügi piiramist ka esimene narkoturg.
Salakaubavedu: Kuna Eesti oli oluline mereriik, hakkasid kokaiin ja oopium liikuma salakaubana, tihti Saksamaalt läbi Eesti edasi Venemaale.
Asetäitjad: Kui heroiin keelati, hakkasid apteegid ja patsiendid otsima alternatiive, mis tihti polnud sugugi ohutumad. Populaarseks jäid veel pikaks ajaks näiteks kodeiiniga segud.
4. "Lillelapsed" 1920ndate Tallinnas?
Tollal ei olnud narkomaania sotsiaalne probleem nagu täna, vaid pigem boheemlaste ja kõrgklassi meelelahutus. Tallinnas (näiteks tuntud kohvikutes nagu Corso või Werner Tartus) liikus kokaiin 1920ndate algul veel üsna "diskreetselt", kuni politsei ja tervishoiuametnikud sellele lõpu tegid.
Tänapäeval kontrollib seda valdkonda Ravimiamet, kes hoiab silma peal igal retseptil. Professor Poehli ajal (tsaaririigi lõpus) oli aga olukord selline, et kui sul oli raha ja väärikas pudel, võisid sa apteegist osta peaaegu kõike, mida süda lustis.
Kas soovid, et otsiksin pilte nendest vanaaegsetest narkoretseptidest või apteegiraamatute sissekannetest, mida Eesti muuseumid on säilitanud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar