TRILJON TELLISKIVI.

Kuna lugusid on tulemas veel palju ja erinevatel teemadel, siis võtan kokku teema - telliskivist. Ega ilma tellisteta saa tulevikuski aga siis ei pea enam pikemalt seletama. Et uurida ajalugu, vanemat kui 300 aastat, saab seda teha vaid tehnoloogiate baasil ja vaid kahel alal: metallide ja kivide tehnoloogial. Muud - pehmemad materjalid saab liiga kergesti ümber muuta või ümber kirjutada. Uurimiseks võiks võtta ükskõik millise metalli: kulla, hõbeda, vase. Nendega on liiga kerge, sest neid saab hankida üsna kergelt. Päris uurimuse saab teha vaid sellise metallisulamiga nagu - pronks. Kividega saaks teha ka uurimusi erinevate materjalidega: suured kivid - megaliidid. Seda juba ongi tehtud. 

 https://www.youtube.com/watch?v=yD716cXCE3o&list=PLUfHrZBWmjHFqwQfIqyeL9ed1PoJWEMCe

 Või siis betoonitehnoloogiaga tehtud kivid. Võiks uurida väga väikesi kive ehk siis - vääriskive ja poolvääriskive. Mis need on ja kuidas neid lihviti näiteks kuningas Arturi ajal. Mingil hetkel tuleb ka väike kirjeldus sellest teemast. Kuid mina valisin telliskivi, sest see on mulle ja ilmselt ka teistele lugejatele hoopiski kodusem ja arusaadavam. Käies reisidel või ka kodumaa linnades - "olen ma mõttes kokku lugenud kui palju neid on". Neid on tervel Maal umbes - triljon astmes triljon. Mul pole aimugi - palju nulle selles numbris on.   

Noh näiteks selles "kellukeses", mis on Tseilon saarel ja mille kõrgus on üle 50 meetri, diameeter on vist suuremgi. Keegi ei vasta küsimusele - "Mis selle kelluka sees on?" Kui see on seest tühi, siis ikkagi peab sellise hoone sein olema üsna paks - meeter vähemalt. Kui palju on telliseid siis, kui see "mägi" oleks tervenisti tellistest.  

Mul on nüüd õige pisike tellise kogu juba omalgi (neid on palju rohkem kui pildil). 

Ringi käies ma olen mõne koju tassinud, ühtegi kivi pole kuskilt seinast välja kangutanud. Olen võtnud hunnikutest, mis vedelevad kuskil.  

Tuttavad pildid - supertellistes. Super, sellepärast, et need on ülimalt tugevad. Kivipuuriga on neid puurida üsna raske ja isegi kilde lahti lüüa, peab kõvasti kolkima. Kordan veelkord üle. Selleks, et niisket tellist kuivatada, tuleb seda õhu käes mingi aeg varju all kuivada lasta (kuni isegi kuu aega). Siis selleks, et neid punaseks ja kõvaks kuivatada tuleb need ahju panna ja kuumutada vähemalt 1000 kraadi juures mitu päeva (umbes 5 päeva). Alguses aeglaselt ja siis ka aeglaselt maha jahutama, umbes sama kaua. Kui siinjuures on üks probleem. Ühe tellise põletamiseks on vaja soojust ekvivalendis 0,8 kg kivisütt. Miljonid ja triljonid tonnid kivisütt või muud kütust???  

  

Kui ma neid kive uurisin mujalt, selgus et ka mu enda tööpaiga territooriumi võsahunnikus on ka paar hunnikut selliseid telliseid. Need tellised on kunagi lammutatud sovhoosiaegse silotorni küljest. Kui ma eelmises loo seletasin, et väga paljud tellised on tegelikult lammutatud ja laiali tassitud - eelmiste hoonete küljest, siis pole meil õieti üldse mingit arusaama, mis ajast võivad need olla.    

Ja need - N Liidu aegsed savitellised on üsna kummalised. Need on - "väärarenguga sündinud tellised". Sõnaotseses mõttes. 

Tohutu kogus telliseid on nii kõverad, et ei kannata mingit kriitikat, kvaliteedist rääkimata. 

Teades ja tundes sotsialismi aega. Käsitsi neid ei tehtud, kuid kuidas need ometi nii kõverad on tulnud ja kuidas enamus on üleküpsetatud - sinisteks.

Kuid samas on tellisel see hea omadus, et ega see peagi niiväga kvaliteetne olema, et seda ikkagi saaks kasutada täisväärtusliku seina ehitamisel. Mörti läheb lihtsalt rohkem. Ja neis vanades lossides ja kindlustes me näemegi seda. Kogu materjal kasutatakse ära. Nii kõverad kui ka poolikud. Aga sealjuures on seda lubjakivi mörti kulunud ikka väga palju. Jälle omaette teema - kuidas seda kohale tassiti labidate ja vankritega.

 

Vot sellest tsaariaegsest tellisest saigi alguse minu praegune tagasihoidlik koguke. Selle ma sain Narva-Jõesuu lagunenud kuursaali tagant rohu seest. Sellest kuursaalist ja kogu tsaariaegsest kuurordist võiks kirjutada väga erilise ja saladusliku loo. See kuurort ei olnud tsaariajal mitte pelgalt meres sulistamise ja liiva peal peesitamise paik, vaid midagi hoopis täiuslikumat ja tehnilisemat, kuid paljudele ei saa seda lihtsas keeles ära seletada ja see pole selle loo eesmärk. 

Kuursaal on väga eripäraste tellistega tehtud. Osad tellised on eritellimusega spetsiaalkivid. 

Tööstulikult tehtud ja erinevate teravate nurkadega. 

Soojuspidavad. 

Ja kehvema kvaliteediga ehk madalama põletusega (helepunasead) ja need kipuvad kiiresti lagunema erinevalt sinistest supertellistest. 

Neid tsaariaegseid supertelliseid vedeleb seal siiani veel hulgim. 

Kui ma käisin Rakvere linna peal, siis seal oli üks lagunenud kõrvalhoone, kus paistis silma - kui kiiresti tellised tegelikult lagunevad. Need on N Liidu aegsed lagunenud tellised, mis on lageda taeva all ilmastiku käes. 

Ja ka seal olid samasugused kärgtellised. Tekib küsimus. Kui kiiresti ikkagi lagunevad tellised, kui täpselt sama pilt on N Liidu aegsetest ja tsaariaegsetest tellistest. 

Paari huvitavat tellist nägin ma Põltsamaa lossi muuseumis. Üks oli käpa jäljega ja teine mingi sõra jäljega (ilmselt lambatalle). Need jäljed tekivad sinna kui need tellised eelkuivavad enne põletust. 

Moostes on üks savikoda, kus on üsna suur vanade telliste kogu. Erinevate tootjate ja markeeringutega.

 

Ja väga erinevast ajast ja kehva töötlusega või siis kulumise astmega. 

Iga meister valmistas isesorti masina või siis vormi.  

Ja ka seal selline haruldus olemas. 

Ja täpselt samasugused väärarenguga tooted. Mis sellest kõigest siis järeldada. Meile räägitakse, et - no tehti juba "muinasajal" telliseid. Plätsiti-pötsiti ja tehti puust vormides ühekaupa ja triljonite kaupa muudkui laoti seintesse ja seinatäiteks katkisi tellise poolikuid. 

Aga küsimuseks jääb ikka see mõistatus. Kuidas saab mingi lossi või linnuse (nt Viljandi linnuse) seinas olla mitme erineva "põletusastmega" telliseid. Helepunasest sügavsiniseni. Ühe kunstikooli bakalauruse tööst lugesin, et puit annab põletusahjus temperatuuriks vaid 900 - 1000 kraadi. Ja sellisel temperatuuril saab vaid pehmeid helepunaseid telliseid. Need sinised olla - ülekõrvetatud, kuid ülekuumutamiseks peaks temperatuur olema hoopis rohkem nt. 1200 kraadi, mida saaks vaid kivisöe või siis põlevkiviga. Aga nüüd tekib kohe küsimus. Kuidas nt. 13 sajandil neid kütuseid kaevandati ja kohale veeti. Igasse mõisa. Sealjuures öeldakse, et mõisate tellisekodades toodeti maksimaalselt mingi 10-20000 tellist aastas. Kust kohast kõik need miljonid. Pluss veel ka see, et enamus majadest nn. koloniaalstiilis on ehitatud üsna lühikese aja jooksul ehk samal perioodil - üle terve maakera. 

Ja nüüd ma siis näitan teile - "mõisaaegset tellisekoda" ehk mõelge selle peale kui ka neid masinaid olemas veel ei olnud. 

Käisin reisul Tseiloni saarel ehk tänapäevaselt Sri Lankal. Colombo eeslinna hotelli lähedal nägin ma selle maa - tellise tehaseid. Väike orgunn ja sain ühe tukk-tukki mehe, kes vedas mind väikese papi eest nii mitmessegi töökotta. 

Kutt oli ennegi turiste tassinud ja neist muljetest teen eraldi lood. 

Mina käisin läbi kolm sellist "tehast". Ühe korstnaga ja ... 

ka rohkema korstnaga, kuid tehnoloogias neil vahet pole. Kes omanik on - ma ka ei taibanud küsida, kas need inimesed (mingi pere) või ma kahtlustan, et mõni kohalik ärimees ikkagi, sest väga uhkeid elamuid polnud mitte vähe. Need inimesed, kes seal töötasid tundusid olema aga - paduvaesed.  

Selline korsten siis ja … 

huvitav - mis ajast (või rahvusest inimeste poolt tehtud), et sellist "peldikut" vabrikuks peeti. 

See masin oli tehnika viimane sõna - hüdrauliline puulõhkuja. Veel paar aastat tagasi vibutati vaid suurte kirvestega. Ütleme nii, et päris-päris tellise tehast ma ei näinudki, sest kõigis neis (selles piirkonnas) toodeti katusekive.  

Kuskilt nad hangivad savi - sinist savi nägin. Ja seda transporditakse segajasse. 

 

Segaja rullikute vahel segatakse "mingi nipiga" (kõike ei tulnud kohe ette küsida, pluss minu veidi viletsapoolne inglise keel) savi õliga. Loogiliselt võttes, mis see muu on kui kookoseõli.  

Siis pistetaks mingi, ilmselt silmajärgi, paras kogus selle plaadi peale, keerataks "vahvlimasina" pooled kokku ja … 

pressi alla. 

Ja välja tulevadki sellised - vahvad vahvlid ("nõukaaegsed" - viisnurgaga). Kas siis katuse kivid või kolmnuksed viilukivid. 

Ettevaatlikult pannakes need sellistele puitraamidele

Ja õhu kätte õige mitmeks päevaks seisma . 

Selliseid ladusid oli mitmeid ja need olid, isegi võib öelda, üüratult suured. Kuidas nad vaeseksed saavad need kivid nii kõrgele ilma - Pekkaniska nosturita.

Ahju topitakse - kõik mis põleb: puid, saepuru, erinevaid muid tootmisjääke - kookospähklite sodi jne. Ühesõnaga kõike seda, mis põleb alla 1000 kraadi. Ja õhu puhumiseks vendikaid pole neil ka, mis annaks lisa põlemistemperatuuri.  

Naljakad autovendikatega omakompunn ventilaatorid olid ahju kiiremaks jahutamiseks. Mälu järgi oli skeem umbes selline. Paar-kolm päeva oli eelkuivatus, olenevalt sellest palju mingil aastajal vihma sajab. Viis päeva köeti põletusahje ülesse ja viis päeva see krempel siis ka jahtus. 

Silmini täis ahi, kus kivid veel jahtuvad (välis temperatuur päeval üle 30 kraadi, öösel meie hea suvi 25 kraadi)

Ahjus oli veel tirtsuke soojapoolsem kui õues. 

Ja "väljaõppinud talupojad", kes on tootnud kõik maailma ehitusmaterjalid ja ehitanud kõik püramiidid,  keskaegsed lossid ja kindlused ning koloniaalstiilis uhked majad. Pole neid vaja õpetada, tehnoloogiaid arendada ega ka mingit töökultuuri nõuda. Lahe on see muinasjutt, mida meile kooliõpikutes räägitakse. 

Valmistoodangu ladu, kus vilkad kätukesed jälle selle kraami ilmselt transpordi peale ladustavad. 

Tellisest siis ka natukene. Selline näeb välja kvaliteetne tellis üsna pisikeses ehitusmaterjalide müügikohas. Aseri tehaseni ei arene nad vist tuhande aastaga ka. 

See ilmselt on - materjal juba eiteamitmendal ringil.  Ning umbes niimoodi ongi meie ajaloos juhtunud. Materjale kasutatakse mitmeid ringe pidi. Ehtitatakse, lastakse sõdades maju puruks ja kasutatakse uute majade ehitamisel.

Ei ole see tehnoloogia väga tehnoloogiline 21. sajandi kapitalismi tingimustes. Polnud keskajal ühtegi sellistki masinat, kuid tellised olid kohati paremad. Ei tehtud mõisakojas käsitsi telliseid. Ei suudetud neid ilmaski toota sellises koguses. Ja ühes järgmises loos ma kirjeldan õige veidi juurde - kui kõrge oli tase millalgi veel varem. Kui te küsiks mult, et kas ma olen aru saanud - Mis on tellis ja kuidas seda tegelikult tehti, no ütleme Keskajal, siis mina seda ei saagi vist teada. Ma olen saanud aga teada selle, et - Nii nagu meile püütakse serveerida Keskaega, Tsaariaega või Mõisaaega, siis niimoodi ei käinud see mitte. Midagi oli veel üsna lähiajal hoopis teistmoodi.    

  

Kogu "selle jama" peale mõeldes olen ma alati imestanud ühe asja üle. Meile on peale N Liidu kokkukukkumist pidevalt ajude vahele topitud, et oli raske aeg. Küüditamine ja genotsiid, olime raudse eesriide taga, pidime tegema orjatööd parteiladvikule, nohjaniiedasi propagandat. Kuid kui ma käin - igal pool maailmas, isegi Soomes või Rootsis, siis ka seal on vaeseid hulgakaupa. Mis neil inimestel siis viga oli, et jõukust majja pole tulnud. Pole mingit 70 aastat pimedat sotsialismi olnud, miks kapitalism ei anna kõigile putru ja piimajõgesid.  Ja kui keegi teile peaks kunagi mainima, et vot seal lõunamaal on nad küll vaesed, kuid nad ei tundu murelikud ja tunduvad õnnelikud. See on vale ja vuhv. Kui käia nurgatagustes "vaestemajades", siis mina seda Õnne küll ei näe, pigem vastupidi.