Ma olen siia blogisse teinud mitmeid lugusid ja nüüd teen ühe kokkuvõtva loo hetke seisust.
Olen viimasel ajal uurinud Eesti ajalugu alternatiivselt ehk - mida ei tohiks olemas olla. Kui uurida ajalugu klassikalisel moel, siis tuleks enamus aega istuda arhiivides, sirvida palju vanu käsikirju, gravüüre ja lugusid (muistendeid).
Kuid minul on teine lähenemine. Et asjadest paremini aru saada, tuleb käia - kohapeal. Erinevates kohtades, vaadata selle pilguga, mida konkreetselt tead ja mis silma hakkab.
Minul sai selline uurimine alguse reisilt Maltale. Igal järgneval "ekspeditsioonil", näen ma lisaks veel neid asju, mis tulevad jooksvalt juurde.
Infot on liiga palju.
Ajalugu on nii keeruline ja mitmetahuline, et seda kirjeldada on lootusetu.
Minu meetod on veel ka selles, et ma lähen hetkeseisust - vanema poole. See võimaldab aru saada, mis on tõesem ja mida saan ise oma nägemise ja loogikaga - ära tõestada ja ei pea midagi ega kedagi uskuma.
Viimasel ajal olen ma uurinud seda raamatut.
Hiljuti lugesin aga sellist
Ja need kaks raamatut kokku annavad imeliku pildi. Üks ja sama kirjeldus vastab ajajärkudele 1300 ja 1800. Mõisnike tegevuste kirjeldused langevad kokku - üksühele.
Pole võimalik, et 500 aasta jooksul ei ole toimunud mitte ühtegi arengut.
See ei olegi võimalik ja ka konkreetsed (minu enda) faktid kinnitavad seda.
Aga hakkame otsast minema. Neis raamatutes kirjeldatakse tuhande aastast - orjaaega. Mõisnikud ja rüütlid olid nii jõhkrad, et aina tapsid ja peksid oma pärisorje ning Eesti oli sadu aastaid - pimeduses.
Faktid räägivad aga hoopis muud. Raamatus väidetakse, et E. Bornhöhe, A. Saali ja J. Järve ajal ehk siis, 1923 aasta raamatu eessõna väitel - "püütakse väita ajaloolist tõtt, niipalju kui see kasinate andmete põhjal võimalik on olnud."
Aga meie ju teame, et andmeid on palju, 1923 seda ei olnud ja nüüd on palju. Aga nii ongi.
Kõik vanemad lood ja andmed on juurde kirjutatud. Ma ei hakka pikemat kirjeldust tegema, sest eelmistes lugudes on neid juba palju olemas.
Veel üks raamatumoodi - Kalender, täpselt sama formaadiga nagu neid aastakalendreid anti välja ka ENSV ajal. Ja sellest loen, kuidas Võru linna pole kunagi olemas olnud.
Oli tühi maa. Siia saabusid sakslased. Osad hakkasid kaupmeesteks, osad trahteripidajateks, arstideks ja käsitöölisteks. Kui enne oleks olnud rüütlid ja mõisnikud, siis kuhu veel oleks sakslasi juurde mahtunud. Ja miks nad üldse pidid siia tulema. Aga maapinda, peale suurt uputust, oli palju, kõik tahtis väljakaevamist ja nii need pered hakkasid massiliselt liikuma ja paljunema.
Samast kalendrist. Kõik arstid ja advokaadid olid reeglina võõraste nimedega. Täpselt sama seis ka Võnnu kihelkonna ajaloos. Alguses paar-kolm asundustalu ja mida aasta edasi seda kiiremini nende arv kasvas. Väga paljud saksa nimedega. Kuidas siis äkki mõnekümne aasta jooksul toimus hüppeline areng, võrreldes tuhande eelneva aastaga.
Aga sellele annab vastuse ajaloo uurimine tehnoloogiate baasil.
Siin üks väidetavatest - "gravüüridest". Minul isiklikult pole enam õrna aimu - mis need on????,
peale selle gravüüri leidmist ühest gravüüride kogumikust, kus oli "ainult" 861 gravüüri. Neid on maailmas palju tuhandeid. See on gravüüri - negatiiv. "Iidsed graveerijad" pidid oskama kraapida pehmesse metalli kalligraafilisi kirju - peegelpildis. Noh aga kes juba teab, see teab, et oli siis hoopiski - fotograafia.
Aga nüüd läheks edasi - uputuse teemaga. Aastaarve ma öelda ei saa, sest neid ei leia kuskilt - mis "vett peaks".
Jalutasin siis üks päev, mingil hetkel kui jäi pool tundi aega üheks ürituseks, ajaviiteks Tartus ja silm hakkas seletama midagi huvitavat. See on Tartu ülikooli parem külg, kus aknad poolenisti maa all ning uks "raiutud" kuidagi ebaloomulikult kõrgele.
Teine uks ka poolenisti maa alla.
See on kõige madalam koht ehk siis väidetav - vundament. Iga vähegi ehitusmees teab, et vundamenti ei tehta savitellistest.
Ülikooli tagant läheb maapind veel kõrgemale. Sinna tuleb teha eraldi uurimisretk. Maja ehitati valmis ja siis tassiti hobustega maapinda juurde, et saaks - kõrgemale hobuseid parkida?????
Nüüd jalutasin edasi mööda tänavat, kus vanasti oli restoran Volga (tudengipõlves sai seal buhhaitamas käia). Maapind - "hakkab vajuma".
Vastas majas jälle restid? Miks ometi restid, mis seal all on??
Maapind muudkui langeb
ja langeb
ja langeb, kuni Lutsu raamatukoguni välja.
Nüüd siis raamatukogu poolt vaadates ülikooli poole on näha - kus on esimese korruse põranda pind ja ülikooli juures esimese korruse lae pind. Jookseb üsna sirgelt, peaaegu jutti mööda.
Raamatukogu hoone esimese korruse aknaid näha pole, kuid... See, tänava pind, peaks olema siis esimese korruse põranda tasand, aga ...
Sealt tänavalt läheb omakorda trepp - veel üks korrus allapoole.
Raekoja platsil sama tasand - pool korrust maa all ja pind kaldu.
Edasi jõe poole minnes, vana Hoiukassa maja aknad jälle poolenisti maa all.
Kaarsilla juures vana Jäätisemaja.
Mille keldrikorrus on juba üsna Emajõe pinna lähedal ja maja all veel üks korrus.
Aken
ja akna taga keegi "keldris" toimetab.
Järeldus. Ilma kõiki neid tänavaid lahti kaevamata me ei saagi teada - mitme korruselised on vanad Tartu kesklinna majad. Ja kujutage nüüd siis oma fantaasiaga ette. Ehitati "mingil ajal" sellise ehitus-tehnoloogiaga, et majad tehti valmis ja siis tassiti hobustega ja käsitsi tänavad uuesti maapinda täis. Nii uhke on vaadata välja aknast, kus pool on maapinnal ja poole pealt vahib muld vastu. Et hiljem saaks jälle aknaid kuhugi uude kohta tõsta ja uksi ning treppe kõrgemale tõsta. Ehituskunst oli lipa-lopa, kõrghariduse mekas, kus polnud ühtegi mõistusega arhitekti.
Kas see pilt annaks vastuse - mis kunagi toimus? Ja see ei saanud olla kunagi ammu - Noa ajal. See on ilmselt hoopis hilisem uputus, sest selliseid uputusi oli vähemalt kaks. Üks sellisel ajal, mis vastab meie aastate järgi umbes - 1750 ja see oli nii totaalne, mis lõhkus ära enamuse hooneid nii Tartus, kui ka mujal maailmas ning järgi jäid väga tugevad ehitised ja kivist vundamendid, milledele ehitati palkmajad (Tartus) või siis uued kivimajad. Ja teine, väiksem, kuskil 1850. Mille jälgi on näha ka sellel gravüüril.
Veel üks tõestus lähemast ajaloost. Kambodžas "suur plats" nimega Angkor Wat.
Angkor Wat oli algselt hinduistlik Višnu tempel, hiljem budistlik tempel, muistses Angkori linnasKambodžas, mis ehitati Khmeeri impeeriumis 12. sajandi esimesel poolel kuningas Suryavarman IIvalitsusajal (valitses 1113 – u 1150).
Angkoris olid kümned kivist ehitatud hinduistlikud ja budistlikud templid, millest suurim oli Angkor Wat("wat" tähendab khmeeri keeles "tempel").
Angkor Wat on maailma suurim pühakoda. Tänapäevani pole selge, milliseid tehnoloogiaid muistsed meistrid selle ehitamisel kasutasid. Alles aerofotod näitasid tänapäeva uurijatele, kuivõrd ideaalsed proportsioonid on tegelikult Angkori templitekompleksil.
Alates 13 sajandi lõpust hakkas Angkor Wat tasapisi liikuma hindu mõju alt theravaada budistide mõju alla. Tänapäeval ongi Angkor Wat tuntud kui budistlik templikompleks.
Kambodža pealinn Angkor jäi siiamlastesõjasalkade pidevate rünnakute objektiks: 1431. aastal vallutasid ja rüüstasid nood Angkori. Ainult vietnamlaste ja siiamlaste sõjaline konkurents võimaldas khmeeride kuningriigil nendes kurnavates sõdades naabritega säilitada oma sõltumatust.
Khmeerid olid sunnitud Angkori maha jätma ja rajasid 1443. aastal kuningriigi uue pealinna Phnom Penhi neile alles jäänud riigi keskossa. Phnom Penh oli riigi vähenenud võimalusi arvestades Angkorist märksa väiksem.
Tühjaks jäänud ja paljaks röövitud Angkor uppus peagi džunglisse. Hilisemad khmeeride põlvkonnad unustasid pikapeale keset metsikut troopikat laguneva Angkori. Jäid vaid legendid džunglis asuvast imelisest linnast. Esimesed Kambodža rannikule jõudnud eurooplased – portugallased ja hispaanlased – võtsid neid legende muinasjutuna.
1863. aastal jõudis Angkori prantslasest loodusteadlane Henri Mouhot. Mouhot sai nähtust šoki: prantslasel oli maha jäetud templimaastikut nähes tunne, nagu oleks ta sattunud mingile teisele planeedile, kus tsivilisatsioon on hukkunud kosmilise kataklüsmi tagajärjel. Sellele järgnesid teaduslikud ekspeditsioonid, peamiselt 1899. aastal asutatud École française d'Extrême-Orient egiidi nime all. Uurijad, kelle hulgas oli ka Vene päritolu kunstiteadlane V. Golubev, mängisid suurt rolli templikompleksi uurimisel, puhastamisel ja konserveerimisel. Teine maailmasõda katkestas need tööd kümneks aastaks. Tööd taastusid uuesti 1950. aastatel ja jätkusid 1970-ndateni.
Ameeriklaste agressioon Indohiinas, punaste khmeeride valitsemine Kambodžas, rohked riigipöörded, revolutsioonid ja muud sedasorti takistused pidurdasid restaureerimistöid Angkoris kaheks aastakümneks.
Sellel perioodil avastasid Angkori templid kunstiröövlid. Aardekütid raiusid templite seintest lahti skulptuure ja reljeefe, mis seejärel veeti salakaubana Taisse ja sealt edasi Euroopasse. Templid, mille rikkusi džunglid olid kaitsnud pikki sajandeid, laastati mõne aastakümnega. Ulatuslikud templite taastamistööd algasid alles 1990. aastatel.
Tänapäeval on Angkor Wat Kambodža tähtsaim turismiobjekt.
Pole ise käinud ega oma silmaga näinud. Kuid nägin ühte filmi, kus helikopterile on paigutatud mingi skänner-tehnoloogia - Lidar. Mingite kiirtega filmib pinna üle, kas või puudega metsa ja siis võetakse arvutitöötlusega puud maha ning jäävad vaid vundamendid. Nende alusel tehakse kindlaks kui palju oli seal maju. 
Ja maju oli seal palju ning kõik olid "koloniaalstiilis" majad nagu Vanas-Roomas.
Kuni 19. sajandini suurim linn kadus mõnekümne aastaga Maa pinnalt ja tsivilisatsioon haihtus - nagu vits vette (sõna otseses mõttes).
Muideks sama uurimistöö on skänneril nimega Lidar käsil ka praegu. Näis mis tulemused tulevad, aga tulemusi juba ongi.
Vaata FB - Elukulg, viide Delfi uudisele - Maiade tsivilisatsioonist. Link läks siin kuidagi liiga pikaks.
https://www.facebook.com/elukulg/
Panen väikese uuringu veel ka Tartu Ülikooli elektroonilises kataloogis olevatest - vanadest kaartidest (milles mina isiklikult väga kindel ei ole, aga see veel tulevates teemades uurimiseks).
Mingit Eestit pole kunagi olnud. Kuna oli mega-giga-super tsivilisatsioon, kes ehitas kõik "koloniaalstiilis" majad, üüratute ehitusmahtudega, megaliitide, poleeritud sammastega (Peterburi ja muu maailma gigantsed sambad jne) ja ülisuurte vundamentidega. Toomkirikud, Toompea ja muud lossid üle kogu maailma. Oli siis Liivimaa või polnud, Eesti oli aga väga väikesel pinna Põhja-Eesti aladel. Elada võisid seal - estid, kuid kes teab?
Wenden, kuigi sellel kaardil Wendau, (see oleneb kaardist), kus ma praegu elan, andis Vikipeeditades vaste -
Wenden on slaavlaste vananenud saksa keelt kõnelevates riikides ( Germania Slavica ) . Etnonüüm , mis on kasutusel alates 12. sajandist, pärineb vanade ja kõrgete saksa eelkäijate poolest ning see on välisriigi mõiste "teine" piiritlemiseks. Lisaks sellele, et Elbest (" Elbe slaavlased") kuuluvaid slaavi elanikke nimetati, nimetasid Wenden ka Doonauast põhja pool olevaid slaavlasi , Ülem-Pfalzias ja Ülem-Frankonias ning ka Ida-Alpides . Alam-Lusatias kasutatakse seda termini osaliselt siiani sorbide jaoks . Stüüria ja Kärnteni elanikud viitavad endiselt oma Sloveenia ja Horvaatia naabritele " Windische ". Lisaks sellele on termin kasutatud mitmesugustes toponüümides , näiteks Wendlandis .
Elasid siis siin ja Cesises - vendid???
Leidsin kaartidelt veel paar tähelinna, mida enne täpselt ei teadnud - Pärnu. Järgmine kord kui Pärnus olen, vaatan kas mingeid märke on järgi.
Festung saksa keeles - kindlus.
Offene stadt - avatud linn.
Riia tähelinnast pole vist midagi järgi.
Ja veel kuskil, mida ei tundnud äragi - praeguse Läti pinnal.
Kui neid vanu kaarte vaadata, siis vaevalt sada aastat tagasi kandsid kõik eesti kohad hoopis teisi nimesid, küll saksakeelseid ja siis venekeelseid. Vaid mõned üksikud kohanimed on kuidagi äratuntavad.
Ehk siis.
Kes teab Fomenko ja Nossovski - tuhandest aastast, mis meile juurde kirjutati ja aastaarvude ette pandi J aga mitte 1, see teab - millest jutt käib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar