Laupäev, 14. oktoober 2017

FOTOGRAAFIAST JA TRÜKIKUNSTIST

 
Uurime  ajalugu edasi. Mina uurin koos vene poistega ja vaatame koos vanu raamatuid. Nemad leiavad raamatuid ja riputavad üles ning mina vaatan. Seekordseks raamatuks on – vana aja gravüürid. Raamat ise on selline.
 
Kes tahab kiiremini võib filme vaadata, kuid see kutt ise ütleb ka, et ta eriti ei kommenteeri, vaid lihtsalt vaatab. 

https://www.youtube.com/watch?v=NMgoEO_BCoo

Selle filmi kõrvalt leiate ise üles teised filmid ja  erinevad riigid.


See on üks teema, mis on mind köitnud ja tekitanud palju küsimusi. Leitud vastused on andnud huvitavaid tulemusi ja siit need tulevad.
Enne pean aga selgitama tehnilisemat poolt. Ma käisin Tartus Trüki ja Paberi Muuseumis, vana Aparaaditehase õuel. Tehnilise taibuga ja ajaloo huvilisele soovitan väga soojalt seal käia.
Minu eriline respekt selle muuseumi loojatele ja giidile, kes tegi mulle personaalse ringkäigu peaaegu poolteist tundi. Nad on Eestist üles otsinud ja tööle pannud suure hulga vana trükitehnikat ja enamus neist töötavad ning muuseum on ka töötav trükikoda, kus saab isegi tellimustöid teha.
Kuna me saime kiiresti samale lainele ja mulle kui insenerile oli palju lihtsamalt arusaadav. Tutvustust pole võimalik siin ära kirjeldada, sest siis peaks minema uuesti, tegema fotosid ja saaks rääkida peenemalt. Ühesõnaga öeldes, kogu see tehnika, mis pärit 20. sajandi algusest, on mehaanilisest küljest nii keeruline, et sõnadega pole võimalik kirjeldada. Ma sain mitmele spetsiifilisele küsimusele vastuse.
Trükkimine  ei ole oma olemuselt keeruline protsess. Teed mingid klotsid, kannad sinna peale värvi ja surud suure jõuga vastu paberit.
Hoopis keerulisemad küsimused on: peenmehaanika ja … viil!!!  Peenmehaanika on nii keeruline ja filigraanne, arvestades seda ajajärku, et ühe katki läinud vidina tegemine mingis firmas, olevat olnud kaelamurdev probleem. Siis nad leidsid aga ühe vana kooli lukksepa, kes viilis (ja nikerdas muudmoodi) valmis väga keerulise pisidetaili.  
Aga suurem küsimus on – kust kohast sai Guttenberg viili. Trükkimist kasutati isegi enne Guttenbergi ja selleks, et midagi trükkida, peab olema tööriista komplekt ja eelkõige viil.  Tehnoloogiad on olnud täiuslikumad kui meile koolis räägitakse.
Kõige keerulisem osa trükkimise juures on – tähemärgid. Need metallist vidinad/klotsid, mille peale on töödeldud tähemärgid. Nende tegemiseks on oma trikid ja nipid. Isegi need klotsid, mis on väga vanad ja puust, peavad olema töödeldud tööriistadega ehk siis viili ja muude peenmehaanika riistadega.
Enne gravüüride juttu selgitan seda, mis tähendavad pikslid ja punktid.
Giid küsis küsimuse: „Mis tähendab, kui midagi tehakse - punkti pealt“. Teha tööd punktuaalselt. See termin on trükkalitelt.
Trükkalite väikseimad ühikud ei ole neljakandilised pikslid, vaid – punktid. Punkti mõõt mulle meelde ei jäänud, oli mälu järgi näiteks mingi 0,3 mm. Keeruline on siis trükkimise juures see, et kogu trükiplaadi komplekt oleks nii täpne ja tugevasti kokku surutud, et miski ei liiguks ja kogu krempel, nii pilt kui plaat oleks – punktipealt perfektne.



Kui ma vaatan neid gravüüre, siis raamatu veebilehe originaalis saab pilti zoomida ja see ei lähe häguseks. 




 Seda saab zoomida - "väga kaugele". See on seal palmi kohal kaugel linnas. 
 
 


 

Kui ma aga olen pildi kopeerinud arvutisse ja siis seda zoomin, tekivad pikslid – neljakandilised täpikesed.
Tänapäeva trükkalitel on spetsprogrammid, mis ei tee teksti pikslitesse ja jooned on sujuvad. Seda näitas mulle kunagi ka raamatukujundaja.
Sain teada ka, mis vahe on gravüüridel. Gravüür on selline, kus lõiked tehakse kokku liimitud puuklotside puidurõngastega pinnale.
Lõige on see, kus lõigatakse sooned piki kiudu.  Üldiselt see mind ei huvita. Mind huvitas see kuidas on võimalik teha „udupeeneid“ gravüüre.
Sellele sain ammendava vastuse.
Selleks kasutatakse elektrit ja keemiat. Tehnoloogia on täpselt sama nagu tänapäeval tehakse elektroonika trükiplaate, sealt ka see nimetus elektroonikas.  Skeem kantakse teatud pinnale, reeglina mingi metall, kaetakse joonise pind mingi ainega, mis takistab töötlemist, siis pannakse keemilisse ja elektrilisse töötlusesse ning katmata pinnad söövitatakse sügavamateks. Kõrgendikud kaetakse trükkimisel värviga ja nii ilmestubki pilt. Umbes midagi nii.
Minu üllatus moment on alati olnud selles, et kuidas saab sellisel gravüüril olla selline detailsus.
Ja veel suurem üllatus on see, et sel (Pierre van der Aa) ajal pidi olema elekter. Kuigi mis seal imestada - oligi juba "vanadel" egiptlastel ja bengaallastel (bengaali patarei) 
 

 
  Ja eelkõige sellised neljakandilised lõiked ehk augud. Keemiline töötlus aga selgitab selle ära väga lihtsalt. Mitte keegi ei LÕIKA neid kuhugi puusse või pehmesse metalli. 
 
Kuid on veel teine müstika.

Mitte keegi ei suuda joonistada nii detailseid pilte (millest siis hiljem söövitada trükiplaate), kusjuures need pildid on üsna väikesed. Raamatulehe suurused, vahel suuremad - 40 X 60 cm  ja neist siis teha trükiplaate – sellises koguses ja sellise lahutusvõimega.

Selleks ma millalgi juba eelnevalt selgitasin, kuidas väga vanadel aegadel oli olemas fotograafia, millest meile keegi midagi ei räägi.
Hullem veel, neid fotosid sai (pidi saama) digitaalselt töödelda. Umbes nii nagu ma töötlesin Kuressaare lossi foto – gravüüriks, paari hiire klõpsuga, ülilihtsas programmis.   



 
Ja tegin sellisest pildist,
 
 
sellise "gravüüri".
 
Kui ma hakkan tutvustama ajalugu nende piltide pealt, siis on mul üsna aeganõudev teha telekast originaalist fotosid ja nende peal seletada. Ka on originaal raamatu lehekülg kitsam, niiet selgitan digi piltide pealt, kuigi ma ise olen neid uurinud originaalsete pealt. Väga erilisi kohti pean zoomima eraldi. 

PS. Ma nüüd natuke klikkisin Galicca lehel ja tuleb välja, et ikka saab zoomida ja saab seda lehte isegi tõlkida, niiet läheb huvitavaks.

 Ehk siis väidetakse, et kõik need triibud ja neljakandilised augukesed on 1400-del aastatel tehtud - peitlitega. Õnneks on ka siin tekstis ajaloolaste - "absoluutne tõde" ehk alati sõnad - tõenäoliselt, ilmselt jne.  

Martin Schongauer (1450? -1491) 

Poeg kullassepp emakeelena Augsburg, Martin Schongauer sündis Colmar, ilmselt 1450 ja on aktiivsed ülemise Reini piirkonda, kuni oma surmani 1491. Painter näitab, kelle kuulsaim töö on Virgin roosipuu (1473, Colmari dominiiklaste kirik), oli ta ka erandit graveerija. Tõenäoliselt osales ta esmakoolitusel isa töökojas, mis võimaldas tal omandada täiuslikku meisterlikkust metallitööstuse ja peitella töödest. 
 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar