Kummalisel kombel tahtsin panna ühte kommentaari lõigu Lõunapoolusest ja kopeerides sellest Pdf raamatust, töötles arvuti Gootikirja Poohfvstaagid ilusasti tänapäeva tähtedeks. Sellest tekkis mõte teha see tõlge ka blogisse. Veidi parandasin sõnu aga sõnade asendi ja "kirjakeele" jätsin samaks.
Enamus inimesi arvab ilmselt siiani, et 1900 +/- rääkisid eesti inimesed eesti keeles. Ehksiis Toots ja Teele ei rääkinud tänapäevast eesti keelt kohe mitte, nagu näiteks filmist teame. Ka minu kirjutamise stiil on paljuski sarnane vanaaegsele, sest loen palju vanu raamatuid.
Mul on parimate raamatute edetabelis esimesel kolmel kohal nüüd sellised raamatud, mis olen tõlkinud ka oma blogisse.
Nendeks on:
1. Meremadu ehk 80000 vertsa vee alt läbi.
2. Kõu ja Pikker.
3. Aleksander Sipelga - Maailma valitseja.
Miks just need kolm???
Meremadu on nii erinev 20000 ljööst vee all, et mul pole õrna aimu, kes kirjutas need Kaks Erinevat raamatut ja miks nende teksid üldse kokku ei lähe. Kõik need raamatud, kus on pööraselt uskumatud tehnoloogiad 19 sajandil, kus mitte ühtegi sellist seadet ei oleks pidand olemaski olema. Ma ei hakka pikemalt seletama aga kui loete, siis mõelge iga tehnilise kirjelduse juures - Mis see on? Kuidas sai see olla? Mida kõike veel võis Iidsel Tsivilisatsionil kasutusel olla.
80 000 tuhat wersta wee alt läbi.
Reisimised maailma merdes.
M. Poderi kulu peal Narwas.
Tallinnas, 1875.
Trükitud J. H. Gresseli kirjadega.
Дозволено цензурою. Ревель, 27 Августа 1875.
Säilik | Trükis | ÕES 1679 | AR-19197-45256-48043 - Kirjandusmuuseum (kirmus.ee)
Meremadu.
Igasugune meremees, kes suurema laewade peal on teenind, poleks mitte suurest meremaust kuulnud, mis suures maailma meres pidada elama ja mõnegi laewa wastu olla tulnud! Hiljuti tõi Peterburgi pildizeitung, „Всемфная Иллюстрац“ kaks pilti sest suurest kollist, mis mõne sõnumete järel mitu tuhat sülda pidada pikk ja kehast kõige suurema laewa jämedune olema. See mürakas möllas 1869 ja 70 aastates nõnda, — mitu Amerika aurulaewa polnud mitte üksnes seda madu näind, waid ka üks neist, nimega „Scotia," olla ta käest ühe kohmaka matsu saand, — et Amerika walitsus warmalt kiire raudmundres laewa „Abraham Lincoln" valmis pani ja wäljasaatis, merekolli ülesotsima ja ärakautama.
Enne kui laew mere peale läks, lasi selle kommandant Farragut üht kutset kuulutada, et õpetatud teadusemehed, kui ka natuuriuurijad prii sõidu ja sööma saawad, kes selle kena reisi peale kaasa tahaksiwad tulla. Teiste seas tuli kuulus prohwessor Aronnax oma truu teendriga Rathgeber ja nii sama kuulus tuuramees Rothland, üks sündind Kanada maa mees, kes enam kui tuhande walaskalal eluküündla oli ärapuhund.
Niisuguse imejuhtliku meresõidu peale kõigesuguste sõjariistadega wäljaehitatud, nimelt wästrasuurtetükkidega, kõige uuema ülesleiu järel tehtud, läks laew mere peale, sadama bullwärgi peale kogund tuhanded pealtwaatajad hõiskasiwad hurra ja soowisiwad õnne.
Raudmundres fregatte sõitis Atlantia mere peal igale poole, läks teine poole päewa, see on üle ekwatori, käis Lõuna-Amerika Kap Hormi otsa ümber, tuli Suure Maailma meresse, purjutas selle röögatu okeani lõunatse poole läbi, ka terve Polinesia ja jõudis Hiina meresse, ilma kõige wähemat meremau jälge nägemata, ehk küll 2000 dollari sellele lubati, kes ta kõige esite peaks ülesleidma. Niisuguse ilmaasjata otsimise järel tõmmati fregatte peal ninad norgu, naerdi wastakute teineteist wälja ja lükati see hirmus meremadu enemuistese juttude sekka.
Kommandant pööras nüüd ümber ja purjutas Amerika lääneranna poole, et weel wiimseks katseks Waikse okeani põhitset osa läbikatsuda. Kaks päewa otsa ei nähtud ka siin midagi wööriti; hulga laewadega, mis San Frantsiskost Hiina maale läksiwad, sai räägitud ja fregatte reisiasja üle otsust antud; ommetigi polnud ükski neist meremadu näind.
Äkiste kolmandama päewa õhtu oli walju häält kuulda: „Oho! Seal ta on, seal tuule all, põigiti meie ees!" See oli tuuramees Rothland, kes alati wahi peal oli ja nüüd seda häält tegi. See ootamata hääl ajas kõik mehed jalule; rutati siis seda elajast waatama. Õige kaunis ligidalt tõuseb pikkamisi laenetest üks mustjas, hirmus pikk kere üles, kelle selg ümmargune oli ja külje peal wee all üks ümmargune auk, kust walgus wälja paistis.
„See on selle müraka silm," hüüab prohwessor Aronnax, „see kumab nii kangeste, et peaksime seda wist tuleks pidama. Rothland, teie peate tuura ka sissewiskama!"
Kommandant ei usaldand mitte kohe ta kallale minna waid käskis esmalt oma laewa kiireste taganeda. Niisama ruttu tuli see jälle järele, taganes aga jälle tagasi, kui fregatte ta kallale kippus, wõind aga ka mitte kõige suurema kiirusega kättesaada. Äkiste kesköö ajal kadus ta koguni ära ja pealegi suure kohinaga, nagu oleks üks walaskala oma ninaaukudest wett wäljapursand. Igaüks ootas nüüd, et see suur elajas laewa põhjast kinni hakkab, ommetigi ööse jäi kõik waikseks. Päewatõusme ajal tõusis üks pühin, nagu oleks üks woolas juga laeva ligi, ja ennäe, laenete peale tõusis mustijas, ümmarguse seljaga, nüüd oma täies pikkuses, mis 200 jala peale arwati, hirmus suur kala, kelle saba kauge jõu ja nobedusega merd piitsas ja üht laia, walge wahuteed waardiks tahajättes.
Fregatte bordi peal oli kõik taplusele seatud, et kui tarwis oleks, waenlasega wõidelda. Ühe suuretüki esimene pauk mürises laenete poole; kuul trehwas müraka selja pihta, põrkas aga ses samas winklis tagasi, ilma mingisugust märki järele jättes. Mitme paugu järel, mis niisama ilmaasjata oliwad, sõitis kommandant täie joonega selle elaja peale, et seda põhja purustada. Ommetigi põle selle peale mõelda. Nobeda kiirusega muutis see suur elajas oma seisupaika, taganes ikka tagasi, tuli jälle ligemale ja narris nõnda seda uhket laewa.
Nõnda läks wõitlemine terwe päew otsa edasi, kuni viimaks õhtu madu üsna wakka seisis ja wäsimusest nähti puhkama, nõnda et fregatte üsna ligi võis minna ja tuuramehe Rothlandi suureks rõõmuks ta oma tüseda tuuraga kõigest jõust senna kohta wõis wisata, kus ta minewa ööse hiilgawa silma oli näind.
Üks jäme pauk mürtsus, tuura wars wabises ja kukkus kõweraks läind otsaga meresse. Siis kargasiwad kaks weesammast mastide jämeduseni ja kõrguseni fregatte teki peale, ühtlase sai see alt wastu põhja ühe nii hirmsa mutsu, nagu oleks ta kaljurünka otsa jooksnud, nõnda et mehed suuremast osast saiwad üle parda loputatud, üks õnnetus, mis ka professor Aronnaxi, Rathgeberi ja Rothlandile osaks sai, ilma et üks ühest ja teine teisest oleks teadnud.
Kõik kolm oliwad head ujujad. Pime oli kätte jõudnud, ja kui professor Aronnax wee peale tõusis ja oma ujumisekunsti pruukis, waatas ta ilmaasjata „Lincolni" järel ümber; see oli ta silmist kadund. Meelt äraheitis tahtis ta ennast wajuda lasta, äkiste tundis ta ennast kellegist kinnihakatud olewa ja tema truu teender tõuseb ta kõrwas wee peale, nad aitawad teineteist wastakute, kuulewad äkiste üht hüüdmist, ujuwad kõigest jõust senna poole ja puuduwad pea ühe kindla ja libeda keha wastu; aga selle peal seisab üks mehe nägu, kes neile ühe ridwa kätte pakub, miskast nad tunnewad, et see Rothlandi tuur oli, kes ise ühe kindla kere peal seisab ja mõlemaid ülesse tõmbab.
Nad tunnewad nüüd hirmsa ehmatusega, et nad selle elaja seljas oliwad, ja ootasiwad iga silmapilk, et see nendega tükis põhja läheb. Rothland oli aga juba aru saand, et see kõwa kehanahk mitte ühe weeelaja nahk ei wõind olla. Kui ta selle kala selga oli saand, oli ta kohe oma pekinoa wäljatõmmand ja oma imekspanemiseks, aga ka oma rõõmuks leidnud, et selle elajal tõeste rundmunder ümber oli. Wiibimata rääkis ta seda nüüd oma ärapäästetud sõbradele. Prohwessor, kelle usutunnistus see oli: naturis sünnib kõik naturilikult ja uskumine hakkab sealt peale, kus teadmine äralõppeb, tõmbas kohe oma noa wälja, kraapis kõntsa pealt ära, leidis ühe koorukese eest, mis ta wärwiks tunnistas ja sealt alt hiilgawat rauda.
„Tõeste, Rothland, meie oleme päästetud! See kere on inimeste kätega tehtud ja nende samaga ka juhitud, aga kust meie leiame üht sisseminekut selle imeliku sõiduriista sisse? Sõbrad, meie ülesleiu läbi on teadus ühe meremau osa waesemaks saand, sest nüüd ma tean kindlaste, et see ennemuistene jutt on, aga meie saame nüüd targemaks selle imeliku raudujuja peal, kui meie aga wiimaks weel nälga ei jää."
Waewalt oli ta oma prohwessoritundmustele nende sõnadega teed teind, kui Rothland jälle oma tuurawarrega wastu kömisewat kere koputas. Äkiste tõusis mõni samm nende eest üks plaat üles ja neli tugewat meest tuliwad august wälja, kargasiwad meie kolme õnnetuma küllest kinni, nagu oleksiwad nad weikesed lapsed olema, wiisiwad nad alla ja wiskasiwad nad ühte kohta, kus kottpime oli. Üks hulk aega oliwad meie herrad ses pimedas ja mõtlesiwad oma õnnetuse üle järele.
Nii arwata ühe tunni järele kuulsiwad nad sammusid ligemale tulema, üks uks sai lahtikruuwitud, üks helewalge kristalliklaasist ballong walgustas nüüd seda kambrit ja kaks meest astusiwad sisse ja eksaminerisiwad, aga ilma sõna lausumata üksnes pantominidega, neid kolme imereisijaid, kes nad olla ja kust nad tulla. Prohwessor kõneles neile kõik selle loojärje wälja, inglis-, prantsus- ja weel ladinakeeles, et ta mitte ei teadnud, mis keelt need mõlemad mehed oskasiwad; pealegi pidi teender Rathgeber weel seda asja saksakeeles rääkima.
Kui nad saiwad otsarääkind, pani teine mees oma suu wastu seina, kus ühe hüüdmisetoru ots oli, ja siis läksiwad nad ära, ilma üht sõnakest lausumata; ballong jäi aga senna, ja warsi pärast nende äraminekut, kui nad ukse jälle oliwad kinnikruuwind, tõusis kesk põrandalt üks ümmargune luuk üles ja ennäe, üks niisama suur, ümmargune laud tõusis tagajärel kõige parema pruukostiga, mis Nju-Jorkis parem põleks olnud. Muidugi hakkasiwad nad kohe jahvatama ja lasiwad seda heaste endal maitseda.
Muidugi oli see imelik, et pruukost aina mereproduktidest oli ja mingisugust piirituse jooki, nimelt wiina, mitte näha polnud. Üks waagen oli kõige ilusamaid austrist täis, nii wärsked, nagu oleks nad praegu merest toodud, nii sama üks waagna täis küpsetud austrid, mis weel alles podisesiwad; siis weel näu järel sinki, mis aga Rothland kohe hülgekintsuks tunnistas; lõpeks weel suured kakandid. Joogiks oli üks iseäraline läbipaistjaw walge wedelik, mis Rothland walaskala-piima ütles olewa. Ehk nad küll selle sööma peale mitte magada ei tahtnud, oliwad nad ommetigi wäga wäsind ja kõik kolm jäiwad peagi raskeste magama. Mõne tunni pärast ärkas prohwessor kõige esite üles, ta tundis üht rasket hingetõmbamist ja äratas oma seltsimehed kärmeste üles, et ta lämmatust kartis. Waewalt oliwad nad ülesärgand, kui nad ühe hea mutsu tuult tundsiwad sissetungiwa ja ka kohe hapniku õnnistust maitsesiwad.
Warsti sellepeale sai uks lahtikruuwitud ja üks mees astus sisse, kes ingliskeele nõnda rääkima hakkas: „Minu herrad, mina olen selle merealuse laewa omanik, mu nimi on Nemo, ja ma ütlen teile, et teie nüüd „Nautiluse," nõnda on mu laewa nimi, igawesteks wangideks peate jääma, ehk ma küll teile luban, selle sõiduriista sees täieste prii pärast käia. Mul on kahju, et teile see õnnetus on osaks saand; elu ei wõta ma kellegilt, kellel see õnnetus juhtund, minu näppu puutuda, aga lahtilasta ei wõi ma teid koguni mitte, sest et keegi maailmas minu saladust ei tohi teada."
Siis läks ta ära, jättis ukse lahti ja herrad oma mitmesuguste mõtetega üksi. Prohwessor trööstis oma seltsimehi, et imab maailma kõige suuremat saladust ja pealegi merealust naturi tundma wõiwad õppida, muidugi ei mõelnud ta kui eht teadusemees mitte selle peale, et ta pealtmaa inimestele mitte üht tähekest sest ei wõind teada anda. Rothland ei olnud oma sunnitud puuriga mitte rahul, aga mõtles ommetigi, aega mööda tuleb hea nõu.
Rathgeber mõtles nagu prohwessor ja rõõmustas ennast toaga, kastisid polüpide, merelillede, käsnade, korallide, kõiksugu merepõhjaliste taimede ja elajatega täis pakkida. Kui nad nüüd esimesest hirmust hinge tagasi saiwad, hakkasiwad nad oma merepõhjalist wangihoonet läbiwaatama.
Terwe laew oli seest ja wäljast rauast ehitatud ja sigari moodi tehtud. Keskmine tükk oli toru moodi ja wõis kiikri wiisi kokkutõmmatud ja wäljawenitatud saada, et siis laewa suurendada ehk wähendada; suurendatud tõusis laew wee peale, kokkulükatud wajus alla, kui tarwis oli, koguni merepõhja peale; pealegi oliwad mõlemil pool küljes wäljapool weel kindlad kastid laewa külge ehitatud, kus sees weeballast sees oli ja tahtmist mööda wee peale tõusmise tarwis tühjaks ehk põhjawajumise tarwis täis pumbatud wõis saada.
Ilmaasjata waatasiwad ja otsisiwad wangid aurukatlaid taga, mis ommetegi masinat pidi ümber ajama. See aga ei polnud aurumasin, waid gaasimasin. Ta asjas üht kruuwi ümber, kellel niisugune walu taga oli, et laew kolm kord nii ruttu jooksis, kui weepealne. Katlaid polnud seepärast koguni olemaski, waid üks neljakandiline, weikene raud kast, kus see wägi sünnitatud sai, mil wiisil, see jäi prohwessoril kaua aega üheks saladuseks, kuni ta seda wiimaks kogemata üles leidis.
Üks masinatöömees tuli punkti peal iga neljandamal tunnil sinna raudkasti kallale, pigistas ühe naelapea peale, üks weikene dekkel kargas lahti ja ta lükkas ühe üheksa kubiktolli suuruse neljakandilise kastikese senna auku, pani dekli jälle kinni ja läks oma teed. Masinal oli nüüd jälle nelja tunni peal jõudu taga.
Terawa mõistusega prohwessor sai peagi aru, et kastikese sees üksnes kindlat söehapatust wõis olla, mis suure kasti sisse pandud, alalise 16° Reaumur temperaturi läbi gaasiks muudetud sai ja nõnda masinat ümber ajas. Kuda kaptein Nemo enesele seda kindlat söehapatust walmistas, pole prohwessor ilmaski teada saand ja seepärast meie ka mitte. Selle üleshoidmise koht oli alati lukus, üksnes nii palju wõis prohwessor teada saada, et seal sees jääd oli, mis seda ruumi 100 gradi külmaks pidas, nõnda, et masinatäitja töömees üle ja üle kasuka sisse mässitud, nagu üks eskimo sealt seest wälja tuli.
Peale selle imelise masina oli weel elektrisitet selle laewa peal ammetis. Telegrahwitraadid läksiwad laewalae all igale poole. Kõlistamiseapparatid oliwad igal pool ja wõis iga madrus kommandanti käskusid otsekohe telegrahwi pealt lugeda ja kohe täita, sest need kõik oliwad kirjutamise telegrahwid. Kirja ennast ei osand meie wangid mitte lugeda, sest et nii hästi telegrahwikirjad, kui ka kõige madruste keel Nemo enese wäljamõeldud oli.
Kõik laewakambrid saiwad elektritule läbi walgustatud. Keskmise osa mõlemil pool külges oli üks pikergune ümmargune aken, kus üks paks kristalliklaas ees ja kelle ees weel üks tugew raudplaat kinnipanemise tarwis oli; sisepool põles selle taga elektri tuli, mis kaugele wee alla walgust andis. See'p see merekolli silm oligi, mis "Lincolni" peal kõige esite nähti.
Kaptein Nemo ei olnud mitte nii suur inimeste wihkaja, kuda wangid esite uskusiwad, waid selle wasta kutsus ta neid sagedaste oma kajutisse aega wiitma. See kajut oli terwe laewa peal kõige enam imekspanemise wäärt.
Seal oli üks wäga kena bibliothek, toredad pildid ja suured peeglid kaunistasiwad seinu; toredad wotograhwiad weealustest korallikaswudest, elektri tulega sünnitatud, oliwad näha, kui ka nurjatu suured eht perlid kuldjalgade peal, mis kaptein ise kõik oli leidnud. Seda arwamata rikkust nähes ei saand prohwessor imekspanemise pärast sõnagi suust wälja.
Kaptein mängis üht toredat harmoniumi, kelle kast perlmuttrikoorest ja jalad punasest ja walgest korallist oliwad tehtud. See harmonium oli ise laewa peal tehtud, sest Nemol oli õnneks olnud, ühe hukkaläind laewa pealt üht meest ära päästa, kes orilameister oli, Europast Amerika maale elama tahtis minna ja nüüd oma elu merepõhjas pidi lõpetama.
Harmoniumi wiled oliwad selgest, puhtast hõbedast tehtud selle tarwis hõbelatid wõetud, mis Nemo ühe põhja wajund laewa seest oli leidnud. Lõõts oli hülgenahast tehtud. Ülepea oli kaptein Nemo ennast aega mööda pealtmaailmast täieste lahutand; sest kõik nemad asjad, isegi mööblid oliwad kas wajund laewade seest wõetud ehk kalakontidest tehtud; polster oli noorte walaskala nahkadest, mererohu ehk ka merelehma ja merelõwi karwadega topitud.
Wangidel pidi muidugi see küsimine meele tulema, kui Nemo oma kunsti ja laewa nii salaja hoidis, kuda ta siis selle ehitust oli saand salaja hoida. Et ta nüüd üsna sõbralikult nendega ümber käis, julges prohwessor ühel päewal ta käest selle saladuse hakatust küsida.
„Mina ehitasin oma laewa kalda peal 10 aastat, olin ise iga weikese tükikese rehkendand ja lasin nüüd kõik lahutatud tükid mitmest maailma rahwast walmis teha, ilma et keegi neist tegijatest oleks aimata wõind, missuguse terwe asja tarwis ta tehtud tükk pidi saama. Kui mul kõik tükid koos oliwad, wõtsin ma ühe tõu tumme inimesi enese teenistusse, kes, nagu teada, ikka tublid töötegijad on, laadisin kõik ühe ostetud laewa peale, õpetasin ühes kõrwalises sadamas seda tumma seltsi esiteks madruseteenistust, ja sõitsin siis ühe suure maailma mere wiljalise saare peale, mis ma enne ühe reisi peal maailma ümber olin ülesleidnud ja kus kedagi hingelist peal ei eland. Siin panin ma oma laewa kokku ja lasin selle laewa põhja, kelle peal olime tulnud. Et mul oma tummad madrused weel täna alles teenistuses on ja keegi neist pealtmaailmaga kokku ei puudu, siis on muidugi mõista, et minu weealune elu saladuseks jääb. Et minu laewa meremaoks peetakse ja wiimsel ajal sagedamine kui muidu nähtud on, tuleb sest, et mina üht Inglis laewa otsin, kelle kaptein minu weriwaenlane on, ja keda ma lootsin kätte saada, kui ma ennast teie laewa läbi leidsin, petetud, misläbi ma teiega tuttawaks sain. Et teil nüüd aeg pikaks ega igawaks ei weni, läheme meie praegu minu korallimetsadesse jahi peale ja tõotan teile homseks üht wäga lõbusat päewa. Head ööd, minu herrad!"
Vangid läksiwad nüüd oma koikudesse magama ja suur jääger Rothland nägi varsti suurest jahisaagist unes. Kõik kolm arwasiwad seda jahti kuiwal maal ettewõetawa, aga wale.
Jahiplats oli 60 kuni 100 sülda sügawas Australia arhipeli korallisaarte wahel. Korallisaare Krospo juures wiskas „Nautilus" ankru wälja, s. o. 100 sülda sügawasse, pandi laew kahe suure korallisamba wahele kinni. Merelaenetamist polnud ses sügawuses mitte tunda, ka weewoolamistki; wägewad korallikännud oma oksade ja jändriku harudega seisiwad nagu wedela kristalli sisse walatud.
Kuda paniwad nad nüüd kolmekesi imeks, kui kaptein Nemo kolm tuukririiet kajutisse saatis, selle tähendusega, ennast nüüd jahi tarwis walmis panna! Kui nad nüüd walmis oliwad, iseliikuw apparat selja peal, kus kokkupressitud luhwt hingamise tarwis sees oli, ja tuulepüssid kaasa wõtnud, mis elektriga laetud klaasist kuulidega lasti, kelle kõige wähem haawamine kohe surmaw oli, astus see selts kapteini juhatuse all merepõhja peale, kus kõwa liiw oli. Ehk küll neil rasked tinatallad all oliwad, siiski oli neil lausaldase põhja peal kerge käia. Korallimetsast mööda minnes, nägi Nemo kõige esite ühe nurjatu suure merehämmelga, mis lõuna pool wete sees wäga suureks kaswab. Oma käsiwarrepaksusid jalgu oskas ta wäga ruttu pruukida, et ennast oma redupaika korallide wahele ärapeita. Nemo kuul trehwas ta pähe, ja silmapilgul sai ta elektrilöögi ja ei liigutand ennast mitte enam. Üks Nemo madrus sidus selle hämmelga ühe korallikännu külge kinni ja ruttu mindi siis edasi.
Et neis wetes nurjatu suured haikalad elasiwad, siis oli Nemo käsku andnud, mitte korallimetsast kaugele minna, et neid nähes põgeneda wõiks. Ei wältand ka wäga kaua pärast merehämmelga ja ühe meresaarmatapmist, keda Kanada mehel õnneks oli lasta, kui kolm suurt kere jäägrite pea kohas ligemat piiret pimedaks tegiwad ja Nemo aegsaste äratundis, et need kolm Tintoreat, kõige suuremat haikala sugu oli, kes meie jäägrite peale jahti tegiwad. Nemo seletas nüüd, et üks neist kaladest üsna hõlpsaste kolm meest kõige tuukriapparatide ja luhwtipampudega wõiks äraneelata, siis taganesiwad nad kärmeste korallisammaste wahele tagasi ja saatsiwad sealt peidupaigast elektripaukusid merekollide peale, kes siis pidiwad jumalaga jätma, et nad ommetigi oma ohwrid ei wõind kätte saada.
„Oh kahju!" kirus Kanada mees, „et ma oma tuura mitte kaasa pole wõtnud!"
Nemo seletas talle, et sõjariistadega, mis käega wisatakse, niisuguse weepigistuse all midagi ei wõi teha.
„Sellel kuulil, mis minu püss laseb, on niisugune kiirus, et lahke luhwti sees ta oma märgi enne kätte saab, kui püss lahti läheb; siin 60 sülla sügawuse weepigistuse all on ta kiirus muidugi wähem. Teie olete wist uskund, et teil tuulepüssid käes on, minu herrad, see aga ei ole tõsi; meie püssid on minu wäljaarwatud ja on söehapatuse ja elektri tagalaadimisepüssid, keda pealmaailmas weel et tunta."
Loodis püsti korallisambad näitasiwad üht sikisakilist teed, nagu inimeste kätega tehtud treppisid, kust kaudu meie jäägrid üles astusiwad.
Selle tee peal oli meie prohwessoril paras aeg, mõned polüübid lahtilõigata ja oma teendri kätte hoida anda.
Juba nad oliwad nii kõrgesse astund, et nad selge wee läbi lindusid wõisiwad näha, mis wee peal lendasiwad. Mõnda neist saiwad nüüd mahalastud, peale partide, hanede ja mitmesuguste weelindude ka üks nurjatu suur albatros, kelle laialiaetud tiiwad 30 jalga pikad oliwad. Nõnda kõige lindudega koormatud käskis Nemo laewa juure tagasi minema hakata.
Hea meelega jõudsiwad nad senna tagasi. See lahutamine oli meie wangidele oma weealuses elus wäga meelepärast, mõtlesiwad aga hea lootusega, ommetegi ükskord parajal ajal ärapõgeneda, kusjuures neil need ilusad tuukriapparatid abiks pidiwad olema, mis kaptein neile priiks pruukimiseks oli kätte uskund.
„Nautilus" lendas jälle kristalliklaarist weest läbi, Sänduitshi saartest mööda, kus nad ülesleidsiwad, et need osalt korallidest on kaswand; Markesas-saarte juures leiti hukka läind fregatte „Florida" risud; mis hirmus oli see näha: laewa nööride sisse mässitud surnukehad wahtisiwad lahtiste silmadega meresse ja tõusiwad ja wajusiwad, nagu elaksiwad nad weel.
Kahekordse jõuga lasi Nemo laewa edasi lennata, et sest koledast kohast eemale saada. Tulise kiirusega puges ta korallimerest läbi, jooksis Tahiti, Tongatabu ja Fitshi saartest mööda, ilma et midagi uudist oleks näha olnud.
Äkiste sai nende sõiduriist ühe tugewa mutsu ja istus nüüd Torres-uulitsas Guebaroari saare juures kaljukünka otsas kinni, nõnda et lahtisaamise peale niipea põlnud mõeldagi. Et nüüd laewa kergitada, ehk palju enam ta ujumisejõudu suurendada, pidi nüüd see keskmine torusarnane osa wäljawenitatud saama; see oli aga seepärast raske, et otse selle tüki esimene osa liikumata kaljurünka otsas kinniistus. Nemo teadis weel teist nõu. Esiteks saiwad kõik weega täidetud kastid tühjaks pumbatud; siis tuukrite läbi hüdrauli pressid laewa mõlemi poole külge pandud; kõik need toimetamised wältasiwad mõned päewad, nõnda et wangidele lubati, sellewahel saare peale lindu ajama. Iseäranis oli Kanada mees wäga rõõmus, et ommetegi jälle sooja werega lindusid wõis lasta ja nimelt ka wärsket gemüsi saada, sest see toidukõrwane, mis Nemo hukkaläinud laewade seest korjas, oli neil ommetigi juba meele wastu.
See suure rõõmuga alustatud jaht oleks meie sõbradele peagi wõind kahjuks saada. Nemad arwasiwad, et seal saare peal keegi ei pidand elama, ommetigi oli lugu koguni teine.
Mõne paugu peale — nad oliwad luba saand, püssirohupüssa ja mitte Nemo elektri tagalaadimisepüssa kaasa wõtta — ilmusiwad äkiste metsinimesed, mis hirmsa kisaga ja suuri nuie keerutades ligemale jooksiwad ja meie jäägrisid sundisiwad taganema.
Õnneks oli „Nautilus" lahti saand ja tõusis sel silmapilgul, kui meie põgenejad randa saiwad, wee peale. Waewalt oliwad need laewa platwormi peale pääsend, kui metslased ka senna peale ronisiwad. Nemo oli juba enne ühe elektri batterei walmis laadind ja sel silmapilgul, kui metslased raudplatwormi peale astusiwad, lasi ta selle lahti, nõnda, et need hirmsa nägudega üleslendasiwad ja siis surnukehaga wette kukkusiwad. Prohwessor Aronnax oli üsna kohkund selle elektriteo üle.
Selle weealuse kinnijooksmise järel wõttis kaptein nõuks enam weepinna peal ennast hoida ja üksnes siis oma Nautilusega põhja pugeda, kui tarwis oli, ehk kui laewad nähtawale tõusiwad. Kui see sõiduriist jälle Atlantia okeani oli jõudnud, mis ümber Kap Horm sündis ja mis teed wee alt läbi käidi, et mitte tormidest, mis selle Kapi ümber hirmsaste möllawad, segatud saada, tõusis äkiste üks Inglis sõjawregatte nähtawale. Kohe pärast selget tundmist ühe kange kiikri läbi, millest Nemo ka taewatähti läbi waatas, kelle klaasid mitte prostor aknaklaasist, waid puhtast mäekristallist lihwitud oliwad, kästi meie wangid oma kambrisse minna, kus nad ühe hea pruukosti järel kohe magama uinusiwad, sest et Nemo neile unerohtu oli tee sisse pannud.
Kui nad jälle üles ärkasiwad, sai prohwessor ühe haawatud inimese juure wiidud, selle haawa siduma. Sest oli näha, et üks sõda Nautiluse ja fregatte wahel oli olnud. Paraku ei saand prohwessor sest pikemat teadust ja selle pärast meie ka mitte. Haaw oli aga surmaw ja mõne tunni pärast oli surnukeha laewa peal. Muidugi oliwad meie wangid matuse peale uudisehimulised.
Kolme päise sõidu järel, mis ajaks surnud jääkambrisse oli wiidud, puges Nautilus wee alla ja jäi ühe koralli koopa ette seisma. Siin astusid kõik laewamehed tuukririietes merepõhja ja matsiwad oma kamradi ühe puusärgi sees maha, mis ilmaski ei wõi hukka minna. See puusärk oli ühest wana Kreeka viieaerulaewa laudadest tehtud, mis Nemo Kreeka arhipelist Euböa saare juurest merepõhjast oli leidnud. See puu oli kõige wähemalt 2000 aastat wana ja soola ja merewee läbi peaaegu kiwikõwaks läinud. Puusärk sai nüüd korallikändude wahele kinnikiilutud. Waikse palwe järel astuti jälle laewa peale, ja meie imereisijad oliwad nüüd Nemo weealust kirikuaeda tundma saand; kus kohas see aga okeanis oli, ei teadnud nad mitte, sest Nemo enese tehtud merekaartisid ei tohtind nad ilmaski näha.
Weealused imeasjad, mis meie wangid nägiwad, ei pidand weel ammugi otsa saama. Manaari saare juures, Tseiloni saare ligidal, kutsus Nemo neid oma pärlipüüki waatama.
Nad astusiwad tuukriapparatidega merepõhja peale, kus weel keegi tuuker enneilmaski põle käind ja nägiwad siin lugemata hulga pärliaustrisid, kellest kõige suuremad nad kokku kogusiwad ja kaasawõetud korwidesse paniwad.
Siis wiis Nemo neid ühe koopa ette ja näitas neile ühe nurjatu suure pärlmushli, kelle klappid just parajaste lahti oliwad. Nemo pistis ühe raua senna wahele, et kinnitõmbamist keelata, ja suure imekspanemisega nägiwad nad ühe pärli, mis inimese pea suurune ja mitu tuhat kord tuhat millioni rubla wäärt oli. See aga ei olnud weel kapteini tarwis nii täis kaswand ja kui ta klappi kinni lasi tõmmata, seletas ta, et ta seda weel kõige wähemalt paar aastat tahab rahuliste kaswada lasta, enne kui ta selle järele tuleb. Pärlipüüd oli muidugi kaunis rohke.
Laewa peale tagasi tulles lubas Nemo igaühele oma saaki päranduseks. Suure rõõmuga hakkasiwad nad nüüd kolmekesi kaunimaid ja kallimaid pärlid poetama; igaühel oli üks hirmus suur kapital ja oli rikkuse poolest millionär. Ommetegi kui hirmus oli neil see mõte, et nad seda rikkust ei wõind pruukida; sest seal merepõhjas ei polnud kõige suurem pärle mitte enam wäärt kui põllukiwi.
Nemo oli selle helduse läbi üht suurt wiga teind; see suur rikkus ajas wangide sees mõtteid liikuma, et selle warandusega sünniks minema panna.
Laewa platwormi peal oli üks lootsik kinni, mis maale sõitmise tarwis pruugiti; seda arwati päästmisepaadiks wälja ja põgenemise plaan oli tehtud; muidugi ei wõind see enne ettewõetud saada, kuni Nautilus ühe tuttawa ranna ligi pidi seisatama. Nemo aga ei olnud mitte see mees, kes elatawaid kohte üles otsis, waid selle wasta neid, kuhu kellegi inimese jalg põlnud enne saand. Lootus selle weealusest elust pääsemise peale oli seepärast weel wäga kaugel.
Nemo märkas peagi prohwessori südameraskust ja teatas talle nüüd, ta eluwaimule jälle uut joont andes, et tal nõu olla, lõunapoolus ülesotsida. Nüüd sõitis Nautilus terwe India mere läbi ja jõudis Polarkreisi ligidale. Et siin röögatu suured meresügawused on, siis lasi Nemo oma sõiduriista kuni 48,000 jalga sügawasse, et proowida, kuda selle seinad seda pigistust wasta wõiwad pidada. Ses sügawuses ei polnud wähematki jälge organisest elust leida, selle wasta katsus ta elektritule walgusel merealusid mägesid fotograhweerida, mis täieste korda läks.
Mida enam nad lõunapooluse ligemale saiwad, seda rohkem ilmusiwad walaskalad, mis Kanada mehe jahihimu kaswatas; ommetigi Nemo ei luband weel pealehakata. Kui neid õige rohkeste wasta tuliwad, käskis ta nende peale jahti teha, mis wäga weriseks läks ja merd kauge maa peale punaseks wärwis.
Äkiste tuli üks suur emane walaskala oma noore pojaga nende wasta. Kohe tõmbas üks madrus oma tuukriapparati selga, wõttis ühe suure nahktoru ja katsus wana walaskala kõhu alla saada; ta hakkas poja sabast kinni ja lasi ennast sest wedada; muidugi tahtis poeg imeda ja wiis mehe seda wiisi walaskala udara juure, kes oma toru seda külge kinnitas, kelle teine ots jälle laewas ühe tuulepumbaga ühes seisis. Piim jooksis seepärast ruttu nahktorusse ja mõne minuti pärast oli neil kolm tündrit head walaskalapiima käes, mis muist plekktoosidesse walati ja kinni tinitati, muist jälle wõiks ja juustuks tehti.
Wiimaks saiwad nad lõuna polarkreisist mööda ja jõudsiwad jäämeresse. Siin puges Nautilus põhja, kuni jääd enam tüliks ees ei polnud. Siis läks ta sõit jälle otsekohe Lõuna Poli poole. Kui mõne päewa pärast luhwtipuudust laewas tunda oli, tõusis ta äkiste wee peale ja ennäe — lahtine ilma jääta polarmeri oli käes!
Ühel poolt külles oli kaunis madala ja rohelise sammaldega kaetud kindel maa nähä. Merelõwid, merehobused ja hülged kükitasiwad tuhandete kaupa ranna ääres, ei hoolind Nautilusest, ega neist inimestest, kes seal peal oliwad.
Ehk küll päike ennast weel ei tahtnud näidata, sest lõunapoli pööripäew ei olnud veel käes, ommetigi astusiwad nad mäele.
Wiimaks kolme päewa pärast lõuna ajal, kui ta ju kaua enne oma joontest oodata oli tõusis tuline päikeseratas üles. Prohwessor oli juba oma instrumentid walmis pannud ja hakkas nüüd päewa seisukohta mõõtma.
„Lõuna!" hüüdis prohwessor.
„Lõunapol!" wastas kaptein Nemo ja istutas ühe musta plagu, kus peal kuld N oli, senna kontinenti peale, kuhu kellegi inimese jalg enne polnud saand. Wee temperatur oli 10 gradi soe, luhwti temperatur aga 10 gradi külm.
Ühe tunni pärast läks päike looja; paks udu tõusis soojast weest üles, ja meie mehed ruttasiwad laewa peale. Kui nad kõiksugu taimi, mis wõimalik oli saada, hulk lindu ja mune oliwad kaasawõtnud, käskis Nemo ärareisida.
Nautilus puges jälle merepõhja ja tüüris Põhja poole. Äkiste tõukas ta pealt poolt ühe kindla asja wastu ja ehmatusega saiwad nad aru, et üks ümberkukkund jäämägi neil tee peal ees oli.
Kiireste sai taganetud, weel sügawamasse põhja lastud ja nõnda selle mäe alt õnnelikult läbimindud, sest see ei ulatand mitte merepõhjani.
Kronometrite järele rehkendatud, keda laewa peal pool tosinat oli, ja mis nii head oliwad, et nad kõik kuus ühtlasi karwa pealt ühte aega näitasiwad, pidiwad nad juba Atlantia okeanis olema; Nautilus sai seepärast weepinna peale tõstetud, kõrgus mõõdetud ja õige, 70. laiusegrad oli praegu mööda läind. Ses sõidetawas meres oli ommetigi parem, jälle wee alla pugeda, ja 100 sülda sügawas sõitsiwad nad nüüd ekwatori alt läbi, tüürisiwad Golhwi merejõkke, ja sellega piki Amerika randa kuni Läbrädori randa.
Wangide palumise peale sai Atlantise telegrahwiatraat, mis Amerikat Europaga ühendab, ülesotsitud. Nemo wiitis siin oma aega depeshide kinnitabamisega. Ta lasi nimelt ühe juhatusetraadi selle Atlantia telegrahwiatraadi külge kinnitada, wiis teise otsa jälle oma telegrahwiaapparati külge ja imekspannes sai meie selts kuulda, et Prantsuse riik Saksamaaga sõjas oli.
Depeshe oli nõnda:
„Prantsuse sõjawägi Sedani linna all wangi wõetud, Napoleon on ennast Preisi kuninga kätte äraannud ja on Wilhelmshöhe lossi peale Saksa maale wangi wiidud."
See sõnum mõjus muidugi nii sama wägewaste nagu terwe maakera pinna peal ka meie weealuse seltsi peale nagu elektri löök.
Nemo wõttis nõuks Inglis kanali sõita, et siis sõjaplatsi ligemal olla. Meie wangid wõtsiwad nüüd kõwaste nõuks, et niisugused asjad oliwad juhtund, endid oma weealusest wangipõlwest peasta.
Seitse kuud oliwad nad nüüd Nautiluse peal olnud, oliwad kõik mere organismused mitmesugustes klimades tundma õppind; worminiwerid, kummikonne, kõik kalade maailma, molluskide ja koortega elajate riiki, nende eluwiisi, nägu, loomuliku seisust, kõik karwa pealt teada saand ja studeerind; tõusu ja mõõna olekut kõige sügawamas sügawuses, merejõgesid, merepõhja loodust, merewee keemika, loodust ja tihedust kõiksuguse instrumentidega mõõtnud ja kõik üles kirjutand, lõunapoli juures käind; kas see pidi pealtmaailma teadustele kaduma minema?
„Ei elades!" hüüdis prohwessor Aronnax.
Kõik kolm läksiwad kaptein Nemo käest priikslaskmist paluma, ommetigi ilmaasjata. Nemo selle wastu jäi weel kõwemaks ja andis käsku, wangide järel kangeste wahtida.
Laew oli nüüd Landsendi kapi ligidale jõudnud ja tõusis wee peale, et ommetigi jälle selle ennemuistse hirmsa meremau jutule, et ta koguni Inglis kanalis nähtud, uut hoogu anda, mis muidugi ka täieste korda läks; sest waewalt paar päewa pärast seda oliwad kõik tseituugid seda täis.
Sealt pööras Nautilus jälle lõuna poole, puges Vigo lahes Portugalia rannas wee alla ja otsis need kulla ja hõbedaga koormatud laewad, mis aastal 1702 inglaste eest sissepuuritud merepõhja lasti. Imekspannes waatasiwad meie imereisijad neid lugemata hõbe- ja kullapanku.
Nemo lasi ühe suure hulga panku oma laewa peale laadida ja kinkis ka nende kolme wangile põhjamata palju rikkust.
Äkiste juhtus üks õnnetus; midagi oli laewa luhwtmasina külles segamini läind, et tingimata tarwis oli, weepinda tõusta. Ette waadates walitses ta selle tarwis öö, ja kõik laewamehed hakkasiwad Nemo käsu peale tööle, et katkisi kohte terweks teha.
Meie wangidel oli nüüd paras aeg põgeneda. Tähelepanemata oliwad nad selle paadi, mis platwormi peal kinnikruuwitud oli, lahti teinud ja ootasiwad nüüd parajat silmapilku, seda wette lasta. Targaste oliwad nad oma kallimad pärlid riiete sisse õmmelnud; kulla ja hõbeda rikkust pidiwad nad mahajätma. Et nüüd öö hakkas pea otsa saama, tungis Kanada mees kiireste põgenemise peale.
Meri oli waikne; üksnes üks kerge tuul puhus ranna poole; kolmekesti tõstsiwad nad paadi kergeste wette, astusiwad sisse ja sõudsiwad kiireste ära. Kui koidupuna hakkas paistma, nägiwad nad juba randa, kus Inglis laewad ankrus seisiwad. Kui need seda iseäralist paati nägiwad, sai kohe üks abipaat meestega wastu saadetud, et neid õnnetumaid, keda hukka läind laewa pealt arwati tulewad, ära päästa.
Admiralilaewa peale wastuwõetud, rääkis prohwessor Aronnax seda juhtumist selle kommanderile, keda meie nüüd ka tunneme.
Sest põgenemise päewast saadik pole aga keegi inimene ei Nautilust, ega seda weidrat meremadu näinud.
Nil admirari.
NB! Kui "Nil admirari" on ladina keeles, siis tähendab see tõlke järgi - Pole midagi imestada.
