VIRTUAALSUS.

 Püüan kirjutada ühe loo, mis on absoluutselt „ebanormaalne“. 

Ma panen selle loo blogisse ja jagan seda ka FB – Elukulg, kuna loodan, et seda loevad vaid normaalsed ehki siis „ebanormaalsed“ inimesed. 

Mina, praegusel hetkel ja eluperioodil, uurin maailma kahel eri tasandil. Üks on: Reaalne elu ehk siis – see konkreetne materiaalne eksistents. 

Ja teine:  Mittereaalne ehk nähtamatu maailm. 

Lugu iseenesest tuleks väga pikk: tunde, päevi ja isegi aastaid, sest näiteid otse elust oleks lõputu arv, kuid…. Ma loodan, et loevad inimesed, kes on kõike seda kogenud ka ise ja nad on – „päris inimesed“. 

Sellise maailmavaate on mulle andnud elu ise, kuid eelkõige – ajaloo uurimine. 

Inimese Elu Ei Saa Olla Reaalne. 

Ehk siis: sünd, kulgemine ja surm. 

Me ei saa ära seletada teatud sorti termineid. Neid on palju, kuid elutähtsamad neist: sünd, surm, elu, armastus, õnn, teadvus, normaalsus jne veel üsna palju. Need terminid, milledele pole antud konkreetset definitsiooni ja mille kohta tõsiesoteerikud väidavad, et – neid tuleb tunnetada südamega. Need on terminid, milledel puuduvad: „ajalised“ suurused, koguselised suurused ja üleüldse mingidki kriteeriumid. Neil on vaid inimese isikliku uurimise ja omaksvõtmise kriteeriumid. Ja sellest tulenebki, et iga inimene näeb ennast, elu ja iseennast selles elus – väga isiklikult ja „omapäraselt“. Ma pole veel kohanud mitte ühtegi inimest, kes saaks aru teisest inimesest, tema määratlustest ja nad saaksid teineteisest aru – lõplikult/ üheselt. Mõned väidavad, et see ongi nii ja see on normaalne ehk ainuvõimalik. Kuid mind, „normaalset“ inseneri-haridusega inimest ei saa ära lollitada mingi sellise – „tõsiesoteerilise jutuga“. 

Kui on olemas mingi SÜSTEEM. Nimetame seda siis tinglikult: planeediks Maa, Terraks, Aghartaks, Midgardiks või misiganes muu termin. Suletud süsteemis peab alati olema: süsteem, struktuur, liikumine, seadused jne. Ja ongi. Me näeme, teame ja täidame neid. Kuid miks siis ikkagi on sellised terminid, võiks isegi öelda, et – elu kõige tähtsamad terminid, elu põhiväärtused, millest me ei tea midagi ja me ei oska neid isegi kirjeldada. See ei ole loogiline ja kuskil peitub selle – saladuse võti. 

Maailm ei saa olla reaalne ehk siis, see teine vaatevinkel. 

Pikalt, pikalt ja väga pikalt uurides ja mõeldes olen  mina jõudnud sellisele arusaamisele, et – Maailm on Virtuaalne. Selles mõttes virtuaalne, kui palju laseb meie mõistus mõista kõike seda. Ma ei hakka siia eriti palju näiteid panema, hiljem vaid mõned. 

Kui ma vaatan ajaloolisi sündmusi, siis väga paljusid neist – Ei Saa Olemas Olla ehk, neid ei toiminud. Kuid kummalisel kombel on neist sündmustest jäänud jäljed ja reaalsed tõendid – siia hetke. Sellised asjad ei saa olla võimalikud. Ei saa olla nii, et ajaloolased ei oska vastata minu „lollidele“ küsimustele, sealjuures räägivad nad selliseid jaburdusi, mis räägivad veel ka üksteisele vastu, moodustades – „jaburduse kuubis“. 

Kõigel sellel PEAB  olema seletus – üks ühtne seletus.  Olgu see hetkel kasvõi vale või arusaamatu, kuid ikkagi on see parem kui „teadmatuse jaburdus“. 

ELU  ja AJALUGU (ELUKULGU) ei saa seletada, loogilisse järjetusse panna, meile teadaoleva maailma käsitluse baasil. Kuid kõike seda saab teha – Virtuaalse Mängu baasil. 

On mingi MÄNG. 

On selle mängu LOOJA. 

On selle mängu KESKKOND. 

Kuid mis kõige tähtsam. On selle Mängu MÄNGIJA. 

Neid tegelasi – Looja, Mäng, Keskkond jne – neid mina ei tea, ei tunne, ja kas kunagi teadma saan, pole teada. Kuid mina tunnen, et – Mina Olen Selles Mängus – MÄNGIJA. Mis see tähendab? 

Peale 50 „virtuaalse aja aastat“ tajun ma, et minu ümber olevad inimesed ei ole – „Päris Inimesed“. Need on üsna kummalised „olevused“. Panen oma terminid paika, siis ei pea pikalt keerutama. 

Kogu see mäng koosneb – Programmist. Sellel on erinevad tasandid ja teatud kogemuste baasil on võimalik (ka selle ühe elu jooksul) liikuda järgmisele tasandile – Next Level. Mulle tundub, et mina olen elu jooksul neid tasandeid läbinud mitmeid, sest selliseid totaalselt erinevaid elumuutusi on olnud miinimum – neli/viis. 

Tuli mõte ja hüppan ühe näite peale. Väga palju aega tagasi, umbes 20 aastat, mängisime noorema pojaga arvutimängu „Pärsia Prints“. Sellel mängul on Leveleid üle kümne ja see on lihtne – jookse, hüppa, korja punkte. Tihti on sellistes mängudes ka programm – Tapa. Ja siis üsna alguses, mingil neljandal tasandil, oli koht kust poeg ei saanud edasi. Proovis läbi kõik variandid aga edasi ei saa. Ma siis iseseisvalt proovisin ja uurisin ning tulin järeldusele, et edasi saab – üsna lootusetust nurgast, väga keerulise liikumise tulemusel. Ma leidsin selle koha – mõttetegevuse tulemisel. Seletasin pojale ja tema – käelise/reaktsioonilise kiiruse abil, suutis ta selle takistuse ületada ja järgmisele levelile saada. Kuigi ka järgmistel tasanditel oli keerulisi kohti, niiet tuli uuesti mängu alustada, kuid kui see koht, 4 levelil, oli selge, siis mäng lõppes lõpuks – Game Over – üsna kiiresti. Kõik teised poisid, kes seda nõksu ei suutnud üles leida ja ületada, ei saanudki Mängu Mängitud. 

Kui selle näite peale mõelda, siis ka meie – Reaalne Elu – on tihtipeale selline. Edasi. 

On siis Programm (selle Keskkond, Looja jne) ning selle programmi – Alamprogrammid ja Mängija. Mulle tundub, et…  

Mina olen selle mängus – Mängija, mingil kõrgemal, minu jaoks – Nähtamatul Tasandil. Kuid – „siin planeedil“, olen ma aga ka selle mängu – Ülemprogramm. Selline süsteem ja dünaamika laseb mul selles programmis suhelda. Ja nüüd üks väide, mis paneb siiamaani mu nahal „sipelgad jooksma“ kui ma sellele mõtlen. 

Ma olen Mängija – „kuskil kõrgemal“. Selles konkreetses Elumängus olen mina – Üks Ülemprogrammi jupike ja kõik muu, kaasaarvatud inimesed ja loodus on Alamprogrammid. Need alamprogrammid ei ole elutud, lihtsalt kirjutatud 0-i ja 1-e  skeemid, vaid iseõppivad ja iseorganiseeruvad süsteemid. 

Mulle tundub, et iga seda teksti lugev (mõistev) inimene on – Mängur, ise – Ülemprogramm ja meid ümbritsevad Iseorganiseeruvad Alamprogrammid. Miks ma nii arvan???  Mind ümbritsevad inimesed, kes „ei ole pahad“, kuid nad tunduvad kummalised. Nad on Korralikud (isegi Sõjardid). Nad käituvad teatud korra järgi ja püüavad sellest korrast (seadustest) kinni pidada. Mina ei pea, ma pole kunagi tahtnud seda, kuid…   

Ma Ei Saa Sellest Korrast Aru.  Selles pole korda, süsteemi ega loogikat. Et lõbusam oleks, panen paar näidet. 

Käisin ühel „mootoritega võistlemise“ üritusel. Vaatan inimesi – tunduvad normaalsed, nagu ma isegi mitukümmend aastat mootorispordiga tegeledes. Kuid kuna sellest „õlikärsa vinguhaisu viirusest“ ei ole võimalik enam vabaneda ja seepärast ma ikka käin sellistel üritustel. Tänapäeval, veidi kaugemast vaatepunktist vaadeldes, tundub see ja üldse kõik spordialad üsna kummalise ja ebanormaalsena.  Miks peavad normaalsed ja täiskasvanud mehed müttama „kuskil pori sees“, laotama raha – ühtlase kihina metsavahele (bensiin, kummid, varuosad jne). Kuid see pole nende, alamprogrammide, veel kõige suurem „puudulikkus“. 

Kui palju ma olen näinud inimesi, kes lähevad porisele autokrossile: valgete botastega, varbavahedega, valgete jopede, üldse ilma jope või vihmavarjuta. Ilma tooli ja veejoogita, unustamata sealjuures osta kalli raha eest õlut. Nii ka seekord pidin paduvihma eest vihmavarju alla võtma pikaajalise tuttava, koos tema  lapselapsega. T-särgis ja kerges riietuses mees vastas mulle: „Aga ma kodus vaatasin, et päike paistab“. 

Kui me koju sõitsime, siis küsis vanem poeg: „Kas sa ikka ei näita suunatuld“. Vastasin – Ei Näita ja ei kavatsegi näitama hakata kui…  Minu ees ega taga, pole mitte ühtegi autot. Ma ei näita mitte kunagi suunatuld, kui sellel pole mingit mõtet. Ma ei näita kunagi paremat suunatuld kui ma möödasõidul rivistun oma sõiduritta tagasi. Milleks. Kas see, kellest ma mööda sõitsin, tõesti usub, et ma kavatsengi jääd vastassuuna vööndisse. Aga seevastu ma näitan suunatuld hoopis teistel juhtudel. Enne möödasõitu näitan ma vasakut suunda väga pikalt, et eessõitja teaks mida ma teha Tahan. Ma näitan Väga Tihti  paremat suunda, et taga liikuja teaks, millal on tal ohutu minust mööda sõita. Ma näitan Iga Kord vasakut suunda, kui mõni uljas (minust kiirem) tahab mööda sõita, kuid „poleks mõistlik“ jne, jne. Näiteid oleks muidugi palju – kuidas ma ei taha kinni pidada „seadustest“. Kelle seadustest. Mängu Alamprogrammide reeglitest Alamprogrammidele. Mis selle loo „uba“ on. 

Nüüd ma siis kulgen siin planeedil, uurin, puurin ja otsin – Elu Mõtet. Hetkel olen leidnud…   Olen aru saanud, et Elu On Mäng. Mängu mõte on – Mängida, ehk Veeta Vaba Aega. Jälgin häid inimesi, tuttavaid, sugulasi ja muid võõraid, kellest saavadki jälle head tuttavad, kuid…   

Kõigest sellest aru saades - Ma Otsin Teisi Mängijaid. Neid inimesi, kes: on saanud aru, hakkavad aru saama või siis sedagi lugu lugedes, hakkavad huvi tundma, et – Me Oleme Mängijad. Sest vaid teise Mängijaga saan ma rääkida asjadest: Nii Nagu Need On, Nii Nagu Need EI OLE, nagu need Võiksid Olla ja Mis On Selle Mängu Eesmärk ning millega lõpeb hetkel – Game Over. 

Aga nüüd aitaks sellest loost, muidu läheb liiga pikaks. Ma olen kohanud selliseid Mängijaid ja iga aastaga lisandub neid juurde. Ma olen täheldanud, et „minu lugejaid“ on sadakond ja pisut pealegi. Sellel talvel teen kindlasti mitmeid koosviibimisi (et mitte öelda loenguid või „kellegi õpetamist“). Seal kohtume ja räägime pikemalt. See aeg hakkab kuskil novembrist. Seega siis. Ootan teid kohtumistele ja „parooliks“ on – „Mängur“. Tulge julgelt ligi, tutvustage ja tunneme üksteist ära. 

Ja kindlasti üks minupoolne soovitus. Tunnustades/tunnistades ennast Mängus oleva Ülemprogrammina ja Mängijana, ärme suhtume teistesse Iseorganiseeruvatesse Alamprogrammidesse halvustavalt, üleolevalt ja hoolimatult, sest – Nad On Meie Mängus. Võib olla, et isegi meie loodud!?!?! 

Kes tahab saada sellest seletusest visuaalse pildi, siis tasub vaadata ja otsida kuskilt filmid „Tron“ ja „Troni pärandus“ (olid vist sellised pealkirjad). Alles nüüdki näidati filmi – Trumani Show. Samu asju on veel ka filmides: Thor, Jupiteri tõus, Startrek, Stargate jne. 

Mina pole midagi välja mõelnud. Ma isegi imestan – kuidas selliseid filme ja raamatuid tehakse ja miks midagi ei varjata. Aga ei saa ju, me ise loome seda mängu ja nemad ka, kes kirjutavad selliseid lugusid. 

Panen siis siia veel  ka „selle koha“, kust ma sain sellest teada – mis tõstavad mu nahale need sipelgad. Ma lugesin tavameediast arvutiinimeste artiklit. Ma olin enne seda imestanud, et kust kohast teab FB ja Youtube mulle soovitada – Teile soovitatud. Võiks arvata, et – keegi jälgib meid. Nii ja naa. Meie liikumisi virtuaalmaailmas kontrollivad, jälgiva ja soovitavad – inimeste (programmeerijate) poolt koostatud Alamprogrammid, kes on Iseorganiseeruvad ja Isearenevad. See oli selles artiklis sõnasõnalt kirjas. Seega, mööda virtuaalmaailma toimetavad – tehisintellektiga (esialgu veel pisikesega, kuigi me ei tea, äkki on ka mega-tehisintellekt juba olemas) programmijupikesed. Ja nad teavad meist juba üsna palju. 

Lõpetuseks ikkagi veel mu ÜLIM teema. 

Minu jaoks on „piibel“ – raamatusari „Asum“ ja Mängur 

nimega – Isaac Asimov. 30-aastasena oli tal see informatsioon juba olemas, kuid ta „mängis“ terve elu. Uuris ja kirjutas 500 raamatut. Panen siis ühe tema analoogilise kirjelduse. 

„On olemas kolme tüüpi inimesi. Esimesed, kes teavad vähe, neid on enamus ja nad on üsna enesekindlad. Teised, kes teavad juba rohkem, neid on vähe ja nad kõhklevad. Ja kolmandad, kes teavad juba üsna palju, neid on vaid üksikud ja nemad ei ole milleski  kindlad“.